Raatvere seppade pesa

 

August andis mitmesuguseid võimalusi kodumaal ja lähinaabruses ringi rännata ning üks selliseid kiiremaid sutsakaid viis mind Peipsi kanti. Kodavere kihelkond on huvitav päris mitme nurga alt – võtkem või vanausulised, Juhan Liiv või Alatskivi loss. Samuti on idamurdeline kodavere keelepruuk selline põnev, liites endasse eri suundadest pärit jooni ning kõlades sellest hoolimata ikkagi täiesti originaalselt. Vahest iseloomustabki just keel hästi Peipsimaa positsiooni inimeste ja kultuuride sünteesijana. Siinne asustuslugu küündib tuhandetesse aastatesse ning uusi avastusi tuleb järve kallastelt ja vee altki pidevalt juurde.

 

Kodavere kirikust mõni kilomeeter loode pool Raatvere külas asub kohe maantee ääres terve komplekt muistiseid, mis avavad ühe Peipsiveere nurgakese rahva eluolu tuhatkond aastat tagasi. Uitmõtted olid selle kandi ümber keerelnud juba varemgi, kuid külaskäiguks pidin passima sobivat aega. Aga kui juba seal olin, siis läks koha leidmine Maa-ameti kultuuripärandi kaardirakenduse lahke abiga kärmelt. Viikingiaja lõpu ja hilisrauaaja (10.–13. sajandil) talud asusid sealsamas, kus praegusedki – maanteest Peipsi pool umbes kolme hektari suurusel alal. Omaaegsetest hoonetest, hoovidest ja hoovitagustest on jäänud maha arheoloogiline kultuurkiht. Sinna ma siiski ligi ronima ei hakanud, kuna võõra tüübi hulkumine kellegi tagaaias oleks välja näinud suhteliselt kahtlane. Seevastu sihtisin tähelepanu teistele muistsetele paikadele.

(Puude tagant annab endast märku suur sinine Peipsi järv)

Tegid muinasraatverelased oma kodus, mida tegid, aga kui asi läks rauatootmisele, mindi selleks ilmselt tuleohutuse eesmärgil taluhoonetest mõnisada meetrit kagu poole. Rauda vajas lihtinimene toona tagasihoidlikult, vahest ainult noa, vikati ja kirve jaoks. Erialainimesele kulus mõistagi rohkem – sõdalane ja kütt pruukisid tapariistu, puusepp peitleid-voolmeid, sepp tervet täiskomplekti spetsialiseeritud töövahendeid jne. Kuna kogu raua saamise ja sellest kõikvõimalike esemete valmistamise võlukunstid olidki pühendatud viimasena mainitud ametimehele, siis pidi ta olema rahva seas päris austatud – sõltus tema oskustest ja abivalmidusest teistegi heaolu. Rauatootmine oli tublisti aega ja võhma nõudev töö. Vaevalt et üks auväärsesesse seisusesse tõusnud sepaisand üksipäini kõiki kohustusi enda õlule kanda võttis. Tema keskendus keerulisematele ja täpsematele töölõikudele, lihtsam-mustem töö jäeti vähemkvalifitseeritud odavtööjõule. Sedamoodi valmis terve brigaadi ühisrügamisel ihaldatav lõpptoodang, mida hiljem arheoloogid on leidnud nii elupaikadest ärakaotatult kui ka surnutele kalmesse kaasa pandult. Muinasteadlastele oskavad aga hinnata ka seda, mida muistsed rauatootjad ise üleliigseks prügiks pidasid ja objektile maha vedelema jätsid – näiteks savist rauasulatusahjude tükke ja šlakikänkraid. Rauatootmistaristust leiti kaevamistel ka paar sulatusahju aset ja üks söepõletamisauk.

 

(Rauda sulatati külast veidi eemal. Praegu on selle koha peal põld)

Kui juba jutt surnute sfäärile kaldus, siis püüti Raatveres sarnaselt rauasulatusele kodutanumalt igaks petteks eemal hoida ka surnud. Nende tarbeks valiti umbes 10. sajandi lõpus kas juhuslikult või tagamõttega sama rauatootmispaik ning võib koguni olla, et mingil ajal tegeldi seal pisut kõrgemal liivakingul rauatöö ja matmisega üheaegselt. Nagu arheoloog Ain Lavi aastatel 1981–1983 päästekaevamiste käigus leidis, maeti Raatvere surnud algul vaid põletatult, kuid 11. sajandi algusest lisaks ka põletamata ning valdavalt peaga lääne poole (vaid paari panusteta luustiku pead olid suunatud põhja). Sedamoodi oli igati omane ka ristiusu tavadele. Peipsi järve mööda võisid teadmised kristlusest liikuda juba jupp maad enne ristisõdade möllu. Vesikonna suurim kiriklik keskus asus lõunas Velikaja jõe alamjooksul Pihkvas ning sealt oli laevaga Põhja-Peipsile siinse Soopoolitse nimelise maanurga rannavetesse liikumine soodsate ilmaolude korral puhtalt ärategemise küsimus. Kuid ega siin ka vanu kombeid sedamaid üle parda heidetud – enamik maetuist olid varustatud kogu Toonelas vajamineva kraamiga, eelkõige savinõudega, mida leidus paljude luustike juurest. Samuti põletati endiselt vähemalt osa surnuid enne matmist vana kombe kohaselt tuleriidal ära. Alles 13. sajandil näib põletusmatuste tava Raatverelt hääbuvat – usutavasti kristluse uue, nii otsese kui kaudse surve tõttu. Kalmistule aga maeti raatverelasi ilmselt ka veel keskajal.

(Rauatootmiseks ja surnute matmiseks sobis enam-vähem üks ja sama koht. Ei tea, milline see koht küll 11. või 12. sajandil välja nägi, ent praegu kasvavad muinaskalme peal puud)
 

(Kes püüab Raatvere kalmet üles leida, siis sellele annavad sobiva juhise kohe maantee äärsele matusepaigale püstitatud vana kooli muinsuskaitsetahvel ja infostend. Eemalt võib aimata juuresoleva talu maakeldrit. Võin enam-vähem kindel olla, et selle ehitamisel satuti nii mõnelegi muinasluule)

Kokku 27 kaevamistel leitud laibamatusest on arheoloogide silmad pannud iseäranis kahtlaselt särama kaks. Need mõlemad kuulusid keskeltläbi 35-aastastelt surnud meestele, kellele oli hauda kaasa pandud sepatööks vajalikku kraami ja muud head. Ühe kirstuga sängitatud mehe erakordselt mitmekülgsesse hauainventari kuulusid sepavasar, vikatitera, mõõk, kaks suurt odaotsa (neist ühe küljes olid pronkstraadiga kinnitatud mingi linase kanga jäänused), neli käevõru, spiraalotstega sõrmus, hoburaudsõlg, riidejäänused ja nende pronkskaunistused, vöö ja pandlad, Saksa linnas Wormsis umbes aastael 1002–1024 vermitud hõbemünt, kasetohust vakake, puust kausi tükid ja käsikedral valmistatud savikauss. Kõige suurem panus oli surnu jalutsisse kummuli asetatud raudpada, mida ilmselt oli samuti kasutaud sepatööks. Pikemalt seletamatagi on selge, et tegemist on ka Eestis ainukordse arheoloogilise leiuga. Võrdlusmaterjali võib aga leida naabrusest. Sepapadasid on maetutele kaasa antud Skandinaavias, samuti soomlaste, karjalaste ja vepslaste juures, mis kuulusid laiemalt viikingiaegsesse kaugveeteede võrgustikku, nagu õigupoolest Raatveregi. Valmistusviisi põhjal on oletatud, et Raatvere katel oli kohaliku meistri töö, nii et mine tea, ehk läks pada koos oma valmistajaga üheskoos Toonela maile.

(Vähe väsinud olekuga infotahvel on 2023. aastal veel üldjoontes loetav, samuti annab juureolev pilt aimu Raatvere kuulsast sepast, kellel on palju asju ja oda küljes lehvimas lipuke. Odaotsa küljes säilinud tekstiilijäänuseid on tõesti lipuna tõlgendatud, kuid ega me täpselt ka tegelikult ei tea)
 

Teinegi arvatav sepp oli varustatud raudvasaraga ning lisaks sepapihtidega. Muudest panustest olid esindatud vikat, odaots, kirves, käevõrud, hoburaudsõlg, vöö, savinõu ja muud head. Ain Lavi on sepapihtide tegumoe põhjal järeldanud, et neid kasutati toorrauakamakate väljavõtmiseks sulatusahjust, ning selle põhjal omakorda järeldanud, et 11. sajandil tegelesid raua tootmise ja toorrauast esemete valmistamise etappidega ühed ja samad inimesed (aga arvan endiselt, et mustem töö anti ikkagi abijõu teha). Ilusate asjadega on maetud veel teisigi raatverelasi, kuid põhjalikumat tervikkirjutist kalmerahva kohta pole minu teada seni ilmunud. Aga kui nüüd keegi võtaks uurimistööd teha, siis pakuks Raatvere aines kahtluseta veel põnevaid seiku ja tõiku meie kodumaa minevikust.

 

Ei saa salata, huvitav kant see Peipsimaa.

Naanu linnamägi ja poliitilisest kemplemisest 12. sajandi Sakalamaal

 

Vanal heal Sakalamaal on alati midagi teha, seepärast satun naabrite juurde igal aastal mitu korda. Üks hiljutisi (ehkki selle kirjatöö ajaraamatusse jõudmise hetkeks mitte viimatisi) käike tõi mind Viljandi lähistele Saarepeedile, kuhu meie rahvamuusikaansamblit Sirgutii oli kutsutud vabaõhulavale jalakeerutuseks pilli mängima. Õhtu põhinaelaks oli Avinurme Suveteatri etendus “Kassijaht”, mida oli tulnud vaatama päris korralik hulk inimesi ning ka meie pilli järgi löödi tantsu pimedani välja. Tegus kultuuriprogramm ei tohi aga teatavasti takistada palverännakut kohalike muinasväärtuste juurde, nii et jõudsin läbi põigata ka sealsamas Saarepeedil elavalt Naanu linnamäelt.

 

Olnuks see rahvapidu korraldatud sajand varem, võinukski tema toimumiskohaks olla linnamäe kena lagi. Seda näitavad kas või mäe rahvalikud nimevariandid Tantsumägi ehk Tantsimägi. 20. sajandi hakul olid linnamäed mitmel pool Eestis kasutusel igat masti kooskäimiskohtadeks, eriti kui nad jäid toonase inimasustuse lähisfääri. Naanu puhul on lood just nimelt sellised – ta asub kohe Saarepeedi põhitee ääres, nii et tema ülesleidmine on põhimõtteliselt kõige lihtsam asi maailmas. Sellele aitavad veel omalt kaasa infotahvel ja üles linnuseõuele viiv trepike.

(Kui sellist pilti Saarepeedi tee ääres näete, on see Naanu linnamäe leidmiseks lootustandev märk)

(Nüüd läks vähe lappama - see ei ole linnamägi, vaid sipelgapesa)

(Juba parem. Trepp juhatab õigesse suunda - üles!)

Kaevamised jõudsid Naanule Harri Moora initsiatiivil 1950. aastate hakul ning nende käigus õpiti mitmes kohas tundma nii linnamäe lage kui ka seda siin-seal ääristavat valli. Viimane on kantsi kaguküljel kuni seitsme meetri kõrgune ning tõenäoliselt kuhjatud ühe soojaga. Pinnase paigashoidmiseks laoti õue poolel vastu valli palkseinad ning kaitseks võõra vaenu eest lisati palkidest tarandid lamedale valliharjale. Puitkindlustustega varustati ka need linnamäe servad, kus mullatöid vajalikuks ei peetud. Üks inimene seda kõike mõistagi ei suutnud. Järelikult oli Sakalamaa selles nurgas kellelgi piisavalt võimekust, ekspluateerimaks suuremat tööväge linnuse ehitamiseks. Leidude põhjal sündis ehitustöö millalgi 12. sajandil ning kui linnus valmis sai, hakati seal sees usinalt elama. Hoonestusest annavad aimu kerisahjude kivilademed ning postiaugud, mis olid arvatavasti mõeldud mingit laadi varjualuste tugipalkide jaoks.

(Üles jõudes tervitab rändajat linnuse suurim vall, mis näeb küll esiti tagasihoidlik välja, kuid peidab endas meeletut tööd)

(1700 ruutmeetrit linnuseõue. Sobib nii muistseteks tegemisteks kui ka uusaegseks tantsuplatsiks)

(Veidi madalam loodenurk varustati samuti pisikese otsavalliga)
 

Kuna kultuurkihil oli mahti kasvada vaid paarikümne sentimeetri paksuseks, on uurijad üsna ühel meelel selles, et väga pikka pidu Naanu linnusel polnud. Siiski võime ka väheste esemete abil esitada mõned väited kohaliku elu nüansside kohta. Savinõud valmistati eranditult käsikedra abil. Nii võib arvata, et Naanul või selle mõistlikus lähikonnas elas mõni pottsepp, kes rahvale neid valmis treis. Ühe koldeaseme ümbert leiti pronksisulatustiigli tükke – järelikult oli linnus sarnaselt paljudele omasugustele muuulgas ka spetsiifilisemat laadi käsitöö tegemise koht. Pronksi kulus ehete valmistamiseks, mida Naanult saadutest esindavad sõrmus, käevõru, hoburaudsõlg, ristpeaga rinnanõela tükk jm (ehkki pole põhjust kohemaid arvata, et need kõik on kohapealne toodang), ent pronksist on tehtud ka üks väike õngekonks. Muidu kasutati selliste kergesti kaduma minna võivate esemete jaoks rauda, mis, ehkki samuti kallis, oli ikka tunduvalt kättesaadavam. Kaevamiste käigud leiti näiteks üles kellegi 800 aastat varem ärakaotatud rauast nuga, tuleraud ning heideoda teravik, mida ilmselt oli pruukinud mõni linnuse kaitsemeeskonna liige.

(Infotahvel linnamäe ees pakub päris head ülevaadet kaevamistest ja nende käigus leitud kraamist)
 

Kelle vastu ennast kaitsma pidi? Erinevalt mitmest Henriku kroonikastki tuntud linnusest, nagu Viljandi ja Lõhavere, ei leitud Naanult saksa sõjakunstis palju kasutatud ambude nooleotsi, mistap näib, et 13. sajandi alguse ristisõdade ajal linnamäge ei piiratud. Juhul kui linnus oli selleks ajaks maha jäetud – nagu arheoloogid üldiselt arvavad – , polnudki siin peale vana tühja künka enam midagi piirata. Vanema oletuse, et Naanu võis olla mõeldud Viljandi kui Sakala pealinna eelpostiks, lükkab Heiki Valk ümber väitega, et ta asub olulisematest teedest kõrval ning ei saanud seega peatada ühtegi vähegi sisukamalt planeeritud vaenuväge (kui me välistame muinasaegsete metsavennarühmade võimaluse). Sestap näib usutavam, et Naanu tekkis 12. sajandil mõne kohapealse ambitsioonidega tüübi eestvõttel, kuid poliitiline rivaalitsemine teiste pealikega Viljandist ja võib-olla ka Lõhaverest päädis ühel hetkel Naanu väljasöömisega Sakala suuremast pildist. Vallikindlustustest säilinud söestunud tukid vihjavad, et kogu protsessi juures mängis oma rolli kahjutuli ja vägivald. Üldjoontes sama asja on välja pakutud ka Viljandist lõuna poole jääva Sinialliku linnuse puhul.

 

Mõni aeg pärast kiiret, kuid sisukat palverännakut Naanu linnamäele lugesin ma asjaomasest kirjandusest, et kõigest mõnisada meetrit linnusest kagus asub ka samasse ajaperioodi kuuluv asulakoht. Nähtavasti sealt kogu see tööjõud linnuse ehitamiseks võetigi, kuid kas küla elas linnusest kauem või tabas tedagi konkurentide kättemaks, sellest pole kellelgi seni vähimatki aimu. Võib-olla avaldab see maanurk kunagi ka midagi uut kaugema ajaloo keerdkäikude kohta, seniks aga jätkakem rahumeelset kooseksisteerimist oma hinnalise muinaspärandiga.

(Häbematu endel kuulsusega. Enam-vähem taolise kalde all see linnamäe nõlv tõesti on)

Varangu Veskikants

Mullu asutatud Eesti Arheoloogide Liit valis 2023. aasta muistiseks Eesti muinaslinnused. Nõnda võin minagi oma reisivõrguraamatus häbenemata teema-aastat tähistada, ehkki linnused kui maastikul kergelt tuvastatavad ja üsna suuremõõtmelised ajaloopaigad satuvad niikuinii muinasreisikirjadesse teistest märksa tihemini, aastast sõltumata. Meie väikesel kodumaal on neid ka piisavalt palju selleks, et ikka ja jälle esmakohtumise rõõmu nautida. Pealegi leitakse linnamägesid aeg-ajalt ka juurde.

 

Juuli lõpupoole käisin enda jaoks avastamas linnamäge Virumaal Varangul. Veskikantsi nimeline muistis asub Selja jõe lookes ning lähedale jääb ka talle nime andnud vesiveski. Tänu üle jõe viivale sillale pääsesin linnamäele kiiresti ja kuiva jalaga. Ehkki mul oli aega tutvumiseks häbiväärselt vähe, ei valmistanud õige koha leidmine õnneks vaeva, kuna ta on integreeritud kaasaegsesse kultuurmaastikku ning paistab tänu enamasti avatud vaadetele juba eemalt silma.

(Veskisillalt paistis puude vahelt piiluv linnamägi juba ära)

(Linnamäelt jällegi paistis ära puude vahelt piiluv vesiveski)

 

Varangu Veskikantsi, nagu tegelikult lõviosa Virumaa linnuseid, pole arheoloogiliselt põhjalikumalt uuritud, nii et peaaegu kõik, mida me tema kohta mõistame öelda, tugineb välisele vaatlusele. Meie kõigi õnneks on ta väga atraktiivse väljanägemisega muinaslinn, nii et ka pelk väline vaatlus pakub küllaldast esteetilist naudingut ja võib-olla isegi üht-teist akadeemilise huvi rahuldamiseks.

Millal linnus Varangule tekkis, pole leidude puudumisel lõpuni selge. Kindel on vaid see, et otsuse tegijad olid koha hästi valinud – kolmest küljest piirab kantsi kandvat maaneemikut Selja jõe järsk perv. Ainult põhjakülg vajas kaitse ja heidutuse tõstmiseks suuremat lisatööd. Selleks tarbeks ehitati sellesse külge paras 3–4 meetri kõrgune paekividest vall ning igaks juhuks ka veidi tagasihoidlikum (u 1–1,5 meetrit kõrge) vallike ida- ja lõunaküljele. Niiviisi piirati ära umbes 4500 ruutmeetrine plats, mis Eesti muinaslinnuste pindalade pingereas on selline täitsa keskmine või isegi suurepoolne tulemus. Kuna päris vanadel aegadel väga pikki-kõrgeid valle üldiselt veel kergitama ei vaevutud, võib ettevaatlikult oletada, et küllap on Varangu põhjavall oma praeguse väljanägemise saanud kas hilisrauaajal või – teades mõne muinaskantsi kestmist ka veidi aega pärast 13. sajandi ristisõdimisi – keskaja hakul. Varangu roll ristisõdades üheski kirjalikus allikas ei kajastu, aga et sama kehtib enamike Virumaa linnamägede kohta (näiteks kroonik Henrik sattus Virumaale üldse harva ning ka siis mitte kõikjale), siis pole üldse selge, kas ja mis siin neil rahutuil aegadel õigupoolest sündis.

(Põhjavall linnuseõuest nähtuna. Taimestik ja kamar varjavad ilmselt kuivlaotisena valminud paekivivalli, mis võib endas peita väärtuslikku teavet Varangu varaaajaloost)

(Põhjavalli otsast avaneb avar vaade üle avara linnuseõue. Vasakus servas paistab ära ka tubli tükk madalat lõunavalli)

Veskikants pole ainus Varangu muinasväärtus. Linnusega külg-külje kõrval on olnud ka küla, millest maha jäänud kultuurkihil laiub tänapäeval ilus haljendav karjamaa. Külaasemelt on üles korjatud käsitsivormitud savinõude kilde ja isegi üks väike rauast nooleots. Leiud võiksid pärineda I aastatuhande teisest poolest pKr ning kaudselt olla abiks ka seni märkimisväärsete leidudeta linnuse vanuse määramisel. Taolised linnuse ja küla tandemid on väga tavalised eelviikingi- ja viikingiajale ning pole vist tõest väga kaugel, kui ütlen, et Varangu oli juba neil päevil kohalik võimu- ja kaubanduskeskus. Soome laht, mille lõunarannavetes kulges viikingite Idatee, jääb linnulennult umbes 7,5 km kaugusele, käänulist Selja jõge mööda mõnevõrra rohkem, aga mingi ületamatu vahemaa see muidugi polnud. Põhjaranniku asustusmustris valitses viikingiajal selge trend rajada linnused merest veidi kaugemale – küllap peaasjalikult turvalisuse pärast, sest avaratel vetel liikus toona piisavalt ka igasuguste kahtlaste mõtetega rahvast.

 

(I aastatuhande teise poole asulakoht liibus tihedalt linnamäe külge, praegu kasutavad seda maad aga rohusööjad koduloomad)

(Linnuse ja küla omavaheliseks piiriks oli lisaks kivivallile ka madal, kuid lai kraav, mille jälg on siiani täiesti aimatav)

Nagu päris paljude linnamägede puhul oleme pidanud nentima, sai 11. sajand senistele olemisviisidele saatuslikuks. Varangu linnus ehk küll ei kadunud, kuid küla kolis küll teisale. Millegipärast sai selle uueks asukohaks Selja jõe vastaskallas. II aastatuhande asulakoha kultuurkiht on nimelt leitud just sealt, kus vesiveski ja talud praegugi asuvad. Õhus on kaks varianti – kas tahtsid külaelanikud elada tervislikus kauguses linnusest või eelistasid linnuseelanikud hoida tervislikku distantsi külarahvast.

(Millalgi II aastatuhande algul kolis seni linnuse kõrval olnud küla Selja jõe teisele kaldale. Nagu pildil taamalt näha, on seal praegugi Varangu küla hooned peal)

 

Varangu muinasruum sisaldab veel igasuguseid põnevaid kohti, näiteks kuut kivikalmet ja nelja lohukivi, aga kuna ma ajanappuse tõttu nendeni ei jõudnud, siis jääb piirkonna võimaliku vanema rauaaja käsitlemine mingisse järgmisse tulevikku. Aga selline see Virumaa juba kord on – ammendamatu ajaloo ja vaimuvaradega. 

(Veel viimane vaade Veskikantsile enne lahkumist)

Koknese ja tema Vetseke

Olles juulis pea nädalapäevad Masuuria suvise päikese all ujunud, ratastel ja jalgel pastoraalseid maastikke avastanud ning õhtuti loometööle pühendunud – ühesõnaga, puhanud – , pöördusime viimaks tagasi koduse Eesti poole. Jätan siinjuures vahele kõik need tosinad Lõuna-Leedu linnamäed, millest ma verd tilkuva südamega olin sunnitud mööda sõitma, ning jõuan oma jutuga eelviimasesse õhtusse, kui me läbisime viimased suurte metsade vahele kiilutud Põhja-Leedu külakesed (mis ilmselt olid seni veel ristimiskampaaniast puutumata jäänud; tõsi, asfalt oli nendele teedele siiski millalgi lähiminevikus jõudnud) ja sisenesime Läti territooriumile. Ka siin tuli sõita juba öö varjus läbi väheasustatud Seelimaa metsade tõmmatud nöörsirget teed, kuni viimaks tervitas meid tsivilisatsioon, täpsemalt Väina jõele rajatud Aizkraukle tamm. Veel mõni kilomeeter ning võisime tõdeda, et oleme hoolimata kõigest jõudnud turvaliselt oma reisi viimasesse öömajja Koknese linnas.

 

Koknese olin majutuspaigaks valinud üsnagi labasel põhjusel – olin seda nime lugenud ja kuulnud erinevates ajaloolistes seostes, ent paigast endast teadsin häbematult vähe. Tartu loos mängib Koknese rolli ühe oma valitseja, vürst Vetseke, meile teatud põhjustel läbi slaavikeelse kirjutustraditsiooni tuntud Vjatško läbi. Enim tema eluloole valgust heitnud Henriku Liivimaa kroonika sõnul kuulunud nimelt Vetseke CV-s töökohtade loetellu viimase reana aastatel 1223–1224 ka Tartu linnuse valitsemine. Seetõttu räägime temast hiljem veel lähemalt, aga Koknese enda lugu ületab muidugi pika puuga ühe inimeluea ning sestap tuleb alustada päris algusest ja seejärel jälgida, kuhu omadega välja jõuame.

 

Tänapäeval on Koknese alla 3000 elanikuga väikelinn Väina jõe põhjakaldal. Selle põhilised vaatamisväärsused koonduvad kenasse jõeäärsesse parki, kuhu viib meid ka käesolev muinasreisikiri. Siin on aastal 1687 rajatud kirik, on mõisakompleks, on puust ja kivist tahutud skulptuurid. Aga nende seas on linna ajalooliseks krooniks keskaegse linnuse varemed, mida pääseb mõistlikult sümboolse hinnaga pileti eest igaüks uudistama. Meie reisi viimasel hommikul tegime seda meiegi. Mis seal salata, oli õnnis tunne aeg maha võtta ning lihtsalt veidi Lätimaad nautida.

(Väina  on tõsiseltvõetav veekogu. Jõe kaldaile ehitati juba muistsel päevil palju linnuseid ja muid asju, teiste seas Koknese kants, mille müürid seal taamal valendavad. Enne nõukogude aega, mil veidi maad allavoolu ehitati üks järjekordne Väina hüdroelektrijaam, asus linnus palju kõrgemal jõepervel) 

Maaneemik Väina ja selle parempoolse lisajõe Pērse (ei, ma ei mõtle Läti kohanimesid ise välja) kohtumispaigas pakkus hüva looduslikku kaitset, sestap siia see kants püsti löödigi. Koknese lapsepõlv möödus esiajaloo kulisside taga, nii et tema sünniaastat keegi enam öelda ei oska. Arheoloogilised uuringud on püüdnud küll midagi laias laastus selgitada ja näiteks aastatel 1961–1965 kaevati selleks linnusel läbi 1128 ruutmeetrit. Varaseimad leiud pärinevad I aastatuhandest eKr ning meie ajaarvamise algusest. Võib-olla pärast mõningast pausi on siin tegutsetud alates 5. sajandist pKr ning aktiivne militaarkallakuga ajalugu kestis Kokneses võrdlemisi järjepidevalt 1701. aastani välja. Üks suurem arenguhüpe toimus millalgi aasta 1000 paiku, mil põhilinnusele ehitati külge eeslinnus. Arheoloogiliste leidude seas on lisaks ootuspärasele pudi-padile leitud omajagu käsitööle ja kaubandusele osundavad esemeid. Näib, et sellal areneski Koknesest midagi enamat kui vaid üks suvaline kants muinaslinnuste pikas anonüümses rivis.

(Tee läbi pargi juhatab varem või hiljem - kui õigeid radu valida - linnuse juurde)

(Pērse on valdavalt üsna kitsas ojake, ent kasvab viimase mõnesaja meetri ulatuses enne Väinaga ühekssaamist võimsaks veteväljaks)

 

(Väike arheoloogiline väljapanek Koknese linnuse piletikassamajas. Ehtepudinaid kas enne ristisõdijatega kokkupuutumist või otse nende ajal)

(Ka veidi militaarsemat kraami rauaaja lõpust ja keskajast)

12. sajandi lõpuks – 13. sajandi alguseks olid asjalood jõudnud nii kaugele, et Koknese linnus valitses omanimelist vürstiriigikest. Riik eeldab muidugi ka valitsejat, vürstiriik vastavalt vürsti. 1205. aastal, mil Koknese esmakordselt kirjaliku ajaloo huviorbiiti sattus – selleks juhtuski olema saatuse tahtel Henriku kroonika – , valitses linnust ja seda ümbritsevat maad Vetseke, Polatski vürsti õigeusklik vasall (või kuidas iganes seal ida pool neid suverääni-süserääni suhteid nimetati). Tema taustast pole suurt midagi teada. Vene allikad on teda pidanud Rjuriki soost Drutski (praegu Valgevenes) vürsti pojaks, lätlased on aga pidanud ka võimalikuks tema kohalikku, kas latgali või koguni liivi päritolu. Vetseke slaavi nimevariant Vjatško on Vana-Novgorodi murdevorm nimest Vjatšeslav.

 

Vetseke valitsusalune maa polnud just kuigi suur, eriti võrreldes naabri Vissewaldiga (ehk Vsevolodiga), kes valitses mitu korda suuremat Jersika vürstiriiki. Ka viimane oli tõenäoliselt mingil moel Polatskist ärarippuv. Praegu samuti Valgevene aladele jääva Polatski käpp ulatus ilmselt üsna laialt üle paljude latgalite ja liivlaste, kes olid mingil moel tema maksualused, aga muidugi polnud kõik see toona kuidagi võrreldav hilisemate idapoolsete imperialistlike hälvetega. Kohalikud võimumängud tundusid ilmselt juba toona kõigile osapooltele hoopis teistsugused kui praeguse aja jändamised. Kuidas Vetseke Koknese juhtpositsioonile sattus, seda me ei tea, küll aga on meieni jõudnud lugu sellest, kuidas ta oma võimu siin kaotas. Kui läänest tulnud ristisõdijad olid end piitsa ja prääniku abil Väina alamjooksul enam-vähem sisse seadnud, hakkasid nad üksteise järel ümbritsevaid maid endale haukama. 1205. aastal alistasid nad Aizkraukle liivlased ning kuna viimased olid Koknese lähinaabrid, sattusid vallutajad otsekontakti Vetsekega. Kahe poole vahel sõlmiti sellal rahu, mis etteruttavalt öeldes – üllatus-üllatus – väga pikaks kehtima ei jäänud. 1207. aastal tegi Koknese vürst kokkuleppe veel ka Riia piiskopi Albertiga, millega viimane sai poole tema niigi üsna kasinatest valdustest endale, kuid vastutasuks lubas piiskop Kokneset kaitsta lõunanaabrite leedukate ootamatute külaskäikude eest.

 

Ent hoolimata sõbralikest žestidest sattus Vetseke juba 1208. aasta varakevadel mingil põhjusel raksu Koknesest umbes 30 km allavoolu asunud Lielvārde vardja rüütel Danieliga (kroonika sõnul seetõttu, et ta tekitanud Danieli alamatele palju kahju), nii et viimase sõdalased vallutasid öö varjus Koknese linnuse ning võtsid Vetseke ja palju tema alluvatest vangi. Piiskop Albertile tuli see erimeelsuste omavoliline lahendamine paha üllatusena. Ta käskis vangistatud vabastada ning lepituseks kinkis Vetsekele ilusaid hobuseid ja riideid ning võõrustas teda hoolega. Lisaks saatis Albert mulluse lubaduse täitmiseks Koknesesse rüütleid, ammukütte ja müürseppasid, kokku 20 meest, et kants leedu-kindlamaks muuta. Võib-olla just siis hakkaski Koknese linnus endale puitkindlustuste kõrvale saama ka esimesi tõsisemaid kivimüüre. Aga sel korral jäi töö kiiresti pooleli…

 

Vetseke nimelt, kasutades ära piiskopi ja paljude ristisõdijate kevadisi lahkumiskavasid Riiast Saksamaale, korraldas Koknesesse saadetud piiskopi meestele kallaletungi just sel hetkel, kui need kuskil kraavis linnuse ehituseks kive murdsid. Kolm meest suutsid põgeneda, 17 aga tapeti ja heideti Väina unistesse voogudesse, kus nad lõpuks riialasteni triivisid ja kombekohaselt siiski maha maeti. Sakslastelt saadud hobused ja sõjariistad läkitas Vetseke Polatski “suurkuningas” Woldemarile (Vladimirile) koos kutsega tulla ja Riiale üks-null vormistada.

(Koht, millest sakslased nende jaoks õnnetul 1208. aastal Koknese uusehitiste jaoks kive murdsid, võis olla see vallikraav, mis eraldab vasakule jäävat linnuseala parempoolsest mitte-linnusest. Taamal sinab maaliline Pērse jõgi) 

Ootamatu süžeepöördena polnud piiskop Albert teps mitte kaugel Saksamaal, vaid istus koos paljude sõdalastega jumala tahtel Väina jõesuudmes vastutuule vallas. Kuuldused Vetseke sepitsustest jõudsid kiiresti temani. Tal läks korda paljusid algselt lahkumisele mõelnud ristisõdijaid veenda veel kord tagasi pöörduma; lisaks koondati abiväge Liivimaale jäänud sakslastest ja Riia kirikule ustavatest liivlastest. Sellise sündmuste käiguga polnud Vetseke jõudnud üldse arvestada. Kuna väljavaade küllaltki tugeva väega taplusse astuda ei tundunud sel hetkel ahvatlev, kogusid Vetseke sõdalased enda ja sakslastelt riisutud vara kokku, pistsid linnusele tule otsa ning läksid igaüks oma teed – kohalikud latgalid ja seelid metsade pelgupaikadesse, Vetseke ise aga kuhugi Venemaale pakku. 1209. aastal läks piiskop Albert koos suure sõjaväega Koknesesse ning “…leidis mäe enda mahajäetuna ja endiste elanike räpasuse tõttu täis usse ja madusid (‘vermibus et serpentibus’), käskis ja palus ta selle mäe puhastada ja uuesti korda seada ja laskis selle tugevate kindlustistega kindlustada ja ehitas üles väga tugeva linnuse…” (HCL XIII: 1) Osa linnusest jäi piiskopi meeste hallata, osa anti ristisõdijale Rodolfile Jerichow’st ja osa Mõõgavendade Ordule. Vahepealsed aastad kontrolliski Koknese linnust peaasjalikult ordu, kuni see läks 1238. aastal täielikult Riia peapiiskopi valdusesse.

(Riia piiskop Alberti ajal ja päris kindlasti ka tema järgsete sajandite vältel ehitati neemikule endiste puitrajatiste asemel keskaegsetele sõjandusnõuetele vastav kõvast kivist ja mördist linnus) 

Oma riigi maha jätnud Vetseke ajas järgneva 15 aasta jooksul asju, mis Henriku kroonika lehekülgedele ei jõudnud, kuid 1223. aastal tegi ta Liivimaa ristisõdade skenesse söaka comebacki, ehkki Koknese asemel hoopis meie vanas heas Tarbatus. Eestlased olid selleks ajaks jõudnud korraldada end juba kindlalt tundnud ristisõdijatele kiire ja hävitava vastuaktsiooni ning nad pea kõikjalt oma maadelt minema löönud. Peagi aga selgus, et sellest üksi ei piisa. Sakslased kogusid end ning võtsid riburadapidi linnuseid ja maid enda kontrolli alla tagasi. Viimaks oli mannermaal jäänud neist võtmata ainult Ugandi, mida sakslastel oli raske kätte saada, sest sinna olid ugalased kutsunud Novgorodist ja Pihkvast abi ning linnuseid, eeskätt Tarbatut, oli päris kõvasti tugevdatud. 1223. aasta lõpupoole otsiti Novgorodis sellesse Emajõe kalda äärsesse linnusesse kohapealseks valitsejaks välja just Vetseke, lubadusega, et ta saab enda võimu alla kõik need maad ja inimesed, keda ta suudab endale alistada. Kuni 1224. aasta hilissuveni suutis Tarbatu igasugustele sakslaste-poolsetele vallutuskatsetele kenasti vastu panna, kuid 15. augustil alanud ja mitu päeva kestnud piiramislahing osutus lõpuks kaitsjatele, sealhulgas Vetsekele endale saatuslikuks – umbes tuhatkond linnuses olnud inimest tapeti ning ellu jäeti vaid üks Suzdali suurvürsti alam, kes saadeti hobusel itta madina tulemustest teada andma.

 

Tartu lahingut kasutas julmalt ära nõukogude propaganda, kiites eestlaste ja venelaste relvavendlust võitluses saksa penirüütlitega jne jne. Ajastu sümboliks kujunes kirjanik Enn Kippeli teos “Meelis” ja sellest inspireeritud Olav Männi skulptuur “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. a.”, mis siiamaani Tartus ühe kõrvalise künka otsas troonib. Nii et kummaline küll, kuid Koknese vürsti mälestus on Taaralinnas jätkuvalt elus.

(Sellel Tartus asuval propagandaskulptuuril on Vetseke/Vjatško liitlaseks saanud väljamõeldud kirjandustegelane Meelis. Kuna tegelikkuses Meelist ei eksisteerinud ja ta seetõttu vürstile abi osutada ei võinud, siis ei jäänud Vetsekel Tartu piiramislahingus üle muud, kui võtta vastu ränk kaotus ja surm) 

* * *

 

Koknese ise elas samuti jätkuvalt edasi. Linnuse juurde kasvas korralik alev, mis sai linnaõigused 1277. aastal. 14. sajandil kaasati Kokenhusen, nagu teda saksakeelses maailmas tunti, Hansa Liidu tegemistesse. Eduloole aitas tublisti kaasa soodne asukoht Väina veeres. 1420 sai linnast Riia peapiiskopi suveresidents ja 16. sajandil lausa üks põhilisi asukohti. Liivimaa sõda, Poola-Rootsi sõda ja Põhjasõda tegid linnusele ja linnale palju kurja, ent kui linnusemüürid jäid Põhjasõjas 1701. aastal õhkulaskmise järel lõplikult varemeisse, siis linn suutis pärast jamaaegu end 19. sajandil taas jalule ajada. Nii et kui Lätis pelgalt Riia lennujaama külastamine teid ära tüütab, siis võite ette võtta hoopis reisi Koknesesse ja ma luban, et näete palju kenamaid ja ajalooliselt huvitavamaid nurgakesi. Vetseke monumendi nägemise jaoks aga peate, jah, endiselt Tartusse tulema… 

(Koknese linnus kunagise kunstniku silme läbi, siis kui müürid veel terved olid)

(Riia peapiiskopid resideerusid Kokneses üsna sageli ja eks siis pidi linnuserahvas oma isanda jaoks pidevalt toa korras ja valmis hoidma)

(Põhjasõja algul vallutasid saksid Koknese rootslastelt, kuid juba 1701 nägid nad, et peavad taanduma, ning lasid linnuse vastu taevast. Midagi siiski jäi ka veel maa peale)

Jatvingid

Juuli keskpaik näitas üsna suvist palet ning selle täielikuks ekspluateerimiseks dislotseerusime lõunamaale. Kured, pääsukesed ja muud virgad lendajad ei lõpeta tavaliselt varem kui Aafrikamaal, aga meie virkade lendajate hulka ei kvalifitseeru ning seetõttu piirdus meie sõit Kirde-Poola, täpsemini Masuuriaga. Tollest imekauni looduse ja kireva ajalooga kandist olen kord juba kirjutanud ning kuna tänavu sealt muististe vallas midagi suuremat kogemuste pagasisse ei lisandunud – ega olnud see ka eraldi eesmärgiks – , siis pöördub praegu fookus hoopis õkva tee peale jäänud piirkonnale Lõuna-Leedus, kus vanasti elasid jatvingid.

Lõunasse sõites algavad baltlaste maad juba Eesti-Läti piiri ületades ning ühes Bauska kreevinitega jäävad ka viimased soomeugri paigad seljataha. Balti rahvad on aga ajalukku jätnud päris piraka jalajälje – näiteks meiega praegu laias laastus samas mõõtkavas olev Leedu oli 14. sajandil tõemeeli Euroopa suurim riik (Leedu suurvürstiriigi tekkimisest võid lugeda paari aasta tagust reisikirja). Balti keeli kõnelevaid rahvarühmi oli Ida-Euroopas arvukalt juba muinasajal, ehkki praegu on juba isegi siis hästi, kui eestlane oskab neist lätlasi ja leedukaid nimetada.

Jatvingid olid praeguste Lõuna-Leedu, Kirde-Poola ja Loode-Valgevene aladel elanud baltlased, kes kõnelesid oma jatvingi keelt. Viimast on nimetatud ka sudoovi keeleks (ühe jatvingide haru järgi) ning elavalt arutatud, kas see võis olla sarnasem jatvingide läänenaabrite preislaste või idanaabrite leedulaste keelega. Ülesande teeb mõistagi väljakutsuvamaks keeleallikate jõuline nappus. Ilmselt hiljemalt 17. sajandil igapäevapruugist kadunud jatvingi keel on jälgi peamiselt maha jätnud kohanimedesse, leedu, poola ja valgevene murretesse ning mõnda üksikusse varauusaegsesse teksti. Põnevale leiule sattus noor Valgevene ajaloohuviline Viačasłaŭ Zinaŭ 1978. aastal, kui ta ühe Biełavieža ürgmetsadesse peitunud küla vanamehelt ostis vanaaegse raamatu katoliku palvetega. See sisaldas käsikirja “Paganlikud murded Narewist”, mis oli osalt kirjutatud poola keeles, osalt mingis vanas “paganlikus” keeles. Ehkki ajaloohuvilise noore mitte nii ajaloohuvilised vanemad viskasid raamatu heast peast ära, oli ta õnneks jõudnud sellest üht-teist välja kirjutada, mille ta hiljem Vilniuse Ülikoolile saatis. Paarisaja säilinud sõna analüüs on näidanud nende sarnasust leedu keelega, ehkki skeptilised hääled on pidanud seda hoopis jidišist mõjutatud leedu murdenäiteks. Aga üldiselt siiski pooldatakse seisukohta, et ümberkirjutusvigadest hoolimata esindavad need sõnad päriselt jatvingi keelt.

Sõnaloend, muide, on samuti Vikipeediast täiesti leitav.

Jatvingi etnose kujunemine leidis aset nii vanal ajal, et sellest mingeid usaldatavaid kirjalikke märke eriti pole. Kreeka ajaloolane Herodotos nimetas juba 5. sajandil eKr sküütide taga elavat neuri rahvast, mis võiks viidata hilisemalt tuntud jatvingide maa lõunaosas voolavale Narewi jõele. 2. sajandil pKr mainis Ptolemaios omal maateaduslikus töös rahvast nimega soudinoi – selles võib ära tunda sudoovi rahvanime. Jatvingi (ehk antud juhul jatvjaagi) etnonüümi ennast kohtab esmakordselt tükk aega hiljem, 944. aastal sõlmitud Kiiova prints Igori ja Bütsantsi keiser Romanos I Lekapenose vahelises lepingus. Aja jooksul kogunes kirjalikesse allikatesse selle balti rahva kohta terve müriaad erinevaid nimevariante, mis ilmselt ongi pannud ajaloolasi küsima, kas jatvingid olid ikka üks etnos või hoopis mitme eri hõimu liit. Iseenesest üks ei välista teist. 1009. aastal võtnud üks jatvingite pealikke Netimeras koos 300 alama ja nende perega vastu ristiusu, aga näib, et midagi kauaaegsemat sellest kristliku kiriku jaoks veel ei sündinud. 13. sajandi ristisõdades said jatvingid hoolimata paiguti päris vihasest vastupanust kõvasti pihta. Osad neist viidi Sambijasse (sellel poolsaare-laadsel maatükil asub praegu Vene okupatsiooni alune Köningsberg) ning nende asuala hakkas kokku kuivama. 1422. aasta Melno rahulepingu käigus jagati jatvingide maa Leedu suurvürstiriigi, Poola kuningriigi ja Saksa Ordu vahel. Eri võimkondade vahele pillutatuna polnud rahva väljavaated kuigi roosilised, ent hoolimata jatvingi keele hääbumisest varauusajal püsis jatvingi identiteet alal veel 19. sajandilgi.

(Leedu muinsuskaitsemälestise märk. Kui seda näete, siis teadke, et olete õnnega koos - kuskil siinsamas peab olema midagi vana ja hindamatut)

* * *

Meie rännu teise päeva hommikul Kaunases lähitulevikku plaanides leidsin, et Lõuna-Leedus asuvas Marijampolė linnas võib üsna kerge vaevaga üles leida ühe muistse linnamäe. Kes on läbi Leedu Poola sõitnud, teab, et Marijampolė jääb nii ehk teisiti sisuliselt tee peale (kuigi pikamaarändurid saavad sellest mööda ilma linna sisse sõitmata). Mõeldud, tehtud! Pärast mõningaid ekslemisi eramajade rägastikus saime linnamäelt sabast kinni. Leedu keeli on selle nimi Kumelionių piliakalnis (‘piliakalnis’ tähendab sõna-sõnalt linnamäge) ning paikneb ta otse Šešupe jõe kõrgel pervel. Jõgi on selles kohas suureks ja laiaks paisutatud, mis muidu pakub silmale palju ilu, kuid sellele on linnus tõsist lõivu maksnud, kuna päris tubli tükk temast on ajapikku vette varisenud. Praegu on linnuseõu 38 meetrit lai ja pelgalt 6,5 meetri pikkune. 1968. ja 2008. aastal tehti allesjäänud linnusel ja selle kõrval olnud asulakohal – sest ka selline asi on siin täiesti olemas – kaevamisi, tänu millele võime neist ja neil elanud rahvast mõneti rohkem kõnelda.

(Šešupe on Marijampolė all päris laiaks aetud, aga oma kasvavas apluses on ta ka tubli tüki siinsest jatvingite linnusest endasse neelanud)

Esmalt tervitas meid asulakoht, mille 30–50 cm paksune kultuurkiht laiub umbes 200 × 150 meetri suurusel maa-alal. 50 arheoloogiliselt läbikaevatud ruutmeetrit on andnud päevavalgele tublisti käsitsi ja kedral vormitud savinõude kilde, loomaluid, aga ka tõendeid rauasulatamisest ja metallivalust. Küla oli rajatud millalgi 3. sajandi pKr paiku ning kestis ta 11. sajandini välja. Niisiis võib teda kõrvutada isegi mõne samalaadse linnusasulaga Lõuna-Eestis (Rõuge, Alt-Laari jt), mis on samuti eksisteerinud alates rooma rauaajast kuni viikingiaja lõpuni. Isegi metallikäsitöö tegemine näib neid funktsiooni mõttes üksteisele lähendavat.

(Muinasasulakohta katab kahar lehtpuusalu)

(Infostend informeerib: näete, siit on leitud igasuguseid iidseid asju, aga kui tahate rohkem näha, minge muuseumisse)

Et kellelgi segamini ei läheks, et linnus pole teps mitte samaväärne külaga, vaid palju tähtsam asutus, oli linnuseneemik külast eraldatud kolme meetri kõrguse vallimüraka ja selle ees kahe meetri sügavuse kraaviga. Kuna valvurid olid linnamäelt kadunud juba ammu aega tagasi, ei valmistanud meile erilist häda ronida valli otsa ja heita heina kasvanud allesjäänud kantsijupikesele uuriv pilk. 48 ruutmeetrine kaevand oli selgitanud, et linnuski oli ehitatud millalgi I aastatuhande hakul pKr ning lõplikult hüljatud 10./11. sajandi kandis. Jällegi päris iseloomulik paljudele Eesti linnustele, mille ilusaimad päevad jäid samuti valdavalt eelviikingi- ja viikingiaega.

(Kumelionių linnamägi oma hiilguses. Üksik puuke ei suuda varjata kõrget valli)

(Valliharjalt avanev vaade linnuseõuele. Erosiooni tõttu polegi teda kuigi palju alles jäänud. Säilinud jupil kuulutab metsik rohelus oma võitu)

(Ja selline paistab avaasula linnavallilt. Juulikuu päike pole suutnud veel haljust kõrbeks põletada)

Niisiis kokkuvõtteks julgeme öelda, et vähemalt siin Šešupe jõe kaldal elasid jatvingid esimesel aastatuhandel üsna sarnaselt linnusasulate muinaseestlastega – tootsid maagist rauda, sulatasid pronksi, küllap kasvatasid ka kariloomi, püüdsid jõest kala ning kui mahti said, austasid omi jumalaid. 11. sajand tõi Põhja-Euroopasse muutuste tuuli, kümned ja kümned linnus-asulad heideti unustusse rüppe ning inimesed pidi mõtlema uusi viise, kuidas oma elu elada. Jatvingid, nagu edasistest allikatest näeme, tulid vähemalt nende konkreetsete muutustega toime ning toimetasid oma maal veel mitu tubli sajandit. Nende vereliinid elavad edasi tänapäevastes leedukates, poolakates ja valgevenelastes.