Metsepole

See matk oli mu ajusagarate vahelistes mõtetes tasapisi tiksunud juba mitu aastat. Midagi keerulist siin polnudki – käia Pärnumaaga piirnevas Läti osas otsimas vanade liivlaste jälgi. Nende loo algusotsaks võib lugeda hilisrauaaega vahemikus 11.–13. sajandil (sisuliselt juba keskaeg, ainult et ilma sakslasteta) ning lõpuotsaks 19. sajandi keskpaika. Esimese ajastuga seostuvad Metsepole nimeline maanurga asjatoimetused, teisega viimaste Liivimaa kubermangu liivi keele oskajate siit ilmast lahkumine. Nende vahele jääb üle poole tuhande aasta vaiksemat aega, mil liivlased eriti ajaloo valgusse ei jõua. Ning muidugi pikeneb nende lugu ka veel otstest mõlemasse suunda – maailma asjadel on kord juba kombeks omada lugu enne algust ja pärast lõppugi.

Taoliseks matkaks sobivad hästi muidugi kõik aastaajad, aga kevad loob rändudeks erilise tunde. Tol aprillipäeval torkas mõnigi kord südamesse kiusatus heita kõrvale kõik muud plaanid ning lihtsalt sõita kauguses sinavasse tundmatusse ja sealt edasi järgmistesse tundmatustesse. Aga kuigi seda tegelikult ei juhtunud ning koos kaaslasega jõudsime juba samaks õhtuks koju tagasi, pakkus ka see 500-kilomeetrine ring vaimule piisavalt kosutust. Ja väsitas muidugi korralikult ära.

 

(Kus algavad liivad, algab liivlaste maa)

Metsepole oli ajaloolistest liivlaste maadest põhjapoolseim, piirnedes lõunas koivaliivi aladega (piiriks võis olla Aģe jõgi, mille liivi nimevariant ’Aija’ tähendab äärt või piiri), kagus väikese Idumeaga (mida asustasid tõenäoliselt samuti liivlased), idas latgalide Talavaga ning põhjas eestlastega. Siit vaadatuna on enim kirgi soojendanud just liivi-eesti piiri küsimus. Mitmed märgid näitavad, et muistseil päevil ulatus liivlaste asuala praegusest Eesti-Läti piirist tükk maad rannikut mööda põhja poole. Näiteks on Häädemeeste kandi murdekeeles liivi keelega mitmeid ühiseid jooni, mis viitab sellele, et siin on kunagi elanud liivlasi ning liivi keel seega mõjutanud kohalikku eesti keelekuju (põnevat lugemist pakub ses vallas näiteks mu hea sõbra Patrick O’Rourke’i bakatöö). Urmas Sutrop on piiri kohta arvajad jaganud laias lehes kahte lehte – ühed on võtnud aluseks Henriku Liivimaa kroonikas esinenud võrdlemisi napisõnalised teated Metsepolest eestlaste maale Soontaganasse liikuvatest sõjasalkadest, millest võib (ehkki siiski kaude) järeldada, et Soontagana algas alles umbes Pärnu ehk Sauga jõe suudmest ning kõik, mis jäi sellest lõuna poole, pidi järelikult olema veel Metsepole jagu (selle poolt on ka Sutrop ise). Teised on oma järeldused ehitanud ühe 1259. aastal eestlaste ja liivlaste vahel sõlmitud lepingu najale, mille kohaselt pandi nende omavaheline piir paika Laigiste nina ja Lemmejõe joonele (praegusest riigipiirist kümmekond kilomeetrit põhja pool). Selle puhul jääb suur küsimus, kas too leping kinnitas üle juba kunagi varem kujunenud piiri või pandi paika täiesti uus olukord. Eksisteerib ka kolmas, ehkki veidi vaiksema häälega arvamus, mille kohaselt Metsepole ja Soontagana südaalade vahele jäi tükk maad inimhõredat rannariba, mis ei kuulunud õieti kummalegi poolele. Tõsijutt, piirid polnud vanasti sugugi vaid peenikesed maastikul vonklevad paelad, vaid sageli laiad inimtühjad kõnnumaalahmakad.

Päris inimtühi Ikla-Heinaste ja Pärnu vaheline rannikuriba ometi polnud. Häädemeeste ja Saarde kihelkondade maadele tõid andmete poolest olulist täiendust 2007. aasta kevadel toimunud arheoloogilised inspektsioonid, milles minagi osalesin. Hoolimata 15-aastasest ajavahest oli praeguse matka algusotsa seetõttu küllalt hõlbus planeerida. Üks sellistest tõenäoliselt juba hilisrauaajal asustatud paikadest oli mereäärne Häädemeeste, kust ilma eelnevaid vahepeatusi tegemata kohe karget hommikut alustasime.

Häädemeeste Suurkülas on lähestikku mitu muistist – Püha Margareeta kabeli ase ja külakalme, millest olevat kunagi kaevates leitud nii laiba- kui põletusmatuseid, ning neist mõnisada meetrit põhja pool asulakoht. Viimase täpset paika ma ei mäletanudki, aga mäluudu ja kirjasõnast leitud andmete koostööl tuletasin enam-vähem ära. Kõige lihtsam oli üles leida kabeliaset, millele on ajalootundlikud inimesed püstitanud tee äärde mälestuskivi. Muidugi mine võta kinni, kas esmaasukad olid lõunast pärit Metsepole liivlased või põhjast siirdunud Soontagana eestlased või hoopis keegi kolmandad. Ja Häädemeestel võis läbi aegade elada ju mitme eri rahva ja keele esindajaid. Ikkagi üsna käidav kant – arvatavasti jooksis üks võimalikke muistseid kauba- ja sõjateid just Häädemeeste Suurküla peatänavat mööda. Rannaluidetel võis neid kulgeda teisigi, sealhulgas mitmes paralleelses sihis – nii nagu parasjagu mugavam.

(Häädemeeste Suurküla asulakoht asub umbes sellises kohas. Nagu näha, praegugi asustatud)

(Püha Margareeta kabeli/külakalmistu aset märgib külatänava äärne kühmuke ja sellele pandud mälestuskivi)

(Kui kivi uskuda, ülendati kabel 19. sajandil koguni kirikuks. Praegune kirik asub veidi rohkem sisemaal)

(Umbes selline võis näha mereäärne tee mööda metsastunud liivaluiteid ka muistseil päevil)

Meretuule eest põikasime järgnevalt veidi rohkem sisemaale. Rannaäärsetest teedest metsapahmakaga eraldatud väikeses Tauste külas on puudetuka ja muinsuskaitsetahvliga kalmeke Kalmemägi ning selle lähistel põllul selsinatsel 2007. aastal leitud asulakoht. Mäletan isegi, et viimasest leidsime muude potikildude seast ka mõned joontega kaunistatud, mis on omased hilisrauaajale ja/või keskaja algusele. Tauste on kõikidest teistest suurematest paikadest kaugel, metsasügavustesse mähkunud tilluke asustussaareke, mis praegu on endast vaid tiba suurema Massiaruga ühte arvatud. Ega ta kaugeski minevikust palju teistsugune olla saanud. Õigupoolest on üldse mõneti enigmaatiline, kes ja mis asjaoludel siia esimesena jõudis, raius tared ja raadas põllud ning paigale nime andis. Nagu Häädemeeste puhul, võivad ka siin olla mängus nii liivlased kui eestlased. Eemalolek ohtlikest sõjateedest andis Tauste elule omad eelised ning pärast esimese põlvkonna ponnistusi jäidki nende järeltulijad uude koju pidama.

 

(Tauste Kabelimägi. Selle ees olev kraav on koduks Kalmeojale)

(Kusagil tee ja metsaserva vahelt algas Tauste küla ajalugu)

Seal kruusateel tühjade talude õuesid uudistades mõtlesin ka sellele, kui põnev oleks korra ajamasinaga 13. sajandi kanti naasta ning mõnda perre sisse astudes kuulata, kui palju ma pererahva jutust aru saaksin. Kas kõlanuks seal liivi või pigem läänemurdeline eesti keel? Või kui suur oli siis üldse nende omavaheline erinevus? Aga mis sa teed, toonased vanad on kõik nüüd kalmes puhkamas, kui just nende luud pole vahepealsete sonkimistega segamini keeratud ja loodusjõudude poolt ära kulutatud.

Kui Häädemeeste ja Tauste liivilikkuses peame enam-vähem piirduma oletuste ja tõenäosustega, siis järgmine paik on ühemõtteliselt ajaraamatusse raiutud. Nimelt see juba meile tuttav 1259. aasta piir liivlaste ja soontaganalaste vahel, mis kulges Laigiste (Laddekeriste) nina ja Lemmejõe (vanasti Orajõgi, lepingus Orwaguge) joonel. Piirid on vahepealsete aastatega muutunud, kuid mainitud maastikumärgid endiselt olemas. Laigistel lõid lained lustlikult vastu rannakive ning kuna juhtumisi oli päev enne lihavõtteid, laulsin videosse ühe lindude äratamise laulu, mida liivi noored ennemuiste lihavõttehommikul mere ääres laulsid (vaata-kuula, kuidas see välja tuli). Lemmejõgi suubub merre Laigiste ninast veidi lõuna pool; siinsetele luidetest läbi murdvatele jõgedele tüüpiliselt on tal väga järsud perved.

 

(Laigiste nina on väike kivine nukk, mis valiti 1259. aastal liivlaste ja eestlaste maade piiriks)

(Lemme- ehk Orajõe viimased meetrid enne merd)

Treimani küla peaks vastava piirilepingu põhjal jääma täies mahus Metsepole maile. Muinasajast pole praegu seal enam suurt midagi märgata, kuid Tartu Ülikooli ajaloo ja geograafia professor Friedrich Karl Hermann Kruse märkis juba 19. sajandi esimesel poolel Dreimannsdorfist (Treimani saksakeelne nimevariant) üles huvitavaid tähelepanekuid. Tema sulest ilmunud läbi aegade kõige metalima pealkirjaga arheoloogiateoses „Necrolivonica“ on juttu Treimani kõrgetest liivakääbastest, mille tuule ja kartuliaukude kaevamisega lõhutud asemetes esines sütt, potikilde, pronks- ja raudesemeid. Kruse meelest oli surnuid põletatud kusagil lähedal ning luutükid ja säilinud panused maetud urniga kääpasse. Lisaks leidunud kääbaste lähistel ka Kreeka või Rooma münte. Liivlased (eriti Koiva jõe kallaste elanikud) on tõesti oma surnutele kääpaid kuhjanud, ent Kruse teade on liiga ebakindel, et võimalike Treimani muinasasukate elu- või surmapaikade üle tõsimeeli otsustada saaks. Olemasolevatel andmetel pärineb Treimani asulakoha arheoloogiline aines pigem keskaja lõpust või varauusajast. Ei näinud ka mina siinsetel männitukaga kaetud kühmlikel kamardunud luidetel midagi konkreetselt kääpalaadset. Ehkki muidugi mine sa tea – autorit, kes oma teose „Necrolivonicaks“ ristib, ei saa ju niisama lihtsalt ignoreerida…

(Mändide loodud valguse-varjude mäng loob Treimani luidetel kergesti mulje Friedrich Kruse kirjeldatud muinaskääbastest) 

Enne praegusaja riigipiiri ületamist peatusime kaheks sekundiks veel Treimani lõunapoolses naaberkülas Metsapoolel. See on praegu ilmselt ainumas paik, mille nimes on talletatud mälestus kunagisest muinasmaast (kui mitte arvestada geograafide eristatud maastikurajooni Metsepole madalikku). Olgem täpsed, tegemist pole mingisuguse sajanditetaguse järjepidevusega, millega taolised paigad teinekord uhkeldada võivad. Metsapoole küla pandi Ikla asundusest ja Murru küla osadest kokku alles 1977. aastal. Uus haldusüksus sai endale nime kohaliku kooli järgi, mis oli juba 1930. aastate keskpaiga rahvusromantismi ajal Metsapoole kooliks ristitud. Inspiratsiooni selleks ammutati muidugi kaugest minevikust. Vanimad muinasmaa mainimised 13. sajandist kasutasid üsna sarnaseid, kergesti äratuntavaid variatsioone: Metsepole, Methsepole, Mezepol. Keeleteadlased on neist tuletanud liivikeelse algnime ’Mõtsa Pūol’, mis eestipäraselt olekski siis Metsapoole. Tõepoolest on ta paiguti üsna metsane, seetõttu on talle päris paslik nimi sattunud.

(Pärast sajandeid unustust toodi Metsepole nimi eestipärasena 1930. aastatel taas argikäibesse) 

Nüüd oli aeg suunduda liivlaste jälgi otsima teisele poole, Lätimaale, kus vana läänemeresoome substraati leidub paljudes kohanimedes. Juba esimesel asulal Heinastel ehk lätilikult Ainažil on tegelikult liivi algupära nimi (talletatud 19. sajandil kujul ’Ainaīch’; võis tuleneda sõnast ’āina’ ehk hein või ’ainagi’ ehk ainus). Sellest järgmine linnake Riia poole on Salatsi (Salacgrīva) samanimelise kõrgepervelise jõe suudmes, mille järgi on Metsepole liivlaste järeltulijaid teadusringkondades kutsutud salatsi liivlasteks. Salatsi linnusevaremetel tegime muide lõuna- ja kiigepausi. Linnuse varaajalugu on praeguseks unustatud ning vaid korralikud arheoloogilised uuringud lubaksid selle taas meelde tuletada, mistap jääb küsimus muinasliivi-aegsest linnusest vastuseta. Saletsa nime ennast kohtab üsna tihti Henriku kroonikas (muuhulgas mainib ta, kuidas saarlased sõitsid 1216. aastal mööda Salatsi jõge Asti järve äärseid lätlasi riisuma), aga pigem sõjavägede kogunemiskoha ja maa-/veemärgina kui selgesõnaliselt linnusena. Kuna hiljem läks Metsepole koos Salatsiga suures osas Riia peapiiskopite isikliku valitsuse alla, siis võib kivilinnuse ehituse ja arenduse lugeda nende initsiatiiviks. Kantsi räsisid tublisti varauusaegsed sõjad ning hiljem rahuajal tarvitati säilinud müürijuppe eduliselt naaberkrundil seisva kiriku kiviaia ja vahest veel millegi vajaliku ehitamiseks.

 

(Heinaste mõis sobiks hästi Addamsite perekonna residentsiks)

(Salatsi jõe suudmes sattus olema just paras künkake, millele ehitada linnus)

(Siin fotol on osa neist kividest, mis on Salatsi linnusele alles jäetud...)

(...ja siin fotol see osa, mis ära veeti - kiriku ja selle piirdeaia ehitamiseks)

Sealt veel mõni kilomeeter lõuna poole asub maantee ääres mõis, mille maadel püsis Liivimaa kubermangu liivi keel kõige kauem. Läti keeles kannab mõis Svētciemsi, eesti keeles Uue-Salatsi nime. Siin lookleb mere poole väike kena Svētupe jõgi, mille nimi tähendab Pühajõge ja mis on tõenäoliselt andnud mõisale ka tema ajaloolise liivi nime Püög moiz (Pühamõis). 1846. aastal tegi keeleteadlane Anders Johan Sjögren siia ekspeditsiooni, millel oli määratud saada legendaarseks, sest ta pani kahekümne kahelt veel liivi keelt osanud inimeselt kirja kõige ulatuslikumad andmed salatsiliivi keelepruugist – andmed, mida praegused uurijad üliväga hindavad ning milleta oleksid meie teadmised läänemeresoome keeleruumi(de)st ja üleminekutest tunduvalt kasinamad. Mõisasüdamest keerasime sisemaa poole juhatavale kruusateele. Tänu Sjögreni kohati üsna põhjalikele üleskirjutustele oma informantide kohta ning hilisematele töödele oli meilgi hõlbus tuvastada mõni selline talu (näiteks Klāvi), kus veidi enam kui poolteist sajandit tagasi elasid liivi pered. Sisse me siiski ei astunud; vaevalt oleksid praegused elanikud isehakanud ekspedistide invasiooni kuigi kõrgelt hinnanud. Kompaktsete külade asemel valitseb Lätimaa põhjaosas üleüldse valdavalt üksiktaluline hajaasustus. Nii ka siin. 19. sajandi alguseks asusid liivi pered juba üsna läbisegi lätlastega. Eks praegugi leidu piirkonnas kunagiste liivikeelsete inimeste järeltulijaid, kes võivad isegi oma soome-ugri juuri teada, ent on ise juba mitmendat põlve lätlased.

(Üks Uue-Salatsi mõisa kõrvalhoonetest. Mis täpsemalt, seda ma ei tea, aga näeb natuke moonakamaja moodi välja) 

(Klāvi talus elasid kord ühed viimased emakeelsetest liivlastest)

Selle kandi üheks kuulsamaks maamärgiks, milleni ka pruunid sildid juhatavad, on Pühajõe liivakivipaljandisse lõikuv koobas, mida on aastasadu pühaks peetud. Leidsime autoparkla kohaliku külakalmistu kõrvalt (viimane oma nunnu kabeliga on ka eraldi vaatamist väärt) ning jalutasime suunaviitade järgi alla jõeluhale. Matkaraja tegijate ettenägeliku kavaluse tõttu saime me mustavat koopasuud imetleda pelgalt jõe vastaskaldalt, kuid üle jõe ei viinud ühtegi abistavat sillakest. Eks ta õige ole ka, sest mis asja kõrvalistel hulkujatel pühasse paika ikka olla võib. Koobas on loodusliku algupäraga (ehkki Tartu Ülikooli geoloogiaprofessor Constantin Grewingk väitis inimtekkelisust) ning pärast 19. sajandil toimunud koopasuu varingut peame õieti rääkima kahest erinevast käigust. Tänapäeval kutsutakse koobast enamasti Liivi Ohvrikoopaks (läti keeles Lībiešu Upurala), kuid sadakond aastat tagasi teati teda ka Kuradikoopana (Velnala). Arheoloogilised uuringud on koobastest toonud sadu münte 14.–19. sajandist, samuti mõned sõrmused, sõlejupi, vööpandla, piibutükid ning orgaanilist kraami, nagu mesilasvaha, linnu- ja kalaluid, munakoori ja muud sellist. Enamik sellest on tõenäoliselt koopasse toodud ohvriannid. Ka jõepõhjast on leitud varauusaegseid münte. Kõige populaarsem oli ohverdamine müntide põhjal otsustades 16. ja 17. sajandil. Põnev on veel see, et koopaseintele on sajandite jooksul kraabitud igasuguseid kujutisi, eriti riste ja pentagramme. 1674. ja 1739. aastal läbiviidud visitatsioonid Salatsi kirikusse mainisid siin ohverdamist Püha Bartolomeose mälestuspäeval ehk pärtlipäeval 24. augustil. Läheduses asunud muide ka samale pühakule pühendatud kabel. Ohverdamine hääbus 19. sajandi alguspoolel; kas juhuse või sarnaste kultuuriliste tendentside tõttu samaaegselt siinse liivi keelega.

(Väike positiivne üllatus metsa peitunud kalmistu ja kabeli näol)

(Liivi Ohvrikoobas Pühajõe ääres. Mustav auk liivakivipaljandis on säilinud koopaosa suurem haru)

(Selle nurga alt on pildi paremas servas näha ka suure koopaharu kõrval oleva väiksema haru pragujas suu)

Juba 17. sajandil hakkasid koopa juures kondama ka baltisaksa turistid, kellele sai harjumuseks liivakiviseina oma nimi kraapida. Mõni püüab seda kommet nüüdki elus hoida, ehkki ma ise ei saa seda hoolimata traditsiooni pikaajalisusest kuidagi heaks kiita. Koopa kohal jõepervel elab oma elu Lielkuiķuļi talu – veel üks salatsiliivlaste viimaseid kantse 19. sajandil. Kuiķule nimes võib ära tunda omaaegse läänemeresoome ’Kuivaküla’.

(Lielkuiķuļi taluhäärber)

Riia maanteele naasnuna väisasime põgusalt veel mõnda paika, mille nimesse on liivi keel ja meel end tänaseni sisse põiminud. Uue-Salatsist tera lõuna pool on Selgase-nimeline talu, mis võib olla tähendanud (maa-) seljandikku. Talu asub Lāņi külas ja kohe naabruses mereäärsete luidete kõrval on nunnu Lāņu muiža – mõlemad tulenevad salatsiliivi sõnast ’lān’, meiepäraselt ’laas’ ehk ’laan’.

(Selgase talu nimi võib tulla 'seljaks' kutsutud maastikuvormist. Selle mööndusega, et ühtegi seljandiku laadset pinnavormi küll vaatevälja ei juhtunud...)

(Bussiga laande!)

Lāņi mõis eraldati Uue-Salatsist 1872. aastal ning selle pikaajaline omanik oli parun Reinhard von Fegezak. Salatsi liivi keel oli selleks ajaks tõenäoliselt siin maanurgas juba vaikinud. Koht oli muidu tõeliselt hästi valitud, selles võisime ise oma ihusilmaga veenduda. Kohe mõisahoone ees algas luitemännik, läbi mille looklesid paeljad rajad õkva mereranda. Kuramaa liivi liivad on küll kuulsamad, aga ega Liivimaa omadki millegagi alla jää.

(Lāņi mõis otse mereluidete kõrval on veel üks kena avastus)

(Mõisast viivad jalgrajad läbi luitemänniku sellise ideaalse liivaranna juurde. Klassikaline liivlaste rand Liivi lahe ääres)

Siis jäi lähikonnas meie teele veel näiteks kitsuke, praeguseks kraavi reguleeritud ojake nimega Ungenurga ja mõni maa lõuna poole Lielurga jõgi. ’Ūrga’ tähendabki salatsiliivi keeles väiksemat sorti jõge või vahel ka muud vesist paika, sarnased sõnu teatakse jõe/oja/muu lirtsuva koha kohta ka Lõuna- ja Lääne-Eestis. Korra põikasime ka mereäärsesse Rankuļrags-nimelisse paika, kus oli lätlaste seas üsna populaarne restoran ja muidu ajaviiteasutus. Meidki sooviti kohe ära parkida ja kõhud punni toita, aga me siiski loobusime lahkest pakkumisest. Kui ’rags’ tähendab läti keeles sarve või maastikunimena neeme, siis Rankuļ peidab endas läänemeresoomelikku ’Rannaküla’.

(Ungenurga on kraaviga täielikult ära kodustatud)

(Veel üks mereäärne kauniskoht - Rankuļrags)

Taolisi liivi substraadiga kohanimesid võikski läbi kammima jääda, tegevust jätkunuks päevadeks, aga päike oli võtnud selge kursi õhtukaarde ja meil tuli sama kuupäevanumbri sees ka veel koju jõuda. Metsepole lõunaserva staarobjektid jäid niisiis kõrvale, aga paarist huvitavast kohast ei suutnud ma sellegipoolest ka koduteel loobuda.

Kel veel Limbaži ehk Lemsalu linnas käimata, sel soovitan seda kindlasti vähemalt korra oma elueal teha. Eelkõige näiteks mõnel sellisel hetkel, mil realism oma kangasse korraks paar volti sisse unustab – just siis avab see väikelinn vaatleja jaoks oma tõelise võlu. Üks tüüne aprilliõhtu sobib päris hästi. Vähemalt mind kummitas Lemsalu kesklinna sõites küll tunne, nagu sisenenuks ma mõnda iga seitsme aasta tagant jaaniööl maa peale tõusvasse linna. Või nagu oleksin seal käinud oma aastatetaguses unenäos. Küllap küttis imelikku tunnet avastus, et Eestile niivõrd lähedal leidub ilusaid paiku, millest mul seni erilist aimugi polnud. Erinevatest ajajärkudest pärit hooned moodustavad Lemsalu pisikese, ent toredalt kompaktse vanalinna. Salatsiliivlaste jaoks oli linn Lämmist nīn, vanasti võis selle nimi aga olla Lembsele (tähendades soosaart) või midagi säärast.

Lemsalu ajaloost Metsepole päevil pole eriti midagi teada, kuid arvatakse, et juba liivlastel oli siin Ķezberkalnsil linnus. Sakslased asutasid oma linnuse naaberkünkale juba 13. sajandi alguspoolel. Svētupe ehk Pühajõgi – seesama, mille ääres püha koobas asub – võis esiti pakkuda soodsat ühendust kaubaalustele, mistap peagi kobrutas linnuse kõrval päris linn, mis kaasati koguni kuulsasse Hansa Liitu. 16. sajandist oli aga jõgi muutunud sedavõrd madalaks, et laevasõidust ei tulnud enam midagi välja, ning pulbitsevale kasvule tõmmati kriips peale. Enamgi veel – ees ootasid hävitavad sõjad, mis tegid linnale sisuliselt üks-null. Kui uskuda Vikipeediat, siis 1622. aastaks oli Lemsallu järgi jäänud 12 inimest – 500 korda vähem kui 1385. aastal, mil seal elas suurusjärgus 6000 elanikku. Üsna loogiline arvata, et ränk löök tabas ka usutavasti seniajani säilinud liivikeelset ja -meelset rahvast. Sealtmaalt võiski liivi keel Liivimaal edasi kesta vaid väikeste üksteisest eraldatud pesakestena, mis üksteise järel läti keelde sulasid, kuni viimasena jäi Uue-Salatsi mõisa keelesaareke.

(Lemsalu kivilinnusest on järgi jäänud veel üsnagi arvestatav osa. Üles torni me kahjuks ei saanud, sest linnusevalvurid olid ettenägelikult sissepääsu lukku keeranud)

(Paganad jätkavad linnusel kasvavale puule lõngaohvrite toomist. Muinas-Liivi vaimsus pole veel päris kadunud)

Lemsalu, ehkki keskajal üsna suur linn, polnud uurijate meelest siiski kunagine Metsepole keskus. Viimase täpset asukohta keegi täpselt ei teagi, aga arvatud on sellegipoolest üht-teist. Mina kõiki arvamusi lugenud pole ega mõistakski lätikeelsest kirjandusest neid välja urgitseda, aga ühe üsnagi veenvalt argumenteeritud seisukohaga olen ometi kursis. Selle autor on Läti arheoloog Juris Urtāns, kes puuris põhjalikult nii Henriku kroonika teateid kui ka olemasolevaid andmeid piirkonna linnamägede kohta. Nende abil jõudis ta järeldusele, et kõige sobivam kandidaat Metsepole pealinna jaoks võiks olla Grebi linnamägi. See asub piisavalt sisemaal, et kokku minna kroonikas kirjeldatud sõjakäikudega, mis kogunesid esmalt Metsepole südames, liikusid sealt mere äärde ning pöördusid seejärel enamasti põhja poole eestlasi rüüstama. Mereäärsete linnuste puhul ei pidanuks ju mere äärde liikumist eraldi mainima (kui just 200 meetrit kellegi jaoks hirmus olulise etapina ei tundunud…). Selguse huvides peab kõrvalpõikena mainima, et pärast 1206. aastat, mil Metsepole esmalt ristisõdijate alluvusse läks, käisid ka eestlased korduvalt liivlasi kimbutamas. Nii et oleme tasa.

Põhja-Lätimaa muinaslinnuseid on arheoloogiliselt uuritud armutult vähe ning kaevamistulemused või õigemini nende puudumine ei luba seega kuigi palju järeldada. Siiski räägib Grebi kui keskuse kasuks telliskivitükkide esinemine kultuurkihis. Tellis teadupärast oli sakslik uuendus, mis praeguste teadmiste kohaselt jõudis Läänemere idakaldale alles koos kristliku vallutusega. Niisiis näib, et Grebile tehti uute poliitiliste tuulte tulles teatud uuenduskuur, aga pidu ei kestnud enam kuigi kaua ning senine maakeskus muutus tasapisi kõnnumaaks, kaugel küladest ja enamikest põllumaadestki. Praegugi on ta sedavõrd metsade ja soode keskel (järsku sellest ka arvatav algne nimi ’Metsepole’?), et meie sõit sinna mööda kilomeetrite pikkust nöörsirget teed läbi õhtuse Põhja-Läti laanemassiivi võttis isegi mõneti kõhedaks. Aga Google Maps juhatas meid siiski eksimata õigesse kohta.

(Loojuv päike kuldab loojunud linna palet)

Tegelikult on Grebis suisa kaks teineteise kõrval asuvat linnamäge. Seda tõika on Juris Urtāns pidanud teiseks argumendiks paiga pidamiseks Metsepole keskuseks. Ma pole nüüd üleliia kindel, kas ma teise linnamäe üles leidsin, sest kant oli metsa ja võsa täis kasvanud ning orienteerumine võis nende tõttu kannatada, ent põhilinnuses ei pidanud kahtlema – kõrged nõlvad ja mäelage palistav ringvall, lisaks veel lisavall mäe jalamil, mida katkestas vaid väravakoht, kõnelesid kõik selget keelt muistsetest kaitseehitistest. Ühesõnaga, jättis hea mulje.

(Mäelage piirab madal ringvall  linnusehoovi, kus kunagi toimetasid Metsepole pealikud ja nende kaaskondlased)

(Keskel paistvast hunnikust vasakul paistab ära kaitsevalli lõikuv väravaase)

(Kas see võsastunud küngas võiks olla Grebi teine linnamägi, jäi mulle sel korral lõpuni mõistmata)

Sellega olid meie Metsepole liivlaste pärandpaigad tolleks päevaks külastatud ja ees ootas veel vaid kodu. Sinna jõudsime eriliste seiklusteta, lihtsalt aega kulus veel mitu tundi. Väsinud peaga on alati raske retke tulemusi hinnata, seetõttu on muljed ja uued teadmised pidanud nädalate jooksul settima ja kaalu koguma. Nende jagamine on alati olnud üks mu suuri rõõme – kui loetust keegi endale uut mõtteainet leidis, siis on mu eesmärk igatahes täidetud.

Kohtumised kalmega: kuus pilti Raakva nulgast

Kevad on alanud. Päikese, pajuurbade, saabuvate lindude (alates lõokestest kuni luikedeni), tärkavate lillede ja liblikatega. Suur lootuse aeg. Tõsi, kusagil ründab suur riik oma väiksemat naabrit, sest teisiti pole ta oma asju kunagi õppinud ajama. Aga isegi selles määratus jamas heidab see väike lootuskiiri, mida me teised, veel väiksemad, igatsevalt püüame. Nii teame – kevad on vääramatu, päike on võitmatu.

Mõned päevad enne kevade ametlikku saabumist sõitsin sees pureva rännunälja leevenduseks Kaug-Kagusse. Kolasin metsatukkades ja nurmedel, külauulitsatel ja matkaradadel. Lihtsalt oli vaja. Kõigist neist paigust pole vaja jutustada, nii mõnigi hinnaline eluhetk jäi õigusega omasse aegruumi, aga ühest igatsesin küll juba mõnda aega pajatada. Selleks oli minu esimene sihtkoht – kodunt 101 kilomeetri kaugusel asuv kalme Setomaal Raakva nulgas.


(Kohtumine kalmega. Kivirist on Setomaa vanade matusepaikade tavaline kaaslane. Peagi räägime temast lähemalt)

Vanasti arvas seto rahvas oma külad rühmadesse ehk nulkadesse. Need on Setomaa Eesti poolel nüüdki pruunide viitadega ära tähistatud. Raakva on nulkadest kõige väiksem, asudes päris maa keskel. Sellesse kuulus kaheksa küla – Matsuri, Vaamstõ, Säpinä, Porski, Helbi, Vedernika, Vaartsi ja Vorobi. Mõned külad on nüüdseks teistega liidetud, aga erilist rahvarohkust pole tänapäeval üheski. Matsuris on varemalt olnud pood ja kool, kuid kui piiri veel polnud või oli ta enam-vähem sümboolne, siis vaatas nulga rahvas ikka paar kilomeetrit lõuna poole Setomaa pealinna Petseri suunas. Sinna käidi turule, poodi, kirikusse ja kloostrisse. Raakva enda maadel on ainsaks pühakojaks väike Nahtsi (Anastasia) tsässon Säpinä külas, mis on dendrokronoloogia andmetel ehitatud tõenäoliselt 1711. aasta kandis.


(Säpinä Nahtsi tsässon varjab end veidi häbelikult kuuse kõrval. Minu esmakohtumine temaga leidis aset millalgi 90ndate lõpus. Kõrvalt talust tuli tädi ja tegi ukse lukust lahti. Ukse ees kasvanud nõgesed kitkus ta palja käega ära, nagu olnuks nad suvalised nartsissid)

Nüüd on kõik vaikne, isegi Koidula piiripunktis. Üksikud masinad ootavad võimalust ületada seda tsivilisatsioone eraldavaks müüriks muudetud joont, mis vastuokslikult jookseb just keset Setomaad. Mitte et see oleks olnud kuidagi setode endi valik. Valikud tehti peaaegu 80 aastat tagasi kusagil mujal, kuid selle ja paljude teiste toonaste otsuste suppi lürbime siiamaani, ehkki võiksime sama ajaga midagi märksa targemat teha. Samas – pole siin ilmas veel ühtki suppi igaveseks jätkunud ning isegi kunagiste suurte impeeriumide kokkukeedetu on millalgi otsa saanud. Küll jaksame ära oodata praegusegi jama lõppemise.

Mulle ajaga üsna tuttavaks saanud kalme (Kalmõtõpäälse) pikka meelt tasub kõigile eeskujuks seada. Tõsi, surnuteilma rahu ei passi just alati elavate võrksa meelelaadiga. Teisalt eksisteerime nii ehk teisiti õlg õla kõrval ning teineteist päris ignoreerida ka ei saa. Selle Matsuri ja Koidula vahelise külakalmistu täpset vanust ma ei tea – ei tea keegi elavaist – , nii et võin vaid aimata, mida ta oma elu jooksul kogenud on. Ainuüksi meie viimase veerandsajandi jooksul aset leidnud kohtumistest on igaüks olnud veidi isesugune. Ning selmet piirduda pelgalt viimatise käigu meenutamisega, annamegi sõna eriaegsetele mälupiltidele.


1. mälupilt. Aasta on 1996 ja kuupäevaks 7. mai. Olen 11-aastane. Matsuris töötab veel kool ja sugulane on selle direktor. Seetõttu korraldab ema, kes on huvimuusikaõpetaja selles Tartu koolis, kus mina ja vendki õpime, Matsurisse kontsert-väljasõidu. Sõidame rongiga kohale. Tartlasi on kuskil paarikümne kandis. Vend esineb akordioniga, mida ta on selleks hetkeks stažeerinud pea ühe õppeaasta jagu (hiljem on ta seda pilli ekspluateerinud oma black metal bändis Form). Mina olen niisama ballastiks ja pealtvaatajaks kaasas. Kuna kontserdi ja üleüldise sõbrustamise peale läheb terve päev, kasutan vahepeal tekkinud vaba aega koos ühe sõbraga metsas kolamisele. Päikseline männitukk on kinä kõigildõ, aga ühtäkki ootab meid ees üllatus. Massiivne kivist rist! Avastus on äge, ehkki muidugi ei oska me temast midagi rohkemat arvata. Aeg pressib ka tagant; kõnnime tagasi koolimajja.

Päeva edenedes teeme juba kogu seltskonnaga – tartlaste ja matsurlastega – matka loodusesse, mille käigus külastame ka kiviristi. Siin teeme ühispildi. Pilt säilib perekonna fotoalbumis koos tagaküljele kirjutatud kuupäevaga.


(Esimene ülesvõte kiviristist (lastekamba keskel). Kuna mind fotol näha pole, siis järelikult olen ma pildi autor)


2. mälupilt. Umbes sama aeg ehk siis 1990. aastate keskpaik. Vanavanemate juures Lääne-Virumaal Tamsalus näen ühel ööl unes järgmist asja. Olen Koidulas, ilmselt tulnud Petserist teiste vanavanemate poolt, kes tollal veel seal elavad. Kui nõukogude ajal käis Tartu rong veel Petseri jaama välja, siis ühekskümnendatel on ta hakanud peatuma Koidulas, kohas, kus raudtee kohtub järsu maanteekurviga. Perrooni ega muud tavapärastele peatustele omast taristut pole – kes rongi peale tahab saada, peab enda ja kompsud lihtsalt väga kõrgele trepile vinnama, ole sa noor või vana, kukk või kana. Kalme on rongi peatuspaiga lähedal, aga unenägu otseselt teda ei näita. Küll aga on unenäoline rongisõit Tartu suunas iseäralik selle poolest, et sealsamas raudtee kõrval seisavad reas kolm mammutit. Loomad on meeletult suured, aga liikumatud, elutud. Esimene neist oleks justnagu igikeltsa külmunud – teda katab tihe ja pikk tumepruun karv. Teine ja kolmas on lumivalged (või vandlivalged?) ja täiesti karvutud, sealjuures kolmandast säilinud vaid tagumine kehapool. Rong sõidab mammutitest aeglaselt mööda. Valitseb kuidagi sünge õhkkond.

(Praegu rööpaid selles lõigus enam pole – need võeti üles juba mitu aastat tagasi, kui ehitati uus Koidula raudteejaam Võru-poolse haru peale. Ainult kõrge raudteetamm annab veel aimu mineviku rongiliikluse suundadest.)


3. mälupilt. Möödunud on kümmekond aastat, käes on kahe tuhandendate esimene pool, pakun, et 2004 või 2005. Olen läinud Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Setomaa arheoloogia ja pärimus tunduvad erakordselt huvitavad ning ülikooli raamatukogust leian selle kohta ägedat kirjandust. Esimesest Setumaa kogumikust loen Heiki Valgu kirjutist Põhja-Seto tsässonatest ja külakalmistutest, kust muuhulgas jääb meelde, et Matsuri/Vammstõ kalmet (nagu seda artiklis on nimetatud) on peetud mingi vana sõja aegseks. Ja et viimane matmine toimunud [ilmselt viimase] Saksa okupatsiooni ajal, mil sinna sängitati kohalik omasteta kaevumeister Siima Mikk. Viimast olevat mäletanud Koidulas elanud Varu. Teda on ka mu vanavanemad oma juttudes põgusalt maininud; nad nimelt töötasid nõukogude ajal üksvahe Koidula kokkuostupunktis. Selle põhihoone on veel 2022. aastalgi püsti.

Nagu mõni aasta hiljem Setomaa koguteose vanema ajaloo köitest (2009) lugeda võib, pärinevad siinkandi kiviristid peaasjalikult 14.–16. sajandist, ehkki vanimate juured võivad küündida 12.–13. sajandisse. Vast on ka Matsuri/Vammstõ kalme oma algupäralt keskaegne. Riste võidi panna jõukamate või muidu tähtsamate maetute haudadele või märkida ristiga kogu matusepaiga pühitsetust.


(Kaks Raakva nulga küla alt orust kaieh – vasakul Matsuri, paremal Vammstõ. Viimane on praegu ametlikus mõttes esimesega kokku pandud)


4. mälupilt. Kahe tuhandendate teine pool, vist 2007. Üle tüki aja olen saanud piiri taha Petserimaale. On augusti lõpp ja Petseri kloostris maaŕapäiv, mille juurde kuulub kirmass koolimajas (Petseri II Keskkoolis, mis on nüüd ümber nimetatud Petseri Lingvistiliseks Gümnaasiumiks). Pärast kolmepäevast ringirallimist läheme kaaslastega tagasi Eesti poolele. Vene keelt ei mõista õieti ükski meist, aga piiriületusel probleeme ei teki. Lapsepõlvest tuntud paiku oli küll väga tore taas ära tunda, aga teatud poliitiline surutis hõljus peade kohal nagu tinahall vihmapilv. Seetõttu on tagasi Koidulasse jõudmine ka omajagu vabastav. Tartu bussini on veel aega ning seetõttu käime kalmet vaatamas. Panen tähele, et risti kõrval on ümbritsevast maapinnast paarkümmend sentimeetrit kõrgem ning mitu meetri pikk ja lai nelinurk – selgelt inimkäe loodud, tõenäoliselt mingi kalmekääpa laadne moodustis. Männimetsa all kasvavad punased pohlad, aga kaaslane keelab neid kalmelt korjata. Vanarahvas on sellise tegevuse hukka mõistnud. Kuna vanarahva reeglite järgimine on sellal eriliselt moes, siis käitume vastavalt.


5. mälupilt. 2021. aasta juuli algus. Eelmisest mälupildist saadik on muutunud väga palju meil mõlemal, nii minul kui kalmel. Suvi on palav, kuid see pole takistanud korraldamast ühepäevast rattatiiru koos hea kaaslasega. Rattatiir kujuneb Piusas katkiläinud rongi tõttu kahepäevaseks, aga seda me selsinatsel hetkel veel ei tea. Hommikupoolikul Koidulas maha tulles ja Matsuri poole Setomaa avatud käsitöötalude päeva vaatama sõites teeme peatuse ka vanal kalmel. Ümbritsev mets on vahepeal maha võetud, nii et kogu põndak näeb välja räsitud ja alasti. Kalme ise on siiski enam-vähem puutumata – kivirist, nelinurkne kuhjatis, mõned kalmele kasvama jäetud pedajad ning maantee poole vaatav vana muinsuskaitsetahvel. Krõbekuiv samblik pragiseb jalgade all. Teeme ristiga tutvust, kes esimest, kes mitmendat korda. Taamal lõuna pool terendavad metsaviiru taga Petseri linna veetorn ja luteri Peetri kiriku sihvakas torn.

(Kalmet katnud mets on tasapisi võtnud suuna taastumisele. Hoiame talle pöialt!)  


(Sinava metsa taga kõrguvad Petseri kõrgemad tipud - luteri kiriku torn ja veetorn. Vahepeale jääb piir)


6. mälupilt. Ring on täis – olen meenutamistega jõudnud tagasi 2022. aasta varakevadesse. Pilt siin on üsna samasugune, nagu mullu suvel, ainult lumi võidutseb veel raiesmikul ja metsa all. Märkan ristist vahetult ida pool sambla sees kivi, mille keskele on süvendatud nelinurkne õnarus. Sellised näevad mõnikord välja keskaegsete kiviristide jalasoklid. Kui nii, siis võis kalmel kunagi olla rohkemgi riste. Kas ma olen seda kivi siin varem märganud või mitte? Võib-olla olen, aga mälestust sellest pole oma siledapoolsete ajukurdude vahele talletanud.


(Risti taga samblas peidab end väike sokliga kivi. Kas risti kunagine tugialus või jälg teisest kunagi kalmel olnud ristist?)

Raiesmiku servas valitseva kuklaselinnaku elanikud on ärganud ja naudivad päikest. Kevade esimene liblikas, juhtumisi kollane, laperdab mööda. Raiumata metsaosas säilitab sulamata lumi põtrade kõnniradu. Minagi liigun edasi. Kalme jääb talle omaselt paigatruuks.

(Kuklaselinna elanikud tunnevad päikesest siirast rikkumata rõõmu)  


* * *

Minu kohtumised Matsuri ja Koidula vahelise kalme ja selle lähiümbrusega pole piirdunud nende kuue korraga, kuid mitte kõik pole vajutanud oma jälge mällu. Kahekümne viie aasta jooksul olen õppinud kalme juures märkama aina rohkem detaile, samuti saanud teada sügavust lisavaid taustalugusid. Kena männimets on vahepeal tarbepuiduks realiseeritud, aga kalmet ennast on selle käigus õnneks säästetud. Loodan näha veel oma elu jooksul uut metsa peale kasvavat, sest see sobib siia palju paremini kui praegune tühermaa. Kuidas aeg Raakva nulga ja tema servaaladele veetud piiriga toimetab, saame samuti näha. Kalme igatahes püsib oma pikameelse rahuga seal edasi.

(Rühmapilt Matsuri/Vammstõ kalme, pedajate ja muinsuskaitsetahvliga)

Pikasilla Vooremägi

Antagu mulle andeks, et keset lumist talve siin ühtäkki suvisest matkast hakkan heietama, aga kui juba kord on käidud, siis ei näe ma ka põhjust seda kuidagiviisi varjata või rohkem edasi lükata. Pealegi on talvel ringiliikumine sajal erineval põhjusel ikka veidi pärsitum kui suvel, samas kui kirjutamiseks on jälle aega veidi rohkem käes kui pikkade soojade päevade aegu. Nii et pole midagi parata, peate ära kannatama, et veebruaris räägime hoopis ühest mullusest juunikuisest rattasõidust ja selle käigus nähtust.

 

Marsruut oli lihtne. Valga rongiga Tartust Paluperra ja sealt jalgrattaga ümber Võrtsjärve tagasi Tartusse. Olnuks ma piisavalt virk, sõitnuks ma kogu maa rattaga maha, aga puhtast lodevusest lasin rongil algusotsa enda eest ära teha ning pedaalitud kilomeetreid kogunes päeva peale kuskil umbes 136 jagu. Päris ühe võhmaga ei jaksanud ma sedagi maha sõita, vaid tegin siin-seal peatusi, kus heaks arvasin. Või kus tagumik arvas heaks arvata, et sadulast võiks ka vahepeal puhkust teha. Ärge muretsege, päris üksikasjalikult detailidesse langevat aruannet sellest kirjatööst ei tule. Muinasreiside vaatenurgast keskendun vaid esimesele suuremale peatuspaigale – Pikasilla Vooremäele.

 

Tartu- ja Mulgimaad eraldab teineteisest Väike-Emajõgi, mis viib Pikasilla juures oma veed Võrtsjärve. Kunagi oli aeg, mil seesama jõesäng (vesi selles oli siis muidugi teine) eraldas Ugandit ja Sakalat. Ugandist sai aja jooksul Tartumaa lõunaosa ning Sakala lõunaosast Mulgimaa. Sajandeid on peamine kahte maad ühendav tee läinud üle jõe just siin, Pikasilla kohal, ning on täie õigusega raiutud Eesti kultuuripärandissegi. Mulgimaa hümni staatusesse tõstetud Hendrik Adamsoni ja Juhan Simmi laul „Om maid maailman tuhandit“ sisaldab ridu „Ää, kuri kui las’ olla ta, / ku Pikäsillast üle saa, / suud anna mullal ma“. Ka teine oluline laul, Tartust Viljandisse teel olnud viisust, põiest ja õlekõrrest keskendub reisuliste katsumustele Väike-Emajõe all (ehkki näib, et mitte päris Pikasillas, sest muidu poleks nad pidanud sillaks õlekõrt pruukima ja palju jama jäänuks olemata).

(Kuulus pikk sild Tartu- ja Mulgimaa vahel, mille järgi on Pikasilla oma nime saanud)

(Väikese Emajõe viimased meetrid enne Võrtsjärve suubumist)

Eelmainitud Vooremägi ei asu päris Emajõe suudmes, vaid sellest nõks kõrval, osaliselt taimedesse kasvanud kalda ääres. Rattaga oli künkale ligipääs metsateed mööda väga lihtne, ka suunaviidad aitasid nina õiges suunas hoida. Kui kevadised suurveed tõusevad ümberkaudseid maid uputama, jääb Vooremägi ja tema jalam ikka kuivale. Selline soodsa asukohaga ja piisavalt kuiv paik jäi silma ka mineviku inimestele. Küsimus on vaid selles, millise ajastu rahvale täpsemalt.

 

Pöördudes muinasreisikirjades varemgi viidatud Evald Tõnissoni surematu pisitrükise „Linnamäed ja maalinnad“ (1966, pisike eelkõige mõõtmetelt, mitte sisult) poole, loeme leheküljelt 67: „Vooremäe asend, välimus ja ehitusviis sunnivad arvama, et linnus rajati käesoleva aastatuhande algul. Seda oletust kinnitavad siit koos loomaluudega päevavalgele tulnud potikedral tehtud savinõude killud.“ Need leidis 1952. aasta proovikaevamistel Harri Moora. Kuna künka kõrgemaks ja järsemaks kujundamiselgi on aimata inimkätt, siis on paik leidnud tihti tee meie hilisrauaegsete linnuste kaartidele, ehkki midagi rohkemat pole arheoloogid enamasti osanud tema kohta järeldada.

(Vooremägi on selline tubli tükk küngast, mis iseenesest väärib küll linnamäe nime)

 

Vana kirjasõna pole Vooremäe linnust mainimisväärseks pidanud. Ainsaks juhtlõngaks on kohalik rahvasuu, mis on palju pajatanud mäe otsas elanud rikkast kaupmehest Vooru-Andresest. Tema arvukad laevad sõitnud ühelt poolt Suurt-Emajõge mööda Tartusse ja sealt edasi Narva, teiselt poolt aga Tänassilma jõge mööda üles Viljandisse ja järgmisi jõgesid pidi Pärnusse. Teiste lugude järgi ei pidanud ta paljuks koguni aeg-ajalt konkurentide laevu röövida. Tartu kaupmeestele ei meeldinud Andrese monopoolne olek ning nad otsustasid talle jõuga survet avaldada. Andres kindlustas sellepeale oma mäge ning vaid naeris teda piirama tulnute üle. Tartlaste meel oli aga pikk ning Andrese toiduvarud hakkasid pikapeale lõppema. Tal läks küll korda piiramisrõngast põgeneda, kuid teda asuti kohemaid jälitama. Lähedase järvekeseni jõudes hüppas ta viimases hädas parvele ja sõudis järve keskele, kust teda enam kätte ei saadud – rohkem parvesid ega paate kaldal polnud. Sellega olid aga Andrese võimalused ummikusse jooksnud, sest tagasi kaldale ta ka enam pöörduda ei saanud, ning kord nii rikas ja võimas mees suri parve peal nälga. Tema vastased pöördusid tagasi Vooremäele, lõhkusid linnuse ja vedasid varandusekoormad Tartusse. Väikest järve, kuhu Vooru-Andres viimases hädas põgenenud oli, nimetatakse sellest ajast saati Andresjärveks.

(Vooru Andres leidis oma otsa sellel maalilisel Lõuna-Eesti järvekesel, mis sellest ajast saadik kannab Andresjärve nime. Sellisena on teda nimetatud juba 17. sajandi kaardil)

Sellest jutust ei julge ma ühtegi sõna kahtluse alla seada, sest nägin tõepoolest oma silmaga nii Vooremäge kui ka Rõngu-Viljandi maantee ääres Andresjärve. Samuti tean, et endiselt on olemas Tartu, Viljandi ja teised vanad kuulsad kaubakohad. Võib vaid tänulik olla selle märulifolkloori meie päevini säilimise eest, kuigi küsimus, millal see kõik juhtus, jääb endiselt õhku.

 

Rahvaluule juurest naaseme arheoloogia pärusmaale ja torkame piltlikult kärsa maasse. Pilt Pikasillast hakkas muutuma, kui 2007. aastal leidsid arheoloogid mäe ja järve vahelt käsitsi ja kedral vormitud savinõude tükke. Oletati, et Pikasillas võiks paikneda viikingiajale omane linnus-asula. Selguse saamiseks viis Martti Veldi 2009. aastal mäel ja asulakohas läbi korralikumad kaevamised.

 

Tulemused olid mõneti üllatavad. Mäe peal paljastus kaks täiesti erinevat ajastut – mesoliitikum (keskmine kiviaeg) ja keskaeg (13.–14. sajand), teineteisest eraldatud vähemalt kuue ja poole tuhande aastaga, kuid kultuurkihis otse teineteise peal ja osaliselt kokkugi sulanud. Kiviajast olid siia maha jäänud tulekivist lõikelaastud ja nende valmistamisel tekkinud kivikillud. Potikildude puudumise tõttu järeldati, et esimesed inimesed elasid Suur-Võrtsjärve lõunakaldal enne, kui umbes 5200. aasta eKr paiku hakati Eesti alal valmistama savinõusid. Väga palju täpsemalt Vooremäe lae kiviaja asustust dateeritud pole.

(Mäe peal on tänapäeval ilus mets, ei ühtegi näilist jälge kiviajast ega hilisematest seiklustest) 

Huvitaval kombel näib, et mäepealne ja mäealune elu on Pikasillas käinud enamasti täiesti erinevat jalga. Noorema kiviaja keraamika puudumist künka peal kompenseerivad alt asulakohast saadud tüüpilise ja hilise kammkeraamika killud, mis kuuluvad laias laastus vahemikku 3900–1750 eKr. Ega ei teagi, kas koliti millalgi mäe pealt veepiirile lähemale või asus siia pärast mõnetist asustuskatkestust keegi uus seltskond (teine variant tundub usutavam). Ent kui kütt-kalur-korilased siit viimaks kiviaja lõpus päriselt kadusid, polnud järgnevatel põlvkondadel pikka aega piisavalt motivatsiooni looduskaunis paik taas inimasustada.

(Mäealune astang künka ja järve vahel sobis eri aegadel samuti elupaigaks)

 

Alles viikingiajal kasvas künka alla tilluke küla või suuremat sorti üksikmajapidamine. Küllap toitis sedagi rahvast peamiselt järv, sest korralikud põlluharimiseks sobivad maad ümbruskonnas puuduvad. Mägi jäi ka sellest rahvast veel puutumata – kuni keskajani.

 

Pärast meie maa ristiusustamist läks Ugandi Tartu piiskopi ning teisele poole Väike-Emajõe suuet jääv Sakala Mõõgavendade Ordu, hiljem Saksa Ordu Liivimaa haru valitsemise alla. Suuremad jõed jäid endiselt tähtsateks liikumisteedeks, kuid juba enne vallutust olid maismaateed kasvanud arvestatavateks konkurentideks. Mõnes kohas pidid maa ja vesi tahes-tahtmata ristuma; sellistel paikadel olid eriti head eeldused mingit sorti kaubasõlme või kontrollpunkti loomiseks. Pikasilla kuulub taoliste hulka ning millalgi 13. või 14. sajandil kodustatigi Vooremägi taas ära.

 

Seekordsetel asukatel polnud vähimat aimu paiga kiviaegsetest esmaavastajatest. Võib-olla poleks see teadmine neid huvitanudki – nende meeled olid vallatud ka hoopis teistest mõtetest. Keskaegne leiumaterjal on Vooremäel üsna linliku ilmega, eelkõige – taas – potikildude näol. Kaugelt Saksa aladelt toodud kivikeraamikat päris igas taluperes polnud, see kuulus jõukama rahva elustiili hulka. Kes see teine seal mäe peal ikka elas kui mitte kurikuulus Vooru Andres, see ropult rikas laevnik ja Võrtsjärve kuulsaim piraat. Kaevamistel leitud tilluke hõbebrakteaat 13.–14. sajandi vahetusest võib pärineda mõnest tema äritehingust (või „äritehingust“) Tartu kaupmeestega. Suht esmakordselt Vooremäe ajaloos oli ühes künkalaega sellal kasutuses ka mäealune maa. Ühest sinna uuringute käigus kaevatud prooviaugust leiti õnnelikul moel nii palju potikilde, et neist sai terve suure keskaegse poti kokku liimida.

 

Mäepealsetest hoonetest pole midagi teada. Kui tavaliselt leitakse linnamägede kaevamistel tuliste vaenuaegade tunnistajatena ikka mõned põlenud palgijupid või tukid, siis Vooru Andrese loost tuntud piiramisest polnud maapõues ühtegi käegakatsutavat jälge. Ent samas – kui vaenlane sai Andrese näljaga mäelt välja, siis polnudki vaja tema kinnisvara põlema panna. Igatpidi oli kasulikum hooned palkhaaval lahti võtta ja enda hüvanguks kuhugi mujale püsti laduda. Lõkked jäid jaanilaupäevaks.

 

Sedamoodi rullub siin Võrtsjärve lõunakaldal viimaks lahti mitu erinevat lugu. Esimesed neist kõnelevad kiviaegsetest rahvastest, neist vilunud küttidest ja kalastajatest, kes oma paatidega Suur-Võrtsjärvel ringi sõudsid ja elatist hankisid. Lühike jutt mainib väikest viikingiaegset asulat, millest me veel kuigivõrd ei tea. Ning kõige värvikamad pajatused on jõukast mäepealsest kantsist ehk mõisast ning sealsest laia joonega asunikust või asunikest (Vooru Andres ei pruukinud olla oma suguseltsi esimene künkaelanik), kes keskaja alguspoolel seal omi tegusid tegid ja viimaks kahtlase lõpu leidis.

(Vooremäelt Võrtsjärvele avanev vaade. Puudetukk keskel on Pähksaar) 

Muide, Vooru Andres olla hiljem inimestele unes öelnud, et kes Andresjärve poisslapse ja täkkvarsa heidab, saab raha. Lihtsalt teadmiseks.

Sopianae surnute linn

Ühest Hilis-Rooma varakristlikust nekropolist 

2021. aasta viimasel nädalal, kesk jõulude pimedust, pakkisin seljakoti ning sõitsin kaugele lõunasse. Esmalt kahe rongiga Liivimaa pealinna Lätti ning sealt õhusõidukiga edasi hõimlaste madjarite maale. Ning perekondlikel põhjustel veel ühe rongiga lausa maa lõunaossa, Pécsi-nimelisse linna – ühtekokku umbes 1700 km. Mitu sealveedetud päeva lubasid mul õppida palju Ungari ja sealse rahva tavade kohta.

 

Mul oli õnne omada selle kandi parimat teejuhti, kes vedas mind linnas ringi nii üles mägedesse kui ka alla krüptidesse. Kuna teadupärast on iga paiga sünniaeg kirjas kas mäetippudes või krüptisügavustes – ning just paikade varaajalugu tõmbab mind erilise väega – , olin mõistagi õnnelik. Pécsi eluloo algus küündib juba 6000 aasta taha ehk nooremasse kiviaega. Meie ajaarvamise 2. sajandil kasvas temast Rooma Impeeriumi koosseisus Sopianae linn, mis esmalt arvati Pannoonia provintsi, hiljemalt 4. sajandiks määrati aga Valeria provintsi pealinnaks. Isegi Budapesti esivanem Aquincum, millest muinasreisikirjades olen varem juttu teinud, polnud nii tähtis paik.

(Pécsi kesklinn on mägine. Sopianae kerkis Vana-Rooma riigi viljaka veinipiirkonna keskele, kuid nagu pildilt näha, võib siingi jõuluks lumi maha tulla) 

4. sajandi hakuks levisid paljudes Rooma provintsides uued ideed, millel oli määratud muutma kogu maailma saatust. Kristuse õpetus haaras paljude meeli ning kui esimestel sajanditel kuulusid kristlased Rooma Impeeriumis õiguslikult üsna halli tsooni, sattudes vahetevahel ka repressiooni lõvilõugade vahele, siis 313. aastal andsid keisrid Constantinus ja Licinius Mediolanumis (Milanos) välja edikti, millega määrati kristlus riigis aktsepteeritud usuks ning selle järgijad õiguse uskuda, mida õigeks peavad. Edasi läksid asjad võrdlemisi kiiresti. 67 aastat hiljem, 380. aastal, sai ristiusk Thessaloníki ediktiga Rooma riigiusuks. Teistele usuvooludele, sealhulgas näiteks Pannooniaski levinud ariaanlikule kristlusele, oli see ühtlasi paha uudis – neid hakati päris tõsiselt vaenama. Siiski kulus aega, enne kui ametlikult tunnustatud kristlus nii Ida- kui Lääne-Rooma aladel lõplikult kanda kinnitas. Põhja poolt pidevalt peale pressivad paganate vood tõid mõnes paigas kaasa kiriku taandumise, teinekord aastasadadeks. Nagu hiljem näeme, juhtus sedamoodi ka Ungari aladel.

 

Sopianaest kujunes oluline kristlaste tugipunkt 300. aastatel. On koguni oletatud piiskopi olemasolu, aga täpselt me seda ei tea. Ajad, mil ristiusk polnud veel hiigelsuureks organisatsiooniliseks süsteemiks kasvanud, on iseenesest päris põnevad. Kindlasti olid Kristuse järgijate arusaamad tema õpetusest veel üsna amorfsed. Enamikke piiskoppe hõlmanud Nikaia I kirikukogu peeti küll 325. aastal, kuid selle käigus vastu võetud otsused kristliku õpetuse kujundamises ei jõudnud kaugeltki kohemaid iga usklikuni. Päris keeruline on muidugi püüda ennemuistsete inimeste pähe pugeda, et nende mõttemaailma uurida, aga proovime sellegipoolest. Võimaluse selleks annavad Pécsi maapõues säilinud kalmistud ehk antiikses kõnepruugis nekropolid. Ühte sellisesse ainulaadsesse paika sukeldusime meiegi.

 

Muuseumiks vormitud objekti ametlik nimi on Cella Septichora Külastuskeskus. Eksponeeritud hauarajatised on kõik jäänud praegusest linnapinnast allapoole, sajandite meetrite paksuste ladestuste sisse, ning ainult lugematud usinad arheoloogikäekesed on nad suutnud kaasaegsetele pilkudele paljastada. Esimesed olulised avastused tehti kusjuures juba 18. sajandil. Ehkki meile nähtav on vaid väike osa kõigest sellest, mis Sopianaest maapõues endiselt säilinud, on antud nekropol teadaolevalt maailma suurim varakristlik matusekompleks ning sellepärast võetud UNESCO maailmapärandi objektide nimistusse. Kompleksis leidub üks suur kivihoone seitsme hauapaigaga (tema kannabki nime Cella Septichora ehk 'Seitse Kambrit') ning terve rida väiksemaid perekondlikke hauakambreid. Boonusena pakub külastuskeskus luude ja arheoloogiliste leidude vitriine ning muud sellist ajaloomuuseumidele iseloomulikku.

(Cella Septichora meetripaksused müürid võinuksid häda korral kaitset pakkuda isegi hunnide rünnaku eest. Siiski olid nad mõeldud hoopis kadunukestele hauarahu tagamiseks) 

Sisse astudes tervitasidki meid esimesena Cella Septichora monumentaalsed paekivimüürid. Treenimata silmale tundus see kõik üsna kiriku moodi, aga seitse seinast väljasopistuvat poolkaarjat pesa polnud mõeldud mitte altarite, vaid matuste jaoks. Väljakaevamistel neist ühestki inimsäilmeid ei leitud ning oletati, et küllap jäeti hoone maha veel enne lõplikku valmimist. Küll aga on igas vanuses inimeste luustikke pisikestes hauakambrites. Viimased olid valdavalt kahekorruselised – maa all krüpt ning maa peal memoria ehk mausoleum, kus peeti ilmselt surnute mälestuspalveid. Kambrite seinad ja laevõlvid olid peenelt kaunistatud piiblilugudest inspireeritud või lihtsalt ilusate maalingutega. Näiteks ühe ruumi otsaseinal kujutatud kahes mehes võib ära tunda Tartu kaitsepühakud Peetruse ja Pauluse. Teisel kangastuvad vaatajale Eedeni aia võlud, kolmandal jällegi Taanieli katsumused lõukoerte augus. Mõne fragmentidena säilinud maalingu puhul jääb samas täielikuks müsteeriumiks, kuidas sellest on suudetud mingit konkreetset stseeni välja lugeda, aga ju siis olid ikonograafilised põhitõed juba toona nii selgelt välja kujunenud, et piisab vaid pisikesest detailidest, et neist kogu pilt välja lugeda.

(Üks seitsmest Cella Septichora hauapesast)

(Väikeste hauakambrite laevõlvide hea vastupidavus teeb vanadele müürseppadele igatahes tublisti au)

(Otsaseinal aimduvad pühamehed Peetrus ja Paulus, kes osutavad aknaaugu kohal olevale kristogrammile ehk Jeesus Kristuse nime monogrammile)

(Sama ruumi võlvlagi pakub täiemahulist antiikse kunsti elamust. Kogu kompositsioon -  inimeste portreed ja spiraalne taimornament - on hästi säilinud)

 

Surnud sängitati maa-aluses krüptis harilikult tellistest laotud haudadesse (nii nagu Tartu Toomkirikus toimiti tuhatkond aastat hiljem kõige auväärsemate isikutega). Tellishauad võidi katta kena kiviplaatidest viilkatusega. Palju haruldasemad olid rasked kivist tahutud sarkofaagid, nagu ka – üllatus küll – lihtsad maasse kaevatud hauad. Surnutele esemete kaasapanemine oli 4. sajandi Kristuse järgijate seas veel küllalt tavaline. Vitriinides eksponeeritud hauakraami seas paistis mitmeid Eesti muinasasukalegi tuttavaid asju, näiteks käevõrusid, vööpandlaid ja ambsõlgesid (isegi kui nende teostus võis detailides erineda meilt leitud esemetest). Leidus ka eksootikat. Mind hämmastasid eriti need õrnad, kuid täiesti terved klaasnõud, mida aastasadade raske käsi polnud hauaõõnsuse sünges rahus suutnud puruks litsuda. Aastasaja lõpuks panuste tava Sopianaes taandus; küllap ei klappinud see enam muutunud arusaamadega kristlikust surmajärgsest olemisest.

(Sopianae nekropolise haudade stiilinäide. Surnute valda sissepiilumist takistasid piirded ja klaasid, aga mustav sügavik ei jäta kahtlust, et eks ta elavate jaoks üks kõhe paik ole)

(Kirst-majakese rekonstruktsioon koos ühe maetud naise maiste säilmetega)

(Nii sarkofaag ise kui selle kaas vihjavad, et nende valmistamine ning kohaletoimetamine vajasid tõsist füüsilist ettevalmistust. Võib-olla oli see üks põhjus, miks need üleliia populaarsed polnud)

(Väljakaevatud asjad on uhked. Pronksist vööpandlad, ambsõled ja käevõrud näevad välja, nagu nad oleksid just äsja tehtud (või nad ongi originaalide koopiad?). Savianumate kõrval seisavad kadekakstegevalt heas seisus klaasnõud)

(See klaasnõu oli leidmise hetkeks küll  tõenäoliselt purunenud, kuid tükkidest on suudetud tema kunagine hiilgus täielikult taastada ) 

Mis Sopianaest ja tema surnute linnast edasi sai?

 

Ees ootasid mitte just kõige lahkemad ajad. Põhjast pealetungivad rahvad panid Lääne-Rooma riigi kärisema ning mürgli tegemises osutusid 5. sajandil eriti võimekaks hunnid. Kui maal oli elu ka sõdade ajal ikka mingil moel enam-vähem võimalik, siis linnu tabas neil aastatel korralik häving. Üksikasju ma ei tunne, aga internetist lugesin, et Sopianae tegi läbi tõsise taandarengu kivilinnast puukülaks, kuhu jäi elama vaid murdosa kunagisest rahvastikust. Antiiksed müürid mattusid tasahilju Mecseki mägedest allavalguvate setete alla ega olnud kedagi, kes võtnuks vaevaks seda takistada. Rooma-aegsete eluviisidega harjunud inimeste massilise väljarände tõttu kuivas kohalik kristlaskondki kokku. Ehkki kristlasi leidus Pannoonias kõigest hoolimata alati ka hiljem, oli maa mitmesaja aasta jooksul järjepanu hunnide, idagootide, gepiidide, avaaride ja karolingide võimu all, kellest kristlased olid vaid gepiidid ja karolingid (sealhulgas gepiidid ariaanlased), väga põgusalt ka avaarid. 9.–10. sajandi pöördel võtsid võimu üle idast tulnud madjarid. Nende ametlikult ristiusku pöördumise tähtsündmuseks oli 1000./1001. aastal Istváni (Stefani ehk Tepo) kuningaks kroonimine ning sellele järgnenud katoliku kirikuorganisatsiooni juurutamine. Sellest ajast saadik on ristiusk Ungaris püsivalt kanda maas hoidnud, säilides ka Ottomanide võimu ajal aastatel 1541–1699.

(Pécsi Peeter-Pauli katedraal seisab Sopianae surnute linnast vaid mõnisada meetrit eemal. Ehitatud algselt juba 11. sajandil, on ta oma praeguse ilme saanud alles 19. sajandi lõpus)