Lissabon, Lusitaania aken Atlandile

Ajaloolisi seiklusi ja juhtumisi Kaug-Läänes

Vahel viib elu kodunt lähedale ja vahel viib kaugele. Vahel teevad seda jalad, vahel rattad, vahel purjed või sõukruvid. Mind kandsid lennukitiivad tänavu märtsis kaugemale kui kunagi varem elus – Pürenee ehk Ibeeria poolsaarele. Lühike, kuid erakordselt intensiivne töövisiit Portugali pealinna Lissaboni ja selle lähiümbrusse hõlmas kohtumisi entusiastlike inimestega ja palju õpetlikku, kuid selle kõige kõrval jõudsin siiski visata põgus pilk kohalikesse ajaloolistesse sügavustesse. Püüan üht-teist kogetust ka kirjasõnasse vormida.

Portugal on teadupärast Eestist kaugemal kui Kuu, sest Kuud näen ma ka oma koduaknast, aga Portugali mitte. Sestap olin valmis igasugusteks eksootilisteks ehmatusteks ja kultuurišokkide seeriaks. Reisi esimene ja viimane paha üllatus tabas aga hoopis Tallinna lennujaamas, kus meie seltskonna esmalt Stockholmi sõidutama pidanud lennumasin vedru välja viskas, mistõttu ei jõunud me ka järgmisele, Lissaboni tuhisenud lennukile. Veetnud öö Lindanises, proovisime järgmisel hommikul uuesti, seekord märksa tulemuslikumalt. Kui lõuna paiku Lissaboni lennuväljal jalad esimest korda püha Lusitaania pinda puudutasid, ei märganud ma veel muud kahtlast, kui et tavapärane märtsine hallus ja pori olid asendunud veidrat värvi (sinine! Nad ütlevad selle kohta sinine!) taevakummiga, milles ergas veider soe kera.

(Esimene pilk Lissabonile. Muinaslinn alles ootab kogu selle sigrimigri seest välja noppimist. Taamal sinab vägev Atland)

Väiksemaid kurioossusi kohtas edaspidigi. Nii näiteks tervitasid meid lennujaamast välja astudes kummalised Portugali männid, mida mõnel pool palmideks kutsutakse. Mandariinid, selgub, ei kasva kartuli moodi mullapõues, vaid puu otsas. Kaheksajalad polegi suurte vanade jumalate põhjal väljamõeldud olendid, vaid päriselt meres elutsevad molluskid, kes rikastavad kirevat Portugali rahvuskööki koos krabide, nuivähkide, kammeljate, turskade ja kõikvõimalike teiste soolase vee olenditega (kõigile ei oska kohe nime andagi).

(Kes elamusi pelgab, see ei tohiks Lissaboni lennujaamastki välja tulla, sest juba paar sammu väljas toob endaga kaasa enneolematuid dendroloogilisi avastusi. Kummalised männid ehk palmid on üheks neist)

(Hiidalõdžad? Ei, mandariinid! Või miskit säärast...)

(Need limakotid pole mitte Cthulhu lapselapsed, vaid surnud kaheksajalad, mis riputatud konksu otsa kulinaarsete seikluste pakkumiseks)

(Pantserkrabid on isegi surnud peast nii ohtlikud, et igaks juhuks on mõistlikum asetada nad letile selili)

Mereandidele ei läinud jutt päris juhuslikult, sest Portugal ongi täiesti tõupuhas mereriik. Koguni riigi nimi vihjab sellele  – Portus Cale (seda nime kandis üks maa põhjaosa iidne rannikulinn) võib tähendada keldi jumalanna Cala sadamat. Erinevalt Eestist ei uha tema kaldaid aga madal Väinameri, vaid mõneti avaramate mõõtmetega Atlandi ookean. Selle sillerdavat pinda nägin maandumisel lennukiaknast, ent hiljem enam tema kallastele ei sattunud. Portugali pealinn Lissabon pole nimelt ehitatud otse Atlandi tuulte meelevalda, vaid suure Taguse jõe fjordina laienevasse suudmesse. Selline varjuline lahelaadne veekogu, tuntud ka kui Õlemeri (Mar da Palha), meelitas juba muistseid meresõitjaid siin peatuma, teemoona täiendama ja kohalikega kaupa tegema. Nõnda ei maksa imestada, et Lissaboni loetakse üheks Euroopa vanimaid järjepidevalt asustatud punktiks, mis on aastatuhandete vältel pakkunud kodutunnet arvukatele rahvastele.

(Atlandi vahused lained pesevad Portugali liivarandu. Tegelikult oleks tahtnud sealkandiski ookeani ääres ja metsas ringi luusida, aga eks järgmisel korral)

(Vanalinna puudutavad Õlemere veidi väiksemad lained. Kas see on Taguse jõe suue või juba omaette sisemeri, mine võta kinni)

Vanad roomlased arvasid, et Lissaboni rajas Odysseus ehk roomapäraselt Ulysses, kes oma pikal koduteel Trooja alt siin vahepeatuse tegi. Tegelikult oli asula siin olemas juba tükk aega enne teda. Nimi ‚Lissabon’ võis muistses keldi keeles kõlada ‚Olisippo’ või ‚Lissoppo’. On ka arvatud, et Taguse jõe päris algne nimi oli ehk ‚Lisso’ või ‚Lucio’ ning linnagi nimi tuletunud just sellest. Rooma kirjatsurad märkisid nimekujuks ‚Ulyssippo’ (sealt ka seos Ulyssesega), ‚Olisippo’ või ‚Olissipo’. Noh ja sealt on tänapäevase nimekujuni ‚Lissabon’ (portugali keeli ‚Lisboa’) sisuliselt kiviga visata.

Portugali mail redutas inimkonna hälliajastul neidki perekond Homo esindajaid, kelle poole poleks saanud pöörduda tiitliga „sapiens”. Esimesed Lissaboni piirkonna imposantsemad ehitusmälestised pärinevad juba tükk-tükk-tükk maad hilisemast ajast, nimelt keskmisest ja nooremast kiviajast – mis meie seisukohast on kõigest hoolimata iidvanad. Megaliidid, dolmenid, menhirid ja inimkätega uuristatud koopad kaunistavad Lissaboni ümbruskonda, ehkki minul ei õnnestunud neist paraku ühtegi näha. Roomlased kutsusid Ibeeria põlisasukaid oestrimnideks ehk Kaug-Lääne rahvaks. I aastatuhandel eKr lisandusid neile kirdest indoeurooplased, täpsemalt keldid, kes on jätnud poolsaare vaimsesse ja kultuurilisse kultuurkihti oma rasvase lademe.

Lissaboni vanim osa on Taguse suudme põhjakalda ja järsu Castelo (‚Linnuse’) mäe vaheline ala, mille maapõu peidab endas juba 6.–8. sajandi eKr asustusjälgi. Meil Eestis valitses siis veel pronksiaeg, aga Pürenee poolsaarele seati sisse juba esimesed sepikojad rauatööks. Tegelikult võib Muinas-Lissabon olla aga veel tükk maad vanem, sest mõnedel arheoloogilistel andmetel võisid selle kena paiga enda jaoks avastada juba 1200. aasta paiku eKr uudishimulike ja ettevõtlike seilajatena tuntud foiniiklased. Nende kodukant Foiniikia ehk Kaananimaa jaguneb tänapäeval Liibanoni, Iisraeli ja Süüria vahel. Juba ennevanasti rändas pulbitseva iseloomuga rahvas sealt laiali Vahemere kallastele ja Heraklese sammaste vahelt välja Atlandi avarustele. Lissabonis hakkas neile ilmselt tõesti väga meeldima, nii et nad lõid püsti oma kaubakoloonia, kuhu tulid mööda Tagust kokku kõik Ibeeria ärikad, kel mõtteis mõlkumas käive ja kasum. Foiniiklaste pakutavad väärismetallid, sool ja soolakala olid artiklid, mille peale sisemaalased meeleldi keelt limpsasid.

(Rannast paistab Castelo mägi hästi kätte isegi õhtupimeduses. Linnusetornid muudavad mäeharja sakiliseks nagu hiiglase alalõualuu)

Foiniiklaste jälgi on muuhulgas leitud Castelo mäe tipus asuva kivilinnuse õues ja sellest veidi maad lõunasse künkajalamile ehitatud Lissaboni katedraali piirkonnas. Neid kohti jõudsin ma oma reisi viimasel õhtul oma silmaga vaatama. Hoonestuse ja tänavasillutise tõttu ei saanud ma küll aastatuhandete tagusele linnale otsepilku suunata, kuid kinnitan teile, et kingataldade ja sillutise all tajusin vana kaubaasula sügavaid südametukseid.

(Castelo de Sao Jorge, maakeeli Lissaboni linnus. Esmaasukad ei pidanud paljuks mäe otsa ronida ja siin elama hakata)

(Lissaboni Püha Maarja katedraal ehk omadele lihtsalt Sé. Maapinnast mõni meeter allpool lasuvad linna nooruspõlvemälestused) 

Foiniiklaste ilmselt tuntuim Vahemere lääneosa kaubakoloonia oli Kartaago Põhja-Aafrika rannikul. Nagu me ajaloost hästi teame, sattus see korduvalt karvupidi kokku oma ülemerenaabri Roomaga. Ehkki Kartaago väejuht Hannibal ja tema semud (eriti elevandid!) olid igati vahvad sõdurid, näitas Fortuna lõppeks naerunägu nende konkurentidele. Teise Puunia sõja järel võtsid roomlased 3. sajandi lõpus eKr kartaagolastelt ära kõik viimaste valdused Pürenee poolsaarelt, kaasa arvatud Portugali ala. Kohalikud ei jäänud seda asja niisama lihtsalt pealt vaatama, vaid ihusid sõjariistad vahedaks ning pidasid Roomaga maha tõsise metsavennasõja. Ibeeria sõjapealikest kangekaelseim oli Viriathus, tagantjärele kutsutud ka roomlaste hirmuks, kel õnnestus punuda vallutajate vastu laiaulatuslik liitlaste võrgustik. Pikki aastaid harvendas ta aedniku hoolsusega vallutajate ridu, kuni pidi reetmise tõttu une pealt maisest elust lahkuma. Seejärel õnnestus roomlastel poolsaar viimaks enda pihku suruda.

Vanimad kaitseehitiste jäänused Castelo mäe tipus pärinevad Lusitaania sõjaga umbes samast ajast – 2. sajandist eKr – , mis võib, aga ei pruugi olla kokkusattumus. Ajal, mil enamik Lissaboni hooneid polnud tõenäoliselt veel eriti kõrged, võis linnusest avaneda esteetilisest ja strateegilisest seisukohast väärt vaade Õlemerele ja sadamale.

(Linnuselt avanev vaade Taguse lahele. Elektriliselt hiilgav vastaskallas on kindlasti uue aja nähtus –  antiikaegadel oli ööd aastaajast sõltumatult kottpimedad, ainsaks valgustuseks elav tuleleek)

Rooma riigi all olles moodustati aastal -27 (meie ajaarvamise perrä) Lusitaania provints, kuhu kuulus enamik tänapäeva Portugalist ja osa Lääne-Hispaaniast. Provintsi nime päritolu on vajunud aegade hägusse. Üks seletuskatse seob Lusitaania nime rooma jumalakese Lususega, teine keldi jumaluse Lugusega, kolmas peab seda mingi vanast rahvanimest tuletatuks. Oli nimega kuidas oli, Rooma riigi seadus püsis Lusitaanias tubli mitusada aastat. Mõnes paigas ilmutab see ajajärk end ka linnapildis. Castelo mäe lõunajalamil, katedraali ja linnuse (mäletate, need foiniiklaste kaubandustegevuse jälgedega paigad) vahel leidsin rusudest osaliselt välja kaevatud Rooma aegse amfiteatri, ainsa taolise rajatise terves Portugalis.

(Väljakaevatud osa amfiteatrist on välimuselt hunnik korratuid kiviplokke, mille seas on keeruline näha mõistuspärasust. Heauskselt tuleb siiski arvata, et selle ehitamisel oli vähemalt teatud määral kaasatud ka arhitekt) 

Amfiteater oli vajalik asutus. Linna 30 000 elanikust mahtus siia korraga 4000–5000 õnnelikku kaasa elama gladiaatorite surmaheitlustele ja muudele sarnastele hilisantiik-inimeste (eelkõige meesterahvaste) jaoks sündsatele kultuurisündmustele. Vastutasuks leiva ja tsirkuse eest pakkusid linlased Rooma võimudele ustavust. Vaenulike sisemaalaste rünnakute vastu ehitati neil aastatel Lissaboni linnamüür, mida, tõsi küll, ma oma jalutuskäigul ei kohanud. Kaubanduses jätkus õiteaeg; peamised artiklid olid fermenteeritud kalakaste garum, sool ning kuulsad Lusitaania hobused.

(Kes sooviks tänapäeval Lissaboni amfiteatris vaatemänge korraldada, peab arvestama, et siia mahub hetkel kõige enam 300 osalejat. Selle numbri sisse on arvestatud gladiaatorid, eksootilised kiskjad ja kaks alla keskmist elevanti) 

Rooma suurriigi lõpujärgus levis Portugali maadele ristiusu õpetus, mis ei kadunud siit ka hilisemates ajaloo keerdkäikudes. Samuti on Portugalis läbi aegade elanud arvestataval hulgal juute.

Roomlaste võimu hakkasid ikka enam proovile panema põhjapoolsed Euroopa ja Aasia rahvad. 5. sajandil pKr tabas Lissaboni/Olissipot ridamisi vandaalide, alaanide ja läänegootide vallutuslained ning aastal 469 hõivas linna germaanlaste juhitud Sueebi Kuningriik. Rahvasterännuajal tärganud riigid polnud enamasti eriti kestlikud ning Sueebi riikki kaotas sadakond aastat hiljem sõltumatuse naabruses laiunud Läänegooti Kuningriigile. Rahutu aeg polnud enam ärile soodus – Lissabon, toona tuntud kui Ulixbona, kuivas kokku üheks tavaliseks suureks külaks.

Põhjus, miks me tänapäeval enam Pürenee poolsaare puhul ei räägi Läänegooti Kuningriigist, on selles, et ka see riik pidi oma eksistentsile joone alla tõmbama. Joonetõmbajateks olid moslemid, kes vallutasid 710-ndatel kogu gootide riigi, sealhulgas 714. aastal Lissaboni, mis omandas siitpeale uue nimekuju الأشبونة ehk maakirjas al-Ushbūna. Mauride võim kestis Pürenee poolsaarel enam kui neli sajandit ning kohalikud võtsid uue elukorralduse, nagu ka araabia keele, aegamisi omaks. Elu läks jälle jõukamaks, linn kasvas, Rooma-aegseid linnamüüri ehitati tugevaks, Castelo mäe nõlval vuntsiti varasem kristlik pühakoda ümber suureks mošeeks. Võib-olla just islami kultuuripärandi tõttu võib praegugi näha paljude linnamajade seinu katmas mustrilisi kahhelkive, mida enamikus Euroopas võib näha vaid vannitubades, ent näiteks Türgis on olnud tähtsal kohal koguni paleede sisekujunduses. Kristlaste roll ühiskonnas vähenes, ent ei kadunud kunagi päriselt ära.

(Kaug-Lääne kahheldatud välisseintega majad näevad välja üsna lähisidalikud) 

Et siinkohal mitte igat poliitilist tuulekest eraldi lahkama jääda, mainin vaid niipalju, et kristlikud valitsejad ei leppinud moslemite võimuga Euroopa edelanurgas ning rekonkista (ehk tagasivallutuse) kampaania käigus õnnestus Afonso I juhitud vägedel 1147. aasta sügisel Lissabon ära napsata. 1150. aastal tehti mošee asemele samasse kohta vägev romaani stiilis katedraal, mis on praeguseks saanud lisandusi gootikast, barokist, neoklassitsismist ja rokokoost. Sellest ajast saadik on Lissabon olnud järjepidevalt kristlike (või uuemal ajal kristliku kultuuritaustaga) valitsejate hallata.

Oleksin soovinud vanu ajaloolisi hooneid ja paiku rohkemgi vaatada/tutvustada, aga juhtumisi satub Lissabon paiknema seismiliselt rahutus kohas ning maavärinad on teda pillutanud juba maailma loomisest alates. Päris hull lugu juhtus 1755. aasta 1. novembri hommikul, mil umbes 8,5–9 magnituudine maavärin koos kaasneva tsunami ja mitmel pool puhkenud tulekahjudega hävitas loetud minutite jooksul peaaegu terve Lissaboni, tappes 10 000–100 000 inimest. Hiidlained uhtusid üle terve Atlandi ookeani, šokk tragöödiast rullus üle Euroopa. Kuidagi tuli aga edasi elada ning linn ehitati taas üles – praegune Lissabon on peaasjalikult uue, katastroofijärgse näoga. Üllatuslikult oli pääsenud ehitiste seas ka üsna antiikse ilmega, kuid siiski kõigest 11 aastat enne maavärinat valminud hiiglaslik akvedukt, mille alt paari päeva jooksul korduvalt läbi sõitsin.

(Akvedukti majesteetlikud neogooti kaared on nii vägevad, et elavad maavärinagi üle. Praktikas testitud) 

Kui järgmisel korral Portugali satun, käiksin kindlasti ka kusagil maal kondamas, sest see avab piirkonnast hoopis teistlaadi pildi. Millal see juhtuda võiks, pole vähimatki aimu, aga kui vaja, siis küll ta tuleb. Seniks püsige lainel ja uute ägedate kohtumisteni erinevatel maailma muinasradadel!

* * *

Järelsõna ja täiendus 27. märtsil 2019:

Muide, alles hiljem tuli mul meelde, et Lissaboni ajaloos on olnud ka põgusaid Põhja-Euroopaga siduvaid momente. 1108. aasta kevadel seilasid toona moslemite kontrolli all oleva Portugali rannavetesse Norra kuningas Sigurdi laevad, kes olid teel Pühale Maale isiklikule palverännakule/ristisõtta. Võitnud merel kaheksa saratseenide galeeri, õnnestus norrakatel hõivata mõned rannikulinnad, teiste seas Lissabon. Kuningas ise jätkas teed Jeruusalemma poole, olles jätnud ilmselt mõned oma usaldusmehed linna haldama. Maurid said Lissaboni tagasi enda kätte alles 1111. aastal.

Rebala, see Virumaa oma

Sel päeval sai I maailmasõja ametlikust lõpust täpselt 100 aastat. Eesti Vabadussõja algusjuubelini olid jäänud veel loetud nädalad. Oli tavaline kõle hilissügis Virumaal – pühapäev, 11. november. Olin juba mõnda aega tahtnud seda ringi ette võtta, nüüd avanes selleks aeg ja võimalus. Vana Virumaa loodepoolseim kihelkond Rebala on suur ja lai, hakates lõunas pihta juba üsna Koonu lähedalt (Taani Hindamisraamat luges koguni naaberküla Aburi Rebala alla kuuluvaks) ning ulatudes üle Rakvere, Kadrina ja Haljala mereäärse Lahemaani välja. Muinasreis sellel võis alata.

(Punased mummud näitavad kohti, mida oma Rebala-ringsõidul külastasin. Kaardipõhi Maa-amet.ee)

Arheoloogid on välja selgitanud, et elu Rebalas on kestnud hiiglama kaua, kaugest keskmisest kiviajast peale. 13. sajandi alguseks oli see üsna mitmepalgeline kant pandud kokku üheks kihelkonnaks. Taani Hindamisraamat kutsus kihelkonda „Repel” ja Henriku Kroonika ladina keeles „Revelensis Provincia”. Sama nime kandis läänenaabri Revala Virumaaga piirnev kihelkond, mis on vanemaid uurijaid pannud koguni arvanud, et kord võis tegemist olla ühe hõimualaga, mis aja jooksul jaotunud Rävala ja Virumaa vahel. Suured asustamata metsa- ja sooalad kahe maa vahel panevad selles oletuses siiski kahtlema – võimalik, et ennemuistsed inimesed isegi ei teadnud, kes (või kas) teisel pool metsa elavad, ühisest hõimuterritooriumi (mida iganes see ka ei tähendaks) moodustamisest rääkimata. Merd mööda oli omavaheline läbikäimine muidugi hõlpsam.

Alustasin oma sõitu Koonust, kaasas sõiduauto ja külmast kahaneva protsendinumbriga telefon/fotoaparaat. Aburist sõitsin peatumata läbi (seal olevat muinasasulat mainisin kord Lemmu reisikirjas, vaata siia) ning peatusin alles veidi enne Rakveret. Olin jõudnud Tõrma külla [1].

(Tere tulemast Tõrmasse, kunagisse Põhja-Eesti suurimasse külla!)

Umbes kaheksasada aastat tagasi käis siin preester/usulevitaja/kroonik Henrik, kes küla suurust ja kogu Virumaad oma väljade tasasuse pärast tunnustas. Põhja-Eestist tõenäoliselt aastatel 1219–1220 kogutud andmete põhjal koostatud Taani Hindamisraamat märgib Tõrma suuruseks 70 adramaad, mida on rohkem kui ükskõik millises teises äramärgitud külas. Varemalt arvatigi, et üks adramaa võrdub automaatselt ühe taluga ning järelikult võis Tõrmas olla 13. sajandi alguspoolel 70 talu (see on ju peaaegu et terve linn!). Hilisemate sajandite jooksul aga pole Tõrmas olnud rohkem kui 35 talu – ehk siis täpselt poole vähem. Sellepärast tuleb varasemad seisukohad üle vaadata ning järeldada, et adramaa polnud juba muinasaja lõpul täpselt võrdne ühe talu põllumaaga, vaid talul võis adramaid olla ka rohkem, näiteks kaks (nagu Tõrmas).

13. sajandi alguse sõdades sattus Tõrma korduvalt sõjavägede liikumisteedele ette. Ilmselt oli Rakvere ja Väike-Maarja vaheline maantee juba toona olemas (aga nähtavasti mitte veel sillutatud). Enamgi veel, kõik märgid näivad osutavat, et Tõrma oli kaugelt tähtsam kui tema praeguseks enneolematutesse mõõtudesse paisunud naaberasula Rakvere. Küla maadelt on teada kolm kivikalmet ja kolm 12.–13. sajandi aardeleidu. Millalgi 1209.–1211. aasta tegi „Torma”-nimelisse (tõenäoliselt ikka just Tõrmasse) kohta sõjaretke Novgorodi vürst Mstislav ning 1219. aastal oli küla ristisõdijate ja nende abivägede korraldatud rüüstekäigu üheks kogunemiskohaks. Rakveret mainitakse neil päevil kirjalikes allikates vaid mokaotsast, sedagi pooleldi vastumeelselt.

(Külavahetee kivisillutis on kindlasti uusaegse edevuse tunnus. Ja asfalt pärineb veel hilisemast ajast. Aga teeäärne mustpruun põllumuld reedab jõulist kultuurkihti) 

Kes seda enam tagantjärele öelda oskab, miks Tõrmast linna ei saanud, aga Rakverest sai. Võib-olla oli asi Vallimäes, mis meelitas maa uusi valitsejaid kivilinnust ehitama palju veenvamalt kui Tõrma tasased nurmed?

Juhtumisi oli Rakvere linnus [2] just mu järgmine vahepunkt. Taanlaste alustatud ja hiljem Liivi Ordu täiendatud kivilinnuse varemed on siiani ühed kõige imposantsemad meie kaunil kodumaal. Kuid et meil on muinasreisikirjade blogi ja mina nuuskimas just neid vanemaid kolkaid, siis tõstatub paratamatult küsimus, kuidas Rakveres selle muinaspoolega õieti lood ikkagi on. Henriku Kroonikas on Rakvere seoses 1226. aasta paavsti legaadi Wilhelmi/Guglielmo visiidiga ikkagi ära mainitud, ehkki Tarwanpe/Tharwanpe (Tarvanpää) nime all. Ma ei tea, kas Vallimägi meenutas rebalastele siis kangesti tarva pead, aga nimi jäi püsima ning ka keskajal oli kasvava väikelinna alamsaksakeelne nimi Wesenbergh ehk Veisemägi. Isegi linna vapi peale joonistati suure sõnni pea. Rõhutamaks Rakvere seost ja solidaarsust suurte väljasurnud veislastega, pandi Vallimäe põhjaotsa 2002. aastal püsti määratu tarva kuju, mille Tauno Kangro oli ise oma kätega Rakvere tellimusel teinud. Muide, kohanimi „Rakvere” on esmakordselt kirja pandud Vene allikates „Раковоръ” 1265. aastal seoses venelaste sõjakäiguga Virumaale.

(Rakvere Vallimägi on üks paras jääaja songermaa, nagu neid Pandivere kõrgustiku servaaladel teisigi leidub. Aga linnuse ehitamiseks kõlbas küll)

Kui Tartu muinasnimi Tarbatu näib minu äärmiselt asjatundlikul hinnangul viitavat harukordsele tarvaste nappusele, siis Rakvere Tarwanpe puhul võib koguni ettevaatlikult oletada nende üsna tihedat esinemist. Kujutlegem, kuidas Palermo mets oli ürgveiseid pungil täis, sarved takerdumas okstesse ja üksteise külge...

(Elavaid metsasõnne enam kuskilt saada pole. Olgu siis vähemalt kunstlikudki)

Muinaslinnusest pole Vallimäel palja silmaga enam midagi näha, aga üht-teist on selle kohta siiski praeguseks teada. Arheoloogilistel uuringutel maa seest leitud postijupid ja palgijäänused kuuluvad üsna laia ajavahemikku alates 5. sajandist kuni 13. sajandini välja. Lisagem siia mõned vanema rauaaja riibitud pinnaga potikillud, mõned viikingiaegsed nooleotsad, hilisrauaaja odaotsad ja pronksist ehtenõel ning võime üsna kindlalt öelda, et Tarvanpääl seisis linnus ilma kahtluseta juba muinasajal.

(Näete, siin veel üks vaade Rakvere linnusele. Taamal paremal paistab Rakvere Mihkli kirik, mis valmis alles 15. sajandil)

Kas Rakvere oli lähikonna ainus muinaslinnus, küsite te nüüd kindlasti. Tõstan tähtsalt sõrme, köhatan kurgus suuremad rögaklimbid lahti ja teatan soliidselt: „Sugugi mitte!” Jah, ma tõepoolest ei valeta, kui väidan, et kõigest mõni kilomeeter põhja pool asub teinegi muistne linnamägi – Kloodi Pahnimägi [3].

Pahnimägi on paras mürakas ning linnusehoovi suuruseks on mõõdetud koguni 7000 m². Võrdluseks, Rõuge linnus ei küündinud oma helgemail hetkilgi üle 1000 m². Ida poolt viib üles mäkke klassikaline nõlva mööda üles roniv kaldtee, mis lõpeb aimatava väravakohaga. Kloodi linnuseks valiti pikliku seljaku lõunaosa ning selle kindlustamiseks kulus ohtralt töötunde. Idaküljel ja lõunaotsas kaitsevad kantsi umbes poole meetri kõrgused kruusavallid, põhjaosas on vall meetri võrra kõrgem. Kruusakuupmeetrite julgestamiseks toodi metsast ka tihumeetrite kaupa palke, mis looval moel koerakaelatapiga kokku ühendati. Neist pole aga enam väga palju järel.

(Kaldtee Pahnimäe linnusehoovi. Mäkke tõusval külalisel jäi kilbiga käsi vasakule, s.t. väljapoole. Nii see mõeldud oligi) 

(Linnusehoovi piirab mõnest kohast madal vall. Kadakate asemel oli siin nähtavasti mingi väravakoht, mis paistab vallikatkestusena ka tänapäeval ära) 

Arheoloogiat tehti Kloodi Pahnimäel juba viiekümnendatel. Põhjavallile ja selle kõrvale maha mõõdetud kaevandist leiti kõigest mõnikümmend pisikest savinõutükikest, mis pärinesid meie ajaarvamise esimesest aastatuhandest. Vallis endas võis eristada kahte eriaegset ehitusetappi, mis ootuspäraselt sisaldasid tublisti põlenud puidujäänuseid. Põlengukihita linnust meie maalt naljalt ei leiagi. Kui 1990. aastatel tabas Norrat kirikupõletamiste laine, siis rauaajal on meie kandis olnud akuutseks nuhtluseks haiglaslik linnustesüütamine. Sellest saadi suuresti jagu alles keskajal seoses kivi laiema kasutuselevõtmisega ehitusmaterjalina. Vaadake, kivi üldiselt väga hästi ei põle. Ennetamaks ninatarkade vahelehüüdeid, lisan, et Ida-Virumaal keskajal põlevkivist hooneid ei ehitatud. Eriti.

(Kolmekümnendatel pandi paljudele linnamägedele metallist Eesti kaardid, kus peal kõik tollal tuntud muinaslinnused. Nõnda ka Kloodi Pahnimäele. Kaart on seal linnuseõues siiani)

Linnusega sama seljaku peal põhjavalli taga on olnud suurem kindlustamata asula, aga tiheda võsa tõttu ma sinna ronima ei hakanud. Sellepärast ei tea ka kommenteerida, milline see välja näeb ja kas tasub külastada ja kuidas üleüldse. Ilmselt võsane.

Novembripäeva valgus on kallis asi, ähvardades igal hetkel kustuda. Pidin kiirustama, et jõuda põhja, Lahemaale, kus mind ootasid ridamisi mitu halli kivikalmet.

Haljala oli jäänud kaugele seljataha ning Palmse mõisaansambelgi äsja läbitud, kui mu tähelepanu köitis teeäärne suur puu ja selle kõrval olev infotahvel. Peatasin auto ning ronisin välja asja uurima.

Virumaal on Lahemaa rahvuspark, kus on Ilumäe küla, kus on Kõnnu mägi (tegelikult lihtsalt oruperv), kus on Hiieniinepuu ehk püha pärn [4]. Kunagi jooksis põndakust välja ka Silmaallikas, mille vesi – nagu nimigi ütleb – olevat olnud silmadele väga kasulik. Allikas on kuivanud, aga vana pärn, mis harunenud mitmeks eraldiseisvaks puuks, laseb hooga edasi. Tema okstele ja tüveharudele on rahvas sidunud igat värvi riidetükke ja linte. Vanasti olnud andide valik laiem, hõlmates uudsevilja, tapetud elaja esimest keedutükki, piimakraami, mett, raha ja õlut. Kõik see oli mõeldud kas pärnale või allikale või siis mõlemale üheaegselt. Stendilt lugesin ka juhtumist, kui kord üks peremees saatnud oma sulase õllega allikale ohverdama. Sulane juhtunud olema aga nõrgapoolse iseloomuga ning joonud õlle enne allikale jõudmist ise ära. Järgmisel päeval surnud peres must lehm.

Siit moraal – ohverda kaine peaga!

(Ilumäe Hiieniinepuu seisab nagu põdrasarvedest kroon Kõnnumäe orupealsel)

(Ohvrilintidega on palistatud nii tüved...)

(...kui ka oksad)

Improvisatoorne, kuid õpetlik vahepeatus tehtud, lendasin järjest läbi kolm kõrvutist küla. Need olid Uusküla, Võhma ja Tõugu, igaüks ümbritsetud tuhandete aastate vanuse kultuurmaastikuga ja sellele laotatud kiviste latakatega – vanema metalliaja miniatuursete nekropolidega. Vaatame neid lähemalt.

Kalme number üks oli Uuskülas [üldine järjekorranumber 5]. Kuna küla maadel on teinegi kalme, kannab vaadeldav objekt järjekorranumbrit II. Asub ta keset karjakoplit, kus praegusel aastaajal loomad ei töllerda, aga ühtlasi tähendab see, et taimestik oli hoitud range kontrolli all ning kivikalme leidmine ei valmistanudki tavapäraseid raskusi. Kalmet kaevati aastatel 1998–1999 ning saadud teadmiste põhjal rekonstrueeriti see sellisena, nagu ta võis päris uuena välja näha. Kalme on nelinurkse kujuga. Sellise disainiga matmispaika pole ma oma muinasreisidel seni veel väisanudki. Põhikehandi moodustab üks suur kividest piirete ja täidisega ruut, mida arheoloogias kutsutakse üksiktarandkalmeks, sest see koosneb ainult ühest tarandist. Uusküla kiviruudule on aga millalgi ehitatud külge veel üks kitsas tarandilaadne jupp, mille üks ots on ilmselt meelega lahtiseks jäetud. Kes teab, võib-olla oligi see lahtine ots mõeldud kalmele sisenemiseks mingiteks iidseteks riitusteks, mis meie tsiviliseeritud ja talitsetud meeled õudusest tarretuma paneksid. Nii on igatahes kalme uurija Valter Lang arvanud (välja arvatud õudusest tarretumise osa, mis on minupoolne vajalik täiendus).

(Uusküla II kivikalme maa pealt vaadatuna. Nii korrapärane, võiks isegi öelda, et kodustatud vaatepilt avaneb ainult kivikalmetele, mis on kaevamisjärgselt rekonstrueeritud ja kus rohusööjad koduloomad hoiavad taimestiku range kontrolli all) 

(Noored männid kasvasid nii soodsa koha peal, et lausa kutsusid leidma kõrgemat vaatenurka Uusküla taranditele)

Uusküla II kalmesse on asetatud vähemalt 23 põletatud inimese jäänused ja nelja põletamata inimese jäänused. Kalmekivide seas leitud asjad, nagu karjasekeppnõelad, potikillud, noad, pronksspiraalid, käevõru ja väike rauast söelabidake, osutavad kalme valmistamisajaks eelrooma rauaaega (2. sajand eKr – 1. sajand pKr) ning kalmesse matmisele enam kui tuhande aasta jooksul – hilisemad matused pärinevad viikingi- ja hilisrauaajast.

Kalme ümber on ulatuslik muinaspõldude süsteem. See koosneb madalatest põllukivihunnikutest ja tervest reast paralleelsetest põllupeenardest, mida koguni minu treenimata silm suutis tuvastada. 40 hektarit katvad ribapõllud on rajatud 10.–12. sajandil ning neid on kasutatud 20. sajandini välja.

(Muistne põllupeenar Uuskülas. Kaunis, kas pole?!)

Teine kivikalmerühm asub Võhma küla Tandemäe nimelisel künkaseljakul [6]. Kalmeid on siia ehitatud sõna otseses mõttes terve rida. Loode-kagusuunaline seljak on hästi pikk ja kitsas; kalmed mahuvad sellele enamasti ükshaaval ritta. Juba kiviajal oli siin elupaik või vähemalt kiviasjade tootmisplats. Metalliaja alguspoole jooksul muudeti Tandemägi elavate ilmast surnute ilmaks; Võhma maadele rajati kokku üle kümne kivikalme, millest kaheksa asuvad otse Tandemäe ribal ning neist omakorda pooli (nelja!) on Tanel Moora aastatel 1969–1972 kaevanud.

(Võhma Tandemägi pole muud kui üks seljakuriba keset lagedat põllu/karjamaad. Kalmed paiknevad siin suht nagu nööri otsa lükitud helmed)  

Esimesena koperdasin kolm kõrvutise kalme otsa. Need osutusid kivikirstkalmeteks, mis oma põhiplaanilt on ringmüüriga piiratud paeplaatidest hauakambrikesed ehk kirstud. Hauakambris ehk kirstus on tavaliselt ühe, harvem mitme inimese luud. Ausalt öeldes ei mäleta ma, et oleksin oma muinasreisikirjades varem kivikirstkalmeid maininud, kuigi näinud olen neid ennegi. Sellised matusepaigad on tavalised Põhja- ja Lääne-Eestile, kuid sisemaal leidub neid harva. Võhmas on kaks kivikirstkalmet nii-öelda täisinimese mõõdus. Ühes kalmes on ringmüüri sees vähemalt kaks kirstu, ühes põletatud inimluud, teises nooremas kainikueas laps. Osa kalmest on lahti kaevamata. Teises kalmes oli kolm kirstu, igasse sängitatud üks täisinimene. Kolmas tilluke kalme kuulus alla 10-aastasele lapsele. Asju surnutele kaasa ei pandud, kuid ilmselt on kivikirstkalmed tehtud pronksiaja lõpus või eelrooma rauaaja alguses I aastatuhande keskpaiku eKr. Kalmetele on maetud ka hilisema aja jooksul, samuti on neil läbi viidud salalisi rituaale. Need on nii salalised, et me ei tea neist õieti midagi. Ainult kalmekivide vahele pudenenud potikillud näitavad, et nõudel ja ehk ka toidul võis neis toiminguis olla oma oluline roll.

(Läbikaevatud kivikirstkalme. Kivine kirst võib olla kauge kaja hommikumaade vägevatest hauakambritest)

(Arheoloog Artur Vassar on pidanud kivikirstkalme ringmüüri surnute ilma välispiiriks. Originaalis võisid mõned neist olla koguni kuni meetrikõrgused, kuid aeg on neid tublisti madaldanud)

Kaevatud on veel Võhma Tandemäe seljaku kaguotsale tehtud eelrooma rauaaja tarandkalmet. See koosnes kolmest tarandist, mis olid kokku klapitatud nii, et moodustus enam-vähem ruudukujuline nelinurk. Kaks väikest kõrvutist tarandit on varasemad, neile tehti külge kolmas piklik tarand. Kokku on selles kivikalmes eristatud üle 40 inimese säilmed – suurem osa põletamata, kuid vaid mõned neist enam-vähem tervikkomplektis. Kolm inimest olid asetatud kalmes ritta, pea teise süles (välja arvatud siis kõige tagumine).

(Võhma tarandkalmet oli pildi peale saada kole keeruline. Kuidagimoodi õnnestus kaks kivipiiret siiski fotole püüda)

Nagu Uuskülas, on ka Võhma kalmete ümber jälgi muistsest põlluharimisest. Põllukivihunnikud ja –peenrad pärinevad hiljemalt 7.–8. sajandist ehk eelviikingiajast.

Kivikalmemaratoni kolmas etapp viis mind Tõugu külla [7]. Kalmeid on siin koguni 15, muist neist pronksiaja või päris eelrooma rauaaja haku kivikirstkalmed, teised aga eelrooma ja rooma rauaaja tarandkalmed. Kaevatud on ühte kalmet järjekorranumbriga II, kaevajaks Valter Lang ja aastateks 1993–1995.

(Surnute maailma maastik Tõugul. Iga puude-põõsaste (ja muinsuskaitsetulbaga) künkake on kivikalme. Ja see polnud seal veel kaugeltki kõik)

Kui varjav kamar ja vahepealsete sajanditega moodustunud mullakiht oli kividelt eemaldatud, selgus ehmatav (liialdus minupoolne) tõsiasi, et Tõugu II kalme koosneb omakorda kolmest eriaegsest osast. Esimesena valmistati nooremal pronksiajal kivikirstkalme. Kirstu maeti ühe peata inimese põletatud luud. Kuhu pea juba enne keha tuleriidale asetamist kadus, jääb üheks muistsete aegade hämaraks saladuseks. Ja võib-olla leidub siin ilmas asju, mida me ei tohikski teada saada... Järgmiseks etapiks oli eelrooma rauaajal viiest tarandist koosneva kalme ehitamine, kus on oma teispoolseks eksistentsiks uue kodu leidnud 16 indiviidi. Ühe tarandimüüri alt leiti kaevamistel inimkolju tükid koos mõne loomaluuga. Mis värk tõugulastel nende peadega küll oli? Viimaseks otsustati 1. sajandi paiku eKr vana kivikirstkalme omakorda ümbritseda suure ruudukujulise müüriga – sisuliselt veel ühe tarandiga. Müüri sees on tuvastatud vähemalt seitsme inimese valdavalt läbisegi vedelenud luud. Müürikivide all peitus aga – üllatus-üllatus – järjekordne pea, sedapuhku vastsündinud või igatahes väga noore lapse oma.

(Tõugu II kivikalme on täielikult läbi kaevatud, ent praegune pilt paigast on pisut kaootiline - korratud kivihunnikud siin-seal)

(Infotahvel annab aimu, milline Tõugu II kivikalme välja nägi - kivikirstkalme, millele on hiljem nelinurkne tarand ümber ehitatud. Samuti on kõrval ridamisi mitu tarandit) 

Pronksi- ja eelrooma rauaaja inimestel olid ikka päris sünged kombed. Päid muudkui veeres. Eriti Tõugul.

Eelmiste kalmekohtade mustrit järgides on Tõugu matusepaigad kohe ennemuistsete põllumajandusliku tegevuse jälgede kõrval. Tüütust, kuid vajalikust kivikoristusest jutustavad kivihunnikud ja üks pikem põllupeenar. Need pärinevad Tõugul vähemalt 8.–10. sajandist, maaharimine on siin aga kahtlemata tuntud juba tuhandeid aastaid varem.

(Vana põllukivihunnik ei erine välisilmelt oluliselt kalmest. Tihtipeale sünnib selgus alles väljakaevamiste käigus)

Kas oli süüdi külm ilm või kummitavad Tõugu kalmete kohal tõepoolest siiani iidsed kõledad needused, jõledate riituste viirastused, nimetud hirmud ja hullumeelsed sosinad rüvedas keeles, igatahes tegi mu telefoni aku välkkiire hüppe 13 protsendilt ühele protsendile ning tekkis reaalne oht, et rohkem ma oma teekonnal pildistada ei saagi. Aga paar huvipakkuvat paika oli mul endiselt plaanis läbi käia. Pidasin paremaks kiiresti lahkuda ning suundusin Kadrina kanti.

Kadrina alevikust kõigest umbes kaks ja pool kilomeetrit lõuna pool metsas peidab end Mäeotsa linnamägi [8]. Rahvajuttude järgi Kalevipoja tukastuseks pea alla võetud küngas oli kunagi kahest otsast kindlustatud vallidega. Kes teab, vahest oli viikingiaegne või hilisem Torvestvere (nagu Kadrinat tollal teati; Taani Hindamisraamatusse on nimi üles kirjutatud kujul „Toruestaerae”) keskus nimelt siin, praeguste kultuur- ja metsamaade piiril.

Paraku teame Mäeotsa linnamäe kohta kolehirmus vähe. 1950. aastate hakul sündis siin koletu juhtum. Tapale rajati ulatuslik nõukogude sõjaväebaas ja selleks oli sinna kindlasti vaja ka lennuvälja. Maandumisraja ehitamiseks vajaliku kruusa kaevajate ahne pilk jäi pidama linnusekünkale ning mõne aastaga kaevandati kolmveerand mäest täiesti ära. Mina leidsin eest trööstitu augu, mis nägi välja nagu kõle mulk lõualuus, kust on hammas välja tõmmatud. Korralik jupike mäest on sellegipoolest säilinud, mida ei saa aga öelda režiimi kohta, kes teda hävitada püüdis. Taas kord sain kinnitust suurele elutõele: nõukogude võim on kaduv, rauaaeg jääv.

(Mäeotsa linnamägi on...noh...metsane. Väga metsane. Mets võidutseb kõikidel tasanditel)

Pärast seda koletut roima Repelis taibati, et sarnane hävitustöö võib tabada kõiki Kadrina ja Neeruti kandi kauneid oose ning aktiivsete inimeste eestvedamisel õnnestus asutada Neeruti maastikukaitseala. Selle vaieldamatuks pärliks on kenad Neeruti metsajärved ning Mäeotsa linnusest vaid poolteist kilomeetrit kagu pool olev Sadulamägi [9]. Saladuskatte all võin öelda, et ka see on linnamägi. Nime on ta saanud Kalevipoja mahakukkunud hobusevarustuse järgi, millele tillukesed inimmutukad oma kantsi ehitasid. Õigupoolest on lisaks ägedate kaitsevallidega Sadulamäele kaitsekompleksis veel kaks künkaplatood, mis üksteisest eraldatud vallide-kraavidega. Sellisena meenutab Neeruti veidi Pudivirumaa kuulsat Äntu Punamäge ehk Agelindet, mis koosneb samuti kolmest jaost.

(Neeruti Sadulamägi on, tõsi mis tõsi, täitsa sadula moodi. Kujutage vaid ette Kalevipoja kintsuhaaret ning tulge siis veel rääkima, et muiste vägilasi polnud...)

(Seisan seda fotot tehes Sadulamäel ning vaatan alla vahekraavi poole, mis eraldab küngast teisest, samuti linnuseks kasutatud platoost. Tänapäeval viib mõlemale õuele mugav trepp, aga muinasajal tuli loota, et kaldteed poleks liiga porised või jäätunud. Mida nad kindlasti tihtipeale olid.) 

Kuna arheoloogid pole ei Mäeotsa ega Neeruti linnustel labidat ega kühvlit maasse löönud, pole ka veel selge lähedaste naabrite omavahelised suhted. Kaks samaaegset kõrvutist linnust pole kunagi kuigi head jahu jahvatanud, tühjast võis hõlpsasti suur tüli tõusta ning siis oli sõda ja verevalamine juba ette ära otsustatud. Aga kui üks linnus on varasem kui teine – oletame näiteks, et Mäeotsa oli enne, viikingiajal ja Neeruti hiljem, hilisrauaajal – , siis ei saa eitada võimalust, et mõlemad linnused on rajanud üks ja sama kogukond (kuigi ilmselt mitte päris ühed ja samad inimesed).

Kujutame ette: vana pealik elas rahumeeli oma Mäeotsa linnuses, aga juba tema lapselapselapsed leidsid, et ruumi on kole vähe, seinapalgid mädad ning vallid nii madalad, et iga isehakanud maailmavallutaja pääseb isegi kätel kõndides sisse. Nagu igaüks, kes kord on pidanud korrastama väsinud ajaloolist hoonet, hästi teab, on palju lihtsam tegelikult teha nullist uus kui vana kõpitseda. Sestap ehitati veidi maad eemale tutikas mitmeosaline ja ajastu militaarvajadustele hästi vastav linnus, mis säras eredalt nagu prillikivi või lubjakivi või midagi sellist.

Kas sündmused tegelikult ka niiviisi oli, seda ma muidugi ei tea. Ise luuletasin praegu kokku. Mingil ajahetkel jäi ka Neeruti linnus ajast ja arust ning hüljati. Henriku kroonika ei maini Kadrina kandi linnuseid poole sõnagagi, nii et nende panus 13. sajandi alguse ristisõdadesse on seniajani teadmata. Henrik ise elas muidugi Virumaast kaugel Lätimaal ja siinsed asjad puudutasid teda enamasti üsna vähe. Rohkem võisid Virumaaga tegemist teha 1219. aastal Lyndanisele saabunud Taani väed, aga neilt pole kahjuks teada ühtegi ajaraamatut.

Sedamoodi olin ringi Virumaa Rebala kihelkonnale peale teinud, näinud nii mõndagi tuttavat ja hämmastunud nii mõnegi muinasaegse tava üle, kohanud kaugete aegade rõõmude ja veel rohkem murede kajasid. Nüüd aasta lõpus panin kõik kogetu alandlikult kirja, enda lõbuks, kaaslastele kasuks.