Alutagusest ja natuke ka Aluesisest

Olen muinashõngulisi reisikirju kirjutanud varsti juba viis aastat jutti ning seni pole vist vahele sattunud ühtegi aastat, mil ma poleks vähemalt korra Virumaast pajatanud. Eks veri on ikka paks, mis seal salata. Pealegi on minu Pandivere kiltmaal paiknevast residentsist üsna lihtne teha kiireid ekspeditsioone ja dessante ajaloost nõretavatele Viru maastikele. Nii et ei pääse te ka tänavu neist.

Muistse Alutaguse kihelkonna lõunapoolsetes ääremaades käisin juba 2015. aastal ning sellest kirjutasin oma eelmises blogis. Tänavu sügisel keerasin nina juba aastatuhandeid tihedalt asustatud põhjaranniku suunas. Seda kanti võib teatud põhjustel nimetada ka Aluesiseks (peagi selgitan, miks). Inimesed on aegade jooksul Viru lavamaale kuhjanud kõikvõimalikke tegevusjälgi asulakohtadest tuhamägedeni. Säästmaks teie aega ja närve, tegin nende seast kolmese valiku. Siin nad on.

(Kolm toredat paika, mida Ida-Virumaal külastasime. Kaardipõhi: Google Maps) 

Olime sel päeval koeraga käinud juba oma maamõisas rohimas ja teinud põike Mahu randa, et proovida omal nahal järgi kummipaadisõit hallidel sügisestel merelainetel. Koer käis küll selle käigus korra ka ise ujumas (mitte et ta oleks tahtnud, paadiserval turnimine lihtsalt päädis sellega), aga leidsime, et võiks järelejäänud valget aega kasutada veel millegi uue avastamiseks. Kusagil Purtse ja Kohtla-Järve vahel keerasime suurelt liiklusrohkelt maanteelt kõrvale ja kolistasime veidi aega mööda konarlikku põlluvaheteed, kuni see käänas metsa äärde ja lõppes ära. Olime jõudnud vana kuulsa Alulinna [1] värava ette – sõna otseses mõttes Aluesisele.

(Alulinna madal väravaesine) 

Selle madala kividest ringmüüri vanust ei osanud me koeraga kumbki öelda. Müüri oleks hõlpsasti võinud kogunisti kahe silma vahele jätta, sest see oli vaid ühe tavalise kiviaia kõrgune ning peitunud kamara ja võsa kamoflaaži. Müür piiras laia lagedaks niidetud platsi, mida oleks enne osanud heinamaaks kui linnuseõueks pidada. Linnustele enamasti omasest kõrgendikust ei saa küll Alulinna puhul eriti kõnelda. Sigade (või detektoripättide?) tuhnitud must muld näis natuke kultuurkihi moodi välja küll, ehkki võis olla ka tavaline soomuld. Praegu polnud küll otsest hirmu linnuses või selle ümber jalga läbimärjaks teha – päris igasse tihnikusse ma erinevalt koerast ka ei pugenud – , kuid ennevanasti asunud kants otse keset soolappi. Sellest tulebki õigupoolest nimi Alu, mis tähendab madalat tümapoolset kanti. Linnuse kõrval jooksval kraavil on suuri teeneid nii soo kuivendamises, kui ka veel ühes teises asjas...

(Näeb välja rohkem nagu põld või niidetud heinamaa kui linnuseõu. Aga on siiski just nimelt viimane)

(Kohati paistis linnust ümbritsev kiviaed võsast veidi paremini välja. Kas see oli aga ilmtingimata sõjaliseks kaitseks laotud või oli linnusel mingi muu, vaimsemat laadi ülesanne, jäägu siinkohal vastuseta. Koera ilme igatahes on hindamatu)

(Tükike muinaskätega laotud muinasaeda)

(Must leidudeta mullapind otse väravakäigu juures)

Kraav kaevati linnusest põhja poole juba 1869, samal aastal, mil Tartus peeti esimest üldlaulupidu. Rasket üksluist tööd tegema pandud kraavihallid pidid aga kindlasti tõsiselt üllatuma, kui leidsid kõigest linnusest poolsada meetrit eemal paari ruutmeetri suuruselt alalt kilode viisi vanarauda. Tol ajal oli see suurim leitud muistsete raudesemete kogum. Leidude seas oli 61 odaotsa, 23 sirpi, 14 kirvest, vikatnuga, mõõk ja mõned mõõgatükid. Mõnegi riista ebaharilik kuju viitas kõrgele vanusele, kokku oli ühte ja samasse kohta uputatud laias laastus vahemikus 100–1200 pKr. Ehk siis tagasihoidlikud 1100 aastat või nii. Mis oli see vägi, mis sundis rauaaja inimesi nii pika aja vältel oma rauda sohu heitma? Kõikidest võimalikest seletustest usun ma kõige rohkem tulnukate teooriat... Aga võib ka olla, et asjad toodi kellelegi/millelegi ohvriks.  Nagu juba õige pea teada saame, tuli taolisi asju vanul ajul mujalgi ette.

(Mõned harjutasid 1869. aastal laulupeorepertuaari, teised kaevasid seda kraavi, kuni sattusid ootamatu leiu peale) 

(Stendifoto tutvustab esinduslikumaid Alulinna kõrvalt leitud raudesemeid - odaotsi, sirpe, kirveid, mõõka)

Selle kõrval ei tundugi väga nukker, et Alulinnast enesest pole ühtegi muinaseset leitud. Linnuse seos ohvripaigaga pole üleliia selge, aga nende tandemiga liitub veel linnusest teisel pool kraavi põllul olev asulakoht, kus on elatud laias laastus samal ajal ohverdamisega. Iseenesest ju hea, kui ei pea paganlikke riitusi kodukotusest liiga kaugel läbi viima.

Alu linnuse tagant algabki päris Alutaguse, muust Virumaast paljuski laante ja soodega eraldatud kant, mida juba rauaajal loeti omaette kihelkonnaks ning mida varauusaegsedki kaardid tihtilugu eraldi ära mainivad. Alutaguse põhjaosas, paeklindi lähistel, jooksis idast läände iidvana tee, mis on enam-vähem ainus normaalne maismaaliin Eesti ja Vadjamaa vahel.

Nõnda on olukord ka tänapäeval. Tallinna-Narva-Piiteri vahel voorivad lakkamatult sõidukid ja kui 19. sajandil poleks lisandunud rongiliiklust, mis suure osa inimeste ja kaupade vedamise raudteele tõstis, oleks maanteel autosid palju-palju rohkemgi. Kõva trampimise tõttu tuleb teid vahepeal parandada, liikluse kasvamisel ka suuremaks ehitada. Üks selline töö võeti Kohtla-Järve ja Jõhvi vahel ette 2009. aastal. Kukruse juures teetrassi kaevates tõmbas üks ekskavaatorijuht kopaga välja pronksist noatupe. Pealelennanud arheoloogid tegid kindlaks, et selles kohas on vanaaegne kalmistu, mida tuli enne tee-ehituse jätkamist põhjalikumalt uurida. Kuna oli juba sügise lõpp, siis pandi objektile püsti suur telk ja tariti kohale generaator, mis seda päevad läbi soojemaks küttis. Kaevamised kestsid pakaselises talves jaanuari lõpuni. Käisin kaevamistel isegi paaril päeval abiks – peamiselt kas kelluga mulda kraapimas või luukeresid ja nende väärtasju üles joonistamas. Ilmad olid erakordselt külmad, lumised ja jäised, aga kogu töövägi seevastu erakordselt kange ja entusiastlik. Kaevanditelki toodi pühade ajal isegi kuusepuu.

Nüüd pärast Alulinna püüdsingi Kukruse muinaskalmistu [2] taas üles otsida. Kuna otseseid märke sellest maastikul pole, siis võttis teedel edasi-tagasi tiirutamine veidi aega (kiirteel pole ka võimalik oma suva järgi peatuda või ümber keerata). Viimaks saime õigele paigale siiski pihta ning auto Kukruse mõisa lähistele jättes jalutasime maantee kõrval asuvale matusepaigale.

(Otsustavaks ülesandeks oli muinaskalmistu õige asukoht kiirteelt ära tabada)

Kokku oli 2009.–2010. aasta talvise kaevamishooaja koguskooriks 40 laibamatust 35 hauas, millele lisandus maikuisel järeluuringul veel mõni kadunuke. Maapõu varjas ka mullas läbisegi vedelenud luutükke, mis pärinesid tuleriidal põletatud surnutelt. Et viimaste seas leiti ka mõni tuld saanud ese, võib nende põhjal oletada, et kalmistu võidi siia rajada koguni I aastatuhandel pKr. Uhkete panustega laibamatused kuulusid laias laastus 12. sajandi lõppu ja 13. sajandisse, mõnel juhul maeti sinna küllap veel hiljemgi keskaja jooksul. 18.–19. sajandil jooksis üle vana kalmistu munakivitee; selleks ajaks oli muistne rahula juba tõenäoliselt unustatud.

(Koer tutvub Kukruse muinaskalmistuga. Teeäärne on ära niidetud, aga selle kõrval kasvavad noored puud. Kõik see on osake vanast surnuaiast)

Maetud, keda virgad kühvlikesi hoidvad käed järgemööda mullase haualoori alt nähtavale tõid, nägid välja täpselt nagu mõnest esinduslikust arheoloogiakirjandusest välja hüpanud illustratsioonid. Mõnelegi mehele oli kaasa pandud kirves või oda, ühele isegi mõõk. Leidus teisigi surnute ilma kaasa antud asju. Kes on Eesti Rahva Muuseumis käinud, teab ilmselt hästi seal omalaadsesse hauakambrisse klaasi alla pandud enam kui 45-aastaselt surnud Kukruse emandat, kelle maised jäänused on kalmistult näitusele toodud. Ta oli matuste puhuks uhkelt rõivastatud ja ehitud, vööle sätitud pronkstupes nuga ning jalgade juurde asetatud vikat, käärid, liimeister, nõel, pott ja kanamuna. Selliseid asju leidub teistelgi maetutel, nii meestel kui naistel (tõsi, rätsepatööga seotud esemeid siiski peamiselt naistel). Emandast natuke vähem teatakse Kukruse kaunitari, teist üle 40. eluaasta piiri ületanud naist, kes rändas mitu aastat tagasi näitusega mööda Eestit. Tedagi ehtisid pronksist käevõrud, helmed, rinnalehed ja muud iluasjad ning hauda oli kaasa pandud vajalikke riistu.

Elu polnud mingi meelakkumine. Maetute seas oli ka noores eas eluga hüvasti jätnuid. Mitut last ja täiskasvanut oli piinanud skorbuut. Seljahädad, murdunud luud ja sekka ka mõõgahoobid pähe on kõigist hädadest ainult see osa, mis luudele märke jätnud. Kõikide inimeste surma põhjuseid võime ainult ette kujutada ning küllap jääb siingi fantaasia päriselule tublisti alla. Jah, elu oli vanadel hallidel aegadel raske, aga muld seevastu, nagu loodame, kerge.

(Kommertsmaailma ja teispoolsuse põkkumine) 

Kõike, mida Kukruse kalmistult tol hooajal laboritesse ja hoidlatesse toodi, pole siiamaani veel ära jõutud läbi uurida. Kalme ise aga oli päeval, mil me koeraga teda külastasime, täiesti rahulik – kui mitte arvestada kohe kõrval kiirteel mürisevat autode kanonaadi. Noored matusepaigale kasvanud puud olid tõmmanud sügisrüü selga ning valmistusid hingedeaja kasinuseks. Kusagil seal pinna all puhkasid üleskaevamata muistsed kukruslased ja nägid igavest und. Millest, ei osanud meie, elavad, isegi ette kujutada.

Meil oli aeg edasi minna.

Üks märkimisväärne muinaspaik ootas veel väisamist. ERMis, sugugi mitte kaugel Kukruse naise „mausoleumist” asub üks väike vitriin mõne läbiroostetanud raudesemega. Paljud heidavad neile ilmselt vaid põgusa pilgu ning tõttavad edasi midagi köitvamat otsima, kuid nende tagasihoidlike asjade raudoksiidise pinna all varjab end sügavam lugu, mis samuti Alutaguse põhjaosaga otseselt seotud.

Selle looga tutvumiseks tuli sõita läbi Kohtla-Järve linna Kohtla Vanakülla [3]. 2013. aastal leidsid paar hobiotsijat pealtnäha täiesti tavaliselt rohumaalt paraja hulga vanu raudesemeid. Üsna sarnaselt Alulinna kraavitajatega 144 aastat tagasi. Kuna Kohtlas õnnestus arheoloogidel kohe asuda leiupaika põhjalikumalt uurima, siis koorus siin välja Eesti seni suurim raudesemete peitleid, mis lükkas Alulinna leiu sedamaid troonilt. Kokku leitud üle 700 eset, mille hulgas paarsada sirpi, üle saja odaotsa, enam kui 70 kirvetera, paar kõblast ning üksikleidudena tuluskivi ja poolik ambsõlg, olid suures osas säilinud ühe pundina oma algses asukohas. Nende alt leiti siit-sealt põlenud puutükikesi ja loomaluid. Mõned esemed olid hilisemate kündidega suurema maa-ala peale laiali roobitsetud. Vanadelt kaartidelt on näha, et varemalt paiknes väli väikese jõe kaldal, mis on kaevandustööde tõttu nüüdseks jäljetult kadunud, kuid mille kaldad olid ilmselt madalad ja vesised. Nii et võime endale ette kujutada, kuidas see kola kunagi muinasajal parajate sulpsatuste saatel hoopis vette kukutati.

(Veel üks Alutagusemaa vanarauavara koondumiskoht)

(Kunagise jõeluha tegid täiesti kuivaks maaparandused ja kaevandamine. Seda kinnitab ka taamal kõrguv tuhamägi)

Millal see kõik toimuda võis? Raua all ja vahel olevad puidujäänused pärinesid radioaktiivse süsiniku analüüsi põhjal 1.–4. sajandist pKr ehk rooma rauaajast. Relvad ja tööriistad nägid välja väga 5.–7. sajandi moodi ning poolik ambsõlg kandis 9. sajandi lääne-balti moejooni.

Pilt on seega üldjoontes sama, mis Alulinna leiu puhulgi. Sajandite vältel oli teada ja kasutusel üks kindel vesine koht, kuhu mingitel puhkudel (vaevalt et igapäevaselt) käidi rauast kraami uputamas. Ega see pole olnud ka mingi Alutagusemaa kiiks, sest sarnaseid peitleide on saadud kõigist Balti riikidest, Skandinaaviast ja mujaltki. Selleks pidi igatahes olema kõva vajadus, sest sellal oli raud kallis materjal, mida vaevaga maagina koguda ja tulega välja kuumutada. Ja sellest veel mingi mõtestatud eseme valmistamine otsa. Milleks või kellele need asjad ära anti, seda me muidugi ei tea, kuid kuna iga eseme ärapanemine oli selgelt millestki väärtuslikust loobumine, siis võime seda kõike küll vabalt ohverdamiseks pidada. Kohtla Vanaküla ja veel paljude samasuguste ohvripaikade näitel näeme tuhandete töötundide kulutamist vaid selleks, et kogu töö tulemus lõpuks kuskil lombis vedeleks. Aga ju siis peeti seda piisavalt oluliseks ja ennast äratasuvaks. Minul tuhmi 21. sajandi inimesena pole õigust nende teguviisi üle õigust mõista – meil on lihtsalt omad ajad ja kombed.  

* * *

Ilm läks juba päris tumedaks ja kõledaks. Kohtlast oligi aeg tagasi Tartusse sõita. Koer ütles ka, et võiks minna, sestap võtsin tema nõu kuulda ja läksimegi koju. Aga eks millalgi tuleme jälle tagasi. Eks?