Linnamägede triptühhon, osa 2: Vooru linnamägi

 

Suvi ja linnamäed! Ainsana suudavad selle muidu ületamatu kombinatsiooniga võistelda vaid sügis ja linnamäed, tali ja linnamäed ning kevad ja linnamäed. Neist igaühel on omad voorused, aga antud triptühhoni teises osas, mis pühendet Vooru linnamäele Mulgimaal, tahan laulda kiitust just suve eelistele meie muistsete kantsidega sõbrunemisel. Juuli algul oli mul õnne elada tavapärasest rahmimisest veidi rahulikumat elu ning seetõttu jagus vahel aega ka mõne kodumaa nurgakese avastamiseks. Ühel ilusal päeval toppisin jalgratta autosse ning sõitsin heast peast Suislepale, uudistama Sisevete Festivali. Et päev oli pikk ning aega jalaga segada, koukisin jalgratta välja, hüppasin sadulasse ja sööstsin paigast kui tuul.

 

Muidugi olin teadnud juba ammu-ammu, et Viljandimaa lõunaosas on üks põnev linnamägi, millest kõik kogu aeg rääkisid. Nüüd polnud minu teel ühtegi takistust – asfalt ja kruus sahisesid ühtviisi ladusalt mu rattakummide all ning kaart näitas sentimeetrise täpsusega otsitava muistise asukohta. Paremini poleks võinud minnagi. Tee läks mööda kunagisest Suislepa rahvamajast ning üle Vooru oja lõuna poole, kuni arheoloogilisele asulakohale osutava muinsuskaitsetahvli juures käsipiduritele pigistasin ning ratta seljast maha hüppasin.

(Vooru asulakoht vihjab, et olen jõudnud muistsele maastikule)

Vanaaegsete asulakohtade asemel laiuvad tänapäeval väga tihti põllud ja muud taolised kõlvikud. Vooru külas on I aastatuhande I poolest kuni II aastatuhande algusesse pKr dateeritud kultuurkihti leitud mõlemalt poolt kruusateed ning on põhjust arvata, et asulakoht ja tema idapoolne naaber linnamägi on olnud vähemalt mõnda aega üheaegsed ja üleaedsed. Ehk nagu sõnastavad erialased kirjutised, moodustasid nad linnus-asula kompleksi.

(Vooru asulakoht ja linnus Maa-ameti reljeefkaardi peal, kenasti peaaegu üksteise kõrval)

Linnamäe kutse oli vahepeal muutunud vastupandamatult tugevaks; lausa sedavõrd, et trotsisin riske ning jätsin jalgratta sinnasamasse teeserva (loe: asulakohale). Ise murdsin pikkade kärsitute sammudega teed läbi lokkava taimestiku, justkui alateadlikult peljates, et äkki võtab mägi jalad alla ning pageb okste raginal minu eest Õhne jõkke. Mu pelgused olid asjatud, linnamägi ei teinud vähemalt sel kaunil suvepäeval midagi ootamatut.

(Pildi pealt pole küll aru saada, aga metsa seest kõlav linnamäe kutsehüüd ei lubanud ära eksida. Tuli ainult ületada haljendav nõgese- ja angervaksaväli)
 

Vaid sadakond meetrit lahutab asulakohale koduks olevat põlluplatood eraldi kükitavast linnusekünkast, nende vahele jääb madal stepp nõgeste ja angervaksadega. Mõnel niiskemal aastaajal lirtsunuks seal muda ja lombid, aga juulikuivus oli minu poolel. No ja lühikeste pükstega läbi nõgesetihniku rühkimine ju ainult kasvatab iseloomu või kuidas? Linnamägi hüüdis juba kõrvulukustavalt.

 

Näed, seal ta oligi! Täiesti äratuntavalt linnus – kõrge künka peal, otsesse kuhjatud muljetavaldavalt järskude kaitsevallidega. Nende vahele jäi enam-vähem ristkülikukujulise põhiplaaniga siseõu, millel pindala kirjanduse põhjal umbes 4800 ruutmeetrit. Linnamäe välisjalamile on esimese iseseisvuse aegu asetatud ja kõige hilisema kiuste püsima jäänud betoonalusel pronksist Eesti linnuste kaart, millesuguseid leidus/leidub paljudel toona teada olevatel muinaskantsidel. Aga juba kaardi paneku ajaks oli Vooru linnust kõvasti väiksemaks veetud. Küllap nähti 19. sajandil muust Eestist majanduslikult kiiresti ette tuhiseval Mulgimaal künkas pigem ehitusarenduseks vajalikku kruusamaardlat kui säilitamist vajavat muinasmälestist. Muidugi pole mõtet näidata näpuga üksnes mulkide peale, sest arheoloogiapärandit on lõhutud (ja lõhutakse kahjuks jätkuvalt) igal pool ja igal ajal, söögi alla ja söögi peale. Aga ikkagi on hingel valus iga kord, kui tükike möödunust meie ja järeltulevate põlvede jaoks pöördumatult kaotsi läheb.

(Vanaaegsetel piltidel on Vooru linnamägi paljas nagu porgand, praegu aga katab teda korralik mets. Järsku avaneb puude vahelt vaade tuttavlikule muinaslinnuste kaardile)
 

(Kahe otsavalliga piiratud linnuseõu, millest on tubli tükk minema veetud)

Aastatel 1969–1970 kaevas Vooru linnamäge Henn Moora, leides siit käsitsi vormitud savinõude tükke ning üht-teist muudki, millest kirjanduses tuuakse eraldi välja vaid araabia hõbemündi katket. Nii et kas otseselt või kaudselt kuulus Vooru viikingiaja laiaulatuslikku karusnaha- ja hõbedakaubanduse võrgustikku. Lähedal looklev Õhne jõgi pakkus ilmselt piisavalt head ligipääsu Peipsi vesikonna teedele ja nende kaudu kaugemalegi. Vallisisesed kihistused paljastasid, et linnus rajati künkale millalgi keskmisel rauaajal ning varsti jõuti teda juba ka mõnevõrra tugevdada. Oma nüüdki äratuntava kõrguse said vallid veel hiljem, kuid sellest viimasest ehitusetapist pole saadud dateeritavaid leide. Linnamäelt pole leitud ka alates 11. sajandist Eestis levinud käsikedral valmistatud pottide kilde, mistõttu on linnuse ajalised piirid sätitud 6. ja 11. sajandi vahele. Asulakoht pidas kauem vastu; küllap oskasid selle elanikud oma eludega kuidagimoodi toime tulla ka siis, kui linnamäe peal enam keegi ei valitsenud.

(Muljetavaldavad kaitsevallid on oma praeguse kõrguse saanud vähemalt kolmes ehitusetapi)
 

(Vaade ühelt vallilt teisele. Vahele jääb küll lokkav loodus, aga tagumine vall paistab puude-põõsaste seast ometi ära)

Ma oleksin Vooru linnamäe võlusid – muinaspinnavormide kõrval veel näiteks metsmaasikaid – kaua nautinud, aga mis parata, ühel hetkel saab ka leplikumail meist isu täis kõigist linnuse õhuruumi domineerinud sääskedest ja parmudest. Ukerdasin südilt tuldud rada ja nõgeseid mööda tagasi ning leidsin oma üllatuseks, et jalgratas ootas mind täpselt seal, kuhu olin ta ennist jätnud. Väntasin niisiis tagasi Suislepale, et Sisevete Festivalil oma silmaga näha Õhne jõel sõitvat tosinast jõelaevast ja -paadist koosnevat flotilli – just nii, nagu see võis välja näha ka neil kaugetel eelviikingi- ja viikingiaegadel.