Saatserinna püha kese

Setomaa 12 nulgast jäävad tänapäeval kolm täielikult hallustraadi ehk Stalini aegu mahatõmmatud Eesti-Vene piiri taha ning kas või millal tekib meil taas võimalus neid külastada või mis neist tulevikus üldse veel järgi jääb, teavad vaid kõrgemad väed seal kusagil üleval. Et kolm nulka asuvad ka täies mahus Eesti poolel, võime lihtmatemaatika abil välja rehkendada, et kokku kuus ehk teisisõnu pooled seto nulgad on rebitud kahe riigi ja maailmakorra vahele ning võime ainult samadele kõrgematele jõududele tänulikud olla, et kõigist neist jäi suurem tükk just Eesti poolele – vilets vinne viir pole teadupärast ühelegi rahvale üleliia tervislikult mõjunud.

 

Üks sellistest äranuditud servadega nulkadest on Saatserinna, Eesti-poolse Setomaa idasopp, mida me külastasime tänavu 18. mail seoses Muuseumiööga. Nulgas Samarinna külas asub Saatse muuseum, mis alles tunamullu avas oma uusima, piirile pühendatud püsinäituse. Piirist kõnelemine on õigustatud; eks jookseb see pagana hallustraatki muuseumist pelgalt mõnisada meetrit eemal palumetsas, nii et uudishimulikel on mõistlik seal küngastel lookleval matkarajal meeled valla hoida. Muuseumiööl aga toimus ringkäik peamiselt Saatse kirikus ja surnuaias, kus meie grupijuhiks oli ülempreester isa Andreas, ning muuseumi perenaise Korela Tea juhtimisel veidi ka külavahel ja muuseumis endas.

(Saatserinna kalmistuvärav ja maikuised tärkavad tammelehed. Kõivul seal taamal on lehisse saamine käinud kiiremini)
 

Esmalt väärib äraõiendamist kirikuküla ja tema ümbruskonna nimi. Vana seto pruugi perra on see Saatserinna (ka Satserinna, Saadserinna jne). Nagu paljudel teistelgi ümbruskonna küladel, pärineb nimi tõenäoliselt vene keelest. Viimases pruugitud nimevariant Зачеренье võib tähendada eri oletustel kas tammikutagust või turbasootagust. Kohanimeuurija Jaak Simm on välja pakkunud, et seda nime kandis esmalt just laiem kant ning alles ajapikku jäi ta külge ka kesksele külale. Võib olla küll – teadaolevalt on alates 1627. aastast Saatserinna küla kandnud hoopis Korki (Горки) nime. Seegi on ilmselt venekeelse algupäraga, tähendades väikest mäekest. Eesti poolt lähenedes hakkab tõepoolest juba eemalt silma, et terve küla koos kirikuga tõuseb ümbritsevatest nurmeväljadest veidi kõrgemale.

 

Korki andis ajapikku teed Saatserinnale ning pärast seda, kui piirkond eraldati 1922. aastal – juba Eesti Vabariigi all – omaette vallaks, hakkas Saatserinna nime sabaots vägisi küljest murenema. Nõnda sai vallast Satseri ja 1930. aastate lõpuks juba praegugi ametlikult püsima jäänud Saatse. Aga et meie võrguraamat hindab vanu ja väga vanu asju, siis püsime edaspidi truud ainult algupärasele Saatserinna nimekujule.

 

Nagu mainit, kannab Saatserinna nime niisiis lisaks külale ka terve nulk. Lähedal Pihkva järve ääres leidub küll ka suuri vene külasid, ent seto pärimus on nulkadesse lugenud reeglina seto külasid. Ega sellega ka alati asjad selged pole, sest etnilised piirid on Setomaal alati vongelnud siia-sinna ning praegune vene küla võis alles paarsada aastat tagasi olla seto mis seto. Ning õigupoolest ka vastupidi. Kas või siinsed pea eranditult venelikud külanimed on pannud uurijaid vahel arvama, et seto asustus peab olema vene omast noorem. Ma ise olen ka selle üle vahel pead murdnud, aga suurt selgust pole kätte saanud. Näib, et piirialadel on kakskeelsust ja keelevahetusi minevikus ette tulnud sagedaminigi, kui ette kujutame. Samuti ei pruukinud kodune, siseringi keel ja väljapoole suunatud keel olla kaugeltki üks ja sama. Kui esimeseks oli seto ja teiseks vene keel, pole imestada, et ametlikesse dokumentidesse said kirja ainult paikade venekeelsed nimed.

 

Pika ajaloo vaates ei näi Saatserinna nulk just üleliia vana olevat. Kui välja arvata Pihkva järve veered ja Piusa alamjooksu kuivemad nukid, kust on teada mitmeid I aastatuhande II poole liivakääpaid ja paar linnamäge, pärinevad sisemaised arheoloogilised asustusjäljed enamjaolt keskajast. Võib-olla ainult Moložva ehk Molosa jõekese äärne Pattina küla Saatserinnast paar kilomeetrit lõuna pool kuulub juba hilisrauaaega. Ega keskaegki olnud teab mis erakordne rahu- ja õnnepõli, aga näib siiski, et rahvast sündis sellal niipalju juurde, et tuli hakata mõtlema uute talude ja külade rajamisele ka suurematest veekogudest kaugemale. Sellised uusasulad said oma põhielatise kõigi eelduste kohaselt just põlluharimisest. Oma tõuke võis piirkonna eluolule anda 15. sajandi lõpus Petseri kloostri asutamine mõniteist kilomeetrit edela pool. Kloostrist hakkas käima maantee lähimasse Pihkva järve sadamasse Krupasse otse läbi Saatserinna kandi. Nii tekkisid kohalikel ka eeldused väikeseks lisateenistuseks kala või muu järvelt toodava kraamiga kauplemiseks. Näiteks etnoloog Mare Pihol on umbmääraseid andmeid Molosal toimunud pärlipüügist. Pärlitega kaunistati Petseri kloostris ja ümberkaudsetes kirikutes ikoone.

 

(Niimoodi see pärlipüüdmine Molosa jõel välja nägigi... Või siis mitte. Teise kalda metsaviir jääb juba Vene poolele, seetõttu pidin ka Eesti piirivalvuritele dokumenti näitama)

Pühadest asjadest tahtsingi ma õigupoolest nüüd veidi rohkem kõnelda. Sel mahedal kevadõhtusel ringkäigul näidati meile neisse puutuvat omajagu. Ütleksin koguni, et Saatserinna nulgas ongi pühad paigad ja asjad koondunud ühte punkti, otsekui valitseks siin teatud vaimne gravitatsioonikese.

 

Millal see gravitatsioonikese kohalikele inimestele oma mõju hakkas avaldama, pole aasta täpsusega võimalik öelda, aga vahest tundsid seda juba esimesed palosid põlluks raadanud asukad. Igatahes on rahvajuttudest meie päeviks üles tähendatud mitu lugu, mis seletavad siinse püha ajaloo sündi. Neist ühtede järgi leidnud kord karjused võpsikus mööginud lehmale järgnedes kase otsast ehk männi juurte vahelt Püha Paraskeva puusli ehk ikooni, puu all aga olnud kaks kiviristi. Ikoon viidud küll Pihkvasse, küll Peterburi (mida küll sellal tegelikult veel olemas olla ei saanud), aga see tulnud alati imekombel ise puu manu tagasi. Olukorda vaagides leidnud targad mehed, et ju see siis peab üks püha paik olema, ning ikooni leiukohta ehitati väike tsässon. Hiljem, kui rahval juba raha rohkem käes, tehtud tsässona asemele juba kirik.

 

Teised jutud teavad, et üks kivirist olla esmalt leitud kuskilt Pihkva järve äärest (mainitud on näiteks Krupa küla) ning sinna tahetud seepeale mõistagi tsässonat ehitada, aga vaat kus lops! – rist kadunud öösel ära ning tüki otsimise peale leitud see hoopis mitu versta eemalt Saatserinnast. Noh, mis seal ikka, rist veetud endisse kohta tagasi, kuid sama asi kordunud veel mitu korda. Viimaks tulnud ka risti leidja mõttele, et küllap on õige tsässon ehitada paika, kuhu rist ise minna soovib. Tsässona asemel tehtud Saatserinna aga juba ühekorraga uhke kirik.

 

Sarnaseid imelisi pühaste ilmumiste ja ristide isetahtlike rändamiste lugusid on Setomaal ja mujal õigeusu ruumis pajatatud mujalgi. Kes vähegi nende tõepärasuses kahtleb, tutvugu vaid käegakatsutavate tõenditega. Nii Paraskeva pühane kui kivirist asuvad praegugi kirikus. Rist on raamitud kena hõbetatud messingpalistusega – tea, kas selleks, et ta igaks juhuks oma meelt ei muudaks ega kuhugi mujale ei läheks? Aga tõenäoliselt on ilustused lisatud eelkõige suurest austusest, sest kui tal ikkagi oleks põhjust lahkuda, küll ta siis ka läheks, hoolimata ühestki lukust või riivist. Nüüd liigub ta vaid kord aastas, nimelt kiriku ja kogu Saatserinna nulga suurimal pühal päätnitsapäeval, mis liikuva pühana on reede enne iljapäeva 2. augustil. Suurkannataja Paraskevale pühendatud jumalateenistusel kantakse kivirist ja ikoon ristikäigul ümber kiriku ning kes nende alt siis läbi läheb, saab uskumuse järgi oma hingelistele ja vaimlistele muredele suurt leevendust.

(Püha Suurkannataja Paraskeva ikoon ehk pühane Saatserinna kirikus. Seto kombe kohaselt on ta rüütatud punavalgesse pühaserätikusse ning kaela riputatud hõbedast rahadsõ')

(Saatserinna kandi kõige püham kivirist asub kirikus klaasi all ja on kõrgesti austatud)
 

(Risti palistab ka spetsiaalselt tema mõõtudele valminud metallümbris)

Praeguse kiriku kõrval kasvab ilus mänd, kust, võiks arvata, see Paraskeva ikoon leitigi, aga tegelikult on see heal juhul vaid esialgse püha puu järeltulija. Nimelt on kirjalikest allikatest teada, et männi kõrvale ehitatud tsässona juurde käis rahvas vanasti püha pidamas ning leiba, juustu ja võid annetamas nii innukalt, et õigeusu kirikuvõimud hakkasid sellele juba viltu vaatama. Nii laskis Pihkva asehaldurkonna valitsus tsässona ja tolleks ajaks mahalangenud männi 1784. aastal minema vedada ja kusagil kaugemal ära põletada.

(Kiriku kõrval kasvab kena mänd, kes tuletab meelde loo imettegeva ikooni leidmisest)
 

Päris tühjaks Saatserinna püha kese selle radikaalse aktsiooniga ometi ei jäänud. Ehkki tsässon oli nüüd hävitatud, oli tema kõrval juba tükimat aega seisnud ka puust päris kirik. Viimast märgiti esmakordselt juba 1663. aastal ning ta asus seal tõenäoliselt kuni 18. sajandi lõpuni. Praegu on selle ilmselt üsna väikese kiriku altari asukoht tähistatud surnuaias kivitulba otsa kinnitatud raudristiga – see on õigeuskliku traditsiooni nägemuses endiselt nii püha koht kui veel olla saab kuni aegade lõpuni. Vanast kirikust on säilinud ka kuninglikud väravad, mida võib näha uues kirikus seina ääres.

(Vana kirik asus uuest mõnikümmend meetrit lõuna pool. Lihtsalt tähistatud altarikoht on endiselt äraütlemata püha)

(Vana kiriku kuninglikud väravad on hoolimata aja tuultest säilinud ning neid hoitakse sellises klaasitud kastis)

 

Praegune kivikirik või vähemalt selle esimene osa valmis 1801. aastal mõnikümmend meetrit põhja poole. Ehkki pühakoda on hiljem koguduse kasvades pikendatud, jätab ta seestpoolt endiselt mulje, nagu siseneksid koopaseinte vahele. Õigupoolest võikski üks kirik minu poolest just koopa moodi olla. Varakristlik usuelu käis (küll olude sunnil) sageli just katakombides ja muudes varjatud käikudes ning eks ole ju paljud-paljud pühaduse igatsejad peitunud argielu eest niisketesse pimedatesse koobastesse, kus välised võbelused ei pääseks pikki palvemõtisklusi segama.

 

(Uus kirik väljast. Altaripoolne, s.o. parempoolne ots on varajasem ehitusetapp, torniga lääneots mõnevõrra hilisem. Eri etappe reedavad muuhulgas akende veidi erinev kuju)

(Kirik seest. Püha rist on pildi paremas servas, selle tagune Jeesuslapsega Jumalaema kannab nii nagu Püha Paraskeva seto kombe kohaseid hõbeehteid. Vasakul servas paistev Jeesuse Kolgata-figuur on kaetud seto pühaserätiga)

(Saatserinna kiriku ikonostaas. Ees paremal Püha Paraskeva ikoon)

Lisaks vana kiriku altarikohale võib surnuaial jalutades veel üht-teist põnevat silma hakata. Uusaegsete matuseplatside, ristide ja hauakivide rägastikku on end ära peitnud mõnigi iidne kiviristike. Tagasihoidlikud mõõtmed lubavad neil üsna edukalt varjuda, nii et ega ma päris täpselt teagi, kui palju neid seal õieti on (osade kirjade järgi vähemalt neli). Mälu toel õnnestus mul üles leida kaks 14.–16. sajandisse dateeritud risti. Aastaid tagasi seisnud veel ühe risti tükk Saatse Muuseumi sissepääsu kõrval betoonpostamendil, kuid muuseumi perenaise Korela Tea sõnul on see nüüdseks kiriku juurde toodud – kahjuks jäi mul üle küsimata selle täpne asukoht. Olgu see siis teiseks korraks avastada.

 

(Väike keskaegne kiviristike on osanud end haudade vahele ära peita. Sellest hoolimata on ta kaasatud sujuvalt modernsesse kalmistukujundusse)

(Teine vana kivirist on samuti saanud naturaalseks osaks tänapäevasest kalmistukultuurist)

Mitmesaja aasta vältel on Saatserinna koguduses olnud nii seto kui vene rahvast ning üldjoontes said nad omavahel vist üsna normaalselt läbi. Üle-eelmise sajandi lõpus ja eelmise sajandi alguses toimetas kirikus Pihkva järve Kaamenka saarelt Muudova külast pärit aktiivne preester Vassili Solovski. Tema eestvõttel remonditi kirikut, ehitati kalmistule kivist aed ümber ning hoolitseti laste hariduse eest. Paraku jäi ta ette kommunistidele. 1918. aasta lõpus arreteeriti preester Vassili koos kogudusevanem Stepan Grivonogoviga ning viidi Petserisse. Umbes samal ajal oli Eesti keskjoonel toimuvas võitlustes punaväelaste ja Eesti rahvavägede vahel kaldunud kaalukauss viimaste kasuks ning 1919. aasta jaanuaris hakkasid nad juba Lõuna-Eesti poole suruma. Punased läksid sellest närvi ning nagu närvi läinud punastel läbi ajaloo on ette tulnud, otsustasid enne taganemist 12. jaanuaril Petseri raudteejaamas kõik oma vangid ilma kohtuta maha lasta. Sama tehti muide kaks päeva hiljem ka Tartus. Hukatud kirikumehed maeti Saatserinna kirikaeda ning kuigi hilisema nõukogude okupatsiooni ajal püüdsid uued punased mälestust neist hauatähiste õhkulaskmise abil maa pealt kaotada, püsis teadmine ja mälestus kohalike seas edasi. Nagu hästi teame, sai ka seekordne punaste aeg lõpuks läbi. Eesti Apostlik Õigeusu Kirik kuulutas 2004. aasta päätnitsapäeval preester Vassili ja kogudusevanem Stepani pühakuteks, oma usu eest kannatanud märtriteks. Nende hauad on hõlpsalt leitavad, kui kohe surnuaia väravast sisenedes paremale pöörata.

(Setomaa pühakute Saatse Püha Vassili ja Püha Stefanuse hauad. Preester Vassili oli pärit lähedasest kalurikülast Muudovast, kirikuvanem Stepan (Tepo) Lädina külast. Viimast kujutatakse ikoonidel seto rõivih)
 

Paraskeva Päätnitsa kirikust on nüüd nii palju juttu olnud, et võib täitsa meelest minna, et Saatserinnas on tegelikult veel teinegi kirik. See on õkva vana kiriku peauksest välja vaadates teisel pool surnuaiatara seisev maakividest ja tellistest hoone. Kuid pole tal ei torne ega kupleid, teda katab kõige lihtsam madal eterniitkatus. Tänapäeval teeb tema leidmise kergemaks vastu tara püstitatud infotahvel, aga pikka aega oli ta võhikule silmale vaata et nähtamatu. Selle kiriku lugu algas 1930. aastatel, mil Eestis püüti segakogudused muuta üherahvuselisteks. Saatserinna puhul tehti otsus ehitada setodele eraldi Peeter-Pauli kirik. 1938 asuti tööga tublisti peale, kuid II maailmasõda lõi kavad sassi ning päris valmis sellega ei jõutudki. Kirikus oli pikka aega hoopis masinate remonditöökoda. Kas seal ka midagi praegu sees tehakse, ei mõista ma teile öelda.

(Peeter-Pauli kirikul polnud õnne kunagi lõpuni valmis saada. Samas mine sa tea, mida tulevased ajad temaga seoses toovad)
 

Hea meelega jätkaksin oma juttu juba Pihkva järve äärsete ajalooliste imedega, millest seal kindlasti puudu ei tule, kuid kahjuks on piir ees ja kinni. Kohe II maailmasõja järel joonistati enamik Petseri maakonnast igaks juhuks Vene NFSVSJDHGDHFVFVF-i osaks, sealhulgas kõik järveäärsed vene kalurikülad, ent ka mitu Saatserinna valla seto küla. Kui veel väike põnn olin, vedasid Saatserinnas kokkuostupunktis töötanud vanavanemad mind mõnikord Kruppa suplema ja vist mõnele poole mujalegi, uuemal ajal pole aga olnud kordagi võimalust sinnakanti nina pista. Samamoodi nagu näiteks paljudel setodel on olnud raske Vene poolele käia omaste haudu hoolitsema, on piiritagustel järveäärsetel elanikel jälle keeruline tulla Saatserinna kirikusse ja haudadele. Impeeriumi haare näikse esialgu veel pigistavat.

 

Pühad asjad aga, need oskavad oodata…