Vadjalased Tartumaal

 

Oli 13. sajandi lõpp. Ugandist ja teistest naabruskonna vanadest maadest oli mõni inimpõlv tagasi pea paar aastakümmet kestnud sõja käigus tehtud katoliiklik Tartu piiskopkond, mis järgemööda elu omal moel ümber kujundas. Uute asjadena olid tulnud kirikud, vaimulikud ja vasallid, samuti nende hüveks määratud maksud ning võib-olla veel midagi, millest meil allikate puudumise tõttu õiget ülevaadet pole. Sõda oli rüüstanud külasid ja suguvõsasid, ajanud rahvast manalasse ja kukutanud endised pealikud. Aga kahtlemata oli palju ka endiseks jäänud ning maailm veeres planeedi selles nurgas omasoodu edasi.

 

Siis millalgi 13. ja 14. sajandi vahetuse paiku tulid piiskopkonda uued inimesed. Tulid ida poolt, vististi kusagilt teiselt poolt Peipsi järve, Novgorodimaalt, ehkki me ei tea, kas otse üle järve või ehk ringiga Virumaa kaudu. Nad kõnelesid ilmselt siinsele maakeelele üpris sarnast keelt, nii et arvatavasti ei tekkinud neil kohalikega suhtlemisel ületamatuid raskusi. Tänapäeval arvatakse, et tulijateks olid vadjalased või vähemalt neile väga lähedane läänemeresoomekeelne seltskond. Kuidas nad end ise nimetasid, seda me öelda ei tea. Samuti ei tea me, miks nad siia tulid, kuigi liikumapanevate jõududena on oletatud nii maksukoormiste kasvu Novgorodimaal kui ka sõjakaid aegu. Võib-olla sai paljudel sellest kõigest ühel hetkel lihtsalt kõrini.

 

Keskaegsed vadjalased pole endast Eestis maha jätnud ühtegi kirjalikku märget ning ainsad selgemad jäljed neist peituvad külakalmistutes, kuhu siitilmast lahkunud sängitati. Praeguseks on sääraseid kalmistuid kokku leitud vähemalt neli – Välgi ja Kusma põhja pool Emajõge, Mäksa ja Makita lõuna pool. Kuna nad paiknevad hajusalt ja üksteisest üsna kaugel, võib arvata, et mingit ühte kompaktset kogukonda sisserännanud vadjalased Tartu piiskopkonnas ei moodustanud. Aga väikesed, ühe või mõne külaga vadja pesakesed võisid omanäolisuse säilitada mitme põlvkonna vältel, matusekommete põhjal tuvastades üldjoontes kuni 15. sajandini. Neid nelja kalmistut käisin ma tänavu eri aegadel talvel ja varavarakevadel oma silmaga kaemas. Järgneb rännuaruanne.

 

(Neli Tartumaa vadjapärast kalmet. Kaart: Maa-amet)

1. Välgi 

Välgi on neist põhjapoolseim, paksude metsade vahele kätketud asustuspesake, kuhu ma oma senise elu jooksul kordagi veel sattunud polnud. See kant on praegugi rahva poolest tagasihoidlik ning võimalik, et enne vadja uustulnukaid ei elanudki siin peale karude ja põtrade teisi inimesi. Algus ei saanud seega kindlasti kuigi kerge olla, kuid tolle aja inimestel polnud kombeks lasta kätel tagumikust välja kasvada ning õige pealehakkamisega sai elu ikka kuidagi edenema. Kui esimesed kogukonnaliikmed siinse maise ilmaga hüvasti jätsid, rajati ühe madala liivase põndaku peale kalmeke, mis tänapäeval jääb õigupoolest Välgi naaberküla Särgla piiridesse, suure Külmanõmme serva. Kui arheoloog Aita Kustin 1958. aastal vahepeal põlluharimisega kannatada saanud matusepaika päästekaevas, leiti 29-st säilinud, samuti lõhutud haudadest peamiselt 14. ja 15. sajandi panuseid – järelikult maeti kalmesse päris mitme generatsiooni esindajad.

(Välgi või õigemini niisiis Särgla külakalmistu on puudetukaga kaetud kingukene kultuurmaade ja suure metsamassiivi piiril)

(Külastamise ajal kattis teispoolseid lisaks mullale ka õhuke lumevaip)

Taolisi väikesi, ühe või mõne küla rahva kalmistuid oli keskaegses Eestis ja naabermaades igal pool, midagi iseenesest eriskummalist selles pole. Välgi kalme “vadjalikkus” peitub eelkõige mõnedes hauda kaasa pandud esemetes, mis on ida- ja lõunaeestlastele olnud üldiselt võõravõitu. Ning ka vastupidi – mõned kohalikele matustele muidu tavalised esemed näikse siin sootuks puuduvat. Eesti keskaegne maarahvas ei pannud oma surnutele reeglina hauda kaasa võtmeid, ent Välgis neid siiski leidub, eelkõige naiste haudadest. Naised on oma endiselt kodumaalt kaasa võtnud ka ehteid, näiteks pealiniku külge kinnitatud kuulikestega oimurõngad ning mitmest traadist põimitud käevõrud. Lisaks on leitud surikinnaste katkeid. Eestlaste nii armastatud sõlgesid Välgi rahvas eriti ei kandnud. Siiski leidus siin ka eestlastega sarnast hauakraami – nuge, pandlaid ja münte.

 

Kuhu Välgi, tegelikult siis Särgla rahvas oma surnute matmist 15. sajandil korraldama hakkas, pole päris selge. Üks arvatavalt kesk- ja varauusaegne kalme on teada veel ka päris Välgis, vanast vadja kalmest linnulennult üle kilomeetri loodes. Võib-olla jätkati matmist just sinna?

 

2.     2. Kusma

 

Välgist mitu tublit kilomeetrit lõunas, Külmanõmme massiivi teises servas Kusma külakeses asub järgmine vadjaline matusepaik. Külastasin seda ühel kesktalvisel rattasõiduringil, mil lund ajutiselt nappis ning külmanud teedel oli lihtne sõita (kõigi teiste kalmeteni jõudsin, jumal paraku, auto abiga). Kusma kalmistul kaevasid õpetatud baltisakslased Masing, Duhmberg ja Loeschcke juba 1880. aastail (kokku vähemalt 20 matust). Keskmine mees, Duhmberg, märkas leidude suurt sarnasust vadja kandi haudadest saadud asjadega ning pakkus esimesena välja, et Kusmal elasid keskajal vadjalased. Erinevalt Välgi kalmest oli Kusmal maetute hauad kaetud kivilademega ja võib-olla ka mingite madalate kääpakuhjatistega – mõlemad samuti väga iseloomulikud matusetavad teispool Narva jõge ja Peipsi järve elanud läänemeresoomlaste seas (ja ühtlasi valdavalt tundmatu kohalike eestlaste jaoks). Haudade asetuses võis Kusmal kohati jälgida enam-vähem korrapäraseid rivisid, nii et anarhia asemel valitses surnuaias mõtestatud süsteem. Tõenäoliselt sängitati ühe pere liikmed üksteise lähedusse.

 

Hauapanused on Kusmal paiguti üsna sarnased Välgile, näiteks käevõrud ja vööpandlad, erinevusena leidus siin aga surnute juures ka kaelariste ja ehtena kantud rinnalehti. Mõned käsitsi vormitud savinõutükid ja üksikud põlenud luud osutavad, et matuseala oli inimeste poolt mingiks otstarbeks (kalme?) hõivatud ka mitusada aastat enne vadjalasi, kuid viimaste saabumishetkel 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses oli viimane olnud juba pikemat aega hüljatud. Sarnaselt Välgile lõpetasid vadja asukad Kusma kalmesse matmise 15. sajandil. Sellest, kuhu kusmalased edaspidi surma järel viidi, pole mul kahjuks halli aimugi.

(Kusma kalmistul avanes mulle gootilikult kõhe vaade. Puude-kändude kõrval võis metsakõdu alt märgata ka mõnda sammeldunud kivi – võib-olla just haudade katteks toodud)

 (Kusma vol.2. Veel aimatavaid kive keset hahkpruuni lehevaipa)

3. Mäksa

 

Suur-Emajõe paremkaldal Mäksal leitud vadjapärane kalmistu asub keset lagedat põllumaad õrnalt-õrnalt kõrgemal kohal. Ei puid peal ega ümber, kõigest kõle tuul undamas mööda välja. Väliste maamärkide vähesuse tõttu jõuti kalme Mäksal pärast esmakordset avastust ja uurimist 1907. aastal äragi unustada, kuni 1987. aastal tuhniti hauad maaparanduse käigus taas kogemata välja. Aasta hiljem kaevas muistist arheoloog Heiki Valk, kes avas kokku seitsme inimese säilmed.

(Mäksa matusepaik on keset lagedat põldu, ümbritsevast natuke kõrgemal kumerusel) 

Nii kuis Kusmal, tavatseti ka Mäksal surnute hauad mõnikord katta kividega. Hauad ise olid üsna madalad, valdavalt tublisti alla meetri. Mingil põhjusel on vähemalt ühe haua kõrval põletatud lõket – ei tea, kas talvise keltsa sulatamiseks, et hauakaevamine lihtsamaks teha, või mingitel kultuslikel eesmärkidel. Mäksa surnute juures leidus erinevaid ehteid, nagu oimurõngad, rinnalehed, rist- ja võreripatsid, üks luunula- ja üks hobusekujuline ripats, käevõrud ja sõrmused. Ühe neiu koljul asus mingi müntidega peaehe. Tarbeesemetest oli haudades võtmeid (ennekõike naistel), aga ka hobusesuitsede osi ja kannus. Ühesõnaga, taas üsna vadjalik komplekt matusepanuseid, eriti näiteks oimurõngad, võre- ja hoburipatsid, võtmed jm. Kogu kalmistu oli kasutuses ilmselt alates 13./14. sajandi vahetusest kuni 15. sajandi I pooleni.

 

Siis, kui Mäksa surnud polnud veel surnud, vaid läbinisti elusad inimesed, elasid nad ilmselt päris sealsamas kalme lähedal Emajõe ääres. Kohe kus jõe madal ja niiskevõitu perv läheb üle kuivemaks põlluks, on leitud kalmega ajaliselt kattuv asulakoht, kus keskajal võis seega kõlada igapäevaselt vadja keel (või igatahes midagi sellele lähedast).

(Vaade kalmelt puudeviiru taga oleva Emajõe suunas. Asulakoht on vahetult puudeviiru ees)

 

          4. Makita 

Viimane kirjeldatav vadjalaste matusepaik on ühtlasi neljast lõunapoolseim, vana Ugandimaa südaaladel Otepää kõrgustikul pesitsev Makita. Kuulsa elektriliste tööriistade tootjaga pole külanimel, jumal paraku, midagi ühist. Õigupoolest ei tea keegi, miks tal selline nimi on. Olgu sellega, kuidas on, igatahes on tegemist ammu esmaasustatud kohaga. Sellest kõnelevad külatee ääres järsunõlvaliselt Kabelimäelt arheoloogilistel kaevamistel leitud käsitsivormitud savipottide tükid. Arvatavasti oli künka peal juba vanemal rauaajal kellegi tore muinasmõis – mitte küll kuigi suur ja ligipääsu mõttes ka mitte kõige mugavam, aga see-eest kena vaatega ligemale ümbruskonnale ja potentsiaalsetele lähenevatele vaenlastele. Künkapealne elamine ei jäänud ometi ilmasambaks, vaid kadus ning järgnevate sajandite – vahest koguni aastatuhande – vältel oli künkake ilmselt märkimisväärsemast inimmõjust prii.

 

(Makita Kabelimägi on sobinud nii asupaigaks nii elavatele kui surnutele. Tõsi, mitte päris ühel ja samal ajal)

Inimmõjud naasesid 13. sajandi lõpul või 14. sajandi alguses, kui üks teistest pikema Eesti-tee valinud vadjalaste rühm otsustas Makita all viimaks hoo maha võtta. Ka nende küla koht on teada, asub teine üsna Tartu-Otepää maantee juures, ning kalmistuks valisid nad just sellesama kena künkakese, millel keegi esiugalane oli ennemuistsel ajal elanud. Seda, kuidas sisserännanud oma matusekombeid toimetasid, teame me tänu Heiki Valgu juhitud kaevamistele aastatel 1986–1987.

(Selle lageda nurme asemel oli keskajal vadjalaste küla. Kabelimäe puude varjud ulatuvad pildi vasakus servas autoteele, andes ettekujutuse, kui lähestikku kalme ja küla õigupoolest olid)
 

Makita Kabelimäelt on 158 inimest välja kaevatud laibamatusena; lisaks on kümmekond surnukeha põletatud ja nende luutükid mulda laiali puistatud. Põlenud luude juurest leitud vähesed ehtedki olid kas katki tehtud või põlemisjälgedega. Surnute põletamine oli keskajal tükk, mille tegemine nõudis otsustavust. Kirikumehed sellist paganlikku tembutamist igatahes heaks ei kiitnud. Niisiis olid makitalased kas paadunud seaduserikkujad või veendunud vanade tõekspidamiste au sees hoidjad (isiklikult kaldun teise variandi poole). Ja ega siis seadusesilm toona igale poole vahtima ei jõudnud. Siiski maeti suurem jagu surnutest ühes tükis, nii kuis kristliku kirikugi ettekujutus neist asjust ette nägi.

 

Kive toodi Makita kalmelegi, sealhulgas ikka kohe isuga – nendega oli pea terve künkalagi üle puistatud. Panuste loetelu on pikk ja rikkalik, aga lisaks juba eelnevate kalmistute juures nimetatud ja korduma kippuvatele ehte- ja tarbeasjadele oli tähelepanuväärne potikildude sage esinemine Kabelimäel. Justkui oleks potte siin nimme mingi kombe täitmisel puruks pekstud. Omajagu on kalmealalt leitud ka koduloomade luid – kas toodud mälestussöömisteks või ohvrianniks kalmele ja tema asukatele.

(Kabelimäe laele jõudmiseks tuleb üksjagu rühkida, aga kes ütles, et matused peavad kerged olema)

Aeg-ajalt kolis mõni makitalane Otepääle, kus asus Tartu piiskopi linnus, kirik ja mitmesaja elanikuga alev – tõeline tõmbekeskus. Makitat need väljarännud nähtavasti oluliselt ei nõrgestanud. Kuigi hauapanused näitavad siingi 15. sajandil olulist eestistumist, näib küla õigupoolest olnud märksa elujõulisem kui Välgi, Kusma või Mäksa, sest kalmistut kasutati Makital mitusada aastat kauem –  kuni 17./18. sajandi vahetuseni.

 

* * *

 

Miks ei kohta Tartumaal siiani vadja keelt ja meelt? Enamik kalmeleidudest näitasid vadjalikkuse hääbumist 15. sajandi esimesel poolel, kuid see ei ütle veel üksisõnu, kas sama saatus tabas sellal ka sisserännanute keelt. 1350. aastatel Liivimaad räsinud Musta surma eest polnud kaitstud keegi, ka mitte vadjalased. Makita lähedasel Otepääl on teada küllaltki suur katkuohvrite kalmistu, kuhu maeti kõik kurja tõppe surnud, emakeelest sõltumata. Siiski, hoolimata pandeemia hävitusjõust jäi elu maal alles – kuni järgmise nuhtluseni. Nii-öelda tavaajaloos (koolitundides ja mujal) pole sellest küll eriti juttu tehtud, kuid ajaloolased on välja toonud, et 15. sajandi algus oli Liivimaale kõike muud kui lihtne. 1420.–1430. aastaid räsis näljahäda ning püsivalt tühja kõhuga kaasnevad igasugused kergesti külge hakkavad tervisejamad. Poleks imestada, kui paljude külade rahvas raskuste ajal kodukandi hülgas ning paremaid marjamaid otsides laiali hajus, nii et vadjalikud kultuurisaarekesed ümbritseva eestilikkuse sisse sulasid. Kõige kauem võis vadja vaim kuigivõrd alles püsida Makita kandis. Veel 19. ja 20. sajandi vahetuselgi olevat makitalased Otepää kihelkonnakalmistule omakseid mattes pannud neile hauda kive. Tõsi, esivanemate keel oli selleks ajaks küll juba ammu tartu keele vastu välja vahetatud.

 

Tegelikult võib nii mõnigi põline tartumaalane endalegi teadmata kanda vana vadjalaste liini.

Ühest valusa mälestuse kandjast: Kuimetsa Iida urked

 

Eelmise aasta viimane sõit Tartust Tallinnasse viis mind lisaks kahes eelmises reisikirjas jutustatud paikadele veel Rapla maakonna kirdenurgas asuvasse Kuimetsa külla. See kant kuulus alates hiljemalt hilisrauaajast kuni nõukogude okupatsiooniaastateni Harjumaa alla (Raplamaa on väga uus üksus) ning kirikliku jaotuse järgi Juuru kihelkonda, aga muud teadsin ma temast vähe. Enne sõitu Muinsuskaitseameti kultuuriväärtuste kaardirakendust sirvides leidsin siit siiski midagi tuttavlikku ja huviäratavat.

 

“Pelgupaik ja ohvrikoht Iidaurked”.

 

Iidaurgete nimi oli mulle meelde jäänud tudengipõlves Henriku Liivimaa kroonikat lugedes. Ühe ristisõdijate Harjumaale korraldatud röövretke kirjelduses oli mainitud koobastesse varjunud tuhande kohaliku inimese välja- ja surnukssuitsetamist ning sellele järgnenud tapmist-röövimist. Algteksti kõrval seisis ajaloolase Enn Tarveli kommentaar, et mainitud koopad võivad olla Iida urgete nimelised karstikoopad (kohanimes esineb rööpselt nii kokku- kui lahkukirjutamist). Meeles on ka, kuidas ma veel endamisi mõtlesin, et tohoh, mis rahvamass see mingisse karstiprakku ikka ära mahub, aga pikemalt ma asja üle toona ei juurelnud.

 

Kui tekib võimalus asja oma silmaga näha, miks mitte seda kasutada. Nüüd oli võimalus käes. Ardu nöörkeraamikute matmiskohast sõitsin Kuimetsale ning tänu heale viidastatusele leidsin teeotsa urgete manu valutult üles. Enamgi veel, külastajate peale oli mõeldud koguni nii palju, et mind võtsid vastu autoparkla, lõkkekoht ning põhjalik stend. Viimane juhatas kätte kõik, mida matkaja pidanuks maastikukaitsealaks tehtud karstipiirkonnast teadma – koopad, lohud, kanalid, uurded ja urked, mis kõik kokku moodustavad omalaadse metsa alla pillutatud võrgustiku. Lisaks looklevat siin kusagil ka salajõgi, mida ma ei näinud, sest see oli mõistagi salajane. Mu indu igasse mulku sukelduda pidurdas mõnevõrra paari talu lähedus, kuna otse kellegi hoovile ronida (või hoovi alt välja ronida!) ma ka päriselt ei söandanud.

 

(Kõlakoja koopas võib peaaegu sirge seljaga sees seista)

Iida urked on Eesti suurim looduslik koobastik ning muidugi pani seda omapärast kanti tähele ka vanarahvas. Kõneldud on urgetest palju ja mitmekülgselt. Näiteks koobastes elanud hirmuäratavatest iida-nimelistest loomadest, aga ka tontidest ja vaimudest. Või siis maa alla vajunud Iida ehk Hiida linnast, mille tulesid olla uusaastaööl metsas nähtud. Paiga nimevariantide seas leidub ka Iie, mis näib juba otsesõnu osutavat hiiekohale. Igal juhul on koopaid peetud eriliseks – pühaks ja vahel ka kõhedaks.

(Sellistes salajastes sügavikes võib tõesti pesitseda koledaid olendeid)
 

Ise kohale tulemist ja oma silmaga nägemist ei kahetsenud ma põrmugi. Maapõues mustavate sügavike seas oli nii kitsaid rotiurge kui ka tõelisi looduslike võlvlagedega galeriisid. Veendusin, et vajadusel võisid need koopad endasse mahutada tõepoolest väga palju inimesi – kui ka päris tuhat mitte, siis mõnisada ikka. On ju oletatud, et praegu eraldi ansamblitena paiknevad koopad moodustasid varemalt terviklikuma süsteemi, mida aja surve on vahetevahel siit-sealt pudistanud. Ning 803 aastat tagasi võisid siin päriselt sündida sünged juhtumised. Meenutagem neid põgusalt.

(Ainuüksi Kõlakoja koopasse mahub ära mitukümmend inimest) 

(Tunnelikoopal on praegu kolm avaust - üks ees, üks taga ja üks väike ka veel peal)

(Tunnelkoopasse mahub samuti vastavalt vajadusele ära mitu inimest, looma või tonti)

1219. aasta lõpus plaanisid ristisõdijad eesotsas piiskop Albertiga järjekordseid sõjakäike allutamata kohalike vastu, ehkki jõulujärgsed vihmad sundisid kavatsusi pisut edasi lükkama. Esmalt võeti 1220. aasta veebruaris ette retk Riiast lõunasse semgalite vastu, mille käigus vallutati tähtis Mežotne linnus. Semgaleid sedapuhku endale veel lõplikult alistada ei suudetud (selleks kulus veel kümneid ja kümneid aastaid), kuid pärast paarinädalast puhkepausi suundus vägi põhja, Harjumaale. Kamp oli suur – piiskopi väed, Kristuse Sõjateenistuse Vennad (ehk Mõõgavendade Ordu), liivlased, lätlased, sakalased, ugalased ja järvalased. Nurmekunda jõudes nähti Järvamaa pool suitsusambaid, mis pani sakslasi käigult plaani muutma ning asja kontrollima minema. Kareda kandis toimus neil kokkupõrge Järvat rüüstama tulnud saarlastega – noid oli nimelt morjendanud järvalaste varasem alistumine ristisõdijatele – , mis nähtavasti oli sakslastele edukas. Vahepeal olid liivlased ja eestlased jätkanud kokkulepitult teekonda Harjusse ning alustanud juba enne sakslaste järelejõudmist ümberkaudsetes külades vägivallaga.

 

Ristisõdijad polnud eriti osanud arvestada, et naabruses Rävalas aasta varem kanda kinnitanud taanlased pidasid Harjumaad, nagu õigupoolest kogu Eestimaad, enda omaks. Tallinnast tulnud taani saadikud tegid selle saksa väejuhtidele ordumeister Folquinile ja hertsog Albrechtile peagi selgeks, nõnda et viimased olid sunnitud juba omandatud sõjavangid vabastama ning lahkuma Harjumaalt. Lähikonnas marodööritsevad liivlased, teadmata neist diplomaatilistest aruteludest midagi, olid aga samal ajal üles leidnud ühe harjulaste pelgupaiga. Järgnevaks anname sõna Henrikule, kes kirjutas nii (XXIII, 10):

 

“Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu minema, sisse piirates ning tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades öösel ja päeval, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised. Ja ühtesid juba hinge vaakuvatena, teisi poolsurnutena, teisi surnutena koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja võtsid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid mõlemast soost oli kõigist koobastest ligi tuhat inimhinge.”

 

Kroonik jätkab pea kiretult: “Ja seejärel pöördusid liivlased koos sakslastega tagasi, kiites jumalat, et ta ka kõrgid harjulaste südamed oli ristiusule alandanud.”

 

(Tühjad koopad ja nende valusad mälestused)

 

 

 

 

Hakkab valus ja vastik…

Ardu mehed

Tolsamal päeval, mil teel Tartust Tallinna külastasin mitmeid Süda-Järva muistiseid (loe eelmisest postitusest), käisin läbi ka veel paarist Harjumaa ajaloolisest paigast. Järvat ja Harjut eraldab põline Kõrvemaa metsade ja soode vahevöö, ehkki tänapäeval on sellest igasugused maanteed läbi küntud. Näiteks päris vastne Tallinna maantee möödub tuimalt kõikidest vanadest asustussaarekestest ja ma ei teagi nüüd, on see hea või halb – kohalikud elanikud ei pea enam kartma sõgeda liikluse ohtusid, kuid samas ei peatu möödasõitjad enam siin oma teekonnale burksi kaasa ostma ning ettevõtluse võimalused on antud sfääris mõistagi ahenenud. Igatahes ei kuulu uue marsruudi sisse enam sellised harjumuspärased paigad nagu Anna, Ardu ja Kose. Kes need üles leida soovib, peab spetsiaalselt õiged teeotsad üles nuuskima.

 

Mina tahtsin minna Ardusse. Soovi põhjused ulatuvad tagasi 1930. aastatesse ja sealt veel palju kaugemalegi. Ühest aleviku keskel asunud liivasest kühmust on leitud kaks meesterahva luustikku, üks 1931., teine 1936. aastal. Mõlemad meesterahvad lamasid haudades vasakul küljel ja kõverdatud põlvedega, pea põhja suunas. Ütleme kohe ära, et ei kõveras jalad ega surnu põhja-lõunasuunaline hauda asetamine pole just kuigi tavapärased nähtused kristlikus matusekultuuris. Seda esiteks. Teiseks pole kristliku jumalasõnaga ärasaadetuile ka just väga tihti kaasa antud kivikirvest, tulekivist nuga ja talba, kitse- või lambaluust naaskleid, luust pulkasid (arvatavasti rõivakinnituseks) ega nöörkeraamilist savinõu. Et Ardus aga just sellised asjad luustike juurest leiti, võis kristliku aja matusepaiga võimaluse siin üsna kindla südamega maha kriipsutada. Teisena leitud mehe pea kõrvale asetatud kivikirves nägi päris edev välja – varreauk keskel ning küljed hoole ja armastusega venekujuliseks lihvitud. Arheoloogid, kellel kõikvõimalike esemete jagamine eri tüüpidesse südame kiiremini põksuma paneb, on just taolised terariistad ristinud karlova tüüpi kivikirvesteks. Nime on viimastele andnud Tartu Karlova mõis/linnaosa, kust on leitud üks naisterahva matus koos väga sarnase kirvega (loe sellest ühest mu varasemast jutust: https://muinasreisid.blogspot.com/2020/04/kiviaegne-tarbata.html).

(Tänapäeval näeb Ardu nöörkeraamika kultuuri matusepaik välja täpselt selline. Mingit liivakühmu lume alt enam eristada ei saa ning arvata võib, et see ongi täielikult ära tasandatud)
 

Kõik detailid kokku ja eraldi viitasid ühemõtteliselt kiviaja lõpuotsale, mil meie maale oli asunud elama rahvas, kelle kultuuri nimetati varem venekirveste, praegu aga enamasti nöörkeraamika kultuuriks. Teise maetu luudest tehtud radiosüsinikudateering andis tema eluajaks umbes 2880–2500 eKr (see teeks muidu 380 eluaastat, aga ärgem unusta siinjuures, et radiosüsiniku meetod pole päris nii detailne dateerimisviis kui näiteks dendrokronoloogia…). Mehed olid oma aja kohta üsna pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega. Neist ühe koljul tuvastati kaks paranenud löögijälge ja paremal käel paranenud luumurd. Noorem kiviaeg polnud järelikult põrmugi läbinisti rahumeelne, selleski võis ette tulla arusaamatusi, mille lahendamiseks otsustati käiku lasta vägivald. Ning kui pragmaatiliselt võtta, siis sobis kivikirves kindlasti nii aletamisel puude ja põõsaste raiumiseks kui ka vajadusel vastasele pähe udjamiseks.

(Teisest suunast pole pilt kuigivõrd etem. Ma vist palju ei eksi, kui väidan, et pildil olev majapidamine ei pärine ise kiviajast)
 

Paremini säilinud mehe kolju järgi valmistas ajalooliste isikute näorekonstruktsioonide meister Mihhail Gerassimov nõukogude ajal pronksist büsti. Kui üldiselt mul Ardu mehe oletatavale välimusele pretensioone pole, siis juuste ja näokarvastiku kujutamine on alati üks viguriga ülesanne, kuna otseseid jälgi neist enamasti säilinud pole. Kunstnikule jäävad seega vabad käed ning kõige lihtsam on kujutada midagi kaasaegselt nägusat. Nii on juhtunud ka Ardu mehega, kelle pead katab selline üsna tüüpiline 60. aastate nõukogude mehe soeng ja ka habe on hoolikalt piiratud (umbes nagu vürst Gabrielil; ka “Viimne reliikvia” linastus 1969. aastal). Ent tegelikult võis neil tüüpidel olla hoopis mingi põnevam stiil, näiteks kandadeni ulatuvad peenikesed nõgesekiust afropatsid (nööri mõistsid nöörkeraamikud muide väga hästi teha), mis kaunistatud lilleõite, vähjasõrgade ja kuukiirtega – toonaste mehelikkuse etalonidega. Võite ise edasi fantaseerida, teadmiste puudumine annab meile selleks piiritud võimalused.

 

Gerassimovi rekonstruktsioonist, mis peaks olema Tallinna Ülikooli arheoloogiakogu valduses, on internetist raske head pilti leida – olemasolevad fotod on üsna häguse tekstuuriga. Pealegi annab kunstnik-antropoloogi guugeldamine häirivalt sageli vastuseks ühe tema nimekaimu, kes näeb fotodel alati välja, nagu kiheleks tal sünnist saadik tuharas tükk ukrainlaste lõhkemoona. Lahenduse leidsin oma kodusest raamatukogust – 1994. aastal Jaak Sarapuu sulest ilmunud õpikus “Eesti ajaloo algõpetus, I” on Ardu mehest piisavalt talutav illustratsioon. Õigupoolest võib antud portree kõrvale panna ka alternatiivse kujutise, mis kaunistab Ardu koolimaja lähedale 2001. aastal kiviaegsele mehele (ei tea küll, kummale) pühendatud mälestuskivi. Kuna mul jäi tänu räpakale eeltööle see endal nägemata ja foto tegemata, siis klõpsa kivi nägemiseks siia.

(Ardu mehe portree Mihhail Gerassimovi nägemuses. Kui koduse karvarüü normaalse töösärgi vastu vahetab, on ta valmis sovhoosi põllule traktoriga kartulivagusid lahti ajama minema)

 

Ümberkaudu pole kümnete kilomeetrite ulatuses teisi kiviaja asulaid või matusepaiku teada, vähemalt mitte midagi kindlat. Ardu asub üldiselt ka suurematest veekogudest kaugel (uuel ajal rajatud Paunküla veehoidla ei lähe päriselt arvesse), kuid on otse Pirita jõe kaldal. Jõgi on siin oma ülemjooksul veel noor ja häbelik. Nöörkeraamikud olid Eesti alal esimesed, kes teadaolevalt kindlasti talusid pidasid, põldu harisid ning kariloomadega asjatasid. Kui tülikaid naabreid segamas polnud, oli see kõik kahtlemata palju muretum.

(See väike jääkaane alla peitunud veesoon on kuulus Pirita jõgi. Kaasaegne Ardu sündis tubli tükk aega pärast neoliitikumi. Esimene kirjalik mainimine leidis tal Harto või Harco kujul aset alles 1241. aastal Taani hindamisraamatus ning jõe mõlemal kaldal asub tõepoolest ka samaaegne asulakoht)

Kust aga pärinevad sel juhul kõik need vägivallajäljed luudel? Vastus võib olla lihtsam kui arvame. Ülikooli aegadest, mil neid arheoloogia asju õppisin, on mul mingist loengust nagu meelde jäänud, et nöörkeraamikud võisid juba vallata õlletegemise kunste. Sellest lähtuvalt formuleerin ühe võimaliku sündmuste käigu, nagu see kindlasti aset leidis: ühe (järjekordse?) joomingu käigus tekkis taluperes tüli, milles üks mees lõi teisele kivikirvega kaks korda pähe ja oleks kolmandat kordagi kopsanud, kui mitte rünnatav poleks käe ette pannud. Mõistatuseks jääb vaid see, kas mängus oli ka isa soovitus või tegi ründaja seda omal initsitatiivil. Pärast joove lahtus ning kõik elasid edasi neoliitikumi lõpuni, nagu poleks midagi erilist juhtunudki. Haavad peas ja käel paranesid, hinges... kes seda teab.

 

 

 

Kellele see teooria nüüd meelde jääb, on ise süüdi.

Süda-Eesti südamaadel

 

Päris eelmise aasta lõpuotsas oli mul kord autoga asja Tallinnasse. Jõulupuhkuse aeg tähendas piiramatut logelemisaega ja nii ei pannud ma endale seks päevaks muid kohustusi, kui et juba hommikupoolikul startida ning tee peal võimalikult palju põnevaid paiku külastada. Valge aeg oli sellal teatavasti paras defitsiit; tuli olla varakult jaol. Õnneks olin teinud piisava eeltöö, et endale huvipakkuvad kohad kaardil välja peilida. Huvipakkuvad kohad algasid sedapuhku umbes Paide joonelt. Nii et, kallid lugejad, tere tulemast taas Järvamaale!

 

Eelmine käik Süda-Eesti muinasradadele leidis aset enam-vähem aasta varem, tookord idapoolsel Järvamaal. Nüüd hoidsin lähemale Tartu-Tallinn maanteele, mis ausalt öeldes on muidu üks igavene tüütus ja nuhtlus, aga seekordne püha üritus muutis ta tunduvalt talutavamaks. Poole tee peal keerasin niisiis Paide peale ja päris linna külje all juba üsna peenikesele maanteele, mis juhatas mind Viraksaarele, peamiselt suvilatest koosnevasse asulasse. Külast põhja pool võimutsevad Kõrvemaale iseloomulikud metsad ja turbasood. Pahaaimamatu hing sõitnuks siin pahaaimamatult õigest kohast mööda, aga minul oli luureinfo ja Maa-ameti kaardirakendus ning seetõttu mõistsin õigest kohast mitte mööda sõita.

 

Noor võsa varjas hästi minu jahitud rada, mis talvele kohaselt veel ka koheva lume all peidus. Neitsilikku lumepinda tanksaabastega toorelt jäljerida tallates ukerdasin madala soometsa lävele. Kidurate mändide vahel jooksis justkui siht, lõppedes mõnikümmend meetrit eemal. Muidu üpris tavalisele paigale andis mõtte ja tähenduse sihi kõrvale püstitatud infotahvel. Olin jõudnud mitmesaja aasta vanusele sooteele.

(Plastmassist muinsuskaitsepost võiks osutada tähelepanu millelegi vanale, kuid ka tal endal õnnestub ümbrusega päris hästi kokku sulada)
 

Viraksaare sootee leiti 1985. aastal (ehk samal hooajal, mil mina ilmavalgusega esmatutvust tegin) kahe turbavälja vahelise kuivenduskraavi kaevamisel. Arheoloog Ain Lavi juhatusel võeti üsna harukordse leiu uurimine aasta hiljem ette. Uurijad puhastasid turbakihi alt välja umbes 18 meetri pikkuse teelõigu ning tuvastasid raudvardaga turvast torkides 600 meetrit teed alates Viraksaare voorest kagus kuni Palivere vooreni loodes.

 

Kuidas sooteed ära tunda, küsite. Kui tänapäeval on pehmel loodusmaastikul kulgemiseks levinuim lahendus laudtee, mille puhul on samblale ühtlase sammuga asetatud pakukeste vahele naelutatud pikuti lauapaarid, siis vanasti oli puitlaud saekaatrite puudusel kallim ja haruldasem (kirvega sai seda palgist tahvitseda küll, aga kujutage vaid ette valmistusaega). Selletõttu eelistati odavama lahendusena peenikestest põiki laotud puutüvedest varianti. Ehitusmaterjali pakkus nähtavasti sealsamas rabaveeres kasvav soomets, mille kaskedel ja mändidel polnud kunagi võimalust kasvada taevasteks laevamastideks või tüsedateks vundamendiparvepalkideks. Aga sootee jaoks olid nad kui loodud.

 

Radiosüsinikuproov ütles sootee algusajaks 16. sajandi teise poole, millest omakorda tubli pool oli täidetud verise Liivimaa sõjaga. Järvamaa koos Paide linnuse ja linnaga pidi korduvalt taluma Vene rünnakuid ja piiramiskatseid (1573. aasta alguses leidis seal oma õiglase lõpu Ivan Julma parem käsi, opritšnina juht Maljuta Skuratov – tehku põrguleegid talle talumatut kõdi…). Sellepärast oli ümbruskonna talupoegadest üsna mõistlik tarvitusele võtta ettevaatusabinõud ning ehitada salatee Prääma raba varjulistele soosaartele, et vaenuväe lähenemisel tasahilju peitu kaduda. Arvatavasti kaeti palksillutis konspiratsiooni huvides turba ja samblaga ning lasti tal aastate jooksul täitsa kinni kasvada. Kes tee sihti tundis, astus julgelt mööda sood, kohalikke saladusi mittetundev võõras aga kas ei teadnud üldse proovima hakatagi või siis võis ta hõlpsasti õigelt teelt kõrvale kalduda ning ühel heal hetkel end keset märga laugast leida, vääramatult turbasambla ja huulheina võrgutavasse embusesse imendudes.

(Pruunid infotahvlid on ikka väga tänuväärsed teadmiste jagajad paigust, mis muidu märkamatuks jääksid)

Küllap läks tee asja ette, sest palke on rajale laotud teadaolevalt vähemalt kaks korda. Sellest annab meile aimu üks teine dateerimisviis, mida kasutatakse piisavalt hästi säilinud puidu korral (ja soos see tõepoolest säilib). Dendrokronoloogia saab puu aastarõngaid lugedes teada, millal ta kasvama hakkas ja millal maha raiuti. Viraksaare tee jaoks on puid langetatud näiteks aastatel 1567 ja 1592, aga uurijate meelest võis rada olla kohalikel tuntud ja vajadusel kasutatav ka 17. ja 18. sajandil. Liivimaa sõjale järgnes ju õigupoolest terve rida konflikte, nii et kõnnumaa peidupaigad püsisid vajalikud pikka aega. Isegi kui parajasti valitses rahuaeg, oli mõistlik salarajad korras hoida – vaeseks rüüstatud maal püsis üleval relvastatud röövsalkade või ka nakkushaiguste leviku oht ning iga sellise jama lahenduseks on alati olnud varjumine metsa- ja soovaimude valdustesse.

 

Minu külaskäigu ajal kattis avatud sillutiselõiku harras jõululumi ning teest polnud näha vähimatki. Tahtsin sellest hoolimata üle kõige vanade palkidega kohtuda ning ainus võimalus oli püüda nad lume alt pisut välja kaevata. Tehtud-mõeldud! Tuustisin nagu peni kohevas lumes, kuni minu meeldivaks üllatuseks paljastusid pohlavarte ja muu taolise sambla- ja puhmarinde seas mõned kumerad palgiseljad. Selge pilt, olin saanud oma tahtmise ning pärast neile pai ja pildi tegemise kraapisin lume tagasi peale. Las magavad rahulikult oma talveund!

(Kolm varauusaegset palginotti leidsin ma lume alt üles. Püüdke nad pildi pealt ära tunda!)

 

* * *

 

Oli aeg edasi minna. Paide lähistel leidub vanaaegsete maastikuelementidega kohti veel, näiteks Tarbja külas. Viraksaare sooteest on siinsed muistised, kaks rooma rauaaegset kivikalmet, tubli tükk maad vanemad. Mõlemad kalmed on üsna kenasti ligipääsetavad ning teineteisest mitte just üleliia kaugel.

 

Kõigepealt läksin kalme juurde, mis asub Tarbjat läbivast põhiteest põhjas, aiamaalappidele pühendatud maa-ala servas. Matusepaika kutsutakse Miku kalmeks samanimelise maaüksuse järgi. Põhja poolt möödub külast ja kalmest lähedalt Pärnu jõgi. Miku kalmet kaevas aastatel 1905–1907 Paide saksa selts, leides siit viis tarandit ja umbes veerand tuhat esemeleidu. Nende põhjal selgus, et kalme on rajatud 3. sajandil pKr ning kuna tegemist oli püsiva ehitisega, siis kasutati seda matmisteks ja võimalik et muudekski rituaalideks sadu aastaid, II aastatuhande alguseni välja. Kalme ise on endiselt omal kohal, kivid reas, puud peal ja muinsuskaitsepost püsti.

(Esmakohtumine Tarbja Miku kivikalmega)

(Suured tarandite piirdekivid turritavad lumest ja kulukõrtest kõrgemale)
 

Kui uue aja maju ees ei oleks, siis võiks Miku kalmelt kerge vaevaga näha, mis teisel kalmel toimub – linnulennult on nad teineteisest vaid 350 meetri kaugusel. Tarbja Kalamehe kalme asub teest lõunas, suht kohe koolimaja kõrval ning temagi peal kasvavad puud. Harri Moora ja Evald Tõnisson koos oma tööväega kaevasid Kalamehe kalmet aastatel 1958–1961 ning asja viis lõpule Tanel Moora 1964. aastal. Sealsed sammaldunud kiviread on aga palju paremini äratuntavad, sest nad jäeti pärast arheoloogilisi kaevamisi väljapuhastatult paigale. Tänu uuringutele võime tedagi lugeda tarandkalme soosse.

(Tarbja Kalamehe kalme on selline kena fotogeeniline... Oot, tegelikult on need puud, mis tähelepanu endale röövivad. Kalme on see madal asi puude all)

(Lähemalt vaadatuna on ka kalme ise päris kaunis, rohelised kivid nii- ja naapidi reas. Ristkülikulised tarandid laoti maha enamasti põhja-lõunasuunaliselt ning üksteisega külgnevad nad pikema küljega ida-läänesuunaliselt - kui ma suutsin nüüd piisavalt selgelt väljenduda)
 

Kaevamistulemused on andnud võimaluse tuvastada mõnegi seiga kalme kasutusloos. Esmalt oli maapind puhastatud tulega (justnagu aletades), alles seejärel hakatud kive kokku kandma. Kes seda nüüd nii täpselt teab, kas kalme kolm tarandit ehitati valmis ühe soojaga või aastate jooksul, igatahes täideti need ajapikku kõige vajalikuga – raudkivide, põletatud surnute luutükkide ja väikeste asjadega. Viimastest oli kõige rohkem potikilde, aga tarandkalmetele tüüpiliselt leidus ka erinevaid ehteid, nagu sõled, helmed, kaelavõru, spiraaltorud, karjasekeppnõelad, käevõrud ja sõrmused. Kogu selle edevuse laada kõrval olid ka mõned tõsiseltvõetavamad asjad, näiteks noad, jahujahvatamiskivid, õmblusnõel, kirvekatke ja poolik luisukivi.

(Veel üks vaade läbikaevatud Tarbja Kalamehe kalmele)
 

Kalamehe kalme leiud jagunevad ajaliselt kahte perioodi. Esiteks 3.–5. sajand pKr ehk tarandkalmete kuldaeg Eestis (neid ehitati sellal tõepoolest palju) ning pärast sajanditepikkust tühjust leiumaterjalis ka 11.–13. sajand. Justkui oleks tarbjalased pärast pikka unustust hakanud äkitsi taas vanu paiku ja retromatuseid au sees pidama. Kõike me muidugi ei tea; vahepealne paus võib sama hästi olla tingitud – teoreetiliselt rääkides – 6.–10. sajandil valitsenud arusaamast, et surnutele ei lähegi hauapanuseid eriti vaja. Ja et seetõttu neid kalmesse ka ei pandud.

 

Võib ka olla, et muutused kalmete kasutustavades kõnelevad meile hoopis mitmekülgsemat lugu Järvamaa ja laiemalt kogu Muinas-Eesti ajaloost. Rooma rauaaeg jätab mulje kui võrdlemisi jõukas ja stabiilne ajajärk. Järjest rohkem peresid suutis endale teha isikliku monumentaalmausoleumi (mis see kivikalme muud ikka oli). Pärast Tarbjat käisin vaatamas veel paari usutavasti samaaegset matusepaika Eivere lähistel Leedu asunduse väljadel. Tarbja kalmetega sarnaselt asusid nemadki keset avatud kultuurmaastikku, kuid lausikule Tarbjale vastandusid Leedu kivikalmed oma asukohaga kõrgematel küngastel. Surnute matmisel ja muude suguvõsa rituaalide ajal võis olla päris ülev tunne kaugusesse vaadata ja oma toimingute tähtsust tunnetada. Arheoloogiliselt kaevatud Leedu kalmeid minu teada pole.

(Eivere küla Leedu asunduse kalmetest lõunapoolsem asub otse keset künkaharja. Kuna ta asus üsna lähedal ühe talu hoonetele, siis ei söandanud ma igaks juhuks päris peale ronida)

(Teisele Leedu kalmele teise künka lael oli juba palju julgem rühkida, sest ümberringi laius vaid lage lumeväli)

(Põhjapoolsema Leedu kalme pealt näeb kenasti ära lõunapoolsematki. Viimane asub silmapiiril keskpaigast terake vasakul)
 

Rooma rauaaja hauapanuste seas valitsesid ehted. Tarbeesemeid veidi oli – nagu Tarbja Kalamehe kalmegi puhul nägime – , aga relvi peeti teispoolsuses küll liigseks. Eks seegi viitab justkui rahuaegadele, kus probleemidele leiti vahel teisigi lahendusi kui vaid odaga vehkides. Millalgi 5.–6. sajandi jooksul aga tuuled muutusid. Uute korralike tarandkalmete ehitamine lõppes ning senistesse enam nii tihti hauapanused ei jõudnud (lisaks Tarbja Miku kalmele on Järvamaal kaevatud kivikalmetest erandiks vaid Koeru lähistel Preedi Kuningamägi, kust on leitud ka keskmise rauaaja asju. Seda paika loodan samuti mitte väga kauges tulevikus väisata). Kas neisse üldse enam maetigi? Vana elukorralduse hääbumises on nähtud erinevaid põhjuseid. kindlasti mängis oma osa kaugel lõunas mäslev rahvasterännuaeg, mis Lääne-Rooma lõpuks täielikult ära pilbastas, nii et seni tervet maailmajagu kattev kaubandus- ja suhtlusvõrgustik lagunes.

Torm võis tabada ka meite enda maad. Mitmed teadlased on näpuga näidanud õnnetule 536. aastale, mil mingi vulkaani (kandidaate on enam kui üks) purse paiskas põhjapoolkera atmosfääri nii palju sodi, et isegi päike ei pääsenud suvel tavapärase jõuga särama. See tähendas üleüldist ikaldust, mis omakorda tähendas kehvemat toidulauda, mis omakorda tähendas nõrgenenud rahvastervist ja see omakorda haigestumise ja suremuse tõusu. Võite kindlad olla, aastad 2020–2021 olid toonase kõrval kui jalutuskäik paradiisiaias. Taastumiseks aega ei antud, sarnaste tagajärgedega vulkaanipursked toimusid veel aastatel 539–540 ja 547. Tulemuseks ei saanudki olla muud kui totaalne …noh, jama, viisakama sõna puudumisel. Arvatavasti jõudis meilegi vahemikus 541–549 Vanas Maailmas möllanud Justinianuse katk ning kindlasti tuli ette röövimisi, tapmisi, sõda ja muud vägivalda. Sest inimesed käituvad kriisisituatsioonis erinevalt ja mõned neist valivad vägivalla tee. Olen kindel, et rabasaared kulusid toonagi pelgupaikadena korduvalt marjaks ära.

Õigupoolest on lausa ime, et maarahvas siin Eestimaa peal üldse alles jäi…

Ent ta jäi. Lõpuks, pärast kaotusi ja ohvreid, läks elu omal moel edasi. Uued ajad hindasid ellujääjaid ning ellu jäid tugevamad. Vast sellepärast paistavad rooma rauaajale ja rahvasterännuajale järgnenud eelviikingi- ja viikingiaja kohati veel lünklike jälgede seas eriti silma linnused (tõsi, Järvamaa on nende poolest kasin) ja sõjariistad matusepanustena. Aga ka vana, möödunud ilm tuletas suurte kivikalmete näol end ikka ja jälle meelde. Meenutas, et kunagi valitsesid ajad, mil põlised suguvõsad rajasid endale igavesi asupaiku, kus ka pärast teispoolsusesse lahkumist oma valdusi valitseda. Nii matsid ka hilisemad põlved endid mõnikord nende vägevate kiviridade vahele, et saada osa varasemate mälestusest ja aust. Ja eks meenutavad need muistsed pühapaigad nüüdki kaua-kaua tagasi olnud päevi ja inimesi.

(Eivere Leedu kivikalme on praegugi päris silmapaistev maamärk kesk avatud kultuurmaastikke)

Rakke varaajaloo pärlid

 

See sündis süveneva sügise aegu, mil talv juba uksetrepil seisis, valmis kohe-kohe enesekindlalt tarre astuma. Olin oma Viru maakodus asju ajamas ning tagasiteele Tartu poole asusin just veidi enne lühikese päeva loojumist. Hämaruseloor kudus end põldude ja metsade kohal järjest tihedamaks, ent minul polnud veel sugugi tahtmist pimeduse eest pakku pugeda. Õigupoolest oli ajusagaras juba mõnda aega kihelenud mõtteraas käia korraks naabruskonnas muinasreisimas. Pudiviru kant on kõikvõimalikke muistseid paiku triiki täis, ainesest juba puudust ei tule, võta ainult ette ja käi nad järjest läbi. Mõnes tuntumas paigas käisin ja kirjutasin juba ammusel 2015. aastal, mil oma rännakute sarjaga pahaaimamatult alustasin (loe Lemmu muinaskihelkonna kohta), aga Rakke ümbrus jäi toonasest ringkäigust välja. Aga esiteks on see samahästi kui tee peal ning teiseks on mul Virumaa lõunaotsaga veel isiklik seos, sest just siinkandis, täpsemalt Olju külas, asus teadaolevalt mu isaliinis esivanemate algkodu alates 17. sajandi lõpust.

(Pandivere kõrgustiku lagi Rakke mäelt vaadatuna. Kuhugi sinna suunda jääb ka minu müütiline algkodu Olju)
 

Tänapäeval on Rakke tuntud raudteeäärse lubjatööstusasulana, mistap võivad tema varaajaloolised pärlid mõneti industriaalhiilguse varju jääda. Aga seda, et päris aleviku südames on vana asulakoht, teavad vaid mõned erialainimesed ja need, kes juhuslikult Maa-ameti kultuurimälestiste andmebaasis tuhlavad. Ja kui kohalikud kinnisvaraomanikud on oma valdustes laiuvast muistisest informeeritud, siis ka nemad. Rakke esmamainimine kirjasõnas kuulub aastasse 1564, ent kindlasti oli küla olemas tükk aega enne raudteed, lubjatööstust ning isegi enne esmamainingut. Väga palju rohkemat ma Rakke küla vanuse kohta ei tea, sest asulakohast saadud leide ega ühtegi temast kõnelevat kirjutist pole ma oma silmaga näinud. Arvestades aga selle naabruses olevaid paiku, kellest kohe samuti lähemalt juttu teeme, poleks tema rauaaegsed juured sugugi üllatavad. Keskaeg on siin esindatud kohe kindlasti, seda julgen arvata ilma tõenditetagi, hilisematest sajanditest rääkimata.

(Rakke asulakoht asub peaasjalikult eraaedades. Taamal annavad aleviku ilmele tooni uusaja korstendused)
 

* * *

 

Järgmine peatuspunkt asus asulakohast vaid pool kilomeetrit lõuna pool, seal kus algavad põlluväljad ja puudetukad. Väike rada viib pisut ülesmäge taamal kasvavate puude vahele, mille varjus elab oma elu Rakke linnamägi. Mingit erilist nime talle antud pole ja mingeid leide pole tema mullast samuti teadaolevalt saadud (viimases võib osalt süüdistada pea olematuid uurimistöid). Ebaühtlane õuepind on pannud arheolooge kahtlema, et linnus pole vist päris lõpuni väljaehitatudki.

(Rakke linnamäe hoovile avaneb parim vaade vaatetornist. Helesinine konstruktsioon on ilmselt mitte muinaskantsi enese, vaid hilisema suusahüppetorni aegadest)

Eelmainitu ei takista siiski Rakke linnamäel olemast tõeline linnus. Ehituslike põhimõtete põhjal võib teda pidada klassikaliseks neemiklinnuseks. Kolmest küljest – põhjast, idast ja lõunast – piiravad teda mäenina järsud nõlvad, lääne ehk nii-öelda maa poolt on talle püstitatud 1,5-meetri kõrgune vall ja sellest väljapoole kaevatud madal kraav. Tundub, et linnuseõuele loode poolt sisenev teerada on üsna uus (umbes nii 20. sajandist), mille rajamiseks ohverdati vallist otsajupp. Ennevanasti võis sissepääs kantsi asuda edelas, kus valli ja mäenõlva vahele jääb napilt paari meetri laiune avaus.

(Linnuse vall. Tõenäoliselt on see kokku kantud suurtest raudkividest ja pinnasest, mida originaalis hoidsid koos palkrakked. Millest Rakke oma nime on saanud, seda ma ausalt ei tea)

(Paremal pool kõrget vallikuhjatist joonistub välja kraavi kontuur)
 

Intrigeeriv oleks teada saada Rakke linnuse rajamise aeg ja põhjused. Nimelt on talle lähim naaberlinnus linnulennult vaid viis kilomeetrit eemal asuv Tammiku Rahaaugumägi, mida on seostatud Henriku kroonikast tuttava 13. sajandi alguse Pudiviru piirkonna vanema Tabelinusega. Ka Rahaaugumäe linnus näib olevat lõpuni väljaehitamata. Kui Rakke on Tammikuga üheaegne, siis kas pidi igal küla- või vakusepealikul tõepoolest olema oma ihulinnus, kus oli hea alamatele ja konkurentidele ülevalt alla vaadata? Või kui nad samast põlvkonnast pole, siis… siis, noh, on nad eriaegsed.

 

Rakke linnamäe kohta pajatatud lugude hulk on ausalt öeldes muljetavaldav. Küll olevat siin maa alla vajunud linn ja peidetud aarded, mis meelitavad unenägudes ennast kesköösi üles kaevama. Ilmselt on mõned söakamad ka rikkuse leidmise vaeva ette võtnud, ehkki ilma soovitud tulemusteta. Samuti ei tea ma, et mäe seest oleks üles leitud väidetavad maa-alused keldred, kuhu sõdade aegu olla orje vangistatud, kes vaimude ja tontide küüsis hinge heitnud. Rakke mägede kohta on kõneldud ka mingist ebajumalate kummardamisest, aga kolme ebajumala kuju lugu võib olla inspiratsiooni saanud Henriku kroonikas mainitud ebajumalate raiumisest Järva ja Viru vahel. Olgem ausad, Rakke pole selle praegu teadmata paiga lokaliseerimises just tugevaim kandidaat.

 

Neid rahvajutte lugesin ma kohapärimuse andmebaasist Koobas alles pärast külaskäiku, sellepärast arvan nüüd, et peaks tegema korduskülaskäigu, aga sedapuhku nimelt südaööl vastu neljapäeva. Usun, et muljed saaksid hulga värvikamad. Varaõhtuses valguses polnud seal midagi hirmsat. Vaatasin siin-seal ringi ning ronisin üles linnuseõuele püstitatud vaatetornikesse, kust avanesid kenad vaated Pandivere kõrgustiku maastikele. Vaateplatvorm seisis kahel suurel metallpostil – vist vana suusahüppetrampliini jäänused. Suusahüpekat mäletan mäe peal veel oma noorusaegadest (s.t. umbes 18. sajandist).

(Vaatetorni ees kõrguvad mutimullahunnikud võinuks paljastada põnevaid muinasleide, aga olid neist tühjemast tühjad. Värv on neis see-eest ilus must)

 

* * *

 

Kolmas Rakke kandi muistis asulakoha ja linnuse kõrval on surnute põletamise koht Väike-Rakke küla maadel. Sellise nimetuse andis arheoloog Tanel Moora ühele 1964. aastal keset küntud põldu leitud ümmargusele tumedale laigule, mille sees oli põlenud graniidipuru ja inimluude tükke. Järgmisel aastal kaevas ta umbes 12-meetrise läbimõõduga laigust veerandi läbi. 25–30 cm paksuse tumeda mullakihi alt ilmusid nähtavale kolm madalat lohku ning üks ristkülikukujuline kividest koldease, millele üks meeter viiekümnene surnukeha oleks tõepoolest teoreetiliselt ära mahtunud.

 

Dateerimiseks sobilikku sütt polnud paraku enam säilinud (ja 60-ndatel olid lood dateerimistäpsusega nii ehk naa kahtlased), nii et ainsaks pidepunktiks muistise vanuse määramisel osutusid keraamikatükid. Neist mõned luges uurija hiliseks nöörkeraamikaks ja teised kangajäljenditega tekstiilkeraamikaks, mõlemad tüübid laias laastus II aastatuhandest eKr ehk vanemast pronksiajast. Tanel Moora pakkus, et kusagil lähiümbruses võis olla selleaegne asula, mille kultuurkiht on hiljem rikutud. Surnute kremeerimispaika ei söandanud ta aga samasse perioodi arvata, sest nii vanu põletusmatuseid polnud Eesti alalt selleks ajaks veel teada, ning nii oletas uurija pigem seost rooma rauaaegsete tarandkalmetega (ehkki mina neid Rakke lähikonnast ei tunne). Muid esemeid peale ühe sulanud pronksplönni ei leitud. Võib-olla viidi suurem osa sellest, mis surnust ja tema asjadest pärast rituaalset tulelõõma alles olid jäänud, kuhugi mujale – kas mõnda kalmesse või meile tundmatutesse kohtadesse. Järgi jäi vähene pudi, mida korjajad tuha sees sobrades üles ei leidnud või mingil (usulisel?) põhjusel nimme sinnapaika jätsid.

 

Ma ise kommenteerin niipaljukest, et kuna aastatega on põletusmatuste kohta tulnud teadmisi ka neist piirkondadest ja ajaperioodidest, kust me mingeid maapealseid matuserajatisi, nt kivikalmeid ei tunnegi, siis võis surnute põletamine minu poolest olla aset leidnud ka pronksiajal. Ning eks väikeste potikildude määramine ja ajandamine sõltub ka mõnevõrra uurija enese kogemustest ja sajast muust õrnast subjektiivsest varjundist.

(Väike-Rakke surnute kremeerimise koht jääb teest eemale põllule. Kuna päev hakkas juba tõesti loojuma, siis ei hakanud ma kohapeal kondama, vaid tegin ilusa ahetava pildi palju eemalt)

(Võrdluseks vaade samale kohale paar nädalat hiljem, keskpäeval, kuid juba talveriigis)

 

* * *

 

Ehkki maa-alalt väike ja vähe uuritud, näitab Rakke ajalugu juba põgusal ringkäigul üpris mitmekülgset palet. Surnute põletamiskoht näib pärinevat juba pronksiajast või vähemalt vanemast rauaajast, linnus iseloomustab pigem nooremat rauaaega ning asulakoht on alguse saanud kõige hiljem keskajal. Kui nüüd mõni professionaal veel asja tõsisemalt luubi alla võtaks, tuleks teadmisi kindlasti kamaluga juurde. Lõuna-Virumaa juba kord on selline rikas maa. Olen tegelikult ka veendunud, et järgmist selle kandi muinasreisikirja ei pea enam seitse aastat ootama.