Veel kord Leedust ja tema vanadest aegadest

 

Eelmises, Sammaste kivikalmete reisiloos mainisin septembri alguse puhkusenädalat, mis lubas mul siin-seal ringi rallida ja iidvanu nurgataguseid välja nuhkida. Sellesinatse nädala seikluste meenutamisega jätkan nüüdki. Juba paar aastat tagasi Poola puhkusereisil jäi meie teele puhtjuhuslikult ka selline tore maa nagu Leedu, millest jäi nii hea mulje (nagu Leedul enamasti kombeks), et võtsime nõuks seda ükskord ka lähemalt kogeda. Nüüd oligi aeg küps. Pakkisime vajalikud kodinad + tänavu justkui kuidagi iseenesest kohustuslikuks muutunud kummipaadi pardale ning sõitsime õkva Leedumaale.

 

Leedu on Eestist isegi tänapäeval suurem, vanadest aegadest kõnelemata, seetõttu pidime juba planeerimisfaasis tegema rangeid valikuid, kuhu täpsemalt minna. Valik langes Trakai kasuks, sest esiteks on seal loodus väga ilus, teiseks on linn ise nunnu ja kolmandaks on seal tuhandete tonnide kaupa ajalugu. Sestap ei näe ma ka mingit enesekordamist, kui kirjutan taas veidi Trakaist, millest esimene muinasreisikiri ilmus juba 2021. aastal (loe siit). Pealegi avanesid tänavu siinkandis minu jaoks uued avastused ja perspektiivid, mis täiendasid kenasti juba varem tuntut.

(Trakai saarelinnus õhtu viimases valguses)
 

Meie öömajaks sai võrratu külalistemaja Trakai vanalinnast vahetult idas Varnikai külas. Pererahvas, Vilniusest mõnusamasse keskkonda elama tulnud tore vanapaar tegi meie äraolemise väga hubaseks, ühtlasi laenasid meile jalgrattaid, millega me kaks päeva Trakais ja selle lähemas ümbruskonnas ennastunustavalt ringi tuiskasime. Kaasavõetud paat lubas sedasama teha saari täis pikitud sopilisel Galvė järvel. Sedamoodi pakkusid need inimajaloo ühed parimad transpordilahendused meile kõige mitmekesisemaid võimalusi ümberkaudsete maade ja rahvaste tundmaõppimiseks.

(Trakai saarelinnus vee poolt - paat pakkus meile häid võimalusi nautida arhitektuuri eri nurkade alt)
 

Varnikai küla on küll üsna tagasihoidlik – turismimagneti Trakai lähedus pole suutnud tema palet õnneks muuta –, ent muinasgurmaanile pakub ta häid tutvusi. Avastasime üsna peagi, et otse Trakaisse viiva teekese ääres seisab üks väike, kuid väga nett linnamägi. Viimaste poolest on Leedumaa üleüldse külluslik. Neid on säändsit ja määndsit, nii võimsaid suurvürsti kantse, kust vahepeal Musta mereni ulatuvat suurriiki valitseti, kui ka päris pisikesi, ühe üliku mõisakesi. Varnikai linnus kuulub pigem teise kategooriasse. Küngast on lähiminevikus suurematest taimedest puhastatud ning teda on väga kerge märgata. Jalgratas pidi sedapuhku tee äärde ootama jääma; sundisin oma vanad jalad tööle ja ronisin ahvikiirusel mäe otsa.

(Varnikai linnamägi on üks muhe muhk keset rohetavat Leedumaa pinda)
 

Nagu olingi lootnud, valdas mind mäe otsas täielik õnn. Künka tagumine, see tähendab loodepoolne puudesse põõsastesse mattunud nõlv langes järsult alla. Ilmselgelt olid linnusemeistrid selles kohas ära kasutanud paiga looduslikke vorme. Ovaalne künkalagi oli tasandatud, ehkki selle tagasihoidlikud mõõtmed (umbes 30 × 20 meetrit) ei jätnud tõepoolest ruumi just kuigi paljudele elanikele. Aegade jooksul on Varnikai linnusel põldu küntud ja kruusa ammutatud, lõunaserva kahjustas tee-ehitus. Kui ma Leedu Muinsuskaitseameti lehel kirjapandust õigesti aru saan, on paika eri aegadel ka uuritud, aga leidude osas avalikult ligipääsetavat infot napib. Niipalju on siiski öeldud, et linnamäe pealt ning selle kõrval olevast väikesest avaasulast on saadud riibitud keraamikat, mis dateerib elutegevuse vahemikku alates eelrooma rauaaja lõpust kuni rooma rauaaja lõpuni (või isegi rahvasterännuaja alguseni).

(Künkalagi on nii väike, et peale ühe perekonna siin ilmselt elanikke polnudki. Taolisi mäepealseid asulaid on Eestistki tuvastatud, ühest sellisest muljetasin viimati näiteks tänavuses Hinniala jutus)
 

(Kes mäele ära ei mahtunud, võis elada selle kõrval. Keraamika näitab, et võimalust on igatahes kasutatud)

Riibitud keraamikat leidub ka Eesti eelrooma ja rooma rauaaja muististelt – minu kõige isiklikud kokkupuuted sellega pärinevad Alt-Laari linnusasulast, mida 2008. aastal päästeuurisin. Heinatuusti või millegi muu säärasega nühitud pindadega potid arvatakse olnud olevat baltlaste stiil. Jah, olen sellega nõus, et vanasti võisid Leedus tõesti elada baltlased. Kas neid leidus ka Eestis? Pisut raske midagi otsesõnu väita, aga nende kultuuriline mõju ulatus meieni igal juhul.

 

* * *

 

Varnikaist oli Trakai vanalinna süda kiviga visata. Ainult paarist sillakesest üle ning juba tervitasid meid keskaegsed kaitserajatised. Mõistagi on Galvė järve keskel punetav saarelinnus kõige kuulsam, figureerides kõigis Leedut kas või riivamisi puudutavates turismimaterjalides. Igaks juhuks on ära turvatud ka osa maismaast. Trakai vanalinn nimelt paikneb Galvė, Luka ja Totoriškise järvede vahele litsutud põhja-lõuna suunalisel maaribal, mis juba sellisena pakub häid kaitse-eeldusi. Kuigi järvekallaste vahel polnud ruumiga just laiata, leiti sellest hoolimata võimalus mahutada majade, hoovide ja tänavate kõrvale ära korralik suur kivilinnus. See ehitati 14. sajandi teisel poolel, komplekti kuulub seitse torni ja neid ühendav kümne meetri kõrgune välismüür. Linnusehoovgi on vaheseinaga kaheks jagatud. Idas ja põhjas piiras linnust Luke järve kaldajoon, mujal pakkus kaitset vallikraav.

(Üks seitsmest Trakai poolsaarelinnuse tornidest. Ilmselgelt on siin olnud restauraatorite käsi mängus)
 

(Ja täpselt sama torn veidi teisel kellaajal. Temast kiirgub teatud valgustatust ja enesega rahulolu)

Maismaalinnus – või poolsaarelinnus, nagu kirjanduses sageli kohata võib – hakkas põnevaid aegu nägema juba enne kui mört jõudis kivide vahele kuivada. Leedu oli alatihti nugade peal Saksa Orduga ning pärast mitmeid viimase korraldatud sõjaretki põletanud Trakai linnuse kaitsjad selle 1390. aastal ise, keskendudes rohkem saarelinnuse väljaehitamisele. Siiski tehti hiljem ka poolsaarelinnus uuesti korda. 1440. aastal hukkasid mässavad vasallid linnuses suurvürst Žygimantas Kęstutaitise. 16. sajandil kasutati linnust vanglana. 17. sajandil said Trakai kaitserajatised rängalt kannatada Vene-Poola sõjas (1654–1667) ning kaotasid oma sõjalise tähtsuse. Pärast seda tegutses müüride vahel veel pea sadakond aastat dominiiklaste klooster. Praegu aga on Trakai linnused muudetud muuseumideks ning neid on võimalik piletiraha eest vabalt uudistada. Seda me muidugi tegimegi.

(Poolsaarelinnus seestpoolt)

(Vahemüür lööb linnuse kahte jakku)

 

* * *

 

Kiirelt jõudis kätte meie Leedu-puhkuse viimane päev. Ees ootas pool tuhat kilomeetrit koduteed. Et omastele siit midagi head kaasa võtta, põikasime sisse Ukmergėsse, mis on üks ilus ja sõbralik linn Vilniuse ja Panevėžyse vahel. Poepeatus oli siiski vaid üks põhjus; mul oli ka kurikaval plaan ära näha siinne linnamägi, millele juhatavat silti olin märganud kevadel, kui saatus mind siit põgusalt läbi oli juhatanud. Mõeldud-mõeldud!

 

Ukmergė kandis varem Vilkmergė nime, mis on saadud ilmselt linnast läbijooksva Vilkmergėlė jõekeselt (mida praegu hüütakse teatud loogika põhjal Ukmergėleks). Ühe jutu järgi pärinenud nimi huntide poolt üles kasvatatud tüdrukust (vilkas on leedu keeles hunt ja merga neiu), kuid usutavamaks peetakse nime teise poole seost sõnaga merg-/merk-, mis tähendab sukeldumist või midagi säärast. Kohta mainiti esimest korda kirjasõnas juba 1225. aastal, konkreetsemalt asulat 1333. aastal. Veendusime peagi, et kõik need omaaegsed mainingud olid tindimusta igati väärt – meie ees kõrgus otse pilvedesse küündiv mäemürakas. Ukmergė linnus.

(Ukmergė linnus lööb täiesti pahviks)

 

Kui ahhetamapanevale kõrgusele veel midagi võrdväärset kõrvale lisada, siis seda, et tegemist on ühtlasi vist füüsiliselt kõige ligipääsetavama kantsiga terves Päikesesüsteemis. Ümber künka lookleb kaldtee nagu mütoloogiline metallsiug, vankumata ka kõige järsematel pervedel. Seda mööda iga sammuga terake kõrgemale jõudes avanesid me silme ette avarad vaated linnale ning Ukmergėle ühinemiskohale suure Šventoji jõega, mis omakorda nende kokkusulanud veed Nerise jõe poole läkitab. Kaldtee tegi veel viimase käänaku paremale ning me astusime elus esmakordselt Ukmergė linnuse pinnale.

(Metallrada juhatab su üles isegi siis, kui sa peaksid mingil põhjusel vajama ratastransporti)

(Vaade linnale. Veidi taamal voolab kaugusesse Šventoji jõgi)

Linnusehoovi kattis madalaks pöetud, tallamistest ja päikesest kõrbenud muru. Varju andsid mõned sihvakad puud, millest ühe külge oli riputatud kena romantiline kiik. Õue ümbritses metallpiire, et jumala pärast keegi ootamatult üle serva hukatusse ei langeks. Vanal ajal asendas piiret asisem ringmüür, mis oli iseäranis silmapaistvalt säilinud künka idaservas. Küllap peidavad siin kamara all mitmed hooned ja ruumid linnuse kunagistele kaitsjatele, teenindavale personalile ja loomadele. Ukmergė on Trakai põlvkonna- ja saatusekaaslane: ehitatud 14. sajandil, saanud korduvalt Saksa Ordult räsida, 1388. aastal põletatud koguni omade poolt ning hiljem taastatud. 16. sajand polnud Ukmergė jaoks just kuigi armuline ning võib arvata, et uusaegsetes sõdades ei suutnud ta enam kasvavate militaarvajadustega ühte sammu hoida.

(Ülesjõudjat tervitas vaade linnuseõuele, vallile, piirdetarale ja kiigele)
 

(Otsavall on nii vägev, et varjab kindlasti endas mitmesuguseid ehituskonstruktsioone)

Kuigi varemeis, leidus mäe peal mingeid hooned kuni 19. sajandini, mis lammutati siis turuplatsile ruumi tegemiseks. 20. sajandi keskel põdes linnuseõue läbi veel ühe tasandustöö. Arheoloogid on koha peal käinud näiteks 1970. ja 2003. aastal, neist viimase ajal uuriti ka künka lõuna- ja idajalamil oleva asulakoha kultuurkihti.

(Vallilt linnusehoovile. 19. sajandi turuplats nõudis ruumi ja varasemad ehitised pidid muutuvatele aegadele teed andma)
 

(Veel üks vaade linnale. Esiplaanil lookleb kunstsängi kängitsetud Vilkmergėlė ehk Ukmergėle oja)

Alla saime sama teed mööda ning nüüd polnud küll koduteel enam muid peatusi peale Bauska Hesburgeri Lõuna-Lätis Kreevinimaal, kus täiendasime oma moonavarusid. Leedu oli meie vastu olnud hea ning avanud endast taas uusi tahke. Kui veab, siis pöörame oma pilgud sinnakanti ka tulevikus!