Mööda Virumaa muinasnurgatagused: Nurkse linnamägi

 

Mingil kombel on muinasreisidest kirjutamisel tekkinud aastate jooksul üsna tuntav sesoonne muster. Kui mööda maid hulkumist tuleb ette ükskõik millal, ilmast ja aastaajast sõltumata, siis kirjutamine kui rohkem aega ja keskendumist nõudev tegevus kipub rohkem langema jahedamasse poolaastasse, eriti sügisesse. Suvel see-eest kirjutan vähe, maailm on selleks liiga huvitav, et valget aega niisama passimisele raisata. Kaamospimeduses on kribamiseks kõik eeldused olemas (ainult valgus tuleb ise kotiga eelnevalt kohale varuda). Just sel põhjusel avaldangi teile hallis novembris oma mälestusi õitsvast kevadest ja külluslikust suvest. Pole parata, peate lugema.

 

Suure tüki oma juulipuhkusest veetsin Viru maamõisas. Müüriladumistööde kõrval võtsin palavail päevil ette ka mõned ringid lähemal ja kaugemal. Juba mitu puhku olin tahtnud tõsta oma jalga Nurkse linnamäe kultuurkihistatud pinnale Viru-Jaagupi kihelkonnas (valdade võtmes on mul keeruline mõelda, need tulevad ja lähevad), ent mitu varasemat katset olid määratud nurjumisele. Küll oli kärss kärnas, siis jälle maa külmand, kord puudus õige kaart või oli ligipääs künkale piiratud noore orasega, mille peal olnuks kohatu talluda. Aga nüüd võtsin nõuks süda rindu haarata ja nui neljaks pikalt kripeldanud paik ära näha.

(Selline näeb Nurkse linnamägi välja Maa-ameti reljeefkaardil. Tasaste põllumaade keskel kerkib kirde-edelasuunaline järskude nõlvadega seljak)

Sõitsin juba varasemast tuntud teed pidi Nurksesse ning jalastusin põllu ääres. Seal metsa kaitsvas varjus see otsitav seljandik asuski. Meid eraldas noor vili. Nüüd ma enam ei kõhelnud. Kuresammudega ületasin kärmelt põllu ning sisenesin puu- ja põõsarindesse, mille piirilt ka maapind järsult kõrgemale tõusis. Paremat ülesronimiskohta otsides märkasin ootamatult nõlval otsapidi maast turritavat halli kivi, mille samblasel pinnal mitu madalat kausjat lohukest. Niiisiis päris elus lohukivi. Virumaa kultuurmaastikele on need tegelased igati tuttavad, siiski oli põnev leida üht taolist, millest ükski (vähemalt avalik) allikas ei kõnelenud. Lohke näis kokku olevat kümmekond, kuid nende täpne arv jäi sambla alla peitu.

(Ürgne kutse tõmbas mind kobrutava roheluse sisse peidetud muinaspaiga poole)
 

(Ühtäkki tõmbas mu tähelepanu väike kivinukk künkanõlval, mille lähem silmitsemine tõi üllatuse)

(See oli ju lohukivi. Ärge laske end kahtlase nurga all tehtud pildist heidutada, võin kinnitada, et lohud olid ehtsad)

Seljandikulaele tõusin juba suure innuga. Üleval võttis mind vastu sarapuudega sürjasegametsatukk, ka sellele maanurgale täiesti iseloomulik keskkond. Nüüd tuli vaid üles nuhkida linnamäele viitavad pinnavormid – vallid, kraavid ja teised kummalised kunstlikud moodustised. Olin pihta hakanud mäe edelapoolsest otsast, siit liikusin edasi kirdesse. Ning oh imet, ei läinudki kaua, kui sattusin risti üle seljaku jooksva valli peale. Tuli välja, et seljaku edelaots polnudki veel linnuse põhijagu; viimane asus hoopis valli taga veidi kõrgemal kesk- ja kirdeosal. Varasemad mäel käinud uurijad on vallis märganud ka suuri, kuni poolemeetrise läbimõõduga maakive, kuid minule jäid nad sedapuhku varjatuks.

(Taas üks selline fotonurk, mille puhul pole sugugi selge, et tegemist on linnuse otsavalliga. Vähemalt mingi maakalle siit siiski aimdub)
 

(Vaade valli pealt madalamale seljakuosale. Siin on maapinna kõrguste vahe paremini tunnetatav)

Erinevalt nii mõnestki teisest sarnasest muistisest pole Nurkse linnamäe õu päris lootusetult võpsikusse kasvanud. Siin-seal võis taimede ja kõdu vahel aimata koguni tumedat kultuurkihti. Seda, et siin pole vaid piirdutud vaid linnuse ehitamise uitmõtetega, vaid plaan on ka teoks tehtud ning mäel koguni mõnda aega elatud, näitasid juba 1951. aastal arheoloog Marta Schmiedehelmi tehtud prooviaugud. Toona leiti mõned käsitsikeraamika tükid, sealhulgas üks laineornamendiga kild, mis dateeriti I aastatuhande pKr lõpupoole. Nii et ajaliselt võime Nurkses arvestada ilmselt eelviikingi- ja viikingiajaga. 15 cm paksuses kultuurkihis esinevad söetükikesed kõnelevad kas igapäevasest toidutegemisest ja ahjukütmisest või punase kuke vägivallategudest kantsis. Tema vallapäästjate nimed on ajaloo annaalidest kustunud. Samuti pole minu teada veel keegi teinud siit saadud söest radiosüsinikuanalüüse.

(Vegetatsiooni alt ja vahelt paistab tumedat mullapinda. Oma panuse sellele värvile on nähtavasti andnud ka üle tuhande aasta tagused mäeelanikud)
 

Ma hoidsin ka silmad igaks juhuks maas, aga midagi mäelt kaasa ei võtnud, seda enam, et tegemist on ikkagi äratõestatud ja muinsuskaitsealuse mälestisega. Taas kiirelt üle nurme kalpsates naasesin auto juurde ning lahkusin jälgi jätmata. Üks Eesti muinaspaik oli jälle tuttavamaks saanud.