Eelmise aasta viimane sõit Tartust Tallinnasse viis mind lisaks kahes
eelmises reisikirjas jutustatud paikadele veel Rapla maakonna kirdenurgas
asuvasse Kuimetsa külla. See kant kuulus alates hiljemalt hilisrauaajast
kuni nõukogude okupatsiooniaastateni Harjumaa alla (Raplamaa on väga uus üksus)
ning kirikliku jaotuse järgi Juuru kihelkonda, aga muud teadsin ma temast vähe.
Enne sõitu Muinsuskaitseameti kultuuriväärtuste kaardirakendust sirvides
leidsin siit siiski midagi tuttavlikku ja huviäratavat.
“Pelgupaik ja ohvrikoht Iidaurked”.
Iidaurgete nimi oli mulle meelde jäänud tudengipõlves Henriku Liivimaa
kroonikat lugedes. Ühe ristisõdijate Harjumaale korraldatud röövretke
kirjelduses oli mainitud koobastesse varjunud tuhande kohaliku inimese välja-
ja surnukssuitsetamist ning sellele järgnenud tapmist-röövimist. Algteksti
kõrval seisis ajaloolase Enn Tarveli kommentaar, et mainitud koopad võivad olla
Iida urgete nimelised karstikoopad (kohanimes esineb rööpselt nii kokku- kui
lahkukirjutamist). Meeles on ka, kuidas ma veel endamisi mõtlesin, et tohoh,
mis rahvamass see mingisse karstiprakku ikka ära mahub, aga pikemalt ma asja
üle toona ei juurelnud.
Kui tekib võimalus asja oma silmaga näha, miks mitte seda kasutada. Nüüd
oli võimalus käes. Ardu nöörkeraamikute matmiskohast sõitsin Kuimetsale ning tänu heale viidastatusele leidsin teeotsa
urgete manu valutult üles. Enamgi veel, külastajate peale oli mõeldud koguni
nii palju, et mind võtsid vastu autoparkla, lõkkekoht ning põhjalik stend. Viimane
juhatas kätte kõik, mida matkaja pidanuks maastikukaitsealaks tehtud
karstipiirkonnast teadma – koopad, lohud, kanalid, uurded ja urked, mis kõik kokku
moodustavad omalaadse metsa alla pillutatud võrgustiku. Lisaks looklevat siin
kusagil ka salajõgi, mida ma ei näinud, sest see oli mõistagi salajane. Mu indu
igasse mulku sukelduda pidurdas mõnevõrra paari talu lähedus, kuna otse kellegi
hoovile ronida (või hoovi alt välja ronida!) ma ka päriselt ei söandanud.
Iida urked on Eesti suurim looduslik koobastik ning muidugi pani seda
omapärast kanti tähele ka vanarahvas. Kõneldud on urgetest palju ja
mitmekülgselt. Näiteks koobastes elanud hirmuäratavatest iida-nimelistest loomadest,
aga ka tontidest ja vaimudest. Või siis maa alla vajunud Iida ehk Hiida linnast,
mille tulesid olla uusaastaööl metsas nähtud. Paiga nimevariantide seas leidub
ka Iie, mis näib juba otsesõnu osutavat hiiekohale. Igal juhul on koopaid peetud
eriliseks – pühaks ja vahel ka kõhedaks.
Ise kohale tulemist ja oma silmaga nägemist ei kahetsenud ma põrmugi. Maapõues mustavate sügavike seas oli nii kitsaid rotiurge kui ka tõelisi looduslike võlvlagedega galeriisid. Veendusin, et vajadusel võisid need koopad endasse mahutada tõepoolest väga palju inimesi – kui ka päris tuhat mitte, siis mõnisada ikka. On ju oletatud, et praegu eraldi ansamblitena paiknevad koopad moodustasid varemalt terviklikuma süsteemi, mida aja surve on vahetevahel siit-sealt pudistanud. Ning 803 aastat tagasi võisid siin päriselt sündida sünged juhtumised. Meenutagem neid põgusalt.
(Ainuüksi Kõlakoja koopasse mahub ära mitukümmend inimest)(Tunnelikoopal on praegu kolm avaust - üks ees, üks taga ja üks väike ka veel peal)
(Tunnelkoopasse mahub samuti vastavalt vajadusele ära mitu inimest, looma või tonti)
1219. aasta lõpus plaanisid ristisõdijad eesotsas piiskop Albertiga järjekordseid sõjakäike allutamata kohalike vastu, ehkki jõulujärgsed vihmad sundisid kavatsusi pisut edasi lükkama. Esmalt võeti 1220. aasta veebruaris ette retk Riiast lõunasse semgalite vastu, mille käigus vallutati tähtis Mežotne linnus. Semgaleid sedapuhku endale veel lõplikult alistada ei suudetud (selleks kulus veel kümneid ja kümneid aastaid), kuid pärast paarinädalast puhkepausi suundus vägi põhja, Harjumaale. Kamp oli suur – piiskopi väed, Kristuse Sõjateenistuse Vennad (ehk Mõõgavendade Ordu), liivlased, lätlased, sakalased, ugalased ja järvalased. Nurmekunda jõudes nähti Järvamaa pool suitsusambaid, mis pani sakslasi käigult plaani muutma ning asja kontrollima minema. Kareda kandis toimus neil kokkupõrge Järvat rüüstama tulnud saarlastega – noid oli nimelt morjendanud järvalaste varasem alistumine ristisõdijatele – , mis nähtavasti oli sakslastele edukas. Vahepeal olid liivlased ja eestlased jätkanud kokkulepitult teekonda Harjusse ning alustanud juba enne sakslaste järelejõudmist ümberkaudsetes külades vägivallaga.
Ristisõdijad polnud eriti osanud arvestada, et naabruses Rävalas aasta
varem kanda kinnitanud taanlased pidasid Harjumaad, nagu õigupoolest kogu Eestimaad,
enda omaks. Tallinnast tulnud taani saadikud tegid selle saksa väejuhtidele
ordumeister Folquinile ja hertsog Albrechtile peagi selgeks, nõnda et viimased
olid sunnitud juba omandatud sõjavangid vabastama ning lahkuma Harjumaalt. Lähikonnas
marodööritsevad liivlased, teadmata neist diplomaatilistest aruteludest midagi,
olid aga samal ajal üles leidnud ühe harjulaste pelgupaiga. Järgnevaks anname
sõna Henrikule, kes kirjutas nii (XXIII, 10):
“Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes harjulaste maa-alused koopad,
kuhu need olid harjunud alati pelgu minema, sisse piirates ning tehes suitsu ja
tuld koobaste suus, suitsutades öösel ja päeval, lämmatasid kõik, nii mehed kui
naised. Ja ühtesid juba hinge vaakuvatena, teisi poolsurnutena, teisi surnutena
koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja võtsid kogu
nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid mõlemast soost oli
kõigist koobastest ligi tuhat inimhinge.”
Kroonik jätkab pea kiretult: “Ja seejärel pöördusid liivlased koos
sakslastega tagasi, kiites jumalat, et ta ka kõrgid harjulaste südamed oli
ristiusule alandanud.”
Hakkab valus ja vastik…
1 comments:
Kirjandus:
Heinrici Chronicon Livoniae. Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, 1982.
Jüri Metssalu. Iida urked ja Neitsimägi. Eesti kultuuriloo õppematerjal, I. Raplamaa. Tallinn, 2011.
Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn, 1990.
Post a Comment