Muinasainelisi kolamisi Järvamaal

Reisikiri kolmes peatükis

 

Päevad muutusid aina lühemaks, krõbekülmad vaheldusid padusopaga ning kõik märgid looduses näitasid, et on saabunud aeg minna teele. Pean novembrit ja detsembrit üheks ilusaimaks ajaks. Ei, mitte ilmtingimata helguse või värvirikkuse tõttu – neid on sel aastaajal niikuinii veidi keeruline leida. Pigem pakub kogu liigsest ilust paljakspühitud maailm oma halluses teatud nullpositsiooni, kõige ausamat vaadet iseenesele. Ei mingeid sulgi ega litreid, millega end ehtida, meigist kõnelemata. Kui sa armastad seda maad tema kõledas argipäevas, siis tuled toime ka helgemate hetkedega kevade ja suve värskes lopsakuses või talve karmpehmes majesteetlikkuses.

 

(Hilissügisese Järva maastiku stiilinäide. Vaade Jalgsema külas)

Halli hilissügist võib Eestis täiel rinnal nautida muidugi kõikjal, aga kui püüda siia lisada ka teatud pikem ajaline mõõde (et proovida tunnetada mitte ainult seda ühte kõledat sügist, vaid korraga mitut tuhandet – äärmusnautlejate värk), siis tuleks teha mingi konkreetsem valik. Mina otsustasin Järvamaa kasuks. Mu enda Viru maamõisast on nendele radadele üsna lühike teekond ning pealegi sai viimati Järva muinasradadel kolamistest kirjutatud tõesti kõigest esimesel hooajal 2014. aastal (siis veel vanasse blogisse – loe näiteks Loppegundest ja Alempoisest). Ja ehkki seda Eestimaa südameks nimetatud maalappi arheoloogiliselt just üleliia uuritud pole, on põnevaid paiku siin mitme nurga peal. Ja kui rohkem otsida, leiaks kindlasti veel tublisti juurde.

 

Hea potentsiaaliga paikadest Järvamaal puudust ei tule, küll aga oli keerulisem leida seda ühte õiget sõiduaega. Lähenev aastalõpp nõudis oma, mistõttu põikasin viimaks Järvamaa muinaspaigusse koguni kolmel korral. Igat ampsu kirjeldan eraldi – sedasi on kõige lihtsam järge ajada.

 

I sõit – Merja

 

Novembri lõpus võetud minipuhkust kasutasin muude asjade seas maal käimiseks. Koristasin-korrastasin mõned tunnid majas ja selle ümber. Palju teha polnudki ning tagasisõidu ja õhtuste linnakohustuste vahele jäi veel tubli tükk valget aega. Võtsin seega kuulda südame kutset avastada uusi radu. Tavapärasest lõunasuunalisest kursist paremale, Järvamaale, põigates läbisin Koeru ning jõudsin atlase abiga teedel käänutades tillukesse Merja külla.

(Esimese sõidu marsruut. Virumaalt Merjale. Kaardipõhi Maa-ameti geoportaalist) 

Talusid polnud siin palju. Isegi kui minevikus oli neid rohkem, on Merja ikka olnud pigem kõrvaline kant, kuhu viivad teed aina kitsamaks ahenevad. Külast lõuna pool laiuvad metsased kõnnumaad, lahutades Koeru kihelkonda Põltsamaa tagamaadest. Minul polnud vaja nii kaugele minna. Kui tee muutus autoga ukerdamiseks juba kahtlaseks, läksin edasi jala, kuni leidsin metsatukas üles otsitava – Merja linnamäe nimelise künka.

 

(Merja linnamägi oli end ehtinud loojuva päikese krooniga)

Järvamaal on muistsete linnustega lood teadupärast veidi õnnetud. Põhjas on suur Jäneda linnus, läänes – õieti muistse Alempoise mail – Vahastu linnamägi. Ja ongi enam-vähem kõik. Pärimuses linnamägedeks kutsutud künkaid on küll rohkem, aga nende puhul on arheoloogid pigem jäänud reserveerituks. Ei andvat ikka päris õige linnuse mõõdu välja. Merja linnamägi on üks taolistest kaheldavatest, kuigi teda on siiski üsna tihti teiste, päris linnuste seltskonda arvatud. Evald Tõnisson kirjutas Merja kohta 1966. aastal sedamoodi: „Merja linnamägi on pealt kumer ja selle ülemine osa on suhteliselt väike; nõlvad on ebaühtlased ning osalt lamedad. Mäel pole ka kultuurkihti. Vana rahvapärimuse järgi peetakse seda linnamäeks, kuid linnamäe lähemaks iseloomustamiseks on raske midagi kindlamat öelda.“ Teise arheoloogi Tanel Moora kirjutatud infotahvli tekst aga lisab: „Tõenäoliselt pole Merja linnamäel elatud. Merjat sobiks pidada enam meie muistsete esivanemate hiiemäeks, kuna siit on leitud inimluid. Kuna Merja küla on kirjalikult mainitud esmakordselt 1474. aastal, võiksid esimesed matused Merja linnamäel pärineda umbes samast ajajärgust.“

 

Mul on vähe midagi lisada. Kui, siis seda, et küngas on justkui kaheastmeline. Lõuna pool on madalavõitu platoo, kohati vaid mõni meeter ümbritsevast maast kõrgem. Põhja pool kerkib üles künka kõrgeim osa, just nagu mõne kiskja looma lagipea. Kes on Otepää linnamäel käinud, võib seda endale hästi ette kujutada. Kõrgema osa peale on püstitatud vaatetorn, millelt avanes silmapaitav vaade loojuvale päevale. Sealsamas kõrval asub betoonalusel pronkstahvel linnuste kaardiga, nagu neid esimesel iseseisvusajal paljudele linnamägedele paigutati. Keskaegsele matusepaigale ei hakka ma samuti vastu vaidlema, aga päris hiiemäeks seda küngast ikka päris tituleerida ei saa. Esiteks on hiis ja kalme reeglina kaks eri asja. Teiseks peaks selleks, et mingit kohta hiieks pidada, olema rahvasuus säilinud kas või õhkõrn teadmine paigast kui hiiest – iga pühapaik pole veel hiis. Merja puhul, nagu juba ennist öeldud, teame vaid linnamäe nimetust.

 

(Künka alumine platoo)

(Kõige kõrgemale nukile on püsti pandud vaatetorn...)

(...millelt avaneb vaade ümbruskonna kõnnumaale)

Niipalju veel, et kunagise soome-ugri rahva merjalastega pole sellel külal tõenäoliselt mingit pistmist. Või mine sa tea…

 

Olin juba aastaid tahtnud Merjasse tulla, aga alati oli kas aega vähe või muud vabandused. Nüüd sai viimaks rahu majja. Alustus oli tehtud, võisin Tartusse tagasi minna. Aga ikka vaid selleks, et peagi taas põhja radadele naasta.

 

II sõit – Järva-Jaani, Jalgsema ja Abaja

 

Järgmine randevuu Järvamaaga leidis aset detsembris, kui esimene suur pakane oli juba nägemist öelnud ning asemele tulnud harjumuspärane hall lopp. Lumi kattis maad aukliku lapitekina – tõsi, Järvas leidus teda tänu põhjapoolsele asendile tunduvalt enam kui Tartus. Aega jagus mul sel korral vaid pooleks päevaks. Et seda targasti tarvitada, sõitsin kohe hommikul maanurka, mida olevat usutavasti muistseil päevil kutsutud Loppegundeks. Sellenimelist provintsi (vist kihelkonda) mainis kaheksasada aastat tagasi kroonik Henrik, kuid selle täpne asukoht ja ulatus on nüüdseks ununenud. Jääb vaid üle oletada. Loppegundet on enamasti paigutatud kuskile hilisemate Ambla ja Järva-Jaani kihelkondade alale. Ambla muinasradadel olin juba aastate eest käinud. Nüüd oli sihikul Järva-Jaani.

(Teise sõidu marsruut. Kaardipõhi Maa-ameti geoportaalist)
 

Järva-Jaani alevi juured istuvad sügaval. See oli keskne küla juba noil päevil, kui preestrid Henrik ja Theoderic väisasid seda 1220. aasta suure ristimistuuri käigus (mis Henrikul oli juba hooaja teine). Anname sõna sulesepale enesele: „Pärast seda läksid nad [s.t. preestrid] ära Järvamaale, ja tulles kõige äärmisesse kihelkonda vastu Virumaad, mida kutsutakse Loppegunde, mis polnud veel ristitud, pühitsesid nad igas suuremas külas püha ristimise müsteeriumi, kuni nad tulid külasse, mida kutsutakse Kettis, ja tegid seal sedasama; sinna ehitasid taanlased hiljem kiriku, nii nagu nad tegid ka paljudes teistes külades, mis olid meie poolt ristitud.“

 

Ja veel teisal, 1223. aasta sõjasündmustega seoses: „Sõjateenistuse vennad jällegi, kogudes sõjaväe, tungisid Eestimaale, lõid järvalasi suure nuhtlusega, sest et nad pidasid alati sõda taanlastega, ja tapsid ja võtsid paljusid neist kinni ja said rohkesti saaki. Ja nende juurde Keytisesse tulid järvalased, tõotades sakslastele ja kõigile kristlastele igavest truudust; seepärast läksid nad kohe nende piiridest ära ja läksid kogu saagiga oma maale tagasi“.

 

Nii et enne, kui Püha Johannese kirik ristis kogu asula (Järva-) Jaaniks, oli selle vana nimi hoopis teine. 13. sajandi allikates esinevad variandid „Kettis“, „Keytis“ ja „Keytingen“, millest on oletatud nime algkuju „Keitinga“ või „Keitika“. Hilisemate aastasadade jooksul lühenes ta Keikaks, ning seda nime kandis alevist lõuna pool asuv külake kuni 1977. aastani, mil ta okupatsioonijõudude kultuurilise vägivalla tulemusel ametlikult Kuksema külaga liideti. Muide, ka Järva-Jaani alevi lõunaosa majad ja teed asuvad kunagistel Keika küla maadel.

 

(Järva-Jaani alev on endale ahmanud osa Keika küla maadest ning istutanud sinna oma majad peale)

(Järva-Jaani kirik. Esimese pühakoja olevat kroonik Henriku järgi ehitanud siia taanlased juba ilmselt 1220. aastatel, kuid praegune kirik on kindlasti uuem)

Siis sellise auväärse looga paika ma jõudsingi ning on isegi kahju, et ma ei tea, kuhu suunas vaadata Keika hilisrauaaegse asulakoha kultuurkihi otsingul. Muinsuskaitsealuste olendite nimekirjas teda igatahes pole. Nii tegingi pildid mitmest paigast, lootuses umbmäärane asupaik mõnele neist kas või libamisi peale saada. Pikemalt Järva-Jaani/Keikasse jääda polnud plaanis, sest tahtsin käia veel ühes lähikonna külas, mis juba muistsetest põlvedest Järvamaa peal olnud. Selleks pidin sõitma veel natuke põhja poole ning Jalalõpest paremale keerama.

(Üks võimalik oletus Keika küla vana asupaiga kohta. Mõned hooned, puudetukad ja lumest vabanenud nurm) 

Ma ei tea, mis värk siinkandis nende Jala-tüveliste kohanimedega on, aga Jalalõpelt viib tee Jalgsemale. Selle põlisusest annavad tunnistust mitmed muistsed mälestusmärgid – asulakoht, lohukivid, kalmed ja pärimuslik Siimumäe nimeline linnamägi. Päris alguses tahtsin ma üles otsida kaks põldudel olevat kivikalmet, aga mineku käigus selgus, et selleks oleksin pidanud sõitma läbi kellegi taluhoovi ja see tundus imelik. Läksin hoopis teisele poole, asulakoha asukohta. Praegusel ajal on seal talusid hõredalt ning olemasolevatestki pooled hüljatud. Kui aga vaadata paika suletud silmadega, võis söötis välja asemel ette kujutada pea tuhatkonna aastat tagust tihedat majade ja abihoonete summa.

 

(Jalgsema muinasküla asus sellel meeliülendaval mättasel söödil)

(Just sellist miljööd pean silmas, kui räägin hilissügise ilust)

Jalgsema on samuti sattunud Henriku kroonikasse, nimelt ühe kohaliku järvaka jutu läbi. Kroonikas nimetatakse teda talupojaks, kes oli teiste vanem ning kes 1220. aastal Reinevere külla Loppegunde rahvast ristima tulnud preestritele kõnelenud sedamoodi: „“Meie oleme,“ ütles, „juba kõik ristitud.“ Ja kui nad küsisid, kelle ristimise läbi nad on ristitud, vastas see: „Kui olime Jalgsema (Iolgesim) külas, kui taanlaste preester seal oma ristimise sakramenti toimetas, ristis ta mõned mehed meie omadest ja andis meile püha vett ja me pöördusime tagasi oma küladesse ja piserdasime selle veega ja ristisime igaüks oma pere, naised ja lapsed ja mida me teile peale selle teeme? Sest kui me oleme kord ristitud, ei võta me teid enam vastu.““

 

Näib, et kõneleja ise polnud pärit Jalgsemalt, vaid oli tulnud sinna Taani preestrite käsul naabruskonnast. Võib-olla oli Jalgsema sellal mingi veidi tähtsam küla, näiteks vakusekeskus, kust oli mugav ümberkaudset rahvast ristimisele kokku kamandada. Aga tänapäeval on ta võrdlemisi kõrvaline kant, kust vaid paar väikest teekest naaberküladesse viivad. Mina pidin otsa ümber keerama, sest auto tahtis tankida ning aegki hakkas vääramatu kindlusega otsa poole tiksuma. Teda oli jäänud veel vaid ühe paigaga tutvumiseks.

 

Kütust võtsin Koerus, sealt sõitsin edasi lääne poole. Kordasin tegelikult mõne nädala tagust marsruuti Merja linnamäele, kuid Vao juures suurelt maanteelt kõrvale keerates ei pidanud enam nii kaugele minema. Enne esimesi järsemaid kurve Abaja külas pidasin auto kinni ning jalutasin põllule. Järva põlisele põllumajandusmaastikule iseloomulikult valitses siin lai põlluväli, mida vaid harva siin-seal ilmestamas tilluke raagus puudetutt. Maa-ameti geoportaali kultuurimälestiste kaardirakendus teadis samas informeerida, et need puudetutid osutavad hoopis vanadele kivikalmetele. Käisin vaatamas mulle lähimat.

(Üks kaheksast Abaja küla iidsetel põldudel olevast kivikalmest. Kauguses paistvad puudetutid vihjavad teistele kalmetele)
 

Puude ja põõsaste rägus pole just iseenesest palju vaadata. Mõned poolenisti maapinnast välja turritavad kivimunakad ei reeda kuidagi, et nad on kunagi ammu – tõenäoliselt rooma rauaajal (keskeltläbi umbes 1800 aastat tagasi) – inimeste ja härgadega kokku tassitud, et nende vahele sängitada teise ilma lahkunute luid-liikmeid. Abaja kaheksast kalmest pole mulle teadaolevalt küll ühtegi kaevatud, aga teiste sarnaste paikade kogemusest võib oletada nii põletatud kui ka põletamata luutükke (reeglina põhjalikult läbi segatud), sekka potikilde ja võib-olla mõni nipsasjake. Selliseid kalmeid kanti enamasti ikka kokku keset põlde – mis tähendab, et Abaja väljad võivad olla aastatuhandete vanused.

(Kivid tõendavad - on jah kivikalme)

Selles paigas, nendel väljadel on möödunud lugemata hulk künnikevadeid, külvamisi ja lõikuseid. Higi, vaeva, härgade utsitamist, lootuseid, palvet, tänu ja pettumust. Ja kalmetel matuseid, peiesid, mälestamist ning usutavasti veel rida tõekspidamisi ja kombetalitusi, millest me enam midagi ei tea. See on üks vana maa…

 

III sõit – Karedad ja Nurmsi

 

Kuna plaanitust oli veel tubli tükk jäänud käimata, tuli veel kolmaski kord Järva rajad ette võtta. Tegin seda vaid paar päeva enne jõule ning ootuspärase kurva halluse asemel ootas mind ees tõeline talve võlumaa. Maad kattis taas lumi ning külmapügalad kõikusid -7 ja -11 kraadi vahel. Kui rõivastus on õige, siis pole sellise ilmaga värsket õhku nautida mingi probleem. Mul oli õnneks kõik olemas.

(Kolmanda sõidu marsruut. Tulin Koigi poolt ja lõpuks läksin Tartusse tagasi. Kaardialus, nagu ikka, Maa-ameti geoportaalist)

Järvamaale lähenesin tavapärase Piibe maantee asemel sedapuhku Tallinna maanteed mööda. Keerates Koigist ära paremale, olingi sedamaid kesk muistseid Järva südaalasid. Loppegundest siin enam rääkida ei saanud. See oli hoopis teine kant, ehkki tema kunagine nimi on praeguseks unustatud. Uuemal ajal on see kiriku nimepühaku järgi tuntud Peetri kihelkonnana, kuid ennevanasti oli piirkonna tuntuim küla Kareda ning võib-olla kandiski terve muinaskihelkond tema nime. Karedat mainib Henriku kroonika korduvalt kui „Carethen“, lisades esmakordsel mainimisel 1212. aasta peatükis: „Aga Kareda küla oli siis väga ilus ja suur ja rahvarohke, nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal, mida kõiki hiljem meie omad sageli laastasid ja põletasid.“ Ristisõdade päevil oli Karedal ikka rüüsteväe baaslaager ja kogunemiskoht (isegi võõramaised sõdijad kasutasid selle kohta vana-eesti militaarterminit „maja“), mis viitab taas mingile kesksemale, teedega hästi ühendatud paigale. Lisaks 1212. aastale tabasid riisumised Karedat 1216 ja 1219 (viimasel korral saarlaste poolt). Korra on küla mainitud veel seoses paavsti legaadi Modena piiskopi Wilhelm/Guglielmo diplomaatilise ja usukuulutusretkega 1225. aasta talvel.

 

Varased kirjalikud ülestähendused viitavad niisiis ühemõtteliselt Kareda kesksele asendile Järvamaa lõunaosas ja sellega võiks meie sissejuhatav ekskurss ka lõppeda, kui poleks ühte veidi segadusseajavat asjaolu. Nimelt eksisteerib Järvamaal üksteise lähedal kaks Karedat – Suur ja Väike. Kumba on kroonikas mõeldud? Koigist tulles jäi mu teele esmalt Väike-Kareda. Vanas külasüdames on leitud asulakoha kultuurkiht ning hoonetest eemal madalal künkal põllu keskel on ka kivikalme. Kõik nii, nagu peab. Kalmelt, muide, avaneb päris kena avar vaade ümbrusele – järjekordne tõend Järvamaa põllumajanduse põlisusele.

 

(Väike-Kareda asulakoha asukoht. Talv on naasnud)

(Väike-Kareda küla kõrval künkaseljakule rajatud kivikalme)

(Kalmelt avanev kultuurmaastik)

Väike-Karedalt edasi Suur-Kareda suunas rännates tegin põgusa peatuse Müüsleri vana magasiaida juures, et oma silmaga ära näha üht väikest kiviristi. Muinsuskaitseameti andmete järgi pärineb rist 17. sajandist, kuid minu poolest võib see olla ka mõne sajandi vanem. Keskajal oli ristide püstitamine teede äärde tavaline asi ning Järvamaal on seda mujalgi tehtud. Teist kiviristi nägin põhja pool, Peetri kiriku aias, ent see oli palju suurem, rõnga ja kirjadega. Kirikulugu algas siinmail juba 13. sajandi esimesel poolel. 1253. aastal nimetati kirikukihelkonda naaberküla Ämbra järgi („Embere“), hiljem sai võidule kiriku kaitsepühaku Peetruse järgi antud nimi. Peetrilt ja Ämbralt oli Suur-Karedale aga juba kiviga visata.

(Tilluke lumemütsiga kivirist Müüsleri külas. Nunnu nagu koopaorav) 

(Peetri kirikaias olev rist on hoopis teise tegumoega. Kiviraidur on temaga kulutanud omajagu töötunde. Küllap ka tellijad oskasid vääriliselt tasuda)

(Rist mälestab Odrese Andrest ja Andrese Marti. Olgu muld neile kerge!)

Suur-Kareda on tõesti päris kena küla oma tänavaäärsete taluõuedega ja tal on tõepoolest ka kivi – nimelt mälestuskivi, mis kordab Henriku imetlust Kareda suuruse ja rahvarikkuse kohta 1212. aastal. Aga nagu Järva-Jaanigagi, on Karedal see häda, et ma ei tea midagi tema kultuurkihist. Kust on leitud potikilde, mis ütleksid, et jah, just selle paiga peal see ilus rahvarohke küla asus? Võib-olla on see isegi kuskilt üles leitud, aga jäetud laiemale publikule avaldamata. Võib-olla. Seni aga närib mind kiuslik küsimus: kas ei saa täielikult välistada, et kroonika Carethen oli tegelikult Väike-Kareda? Priit Lätti on kirjutanud, et Väike-Kareda kandis on rohkem rauaaegseid, Suur-Karedal aga keskaegseid muistiseid. Suur-Kareda kasuks on erinevad uurijad kaldunud suuresti tema veidi parema positsiooni pärast erisuunaliste teede suhtes. Aga noh, ega Väike-Kareda ka just pärapõrgus asu.

(Suur-Kareda küla koos mälestuskiviga (paremal) ja keskel tee otsas terendava Peetri kiriku torniga)

(Henriku kroonikasse kantud sõnad Kareda kohta on raiutud kivissegi)

Suur-Kareda lähistel metsatukas leidub üks kena küngas nimega Villismägi (ka Vilismägi). Rahvasuu on teda pidanud linnamäeks ning sellena on ta ka Muinsuskaitseameti hingekirjas. Arheoloogidelt on aga kõlanud ka skeptilisi hääli, kuna päris linnuseks olemise jaoks jääb künkal üht-teist olulist puudu. Mõtlesin ise üle vaadata, on ta siis rohkem liha või kala, ning näe, viisingi oma mõtte teoks. Künka juurde viiv sirge põlluvahetee oli sel päeval veel täiesti läbitav ning Villismägi kükitas nagu troll puude-põõsaste vahel, nagu oleks ta kogu aja ainult mind oodanudki. Tegelikult muidugi mitte; tal pole juhukülalistest kindlasti sooja ega külma. Aga ära ta mind ka ei ajanud, nii et ronisin üles, imetlesin küngast ja sellelt avanevat vaadet ning klõpsisin iga nurga alt pilte teha.

(Villismägi on end rüütanud metsa ja võsa kamoflaaži, aga raagus ajal paistab ta ikka välja)

Selles kohta, kas tegemist on linnusega või mitte, kujunes mul veidi oma arvamus küll. Toome siinkohal välja nii linnuse kasuks kui kahjuks pajatavad punktid.

 

Pooltargumendid:

a)      Küngas on järskude nõlvadega, pakkudes looduslikku kaitset soovimatu võõra eest.

b)      Rahvapärimus on Villismäge pidanud linnamäeks. Ju sel mingi põhjus olema peab.

 

Vastuargumendid:

a)      Künkale jõudnud, märkasin kohe, kui väike ta pealt on. Heal juhul mahub sinna üks väike saun. Nii et üks pere istuks laval ja teine hingaks samal ajal sauna ees värsket õhku. Mingit statsionaarset mäepealset elanikku on veidi raske ette kujutada. Või siis pidi tegemist olema küll Eesti kõige väiksema mäepealse asulaga.

b)      Mulle teadaolevalt pole mäe pealt midagi arheoloogilist leitud. Nähtavad kaitserajatised puuduvad tal samuti.

 

(Olgem ausad - selline ahtake see Villismäe lagi ongi. Ilus põline kasepuu, muinsuskaitsetulp ja mõned ruutmeetrid vaba pinda)

Kokkuvõtteks ei usu ma Villismäe puhul ei sõjalist rajatist ega isegi seda, kas nii väike künkake sai üldse kedagi rüüsteretkede eest kaitsta-varjata. Ma ise läinuks vaenuvägede eest peitu hoopis mäe taha metsa. Mingi kohaliku võimukeskuse ja/ehk muinasmõisa variant on samuti küsitav – mäe otsas olnuks pealikul või pealikuks pretendeerijal ikka väga kitsas elada. Aga kes teab, äkki elas ta tegelikult hoopis mäe kõrval? Vastust teab vaid tuul.

 

Minu tee aga siin ei lõppenud. Põikasin korraks Paide piirile tanklasse ning sealt taas Tallinn-Tartu maantee liiklusvoolu. Päris koju ma veel minna ei raatsinud, sest kohe Nurmsi külas ootas ees veel üks rooma rauaaegne tarandkalme. Suured põlluväljad on sellelegi kandile kodused. Nende keskel laiub saarena Kirikumägi, mis on mägi küll vaid nime poolest, kuid see-eest on ta väidetavalt Kesk-Eesti suurim tarandkalme. Ning – Järvamaale mitte just väga tüüpiliselt – on seda muistist ka põhjalikult uuritud.

(Nurmsi Kirikumägi pole päriselt mägi, pinnavormilt meenutab see rohkem joogamatti. Sadakond aastat tagasi ei kasvanud siin ühtegi puud)
 

Pärimuse järgi olla siia kord tahetud ehitada kirikut, kuid päeval ehitatud müürid varisesid öösel alati kokku. Seetõttu pidi töö pooleli jääma. 20. aastasajaks oli koolitatud peades sugenenud arusaam, et kivivare võib endas peita veel midagi enamat ning seetõttu korraldati siin mitmeid väljakaevamisi. Enne I maailmasõda tegi seda Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Selts, 1920. aastate hakul Tartu Ülikooli arheoloogid Aarne Michael Tallgren ja Harri Moora ning 1930. aastate keskel arheoloog Artur Vassar. Viimase jaoks sai Nurmsi märgiliseks kohaks, sest II maailmasõja päevil valmis tal doktoritöö pealkirjaga „Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng“.

 

Kaevamistel selgus, et kalme on 51 meetrit pikk ja koosneb ühtekokku kaheteistkümnest üksteise külge ehitatud tarandist. Leidude põhjal järeldub, et kivide kokkukandmine ja tarandite ehitamine algas juba 2. sajandil pKr ning esiotsa maeti sinna surnuid põletamata. 3. sajandil jõudis Järvamaale põletusmatuste tava ning sealt alates kuni 5. sajandini viidi kalmekivide vahele eeskätt ärapõletatud kehade säilmeid (ehk katkisi luutükke, sest midagi muud inimesest tuleriidal järgi ei jää). Inimluudele pakkusid seltsi koduloomade luud – esindatud olid kõik meie traditsioonilised sõralised ja kabjalised, samuti koerad ja haned. Elajad võidi koos surnutega teise ilma saata selleks, et neid sealgi sihtotstarbeliselt kasutada, või söödi nende liha surnute mälestamistel. Söömistest võisid kalmesse jõuda ka savinõude tükid.

(Lumega pole kerge võpsikus mürakaid kalmekivisid üles leida, ometi on nad siin aimatavad)
 

Muidugi pandi neil aegadel kalmetesse ka iluasju. Ehted järgisid suht täpselt lõunapoolseid moevoole – eelkõige Rooma keisririigi omi – ning viimasel ajal kõneldakse, et paljud neist ongi meie maale toodud kaugelt maalt. Nurmsi kalme oli täis igat sorti sõlgesid, kaelavõrusid ja helmeid, ripatseid, spiraaltorukesi, käevõrusid, sõrmuseid ja muud säärast, nende sekka sattus aeg-ajalt ka mõni praktilisem ese, näiteks noatera või pintsett. Vassaril oli, mida doktoritöös analüüsida.

(Külas on infotahvel, kus huviline näeb ära kalme algse kuju ja valiku ilusamatest kaevamisleidudest)

Rahvasterännuaeg tõi ellu suuri muutusi. Suuri taranditega kalmeid enam juurde ei ehitatud ning ka olemasolevatele ei lisatud enam uusi tarandeid. Võib-olla läksid ajad nii keeruliseks, et nii aja- ja energianõudlikele tegevustele enam jaksu ei jagunud. Mõningad hilisema ilmega leiud näitavad ometi, et Nurmsi kalmet päris ära ka ei unustatud. Selleks oli ta lihtsalt liiga suur. Ristiusu tuleku järel liitus tarandikividega jutt kirikuehitamisest, hiljem sai kalmest arheoloogide karjääriredel ning praegugi ilmestab ta muidu üsna laugevõitu vaadet. Tuleb ainult osata Tallinn-tartu maanteelt õigesse suunda vaadata.

 

Minu kolmandale Järva-elamusele olid sellega otsad kokku tõmmatud. Sõitsin tagasi kodulinna, lasin elamustel veidi settida ning panin nad seejärel siia kirja. Tunne on, et sinnakanti võiks veel millalgi mitte väga kauges tulevikus rändama minna. Ainest jaguks.