Eesti keskaegsete
linnade loetelust Valgat ei leia. Linnaõigused sai ta alles pärast Liivimaa
sõda 1584. aastal Poola kuningalt Stefan Batorylt (kuna tegemist oli
Transilvaania ungarlasega, siis oleks vast õigem öelda talle István Báthory). Hoolimata
oma „õiguslikust noorusest“ on Valgal ometigi kindel koht ka oluliselt vanemas
ajaloos – juba esmamaining 1286. aastal (Walko kujul) üksi näitab soliidsust. Sinna
otsa käib teadmine, et 15.–16. sajandil peeti Valgas paljud Liivimaa maa- ja
linnapäevad. Need olid sellised kokkutulekud, kus maaisandad, vasallid ja
linnade esindajad püüdsid omavahel igasuguseid jooksvaid küsimusi selgeks rääkida.
Ehk siis tegemist oli ehk kõige õnnestunuma asjaga, mida keskajal
üle-liivimaalise koostöö suunal suudeti tekitada. Valga kõrval korraldati
säändseid foorumeid ka 50 kilomeetrit edela pool Volmaris, mis oli juba 1323.
aastast nii-öelda päris linn. Ilmselt Valga linnastaatuse puudumine kedagi
eriliselt ei häirinud, maa- ja linnapäevade seisukohast olid tema tugevateks
külgedeks asukoht Eesti-Läti keskel ja tolle aja kohta hea teedeühendus.
(1. mai on teatavasti paljudes riikides vaba päev, nii ka Eestis. Sel puhul viisin ma oma jalgratta rongiga Eesti ja Läti piirimaid vaatama, mistap ka Valga linn ja tema muinsused jäid otse teele)
(Valgale linnaõigused andnud Báthory Tepo on vastutasuks saanud endale eesti, ungari ja poola keelse mälestustahvli)
Ühtlasi näikse
Valga olevat juba väga ammu piiriasula. On oletatud, et Pedeli jõgi, aga
eelkõige tema parempoolne lisajõgi Konnaoja oli keskajalgi Tartu piiskopkonna
ja Liivimaa Ordu valduste eraldajaks – nii nagu praegugi jookseb Eesti-Läti
piir Valga sees osaliselt just mööda Konnaoja. Põhiline osa Valgast jäi seega
Tartu piiskopi võimu alla ning ehkki me tõepoolest ei saa keskajal päriselt
veel linnast rääkida, andis Valga kahtlemata korraliku alevi mõõdu välja. Lõppude
lõpuks tuli maapäevade ja linnapäevade saadikud kuhugi ära majutada, järelikult
sobivat kinnisvara jagus. Ning eks pidi taoline elutegevus ja asjaajamine jätma
ka mingeid tõendeid jalgealusesse maapinda, on ju? Siin oleks päris tüse sõna
sekka öelda teadusharudest õilsaimal – arheoloogial.
(Konnaoja erilise glamuuriga silma ei paista, aga just tema on üheks piiritähiseks kahe praeguseks sõbraliku riigi vahel Valgas/Valkas)
Aga kui lähemalt uurima hakata, siis üleliia millegagi eriti kiidelda polegi. Arheoloogilisi uuringuid on Valga südames siin-seal tehtud küll, aga head keskaega siit seni nagu leitud pole, varasemast ajast kõnelemata. Iseenesest oleks hea loogiline koht alevi/linna sünnijälgede ajamiseks keskväljak või raekoja või mõne vanema kiriku ümbrus. Valgas on selline koht täiesti olemas – Jaani kirik ja selle naaber raekoda moodustavad justkui vanalinna keskme. Praegust kivikirikut ennast hakati ehitama 1787. aastal ning pühitsemisvalmiks sai ta 1816. Pühakoda asus samas kohas juba varemgi, ent puu kui ehitusmaterjal kaldub olema tuleohtlik ja seega ajalik. Kivi on kõvem.
(Valga Jaani kirik on üsna omapärase kujuga. Praegune torn asub mitte hoone ühes otsas, nagu oleks harjumuspärane, vaid külje peal)
Kirikut ümbritseb
vana surnuaed, mis nüüdsel ajal on ära peidetud sillutise ja muu säärase
linnaruumikujunduselementliku alla. Kalmistust kaevati 1961. aastal välja 47
ning 2008. aastal 12 luustikku. Maetutel haudades kaasas olnud sõlgede,
pannalde, nööpide ja müntide põhjal pärineb suurem jagu neist (kui isegi mitte
kõik) 18. sajandist. Erandiks on vaid üks Rootsi 1666. aasta 1/6 öör, mis
käibis raharingluses aastakümneid hiljemgi, ning ühest segatud matusest saadud
13.–15. sajandi rõngassõlg. Kui nüüd vahepeal midagi põrutavat pole juurde
leitud, peaks see olema seni ka ainus keskaegne ese, mis linnast leitud, ehkki
ei maksa veel arvata, et ka tema juures olnud surnu sama vana oleks. Siin-seal
Valgas arheoloogilisi sutsakaid teinud Andres Tvauri on oletanud, et keskaegse
aleviku kultuurkiht võib paikneda hoopis praegusest linnasüdamest eemal,
näiteks kusagil Pedeli jõe põhjakaldal.
(Kiriku edelaküljelt on leitud nii 18. sajandi matuseid kui ka tõenäoliselt vanema kiriku juurde kuulunud kellatorni vundament)
Uueaegsetest
asjadest on Jaani kiriku kõrvalt maapõuest leitud arvatavasti vana kiriku
kellatorni vundamendimüüre ja tellistest veerenne, mis aitasid vihmavett Pedeli
jõkke juhtida. Varauusaegsed, arheoloog Peeter Piiritsa meelest koguni Põhjasõja-eelsed
(ehk 17. sajandist) on Jaani kirikust õkva lääne poole viival Keskväljaku alalt
2018. aastal välja kaevatud kivihoonete nullkorrused. 18. sajandi lõpu
linnaplaanidel neid ehitisi enam ei kujutata – ilmselt on nad siis enne hävinud
ning keldrid täis aetud. Seal sügaval on nad aga praeguseni üsna heas seisus püsinud.
(Viisakaks keskväljakuks muudetud plats katab 17. sajandisse arvatud majade keldreid)
(Sama keldritega keskplats teisest suunast vaadatuna. Taamal kõrgub piiritagune Luke kiriku barokne torn)
Keskväljaku
promenaadi teine ots sihib Läti poolele jäävat Luke kirikut, mis oli omanimelise
kihelkonna keskus. Praeguse ilme on barokne Valka Püha Katariina kirik saanud
aastatel 1752–1755 (tüviosa sellest pärineb siiski juba 1729. aastast), seega
mitukümmend aastat enne Valga peamist pühakoda. Linna Läti-poolsest
arheoloogiast tean ma paraku sama hästi kui mitte midagi, sellepärast jäävad muinasainelised
kommentaarid antud juhul ära. Aga et Luke kirikut on esmakordselt mainitud koguni
1477. aastal (ehkki ta ei pruukinud küll olla praeguses kohas), siis võib aimata,
et keskaega võiks leida mõlemalt poolt tänast riigipiiri.
(Valka Luke kirik lähemalt. Mis võiks siin maa sees peituda?)
Nagu näha, varjab Valga oma ajalugu seni veel väga hästi. Muinasajast pole meil seni ainsatki tõendit, keskajast vaid üks sõleke (pluss kirjalikud andmed siin korduvalt toimunud maa- ja linnapäevadest). Maa-alused tunnistähed kõnelevad peamiselt varauusajast ehk 17. ja 18. sajandist, mil Valga asus juba päris kindlasti oma praegusel kohal. Aga kui paigavaimul jätkub heldust, siis võib piiri äärest võrsuda veel keni üllatusi.
1 comments:
Kirjasõna
Andres Tvauri. Archaeological Supervision Around the St. John’s Church in Valga. Archaeological Fieldwork in Estonia, 2008. Arheoloogilised välitööd Eestis. Tallinn, 2009.
Valga keskväljaku uuringutest kirjutas ka Rahvusringhääling: https://www.err.ee/828829/valga-keskvaljaku-ehitustoode-kaigus-leiti-mitu-uusajast-parit-keldrit
Post a Comment