Randevuu Mädara linnamäega

November, hingedekuu. Olen mitmete aastate vältel õppinud austama tema lihtsat halli ilu, tormaka õitse- ja viljaaja järgset leplikku rahunemist. See pole tühjus, mis maad täidab, pigem kutsuksin seda askeetlikuks selguseks. Nii on hilissügisest saanud üks minu lemmikuid aastaaegu matkamiseks ja ennast ümbritseva maailma avastamiseks.

 

Siiski kippus mul tänavune häälestumine sügishallusega millegipärast tõrkuma. Ei tea, oli siis asi tihedas töögraafikus või vankumalöönud tervises, mille mu jäärapäine püüd vähemalt kord nädalas ujumas käia vähemalt sel korral tõsiselt proovile pani. Õnneks polnud kõik kaugeltki kadunud. Toimekate tööpäevade kõrvale juhtus ka mõni vaba päev, samuti ei jäänud ma päris voodihaigeks. Ja teadagi: parim ravi on rünnak. Panin aegsasti kaardi peal manöövriplaanid paika ning kui koitis sobiv puhkepäeva hommik, sõitsin metsikusse Läände.

 

Pärnumaa on Tartust just niivõrd kaugel, et päris niisama sinna kuigi tihti ei satu. Sellepärast tuligi selle ajamaastikel uitamiseks võtta kohe eraldi aeg. Olin nimelt juba mõnda aega kodumaa kaarti vaimusilma ees hoides tundnud, et Pärnumaa põhjaosa on muinasreiside poole pealt seniajani harukordselt hõredaks jäänud. Ainus tegelik põhjus sai olla füüsiline ja vaimne kaugus, sest sisu mõttes leidub seal kogetavat piisavalt. Üürikest päevavalgust arvesse võttes keskendusin väga konkreetsetele paikadele – Mädara linnamäele Vändramail, Linnamaa kalmele Pärnu-Jaagupi lähistel ning kaugelt kuulsale Soontagana maalinnale Mihkli kihelkonnas. Tänases jutus keskendun neist vaid esimesele, sest see võis ennevanadel aegadel jääda Alempoise väikemaa(-konna) piiridesse, samas kui teised kuulusid Vana-Läänemaa lõunajakku ning väärivad seega eraldi süvenemist.

 

Mädarale jõudsin keskpäeval. Linnamäe asupaik on nii teedeatlases kui ka kohapealse suunaviidaga hästi ära märgistatud, mistõttu oli selle ülesleidmine tõepoolest väga lihtne. Auto jätsin poolele metsateele (edasi sõitmine olekski teda rohkem lõhkunud kui mind aidanud) ning sammusin reipalt edasi, kuni palutukas hakkas silma äratuntavalt linnamäelike joontega küngas. Olin siin varem korra käinud palju aastaid tagasi, kui kohalike oludega sõber seda mulle näitas. Tollest kaugest ajast olid meelde jäänud sihvakad männid-kuused ja ohtralt sügavrohelist alusmetsa. Võisin nüüd rõõmuga tõdeda, et männid-kuused ja alusmets olid endiselt omal kohal ning linnamägigi säilitanud oma ootuspärase kuju (ehkki ma seda viimast toonasest korrast üleliia täpselt ei mäleta).

(Mädara linnamäe kõrvalt on mets mõni aasta tagasi maha võetud, kuid ehk on muinsuskaitse all olemine lisaks künkale ka tema peal kasvavat floorat hullemast hoidnud)
 

Isiklikule kogemusele kirjandust appi võttes püüan nüüd teile linnamäge veidi üksikasjalikumalt tutvustada. Linnusekohaks oli valitud Mädara jõe järsk kirdepoolne kaldaseljak, kus veepinna ja künkaharja kõrguste vahe ulatub kuni 25 meetrini (viimase kasuks, kui kellelegi ebaselgeks jäi…). 800 ruutmeetrit paiguti mühkliku pinnaga künkalage on millalgi ennemuiste piiratud ida-kirde poolt umbes 1–1,5-meetri kõrguse otsavalliga, mille välisküljel joonistub välja madal kraav. Teistel külgedel on nähtavasti toetutud künka looduslike nõlvade kaitseomadustele.

(Tõustes üles linnusele võib selgelt aimata kõrgemaid ja madalamaid kohti, mis kõnelevad ilmselt otsavallist ja kraavist)

(Mädara linnamäe õueala, sambla all kultuurkiht. Muide, kohalik rahvas on seda paika kutsunud ka Punamäeks või Kirikumäeks. Punane pole just omadussõna, mida ma esimeses järjekorras temast kõneledes kasutaksin. Kas Kirikumäe nimi viitab keskajal künkale ehitatud kabelile või on nimesaamislugu kuidagi juhuslikum, ei ole samuti võimalik paugupealt öelda)

(25 meetrit madalamal helkleb puude taga Pärnu parempoolne lisajõgi Mädara)
 

Sambla ja alustaimestiku seest ei paista see küll kuidagi välja, kuid linnamäel on kultuurkiht, mille seest arheoloog Artur Vassar leidis 1953. aastal tehtud proovikaevamistel savinõukilde. Kui uskuda kirjasõnas jagatud nappi infot, pärinevad potikillud I aastatuhande teisest poolest pKr. Kahjuks ei pakkunud piiratud ulatusega välitöö linnuse loo kohta just väga palju muud peale teadmise, et seal olid savinõud, milles ilmselt hoiti toiduaineid, valmistati sooja toitu ning kui hästi läks, siis mõnikord kogunisti söödi. Aga tahaks ju teada veel ja veel. Kes selle linnuse valmis raius ja kes seal elas? Millised nägid välja linnuse hooned ja kaitserajatised? Kui kaua oli linnusele elupäevi ja -aastaid antud? Kas vahel taplust ka peeti või saadi algusest lõpuni teisiti hakkama?

(Linnuseõue ja seljaku madalama osa vahel on selline pisut nõgusam koht, võib-olla kunagine kraaviase)
 

Pärnu jõgikonnal pole muistsete linnamägedega priisata ning selles valguses paistab Mädara, ehkki muidu tagasihoidlik, kaugele silma. Mööda Pärnu jõge ülesvoolu rühkides, vahel ka kärestikega maadeldes jõudnuks üks tubli paat või laevuke ligi 70 km järel vasakut kätt sissevoolava Mädara lisajõe suudmesse ning sinna sisse keerates avanenuks mõne kilomeetri järel vaade kõrget kaldaperve valitsenud linnusele. Tagasitee pärivoolus oli kindlasti palju kergem. Aga kui juhtumisi Mädara jõgi tähelepanuta jätta ning otse edasi mööda Pärnu jõge kirde suunas suruda, tulevad varsti vastu Türi kandi viljakad väljad. See maa kandis 13. sajandil, raua- ja keskaja üleminekusajandil Alempoise nime. Eri allikad vahemikust 1224–1282 on tema nime veel kirja pannud kui Alumbus, Alenboys, Alempos ja Alembeys. Hiljem kujunes Alempoise tuumiku põhjal välja Türi kirikukihelkond, mis sulas/sulatati kokku Järvamaaga. Mädara piirkonnast sai aga Vändra kirikukihelkond Pärnumaa koosseisus. Kas Mädara linnus kuulus kunagi Alempoise piiridesse või asus ta selleks liiga omaette, selles pole ajalooteaduse jüngrid päris ühele meelele jõudnud (ehkki Eesti historiograafia suurte kuumade teemade sekka pole see diskussioon kahjuks kunagi kuulunudki…).

(Mädara jõgi polegi mingi suvaline nire. Võib täitsa ette kujutada selle veepinnal kunagi ukerdanud suuremaid paate või väiksemaid laevu)
 

Ega I aastatuhande teise poole ja 13. sajandi haldusolusid päris hästi omavahel võrrelda ei saagi. Kui esimesel perioodil tegid poliitilist ilma arvukad linnused, millest paljud haldasid enda ümber suhteliselt väikest territooriumi, siis hilisrauaajaks surid paljud neist üldse välja ning uued võimkonnad kujunesid varasematest oluliselt suuremaks. Nii et jääb lahtiseks, kas Mädara linnamäe aegadel üldse Alempoise nimelist maad juba tunti ja teati või tekkis see alles hiljem, II aastatuhande esimeste sajandite jooksul. Mädaralt on Türile maad linnulennult 20 kilomeetri ringis, mis iseenesest pole midagi võimatut – isegi kui Pärnu jõgi käänutab seda mõnevõrra pikemaks – , ometi puuduvad mul veenvad argumendid, et vastust otsustavalt ühele või teisele poole kallutada. Mis seal ikka, las ta jääda esialgu siis lahtiseks.

 

Kui te kunagi juhtute rändama mööda Pärnu – Paide – Rakvere maanteed ning märkate tee peal Mädarat, tehke seal põgus peatus ning jalutage linnamäele. Miks? Noh, seal on lihtsalt ilus olla. Haljendav loodus ja ajalugu õhkav maapind, küsimärke täis nagu Merivälja aiamaad. Muud pole õnneks ju vajagi. Mind see väike randevuu igatahes aitas – Mädaralt sõitsin juba märksa reipama tundega edasi läände, kus ootasid ees uued seiklused ja kohtumised. Nendest aga juba järgmises raportis.

(Linnamäe muinsuskaitsetahvlit märkasin mina küll viimases järjekorras, aga mõnele teisele uudistajale võib ta anda vajalikku kindlustunnet valitud tee õigsuses)