Linnamägede triptühhon, osa 1: Karitsa Juprimägi

 

Suvest jääb ühel hetkel tahes-tahtmata alles vaid nukkerilus mälestus, olevik aga tormleb peatumata edasi sügisesse ja sellele järgnevatesse aastaaegadesse. Aga ilma mineviku kenamate hetkede meenutamiseta ei helise ka ei ole- ega tulevik päris täiel lauluhäälel. Minu muinasreisid ja neist kirjutamine teenivad muude muusade kõrval niisiis ka õilist eesmärki päästa valla maailmas peituvad värvitoonid ja helivärvid. Sellepärast otsin alatasa kohti, mida enese jaoks avastada ning eriti hea, kui tõepoolest õnnestub neist hiljem ka üht-teist üles tähendada – nõnda muutuvad nad minu jaoks justkui senisest veel väärtuslikumaks, nii faktiteadmiste kui emotsioonide poolest.

 

See suvi oli tõepoolest haruldaselt kirju. Minu arvukad rännud viisid mind pea kõikidesse Eestimaa nurkadesse, puhuti kaugemalegi, nii et mõnikord puges südamesse koguni igatsus rahuliku koduse elu järgi, kus päeva kõige olulisemaks kohustuseks olnuks muruniitmine või prügi väljaviimine. Õnneks jagus selliseidki. Sõidud aga olid muidugi ägedad ning kuna Eesti on juba loomult üks erakordselt pika ajalooga maanurk (aga pika ajaloota kante vist maailmas õieti polegi), siis pole imestada, et trehvasin ikka ja jälle ka mõnele muinaspaigale. Kui nüüd mälu ei peta, oli nende seas kolm linnamäge – kaks esmakohtumist ja üks teiskohtumine. Nõnda võtan nüüd, suve ja sügise kokkusulamispunktis ette kirjutada neist igaühest üks põgus memuaar. Esimesena tahan kõnelda Karitsa Juprimäest Virumaal.

(Karitsa Juprimägi kõrvaltvaadatuna. Kui tead, kuhu minna, siis pole ülesleidmine teab kui keeruline) 

Oli 24. juuni, jaanipäev. Riigipüha ja kujuteldamatult kaunis suveilm tõotasid häid eeldusi pea kõigeks, mida hing ihaldada võis. Kuna olin jaaniõhtut pühitsenud oma Viru maakodus, võtsin ette lähemalt avastada ümberkaudseid senikäimata radu, teiste seas ka Rakverest mõni kilomeeter lõuna pool asuvat Karitsa Juprimäge. Arheoloogiaraamatud on teda ikka maininud linnamägede nimekirjades ning hoolimata kaevamisleidude puudumisest vääris paik väikest palverännakut. Mäele oli ligi pääseda päris lihtne: tema järsk nõlv tõusis metsa varjus kõrgustesse täpselt Tõrma-Inju maantee lääneservas.

(Juprimägi paikneb Karitsa ja Inju külasüdamete vahel. Kaardipõhi Maa-ametilt, punane mumm minult)
 

Mets kattis ja varjas kogu seda pikalt põhja-lõunasuunaliselt väljavenitatud seljakut. Reljeefkaardil näib Juprimägi olevat kitsas ja pikk nagu mõni geoloogiline siug ning ilmselt olnuks ta veelgi pikem, kui mitte jõnksuv maantee poleks teda põhjaotsast pisut lühemaks hauganud. Rühkisin seljaku “seljale” kuskil enam-vähem keskpaigas ning hakkasin seejärel ringi vaatama, et ära tunda võimalikke tunnusjooni, mille põhjal on teda linnusekohaks peetud.

(Maa-ameti reljeefvarjutusel joonistub Karitsa Juprimägi kitsa järsunõlvalise paelana eriti hästi välja)

Mingeid kaitsevalle pole seljakule hakatud kuhjama, aga milleks need, kui nõlvad on juba looduse pooltki antud piisavalt kõrged ja järsud. Kitsas oli ta aga tõepoolest, ka ilma vallideta. Kõige laiemaks, umbes 15-meetriseks osutus seljaku põhjaots, kuid lõuna pool oli valdavalt tegemist kõigest 6–7-meetrise “koridoriga”, millele keegi oli kunagi lähiminevikus suutnud ATV-raja sisse sõita. Mina sellisest hobist suuremat ei pea ega soovita seda ka teistele, sest mootorsõidukiga võimalikule muinasmälestisele ukerdamine võib seda asja eest teist taga lõhkuda. Jõudsin ka jalgsi täiesti efektiivselt edasi. Ühel hetkel sattusin seljakut risti läbistavale süvendile, milles võib küll kahtlustada 140-meetri pikkust linnuseala muust seljakust piiritlevat kaitsekraavi. See umbes 1,5-meetri sügavune vagu on tõtt öeldes ka üks väheseid arvatavasti inimkätega kujundatud maastikudetail, mis lubab Karitsa Juprimäge linnamäeks liigitada. Teine samuti potentsiaalselt inimtekkeline detail on kraavi läänepoolse otsa juures mäenõlval täheldatud astang, millele võidi omal ajal hakata rajama juurdepääsuteed mäelaele. Virumaa asjadega rohkem kokku puutunud arheoloog Toomas Tamla on pidanud võimalikuks, et juhul kui Juprimägi ikka on linnus, on ehitustööd jäänud ilmselt pooleli. Seega pole siia jõutud rajada korralikumaid hooneid või kaitseehitisi.

(Seljandiku põhjaots on järsk, aga heas vormis matkalise jaoks mõistlikult ligipääsetav)

(Tavapärane vaade Juprimäel: piki seljandikku kulges mingi hullukese ATV-rada. Mägi on ilma selletagi suhteliselt kitsas. Ei tea, kuidas need linnuselised üldse plaanisid siia korralikult ära mahtuda...)

(Imelugu küll, aga tundub, et kogu selle rohelise metsasäbru sees õnnestus siiski foto peale saada ka Juprimäe seljakut risti läbilõikav kraav)

Nii pole meil ka ühtegi juhtlõnga Juprimäe võimaliku linnusekoha ajalise kuuluvuse kohta. Kultuurkihti kirjandus igatahes ei maini, esemeleidudest kõnelemata. Mäest ida pool laiuvalt põllult on küll leitud väheintensiivne asula kultuurkiht, aga sellestki ei oska ma enamat öelda. Küll aga olen kuigivõrd targem Juprimäest oma 700 meetrit lõuna pool oleva Inju Vanatoa kalme osas, mida luu-uurija Martin Malve kohaliku ajalooentusiasti Kalju Vaga soovil kaks aastat tagasi abilistega (olin samuti nende seas) veidi kaevas ning kust leidis kolm kombekohaselt maetud luustikku 17.–18. sajandist. Teame ka, et Põhjasõja päevil toimus 1708. aasta augustis lähikonnas Vene ja Rootsi vägede vahel suur lahing, milles viimased rängalt lüüa said, kuid Vanatoa kalmesse ei maetud siiski mitte tapatalgutes langenud sõdureid, vaid ilmselt kohalikke külaelanikke, kui nende aeg siin ilmas ükskõik mis põhjusel läbi sai.

(Taamal paistab ilus metsane Juprimägi, selle ees haljendavalt põllult on aga arheoloogid kunagi tuvastanud asulakoha jäljed. Mis ajast see võiks pärineda, selles osas on mu teadmistes tume maa ja valge laik)

(Inju Vanatoa kalme asub Tõrmasse viiva tee ja roheliste sealautade vahelisel künkakesel. Kalmest läheb üle ja läbi kõrgepingeliin, pinnast on seal segatud omajagu ka nii labidate kui buldoosritega. Sellest hoolimata varjab künka liivapõu endiselt varauusaegsete injulaste luid)

Olgu sellega kuidas on, igatahes näib, et Juprimägi oli varauusaegsete inimeste elu ja surma ajaks juba mitu sajandit seisnud nii, nagu ta esialgsest ehitustuhinast jäänud oli – ühe eraldava kraavi ja pooliku sissesõiduteega metsane seljandikusoolikas keset Virumaa viljakaid põlluväljasid.