Kuremäe kalmed: rohkem kui pealt paistab

 

Alutaguse on minu jaoks tugev nominent Eesti kõige huvitavama asustuslooga paigale. Selle metsiku kandi vormimisse on sajandite jooksul kaasa löönud palju erinevaid rahvaid, mõned lähemalt, teised kaugemalt. Tõsi, mitmed neist on piirdunud pigem episoodiliste rollidega ning neist me praegu põhjalikumat juttu ei tee. Küll aga tulevad Alutaguse ajaloost kõneldes ikka ja jälle esile vadjalased, meile keeleliselt ja kultuuriliselt väga lähedane rahvarühm. Antud lugugi on nendega otseselt seotud ning viib meid otse Alutaguse südamesse.

 

Kunagi päris ammu, 2015. aastal muinasreisikirjadega alustades – avaldasin neid esiti veel oma vanas ajaraamatus – avanes mul võimalus Alutagusel kolada ja sellest miskit kirja panna. Üheks keskseks huvipaigaks osutus Jõuga kääbastik, mis kõikide märkide põhjal näib kuuluvat vanadele vadjalastele. Jõuga kalmistu on kokku umbes kaheksast Alutaguselt leitud vadjapärasest matusepaigast suurim, võrdlemisi esinduslikult uuritud ja praegugi päris hästi säilinud. Küllap seetõttu on ta tuntud muistis, vähemalt nende seas, keda sedalaadi muistsed asjad huvitavad. Liiatigi näib, et Jõugal võis nii suuruse kui omaaegse tähtsuse poolest olla võrreldav konkurent. Arvasite õigesti – pean silmas Kuremäe kalmet!

(Tere, saame tuttavaks – Kuremäe kalme!)

Kuremäed tuntakse peaasjalikult 1890. aastatel rajatud Pühtitsa nunnakloostri järgi, mis mingitel põhjustel pole siiamaani osanud vabaneda Moskoovia deemonlikest kütkeist. Aga tegelikult asus Kuremäel juba palju sajandeid varemgi pühapaik, mida Alutaguse elanikud hästi tundsid ja kuhu augustis rukkimaarjapäeval kogunesid. Pärimus kõneleb Jumalaema Uinumise ikoonist, mis imelisel kombel künkalt leiti. Ikoon antud Vasknarva lähedastele Jaama küla õigeusklikele, kes hiljem selle Kuremäe kloostrile annetasid. Künka peal kasvas püha tamm, mis liigagarast austamisest (ehk okste ja koorte murdmisest) 1999. aastaks lõplikult ära kuivas.

(Pühast tammest on innuka austamise tagajärjel järgi jäänud vaid elutu tüügas)
 

Ja siis on Kuremäel Koolja ehk Lähtepää kalmeteks kutsutud kääbaskalmistu – suur, vana ja hoolimata aegade survest mitte kunagi täielikult unustatud.

 

Kuremäe kääbastega matusepaiga kohta on tähele- ja kirjapanekuid tehtud praeguseks juba üle saja viiekümne aasta. Teadaolevalt kaevas neid haudu esimesena lahti Illuka mõisnik Oskar Nikolai von Dieckhoff 1869. aastal. Kõnekas on Kuremäe kaart aastast 1887, mis kujutab vana kalmistut väga laialdasel maa-alal kloostrikalmistust põhjas ja loodes. Ka klooster ise näib asunud vähemalt osaliselt vana kalme peale. Kalmistule on teaduslikku labidat sisse löödud veel aastatel 1892 (Pavel Viskovatov ja Aleksei Haruzin), 1984–1985 (Priit Ligi), 2003 (Vladimir Sokolovski) ning viimati seoses kohaliku raamatukogu keskküttesüsteemi uuendamisega 2023–2024 (Martin Malve). Viimase satsiga õnnestus mul endalgi üheks päevaks päris ninapidi sisse minna ja matuste man kühvlit liigutada. Pärast kirjutasime kaevamiste tulemustest veel artikli (kae viidet kommentaaridest) ning siinseski heietuses toetun suuresti toona omandatud teadmistele.

(Üks kunagine kääpakuhi asus hilisema kloostrikabeli asemel)
 

(Ja teine kääpaase kloostri surnuaias. Temastki pole enam maapinnast kõrguvaid vorme näha)

Vadjapäraste kalmetega põhjalikult tegelenud arheoloog Priit Ligi on pakkunud, et algselt võis Kuremäel olla kokku 50–100 kääbast. Praeguseks on neid järel vahest nii kümmekond. Meie kaevasime sellise koha peal, kus praegu enam maa peal kääpaid näha polnud, aga tundub päris võimalik, et need on millalgi hooletusest ära tasandatud. Kui hauad olid kaevatud sügavamale maa sisse, siis neid see tasandustöö ei puudutanud ning järelikult on nad seal kusagil endiselt alles – kui just mõni ettearvamatu trassiajamine neid segi ei keera. Nii paraku 2023. aastal juhtus ning just seetõttu tuligi järgmisel aastal päästekaevamised ette võtta. Kokku leiti siis 13 luustikku. Enamasti asusid nad teineteisest mitme meetri kaugusel – kaudne viide sellele, et algselt võis mõnigi neist olla kaetud kääpakuhjaga. Kõik surnud olid hauda asetatud selili siruli, pea korraliku kristlase kombel läänekaarde, mõnikord kirstus. Aga näiteks varasematel kaevamistel on täheldatud ka üht õige haruldast istuli-matust ning ka üht arvatavalt külili, kägardatud jalgadega luustikku. Samuti on Kuremäelt kunagi varem leitud kaks põletusmatust.

(Paremini säilinud kääparühm on põndakul puudesalus)

(Trass sõitis läbi rohu, kus poleks justkui tohtinud midagi olla, aga tegelikult olid sealgi vanaaegsete inimeste luud)
 

Esemete pinnal on Kuremäe matusepaiga kasutusajaks pakutud vahemikku alates 12. sajandist kuni umbkaudu 15.–16. sajandini. 12. ja 13. sajandil oli tavaline haudade katmine ümarate kääpakuhjadega. Surnud saadeti teisepoolsusesse koos igasuguste vajaliku kraamiga. Kuremäelt on luustike, eriti naiste juurest leitud väga palju ehteid – pea juurest oimurõngaid, kaelast klaas- ja pronkshelmeid, kuljuseid, kaelavõrusid, metsseakihvadest ning võre- ja hobusekujulisi ripatseid, rinna pealt keesid ja rinnalehti, hõlmu kinnitavaid sõlgesid, käte ja vahel ka jalgade ümber võrusid ning sõrmedes sõrmuseid. Mõned lahkunud on vöötatud uhkete naastude ja varrasahelikega ehitud vöödega. Hauda on kaasa pandud veel savinõusid toiduga, võtmeid-lukke, nuge, hobuste suitsesid, vikateid-sirpe, odaotsi, kirveid ja mõõku – kuidas kellelgi olukord lubas ja komme nõudis.

(Kääpad olid vadjalaste seas kombekohased matuserajatised 12. ja 13. sajandil)
 

Meiegi leidsime kaevamistel umbes 1,5 meetri sügavuselt ühe naisterahva säilmed, kelle juures kuus võreripatsit, vähemalt 14 vasesulamist helmest, kaks käevõru, hoburaudsõlg, sõrmus, nuga, spiraaltoru ja tillukesi katkeid rõivastest. Tänu sõrmusest eritunud vasesooladele oli säilinud ka arvatavate surikinnaste jupid. Surnutele kinnaste kättepanek on üks Alutaguse vadjapärasele rahvale iseloomulik traditsioon, mida on tähele pandud ka teiste sarnaste kalmete juures. Ja üleüldse tundub, et meie vadjalased (kui neid nii võib nimetada) tavatsesid oma kadunukesi rikkalikult teiseks ilmaks varustada veel mitme põlvkonna vältel ajal, mil mujal Eestis uute kristlike valitsejate veenmisel juba hauapanuste osas hoogu omajagu maha võeti.

(Naisterahva matus, kes oli varustatud rikkalike ehete ja teiste vajalike asjadega)

 

14. sajandi saabumisega läksid kääpad millegipärast moest välja, asemele tuli uus kalmevorm žalnikud, mis kujutavad endast haua kohale maa peale laotud kividest ringi, harvem nelinurka. Need said eriti tavaliseks Narva jõest ida pool, aga Alutagusele jõudsid nad üsna harvakult ja tõele aru andes pole Kuremäelt kindlaid žalnikuid teada (mis ei tähenda, et neid seal üldse olla ei võinud). Paarist hauast leitud ristripats ja hõbemünt osutavad igatahes matmistele veel 14.–15. sajandil. Võimalik, et sellal hakati Kuremäel matma ka ilma eriliste maapealsete tähisteta haudadesse. Seda, millal järjepidev matmine siin üldse ära lõppes, ei oska keegi veel surmkindlalt öelda.

 

Kuigi leidub endiselt arheolooge, kes inimluid justkui päris uurimisaineseks pidada ei tihka, on Kuremäe skelettidele tehtud teadusliku kombe kohaselt terviseanalüüs ja koguni stabiilsete isotoopide analüüs. Sedalaadi tähelepanu aitab aru saada, mis elu need inimesed üleüldse elasid. Nii teame nüüd, et kuremäelased kannatasid erinevate hambahädade käes ning raske töö kulutas nende liigeseid. Vahel juhtus nendega õnnetusi või langesid nad vägivalla ohvriks – tõendiks üks paranenud roidemurd ning lohukujulised paranenud traumad paari inimese koljul. Ühel naisel oli olnud tõsine õnnetus lõuaga, mis oli tema lõualuid moondanud ning tal pidi olema raske ilma kõrvalise abita süüagi. Seda, mida see kogukond üldiselt lauale pani, näitasid luudest võetud isotoobiproovid. Kuremäelaste toit pärines valdavalt kodustelt põldudelt ja koduloomadelt, mõnevõrra ilmselt ka lähematest järvedest. Merekalad jäid sellele rahvale juba kaugeks. Lisaks selgus, et analüüsitud isikud olid tõenäoliselt mitte sisserännanud, vaid kohalikud (väävli isotoobid sarnanesid teiste Põhja-Eesti luustike analüüsidele). See põnev infokild tekitab muidu mitmeid küsimusi, mis peavad küll praegu vastuseta jääma: kas muinasvadjalased rändasid Alutagusele siis mõni põlv varem? Kas nad võisid olla pärit nii lähedalt, et isotoopanalüüs ei näita erinevust nende algse ja uue kodu vahel? Või arenes arheoloogiliselt nähtav vadjalik kultuur siin välja (vähemalt osaliselt) kohalike alutaguslaste põhjal?

 

Ka seda, milline on nende ennevanade, hästi vadjalike kultuurijoontega alutaguslaste seos hilisemast ajast tuntud poluvernikutega, pole Kuremäe kaevamised senimaani päris selgeks teinud. Ühest küljest on küll poluvernikute rõivastuses märgatud vadja rahvariietega sarnaseid jooni, aga ei või sugugi kindlalt öelda, kas need on järjepidevalt alal püsinud keskajast uude aega või on need endaga kaasa toonud hiljem Narva tagant Alutagusele kolinud inimesed. Ka matusekommete põhjal tundub, et hiljemalt varauusajal võis vana vadjalik kultuur sattuda tõsise surve alla ning mõnes aspektis tasanduda – olgu survestajaiks kohalikud eestlased või idast sisserännanud venekeelne rahvas (kes võisid ju omakorda samuti olla keelt vahetanud läänemeresoomlased).

(Esiplaanil kääpad, tagataustal trassikraav, kus 2024. aastal luustikke uuriti)
 

* * *

 

Tänavu jaanipäeva kanti juhtusin taas Kuremäe kanti ringi uitama ning kasutasin võimalust panna jalg maha Edivere linnamäel. See paikneb Kuremäelt põhjas Illuka lähistel otse Jõhvi maantee kõrval ning on kaetud tiheda segametsaga. Künkalael läbi taimestiku ragistades ei saa tema olemusele küll liiga täpselt pihta – ainult seda võib öelda, et ta on selline põhja-lõuna suunaline seljak, mille nõlvad päris järsud. Tõsi küll, just lõunaotsas eraldab seljakut naaberkühmust sügav ja äkiline kraavi moodi sälk, mis võib osutada siin kunagi aset leidnud kaevetöödele. Aga kes püüdis Edivere küngast endale linnuseks ehitada? Kas Alutaguse virulased või hoopis vadja varjundiga rahvas, seesama, kelle luud puhkavad Kuremäe pinnases? Need küsimused jäävad kahjuks vastuseta, sest mäelt pole leitud ainsamatki esemeleidu ning näib, et hoolimata muinsuskaitse all olemisest ei võta isegi kõik linnuseuurijad teda kuigi tõsiselt (nii puudub ta täiesti Evald Tõnissoni raamatu “Eesti muinaslinnad” kataloogis). On vaid rahvajutud linnast, mis maa alla vajunud, ning Põhjasõja aegu maetud varandusest, millest sügisöödel kaebeid ja ahelakõlinat kuulduvat. Nii et üks salapärane ja kõhe paik. Ma ise Edivere seljakut linnuste hulgast päris maha kanda ei raatsi, sest olen käinud teistelgi sarnaselt hõreda tõestusväärtusega küngastel, mis ometi (ja põhjusega) kuuluvad meie muinaskantside pühasse ordusse.

(Tihe metsamüür varjab oma pinnavorme hästi. Tee pealt pole võimalik arugi saada, et siin peitub üks linnamäeks arvatud seljak)
 

(Seljaku lame lagi on samuti koduks metsataimedele)

(Kõige selgemad inimtegevuse märgid leiduvad seljaku lõunaotsas, kus on aimata tublit labidatööd)

P.S. Edivere linnamäe peal asuvat nelja meetri kõrgune metalltorudest rist, mis püstitatud sinna II maailmasõjas langenud Saksa sõdurite mälestuseks. Või vähemalt asus veel neli aastat tagasi, sest mina seda seal alusmetsas ragistades millegipärast tähele ei pannud.