Arheoloogiline Valga

Eesti keskaegsete linnade loetelust Valgat ei leia. Linnaõigused sai ta alles pärast Liivimaa sõda 1584. aastal Poola kuningalt Stefan Batorylt (kuna tegemist oli Transilvaania ungarlasega, siis oleks vast õigem öelda talle István Báthory). Hoolimata oma „õiguslikust noorusest“ on Valgal ometigi kindel koht ka oluliselt vanemas ajaloos – juba esmamaining 1286. aastal (Walko kujul) üksi näitab soliidsust. Sinna otsa käib teadmine, et 15.–16. sajandil peeti Valgas paljud Liivimaa maa- ja linnapäevad. Need olid sellised kokkutulekud, kus maaisandad, vasallid ja linnade esindajad püüdsid omavahel igasuguseid jooksvaid küsimusi selgeks rääkida. Ehk siis tegemist oli ehk kõige õnnestunuma asjaga, mida keskajal üle-liivimaalise koostöö suunal suudeti tekitada. Valga kõrval korraldati säändseid foorumeid ka 50 kilomeetrit edela pool Volmaris, mis oli juba 1323. aastast nii-öelda päris linn. Ilmselt Valga linnastaatuse puudumine kedagi eriliselt ei häirinud, maa- ja linnapäevade seisukohast olid tema tugevateks külgedeks asukoht Eesti-Läti keskel ja tolle aja kohta hea teedeühendus.

(1. mai on teatavasti paljudes riikides vaba päev, nii ka Eestis. Sel puhul viisin ma oma jalgratta rongiga Eesti ja Läti piirimaid vaatama, mistap ka Valga linn ja tema muinsused jäid otse teele)

 

(Valgale linnaõigused andnud Báthory Tepo on vastutasuks saanud endale eesti, ungari ja poola keelse mälestustahvli)

Ühtlasi näikse Valga olevat juba väga ammu piiriasula. On oletatud, et Pedeli jõgi, aga eelkõige tema parempoolne lisajõgi Konnaoja oli keskajalgi Tartu piiskopkonna ja Liivimaa Ordu valduste eraldajaks – nii nagu praegugi jookseb Eesti-Läti piir Valga sees osaliselt just mööda Konnaoja. Põhiline osa Valgast jäi seega Tartu piiskopi võimu alla ning ehkki me tõepoolest ei saa keskajal päriselt veel linnast rääkida, andis Valga kahtlemata korraliku alevi mõõdu välja. Lõppude lõpuks tuli maapäevade ja linnapäevade saadikud kuhugi ära majutada, järelikult sobivat kinnisvara jagus. Ning eks pidi taoline elutegevus ja asjaajamine jätma ka mingeid tõendeid jalgealusesse maapinda, on ju? Siin oleks päris tüse sõna sekka öelda teadusharudest õilsaimal – arheoloogial.

(Konnaoja erilise glamuuriga silma ei paista, aga just tema on üheks piiritähiseks kahe praeguseks sõbraliku riigi vahel Valgas/Valkas) 

Aga kui lähemalt uurima hakata, siis üleliia millegagi eriti kiidelda polegi. Arheoloogilisi uuringuid on Valga südames siin-seal tehtud küll, aga head keskaega siit seni nagu leitud pole, varasemast ajast kõnelemata. Iseenesest oleks hea loogiline koht alevi/linna sünnijälgede ajamiseks keskväljak või raekoja või mõne vanema kiriku ümbrus. Valgas on selline koht täiesti olemas – Jaani kirik ja selle naaber raekoda moodustavad justkui vanalinna keskme. Praegust kivikirikut ennast hakati ehitama 1787. aastal ning pühitsemisvalmiks sai ta 1816. Pühakoda asus samas kohas juba varemgi, ent puu kui ehitusmaterjal kaldub olema tuleohtlik ja seega ajalik. Kivi on kõvem.

(Valga Jaani kirik on üsna omapärase kujuga. Praegune torn asub mitte hoone ühes otsas, nagu oleks harjumuspärane, vaid külje peal) 

Kirikut ümbritseb vana surnuaed, mis nüüdsel ajal on ära peidetud sillutise ja muu säärase linnaruumikujunduselementliku alla. Kalmistust kaevati 1961. aastal välja 47 ning 2008. aastal 12 luustikku. Maetutel haudades kaasas olnud sõlgede, pannalde, nööpide ja müntide põhjal pärineb suurem jagu neist (kui isegi mitte kõik) 18. sajandist. Erandiks on vaid üks Rootsi 1666. aasta 1/6 öör, mis käibis raharingluses aastakümneid hiljemgi, ning ühest segatud matusest saadud 13.–15. sajandi rõngassõlg. Kui nüüd vahepeal midagi põrutavat pole juurde leitud, peaks see olema seni ka ainus keskaegne ese, mis linnast leitud, ehkki ei maksa veel arvata, et ka tema juures olnud surnu sama vana oleks. Siin-seal Valgas arheoloogilisi sutsakaid teinud Andres Tvauri on oletanud, et keskaegse aleviku kultuurkiht võib paikneda hoopis praegusest linnasüdamest eemal, näiteks kusagil Pedeli jõe põhjakaldal.

(Kiriku edelaküljelt on leitud nii 18. sajandi matuseid kui ka tõenäoliselt vanema kiriku juurde kuulunud kellatorni vundament)
 

Uueaegsetest asjadest on Jaani kiriku kõrvalt maapõuest leitud arvatavasti vana kiriku kellatorni vundamendimüüre ja tellistest veerenne, mis aitasid vihmavett Pedeli jõkke juhtida. Varauusaegsed, arheoloog Peeter Piiritsa meelest koguni Põhjasõja-eelsed (ehk 17. sajandist) on Jaani kirikust õkva lääne poole viival Keskväljaku alalt 2018. aastal välja kaevatud kivihoonete nullkorrused. 18. sajandi lõpu linnaplaanidel neid ehitisi enam ei kujutata – ilmselt on nad siis enne hävinud ning keldrid täis aetud. Seal sügaval on nad aga praeguseni üsna heas seisus püsinud.

(Viisakaks keskväljakuks muudetud plats katab 17. sajandisse arvatud majade keldreid)

(Sama keldritega keskplats teisest suunast vaadatuna. Taamal kõrgub piiritagune Luke kiriku barokne torn)

Keskväljaku promenaadi teine ots sihib Läti poolele jäävat Luke kirikut, mis oli omanimelise kihelkonna keskus. Praeguse ilme on barokne Valka Püha Katariina kirik saanud aastatel 1752–1755 (tüviosa sellest pärineb siiski juba 1729. aastast), seega mitukümmend aastat enne Valga peamist pühakoda. Linna Läti-poolsest arheoloogiast tean ma paraku sama hästi kui mitte midagi, sellepärast jäävad muinasainelised kommentaarid antud juhul ära. Aga et Luke kirikut on esmakordselt mainitud koguni 1477. aastal (ehkki ta ei pruukinud küll olla praeguses kohas), siis võib aimata, et keskaega võiks leida mõlemalt poolt tänast riigipiiri.

(Valka Luke kirik lähemalt. Mis võiks siin maa sees peituda?)
 

Nagu näha, varjab Valga oma ajalugu seni veel väga hästi. Muinasajast pole meil seni ainsatki tõendit, keskajast vaid üks sõleke (pluss kirjalikud andmed siin korduvalt toimunud maa- ja linnapäevadest). Maa-alused tunnistähed kõnelevad peamiselt varauusajast ehk 17. ja 18. sajandist, mil Valga asus juba päris kindlasti oma praegusel kohal. Aga kui paigavaimul jätkub heldust, siis võib piiri äärest võrsuda veel keni üllatusi.