August andis mitmesuguseid võimalusi kodumaal ja
lähinaabruses ringi rännata ning üks selliseid kiiremaid sutsakaid viis mind
Peipsi kanti. Kodavere kihelkond on huvitav päris mitme nurga alt – võtkem või
vanausulised, Juhan Liiv või Alatskivi loss. Samuti on idamurdeline kodavere
keelepruuk selline põnev, liites endasse eri suundadest pärit jooni ning
kõlades sellest hoolimata ikkagi täiesti originaalselt. Vahest iseloomustabki
just keel hästi Peipsimaa positsiooni inimeste ja kultuuride sünteesijana.
Siinne asustuslugu küündib tuhandetesse aastatesse ning uusi avastusi tuleb järve
kallastelt ja vee altki pidevalt juurde.
Kodavere kirikust mõni kilomeeter loode pool Raatvere külas asub kohe maantee ääres terve komplekt muistiseid, mis avavad ühe Peipsiveere nurgakese rahva eluolu tuhatkond aastat tagasi. Uitmõtted olid selle kandi ümber keerelnud juba varemgi, kuid külaskäiguks pidin passima sobivat aega. Aga kui juba seal olin, siis läks koha leidmine Maa-ameti kultuuripärandi kaardirakenduse lahke abiga kärmelt. Viikingiaja lõpu ja hilisrauaaja (10.–13. sajandil) talud asusid sealsamas, kus praegusedki – maanteest Peipsi pool umbes kolme hektari suurusel alal. Omaaegsetest hoonetest, hoovidest ja hoovitagustest on jäänud maha arheoloogiline kultuurkiht. Sinna ma siiski ligi ronima ei hakanud, kuna võõra tüübi hulkumine kellegi tagaaias oleks välja näinud suhteliselt kahtlane. Seevastu sihtisin tähelepanu teistele muistsetele paikadele.
Tegid muinasraatverelased oma kodus, mida tegid, aga
kui asi läks rauatootmisele, mindi selleks ilmselt tuleohutuse eesmärgil
taluhoonetest mõnisada meetrit kagu poole. Rauda vajas lihtinimene toona
tagasihoidlikult, vahest ainult noa, vikati ja kirve jaoks. Erialainimesele
kulus mõistagi rohkem – sõdalane ja kütt pruukisid tapariistu, puusepp
peitleid-voolmeid, sepp tervet täiskomplekti spetsialiseeritud töövahendeid
jne. Kuna kogu raua saamise ja sellest kõikvõimalike esemete valmistamise
võlukunstid olidki pühendatud viimasena mainitud ametimehele, siis pidi ta
olema rahva seas päris austatud – sõltus tema oskustest ja abivalmidusest
teistegi heaolu. Rauatootmine oli tublisti aega ja võhma nõudev töö. Vaevalt et
üks auväärsesesse seisusesse tõusnud sepaisand üksipäini kõiki kohustusi enda õlule
kanda võttis. Tema keskendus keerulisematele ja täpsematele töölõikudele, lihtsam-mustem
töö jäeti vähemkvalifitseeritud odavtööjõule. Sedamoodi valmis terve brigaadi
ühisrügamisel ihaldatav lõpptoodang, mida hiljem arheoloogid on leidnud nii
elupaikadest ärakaotatult kui ka surnutele kalmesse kaasa pandult. Muinasteadlastele
oskavad aga hinnata ka seda, mida muistsed rauatootjad ise üleliigseks prügiks
pidasid ja objektile maha vedelema jätsid – näiteks savist rauasulatusahjude
tükke ja šlakikänkraid. Rauatootmistaristust leiti kaevamistel ka paar
sulatusahju aset ja üks söepõletamisauk.
Kui juba jutt surnute sfäärile kaldus, siis püüti
Raatveres sarnaselt rauasulatusele kodutanumalt igaks petteks eemal hoida ka
surnud. Nende tarbeks valiti umbes 10. sajandi lõpus kas juhuslikult või tagamõttega
sama rauatootmispaik ning võib koguni olla, et mingil ajal tegeldi seal pisut
kõrgemal liivakingul rauatöö ja matmisega üheaegselt. Nagu arheoloog Ain Lavi
aastatel 1981–1983 päästekaevamiste käigus leidis, maeti Raatvere surnud algul
vaid põletatult, kuid 11. sajandi algusest lisaks ka põletamata ning valdavalt peaga
lääne poole (vaid paari panusteta luustiku pead olid suunatud põhja). Sedamoodi
oli igati omane ka ristiusu tavadele. Peipsi järve mööda võisid teadmised
kristlusest liikuda juba jupp maad enne ristisõdade möllu. Vesikonna suurim
kiriklik keskus asus lõunas Velikaja jõe alamjooksul Pihkvas ning sealt oli
laevaga Põhja-Peipsile siinse Soopoolitse nimelise maanurga rannavetesse
liikumine soodsate ilmaolude korral puhtalt ärategemise küsimus. Kuid ega siin
ka vanu kombeid sedamaid üle parda heidetud – enamik maetuist olid varustatud kogu
Toonelas vajamineva kraamiga, eelkõige savinõudega, mida leidus paljude
luustike juurest. Samuti põletati endiselt vähemalt osa surnuid enne matmist vana
kombe kohaselt tuleriidal ära. Alles 13. sajandil näib põletusmatuste tava
Raatverelt hääbuvat – usutavasti kristluse uue, nii otsese kui kaudse surve
tõttu. Kalmistule aga maeti raatverelasi ilmselt ka veel keskajal.
(Kes püüab Raatvere kalmet üles leida, siis sellele annavad sobiva juhise kohe maantee äärsele matusepaigale püstitatud vana kooli muinsuskaitsetahvel ja infostend. Eemalt võib aimata juuresoleva talu maakeldrit. Võin enam-vähem kindel olla, et selle ehitamisel satuti nii mõnelegi muinasluule)
Kokku 27 kaevamistel leitud laibamatusest on
arheoloogide silmad pannud iseäranis kahtlaselt särama kaks. Need mõlemad
kuulusid keskeltläbi 35-aastastelt surnud meestele, kellele oli hauda kaasa
pandud sepatööks vajalikku kraami ja muud head. Ühe kirstuga sängitatud mehe erakordselt
mitmekülgsesse hauainventari kuulusid sepavasar, vikatitera, mõõk, kaks suurt
odaotsa (neist ühe küljes olid pronkstraadiga kinnitatud mingi linase kanga jäänused),
neli käevõru, spiraalotstega sõrmus, hoburaudsõlg, riidejäänused ja nende
pronkskaunistused, vöö ja pandlad, Saksa linnas Wormsis umbes aastael 1002–1024
vermitud hõbemünt, kasetohust vakake, puust kausi tükid ja käsikedral
valmistatud savikauss. Kõige suurem panus oli surnu jalutsisse kummuli asetatud
raudpada, mida ilmselt oli samuti kasutaud sepatööks. Pikemalt seletamatagi on
selge, et tegemist on ka Eestis ainukordse arheoloogilise leiuga. Võrdlusmaterjali
võib aga leida naabrusest. Sepapadasid on maetutele kaasa antud Skandinaavias,
samuti soomlaste, karjalaste ja vepslaste juures, mis kuulusid laiemalt
viikingiaegsesse kaugveeteede võrgustikku, nagu õigupoolest Raatveregi.
Valmistusviisi põhjal on oletatud, et Raatvere katel oli kohaliku meistri töö,
nii et mine tea, ehk läks pada koos oma valmistajaga üheskoos Toonela maile.
Teinegi arvatav sepp oli varustatud raudvasaraga ning
lisaks sepapihtidega. Muudest panustest olid esindatud vikat, odaots, kirves, käevõrud,
hoburaudsõlg, vöö, savinõu ja muud head. Ain Lavi on sepapihtide tegumoe põhjal
järeldanud, et neid kasutati toorrauakamakate väljavõtmiseks sulatusahjust,
ning selle põhjal omakorda järeldanud, et 11. sajandil tegelesid raua tootmise
ja toorrauast esemete valmistamise etappidega ühed ja samad inimesed (aga arvan
endiselt, et mustem töö anti ikkagi abijõu teha). Ilusate asjadega on maetud
veel teisigi raatverelasi, kuid põhjalikumat tervikkirjutist kalmerahva kohta
pole minu teada seni ilmunud. Aga kui nüüd keegi võtaks uurimistööd teha, siis pakuks
Raatvere aines kahtluseta veel põnevaid seiku ja tõiku meie kodumaa minevikust.
Ei saa salata, huvitav kant see Peipsimaa.
1 comments:
Abilugemist:
Ain Lavi, Jüri Peets. Zur Archäologischen Forschung Ostestlands. Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateadused. 1985, 4.
Ain Lavi, Kalju Heinoja ja Jüri Peets. Viikingiaegne radukatel Raatvere sepamatusest ja selle konserveerimine. Loodus, inimene ja tehnoloogia. Interdistsiplinaarseid uurimusi arheoloogias. Muinasaja teadus, 5. Tallinn, 1998.
Ain Lavi. Põhja-Tartumaa rauatööst muinas- ja varakeskajal. Eesti Arheoloogia Ajakiri, 1999, 3, 1.
Post a Comment