Padise

Muinas-Rävala õhtupoolsed maad pandi 13. sajandi alguses Taani Hindamisraamatusse kirja Uomentakæ nime all. Kuna kirjapilt on selgelt taanipärane, siis on Eesti uurijad püüdnud ära mõistatada nime maakeelset originaalkuju ning tõlgendanud seda enamasti kui Vomentaga või Vomentagana. Ega ’Vomen-gi’ teab mis eesti sõna pole, nii et ehk ongi õigus neil, kes kogu nime tänapäevaselt Võhmataguseks kutsuvad. Aga siinses muinasreiside ajaraamatus eelistan siiski kõige levinumat Vomentaga varianti. Nähtavasti oli see vähemalt 13. sajandi hakul kihelkonna staatuses üksus, kuid piirkonna lugu ulatub kahtlemata veel vähemalt mitusada aastat varasemasse aega. Siinses reisikirjas keskendun siiski vaid ühele geograafilisele punktile Vomentagas. Selleks on Padise.

Kuna tänavu möödus Jüriöö ülestõusu algusest suhteliselt ümmargused 680 aastat, osalesin ma oma ameti iseärasuste tõttu aprilli alguses Padise kloostris ülestõusule pühendatud harivas rollimängus ehk ajarännakus. Ajarännak on selline keskmisest aktiivsemat vaimu- ja kehaliikumist nõudev õppemeetod, mille eesmärgiks on ise proovida läbi elada teatud ajaloolist sündmust. See on õigupoolest väga sarnane larpidele ja taaskehastamistega – vähemalt ses mõttes, et käib rollimäng, mille käigus püütakse saavutada teatud ajastutruudust. Erinev on vahest ainult see, et ajarännakud on märksa rangema stsenaariumiga ning väga vabaks ja ohjeldamatuks tegevused üldjuhul ei lähe. Igatahes meie Padisel toimuv ajarännak, millest võttis osa oma paarkümmend kooli- ja muuseumipedagoogi üle Eesti, keskendus hetkele, mil ülestõusnud harjukad olid ülestõusuga edukalt pihta hakanud, sakslastele paha üllatust valmistanud, tapnud möllu käigus Padise kloostris 28 munka (vähemalt väidavad nii mõned 14. sajandi kroonikud, näiteks Wartberge Hermann) ning mõtlevad parajasti, mida oleks mõistlik järgmisena teha.

Ajarännak läks edukalt, ülestõusnud valisid endi seast kuningad ja sõjasulased, kes heade soovide ja veel paremate volitustega Paide poole teele saadeti (tapale, nagu me tagantjärele teame). Ent kui pärast mängu olid rõngassärgid seljast kistud ning näod roosaks pestud, käisin ma kolleegidele välja mõtte enne kodusõitu veel natuke männikus ringi jalutada, leidmaks üles kord Kloostri ehk vana nimega Siimika jõe paremkaldale rajatud muinaslinnuse ase. Kõik just nõnda sündiski – jalutasime männikus ja leidsime muinaslinnuse üles.

(Puude vahelt hakkas paistma midagi kõrgemat, milles võis juba aimata linnamäe otsavalli. See'p ta muidugi oligi)

Praegu Vanalinnamäe nime kandva kantsi rajamisel on kavalalt ära kasutatud jõe looke sisse jäävat järsupervelist maaneemikut. Ainuke jõest kaitsmata jääv külg asub idas ning sellepärast korraldati sinna liivast otsavall ja vallikraav, jättes vaid kaguotsa ilmselt värava jaoks lahtisemaks. Madalam vallike on igaks juhuks tehtud ka linnuse edelaserva, jõekalda kohale. Niiviisi tekkis üle 3000 ruutmeetri suurune igast küljest piiratud maa-ala. Te küsite: „Milleks?“ Eks ikka selleks, et ennast ülejäänud maailmast eraldada. Vajadus võis sündida eri põhjusil. Näiteks vastupandamatust kihust end eliitseks ja teistest olulisemaks pidada või soovist pääseda välistest tüütustest (need kaks nähtust võisid loomulikult omavahel ka tihedalt seotud olla).

(Heal jõel on ikka mitu nime, näiteks Siimika, Kloostri, Padise... Tema järsud kõrged kaldad kaitsesid linnust kurja välismaailma eest)

Linnusel mitmes kohas 1963. ja 1964. aastal kaevanud arheoloog Osvald Saadre leidis vallikehandi sisemusest mitmeid söeviirge, mis ilmselt pärinesid mahapõlenud kaitseehitistest. Söe radiosüsinikumeetodil dateerimine andis selle vanuseks laias laastus 11.–14. sajandi. Lisaks tulid linnuse loodenurgast maa seest välja 7.–10. sajandist pärit tukid, nii et kokku annab see kantsile päris pika kasutusaja. Iseasi, kas just järjepidevalt. Hoolimata mõnest ehitusjäänusest (näiteks kividest küttekolded) ning vähestest käsitsivormitud savinõutükkidest (muudest leidudest on saadud vaid tuleraud, nooleots ja pronksist ehtenõela katke) on kultuurkihi nõrkuse põhjal arvatud, et linnus polnud kunagi kuigi pikalt asustatud, vaid võis olla mõeldud kas Siimika jõe suus asunud sadamakoha julgestamiseks või pelgalt sõja korral varjumiseks. Nagu muinaskantsidel ikka, oli suur osa linnamäe lahmakast siseõuest ilmselt üleüldse üsna tühi ja lage plats.

(Vall lebab nagu uinuv lohemadu metsakamara all ning peale vaadates ei teakski, et tema sisemus peidab endas muistsetest põlengutest säilinud tukke)

(Aeg kaob, vallid jäävad. Selline näeb see praegu välja Vanalinnamäe siseõue poolt vaadatuna)

Siimika jõe suue olevat tuhatkond aastat tagasi olnud praegusest rohkem kui kilomeetri jagu lõuna pool, nii et Paldiski lahte sõitvad viikingilaevad pääsesid linnusele palju lähemale kui praegu võimalik. Vanalinnamäele jõudmiseks tuli sellest hoolimata läbida veel vähemalt viis kilomeetrit jõge. Päris mereranda noil aegadel linnuseid üldse ei püstitatudki; ilmselt olnuks nad võõrastele relvastatud meresõitjatele liiga suureks kiusatuseks. Siimika jõgi polnud Vomentagana ainuvõimalik uks merele ja laia maailma – aardeleidude põhjal on sadam tõenäoliselt olnud ka näiteks Klooga lahes.

Jah, ükskõik, mis Vanalinnamäe täpne otstarve ka olla võis, viikingiajal ja hilisrauaajal olid sellised kindlustatud kohad meie maastikul üsnagi tavapärased. Aga kuidas on lood hilisema ajaga? Üks Padise söedateering andis vahemikuks 12. sajandi lõpust kuni 15. sajandi keskpaigani, mis suures osas jääb juba täiesti keskaja raamidesse. Selle ajastu läbivateks tunnusjoonteks on ristiusu juurdumine ametlikuks usuks ning lääneeuroopaliku linnakultuuri tulek. Kõlab justkui progress ja mida iganes, ent tuleb meeles pidada, et need asjad hakkasid juhtuma “tänu“ verisele 13. sajandi alguse sõjale. Taplused lõikasid läbi päris palju senistest ühiskondlikest suhetest, mistõttu vajusid paljud senised linnused ja nende valitsejad minevikku. Mõned siiski ka jäid – näiteks Tartust ja Viljandist kasvasid uut moodi linnad, Harjumaal jäi tõenäoliselt tükiks ajaks püsima vägev Varbola ja nii mõneltki teiseltki linnamäelt võetud radiosüsinikuproovid viitavad nende kestmisele ka veel pärast ristisõda. Padise linnus näib olevat üks nendest.

13. sajandil sündis Padisel vahepeal veel igasuguseid asju. Vanast linnusest pelk kilomeeter ülesvoolu omandas maid kaugelt lõunamaalt Väina jõe suudmest pärit Dünamünde (läti keeli Daugavgrīva) tsistertslaste klooster, kes pani sinna püsti kabeli. Sellega ambitsioonid ei piirdunud. 14. sajandi algul hakati Padisele ehitama juba võimast kloostrikompleksi, paekivist ja puha. Tsistertslaste ordul oli tavaks rajada kloostreid suurtest keskustest kaugele, et paremini jumalale pühenduda, ning Padise tundus sellal olevat palju metsikum kui näiteks Tallinn. Lisaks leidus siin põldu ja voolavat vett, mille abil vesiveskeid ja kalakasvatustiike tööle panna. Mungad kolisid kloostrisse elama juba siis, kui ehitustööd olid alles pooleli. 1343. aasta kevadeks võis neid siin olla tõesti juba mitukümmend, nii et Jüriöö ülestõusul 28 (teistel andmetel 18) munga tapmine kõlab üsna usutavana. Kui paljudele kloostriasukatele hing sisse jäi, pole teada, ent pärast pikemapoolset põdemist jätkus hoonete ehitus 1370. aastatel, kuni 1448 võidi kloostri põhihooned pidulikult ära pühitseda.

(Tsistertslased oskasid kasutada mörti ja sellepärast näeb nende ehituskunst tavaliselt välja päris esinduslik)

Liivimaa sõja tormid elas tõeliseks kindluseks muutunud kloostrikompleks enam-vähem üle, varemetesse jäi ta alles 1766. aasta tulekahju järel, misjärel näppasid kohalikud mõisnikud sellest kive naabrusesse uue mõisaansambli tegemisel. Tsistertslastel ei läinud niigi hästi, nemad olid Padiselt sunnitud lahkuma juba Liivimaa sõja algul 1559. aastal. Ent tulgem korra veel tagasi vana muinaslinnuse juurde, millel ju mäletatavasti samuti keskajaga mingi pistmine. On nimelt oletatud, et jüriöölased võisid pärast esialgset, üllatusmomenti ära kasutavat möllu otsustada end vastaspoole vastusammude eest kindlustada. Ehk pööratigi tähelepanu vahepeal lagunenud Vanalinnamäele ning raiuti vallile uued palkseinad püsti? Kuna me teame üht-teist ülestõusu nadivõitu tagajärgedest, siis võib ka arvata, et ega see linnuse taaselustaminegi just kuigi pikaajaliseks projektiks osutunud. Üksteise järel tulid otsustavad sündmused – esiti mässu mahasurumine, seejärel Põhja-Eesti müümine Taani krooni alt Saksa Ordule ja nende otsa ka laastav must surm.

(Tagaplaanil särab Padise mõisa peahoone nii süüdimatult, nagu tal poleks üldse häbi sellest, et tema ehitusel on keskaegse kloostri müüre ohvriks toodud. Õnneks on kloostrit hiljem korralikult kõpitsetud, nii et selle väljanägemine pole enam kõige hullem)

Keskaeg oli pime, elu oli sünge ja julm.

Vadjalased Tartumaal

 

Oli 13. sajandi lõpp. Ugandist ja teistest naabruskonna vanadest maadest oli mõni inimpõlv tagasi pea paar aastakümmet kestnud sõja käigus tehtud katoliiklik Tartu piiskopkond, mis järgemööda elu omal moel ümber kujundas. Uute asjadena olid tulnud kirikud, vaimulikud ja vasallid, samuti nende hüveks määratud maksud ning võib-olla veel midagi, millest meil allikate puudumise tõttu õiget ülevaadet pole. Sõda oli rüüstanud külasid ja suguvõsasid, ajanud rahvast manalasse ja kukutanud endised pealikud. Aga kahtlemata oli palju ka endiseks jäänud ning maailm veeres planeedi selles nurgas omasoodu edasi.

 

Siis millalgi 13. ja 14. sajandi vahetuse paiku tulid piiskopkonda uued inimesed. Tulid ida poolt, vististi kusagilt teiselt poolt Peipsi järve, Novgorodimaalt, ehkki me ei tea, kas otse üle järve või ehk ringiga Virumaa kaudu. Nad kõnelesid ilmselt siinsele maakeelele üpris sarnast keelt, nii et arvatavasti ei tekkinud neil kohalikega suhtlemisel ületamatuid raskusi. Tänapäeval arvatakse, et tulijateks olid vadjalased või vähemalt neile väga lähedane läänemeresoomekeelne seltskond. Kuidas nad end ise nimetasid, seda me öelda ei tea. Samuti ei tea me, miks nad siia tulid, kuigi liikumapanevate jõududena on oletatud nii maksukoormiste kasvu Novgorodimaal kui ka sõjakaid aegu. Võib-olla sai paljudel sellest kõigest ühel hetkel lihtsalt kõrini.

 

Keskaegsed vadjalased pole endast Eestis maha jätnud ühtegi kirjalikku märget ning ainsad selgemad jäljed neist peituvad külakalmistutes, kuhu siitilmast lahkunud sängitati. Praeguseks on sääraseid kalmistuid kokku leitud vähemalt neli – Välgi ja Kusma põhja pool Emajõge, Mäksa ja Makita lõuna pool. Kuna nad paiknevad hajusalt ja üksteisest üsna kaugel, võib arvata, et mingit ühte kompaktset kogukonda sisserännanud vadjalased Tartu piiskopkonnas ei moodustanud. Aga väikesed, ühe või mõne külaga vadja pesakesed võisid omanäolisuse säilitada mitme põlvkonna vältel, matusekommete põhjal tuvastades üldjoontes kuni 15. sajandini. Neid nelja kalmistut käisin ma tänavu eri aegadel talvel ja varavarakevadel oma silmaga kaemas. Järgneb rännuaruanne.

 

(Neli Tartumaa vadjapärast kalmet. Kaart: Maa-amet)

1. Välgi 

Välgi on neist põhjapoolseim, paksude metsade vahele kätketud asustuspesake, kuhu ma oma senise elu jooksul kordagi veel sattunud polnud. See kant on praegugi rahva poolest tagasihoidlik ning võimalik, et enne vadja uustulnukaid ei elanudki siin peale karude ja põtrade teisi inimesi. Algus ei saanud seega kindlasti kuigi kerge olla, kuid tolle aja inimestel polnud kombeks lasta kätel tagumikust välja kasvada ning õige pealehakkamisega sai elu ikka kuidagi edenema. Kui esimesed kogukonnaliikmed siinse maise ilmaga hüvasti jätsid, rajati ühe madala liivase põndaku peale kalmeke, mis tänapäeval jääb õigupoolest Välgi naaberküla Särgla piiridesse, suure Külmanõmme serva. Kui arheoloog Aita Kustin 1958. aastal vahepeal põlluharimisega kannatada saanud matusepaika päästekaevas, leiti 29-st säilinud, samuti lõhutud haudadest peamiselt 14. ja 15. sajandi panuseid – järelikult maeti kalmesse päris mitme generatsiooni esindajad.

(Välgi või õigemini niisiis Särgla külakalmistu on puudetukaga kaetud kingukene kultuurmaade ja suure metsamassiivi piiril)

(Külastamise ajal kattis teispoolseid lisaks mullale ka õhuke lumevaip)

Taolisi väikesi, ühe või mõne küla rahva kalmistuid oli keskaegses Eestis ja naabermaades igal pool, midagi iseenesest eriskummalist selles pole. Välgi kalme “vadjalikkus” peitub eelkõige mõnedes hauda kaasa pandud esemetes, mis on ida- ja lõunaeestlastele olnud üldiselt võõravõitu. Ning ka vastupidi – mõned kohalikele matustele muidu tavalised esemed näikse siin sootuks puuduvat. Eesti keskaegne maarahvas ei pannud oma surnutele reeglina hauda kaasa võtmeid, ent Välgis neid siiski leidub, eelkõige naiste haudadest. Naised on oma endiselt kodumaalt kaasa võtnud ka ehteid, näiteks pealiniku külge kinnitatud kuulikestega oimurõngad ning mitmest traadist põimitud käevõrud. Lisaks on leitud surikinnaste katkeid. Eestlaste nii armastatud sõlgesid Välgi rahvas eriti ei kandnud. Siiski leidus siin ka eestlastega sarnast hauakraami – nuge, pandlaid ja münte.

 

Kuhu Välgi, tegelikult siis Särgla rahvas oma surnute matmist 15. sajandil korraldama hakkas, pole päris selge. Üks arvatavalt kesk- ja varauusaegne kalme on teada veel ka päris Välgis, vanast vadja kalmest linnulennult üle kilomeetri loodes. Võib-olla jätkati matmist just sinna?

 

2.     2. Kusma

 

Välgist mitu tublit kilomeetrit lõunas, Külmanõmme massiivi teises servas Kusma külakeses asub järgmine vadjaline matusepaik. Külastasin seda ühel kesktalvisel rattasõiduringil, mil lund ajutiselt nappis ning külmanud teedel oli lihtne sõita (kõigi teiste kalmeteni jõudsin, jumal paraku, auto abiga). Kusma kalmistul kaevasid õpetatud baltisakslased Masing, Duhmberg ja Loeschcke juba 1880. aastail (kokku vähemalt 20 matust). Keskmine mees, Duhmberg, märkas leidude suurt sarnasust vadja kandi haudadest saadud asjadega ning pakkus esimesena välja, et Kusmal elasid keskajal vadjalased. Erinevalt Välgi kalmest oli Kusmal maetute hauad kaetud kivilademega ja võib-olla ka mingite madalate kääpakuhjatistega – mõlemad samuti väga iseloomulikud matusetavad teispool Narva jõge ja Peipsi järve elanud läänemeresoomlaste seas (ja ühtlasi valdavalt tundmatu kohalike eestlaste jaoks). Haudade asetuses võis Kusmal kohati jälgida enam-vähem korrapäraseid rivisid, nii et anarhia asemel valitses surnuaias mõtestatud süsteem. Tõenäoliselt sängitati ühe pere liikmed üksteise lähedusse.

 

Hauapanused on Kusmal paiguti üsna sarnased Välgile, näiteks käevõrud ja vööpandlad, erinevusena leidus siin aga surnute juures ka kaelariste ja ehtena kantud rinnalehti. Mõned käsitsi vormitud savinõutükid ja üksikud põlenud luud osutavad, et matuseala oli inimeste poolt mingiks otstarbeks (kalme?) hõivatud ka mitusada aastat enne vadjalasi, kuid viimaste saabumishetkel 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses oli viimane olnud juba pikemat aega hüljatud. Sarnaselt Välgile lõpetasid vadja asukad Kusma kalmesse matmise 15. sajandil. Sellest, kuhu kusmalased edaspidi surma järel viidi, pole mul kahjuks halli aimugi.

(Kusma kalmistul avanes mulle gootilikult kõhe vaade. Puude-kändude kõrval võis metsakõdu alt märgata ka mõnda sammeldunud kivi – võib-olla just haudade katteks toodud)

 (Kusma vol.2. Veel aimatavaid kive keset hahkpruuni lehevaipa)

3. Mäksa

 

Suur-Emajõe paremkaldal Mäksal leitud vadjapärane kalmistu asub keset lagedat põllumaad õrnalt-õrnalt kõrgemal kohal. Ei puid peal ega ümber, kõigest kõle tuul undamas mööda välja. Väliste maamärkide vähesuse tõttu jõuti kalme Mäksal pärast esmakordset avastust ja uurimist 1907. aastal äragi unustada, kuni 1987. aastal tuhniti hauad maaparanduse käigus taas kogemata välja. Aasta hiljem kaevas muistist arheoloog Heiki Valk, kes avas kokku seitsme inimese säilmed.

(Mäksa matusepaik on keset lagedat põldu, ümbritsevast natuke kõrgemal kumerusel) 

Nii kuis Kusmal, tavatseti ka Mäksal surnute hauad mõnikord katta kividega. Hauad ise olid üsna madalad, valdavalt tublisti alla meetri. Mingil põhjusel on vähemalt ühe haua kõrval põletatud lõket – ei tea, kas talvise keltsa sulatamiseks, et hauakaevamine lihtsamaks teha, või mingitel kultuslikel eesmärkidel. Mäksa surnute juures leidus erinevaid ehteid, nagu oimurõngad, rinnalehed, rist- ja võreripatsid, üks luunula- ja üks hobusekujuline ripats, käevõrud ja sõrmused. Ühe neiu koljul asus mingi müntidega peaehe. Tarbeesemetest oli haudades võtmeid (ennekõike naistel), aga ka hobusesuitsede osi ja kannus. Ühesõnaga, taas üsna vadjalik komplekt matusepanuseid, eriti näiteks oimurõngad, võre- ja hoburipatsid, võtmed jm. Kogu kalmistu oli kasutuses ilmselt alates 13./14. sajandi vahetusest kuni 15. sajandi I pooleni.

 

Siis, kui Mäksa surnud polnud veel surnud, vaid läbinisti elusad inimesed, elasid nad ilmselt päris sealsamas kalme lähedal Emajõe ääres. Kohe kus jõe madal ja niiskevõitu perv läheb üle kuivemaks põlluks, on leitud kalmega ajaliselt kattuv asulakoht, kus keskajal võis seega kõlada igapäevaselt vadja keel (või igatahes midagi sellele lähedast).

(Vaade kalmelt puudeviiru taga oleva Emajõe suunas. Asulakoht on vahetult puudeviiru ees)

 

          4. Makita 

Viimane kirjeldatav vadjalaste matusepaik on ühtlasi neljast lõunapoolseim, vana Ugandimaa südaaladel Otepää kõrgustikul pesitsev Makita. Kuulsa elektriliste tööriistade tootjaga pole külanimel, jumal paraku, midagi ühist. Õigupoolest ei tea keegi, miks tal selline nimi on. Olgu sellega, kuidas on, igatahes on tegemist ammu esmaasustatud kohaga. Sellest kõnelevad külatee ääres järsunõlvaliselt Kabelimäelt arheoloogilistel kaevamistel leitud käsitsivormitud savipottide tükid. Arvatavasti oli künka peal juba vanemal rauaajal kellegi tore muinasmõis – mitte küll kuigi suur ja ligipääsu mõttes ka mitte kõige mugavam, aga see-eest kena vaatega ligemale ümbruskonnale ja potentsiaalsetele lähenevatele vaenlastele. Künkapealne elamine ei jäänud ometi ilmasambaks, vaid kadus ning järgnevate sajandite – vahest koguni aastatuhande – vältel oli künkake ilmselt märkimisväärsemast inimmõjust prii.

 

(Makita Kabelimägi on sobinud nii asupaigaks nii elavatele kui surnutele. Tõsi, mitte päris ühel ja samal ajal)

Inimmõjud naasesid 13. sajandi lõpul või 14. sajandi alguses, kui üks teistest pikema Eesti-tee valinud vadjalaste rühm otsustas Makita all viimaks hoo maha võtta. Ka nende küla koht on teada, asub teine üsna Tartu-Otepää maantee juures, ning kalmistuks valisid nad just sellesama kena künkakese, millel keegi esiugalane oli ennemuistsel ajal elanud. Seda, kuidas sisserännanud oma matusekombeid toimetasid, teame me tänu Heiki Valgu juhitud kaevamistele aastatel 1986–1987.

(Selle lageda nurme asemel oli keskajal vadjalaste küla. Kabelimäe puude varjud ulatuvad pildi vasakus servas autoteele, andes ettekujutuse, kui lähestikku kalme ja küla õigupoolest olid)
 

Makita Kabelimäelt on 158 inimest välja kaevatud laibamatusena; lisaks on kümmekond surnukeha põletatud ja nende luutükid mulda laiali puistatud. Põlenud luude juurest leitud vähesed ehtedki olid kas katki tehtud või põlemisjälgedega. Surnute põletamine oli keskajal tükk, mille tegemine nõudis otsustavust. Kirikumehed sellist paganlikku tembutamist igatahes heaks ei kiitnud. Niisiis olid makitalased kas paadunud seaduserikkujad või veendunud vanade tõekspidamiste au sees hoidjad (isiklikult kaldun teise variandi poole). Ja ega siis seadusesilm toona igale poole vahtima ei jõudnud. Siiski maeti suurem jagu surnutest ühes tükis, nii kuis kristliku kirikugi ettekujutus neist asjust ette nägi.

 

Kive toodi Makita kalmelegi, sealhulgas ikka kohe isuga – nendega oli pea terve künkalagi üle puistatud. Panuste loetelu on pikk ja rikkalik, aga lisaks juba eelnevate kalmistute juures nimetatud ja korduma kippuvatele ehte- ja tarbeasjadele oli tähelepanuväärne potikildude sage esinemine Kabelimäel. Justkui oleks potte siin nimme mingi kombe täitmisel puruks pekstud. Omajagu on kalmealalt leitud ka koduloomade luid – kas toodud mälestussöömisteks või ohvrianniks kalmele ja tema asukatele.

(Kabelimäe laele jõudmiseks tuleb üksjagu rühkida, aga kes ütles, et matused peavad kerged olema)

Aeg-ajalt kolis mõni makitalane Otepääle, kus asus Tartu piiskopi linnus, kirik ja mitmesaja elanikuga alev – tõeline tõmbekeskus. Makitat need väljarännud nähtavasti oluliselt ei nõrgestanud. Kuigi hauapanused näitavad siingi 15. sajandil olulist eestistumist, näib küla õigupoolest olnud märksa elujõulisem kui Välgi, Kusma või Mäksa, sest kalmistut kasutati Makital mitusada aastat kauem –  kuni 17./18. sajandi vahetuseni.

 

* * *

 

Miks ei kohta Tartumaal siiani vadja keelt ja meelt? Enamik kalmeleidudest näitasid vadjalikkuse hääbumist 15. sajandi esimesel poolel, kuid see ei ütle veel üksisõnu, kas sama saatus tabas sellal ka sisserännanute keelt. 1350. aastatel Liivimaad räsinud Musta surma eest polnud kaitstud keegi, ka mitte vadjalased. Makita lähedasel Otepääl on teada küllaltki suur katkuohvrite kalmistu, kuhu maeti kõik kurja tõppe surnud, emakeelest sõltumata. Siiski, hoolimata pandeemia hävitusjõust jäi elu maal alles – kuni järgmise nuhtluseni. Nii-öelda tavaajaloos (koolitundides ja mujal) pole sellest küll eriti juttu tehtud, kuid ajaloolased on välja toonud, et 15. sajandi algus oli Liivimaale kõike muud kui lihtne. 1420.–1430. aastaid räsis näljahäda ning püsivalt tühja kõhuga kaasnevad igasugused kergesti külge hakkavad tervisejamad. Poleks imestada, kui paljude külade rahvas raskuste ajal kodukandi hülgas ning paremaid marjamaid otsides laiali hajus, nii et vadjalikud kultuurisaarekesed ümbritseva eestilikkuse sisse sulasid. Kõige kauem võis vadja vaim kuigivõrd alles püsida Makita kandis. Veel 19. ja 20. sajandi vahetuselgi olevat makitalased Otepää kihelkonnakalmistule omakseid mattes pannud neile hauda kive. Tõsi, esivanemate keel oli selleks ajaks küll juba ammu tartu keele vastu välja vahetatud.

 

Tegelikult võib nii mõnigi põline tartumaalane endalegi teadmata kanda vana vadjalaste liini.

Ühest valusa mälestuse kandjast: Kuimetsa Iida urked

 

Eelmise aasta viimane sõit Tartust Tallinnasse viis mind lisaks kahes eelmises reisikirjas jutustatud paikadele veel Rapla maakonna kirdenurgas asuvasse Kuimetsa külla. See kant kuulus alates hiljemalt hilisrauaajast kuni nõukogude okupatsiooniaastateni Harjumaa alla (Raplamaa on väga uus üksus) ning kirikliku jaotuse järgi Juuru kihelkonda, aga muud teadsin ma temast vähe. Enne sõitu Muinsuskaitseameti kultuuriväärtuste kaardirakendust sirvides leidsin siit siiski midagi tuttavlikku ja huviäratavat.

 

“Pelgupaik ja ohvrikoht Iidaurked”.

 

Iidaurgete nimi oli mulle meelde jäänud tudengipõlves Henriku Liivimaa kroonikat lugedes. Ühe ristisõdijate Harjumaale korraldatud röövretke kirjelduses oli mainitud koobastesse varjunud tuhande kohaliku inimese välja- ja surnukssuitsetamist ning sellele järgnenud tapmist-röövimist. Algteksti kõrval seisis ajaloolase Enn Tarveli kommentaar, et mainitud koopad võivad olla Iida urgete nimelised karstikoopad (kohanimes esineb rööpselt nii kokku- kui lahkukirjutamist). Meeles on ka, kuidas ma veel endamisi mõtlesin, et tohoh, mis rahvamass see mingisse karstiprakku ikka ära mahub, aga pikemalt ma asja üle toona ei juurelnud.

 

Kui tekib võimalus asja oma silmaga näha, miks mitte seda kasutada. Nüüd oli võimalus käes. Ardu nöörkeraamikute matmiskohast sõitsin Kuimetsale ning tänu heale viidastatusele leidsin teeotsa urgete manu valutult üles. Enamgi veel, külastajate peale oli mõeldud koguni nii palju, et mind võtsid vastu autoparkla, lõkkekoht ning põhjalik stend. Viimane juhatas kätte kõik, mida matkaja pidanuks maastikukaitsealaks tehtud karstipiirkonnast teadma – koopad, lohud, kanalid, uurded ja urked, mis kõik kokku moodustavad omalaadse metsa alla pillutatud võrgustiku. Lisaks looklevat siin kusagil ka salajõgi, mida ma ei näinud, sest see oli mõistagi salajane. Mu indu igasse mulku sukelduda pidurdas mõnevõrra paari talu lähedus, kuna otse kellegi hoovile ronida (või hoovi alt välja ronida!) ma ka päriselt ei söandanud.

 

(Kõlakoja koopas võib peaaegu sirge seljaga sees seista)

Iida urked on Eesti suurim looduslik koobastik ning muidugi pani seda omapärast kanti tähele ka vanarahvas. Kõneldud on urgetest palju ja mitmekülgselt. Näiteks koobastes elanud hirmuäratavatest iida-nimelistest loomadest, aga ka tontidest ja vaimudest. Või siis maa alla vajunud Iida ehk Hiida linnast, mille tulesid olla uusaastaööl metsas nähtud. Paiga nimevariantide seas leidub ka Iie, mis näib juba otsesõnu osutavat hiiekohale. Igal juhul on koopaid peetud eriliseks – pühaks ja vahel ka kõhedaks.

(Sellistes salajastes sügavikes võib tõesti pesitseda koledaid olendeid)
 

Ise kohale tulemist ja oma silmaga nägemist ei kahetsenud ma põrmugi. Maapõues mustavate sügavike seas oli nii kitsaid rotiurge kui ka tõelisi looduslike võlvlagedega galeriisid. Veendusin, et vajadusel võisid need koopad endasse mahutada tõepoolest väga palju inimesi – kui ka päris tuhat mitte, siis mõnisada ikka. On ju oletatud, et praegu eraldi ansamblitena paiknevad koopad moodustasid varemalt terviklikuma süsteemi, mida aja surve on vahetevahel siit-sealt pudistanud. Ning 803 aastat tagasi võisid siin päriselt sündida sünged juhtumised. Meenutagem neid põgusalt.

(Ainuüksi Kõlakoja koopasse mahub ära mitukümmend inimest) 

(Tunnelikoopal on praegu kolm avaust - üks ees, üks taga ja üks väike ka veel peal)

(Tunnelkoopasse mahub samuti vastavalt vajadusele ära mitu inimest, looma või tonti)

1219. aasta lõpus plaanisid ristisõdijad eesotsas piiskop Albertiga järjekordseid sõjakäike allutamata kohalike vastu, ehkki jõulujärgsed vihmad sundisid kavatsusi pisut edasi lükkama. Esmalt võeti 1220. aasta veebruaris ette retk Riiast lõunasse semgalite vastu, mille käigus vallutati tähtis Mežotne linnus. Semgaleid sedapuhku endale veel lõplikult alistada ei suudetud (selleks kulus veel kümneid ja kümneid aastaid), kuid pärast paarinädalast puhkepausi suundus vägi põhja, Harjumaale. Kamp oli suur – piiskopi väed, Kristuse Sõjateenistuse Vennad (ehk Mõõgavendade Ordu), liivlased, lätlased, sakalased, ugalased ja järvalased. Nurmekunda jõudes nähti Järvamaa pool suitsusambaid, mis pani sakslasi käigult plaani muutma ning asja kontrollima minema. Kareda kandis toimus neil kokkupõrge Järvat rüüstama tulnud saarlastega – noid oli nimelt morjendanud järvalaste varasem alistumine ristisõdijatele – , mis nähtavasti oli sakslastele edukas. Vahepeal olid liivlased ja eestlased jätkanud kokkulepitult teekonda Harjusse ning alustanud juba enne sakslaste järelejõudmist ümberkaudsetes külades vägivallaga.

 

Ristisõdijad polnud eriti osanud arvestada, et naabruses Rävalas aasta varem kanda kinnitanud taanlased pidasid Harjumaad, nagu õigupoolest kogu Eestimaad, enda omaks. Tallinnast tulnud taani saadikud tegid selle saksa väejuhtidele ordumeister Folquinile ja hertsog Albrechtile peagi selgeks, nõnda et viimased olid sunnitud juba omandatud sõjavangid vabastama ning lahkuma Harjumaalt. Lähikonnas marodööritsevad liivlased, teadmata neist diplomaatilistest aruteludest midagi, olid aga samal ajal üles leidnud ühe harjulaste pelgupaiga. Järgnevaks anname sõna Henrikule, kes kirjutas nii (XXIII, 10):

 

“Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu minema, sisse piirates ning tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades öösel ja päeval, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised. Ja ühtesid juba hinge vaakuvatena, teisi poolsurnutena, teisi surnutena koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja võtsid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid mõlemast soost oli kõigist koobastest ligi tuhat inimhinge.”

 

Kroonik jätkab pea kiretult: “Ja seejärel pöördusid liivlased koos sakslastega tagasi, kiites jumalat, et ta ka kõrgid harjulaste südamed oli ristiusule alandanud.”

 

(Tühjad koopad ja nende valusad mälestused)

 

 

 

 

Hakkab valus ja vastik…

Ardu mehed

Tolsamal päeval, mil teel Tartust Tallinna külastasin mitmeid Süda-Järva muistiseid (loe eelmisest postitusest), käisin läbi ka veel paarist Harjumaa ajaloolisest paigast. Järvat ja Harjut eraldab põline Kõrvemaa metsade ja soode vahevöö, ehkki tänapäeval on sellest igasugused maanteed läbi küntud. Näiteks päris vastne Tallinna maantee möödub tuimalt kõikidest vanadest asustussaarekestest ja ma ei teagi nüüd, on see hea või halb – kohalikud elanikud ei pea enam kartma sõgeda liikluse ohtusid, kuid samas ei peatu möödasõitjad enam siin oma teekonnale burksi kaasa ostma ning ettevõtluse võimalused on antud sfääris mõistagi ahenenud. Igatahes ei kuulu uue marsruudi sisse enam sellised harjumuspärased paigad nagu Anna, Ardu ja Kose. Kes need üles leida soovib, peab spetsiaalselt õiged teeotsad üles nuuskima.

 

Mina tahtsin minna Ardusse. Soovi põhjused ulatuvad tagasi 1930. aastatesse ja sealt veel palju kaugemalegi. Ühest aleviku keskel asunud liivasest kühmust on leitud kaks meesterahva luustikku, üks 1931., teine 1936. aastal. Mõlemad meesterahvad lamasid haudades vasakul küljel ja kõverdatud põlvedega, pea põhja suunas. Ütleme kohe ära, et ei kõveras jalad ega surnu põhja-lõunasuunaline hauda asetamine pole just kuigi tavapärased nähtused kristlikus matusekultuuris. Seda esiteks. Teiseks pole kristliku jumalasõnaga ärasaadetuile ka just väga tihti kaasa antud kivikirvest, tulekivist nuga ja talba, kitse- või lambaluust naaskleid, luust pulkasid (arvatavasti rõivakinnituseks) ega nöörkeraamilist savinõu. Et Ardus aga just sellised asjad luustike juurest leiti, võis kristliku aja matusepaiga võimaluse siin üsna kindla südamega maha kriipsutada. Teisena leitud mehe pea kõrvale asetatud kivikirves nägi päris edev välja – varreauk keskel ning küljed hoole ja armastusega venekujuliseks lihvitud. Arheoloogid, kellel kõikvõimalike esemete jagamine eri tüüpidesse südame kiiremini põksuma paneb, on just taolised terariistad ristinud karlova tüüpi kivikirvesteks. Nime on viimastele andnud Tartu Karlova mõis/linnaosa, kust on leitud üks naisterahva matus koos väga sarnase kirvega (loe sellest ühest mu varasemast jutust: https://muinasreisid.blogspot.com/2020/04/kiviaegne-tarbata.html).

(Tänapäeval näeb Ardu nöörkeraamika kultuuri matusepaik välja täpselt selline. Mingit liivakühmu lume alt enam eristada ei saa ning arvata võib, et see ongi täielikult ära tasandatud)
 

Kõik detailid kokku ja eraldi viitasid ühemõtteliselt kiviaja lõpuotsale, mil meie maale oli asunud elama rahvas, kelle kultuuri nimetati varem venekirveste, praegu aga enamasti nöörkeraamika kultuuriks. Teise maetu luudest tehtud radiosüsinikudateering andis tema eluajaks umbes 2880–2500 eKr (see teeks muidu 380 eluaastat, aga ärgem unusta siinjuures, et radiosüsiniku meetod pole päris nii detailne dateerimisviis kui näiteks dendrokronoloogia…). Mehed olid oma aja kohta üsna pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega. Neist ühe koljul tuvastati kaks paranenud löögijälge ja paremal käel paranenud luumurd. Noorem kiviaeg polnud järelikult põrmugi läbinisti rahumeelne, selleski võis ette tulla arusaamatusi, mille lahendamiseks otsustati käiku lasta vägivald. Ning kui pragmaatiliselt võtta, siis sobis kivikirves kindlasti nii aletamisel puude ja põõsaste raiumiseks kui ka vajadusel vastasele pähe udjamiseks.

(Teisest suunast pole pilt kuigivõrd etem. Ma vist palju ei eksi, kui väidan, et pildil olev majapidamine ei pärine ise kiviajast)
 

Paremini säilinud mehe kolju järgi valmistas ajalooliste isikute näorekonstruktsioonide meister Mihhail Gerassimov nõukogude ajal pronksist büsti. Kui üldiselt mul Ardu mehe oletatavale välimusele pretensioone pole, siis juuste ja näokarvastiku kujutamine on alati üks viguriga ülesanne, kuna otseseid jälgi neist enamasti säilinud pole. Kunstnikule jäävad seega vabad käed ning kõige lihtsam on kujutada midagi kaasaegselt nägusat. Nii on juhtunud ka Ardu mehega, kelle pead katab selline üsna tüüpiline 60. aastate nõukogude mehe soeng ja ka habe on hoolikalt piiratud (umbes nagu vürst Gabrielil; ka “Viimne reliikvia” linastus 1969. aastal). Ent tegelikult võis neil tüüpidel olla hoopis mingi põnevam stiil, näiteks kandadeni ulatuvad peenikesed nõgesekiust afropatsid (nööri mõistsid nöörkeraamikud muide väga hästi teha), mis kaunistatud lilleõite, vähjasõrgade ja kuukiirtega – toonaste mehelikkuse etalonidega. Võite ise edasi fantaseerida, teadmiste puudumine annab meile selleks piiritud võimalused.

 

Gerassimovi rekonstruktsioonist, mis peaks olema Tallinna Ülikooli arheoloogiakogu valduses, on internetist raske head pilti leida – olemasolevad fotod on üsna häguse tekstuuriga. Pealegi annab kunstnik-antropoloogi guugeldamine häirivalt sageli vastuseks ühe tema nimekaimu, kes näeb fotodel alati välja, nagu kiheleks tal sünnist saadik tuharas tükk ukrainlaste lõhkemoona. Lahenduse leidsin oma kodusest raamatukogust – 1994. aastal Jaak Sarapuu sulest ilmunud õpikus “Eesti ajaloo algõpetus, I” on Ardu mehest piisavalt talutav illustratsioon. Õigupoolest võib antud portree kõrvale panna ka alternatiivse kujutise, mis kaunistab Ardu koolimaja lähedale 2001. aastal kiviaegsele mehele (ei tea küll, kummale) pühendatud mälestuskivi. Kuna mul jäi tänu räpakale eeltööle see endal nägemata ja foto tegemata, siis klõpsa kivi nägemiseks siia.

(Ardu mehe portree Mihhail Gerassimovi nägemuses. Kui koduse karvarüü normaalse töösärgi vastu vahetab, on ta valmis sovhoosi põllule traktoriga kartulivagusid lahti ajama minema)

 

Ümberkaudu pole kümnete kilomeetrite ulatuses teisi kiviaja asulaid või matusepaiku teada, vähemalt mitte midagi kindlat. Ardu asub üldiselt ka suurematest veekogudest kaugel (uuel ajal rajatud Paunküla veehoidla ei lähe päriselt arvesse), kuid on otse Pirita jõe kaldal. Jõgi on siin oma ülemjooksul veel noor ja häbelik. Nöörkeraamikud olid Eesti alal esimesed, kes teadaolevalt kindlasti talusid pidasid, põldu harisid ning kariloomadega asjatasid. Kui tülikaid naabreid segamas polnud, oli see kõik kahtlemata palju muretum.

(See väike jääkaane alla peitunud veesoon on kuulus Pirita jõgi. Kaasaegne Ardu sündis tubli tükk aega pärast neoliitikumi. Esimene kirjalik mainimine leidis tal Harto või Harco kujul aset alles 1241. aastal Taani hindamisraamatus ning jõe mõlemal kaldal asub tõepoolest ka samaaegne asulakoht)

Kust aga pärinevad sel juhul kõik need vägivallajäljed luudel? Vastus võib olla lihtsam kui arvame. Ülikooli aegadest, mil neid arheoloogia asju õppisin, on mul mingist loengust nagu meelde jäänud, et nöörkeraamikud võisid juba vallata õlletegemise kunste. Sellest lähtuvalt formuleerin ühe võimaliku sündmuste käigu, nagu see kindlasti aset leidis: ühe (järjekordse?) joomingu käigus tekkis taluperes tüli, milles üks mees lõi teisele kivikirvega kaks korda pähe ja oleks kolmandat kordagi kopsanud, kui mitte rünnatav poleks käe ette pannud. Mõistatuseks jääb vaid see, kas mängus oli ka isa soovitus või tegi ründaja seda omal initsitatiivil. Pärast joove lahtus ning kõik elasid edasi neoliitikumi lõpuni, nagu poleks midagi erilist juhtunudki. Haavad peas ja käel paranesid, hinges... kes seda teab.

 

 

 

Kellele see teooria nüüd meelde jääb, on ise süüdi.

Süda-Eesti südamaadel

 

Päris eelmise aasta lõpuotsas oli mul kord autoga asja Tallinnasse. Jõulupuhkuse aeg tähendas piiramatut logelemisaega ja nii ei pannud ma endale seks päevaks muid kohustusi, kui et juba hommikupoolikul startida ning tee peal võimalikult palju põnevaid paiku külastada. Valge aeg oli sellal teatavasti paras defitsiit; tuli olla varakult jaol. Õnneks olin teinud piisava eeltöö, et endale huvipakkuvad kohad kaardil välja peilida. Huvipakkuvad kohad algasid sedapuhku umbes Paide joonelt. Nii et, kallid lugejad, tere tulemast taas Järvamaale!

 

Eelmine käik Süda-Eesti muinasradadele leidis aset enam-vähem aasta varem, tookord idapoolsel Järvamaal. Nüüd hoidsin lähemale Tartu-Tallinn maanteele, mis ausalt öeldes on muidu üks igavene tüütus ja nuhtlus, aga seekordne püha üritus muutis ta tunduvalt talutavamaks. Poole tee peal keerasin niisiis Paide peale ja päris linna külje all juba üsna peenikesele maanteele, mis juhatas mind Viraksaarele, peamiselt suvilatest koosnevasse asulasse. Külast põhja pool võimutsevad Kõrvemaale iseloomulikud metsad ja turbasood. Pahaaimamatu hing sõitnuks siin pahaaimamatult õigest kohast mööda, aga minul oli luureinfo ja Maa-ameti kaardirakendus ning seetõttu mõistsin õigest kohast mitte mööda sõita.

 

Noor võsa varjas hästi minu jahitud rada, mis talvele kohaselt veel ka koheva lume all peidus. Neitsilikku lumepinda tanksaabastega toorelt jäljerida tallates ukerdasin madala soometsa lävele. Kidurate mändide vahel jooksis justkui siht, lõppedes mõnikümmend meetrit eemal. Muidu üpris tavalisele paigale andis mõtte ja tähenduse sihi kõrvale püstitatud infotahvel. Olin jõudnud mitmesaja aasta vanusele sooteele.

(Plastmassist muinsuskaitsepost võiks osutada tähelepanu millelegi vanale, kuid ka tal endal õnnestub ümbrusega päris hästi kokku sulada)
 

Viraksaare sootee leiti 1985. aastal (ehk samal hooajal, mil mina ilmavalgusega esmatutvust tegin) kahe turbavälja vahelise kuivenduskraavi kaevamisel. Arheoloog Ain Lavi juhatusel võeti üsna harukordse leiu uurimine aasta hiljem ette. Uurijad puhastasid turbakihi alt välja umbes 18 meetri pikkuse teelõigu ning tuvastasid raudvardaga turvast torkides 600 meetrit teed alates Viraksaare voorest kagus kuni Palivere vooreni loodes.

 

Kuidas sooteed ära tunda, küsite. Kui tänapäeval on pehmel loodusmaastikul kulgemiseks levinuim lahendus laudtee, mille puhul on samblale ühtlase sammuga asetatud pakukeste vahele naelutatud pikuti lauapaarid, siis vanasti oli puitlaud saekaatrite puudusel kallim ja haruldasem (kirvega sai seda palgist tahvitseda küll, aga kujutage vaid ette valmistusaega). Selletõttu eelistati odavama lahendusena peenikestest põiki laotud puutüvedest varianti. Ehitusmaterjali pakkus nähtavasti sealsamas rabaveeres kasvav soomets, mille kaskedel ja mändidel polnud kunagi võimalust kasvada taevasteks laevamastideks või tüsedateks vundamendiparvepalkideks. Aga sootee jaoks olid nad kui loodud.

 

Radiosüsinikuproov ütles sootee algusajaks 16. sajandi teise poole, millest omakorda tubli pool oli täidetud verise Liivimaa sõjaga. Järvamaa koos Paide linnuse ja linnaga pidi korduvalt taluma Vene rünnakuid ja piiramiskatseid (1573. aasta alguses leidis seal oma õiglase lõpu Ivan Julma parem käsi, opritšnina juht Maljuta Skuratov – tehku põrguleegid talle talumatut kõdi…). Sellepärast oli ümbruskonna talupoegadest üsna mõistlik tarvitusele võtta ettevaatusabinõud ning ehitada salatee Prääma raba varjulistele soosaartele, et vaenuväe lähenemisel tasahilju peitu kaduda. Arvatavasti kaeti palksillutis konspiratsiooni huvides turba ja samblaga ning lasti tal aastate jooksul täitsa kinni kasvada. Kes tee sihti tundis, astus julgelt mööda sood, kohalikke saladusi mittetundev võõras aga kas ei teadnud üldse proovima hakatagi või siis võis ta hõlpsasti õigelt teelt kõrvale kalduda ning ühel heal hetkel end keset märga laugast leida, vääramatult turbasambla ja huulheina võrgutavasse embusesse imendudes.

(Pruunid infotahvlid on ikka väga tänuväärsed teadmiste jagajad paigust, mis muidu märkamatuks jääksid)

Küllap läks tee asja ette, sest palke on rajale laotud teadaolevalt vähemalt kaks korda. Sellest annab meile aimu üks teine dateerimisviis, mida kasutatakse piisavalt hästi säilinud puidu korral (ja soos see tõepoolest säilib). Dendrokronoloogia saab puu aastarõngaid lugedes teada, millal ta kasvama hakkas ja millal maha raiuti. Viraksaare tee jaoks on puid langetatud näiteks aastatel 1567 ja 1592, aga uurijate meelest võis rada olla kohalikel tuntud ja vajadusel kasutatav ka 17. ja 18. sajandil. Liivimaa sõjale järgnes ju õigupoolest terve rida konflikte, nii et kõnnumaa peidupaigad püsisid vajalikud pikka aega. Isegi kui parajasti valitses rahuaeg, oli mõistlik salarajad korras hoida – vaeseks rüüstatud maal püsis üleval relvastatud röövsalkade või ka nakkushaiguste leviku oht ning iga sellise jama lahenduseks on alati olnud varjumine metsa- ja soovaimude valdustesse.

 

Minu külaskäigu ajal kattis avatud sillutiselõiku harras jõululumi ning teest polnud näha vähimatki. Tahtsin sellest hoolimata üle kõige vanade palkidega kohtuda ning ainus võimalus oli püüda nad lume alt pisut välja kaevata. Tehtud-mõeldud! Tuustisin nagu peni kohevas lumes, kuni minu meeldivaks üllatuseks paljastusid pohlavarte ja muu taolise sambla- ja puhmarinde seas mõned kumerad palgiseljad. Selge pilt, olin saanud oma tahtmise ning pärast neile pai ja pildi tegemise kraapisin lume tagasi peale. Las magavad rahulikult oma talveund!

(Kolm varauusaegset palginotti leidsin ma lume alt üles. Püüdke nad pildi pealt ära tunda!)

 

* * *

 

Oli aeg edasi minna. Paide lähistel leidub vanaaegsete maastikuelementidega kohti veel, näiteks Tarbja külas. Viraksaare sooteest on siinsed muistised, kaks rooma rauaaegset kivikalmet, tubli tükk maad vanemad. Mõlemad kalmed on üsna kenasti ligipääsetavad ning teineteisest mitte just üleliia kaugel.

 

Kõigepealt läksin kalme juurde, mis asub Tarbjat läbivast põhiteest põhjas, aiamaalappidele pühendatud maa-ala servas. Matusepaika kutsutakse Miku kalmeks samanimelise maaüksuse järgi. Põhja poolt möödub külast ja kalmest lähedalt Pärnu jõgi. Miku kalmet kaevas aastatel 1905–1907 Paide saksa selts, leides siit viis tarandit ja umbes veerand tuhat esemeleidu. Nende põhjal selgus, et kalme on rajatud 3. sajandil pKr ning kuna tegemist oli püsiva ehitisega, siis kasutati seda matmisteks ja võimalik et muudekski rituaalideks sadu aastaid, II aastatuhande alguseni välja. Kalme ise on endiselt omal kohal, kivid reas, puud peal ja muinsuskaitsepost püsti.

(Esmakohtumine Tarbja Miku kivikalmega)

(Suured tarandite piirdekivid turritavad lumest ja kulukõrtest kõrgemale)
 

Kui uue aja maju ees ei oleks, siis võiks Miku kalmelt kerge vaevaga näha, mis teisel kalmel toimub – linnulennult on nad teineteisest vaid 350 meetri kaugusel. Tarbja Kalamehe kalme asub teest lõunas, suht kohe koolimaja kõrval ning temagi peal kasvavad puud. Harri Moora ja Evald Tõnisson koos oma tööväega kaevasid Kalamehe kalmet aastatel 1958–1961 ning asja viis lõpule Tanel Moora 1964. aastal. Sealsed sammaldunud kiviread on aga palju paremini äratuntavad, sest nad jäeti pärast arheoloogilisi kaevamisi väljapuhastatult paigale. Tänu uuringutele võime tedagi lugeda tarandkalme soosse.

(Tarbja Kalamehe kalme on selline kena fotogeeniline... Oot, tegelikult on need puud, mis tähelepanu endale röövivad. Kalme on see madal asi puude all)

(Lähemalt vaadatuna on ka kalme ise päris kaunis, rohelised kivid nii- ja naapidi reas. Ristkülikulised tarandid laoti maha enamasti põhja-lõunasuunaliselt ning üksteisega külgnevad nad pikema küljega ida-läänesuunaliselt - kui ma suutsin nüüd piisavalt selgelt väljenduda)
 

Kaevamistulemused on andnud võimaluse tuvastada mõnegi seiga kalme kasutusloos. Esmalt oli maapind puhastatud tulega (justnagu aletades), alles seejärel hakatud kive kokku kandma. Kes seda nüüd nii täpselt teab, kas kalme kolm tarandit ehitati valmis ühe soojaga või aastate jooksul, igatahes täideti need ajapikku kõige vajalikuga – raudkivide, põletatud surnute luutükkide ja väikeste asjadega. Viimastest oli kõige rohkem potikilde, aga tarandkalmetele tüüpiliselt leidus ka erinevaid ehteid, nagu sõled, helmed, kaelavõru, spiraaltorud, karjasekeppnõelad, käevõrud ja sõrmused. Kogu selle edevuse laada kõrval olid ka mõned tõsiseltvõetavamad asjad, näiteks noad, jahujahvatamiskivid, õmblusnõel, kirvekatke ja poolik luisukivi.

(Veel üks vaade läbikaevatud Tarbja Kalamehe kalmele)
 

Kalamehe kalme leiud jagunevad ajaliselt kahte perioodi. Esiteks 3.–5. sajand pKr ehk tarandkalmete kuldaeg Eestis (neid ehitati sellal tõepoolest palju) ning pärast sajanditepikkust tühjust leiumaterjalis ka 11.–13. sajand. Justkui oleks tarbjalased pärast pikka unustust hakanud äkitsi taas vanu paiku ja retromatuseid au sees pidama. Kõike me muidugi ei tea; vahepealne paus võib sama hästi olla tingitud – teoreetiliselt rääkides – 6.–10. sajandil valitsenud arusaamast, et surnutele ei lähegi hauapanuseid eriti vaja. Ja et seetõttu neid kalmesse ka ei pandud.

 

Võib ka olla, et muutused kalmete kasutustavades kõnelevad meile hoopis mitmekülgsemat lugu Järvamaa ja laiemalt kogu Muinas-Eesti ajaloost. Rooma rauaaeg jätab mulje kui võrdlemisi jõukas ja stabiilne ajajärk. Järjest rohkem peresid suutis endale teha isikliku monumentaalmausoleumi (mis see kivikalme muud ikka oli). Pärast Tarbjat käisin vaatamas veel paari usutavasti samaaegset matusepaika Eivere lähistel Leedu asunduse väljadel. Tarbja kalmetega sarnaselt asusid nemadki keset avatud kultuurmaastikku, kuid lausikule Tarbjale vastandusid Leedu kivikalmed oma asukohaga kõrgematel küngastel. Surnute matmisel ja muude suguvõsa rituaalide ajal võis olla päris ülev tunne kaugusesse vaadata ja oma toimingute tähtsust tunnetada. Arheoloogiliselt kaevatud Leedu kalmeid minu teada pole.

(Eivere küla Leedu asunduse kalmetest lõunapoolsem asub otse keset künkaharja. Kuna ta asus üsna lähedal ühe talu hoonetele, siis ei söandanud ma igaks juhuks päris peale ronida)

(Teisele Leedu kalmele teise künka lael oli juba palju julgem rühkida, sest ümberringi laius vaid lage lumeväli)

(Põhjapoolsema Leedu kalme pealt näeb kenasti ära lõunapoolsematki. Viimane asub silmapiiril keskpaigast terake vasakul)
 

Rooma rauaaja hauapanuste seas valitsesid ehted. Tarbeesemeid veidi oli – nagu Tarbja Kalamehe kalmegi puhul nägime – , aga relvi peeti teispoolsuses küll liigseks. Eks seegi viitab justkui rahuaegadele, kus probleemidele leiti vahel teisigi lahendusi kui vaid odaga vehkides. Millalgi 5.–6. sajandi jooksul aga tuuled muutusid. Uute korralike tarandkalmete ehitamine lõppes ning senistesse enam nii tihti hauapanused ei jõudnud (lisaks Tarbja Miku kalmele on Järvamaal kaevatud kivikalmetest erandiks vaid Koeru lähistel Preedi Kuningamägi, kust on leitud ka keskmise rauaaja asju. Seda paika loodan samuti mitte väga kauges tulevikus väisata). Kas neisse üldse enam maetigi? Vana elukorralduse hääbumises on nähtud erinevaid põhjuseid. kindlasti mängis oma osa kaugel lõunas mäslev rahvasterännuaeg, mis Lääne-Rooma lõpuks täielikult ära pilbastas, nii et seni tervet maailmajagu kattev kaubandus- ja suhtlusvõrgustik lagunes.

Torm võis tabada ka meite enda maad. Mitmed teadlased on näpuga näidanud õnnetule 536. aastale, mil mingi vulkaani (kandidaate on enam kui üks) purse paiskas põhjapoolkera atmosfääri nii palju sodi, et isegi päike ei pääsenud suvel tavapärase jõuga särama. See tähendas üleüldist ikaldust, mis omakorda tähendas kehvemat toidulauda, mis omakorda tähendas nõrgenenud rahvastervist ja see omakorda haigestumise ja suremuse tõusu. Võite kindlad olla, aastad 2020–2021 olid toonase kõrval kui jalutuskäik paradiisiaias. Taastumiseks aega ei antud, sarnaste tagajärgedega vulkaanipursked toimusid veel aastatel 539–540 ja 547. Tulemuseks ei saanudki olla muud kui totaalne …noh, jama, viisakama sõna puudumisel. Arvatavasti jõudis meilegi vahemikus 541–549 Vanas Maailmas möllanud Justinianuse katk ning kindlasti tuli ette röövimisi, tapmisi, sõda ja muud vägivalda. Sest inimesed käituvad kriisisituatsioonis erinevalt ja mõned neist valivad vägivalla tee. Olen kindel, et rabasaared kulusid toonagi pelgupaikadena korduvalt marjaks ära.

Õigupoolest on lausa ime, et maarahvas siin Eestimaa peal üldse alles jäi…

Ent ta jäi. Lõpuks, pärast kaotusi ja ohvreid, läks elu omal moel edasi. Uued ajad hindasid ellujääjaid ning ellu jäid tugevamad. Vast sellepärast paistavad rooma rauaajale ja rahvasterännuajale järgnenud eelviikingi- ja viikingiaja kohati veel lünklike jälgede seas eriti silma linnused (tõsi, Järvamaa on nende poolest kasin) ja sõjariistad matusepanustena. Aga ka vana, möödunud ilm tuletas suurte kivikalmete näol end ikka ja jälle meelde. Meenutas, et kunagi valitsesid ajad, mil põlised suguvõsad rajasid endale igavesi asupaiku, kus ka pärast teispoolsusesse lahkumist oma valdusi valitseda. Nii matsid ka hilisemad põlved endid mõnikord nende vägevate kiviridade vahele, et saada osa varasemate mälestusest ja aust. Ja eks meenutavad need muistsed pühapaigad nüüdki kaua-kaua tagasi olnud päevi ja inimesi.

(Eivere Leedu kivikalme on praegugi päris silmapaistev maamärk kesk avatud kultuurmaastikke)