Ardu mehed

Tolsamal päeval, mil teel Tartust Tallinna külastasin mitmeid Süda-Järva muistiseid (loe eelmisest postitusest), käisin läbi ka veel paarist Harjumaa ajaloolisest paigast. Järvat ja Harjut eraldab põline Kõrvemaa metsade ja soode vahevöö, ehkki tänapäeval on sellest igasugused maanteed läbi küntud. Näiteks päris vastne Tallinna maantee möödub tuimalt kõikidest vanadest asustussaarekestest ja ma ei teagi nüüd, on see hea või halb – kohalikud elanikud ei pea enam kartma sõgeda liikluse ohtusid, kuid samas ei peatu möödasõitjad enam siin oma teekonnale burksi kaasa ostma ning ettevõtluse võimalused on antud sfääris mõistagi ahenenud. Igatahes ei kuulu uue marsruudi sisse enam sellised harjumuspärased paigad nagu Anna, Ardu ja Kose. Kes need üles leida soovib, peab spetsiaalselt õiged teeotsad üles nuuskima.

 

Mina tahtsin minna Ardusse. Soovi põhjused ulatuvad tagasi 1930. aastatesse ja sealt veel palju kaugemalegi. Ühest aleviku keskel asunud liivasest kühmust on leitud kaks meesterahva luustikku, üks 1931., teine 1936. aastal. Mõlemad meesterahvad lamasid haudades vasakul küljel ja kõverdatud põlvedega, pea põhja suunas. Ütleme kohe ära, et ei kõveras jalad ega surnu põhja-lõunasuunaline hauda asetamine pole just kuigi tavapärased nähtused kristlikus matusekultuuris. Seda esiteks. Teiseks pole kristliku jumalasõnaga ärasaadetuile ka just väga tihti kaasa antud kivikirvest, tulekivist nuga ja talba, kitse- või lambaluust naaskleid, luust pulkasid (arvatavasti rõivakinnituseks) ega nöörkeraamilist savinõu. Et Ardus aga just sellised asjad luustike juurest leiti, võis kristliku aja matusepaiga võimaluse siin üsna kindla südamega maha kriipsutada. Teisena leitud mehe pea kõrvale asetatud kivikirves nägi päris edev välja – varreauk keskel ning küljed hoole ja armastusega venekujuliseks lihvitud. Arheoloogid, kellel kõikvõimalike esemete jagamine eri tüüpidesse südame kiiremini põksuma paneb, on just taolised terariistad ristinud karlova tüüpi kivikirvesteks. Nime on viimastele andnud Tartu Karlova mõis/linnaosa, kust on leitud üks naisterahva matus koos väga sarnase kirvega (loe sellest ühest mu varasemast jutust: https://muinasreisid.blogspot.com/2020/04/kiviaegne-tarbata.html).

(Tänapäeval näeb Ardu nöörkeraamika kultuuri matusepaik välja täpselt selline. Mingit liivakühmu lume alt enam eristada ei saa ning arvata võib, et see ongi täielikult ära tasandatud)
 

Kõik detailid kokku ja eraldi viitasid ühemõtteliselt kiviaja lõpuotsale, mil meie maale oli asunud elama rahvas, kelle kultuuri nimetati varem venekirveste, praegu aga enamasti nöörkeraamika kultuuriks. Teise maetu luudest tehtud radiosüsinikudateering andis tema eluajaks umbes 2880–2500 eKr (see teeks muidu 380 eluaastat, aga ärgem unusta siinjuures, et radiosüsiniku meetod pole päris nii detailne dateerimisviis kui näiteks dendrokronoloogia…). Mehed olid oma aja kohta üsna pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega. Neist ühe koljul tuvastati kaks paranenud löögijälge ja paremal käel paranenud luumurd. Noorem kiviaeg polnud järelikult põrmugi läbinisti rahumeelne, selleski võis ette tulla arusaamatusi, mille lahendamiseks otsustati käiku lasta vägivald. Ning kui pragmaatiliselt võtta, siis sobis kivikirves kindlasti nii aletamisel puude ja põõsaste raiumiseks kui ka vajadusel vastasele pähe udjamiseks.

(Teisest suunast pole pilt kuigivõrd etem. Ma vist palju ei eksi, kui väidan, et pildil olev majapidamine ei pärine ise kiviajast)
 

Paremini säilinud mehe kolju järgi valmistas ajalooliste isikute näorekonstruktsioonide meister Mihhail Gerassimov nõukogude ajal pronksist büsti. Kui üldiselt mul Ardu mehe oletatavale välimusele pretensioone pole, siis juuste ja näokarvastiku kujutamine on alati üks viguriga ülesanne, kuna otseseid jälgi neist enamasti säilinud pole. Kunstnikule jäävad seega vabad käed ning kõige lihtsam on kujutada midagi kaasaegselt nägusat. Nii on juhtunud ka Ardu mehega, kelle pead katab selline üsna tüüpiline 60. aastate nõukogude mehe soeng ja ka habe on hoolikalt piiratud (umbes nagu vürst Gabrielil; ka “Viimne reliikvia” linastus 1969. aastal). Ent tegelikult võis neil tüüpidel olla hoopis mingi põnevam stiil, näiteks kandadeni ulatuvad peenikesed nõgesekiust afropatsid (nööri mõistsid nöörkeraamikud muide väga hästi teha), mis kaunistatud lilleõite, vähjasõrgade ja kuukiirtega – toonaste mehelikkuse etalonidega. Võite ise edasi fantaseerida, teadmiste puudumine annab meile selleks piiritud võimalused.

 

Gerassimovi rekonstruktsioonist, mis peaks olema Tallinna Ülikooli arheoloogiakogu valduses, on internetist raske head pilti leida – olemasolevad fotod on üsna häguse tekstuuriga. Pealegi annab kunstnik-antropoloogi guugeldamine häirivalt sageli vastuseks ühe tema nimekaimu, kes näeb fotodel alati välja, nagu kiheleks tal sünnist saadik tuharas tükk ukrainlaste lõhkemoona. Lahenduse leidsin oma kodusest raamatukogust – 1994. aastal Jaak Sarapuu sulest ilmunud õpikus “Eesti ajaloo algõpetus, I” on Ardu mehest piisavalt talutav illustratsioon. Õigupoolest võib antud portree kõrvale panna ka alternatiivse kujutise, mis kaunistab Ardu koolimaja lähedale 2001. aastal kiviaegsele mehele (ei tea küll, kummale) pühendatud mälestuskivi. Kuna mul jäi tänu räpakale eeltööle see endal nägemata ja foto tegemata, siis klõpsa kivi nägemiseks siia.

(Ardu mehe portree Mihhail Gerassimovi nägemuses. Kui koduse karvarüü normaalse töösärgi vastu vahetab, on ta valmis sovhoosi põllule traktoriga kartulivagusid lahti ajama minema)

 

Ümberkaudu pole kümnete kilomeetrite ulatuses teisi kiviaja asulaid või matusepaiku teada, vähemalt mitte midagi kindlat. Ardu asub üldiselt ka suurematest veekogudest kaugel (uuel ajal rajatud Paunküla veehoidla ei lähe päriselt arvesse), kuid on otse Pirita jõe kaldal. Jõgi on siin oma ülemjooksul veel noor ja häbelik. Nöörkeraamikud olid Eesti alal esimesed, kes teadaolevalt kindlasti talusid pidasid, põldu harisid ning kariloomadega asjatasid. Kui tülikaid naabreid segamas polnud, oli see kõik kahtlemata palju muretum.

(See väike jääkaane alla peitunud veesoon on kuulus Pirita jõgi. Kaasaegne Ardu sündis tubli tükk aega pärast neoliitikumi. Esimene kirjalik mainimine leidis tal Harto või Harco kujul aset alles 1241. aastal Taani hindamisraamatus ning jõe mõlemal kaldal asub tõepoolest ka samaaegne asulakoht)

Kust aga pärinevad sel juhul kõik need vägivallajäljed luudel? Vastus võib olla lihtsam kui arvame. Ülikooli aegadest, mil neid arheoloogia asju õppisin, on mul mingist loengust nagu meelde jäänud, et nöörkeraamikud võisid juba vallata õlletegemise kunste. Sellest lähtuvalt formuleerin ühe võimaliku sündmuste käigu, nagu see kindlasti aset leidis: ühe (järjekordse?) joomingu käigus tekkis taluperes tüli, milles üks mees lõi teisele kivikirvega kaks korda pähe ja oleks kolmandat kordagi kopsanud, kui mitte rünnatav poleks käe ette pannud. Mõistatuseks jääb vaid see, kas mängus oli ka isa soovitus või tegi ründaja seda omal initsitatiivil. Pärast joove lahtus ning kõik elasid edasi neoliitikumi lõpuni, nagu poleks midagi erilist juhtunudki. Haavad peas ja käel paranesid, hinges... kes seda teab.

 

 

 

Kellele see teooria nüüd meelde jääb, on ise süüdi.