Jõulu ja aastavahetuse vahele jäävad mõned hingetõmmet
pakkuvad päevad. Eks igaüks teab, kuidas neid enda jaoks kõige õigemini
tarvitada (ja kas on üldse võimalust ise otsustada). Minu puhul töötab akude
laadimiseks metsaminek. Argikeskkonnast väljumine aitab mõtteid korrastada ja uusi
plaane setitada. Sellepärast rändan ma sageli päris üksi, valin endale ise teid
ja radu, ei kõhkle teinekord ebamugavustesse tungida – sest teadupärast algavad
mugavuse hülgamisest kõik ägedad asjad. Teinekord aga võtan kampa hea
reisikaaslase või mitu, kellega koos kõiki neid ägedaid asju kogeda.
Seekordset aastalõpu väljasõidu seltsilist koera olen juba
tutvustanud oma Alutaguse ja -esise meenutustes. Tal on matkamiseks sobilikud
pikad jalad; lisaks leidsin, et ta võiks oma varjuloleva võhma mõne hea
kilomeetri peal rakendada. Meie igapäevased jalutuskäigud kipuvad muidu
piirduma vaid maja ümber lonkimisega, mis sääraste füüsiliste võimetega peni
jaoks on selge alaekspluateerimine. Nii hüppasime ühel hommikul rongile ning
sõitsime Põlvasse, et tutvuda Kagu-Eesti muinasaja peatükiga, mis kõneleb Rosma
linnamäest ja selle lähiümbrusest.
Põlvast läbi jalutamine võttis umbes tunni, selle jooksul
hakkas viivuks koguni lund sadama, kuid purgaaks veel ei keeranud (seda
kogesime alles õhtupoolikul). Rosma oli hästi rahulik ja vaikne, isegi
umbusklikke aiataguseid koduvalvureid kohtasime vähe. Linnamäge oli lihtne üles
leida, sest tee on päris normaalselt viidastatud ja, noh, eks ole seal ka varem
käidud.
Vahetult enne mäkketõusu võttis meid vastu vana
muinsuskaitsetahvel, mille järgi asub mäenõlval I aastatuhande asulakoht.
Veidi kallaku peal ja liiatigi mäe põhjanõlval (millal siin elajad küll
päevavalgust nägid?) ta ju asub, aga samas miks ka mitte. Näib, et vähemalt
joogi- ja majapidamisvesi oli mäealustel elanikel siitsamast võtta, nagu
paistab praeguseks kraavisängi suunatud veesoonest. Siitsamast tõusis rada üles
linnusele – vanal ajal küllap lage, kuid uuel ajal palumetsaga kaetud.
Paljudel muinaslinnustel looklebki tee üles väravani
päripäeva kurviga ning sellel on oma militaartehniline põhjus. Kuna muistsetel
aegadel oli suurem osa inimesi paremakäelised, siis hoidsid sõdalased relva
enamasti paremas ja keha kaitsvat kilpi vasakus käes. Päripäeva kurviga
sissepääsutee puhul jääb potentsiaalselt pahade mõtetega vennike linnuse poole
oma kaitsmata küljega ning linnusesviibijad võivad valli pealt ennetada tema
mõtete teokstegemist. Halvasoovija neutraliseerimiseks kõlbasid küllap kõik lahendused
– kivid, tuli, keev vesi ja tõrv, terava otsaga esemed jms.
(Linnusele tõusev rada on päris järsk. Väravateni jõudes vaenlane juba veidi lõõtsutas, see aga andis kaitsjatele eelise)
(Linnamäe põhjavärav. Kas selle juures ka millalgi päriselt taplust peeti?)
Turvalisuse tugevdamiseks oli Rosma mäelae serv millalgi
piiratud ühtlase ringvalliga, millesse ehitati kaks väravat. Sisenesime
linnusesse põhjapoolsest väravast. Mäletasin varasemast ajast kogu mäge katvat
mõnusat samblast metsa, sellepärast oli mu üllatus suur, kui vastu vaatas üsna
segane kombinatsioon lageraiest ja tuulemurrust. Tähendab, suurem jagu mäe
laest ja nõlvadest oli puudest puhtaks raiutud ning kasvama olid jäetud vaid
väike tukk künka põhjaosas, aga hiljutised sügisesed tormid olid sedamoodi
pääsenud kasvamajäetud mändidele segamatult ligi ning neid koos juurtega
hulgaliselt ümber lükanud. Selge see, et linnuse muinaskultuurkihtki kannatas
oluliselt. Ega metsaraiujad ka just mäge paitanud – harvester või kuidas iganes seda narri vanarauda
kutsutakse, oli pressinud end läbi linnuse lõunavärava nii toorelt, et
muinasvallide küljed pudisesid. Kuigi ma tean, et selliste tegudeni viib
inimestes pesitsevad madalad tungid, millel nimeks (kasu-) ahnus ja ignorantsus,
on vahepeal ikkagi natuke kurb.
(Linnuse lõunavärav polnud ehitatud metsaveomasinate mõõtmeid arvestades, aga masinatel ju oma aru peas pole)
Aga selleks, et ignorantsus meid kõiki oma okastraatse
haardega lämmatada ei suudaks, peaksime veidi püüdma vaadata ajas tagasi, mõistmaks,
millist rolli on Rosma siinkandi ajaloos üldse mänginud. Pea ainsaks allikaks
on 2007. aastal Heiki Valgu juhatatud väljakaevamised, mis esmakordselt heitsid
valgust linnuse vanuse kohta. Mõned kaevamistel leitud kangakoejäljendiga savinõutükid
(ehk tekstiilkeraamika) ja söestunud piirdeaia jäänused vihjavad, et mägi
kindlustati juba millalgi eelrooma- või rooma rauaajal. Eesti linnuste seas on
Rosma oma 4000 ruutmeetriga üks avaramate seas. Paar tuhat aastat tagasi
tähendas nii suure ala kaitsetaraga piiramine väga suurt tööd (ikkagi oma 350
meetrit), aga ega muinasinimesi ka alahinnata ei tohi – võib-olla tulid nad
selle väljakutsega toime mängleva kergusega.
Mäel on (võimalik, et pärast pikemat pausi) toimetatud ka eelviikingi-
ja viikingiajal ja hilisrauaajal. Hoonejäänuseid kultuurkihist seni leitud pole ning suurem osa õuest oli ilmselt niikuinii lage,
kuid valli lähedalt leitud tulease ja mõned hilisemad potikillud pajatavad samuti siinsest igapäevaelust. Ehk
asendati just millalgi päris rauaaja lõpus puittara liivast ringvalliga. Üllatuslikult
andis vallilt pudenenud kaitserajatiste söestunud jäänuste analüüs tulemuseks
13.–14. sajandi, mis kaevamisaegsete teadmiste valguses tundus liiga hiline, et
olla täielikult usutav. Aga kuna Rosma pole meie maal siiski päris ainus
keskaja vihjetega muinaslinnus, siis ei saa päriselt välistada võimalust, et
siin Põlva kandis võis vana linnus ja sellega koos ka vana pealikusuguvõsa
hoida oma võimu isegi pärast ristisõda. Vähemalt mõnda aega. Samas võib ka
olla, et viimased kindlustustööd viidi Rosma linnusel kiirkorras läbi just sõja
päevil ning kuna linnus jätab tervikuna veidi lõpetamata üldmulje, siis võidi
see hüljata vahetult pärast sõja lõppu ja uute maaisandate võimulesaamist. Need
küsimused jäävad õhku rippuma.
(Linnamägi lõuna poolt vaadatuna. Tegelikult ikka päris suur, kas pole?)
Linnamäelt laskusime veel korraks alla Peri oja äärde, mis
võis muistseil aegadel kanda ka kohaliku veeteekese rolli, ühendades linnuserahvast
Orajõe ja Ahja kaudu laiema veeteede võrgustikuga. Tagasi tulles tahtsin veel
ära näha paar kääbast, mis asuvad kõigest mõnisada meetrit linnusest
põhja pool Rosma külahoonete juures. Neid ümmarguse põhiplaaniga kääpaid pole
küll kaevatud, kuid väljanägemiselt esindavad nad tüüpilist eelviikingiajal
Kagu-Eestis levinud kalmevormi, kuhu peamiselt sängitati surnute põletatud luud
koos väheste esemetega. Kunagi võis kääpaid Rosmas rohkemgi olla. Nende kahe
säilinud kääpakünka ülesotsimiseks tuli meil koeraga pugeda ebameeldivalt
tihedasse tihnikusse, aga tänu oma vaprusele leidsime iidsed matmispaigad üles.
Selle tõestuseks olgu siin paar fotot.
(Võserikus peitis end kääbas...)
(... ja teinegi. Neisse on sängitatud ilmselt mõnede linnuses või selle all elanud inimeste maised säilmed)
Tagasiteel Põlva raudteejaama möödusime 1460.–1470. aastatel
ehitatud Põlva Maarja kirikust. Selle fassaadi müüritud kiviristid näevad
samuti väga keskaegsed välja. Tõenäoliselt pole aga tegemist sugugi esimese
pühakojaga, ehkki varasema ajaloo osas on allikad väga ebamäärased. Olgu Põlva
esimese kiriku ehitusaastaga, kuidas on, igatahes tundub usutav, et selle
ehituspaiga valikul mängis oma rolli läheduses asunud Rosma linnamägi kui
endisaegne võimukeskus. Selliseid muinaslinnuse ja keskaegse kiriku lähedasi
paare leidub Eestis teisigi – Rõuges, Otepääl, Suure-Jaanis ja mujal.
(Põlva kirik kui järjepidevuse tunnismärk Rosma-Põlva kandi ajaloolisest tähendusest)
2 comments:
Lugesin ka:
Valter Lang, Heiki Valk. An Archaeological Reading of the Chronicle of Henry of Livonia: Events, Traces, Contexts and Interpretations. Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier. A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Ashgate Publishing, 2011.
Heiki Valk. Excavations on the hillforts of South-Eastern Estonia: Luhtõ, Sangaste and Rosma. Arheoloogilised välitööd Eestis, 2007. Archaeological Fieldwork in Estonia. Tallinn, 2008.
Heiki Valk. Rosma linnamägi (Liinamägi). Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus, 20. Tartu - Tallinn, 2008.
Tänud mõnusa loo eest!
Post a Comment