Lissabon, Lusitaania aken Atlandile

Ajaloolisi seiklusi ja juhtumisi Kaug-Läänes

Vahel viib elu kodunt lähedale ja vahel viib kaugele. Vahel teevad seda jalad, vahel rattad, vahel purjed või sõukruvid. Mind kandsid lennukitiivad tänavu märtsis kaugemale kui kunagi varem elus – Pürenee ehk Ibeeria poolsaarele. Lühike, kuid erakordselt intensiivne töövisiit Portugali pealinna Lissaboni ja selle lähiümbrusse hõlmas kohtumisi entusiastlike inimestega ja palju õpetlikku, kuid selle kõige kõrval jõudsin siiski visata põgus pilk kohalikesse ajaloolistesse sügavustesse. Püüan üht-teist kogetust ka kirjasõnasse vormida.

Portugal on teadupärast Eestist kaugemal kui Kuu, sest Kuud näen ma ka oma koduaknast, aga Portugali mitte. Sestap olin valmis igasugusteks eksootilisteks ehmatusteks ja kultuurišokkide seeriaks. Reisi esimene ja viimane paha üllatus tabas aga hoopis Tallinna lennujaamas, kus meie seltskonna esmalt Stockholmi sõidutama pidanud lennumasin vedru välja viskas, mistõttu ei jõunud me ka järgmisele, Lissaboni tuhisenud lennukile. Veetnud öö Lindanises, proovisime järgmisel hommikul uuesti, seekord märksa tulemuslikumalt. Kui lõuna paiku Lissaboni lennuväljal jalad esimest korda püha Lusitaania pinda puudutasid, ei märganud ma veel muud kahtlast, kui et tavapärane märtsine hallus ja pori olid asendunud veidrat värvi (sinine! Nad ütlevad selle kohta sinine!) taevakummiga, milles ergas veider soe kera.

(Esimene pilk Lissabonile. Muinaslinn alles ootab kogu selle sigrimigri seest välja noppimist. Taamal sinab vägev Atland)

Väiksemaid kurioossusi kohtas edaspidigi. Nii näiteks tervitasid meid lennujaamast välja astudes kummalised Portugali männid, mida mõnel pool palmideks kutsutakse. Mandariinid, selgub, ei kasva kartuli moodi mullapõues, vaid puu otsas. Kaheksajalad polegi suurte vanade jumalate põhjal väljamõeldud olendid, vaid päriselt meres elutsevad molluskid, kes rikastavad kirevat Portugali rahvuskööki koos krabide, nuivähkide, kammeljate, turskade ja kõikvõimalike teiste soolase vee olenditega (kõigile ei oska kohe nime andagi).

(Kes elamusi pelgab, see ei tohiks Lissaboni lennujaamastki välja tulla, sest juba paar sammu väljas toob endaga kaasa enneolematuid dendroloogilisi avastusi. Kummalised männid ehk palmid on üheks neist)

(Hiidalõdžad? Ei, mandariinid! Või miskit säärast...)

(Need limakotid pole mitte Cthulhu lapselapsed, vaid surnud kaheksajalad, mis riputatud konksu otsa kulinaarsete seikluste pakkumiseks)

(Pantserkrabid on isegi surnud peast nii ohtlikud, et igaks juhuks on mõistlikum asetada nad letile selili)

Mereandidele ei läinud jutt päris juhuslikult, sest Portugal ongi täiesti tõupuhas mereriik. Koguni riigi nimi vihjab sellele  – Portus Cale (seda nime kandis üks maa põhjaosa iidne rannikulinn) võib tähendada keldi jumalanna Cala sadamat. Erinevalt Eestist ei uha tema kaldaid aga madal Väinameri, vaid mõneti avaramate mõõtmetega Atlandi ookean. Selle sillerdavat pinda nägin maandumisel lennukiaknast, ent hiljem enam tema kallastele ei sattunud. Portugali pealinn Lissabon pole nimelt ehitatud otse Atlandi tuulte meelevalda, vaid suure Taguse jõe fjordina laienevasse suudmesse. Selline varjuline lahelaadne veekogu, tuntud ka kui Õlemeri (Mar da Palha), meelitas juba muistseid meresõitjaid siin peatuma, teemoona täiendama ja kohalikega kaupa tegema. Nõnda ei maksa imestada, et Lissaboni loetakse üheks Euroopa vanimaid järjepidevalt asustatud punktiks, mis on aastatuhandete vältel pakkunud kodutunnet arvukatele rahvastele.

(Atlandi vahused lained pesevad Portugali liivarandu. Tegelikult oleks tahtnud sealkandiski ookeani ääres ja metsas ringi luusida, aga eks järgmisel korral)

(Vanalinna puudutavad Õlemere veidi väiksemad lained. Kas see on Taguse jõe suue või juba omaette sisemeri, mine võta kinni)

Vanad roomlased arvasid, et Lissaboni rajas Odysseus ehk roomapäraselt Ulysses, kes oma pikal koduteel Trooja alt siin vahepeatuse tegi. Tegelikult oli asula siin olemas juba tükk aega enne teda. Nimi ‚Lissabon’ võis muistses keldi keeles kõlada ‚Olisippo’ või ‚Lissoppo’. On ka arvatud, et Taguse jõe päris algne nimi oli ehk ‚Lisso’ või ‚Lucio’ ning linnagi nimi tuletunud just sellest. Rooma kirjatsurad märkisid nimekujuks ‚Ulyssippo’ (sealt ka seos Ulyssesega), ‚Olisippo’ või ‚Olissipo’. Noh ja sealt on tänapäevase nimekujuni ‚Lissabon’ (portugali keeli ‚Lisboa’) sisuliselt kiviga visata.

Portugali mail redutas inimkonna hälliajastul neidki perekond Homo esindajaid, kelle poole poleks saanud pöörduda tiitliga „sapiens”. Esimesed Lissaboni piirkonna imposantsemad ehitusmälestised pärinevad juba tükk-tükk-tükk maad hilisemast ajast, nimelt keskmisest ja nooremast kiviajast – mis meie seisukohast on kõigest hoolimata iidvanad. Megaliidid, dolmenid, menhirid ja inimkätega uuristatud koopad kaunistavad Lissaboni ümbruskonda, ehkki minul ei õnnestunud neist paraku ühtegi näha. Roomlased kutsusid Ibeeria põlisasukaid oestrimnideks ehk Kaug-Lääne rahvaks. I aastatuhandel eKr lisandusid neile kirdest indoeurooplased, täpsemalt keldid, kes on jätnud poolsaare vaimsesse ja kultuurilisse kultuurkihti oma rasvase lademe.

Lissaboni vanim osa on Taguse suudme põhjakalda ja järsu Castelo (‚Linnuse’) mäe vaheline ala, mille maapõu peidab endas juba 6.–8. sajandi eKr asustusjälgi. Meil Eestis valitses siis veel pronksiaeg, aga Pürenee poolsaarele seati sisse juba esimesed sepikojad rauatööks. Tegelikult võib Muinas-Lissabon olla aga veel tükk maad vanem, sest mõnedel arheoloogilistel andmetel võisid selle kena paiga enda jaoks avastada juba 1200. aasta paiku eKr uudishimulike ja ettevõtlike seilajatena tuntud foiniiklased. Nende kodukant Foiniikia ehk Kaananimaa jaguneb tänapäeval Liibanoni, Iisraeli ja Süüria vahel. Juba ennevanasti rändas pulbitseva iseloomuga rahvas sealt laiali Vahemere kallastele ja Heraklese sammaste vahelt välja Atlandi avarustele. Lissabonis hakkas neile ilmselt tõesti väga meeldima, nii et nad lõid püsti oma kaubakoloonia, kuhu tulid mööda Tagust kokku kõik Ibeeria ärikad, kel mõtteis mõlkumas käive ja kasum. Foiniiklaste pakutavad väärismetallid, sool ja soolakala olid artiklid, mille peale sisemaalased meeleldi keelt limpsasid.

(Rannast paistab Castelo mägi hästi kätte isegi õhtupimeduses. Linnusetornid muudavad mäeharja sakiliseks nagu hiiglase alalõualuu)

Foiniiklaste jälgi on muuhulgas leitud Castelo mäe tipus asuva kivilinnuse õues ja sellest veidi maad lõunasse künkajalamile ehitatud Lissaboni katedraali piirkonnas. Neid kohti jõudsin ma oma reisi viimasel õhtul oma silmaga vaatama. Hoonestuse ja tänavasillutise tõttu ei saanud ma küll aastatuhandete tagusele linnale otsepilku suunata, kuid kinnitan teile, et kingataldade ja sillutise all tajusin vana kaubaasula sügavaid südametukseid.

(Castelo de Sao Jorge, maakeeli Lissaboni linnus. Esmaasukad ei pidanud paljuks mäe otsa ronida ja siin elama hakata)

(Lissaboni Püha Maarja katedraal ehk omadele lihtsalt Sé. Maapinnast mõni meeter allpool lasuvad linna nooruspõlvemälestused) 

Foiniiklaste ilmselt tuntuim Vahemere lääneosa kaubakoloonia oli Kartaago Põhja-Aafrika rannikul. Nagu me ajaloost hästi teame, sattus see korduvalt karvupidi kokku oma ülemerenaabri Roomaga. Ehkki Kartaago väejuht Hannibal ja tema semud (eriti elevandid!) olid igati vahvad sõdurid, näitas Fortuna lõppeks naerunägu nende konkurentidele. Teise Puunia sõja järel võtsid roomlased 3. sajandi lõpus eKr kartaagolastelt ära kõik viimaste valdused Pürenee poolsaarelt, kaasa arvatud Portugali ala. Kohalikud ei jäänud seda asja niisama lihtsalt pealt vaatama, vaid ihusid sõjariistad vahedaks ning pidasid Roomaga maha tõsise metsavennasõja. Ibeeria sõjapealikest kangekaelseim oli Viriathus, tagantjärele kutsutud ka roomlaste hirmuks, kel õnnestus punuda vallutajate vastu laiaulatuslik liitlaste võrgustik. Pikki aastaid harvendas ta aedniku hoolsusega vallutajate ridu, kuni pidi reetmise tõttu une pealt maisest elust lahkuma. Seejärel õnnestus roomlastel poolsaar viimaks enda pihku suruda.

Vanimad kaitseehitiste jäänused Castelo mäe tipus pärinevad Lusitaania sõjaga umbes samast ajast – 2. sajandist eKr – , mis võib, aga ei pruugi olla kokkusattumus. Ajal, mil enamik Lissaboni hooneid polnud tõenäoliselt veel eriti kõrged, võis linnusest avaneda esteetilisest ja strateegilisest seisukohast väärt vaade Õlemerele ja sadamale.

(Linnuselt avanev vaade Taguse lahele. Elektriliselt hiilgav vastaskallas on kindlasti uue aja nähtus –  antiikaegadel oli ööd aastaajast sõltumatult kottpimedad, ainsaks valgustuseks elav tuleleek)

Rooma riigi all olles moodustati aastal -27 (meie ajaarvamise perrä) Lusitaania provints, kuhu kuulus enamik tänapäeva Portugalist ja osa Lääne-Hispaaniast. Provintsi nime päritolu on vajunud aegade hägusse. Üks seletuskatse seob Lusitaania nime rooma jumalakese Lususega, teine keldi jumaluse Lugusega, kolmas peab seda mingi vanast rahvanimest tuletatuks. Oli nimega kuidas oli, Rooma riigi seadus püsis Lusitaanias tubli mitusada aastat. Mõnes paigas ilmutab see ajajärk end ka linnapildis. Castelo mäe lõunajalamil, katedraali ja linnuse (mäletate, need foiniiklaste kaubandustegevuse jälgedega paigad) vahel leidsin rusudest osaliselt välja kaevatud Rooma aegse amfiteatri, ainsa taolise rajatise terves Portugalis.

(Väljakaevatud osa amfiteatrist on välimuselt hunnik korratuid kiviplokke, mille seas on keeruline näha mõistuspärasust. Heauskselt tuleb siiski arvata, et selle ehitamisel oli vähemalt teatud määral kaasatud ka arhitekt) 

Amfiteater oli vajalik asutus. Linna 30 000 elanikust mahtus siia korraga 4000–5000 õnnelikku kaasa elama gladiaatorite surmaheitlustele ja muudele sarnastele hilisantiik-inimeste (eelkõige meesterahvaste) jaoks sündsatele kultuurisündmustele. Vastutasuks leiva ja tsirkuse eest pakkusid linlased Rooma võimudele ustavust. Vaenulike sisemaalaste rünnakute vastu ehitati neil aastatel Lissaboni linnamüür, mida, tõsi küll, ma oma jalutuskäigul ei kohanud. Kaubanduses jätkus õiteaeg; peamised artiklid olid fermenteeritud kalakaste garum, sool ning kuulsad Lusitaania hobused.

(Kes sooviks tänapäeval Lissaboni amfiteatris vaatemänge korraldada, peab arvestama, et siia mahub hetkel kõige enam 300 osalejat. Selle numbri sisse on arvestatud gladiaatorid, eksootilised kiskjad ja kaks alla keskmist elevanti) 

Rooma suurriigi lõpujärgus levis Portugali maadele ristiusu õpetus, mis ei kadunud siit ka hilisemates ajaloo keerdkäikudes. Samuti on Portugalis läbi aegade elanud arvestataval hulgal juute.

Roomlaste võimu hakkasid ikka enam proovile panema põhjapoolsed Euroopa ja Aasia rahvad. 5. sajandil pKr tabas Lissaboni/Olissipot ridamisi vandaalide, alaanide ja läänegootide vallutuslained ning aastal 469 hõivas linna germaanlaste juhitud Sueebi Kuningriik. Rahvasterännuajal tärganud riigid polnud enamasti eriti kestlikud ning Sueebi riikki kaotas sadakond aastat hiljem sõltumatuse naabruses laiunud Läänegooti Kuningriigile. Rahutu aeg polnud enam ärile soodus – Lissabon, toona tuntud kui Ulixbona, kuivas kokku üheks tavaliseks suureks külaks.

Põhjus, miks me tänapäeval enam Pürenee poolsaare puhul ei räägi Läänegooti Kuningriigist, on selles, et ka see riik pidi oma eksistentsile joone alla tõmbama. Joonetõmbajateks olid moslemid, kes vallutasid 710-ndatel kogu gootide riigi, sealhulgas 714. aastal Lissaboni, mis omandas siitpeale uue nimekuju الأشبونة ehk maakirjas al-Ushbūna. Mauride võim kestis Pürenee poolsaarel enam kui neli sajandit ning kohalikud võtsid uue elukorralduse, nagu ka araabia keele, aegamisi omaks. Elu läks jälle jõukamaks, linn kasvas, Rooma-aegseid linnamüüri ehitati tugevaks, Castelo mäe nõlval vuntsiti varasem kristlik pühakoda ümber suureks mošeeks. Võib-olla just islami kultuuripärandi tõttu võib praegugi näha paljude linnamajade seinu katmas mustrilisi kahhelkive, mida enamikus Euroopas võib näha vaid vannitubades, ent näiteks Türgis on olnud tähtsal kohal koguni paleede sisekujunduses. Kristlaste roll ühiskonnas vähenes, ent ei kadunud kunagi päriselt ära.

(Kaug-Lääne kahheldatud välisseintega majad näevad välja üsna lähisidalikud) 

Et siinkohal mitte igat poliitilist tuulekest eraldi lahkama jääda, mainin vaid niipalju, et kristlikud valitsejad ei leppinud moslemite võimuga Euroopa edelanurgas ning rekonkista (ehk tagasivallutuse) kampaania käigus õnnestus Afonso I juhitud vägedel 1147. aasta sügisel Lissabon ära napsata. 1150. aastal tehti mošee asemele samasse kohta vägev romaani stiilis katedraal, mis on praeguseks saanud lisandusi gootikast, barokist, neoklassitsismist ja rokokoost. Sellest ajast saadik on Lissabon olnud järjepidevalt kristlike (või uuemal ajal kristliku kultuuritaustaga) valitsejate hallata.

Oleksin soovinud vanu ajaloolisi hooneid ja paiku rohkemgi vaatada/tutvustada, aga juhtumisi satub Lissabon paiknema seismiliselt rahutus kohas ning maavärinad on teda pillutanud juba maailma loomisest alates. Päris hull lugu juhtus 1755. aasta 1. novembri hommikul, mil umbes 8,5–9 magnituudine maavärin koos kaasneva tsunami ja mitmel pool puhkenud tulekahjudega hävitas loetud minutite jooksul peaaegu terve Lissaboni, tappes 10 000–100 000 inimest. Hiidlained uhtusid üle terve Atlandi ookeani, šokk tragöödiast rullus üle Euroopa. Kuidagi tuli aga edasi elada ning linn ehitati taas üles – praegune Lissabon on peaasjalikult uue, katastroofijärgse näoga. Üllatuslikult oli pääsenud ehitiste seas ka üsna antiikse ilmega, kuid siiski kõigest 11 aastat enne maavärinat valminud hiiglaslik akvedukt, mille alt paari päeva jooksul korduvalt läbi sõitsin.

(Akvedukti majesteetlikud neogooti kaared on nii vägevad, et elavad maavärinagi üle. Praktikas testitud) 

Kui järgmisel korral Portugali satun, käiksin kindlasti ka kusagil maal kondamas, sest see avab piirkonnast hoopis teistlaadi pildi. Millal see juhtuda võiks, pole vähimatki aimu, aga kui vaja, siis küll ta tuleb. Seniks püsige lainel ja uute ägedate kohtumisteni erinevatel maailma muinasradadel!

* * *

Järelsõna ja täiendus 27. märtsil 2019:

Muide, alles hiljem tuli mul meelde, et Lissaboni ajaloos on olnud ka põgusaid Põhja-Euroopaga siduvaid momente. 1108. aasta kevadel seilasid toona moslemite kontrolli all oleva Portugali rannavetesse Norra kuningas Sigurdi laevad, kes olid teel Pühale Maale isiklikule palverännakule/ristisõtta. Võitnud merel kaheksa saratseenide galeeri, õnnestus norrakatel hõivata mõned rannikulinnad, teiste seas Lissabon. Kuningas ise jätkas teed Jeruusalemma poole, olles jätnud ilmselt mõned oma usaldusmehed linna haldama. Maurid said Lissaboni tagasi enda kätte alles 1111. aastal.