Meie kauni isamaa muinasjäänustega tasub tutvuda ka
siis, kui suvesoojad on järk-järgult asendumas karmimate oludega. Augusti lõpp
ei toonud küll päikesepaistele järsku otsustavat lõppu, kuid andis samas
mõista, et lisaks põuasele leitsakule võib ilmal leiduda aastaringis teisigi
variatsioone. Nii juhtus, et just selsinatsel päeval, mil ma seoses tööga
Tallinnasse tulin ning mõne tunni vaba aega ka lähikonna muinasajaloole
plaanisin pühendada, möllas merel paras torm ja taevast kallas vahelduva
intensiivsusega, kuid enam-vähem lakkamatult vett alla Rävalamaa peale. Olin
rongi peale kaasa võtnud jalgratta – sest sellega pääseb ju soovitud paikadesse
mõistagi hõlpsamini ligi kui näiteks jala või ühistranspordiga – ning Tallinnas
Ülemiste peatuses maandudes sain läbimärjaks loetud minutitega. Kuna
töökohustuste täitmine toimus Kumu kunstimuuseumis, mis kunsti parema säilimise
huvides on loodud veekindlaks, siis möödus suurem osa päevast inimväärse
kuivamise suunas. Aga ühel heal hetkel sai töö otsa ning algas ränk ja
võhmalevõttev lõbu.
Pärastlõunal õnneks enam suisa oavarrest ei kallanud. Kange
tuul tõi aeg-ajalt sellegipoolest endaga mõned vihmavihurid, aga need mind enam
otsinguretkel oluliselt takistada ei suutnud. Väntasin Kadriorust kirde poole
Viimsi poolsaarele, mis hoolimata oma viimaste aastakümnete sõgedast
kinnisvaraarendusest on suutnud säilitada ka üht-teist väärtuslikku oma kaugema
ajaloo kohta. Esmajoones tahtsin ma üles leida siinsete rooma rauaaja
tarandkalmete asukohad. Selles aitas mind mõnevõrra ka netist leiduv
kartograafiline materjal, kuid tubli jao olin sunnitud usaldama heale õnnele.
Õnnega, nagu staažikam muinasreisikirjade lugeja ilmselt on märganud, on mul
teinekord segased lood. Maastikul on tihti rohkem kui kaks varianti – sa kas
leiad otsitava koha või ei leia. Või siis ei saa õieti arugi, kas koht, kuhu
oled jõudnud, on nüüd see otsitav või mitte. Sel korral, usun, oli õnn mulle
pigem armuline.
Tallinnaga piirnev Pärnamäe küla näeb esmapilgul välja
nagu iga teine pealinna-äärne uusmagalarajoon, ent selle varjus peituvat iid-dimensiooni
on hea tahtmise korral võimalik üles leida küll. Mulle naeratas õnn
esmakordselt siis, kui Pärnamäe tee äärest leidsin kivirahnud, millest
keskmisel tahvel kirjaga “Wiimsi 1241”. Nende juures püüab pilku värviliste
rombide kujuline teabetahvel, mis annab paiga peal väärt tarkust lähikonna muististe
kohta ning näitab kaardil ära nende paiknemise. 1241 märgib aastat, mil Taani
preestrite Põhja-Eesti matkade tulemusel said kirja pandud kuninga uute alamate
elupaigad ja nende adramaad. Viimsi kandist läks sellesse Taani Hindamisraamatu
Suure Eestimaa nimistu nimelisse nimekirja seitsme adramaaline Uianra küla (mida
võib lugeda ka kui Vianra). Küla täpset kohta ei tea kindlalt keegi, kuigi võimalikuks
kandidaadiks on peetud näiteks Viimsi mõisa ümbrust.
(Keskmisele rahnule kinnitatud plaat pakub väljakutseid iidsete kirjade dešifreerijale. Mina lugesin lõpuks välja "Wiimsi 1241")
Teabetahvli asupaik polnud siiski suisa suvaliselt
valitud, vaid asus kahe kunagise kivikalme naabruses. Neid ma ju otsima tulnud
olingi. Tahvlil olev kaart osutus kasulikuks abiliseks ning, püüdes vältida maja
ja selle aeda, mis eraomanduse kiituseks ja minusuguste muinashulguste
nuhtluseks kalmete personaalruumi oli püstitatud, silkasin puude alla.
Teineteisest vaid umbes 40 meetri kaugusel asunud kalmed olid muiste rajatud
järsu klindi servale, kust ilusamatel aegadel avanes hingemattev vaade Viimsi
poolsaare otsale ja seda ümbritsevale merele. Ent mind tervitas paljandi all
vaid läbipääsmatu roheline rägu. Loodus oli vallutanud vaate.
(Vaade merele. Või õigemini selle puudumine)
Mis seal ikka, ega loodusel või sellepärast lasta
kaduda, et ta merevaateid täis kasvatab. Kahjuks olid kadunud ka matusekohad
ise, kuigi see ei tulnud mulle üllatusena. Teadsin ju, et ühte neist 1970.
aastate algul avastatud kalmest rikuti tõsiselt 1988. aastal õunapuuaia jaoks
buldooseriga maad tasandades ning et olemasoleva päästmiseks kaevas arheoloog
Valter Lang 1990. aastal kalme läbi. Töö käigus leidis ta teise kalme, mis oli
küll suurematest jamadest pääsenud, kuid läbi kaevata otsustati seegi. Tänu kaevamistulemuste
publitseerimisele teame me vähemalt rääkida, mis siin kunagi olnud on.
Põhjapoolsel, buldoosriga üle käidud kalmel oli kokku
neli paeplaatidest laotud tarandit, millest kaks keskmist olid kõige karmimalt
pihta saanud. Teisel, paremini säilinud kalmel oli tarandeid vaid kaks. Mõlema
kalme tarandite sisse kokku toodud kivide vahel leidus nii põletatud kui
põletamata surnute luid, suurem jagu neist kalmes üsna läbisegi. Üsna arvukalt
vedeles ka savinõude tükke. Teistest inimkätega loodud asjadest leiti kalmest
eelkõige ehteid – käevõrusid, sõrmuseid, ambsõlgesid, pronksspiraale, helmeid
ja paar kaelavõru. Muudest asjadest olid esindatud noad, vööpandlad, ketilülid,
luisutükk ja mõned habemenoad. Esemed pärinesid valdavalt 4.–5. sajandist pKr
ehk rooma rauaaja teisest poolest ja rahvasterännuaja algusest. Kui üleüldse on
leiumaterjal mitmeski mõttes kooskõlas rooma rauaaja tarandkalmete
traditsiooniga (ehete ja savinõukildude esinemine), siis haruldaseks võib
pidada ühte kalme äärevaresse maetud lapsele kaasa antud väikest odaotsa –
relvad on toonastes matmiskohtades ikka päris suur erand. Milleks alaealisele
teise ilma sõjariistu vaja, jääb ilmselt lõpuni vastamata küsimuseks.
Näiliselt kaootilises luude segapudrus on siiski
täheldatud teatud seaduspärasusi, mis avavad meile vanema rauaaja
matusekombestiku kurioosseid nüansse. Nii näiteks tundub, et lahkunute koljusid
oli põletatud sagedamini kui muid luid. Sealjuures võidi pea kehast eraldada
alles surnukeha mõningase laagerdumise järel kalmekivide vahel – eks ta tõsi
ole, niimoodi tuleb pea kergemini otsast. Sealjuures pole alalõua põletamist
eriti oluliseks peetud. Pealuude tuleroaks andmist põhjendavad uskumused on
tänapäevaks unustatud, kuid võimalik, et sellega püüti kadunukesele pigem head
teha, mitte talle käkki keerata.
Pärast läbikaevamist tarandkalmeid ei taastatud ning
minulgi jäi nüüd üle vaid oletada nende täpne asukoht. Ent lähikonna
arheoloogiline kultuurmaastik ei piirdu vaid nendega. Pärnamäe teest lääne pool
on juba varasemast ajast teada Rootsi kuninga haua nimeline kalme, mis paraku
lõhuti maaharimisega juba 1960. aastatel. Hiljem saadi kalmepõhjalt veidi
savinõutükke ja rauast nn karjasekeppnõela tükke, mille põhjal arheoloog Vello
Lõugas määras matusepaiga umbes Kristuse sünni kanti (või hilisemate
seisukohtade põhjal Kristuse-eelse aastatuhande lõppu). Sealt lähistelt leidis ta
ka asulakoha kultuurkihi, milles tuvastas põlenud kive, šlakkitükke ja
potikilde. Viimaste põhjal dateeriti elupaik aastatesse 200 eKr – 100 pKr ehk
eelrooma rauaaja teise poolde – tarandkalmetest mitusada aastat vanemaks. Teine
arheoloog Mauri Kiudsoo pani vahepeal ununenud asukohaga asulakoha 2007. aastal
täpselt kaardile paika. 16 aastat tagasi oli see maastiku avatuse tõttu veel
suhteliselt lihtne, kuid mul polnud mõtetki sinnakanti siiberdama minna, kuna
vahepealsete aastate jooksul oli 2000 aasta vanune asulakoht, ehkki
muinsuskaitse all, krunte ja hooneid täis tehtud. Püüdsin siiski pildistamisel
ära tabada kohtade umbkaudsed paiknemised. Kui hästi või halvasti see mul
õnnestus, on juba iseasi.
(Tõenäoliselt eelrooma rauaaegne kivikalme - "Rootsi kuninga haud" - võis kunagi asuda kuskil siin, võib-olla puudetukast vasakul. Taamal kõrgub Tallinna teletorn)
Sedamoodi võib öelda, et Pärnamäel sai inimasustus
alguse tõesti juba eelrooma rauaajal. Mauri Kiudsoo on pidanud võimalikuks, et
asulakohast lõunas külitav Soosepa raba, mida laienev kinnisvaraarendus pole
suutnud seni veel alistada, vastutab inimeste siiameelitamise eest. Oli just
see aeg, mil siinne rahvas õppis kasutama soode pakutava rauamaagi
mitmekesiseid võimalusi. Eelmises reisikirjas kõnelesime viikingiaegsetest
seppadest Peipsi ääres Raatveres. Pärnamäe siin oli üks neist paljudest
paikadest, kus Eesti maatõugu sepatöö sai oma esimesi jalgu alla. Raba nimigi
on selles kontekstis päris kõnekas. Rootsi kuninga haud, kust leiti põletamata
või ainult nõrgalt põlenud inimluid, võis aga endast kujutada varajast
tarandkalmet, milletaolisi on just hilisest eelrooma rauaajast leitud mitmelt
poolt Ranniku-Eestist. Kaks pea kilomeeter ida pool klindiservale ehitatud
tarandkalmet olid juba mõnisada aastat uuemad. Neisse matnud viimsikad ei
pruukinud enam elada vanas kohas – Viimsi II asulakoht rooma rauaaegse
keraamikaga on leitud tarandkalmetest lõuna pool. Huvitava tõigana on see koht olnud
elupaigaks ka juba kiviaja lõpul, nöörkeraamika ajal. Mina sinna üldse ei
sattunud ega polekski saanud sattuda, sest praeguseks on see asulakoht
kruusakaevandamisega ilmselt lõplikult hävinud. Sestap keerasin otsa taas
Tallinna poole ning paiguti õudset vastutuult trotsides jõudsin lõpuks Balti jaama, et üles leida tagasi kodusesse Tartusse viiv rong.
1 comments:
Keda Viimsi kandi muinaslood rohkem huvitama hakkavad, sellele soovitan järgmisi kirjatükke:
Valter Lang. Kaks tarandkalmet Viimsis, Jõelähtme kihelkonnas. Tallinn, 1993.
Mauri Kiudsoo. Arheoloogilised eeluuringud Harjumaal, Viimsi vallas. Tallinn, 2006.
Mauri Kiudsoo. Viimsi asula. Eksperthinnang. Tallinn, 2007.
Maarja Olli, Anu Kivirüüt, Margus Lillak. Peadekultus ja laps odaga ehk muinaseliidist Viimsis. Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2014.
Post a Comment