Seto pühade kivide maa

 

Oktoober on seni olnud vähemalt sama hullumeelne kui september, mis juba iseenesest oli suht gaas põhjas minekuga. Kõikvõimalikud sündmused ja esinemised viisid enam-vähem kõikidesse Eesti nurkadesse ja soppidesse, aga tõtt öeldes mulle nii meeldibki. Sügis, mis selle aja jooksul suve ühel hetkel otsustavalt välja vahetas, meeldib ka. Kui ei meeldiks, oleks elu ilmselt sellel laiuskraadil üpris sünge.

 

“Peab meeldima,” laususin ma iseendale ühel pühapäeval, kui mul oli tekkinud põgus vabam hetk ning olin otsustanud selle pühendada mõnusale rattamatkale Setomaa maalilistele teedele. Väikese lisanüansina pidin küll arvestama tervet nädalavahetust ilmestanud tormiga, mis tõotas matka pöörata külmaks ja vaevaliseks. Seda ta mõistagi ka tegi, ent ma ei jätnud oma jonni ning sõitsin planeeritud kilometraaži siiski kuidagimoodi ära. Põhiliseks motivaatoriks oli soov käia külas paaril tuntud Lõuna-Setomaa pühal kivil, et saaks neist ka siin mõne sõna vesta. Kivid olid omal kohal ning eks neist kohe tulebki juttu, aga lisaks leidsin teel veel mõne püha või muu märkimist väärt tähendusega paiga ning olgu seetõttu nemadki siin ära mainitud.

 

Tartust Setomaale rändamine käib mul tihti sedamoodi, et sõidan rongiga Koidula jaama ning sealt juba rattaga edasi ühes või teises suunas. Sel korral sõitsin ühe soojaga (endal vere maitse suus) Võmmorskisse, ületasin Piusa ja Pelska jõed, ronisin vapralt üles mäkke ning litsusin aina edela suunas, läbides Jaanimäe, Veretinä, Tsergondõ, Tobrova ja Lepä. Esimese sisulise, ehkki põgusa peatuse tegin alles Viro külakeses, kus otse Obinitsa – Meremäe maantee veeres on vana külakabeli ehk setopäraselt tsässona ase. Väike palkhoone ise on juba varasemate aastakümnete jooksul kaduvikku läinud; veel 10–15 aastat tagasi mäletasin ma ise sellest ainult kõige alumist läbimädanenud palgikorda. Puidust paremini oli säilinud algselt tsässona tagaseinas olnud parajalt masajas kivirist, kuid sellelegi olid sisse pugenud ohtlikud praod.

 

Vahepealsetel aastatel oli siiski nii mõndagi tehtud ning praegu võttis mind vastu juba oluliselt muutunud pilt. Tsässonat ennast polnud küll uuesti üles ehitatud, kuid kivirist ja tsässonaase olid vahepeal võimust võtnud kibuvitsast ja muust võsast puhtaks raadatud, ristile hoolitsev katus peale ehitatud ning tsässona piirjooned uue palgikorraga maha märgitud. Lisaks oli juurde püstitatud infotahvel, mis kõneles paiga korrastamisel tehtud arheoloogilistest uuringutest kolm aastat tagasi. Heiki Valgu juhtimisel leiti tookord sajandite vältel maha kukkunud münte vahemikust 1660.–1960. aastad. Mündid polnud sinna tulnud omal jõul, vaid nähtavasti annetatud ristile ja tsässonale. Keegi oli siia ära kaotanud oma kaelaristi – ka selle leidsid arheoloogid nüüd üles. Maas vedeles ka varauusaegseid potikilde, mis võivad pärineda omaaegsetest taludest või hoopis risti ja tsässona juures toimunud palvustest. Hävinud tsässona ehitusaega ei teata, aga rist võib väljanägemist arvesse võttes pärineda juba 14.–16. sajandist. Säilinud on ka teadmine, et pühapaika käidi varemalt kokku paasapüha aegu ehk 19. augustil. Tsässona juurde viidi siis õunu, sest paasapäeva on loetud õunte valmimise ajaks ning alates sellest kuupäevast on mõtet neile hambad sisse lüüa.

(Viro (ehk Palandõ) tsässon hävis mõnikümmend aastat tagasi, hiljuti on aga pühapaigas taas kord loodud)
 

(Tsässona kunagist aset markeerivad kividele toetatud aluspalgid, millele on kaitseks kliima eest laudadest katused peale ehitatud. Ka kivirist on endale taas varjualuse pea kohale saanud)

(Viro kivirist on selline nunnult töntsakas. Trapetsjad labad on sealjuures iseloomulikud Irboska kandi kiviristide tegemise traditsioonile)

Viro kivirist oli niisiis selle matka esimene Setomaa püha kivi. Olles seal vajaliku hingetõmbe ära teinud, jätkasin teekonda lõunasse, et leida üles järgmised. Mu silme ees virvendas sihtpaigana Vaaksaarõ nulk, Setomaa üks kõrgemaid piirkondi, kus künkad kerkivad enam kui 200 meetri kõrgusele merepinna kohale. Merd siin ometigi läheduses pole, hoolimata Meremäest, Mereküläst või teistest sarnastest eksitavatest kohanimedest, mida oma teel kohtasin. Merekülä kohta on hoopis pakutud välja, et kuna selle ajalooline venekeelne nimekuju on Ме́рина Гора́, siis võib toponüüm siin õrnalt, kuid elegantselt vihjata hoopis soome-ugri rahvarühmale merjalastele, kes ennevanasti elasid peamiselt küll Moskva kandis, kuid mine sa tea, mõni võis ju mingitel asjaoludel ka siia Setomaale sattuda. Kuna seto toponüümikas esineb veel vähemalt kaks kohanime, mille tähendust võib seletada merjalastele lähedaste ersade-mokšade keele abil (Poksa ja Rääsolaane) ning et seto kultuuris on mõningaid teisigi nähtavasti Volga kandi rahvastelt pärit jooni (lähemalt loe näiteks siit), siis ei tõtta ma ka Merekülä ja merjalaste vahelist võrdusmärki liiga usinalt prügikasti pühkima. Aga et kohapeal passimisega pole ka võimalik enam midagi kindlalt tõendada – sest ega tänapäevased merekülälased ju enam ammugi merja keelt kõnele – , siis rühkisin sealt lihtsalt edasi, kuni jõudsin Miikse kirikukülla.

(Salapärase nimega Merekülä)
 

(Vaaksaarõ nulgas on aimata Haanja kõrgustiku hingust. Maastik muutub lainelisemaks, künkad kerkivad taeva suunas)

Kirik pole Miikses olnud kuigi kaua. Ristija Johannesele pühitsetud jumalakoda ehitati alles 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul – veel Stalini eluajal. Sellise vaga teo tõttu andis verine diktaator peagi kuulsusetud otsad ning läks sinna, kuhu veriste diktaatorite hinged on tavapäraselt minema sunnitud. Kiriku ümber on väike surnuaed, kuhu matab ja käib lahkunud omakseid külastamas peamiselt kohalik Vaaksaarõ nulga rahvas. Kõige suurem kogunemine leiab aset vana kalendri jaanipäeval 7. juulil. Sellal korjub Miiksesse ka kaugemalt pärit rahvast, keda tõmbab siia üks vana-vana traditsioon, palju vanem kui künkapealne kirik ja kalmistu. Nimelt asub lisaks neile Miikses ka veel ravi- ja muude imevõimetega Jaanikivi.

(Setomaal on koguni kaks Stalini ajal ehitatud kirikut. Üks on Obinitsas, teine aga siin Miikses. Verine diktaator viskas selle peale vedru välja)
 

(Jupike kiriku ümber kasvanud surnuaiast)

Jaanikivigi on oma nime saanud piiblist tuntud Ristija Johanneselt, niisamuti kui õkva kivi kõrval vonklev madal Jaanioja (Jaaniuja). Setod on teadnud kõnelda, et kunagi käis pühamees Miikses ning istus kivi peale jalgu puhkama, millest jäigi viimasele alatiseks pühadus külge. Kuuldused sellest imelisest loost on levinud üle Setomaa ja kaugemalegi, nii et vanal jaanipäeval tullakse tõepoolest suurte rahvahulkadena Jaanikivi juurde, et talle austuseks head ja paremat tuua. Andideks kõlbab mitmesugune väärt kraam – leib, piimasaadused, vill, linad, riideesemed. Vastutasuks loodetakse kivilt abi enda heaolu parandamiseks. Kellel mõni tervisemure, võib suruda haige kehaosa vastu kivi. Et toimetamised Miikses üleliia paganlikuks ei läheks, on siin juba vanadest aegadest jaanipäeval kohale käinud ka preester (enne Miikse kiriku valmimist tuli ta näiteks Taelovast, mis nüüd on Vene poole peale jäänud), kes juhtis kivi juures palvust ja pühitses Jaanioja vee. Seejärel on rahvas vett samuti kasutanud oma abiks ja õnnistuseks, visates tänuks ojapõhja münte. Lisaks preestrile tuli Miiksesse kohale palju sante ja kerjuseid, kellele kivile toodud annid viimaks võrdselt laiali jagati. Praegusel ajal, kui ande pole enam nii rikkalikult ja mitmekesiselt, on ka almuste jagamise komme kadunud. Ojapõhjas siravad rahad aga kinnitavad, et mõned tavad on siin endiselt kindlalt elu ja tervise man.

(Jaanikivi ja Jaanioja otsija pööraku pilk kollase infostendi suunas)
 

(Ning siin nad kõrvuti ongi - oja ning selle kaldal veidi tükliku olekuga Jaanikivi)

(Oja põhjas sätendavad ohvrirahad nagu kalasoomused)

Muidugi võib meie segastel aeadel leiduda neidki, kes nüüd põlastavalt hüüatavad, et mingid kivid või lätted ei saa ju ometi tegelikult pühad olla ning et see kõik on sulaselge jama. Nojah, eks ta tõsi ole, ega kaugeltki iga kivi ju pole püha, isegi kui ta kenasti läigib, on riputatud kuldketi külge ning peaks müüja väitel avama su ussripikutšakra. Isegi Jaanikivi kohta esitati juba päris vanasti skeptilisi seisukohti. Neist (kuri-) kuulsaimat mäletab kohalik rahvas hästi. Nimelt kuna Miikse asub kohe Seto- ja Võro- ehk Liivimaa piiril, hakanud kord üks Liivimaa poolt pärit mõisnik või talunik endale uut karjalauta ehitama ning otsustas ka Jaanikivi ehituseks vedada. Mõeldud-tehtud – püha kivi õhati juppideks ning müüriti hoiatustele vaatamata laudaseina. Lugu oleks sellega ka lõppenud, aga ei lõppenud. Lõppema hakkasid hoopis laudas elama pandud lehmad. Laudaehitaja sai viimaks oma veast aru ning tõi jupitatud kivi oma algsesse asukohta tagasi. Ning selles, et Jaanikivi on tõesti katki tehtud, võib oma silmaga veenduda igaüks, kes Miikset palverännakul või muidu kolades väisab.

(Oma silm ei valeta - kivi on katski mis katski)
 

Enne kiriku ehitamist olnud Miikses ka mitu tsässonat – üks külas sees, teine kuskil üsna kivi lähedal (see hävi ilmselt juba 20. sajandi algul) ning kolmas, 1920. aastate lõpus ehitatud, otse kivi kõrval. Viimase ehitas isa Dorofei Petseri kloostrist, et rahvas liiga palju tähelepanu kivile ei pööraks, vaid pigem tsässonasse pandud Ristija Johannese ikooni austaks. Nõukogude aastate jooksul hävisid kõik selleks ajaks veel Miiksesse jäänud tsässonad ning vastvalminud kirik võttis jumala teenimise rolli enda kanda.

 

Seda pean ka veel kindlasti lisama, et Jaanikivi asub otsapidi ühe künkakese pervel, aga künkake ise on vana külakalmistu – nii et üks pühapaik teise kõrval. Lisaks on arvatavasti Miiksest leitud 1884. aastal üheksast araabia dirhemist koosnev viikingiaegne aare (leiukoha lokaliseerimise teeb ebakindlaks see, et Miikset on kirjakeeles nimetatud ka Meeksiks, teine samanimeline koht leidub aga ka Lämmijärve ääres). Miiksest läks keskajal läbi Vastseliinast Pankjavitsa ja sealt edasi Irboskasse suunduv maantee, mida mööda liikusid rahumeelse rahva kõrval vahel ka sõjaväed. Sestap on küla oma esimese kirjaliku mainimise saanud seoses 1341. või 1342. aastal toimunud lahinguga Liivimaa ja Pihkva vägede vahel, mis nähtavasti kusagil siin Miikse oja äärsetel väljadel aset leidis (pihkvalased said klobida, nii et tolmas).

(Oja ja kivi kõrval olev madal küngas peidab endas vanade miikslaste haudu)
 

(Keskaegne tee Miiksest Pankjavitsa suunas. Praegusel ajal poolitab seda küll kontrolljoon ehk hallustraat)

Selle vana tee võtsin minagi ette ning sõitsin mõne kilomeetri ida poole. Pikalt selles suunas minna ei saa, sest Venemaa kunagi huupi joonistatud kontrolljoon tuleb peagi vastu. Käänasin ära vasemale Kiislova poole ning sealt omakorda ülesmäge Pelsile, kus elab nulga teine tuntud ohvrikivi. Tema nimi on Annõkivi ning sarnaselt Jaanikivile kõneleb seto pärimus siin Püha Maarja emast Annast (Annõst), kes maad mööda rännates korraks kivile puhkama istus ja kehakinnituseks oinaliha sõi. Vanas kalendris on annõpäiv 7. augustil. Sellal tuli rahvas Pelsile kokku, villad ja oinapead kaasas, et need Annõkivile ohverdada. Pankjavitsast või mujalt oli selleks puhuks teenima tulnud preester, samuti olid platsis vaesed, kellele lambasaadused päeva edenedes laiali jagati.

 

Pärimus osutab koguni kahele kõrvutisele kivile. Õige Annõkivi olevat praegu enamjaolt maa sees, nii et ainult üks nukikene kamara alt välja vaatab, selle kõrval aga on madal ja lameda pealispinnaga Andõkivi, kuhu lambasaadused asetati. Mõlemad kivid on alles. Neile liginemine nõuab aga pisukest nahaalsusepisikut, kuna kohe kivide kõrval asub üks talu ning kuuseheki tagusel pinil on kuulmine piisavalt korras, et igasuguseid hulkujaid tähele panna ja neile reageerida. Arvan siiski, et Pelsi rahva elu on tänapäeval piisavalt rahulik ja vaikne, kuna annõpäeva, erinevalt Miikse jaanipäevast, tänapäeval eriti aktiivselt ei tähistata.

(Pelsi pühapaiga miljöö - kivid, muinsuskaitsetahvel ja taamal terendav Kiislova küla)
 

(Kui uskuda kohalikke, siis pidavat see õige Annõkivi olema suuresti maa sees, nii et vaid jupikene sellest ulatub välja vaatama. Iga muruniiduki õudusunenägu...)

(Lamedale Andõkivile asetati villad ja oinapead. Hiljem läksid annid vaestele ja väetitele)

Üsna vanasti olnud kivide juures ka väike puust tsässon, mis mälestuste järgi maha põlenud. Selle asemel ehitati 1896. aastal Pelsi külakese teise otsa paksudest maakividest kabelike, mida ma samuti Annõkivi(de) järel põgusalt kaemas käisin. Seegi tsässon on pühitsetud Pühale Annale. Maakividest tsässonad pole Setomaal just kuigi tavalised, kuid ajahambale peavad nad kahtlemata paremini vastu kui haprama loomuga puit.

(Praegu on Pelsi külas juba üle saja aasta olnud maakividest tsässon. Setomaa külakabelitele iseloomulikult on tal väike avatud eeskoda)
 

Koidula – Tartu rongi väljumiseni hakkas aega järjest vähemaks jääma, samuti pidin arvesse võtma mind jaamast lahutavad kilomeetrid, puhutise vastutuule ja sõrmi pureva külma. Tuli pingutada. Ma ei mäleta enam, kas tagasiteel sadas ka või mitte, aga lõppude lõpuks jõudsin ma siiski kohale, kusjuures isegi väikse varuajaga. Rongis kodu poole loksudes sulasid kohmetunud sõrmed ja muud kehaosad aegamisi üles, aga mu jutu moraal on see, et kui ma oma muinasreiside planeerimisel pole seni osanud ilmaga arvestada, siis ega ma ilmselt hakka seda tegema ka edaspidi.

 

Setomaa pühad kivid elavad omal kohal iga ilmaga.