Ühest valusa mälestuse kandjast: Kuimetsa Iida urked

 

Eelmise aasta viimane sõit Tartust Tallinnasse viis mind lisaks kahes eelmises reisikirjas jutustatud paikadele veel Rapla maakonna kirdenurgas asuvasse Kuimetsa külla. See kant kuulus alates hiljemalt hilisrauaajast kuni nõukogude okupatsiooniaastateni Harjumaa alla (Raplamaa on väga uus üksus) ning kirikliku jaotuse järgi Juuru kihelkonda, aga muud teadsin ma temast vähe. Enne sõitu Muinsuskaitseameti kultuuriväärtuste kaardirakendust sirvides leidsin siit siiski midagi tuttavlikku ja huviäratavat.

 

“Pelgupaik ja ohvrikoht Iidaurked”.

 

Iidaurgete nimi oli mulle meelde jäänud tudengipõlves Henriku Liivimaa kroonikat lugedes. Ühe ristisõdijate Harjumaale korraldatud röövretke kirjelduses oli mainitud koobastesse varjunud tuhande kohaliku inimese välja- ja surnukssuitsetamist ning sellele järgnenud tapmist-röövimist. Algteksti kõrval seisis ajaloolase Enn Tarveli kommentaar, et mainitud koopad võivad olla Iida urgete nimelised karstikoopad (kohanimes esineb rööpselt nii kokku- kui lahkukirjutamist). Meeles on ka, kuidas ma veel endamisi mõtlesin, et tohoh, mis rahvamass see mingisse karstiprakku ikka ära mahub, aga pikemalt ma asja üle toona ei juurelnud.

 

Kui tekib võimalus asja oma silmaga näha, miks mitte seda kasutada. Nüüd oli võimalus käes. Ardu nöörkeraamikute matmiskohast sõitsin Kuimetsale ning tänu heale viidastatusele leidsin teeotsa urgete manu valutult üles. Enamgi veel, külastajate peale oli mõeldud koguni nii palju, et mind võtsid vastu autoparkla, lõkkekoht ning põhjalik stend. Viimane juhatas kätte kõik, mida matkaja pidanuks maastikukaitsealaks tehtud karstipiirkonnast teadma – koopad, lohud, kanalid, uurded ja urked, mis kõik kokku moodustavad omalaadse metsa alla pillutatud võrgustiku. Lisaks looklevat siin kusagil ka salajõgi, mida ma ei näinud, sest see oli mõistagi salajane. Mu indu igasse mulku sukelduda pidurdas mõnevõrra paari talu lähedus, kuna otse kellegi hoovile ronida (või hoovi alt välja ronida!) ma ka päriselt ei söandanud.

 

(Kõlakoja koopas võib peaaegu sirge seljaga sees seista)

Iida urked on Eesti suurim looduslik koobastik ning muidugi pani seda omapärast kanti tähele ka vanarahvas. Kõneldud on urgetest palju ja mitmekülgselt. Näiteks koobastes elanud hirmuäratavatest iida-nimelistest loomadest, aga ka tontidest ja vaimudest. Või siis maa alla vajunud Iida ehk Hiida linnast, mille tulesid olla uusaastaööl metsas nähtud. Paiga nimevariantide seas leidub ka Iie, mis näib juba otsesõnu osutavat hiiekohale. Igal juhul on koopaid peetud eriliseks – pühaks ja vahel ka kõhedaks.

(Sellistes salajastes sügavikes võib tõesti pesitseda koledaid olendeid)
 

Ise kohale tulemist ja oma silmaga nägemist ei kahetsenud ma põrmugi. Maapõues mustavate sügavike seas oli nii kitsaid rotiurge kui ka tõelisi looduslike võlvlagedega galeriisid. Veendusin, et vajadusel võisid need koopad endasse mahutada tõepoolest väga palju inimesi – kui ka päris tuhat mitte, siis mõnisada ikka. On ju oletatud, et praegu eraldi ansamblitena paiknevad koopad moodustasid varemalt terviklikuma süsteemi, mida aja surve on vahetevahel siit-sealt pudistanud. Ning 803 aastat tagasi võisid siin päriselt sündida sünged juhtumised. Meenutagem neid põgusalt.

(Ainuüksi Kõlakoja koopasse mahub ära mitukümmend inimest) 

(Tunnelikoopal on praegu kolm avaust - üks ees, üks taga ja üks väike ka veel peal)

(Tunnelkoopasse mahub samuti vastavalt vajadusele ära mitu inimest, looma või tonti)

1219. aasta lõpus plaanisid ristisõdijad eesotsas piiskop Albertiga järjekordseid sõjakäike allutamata kohalike vastu, ehkki jõulujärgsed vihmad sundisid kavatsusi pisut edasi lükkama. Esmalt võeti 1220. aasta veebruaris ette retk Riiast lõunasse semgalite vastu, mille käigus vallutati tähtis Mežotne linnus. Semgaleid sedapuhku endale veel lõplikult alistada ei suudetud (selleks kulus veel kümneid ja kümneid aastaid), kuid pärast paarinädalast puhkepausi suundus vägi põhja, Harjumaale. Kamp oli suur – piiskopi väed, Kristuse Sõjateenistuse Vennad (ehk Mõõgavendade Ordu), liivlased, lätlased, sakalased, ugalased ja järvalased. Nurmekunda jõudes nähti Järvamaa pool suitsusambaid, mis pani sakslasi käigult plaani muutma ning asja kontrollima minema. Kareda kandis toimus neil kokkupõrge Järvat rüüstama tulnud saarlastega – noid oli nimelt morjendanud järvalaste varasem alistumine ristisõdijatele – , mis nähtavasti oli sakslastele edukas. Vahepeal olid liivlased ja eestlased jätkanud kokkulepitult teekonda Harjusse ning alustanud juba enne sakslaste järelejõudmist ümberkaudsetes külades vägivallaga.

 

Ristisõdijad polnud eriti osanud arvestada, et naabruses Rävalas aasta varem kanda kinnitanud taanlased pidasid Harjumaad, nagu õigupoolest kogu Eestimaad, enda omaks. Tallinnast tulnud taani saadikud tegid selle saksa väejuhtidele ordumeister Folquinile ja hertsog Albrechtile peagi selgeks, nõnda et viimased olid sunnitud juba omandatud sõjavangid vabastama ning lahkuma Harjumaalt. Lähikonnas marodööritsevad liivlased, teadmata neist diplomaatilistest aruteludest midagi, olid aga samal ajal üles leidnud ühe harjulaste pelgupaiga. Järgnevaks anname sõna Henrikule, kes kirjutas nii (XXIII, 10):

 

“Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu minema, sisse piirates ning tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades öösel ja päeval, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised. Ja ühtesid juba hinge vaakuvatena, teisi poolsurnutena, teisi surnutena koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja võtsid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid mõlemast soost oli kõigist koobastest ligi tuhat inimhinge.”

 

Kroonik jätkab pea kiretult: “Ja seejärel pöördusid liivlased koos sakslastega tagasi, kiites jumalat, et ta ka kõrgid harjulaste südamed oli ristiusule alandanud.”

 

(Tühjad koopad ja nende valusad mälestused)

 

 

 

 

Hakkab valus ja vastik…