Kurese vol. 2

 

Öeldakse, et välk kaks korda samasse kohta ei löö. Võib-olla sõnastas selle seaduse mõni heausklik välguohver. Paraku ei hooli loodus vanarahva ütlemistest suuremat ning välk raksatab ikka sisse just sinna, kuhu tingimused teda toovad.

 

Muinasreisikirjad on natuke nagu välk – juba varem käidud ja kirjeldatud paigast kõnelevaid jätkulugusid on mul vähe, ent vahel tõuseb mõni koht uues valguses taas huviorbiiti. Üks selliseid on Mihkli kihelkonna muinaspärl Kurese. Alles talvel käisin ja muljetasin sellest ning juba suve hakul avanes uuesti võimalus kogenud rajaleidja juhatusel samas kohas ringi luusida. Lumi oli asendunud lopsaka rohelusega, mis ringiuitavatest hoovihmatest hoolega läbi kastetud. Tõelisi fanaatikuid aga märjad jalad segada ei või. Nii läkski mul korda avardada silmaringi Kurese ümbruskonna muinasmaastike osas, mis olid juba esmakülastusel ennast aimata lubanud, kuid kuhu toona veel silm seletama ning jalg astuma ei küündinud.

(Tagasivaade Kurese külale. Vana karjatee juhatab tundmatusse)
 

Küla ajaloost kirjutasin pisut lähemalt eelmisel korral, nüüd viis rada selle südamest läbi loode poole. Kui tänu sajanditepikkusele viljakale inimmõjule kasvas taludevahelisel tänaval kõrge taimestik (sealt need saapad ja püksid märjaks saidki), siis eemal loopealsel leidus tänu kohalikele veistele või veisekasvatajatele ka madalama flooraga maid. Nii oli võimalik mõnigi muinasmälestis ilma suurema vaevata üles leida. Ja uskuge, neid on siin uskumatult palju!

 

Alustagem Pakamäest, linnusena muinsuskaitse alla võetud objektist. Loodus on külatuumikust umbes 600 meetri kaugusele teinud künkapätsi, millel muistsed kureselased/kureselglased on toimetanud igasugu erinevaid asju – harinud põldu, elanud ja surnuid matnud (ehkki mitte ilmtingimata kõike korraga). Mati Mandeli juhatusel aastatel 2015–2020 läbi viidud uuringutel leiti mäelt tõepoolest väga eriilmelisi tegevusjälgi. Näiteks piirab künkalage lõunas poolkaarena madal vall, millest risti läbi tehtud kaevand paljastas kamaraaluse kivistiku. Kaevandit hiljem kinni ei aetud, nii et isegi juhuslik rändaja võib talle pilku heita. Ringvalli sisse jäävat maad katab tume kultuurkiht, mille sees loomaluid ja harvaid potikilde. Näib, et Pakamäel on millalgi nooremal pronksiajal või päris rauaaja algul elanud üksainuke perekond, kes pidas millegipärast vajalikuks piiritleda osa oma majapidamisest kivivalliga. Küllap on enam-vähem samaaegsed mitmed künka ümbruses kõhutavad kivikalmed, kuid et kogu ümbruskond on ühtlasi ka muistsete põllujäänuste all, siis on ilma mätta alla pugemata keeruline matusekohti põllukivihunnikutest eristada.

(Kurese Pakamägi on nagu eelajalooline kaljunukk)
 

(Haavana keset Pakamäge haigutav kaevand paljastab tõe: künka haljendava pealispinna all kobrutab kivine minevik)

(Keegi on need kivid kokku tassinud ja ladunud valliks)

Palju hiljem, juba viikingi- ja hilisrauaajal on Pakamäele maetud surnuid põletatult. Ajale vastupidavaid hauatähiseid pole neile ilmselt tehtud. Siin-seal künkasse tunginud proovikaevandid on jätnud arheoloogidele mulje mitmest põletuskalmust. Samast on leitud ka kaks teineteise peale maetud põletamata lapsematust. Nende vanust pole ma mulle kättesaadavast kirjandusest leidnud, vahest polegi neid veel dateeritud.

(Üks arvukatest kuhjakestest, millesuguseid leidub Pakamäel ja selle ümber palju. Kas kalme või pelk põllukivihunnik?)
 

Puude-põõsaste vaheliste kivikühmude rühm on Kuresel tõepoolest ulatuslik, nende kõikide ülesotsimine ei kuulunudki plaanidesse. Küll aga oli sihiks leida üles veel üks kivisulendik Pakamäest umbes 750 meetrit lõunaedelas, mis erialakirjanduses linnuse nimetuse all figureerib. Päris nime tal tegelikult polegi, teda on kutsutud lihtsalt Kurese ringvalliks. Aga! Ringvall pole see siiski põrmugi – ta on hoopis vaata et täiusliku ruudu kujuline. Kohale jõudes võis selgelt näha, et kivimüür on päris vana. Tema peal vonklesid mõned uuemad kiviaiad, samas kui ta ise püüdis end võimalikult maad ligi hoida. Paar katkestust müüris vihjavad muistsetele väravatele või sissepääsudele, mille kaudu kureselglased umbes 55 × 53 meetri suurusesse ruutu astusid. Ühtegi esemeleidu pole sulendikust leitud, ka kultuurkiht näib puuduvat. Puht analoogide põhjal on Mati Mandel ring ruutvalli dateerinud oletamisi I aastatuhandesse eKr ehk siis põhimõtteliselt samasse aega, mis Pakamäe linnus ja enamik ümbruskonna kivikalmeid.

(Terav silm tuvastab kohemaid madala kivivalli)
 

(Paiguti on vall isegi  kogenematule silmale täitsa arusaadav)

Milliseid kõhedaid rituaale sellel kivimüüriga ümbritsetud platsil läbi viidi? Ilma selgeltnägijata on keeruline midagi kindlat väita ning ega ma ausalt öeldes usuks selgeltnägijatki. Mu teejuht pakkus, et võib-olla on see hoopis vana lambaaedik. Sel juhul ei toimunud seal ühtegi kõhedat rituaali, mis on iseenesest küll natuke nukker, aga lõppude lõpuks tuleb proovida aru saada ka muinas-kureselglaste praktilistest vajadustest oma koduloomi hallata.

(Ruudu sisse jääv plats, kus vanasti midagi toimus. Vist)

* * *

Nagu esimesel retkel, tunnistan nüüdki Kurese erilist iidset õhustikku, millest kogu ümbruskond on otsekui läbi imbunud. Kui külasüdame puhul kõnelesime umbes 1000 aastast, siis seekordsetel radadel tuli kohatud paikade vanus korrutada koguni kahe või kolmega. See on aeg, mille mõistmine jääb napilt hoomatavuse piirimaile, ja samas eraldab neid meist vaid õhuke mättakord. Meie vahel on sisuliselt tõepoolest vaid õhuke loor, millest eri ajastud hõnguvad ühte ruumi kokku. Selles ringikondamine on võluv, kuid mõistan ka neid, kes manitseksid ettevaatusele – me ei tunne ju täielikult siin valitsevaid lugusid. Kurese on saladuste maa.

(Lehmad teavad ka, et Kurese on saladuste maa)