Kiviaegne Tarbata

Kes võinuks uskuda, et vana hea Tartu juured ulatuvad eriti vanasse (ja eriti heasse) aega? Aga nii see on, nii see on. Veel kõvasti enne kui Toomemäe sopilised neemikud linnuseid ja muud taolist rauaajalikku täis ehitati, nautisid kiviaja inimesed Emajõe laiska voolu ning noppisid sealt aeg-ajalt mõne rasvasema kala välja. Linnapilti pole neist küll suurt midagi näha jäänud – ei ühtki meso- ega neoliitilise algupäraga tänavat, kirikuvaret, paadisilda ega pargiskulptuuri. Tartu rasket ajalugu silmas pidades võiks arvata, et küllap oli nende kadumises süüdi mõni järjekordne koba peale pomme pillav punakotkas. Kuid ei – äpardunud punakotkad tõid Tartule viimase sõja aegu küll paksu pahandust, aga kiviaega nad maamunalt pühkida ei suutnud, sest kiviaeg on ükskõik millisest uusaegsest avantüürist vägevam.

(Kevadine suurvesi loob Emajõe lammile salapärase peegelmaailma) 

Kiviaeg on lihtsalt osanud ennast teistmoodi ära paigutada. Sedamoodi, et päris alguses teda ei näegi. Ent kui kokku segada terake teadmisi ja ivake juhust, siis võib kiviaeg ennast huvilisele silmale tasapisi ilmutama hakata nii siin- kui sealpool Emajõge. Asugem teda märkama!

(Tartu kandi kiviaja tunnismärgid. Käime nad reisikirjas järjekorras läbi. Kaardipõhi: Google Maps) 

Nagu iga pidulikum söömine algab eelroast ja sportlik proovilepanek soojendusest, pakume meiegi kiviajajahi uvertüüriks midagi kergemat. Kesklinnast alustades peatugem hetkeks Kaubahalli [1], selle muidu kaunis ilmetu iseloomuga kaubanduskeskuse juures. Ei, hoone ise pole kiviaegne, vaid Vikipeediat uskudes ehitatud 1989. aasta kanti (võimalik, ma ise olin siis veel liiga kutsikaeas, et täpsemalt mäletada, ja kesklinnas liialt tihti ei käinud ka). Enne ehitamist kaevasid arheoloogid platsi läbi, leidsid kihtisid uusajast ja keskajast ning keset viimast ka ühe kivikirve tüki. Ma ise pole seda kirvetükki oma silmaga näinud, aga pean taas uskuma kirjandust (antud juhul Andres Tvauri raamatut Muinas-Tartust), mis poole sõnaga mainib, et kirves olnud „hiline”. Mis muidugi võib tähendada väga paljusid erinevaid asju. Kivikirveid kasutati lisaks kiviajale julgelt edasi ka pronksiajal, sest pronksist kirved oli kallid ning olen kindel, et veel rauaaja hakulgi võis mõnel perel vana kiviriist toanurgas alal olla. Millisest ajast see Kaubahalli kivikirves siis pärineda võib, jäägu siinkohal vastuseta. Igal juhul pole see ainus Tartu territooriumilt leitu. Neid tuleb veel...

(Tartu Kaubahall on kivikirve katke leidmise koht. Tont seda teab, mida täpsemalt ta keskaegses kultuurkihis tegi, sest tegelikult kuulus ta ikka palju vanematesse aegadesse)

* * *

Lähme Kaubahalli juurest edasi mööda Kalevi tänavat Karlova koolini. Karlova [2] linnaosa on nime saanud mõisa järgi, mille peahoone on koolist teisel pool tänavat Emajõe ürgoru kõrge perve peal. Omaaegse mõisapargi veerest leiti 1910. aastal maja ehitamise käigus ühe nooremal kiviajal elanud ja surnud inimese matus. Nagu arheoloogid on laborianalüüsidega tuvastanud, elas ja suri ta kuskil vahemikus 2460–2130 enne Kristust ehk üsna noorema kiviaja lõpujärgus. Kuigi kadunukese maised säilmed olid vahepealse 4000 aastaga saanud tunda aja karedat keelt, luges leidu inspekteerinud arheoloog Richard Hausmann neist välja, et tegemist oli umbes 18–20-aastase noormehega. Päris värske uurimus aga avaldas, et maetu oli hoopis naisterahvas (aitäh, Mari Tõrv, infot jagamast!). Mis tema elulõnga katkestas, seda me ei tea, aga kui ta juba surnud oli, siis maeti ta Emajõe ürgoru nõlvajalamile kaevatud madalasse hauda, kuhu ta siruli asendis sängitati, pea põhjasuunas. Surnule oli hauda kaasa pandud sihvakas fülliidist (see on üks kivim) nooleots ning hoolikalt viimistletud varreauguga kivikirves. Mingil põhjusel peeti vajalikuks surnule rinna peale panna ka lahmakas paeplaat.

(Aed, mis oli vanasti Karlova mõisapargi serv, kust leiti kiviaegse naise matus, mille juures oli nooleots ja kivikirves, mis nägi välja nagu paadike ning millele on leiukoha järgi antud nimeks Karlova tüüpi kirves) 

Karlova naise kivikirves andis nime teistele samas stiilis tehtud riistadele, mida arheoloogid nimetavadki karlova tüüpi kirvesteks ning mis on peaasjalikult leitud just Eesti alalt. Oma kujult on ta natuke paadi moodi – seetõttu kutsutakse taolisi kirveid vahel venekirvesteks. Nii et Venemaa või venelastega seosed antud juhul puuduvad. Karlova kirve pilti näeb siit.

Karlova naine esindas nöörkeraamika ehk venekirveste kultuuri, millest arvatakse üldiselt, et selle kandjad rändasid meie maile kagu- või lõunakaarest ja kõnelesid arvatavasti mingit vanapärast indoeuroopa keelt. Tulles leidsid nad eest juba palju varem siia jõudnud rahva, kelle iseloomulikuks tegevusalaks oli kammkeraamiliste savinõude vormimine. Uustulnukad hoidsid vanadest asukatest kiivalt eraldi, nii et Eesti alal elas mitmesaja aasta vältel tegelikult korraga kaks kultuuri – kammkeraamikud ja nöörkeraamikud. Karlova naise eluajaks olid viimased end Eesti alale juba täiesti sisse seadnud, kasvatasid kariloomi ning harisid jõudumööda põldu. Ehkki me ei tea maetu ja tema kodakondsete elupaika, võis see paikneda kuskil läheduses. Võib-olla leitakse see kunagi üles, võib-olla mitte.

* * *

Jätkakem oma matka allavoolu, vahepeal üle Sõpruse või Ihaste silla Emajõe vasakkaldale hüpates. Ihaste [3] ongi meie järgmine sihtkoht. Praegu on see Tartu kõige eraldihoidvam linnaosa, kuid kiviajal pulbitses just siin kogu ümbruskonna elu tsenter. Hipodroomi tänava Emajõe poolsel küljel on eristatud koguni kaks kõrvutist asulakohta, millest ühel järjekorranumbrit pole (temast meie põhiline jutt käibki) ning teine kannab numbrit II. Nad asuvad liivasel pervel, kus kasvavad männid ja peale tungib eramajaline hoonestus. Tagasihoidliku pinna all varjavad end aga ühed vanimad inimtegevuse jäljed terves Eestis. Ainult Pärnu jõe alamjooks võib veel vanematega uhkustada.

(Osa alast, kus laiub Ihaste kiviaegne asulakoht. All paremas nurgas inimese parim sõber nii mesoliitikumis kui ka anno 2020) 

1980. aastate alguses leidis arheoloog Heiki Valk ülikooli sõjalise õppuse tunnis siit Ihastest kammkeraamilise poti killu ning 1997. aastal avastati terve kammkeraamikaga kultuurkiht. Süvenemisel selgus kahjuks, et seesinane muld oli kunagi toodud hoopis ühelt Ihaste porgandimaalt, viimase asukoht on aga jäänud saladuseks. Selguse huvides täpsustan, et tänapäeval kammkeraamikaks kutsutud tegumoega savinõusid valmistati meie maal umbes vahemikus 5900–4000 aastat tagasi (ehk 3900–2000 eKr).

Kaotusvalu lootustandvast kultuurkihist aitas tublisti leevendada teise kultuurkihi leid, mis kohe otsingute piirkonna naabruses laius. Ja see oli juba tõeliselt vana, sügavasse mesoliitikumi ehk keskmisse kiviaega ulatuv. Sellel asulakohal on uuringuid tehtud korduvalt, sealjuures 2016. aasta suvel toimunud kaevamistel käisin ma isegi paaril päeval abiks kühvlit liigutamas ja sõela kiigutamas. Ent juba 2010. aastate proovikaevamistel selgus, et Ihastes elati juba 10 000 aastat tagasi – sellele viitas ühest muistsest tuleasemest leitud ja vanuse määramiseks laborisse saadetud kopraluutükk. Nii et Ihaste asulakoht on praeguste teadmiste põhjal tõepoolest üks vanimaid inimese elupaiku, mis Eestimaa pinnalt seni teada.

2016. aasta kaevamistel, millest ma põgusalt osa võtsin, leiti tulekivist ja kvartsist lõiketerasid, mõned talvad ning paarkümmend kamm- ja nöörkeraamilist potikillukest. Lisaks saadi nii kodu- kui metsloomade luid, millest mõned võivad pärineda kivistest aegadest, teised aga olla üsna uued. Päris maapinna põhjani tol korral kaevamised üldse ei läinud, kuid kultuurkihi uuringuid jätkati veel järgmisel aastal. Kogutud leiud kinnitasid, et Ihaste on olnud eelistatud elupaik erinevatel mesoliitikumi hetkedel ning korduvalt ka neoliitikumis. Ju siis osutus asukoht juba iseenesest niivõrd magusaks, et siia otsustati pidama jääda ikka ja jälle. Kahjuks ei mõista ma täie veendumusega kinnitada, kas eelpool tutvustatud Karlovasse maetud inimene võis pärineda Ihastest või oli nöörkeraamikutest ihastelaste naabrinaine. Viimane tundub tegelikult natuke usutavam.

(Veel üks nurgake kiviaega. Laternapost keset männitukka - võimalik vaid Ihastes) 

Sageli kipume mineviku loodusolusid ette kujutama üpris tänapäevastena; sellest patust pole minagi päris puhas. Lunastuseks proovigem aga ette kujutada maastikku ja kliimaolusid neil kaugetel aegadel, mil inimesed Ihastesse esmakordselt oma elamise püsti lõid. Kliimauurijad nimetavad 8350–7050 eKr valitsenud epohhi preboreaalseks kliimaperioodiks. Tänapäeval kutsutakse seda ka gröönimaaliseks ajastuks. Põhjapõder oli selleks ajaks meie kandist juba varvast visanud põhja suunas, tundra asendus tasahilju hõreda metsatundraga, kus kasvasid mänd ja kask (võite endale ette kujutada näiteks madalat siirdesoometsa). Mändide ja kaskede vahel uitasid ringi karu, rebane, hunt, valgejänes ja ilves, jõgede-ojade ääres kujundas veerežiimi endale sobivamaks kobras – kellest vähemalt üks lõpetas ihastelaste jahisaagina. Kõige sagedamini võtsid inimesed oma jahiodade ja noolte sihikule armastatud suuruluki põdra, keda siin samuti tihti kohtas. Küllap terroriseerisid nad ka Emajõe kalu (näiteks ahvenat, haugi, särge ja harjust) ning arvukaid veelinde.

(Pilguheit Ihaste II asulakohale. Tõtt öeldes ei tea me temast kuigi palju)

Pärastpoole muutus kliima veel oluliselt soojemaks. Männid kasvasid kõrgemaks, kodusemalt seadis end sisse lepp ning metsadesse ilmusid hirv, metskits, metssiga ja tarvas. Inimene, kes on läbi aegade olnud väga kohanemisvõimeline ja muidugi ka alailma näljane, võttis ka uued elukad kärmelt oma jahiulukite nimekirja. Sõltumata sellest, kas nad ise tahtsid seda või mitte...

* * *

Oma matka suurejooneliseks finaaliks väljugem Tartu linna piiridest ning sisenegem Ihastega külgnevasse Veibri külla [4]. Siin Emajõe kaldal olen ma muinasreisikirjade alguspäevil juba varem käinud, ehkki tollal veidi teise fookusega – nimelt ühe 13. sajandi massihaua pärast, kuhu oli kümme lahingus mahalöödud meest heidetud (loe siit). Juba toona mainisin, et sama välja pealt on leitud ka üks kiviaegne haud, millesse neli inimest viimast und puhkama sängitatud. Teemegi nendega nüüd lähemat tutvust.

Neli inimest elasid ja surid päris ammu – millalgi umbes 6300–7200 aastat tagasi, mesoliitikumi ja neoliitikumi piiril. Suur ajaline lõtk tuleneb sellest, et vanuse määramiseks tehtud laboriproovid on andnud erinevaid tõlgendusvõimalusi; praegu peetakse usutavaks, et matused pärinevad pigem mainit ajavahemiku nooremast otsast. Nii või teisiti on tegemist ühe Eesti teadaolevalt vanima kalmistuga. Üks maetutest, arvatavasti naine, oli venitanud küpse täiseani välja, teised kolm surid lapseeas – üks nelja-, teine viie- ning kolmas üheteistkümneaastaselt. Kõik nad olid surnud niivõrd lühikese aja jooksul, et maeti ühte ja samasse hauda. Me ei tea küll, mis häda nad kõik korraga maha murdis – kas oli see kuri taud, inimestest sündinud ülekohus või midagi muud. Matmisel asetati täiskasvanu koos ühe lapsega hauda ühtepidi, kaks ülejäänud last teistpidi. Võimalik, et maapõu peidab Veibri kaldal veel teisigi kiviaja matuseid, kuna juba antud nelikhaua kaevamisel 2006. aastal leiti paar inimluud, mis ei kuulunud ühelegi neist neljast. Midagi kindlamat pole seni rohkematest maetutest teada. Täiendav otsimine avaldas vaid juba eelmainitud 13. sajandi hukkunud sõjameeste ühishaua.

(Jõekallas on Veibri küla all rikas. Kiviaegne matuse- ja elupaik, 13. sajandi lahinguväli, suurepärane kalastuskoht läbi aegade – kõik vajalik ühes kohas)

Kui varaneoliitiliste inimeste matmispaik oli juba vähemalt tuhatkond aastat rahus kõrvalt Emajõe voolu jälginud, asusid Veibrisse meile praeguseks juba hästi tuttavad nöörkeraamikud, kelle umbes 4000–5000 aasta tagune elupaik on jõe kaldalt leitud. Neist on maha jäänud mõned tulekivist terariistad ja pisikesed potikillud. Võib-olla olid need uued veibrilased ihastelastega tihedas suguluses, võib-olla rändles üks ja sama kogukond perioodiliselt lähestikuste elupaikade vahel. Hauda maetud täiskasvanu ja kolm last kuulusid aga ilmselt hoopis teise, varem siin Eesti alal toimetanud rahvarühma. Nad ei tundnud veel ei kamm- ega nöörkeraamikat, kuid tegid niinimetatud Narva tüüpi keraamikaks kutsutud savinõusid (esmalt õpiti taolisi, Eesti ala vanimaid nõusid tundma Narva kandi leiukohtade järgi). Üks Narva tüüpi savipoti tükk leiti muide ka Veibri nelikmatuse juurest.

(Inimesed tulevad ja lähevad, aga Emajõgi ja selle peegelmaailm jäävad)

* * *

Kokku saame praeguse Tartu ja selle lähiümbruse alalt päris põneva kiviajalise pildi. Emajõe avastas ilmselt juba üks esimesi Eesti alal tegutsenud kütt-korilas-kalurite seltskondi, kes umbes 10 000 aastat tagasi Ihastesse oma laagri püsti lõi. Kuigi laialdasi jahimaid kasutanud inimesed ei jäänud ühte paika pikemaks pidama, sattus siia rahvast kogu keskmise kiviaja vältel korduvalt. Emajõe maaliliste ja toitvate kallaste tõmme jäi tugevaks ka keskmise ja noorema kiviaja üleminekuperioodil, mil juba õpiti valmistama savinõusid (Narva tüüpi keraamikat). Tõenäoliselt kuulusid neli Veibrisse maetud inimest mõnda sellisesse vana päritoluga kogukonda. Tänapäevaste geeniuuringute andmetel saabusid umbes 5900 aastat tagasi kuskilt ida poolt Baltikumi kammkeraamikat valmistanud inimesed, kes samuti avastasid enda jaoks Ihaste piirkonna võlud. Sama toimus umbes tuhatkond aastat hiljem lõunast tulnud nöörkeraamikutega, kes on endast maha jätnud tegutsemisjälgi nii Ihastesse, Veibrisse kui ka Karlovasse. Ja et rahvast leidus siin ka veel päris kiviaja lõpus või koguni pronksiajal, sellele võib vihjata kesklinnast Kaubahalli alalt leitud hilise ilmega kivikirves.

Ühest küljest on seda kõike ikkagi liialt vähe selleks, et vastata nii mõnelegi põnevale küsimusele. Kuidas erinevad jõe äärde jõudnud rühmad omavahel läbi said? Kas nad üldse kohtusid või oli uute tulnukate ajaks eelmised juba kodinad kokku pannud ja mujale kolinud? Kas juba kiviaja asukad võisid anda Tartule nimeks muinasaja lõpust tuntud nime Tarbata? Elas ju see kogukas ürgveis siinkandis just nimelt keskmisel kiviajal, kui kliimaolud piisavalt mahenesid. Või kõnelesid need muistsed inimesed meie jaoks täiesti võõraid keeli, nagu tänapäeval pigem arvatakse? Kõik need küsimused jäävad vastuseta õhku rippuma.

Aga kui lähemalt vaatama hakata, siis pole Tartu kandi kiviaeg nii vaene midagi. Ihaste näol on meil üks Eesti vanimaid inimasulaid ning Veibri näol vanimaid teadaolevaid matusepaiku. Põhimõtteliselt kõik meie võimalikud kiviaja alaperioodid on siinmail esindatud – erinevad hetked keskmisest ja nooremast kiviajast, kokku rohkem kui 6000 aasta ulatuses. Vanem kiviaeg koos kuulsate australopiteekuste, neandertallaste ja väikesekasvuliste Homo floresiensis’tega puudus Tartus ainuüksi jääaja tõttu, mis kogu Kagu-Eesti lavamaale oma raske lameda jälje vajutas. Küll aga elasid siin hiljem mitmed eri päritoluga kogukondade esindajad, kes kõik on suurde ajalukku oma rolliga panustanud ja ehk koguni üht-teist tänapäeva eestlastegi geenifondi lisanud.