Linnamägede triptühhon, osa 3: Kuusalu Pajulinn

 

1. september on teadmistepäev. Tublid lapsed alustavad siis uut kooliaastat (välja arvatud need, kellel on see tõstetud mõnele teisele lähedasele kuupäevale), minusugused aga suunduvad otsejoones sohu. Jah, nii see tõepoolest sündis ning ei kusagil mujal kui Harjumaal, Kuusalus. Kuusalu on Eesti aja- ja kultuurilukku raiutud mitmetel põhjustel, aga üks neist on vaieldamatult Pajulinn, meie väheseid tõelisi soolinnuseid. Pole midagi tavalisemat kui leida muinaslinnuseid mõne kena järskude nõlvadega künka pealt ning alati ei pea nõlvad selleks isegi teab mis järsud olema. Linnus kõrgema ja kuivema koha peal kõlab maailma kõige iseenesestmõistetava asjana. Kuusalus on seda loogikat tugevasti eiratud: ehitustöödeks valiti eriliselt pehme pinnasega madal lodu, kus tuli enne kõike muud plats kuidagimoodi ära stabiliseerida, et see esimese nädalaga päris turba sisse ei upuks. Muinas-kuusalukad tulid ülesandega tegelikult päris hästi toime. Aga kõigepealt mingem jutuga paar sammu tagasi, et algus oleks rohkem alguse moodi.

31. augustil käisin Tallinnas ühes toredas raskemuusikaklubis ühe toreda raskemuusika-ansambliga lavakehana esinemas (lavakeha on see tüüp, kes pole bändi põhiliige, aga kelle osalemisest võiks kontserdil justkui mõneti kasu olla). Hilisõhtul ei hakanud me tagasi Tartusse kolistama, vaid valisime öömajaks Tallinnast umbes 40 kilomeetrit itta jääva Kuusalu, kus meil olid omad inimesed ees ootamas. 13. sajandi alguspoolel koostatud Taani Hindamisraamatu Suure Eestimaa nimistu põhjal teame, et enne ristisõdu asus selles kandis üks kolmest Revalamaa kihelkonnast Rebala (Reppel). Sama nime kandis muide ka Revalaga piirnev loodepoolseim Virumaa muinaskihelkond. Ju nad olid siis omavahel kuidagi sõbrad või miskit. Revala Rebalas on muistiseid teada päris palju, juba kiviajast saati, ning pronksiajal leidis Revala rannikulähedastel loopealsetel aset esimene tõsisem üleminek metsarahvast maarahvaks – isegi kui nad praeguste teadmiste põhjal polnudki soomeugrilased, vaid pigem üle mere Skandinaaviast tulnud inimesed.

(Kes veel ei tea, siis Kuusalu on alevik praeguse Harju maakonna idaosas ning paikneb, nagu siit Maa-ametist pärit kaardilt näha võib, otse punase täpi kohal)

1. septembri hommikul Kuusalus virgudes oli mul piisavalt aega, et väisata kohalikke vanema ajaloo tunnismärke ning esimene, mis minu teele jäi, võib olla otse seotud vanema metalliaja Skandinaavia päritoluga rahvaga. Sest ühtäkki osutas pruun silt tee kõrval Lauritsakivile. Kiusatus sai minust kerge vaevaga võitu (ega seal erilist dilemmat tekkinudki) ning kepslesin kui kitseke teepervest üles, et huvitava nimega loodusobjekt üle vaadata.

Kivi oli väga kena, selline paras graniidilahmakas, mille peale mahtunuks mitu täiskasvanud inimest istuma. Aga parem on siiski seda mitte teha, sest sel juhul jääks sootuks kahe silma vahele terve ansambel kivi pinnale toksitud süvendeid. Nende seas on paarkümmend väikest madalat lohukest, mis meie praeguste parimate teadmiste kohaselt võivad pärineda I aastatuhandest eKr või ehk veel I aastatuhande algusest pKr-ki. Põhja-Eesti rannikuvöönd on taolisi lohukive täis, aga neid on mõneti leitud ka Lääne-Eestist ja sisemaalt. Kividele lohkude toksimine on juba alates nooremast kiviajast olnud väga laialdane komme Skandinaavias, mistõttu näibki, et see on Läänemere idakaldale jõudnud koos meretaguste tulnukatega. Lohkude tegemise juurpõhjused on vajunud unustuste hõlma, kuid et lohukive leidub peamiselt vanade põllumaade vahetus naabruses, on uurijad oletanud nende taga viljakusmaagilisi toiminguid.

(Lauritsakivi on mitmekülgne)
 

(Kui muidu võib lohkude leidmine kivi pinnalt veidi väljakutseid pakkuda, siis kellegi hea inimese ohvriand aitab selles vallas paremini orienteeruda)

Lohkude kõrval on Lauritsakivil aga teisigi toredaid, ilmselt hulga uuemaid kujundeid. Esiteks võib kivi pealt leida väikese risti – see meenutab kangesti piirikivi tähist. Siis on kivi ühel küljel kaks ristatud piiskopisaua (natuke nagu käärid), teisel küljel aga omapärase käepidemega resti kujutis. Minusugusele võhikule üsna enigmaatilised sümbolid, aga teadjad on neist osanud välja peilida, et Lauritsakivi võis olla keskajal piiritähiseks Ojamaal Roma kloostrile kuulunud Kolga mõisa ning Kuusalu Püha Laurentiuse kiriku vahel. Roma kloostri pitsatilgi kujutatakse ristatud piiskopisauasid ning Püha Laurentiuse üheks sümboliks on just praerest, millel pühamees olla Roomas keiser Valerianuse käsul 258. aastal surnuks piinatud. Eesti rahvapärimuses on Laurentiusest saanud tule ja põletamisega seotud tegevuste kaitsja, tema mälestuspäeval lauritsapäeval 10. augustil oli vanasti keelatud tuld teha.

(Piiskopisauad. Või käärid)
 

(Seda kujundit on tõlgendatud kui küpsetusresti. Püha Laurentiust olla parasjagu sellel piinatud, kui ta äkki hüüdnud: Olen juba küps. Keerake mind ümber!")

Piiritähise oletust toetab ka Lauritsakivi rööpnimi Rajakivi. Kivi kõrvalt leiti 1970. aastatel päris ulatuslik asulakoha kultuurkiht, mis on keraamikakildude põhjal dateeritud I aastatuhande lõppu ja II aastatuhande algusesse. Ilmselt on tegemist sellesama 25 adramaaga Kusala külaga, mida mainib Taani Hindamisraamatu Suur Eestimaa nimistu.

(Taga on Lauritsakivi ja sellele pühendatud sildid, asulakoha silt aga on parajasti veidi väsinud ning puhkab kivi najal põõsa vilus) 

Pajulinn polnud enam üldse kaugel, aga temani pääsemine osutus siiski parajaks matemaatikatehteks. Proovi, millise nurga alt tahad, ikka tuleb ragistada läbi noore märja taimestiku. Kunagi mäletati, et linnusele viis salarada (võib-olla pakktee), ent mina sellele enam panustada ei saanud. Mul oli alguses õrn lootus hoida oma kerged suvised käimad kuivad ning selleks puhuks olin nad koguni jalast võtnud. Ent mõnekümne meetri järel pidin nad siiski edasiliikumise ja jalgade turvalisuse huvides pühale üritusele ohverdama. Õnneks taipasin vähemalt sokid taskusse panna, nii et need jäid mul tõepoolest kuivaks. Kõikidest takistustest hoolimata jõudsin ma siiski ühel ilusal hetkel Pajulinna.

(Keskmisest niiskem metsatukk palistab praegugi Pajulinna asukohta)

Ma pole Kuusalu maastikega sedavõrd tuttav, et teaksin täpselt, kas ja kuidas siin linnuse-kõlbulike küngastega lood on. Nii ehk teisiti otsustasid linnuseehitajad üsna madala padu kasuks – sellest siis tema nimed Pajulinn, Linnapaju või Linnapao. Kokku võeti objekti alla umbes 3500 ruutmeetrit, millest siseõu 2000 ruudune. Õu piirati enam-vähem ovaalse kivivalliga, aga et viimane pääseks loodusseaduste vääramatul tahtel uppumissurmast, asetati valli nulltsükliks maapinnale hagu ja noorte mändide palke, valli väliskülje alla paiguti ka jämedamaid okslikke palke. Nende peale laotigi 4–5 meetri laiune kivimüür, mis kunagi ulatunud täisinimesele rinnuni, praegu aga joonistus vaevalt poole meetri kõrguselt ümbritsevast rohelusest välja. Vahepealsete aastate jooksul on tubli jagu Pajulinna vallist muudeks ehitusteks kasutatud. Nii nagu eelmises muinasreisikirjas itkesin ma Vooru linnamäe kurvapoolset saatust, tuleb sama teha ka Kuusalus. Hea veel, et niigi palju on alles jäänud.

(Stiilivaade Kuusalu Pajulinnale. Soolinnused on üleüldse harv ja karm kategooria, millega nalja pole)
 

Vallijäänustel ukerdades hakkasid siin-seal silma rohu seest välja turritavad müürikivid. Õnneks oli vall hiljaaegu puhtamaks niidetud; vastasel juhul oleksin pidanud teda hakkama otsima võitmatu angervaksatihniku (Filipendula invicta) alt ning siis võrdunuks mu eduvõimalused rasvase nulliga. Küllap oli kivimüür algselt varustatud ka puitkindlustustega, kuid nende aeg oli ammu mööda läinud.

(Ringvall on puhtamaks niidetud ning paistab seetõttu koguni ümbritsevast välja)

Kust ma üldse tean kõnelda vallialusest haost ja palkidest, kivimüüritisest ja muust säärasest? Kas läksin ma tumedate jõudude teenistusse ning lõin Muinsuskaitseameti loata pühal mälestisel labida maasse? Ei, vähemalt sellistele pahedele ma ei andu. Lugu on hoopis nii, et muinas-kuusalulaste ja minu vahele jääb veel üks oluline isik. See oli arheoloog Marta Schmiedehelm, kes Pajulinna 1936. aastal päris ametlikult ja teaduslikult uuris. Just tänu tema ekspeditsioonile võtame meiegi õiguse väita üht-teist linnusest ja tema ajaloost.

Leide andsid kaevamised päris vahvalt: jäme- ja peenkeraamikat, millest muist kaunistatud mõigaste, siksakkide, lainejoonte, nöörivajutiste või augukestega, mõni luisu- ja jahvekivi, paar helmest, valamisvorm ning ebaselge otstarbega sarvest teravik. Arheoloog hindas toona Pajulinna eksistentsi 11. sajandisse, kuid tegelikult võis ta olla rajatud ka juba 10. sajandil. Esemete kõrval saadi terve ports loomaluid, mis kuulusid eranditult koduloomadele – veistele, sigadele, lammastele, kitsedele ja koertele. 

Need on toredad, aga ühe viikingiaegse linnuse jaoks tavapärased leiud. Siiski paistab Kuusalu Pajulinn välja ka millegi erilisega. Nimelt sattus Marta Schmiedehelm otse ringvalli kõrval linnuse siseõues korralikule viljaterade lademele. Mitme meetri laiuses ja 10–20 cm paksuses viljakihis leidus otra, rukist ja nisu, ühes kohas ka hernest. Paiguti oli vilja all kasetohutükke, mis olid nähtavasti laotatud sinna niiskusetõkkeks. Tundub, et selles kohas vallimüüri kõrval asusid linnuse viljalaod. Muid selgemaid jälgi hoonetest ei saadud, kui mõni otsast teritatud ja maasse rammitud puuvai välja arvata. Kultuurkihti kõikjal ohtralt vürtsitanud söetükikesed jätsid vägisi mulje, et linnusel on olnud järsk ja otsustav finaal, mille käigus pea kõik, mis sai tuleroaks minna, seda ka tegi. Aga kes tegi…

(Linnusehoovi katab kõikvõitmatu angervaks. Tema all võib oletada turvast ja turba all omakorda viikingiaegset kultuurkihti koos kõige kaasnevaga. Kultuurkihi all? Veel turvast!)

Uuestisündi Pajulinn ei näinud. Nii, nagu ta oli kunagi ehitatud sooturba peale, hakkas turvas aasta-aastalt pakseneva kihina katma ka inimtegevuse jälgi. Just tänu turba vett imavale ja säilitavale loomule ongi nõnda hästi aastasadu püsinud linnusesse kogutud teravili, herned ning vallialused puuparved. 

Kuusalu ise päris hukatusse siiski ei langenud. Vahepealsed aastad on küll ehk veidi segased – näib, et linnusega liidus olnud avaasula püsis oma koha peal edasi ja kasvas isegi päris suureks – , kuid 13. sajandiga kaasnenud Eestimaa ristiusustamine tõi siia uued nähtused. Tsistertslaste Ojamaa Roma klooster, kes oli läheduses saanud enda käsutusse võimsa Kolga mõisa, ehitas vanast linnusekohast veidi üle poole kilomeetri lõuna poole kiriku. Hilisema rahvapärimuse kohaselt olnud ehitusmeistriks Laurentius ehk Laurits ise, kelle kohalikud paganad heast peast surnuks põletasid. Tapatöö sündinud otse Lauritsakivi peal, pühamehe tuhk toimetatud hiljem Rooma linna. Seda, et piibellikud ja teised antiiksed usujuhtumised vanarahva meelest sageli otse meie koduse Maarjamaa pinnal sündisid, tuleb folklooris vahel ikka ette. Küll on siin kõndinud Jeesus ja Maarja, küll Ristija Johannes ja Püha Nikolaus. Lauritsa põletamine otse Kuusalu vanal lohukivil poleks mingi erand.

(Kuusalu Püha Laurentiuse kiriku seni viimane ilme hõlmab erinevaid nukumajalikke soppe ja lisandusi)
 

Kuusalu kirik on oma ca 750 eluaasta jooksul näinud korduvaid ümberehitamisi, sõjaaegadel ka purustusi. Kapitaalsem uuenduskuur toimus aastatel 1889–1890, mille käigus tehti paisunud koguduse jaoks hoonesse ruumi juurde. Pajulinnast tagasi marssides jäi kirik otse tänava äärde. Ei teagi, kas asi on valgeks lubjatud seintes ja punastes kivikatustes või milleski muus, aga kirik-pastoraad ansambel jätab praegu kuidagi saksaliku või koguni prantslasliku mulje. Väike lääneeuroopaliku õhustikuga saareke keset ürgvana Revalamaad.

(Kirikumõis ehk pastoraad on sedavõrd heas korras, et justkui polekski Eesti)
 

Põhja-Eesti rannikuvöönd on ajalugu nii täis, et lausa kidiseb. Kui kõrgemad jõud lubavad, siis satun varem või hiljem oma ringituuseldamistega taas sinna ning küllap siis ka midagi kirja panen. Aga võib-olla jääb enne mõni muu maanurk tee peale. Mis järgmiseks? Küllap saame teada.