Muinaslugusid Viimsi poolsaarelt

 

Meie kauni isamaa muinasjäänustega tasub tutvuda ka siis, kui suvesoojad on järk-järgult asendumas karmimate oludega. Augusti lõpp ei toonud küll päikesepaistele järsku otsustavat lõppu, kuid andis samas mõista, et lisaks põuasele leitsakule võib ilmal leiduda aastaringis teisigi variatsioone. Nii juhtus, et just selsinatsel päeval, mil ma seoses tööga Tallinnasse tulin ning mõne tunni vaba aega ka lähikonna muinasajaloole plaanisin pühendada, möllas merel paras torm ja taevast kallas vahelduva intensiivsusega, kuid enam-vähem lakkamatult vett alla Rävalamaa peale. Olin rongi peale kaasa võtnud jalgratta – sest sellega pääseb ju soovitud paikadesse mõistagi hõlpsamini ligi kui näiteks jala või ühistranspordiga – ning Tallinnas Ülemiste peatuses maandudes sain läbimärjaks loetud minutitega. Kuna töökohustuste täitmine toimus Kumu kunstimuuseumis, mis kunsti parema säilimise huvides on loodud veekindlaks, siis möödus suurem osa päevast inimväärse kuivamise suunas. Aga ühel heal hetkel sai töö otsa ning algas ränk ja võhmalevõttev lõbu.

 

Pärastlõunal õnneks enam suisa oavarrest ei kallanud. Kange tuul tõi aeg-ajalt sellegipoolest endaga mõned vihmavihurid, aga need mind enam otsinguretkel oluliselt takistada ei suutnud. Väntasin Kadriorust kirde poole Viimsi poolsaarele, mis hoolimata oma viimaste aastakümnete sõgedast kinnisvaraarendusest on suutnud säilitada ka üht-teist väärtuslikku oma kaugema ajaloo kohta. Esmajoones tahtsin ma üles leida siinsete rooma rauaaja tarandkalmete asukohad. Selles aitas mind mõnevõrra ka netist leiduv kartograafiline materjal, kuid tubli jao olin sunnitud usaldama heale õnnele. Õnnega, nagu staažikam muinasreisikirjade lugeja ilmselt on märganud, on mul teinekord segased lood. Maastikul on tihti rohkem kui kaks varianti – sa kas leiad otsitava koha või ei leia. Või siis ei saa õieti arugi, kas koht, kuhu oled jõudnud, on nüüd see otsitav või mitte. Sel korral, usun, oli õnn mulle pigem armuline.

(Stiilinäide augusti lõpu ilmast Rävalamaal Viimsi poolsaarel kesk Pärnamäe muinaspärandmaastikku)
 

Tallinnaga piirnev Pärnamäe küla näeb esmapilgul välja nagu iga teine pealinna-äärne uusmagalarajoon, ent selle varjus peituvat iid-dimensiooni on hea tahtmise korral võimalik üles leida küll. Mulle naeratas õnn esmakordselt siis, kui Pärnamäe tee äärest leidsin kivirahnud, millest keskmisel tahvel kirjaga “Wiimsi 1241”. Nende juures püüab pilku värviliste rombide kujuline teabetahvel, mis annab paiga peal väärt tarkust lähikonna muististe kohta ning näitab kaardil ära nende paiknemise. 1241 märgib aastat, mil Taani preestrite Põhja-Eesti matkade tulemusel said kirja pandud kuninga uute alamate elupaigad ja nende adramaad. Viimsi kandist läks sellesse Taani Hindamisraamatu Suure Eestimaa nimistu nimelisse nimekirja seitsme adramaaline Uianra küla (mida võib lugeda ka kui Vianra). Küla täpset kohta ei tea kindlalt keegi, kuigi võimalikuks kandidaadiks on peetud näiteks Viimsi mõisa ümbrust.

(Rahnud meenutavad Viimsi astumist kirjalike allikate valgusesse. Arheoloogia pakub aga veel kordades vanemaid teadmisi)
 

(Keskmisele rahnule kinnitatud plaat pakub väljakutseid iidsete kirjade dešifreerijale. Mina lugesin lõpuks välja "Wiimsi 1241")

Teabetahvli asupaik polnud siiski suisa suvaliselt valitud, vaid asus kahe kunagise kivikalme naabruses. Neid ma ju otsima tulnud olingi. Tahvlil olev kaart osutus kasulikuks abiliseks ning, püüdes vältida maja ja selle aeda, mis eraomanduse kiituseks ja minusuguste muinashulguste nuhtluseks kalmete personaalruumi oli püstitatud, silkasin puude alla. Teineteisest vaid umbes 40 meetri kaugusel asunud kalmed olid muiste rajatud järsu klindi servale, kust ilusamatel aegadel avanes hingemattev vaade Viimsi poolsaare otsale ja seda ümbritsevale merele. Ent mind tervitas paljandi all vaid läbipääsmatu roheline rägu. Loodus oli vallutanud vaate.

(Puudeviirg palistab klindiserva ja vanade tarandkalmete kunagist asukohta)
 

(Vaade merele. Või õigemini selle puudumine)

Mis seal ikka, ega loodusel või sellepärast lasta kaduda, et ta merevaateid täis kasvatab. Kahjuks olid kadunud ka matusekohad ise, kuigi see ei tulnud mulle üllatusena. Teadsin ju, et ühte neist 1970. aastate algul avastatud kalmest rikuti tõsiselt 1988. aastal õunapuuaia jaoks buldooseriga maad tasandades ning et olemasoleva päästmiseks kaevas arheoloog Valter Lang 1990. aastal kalme läbi. Töö käigus leidis ta teise kalme, mis oli küll suurematest jamadest pääsenud, kuid läbi kaevata otsustati seegi. Tänu kaevamistulemuste publitseerimisele teame me vähemalt rääkida, mis siin kunagi olnud on.

(Umbes siin üks neist kahest kalmest oli. Õnneks on kunagine matuse- ja riitusepaik jäetud enam-vähem metsikuks ega ole püütud kõike täis ehitada)
 

Põhjapoolsel, buldoosriga üle käidud kalmel oli kokku neli paeplaatidest laotud tarandit, millest kaks keskmist olid kõige karmimalt pihta saanud. Teisel, paremini säilinud kalmel oli tarandeid vaid kaks. Mõlema kalme tarandite sisse kokku toodud kivide vahel leidus nii põletatud kui põletamata surnute luid, suurem jagu neist kalmes üsna läbisegi. Üsna arvukalt vedeles ka savinõude tükke. Teistest inimkätega loodud asjadest leiti kalmest eelkõige ehteid – käevõrusid, sõrmuseid, ambsõlgesid, pronksspiraale, helmeid ja paar kaelavõru. Muudest asjadest olid esindatud noad, vööpandlad, ketilülid, luisutükk ja mõned habemenoad. Esemed pärinesid valdavalt 4.–5. sajandist pKr ehk rooma rauaaja teisest poolest ja rahvasterännuaja algusest. Kui üleüldse on leiumaterjal mitmeski mõttes kooskõlas rooma rauaaja tarandkalmete traditsiooniga (ehete ja savinõukildude esinemine), siis haruldaseks võib pidada ühte kalme äärevaresse maetud lapsele kaasa antud väikest odaotsa – relvad on toonastes matmiskohtades ikka päris suur erand. Milleks alaealisele teise ilma sõjariistu vaja, jääb ilmselt lõpuni vastamata küsimuseks.

(Klindiserv ja sellel kasvavad tammed veidi teise rakursi alt. Kunagine avatud vaade võis pakkuda hingematvat tausta kõikvõimalike meie jaoks pentsikute riituste läbiviimisel)
 

Näiliselt kaootilises luude segapudrus on siiski täheldatud teatud seaduspärasusi, mis avavad meile vanema rauaaja matusekombestiku kurioosseid nüansse. Nii näiteks tundub, et lahkunute koljusid oli põletatud sagedamini kui muid luid. Sealjuures võidi pea kehast eraldada alles surnukeha mõningase laagerdumise järel kalmekivide vahel – eks ta tõsi ole, niimoodi tuleb pea kergemini otsast. Sealjuures pole alalõua põletamist eriti oluliseks peetud. Pealuude tuleroaks andmist põhjendavad uskumused on tänapäevaks unustatud, kuid võimalik, et sellega püüti kadunukesele pigem head teha, mitte talle käkki keerata.

 

Pärast läbikaevamist tarandkalmeid ei taastatud ning minulgi jäi nüüd üle vaid oletada nende täpne asukoht. Ent lähikonna arheoloogiline kultuurmaastik ei piirdu vaid nendega. Pärnamäe teest lääne pool on juba varasemast ajast teada Rootsi kuninga haua nimeline kalme, mis paraku lõhuti maaharimisega juba 1960. aastatel. Hiljem saadi kalmepõhjalt veidi savinõutükke ja rauast nn karjasekeppnõela tükke, mille põhjal arheoloog Vello Lõugas määras matusepaiga umbes Kristuse sünni kanti (või hilisemate seisukohtade põhjal Kristuse-eelse aastatuhande lõppu). Sealt lähistelt leidis ta ka asulakoha kultuurkihi, milles tuvastas põlenud kive, šlakkitükke ja potikilde. Viimaste põhjal dateeriti elupaik aastatesse 200 eKr – 100 pKr ehk eelrooma rauaaja teise poolde – tarandkalmetest mitusada aastat vanemaks. Teine arheoloog Mauri Kiudsoo pani vahepeal ununenud asukohaga asulakoha 2007. aastal täpselt kaardile paika. 16 aastat tagasi oli see maastiku avatuse tõttu veel suhteliselt lihtne, kuid mul polnud mõtetki sinnakanti siiberdama minna, kuna vahepealsete aastate jooksul oli 2000 aasta vanune asulakoht, ehkki muinsuskaitse all, krunte ja hooneid täis tehtud. Püüdsin siiski pildistamisel ära tabada kohtade umbkaudsed paiknemised. Kui hästi või halvasti see mul õnnestus, on juba iseasi.

(Eelrooma rauaaja asulakoht on praeguseks uusi majakarpe üsna täis ehitatud)
 

(Tõenäoliselt eelrooma rauaaegne kivikalme - "Rootsi kuninga haud" - võis kunagi asuda kuskil siin, võib-olla puudetukast vasakul. Taamal kõrgub Tallinna teletorn)

Sedamoodi võib öelda, et Pärnamäel sai inimasustus alguse tõesti juba eelrooma rauaajal. Mauri Kiudsoo on pidanud võimalikuks, et asulakohast lõunas külitav Soosepa raba, mida laienev kinnisvaraarendus pole suutnud seni veel alistada, vastutab inimeste siiameelitamise eest. Oli just see aeg, mil siinne rahvas õppis kasutama soode pakutava rauamaagi mitmekesiseid võimalusi. Eelmises reisikirjas kõnelesime viikingiaegsetest seppadest Peipsi ääres Raatveres. Pärnamäe siin oli üks neist paljudest paikadest, kus Eesti maatõugu sepatöö sai oma esimesi jalgu alla. Raba nimigi on selles kontekstis päris kõnekas. Rootsi kuninga haud, kust leiti põletamata või ainult nõrgalt põlenud inimluid, võis aga endast kujutada varajast tarandkalmet, milletaolisi on just hilisest eelrooma rauaajast leitud mitmelt poolt Ranniku-Eestist. Kaks pea kilomeeter ida pool klindiservale ehitatud tarandkalmet olid juba mõnisada aastat uuemad. Neisse matnud viimsikad ei pruukinud enam elada vanas kohas – Viimsi II asulakoht rooma rauaaegse keraamikaga on leitud tarandkalmetest lõuna pool. Huvitava tõigana on see koht olnud elupaigaks ka juba kiviaja lõpul, nöörkeraamika ajal. Mina sinna üldse ei sattunud ega polekski saanud sattuda, sest praeguseks on see asulakoht kruusakaevandamisega ilmselt lõplikult hävinud. Sestap keerasin otsa taas Tallinna poole ning paiguti õudset vastutuult trotsides jõudsin lõpuks Balti jaama, et üles leida tagasi kodusesse Tartusse viiv rong.