Linnamägede triptühhon, osa 2: Vooru linnamägi

 

Suvi ja linnamäed! Ainsana suudavad selle muidu ületamatu kombinatsiooniga võistelda vaid sügis ja linnamäed, tali ja linnamäed ning kevad ja linnamäed. Neist igaühel on omad voorused, aga antud triptühhoni teises osas, mis pühendet Vooru linnamäele Mulgimaal, tahan laulda kiitust just suve eelistele meie muistsete kantsidega sõbrunemisel. Juuli algul oli mul õnne elada tavapärasest rahmimisest veidi rahulikumat elu ning seetõttu jagus vahel aega ka mõne kodumaa nurgakese avastamiseks. Ühel ilusal päeval toppisin jalgratta autosse ning sõitsin heast peast Suislepale, uudistama Sisevete Festivali. Et päev oli pikk ning aega jalaga segada, koukisin jalgratta välja, hüppasin sadulasse ja sööstsin paigast kui tuul.

 

Muidugi olin teadnud juba ammu-ammu, et Viljandimaa lõunaosas on üks põnev linnamägi, millest kõik kogu aeg rääkisid. Nüüd polnud minu teel ühtegi takistust – asfalt ja kruus sahisesid ühtviisi ladusalt mu rattakummide all ning kaart näitas sentimeetrise täpsusega otsitava muistise asukohta. Paremini poleks võinud minnagi. Tee läks mööda kunagisest Suislepa rahvamajast ning üle Vooru oja lõuna poole, kuni arheoloogilisele asulakohale osutava muinsuskaitsetahvli juures käsipiduritele pigistasin ning ratta seljast maha hüppasin.

(Vooru asulakoht vihjab, et olen jõudnud muistsele maastikule)

Vanaaegsete asulakohtade asemel laiuvad tänapäeval väga tihti põllud ja muud taolised kõlvikud. Vooru külas on I aastatuhande I poolest kuni II aastatuhande algusesse pKr dateeritud kultuurkihti leitud mõlemalt poolt kruusateed ning on põhjust arvata, et asulakoht ja tema idapoolne naaber linnamägi on olnud vähemalt mõnda aega üheaegsed ja üleaedsed. Ehk nagu sõnastavad erialased kirjutised, moodustasid nad linnus-asula kompleksi.

(Vooru asulakoht ja linnus Maa-ameti reljeefkaardi peal, kenasti peaaegu üksteise kõrval)

Linnamäe kutse oli vahepeal muutunud vastupandamatult tugevaks; lausa sedavõrd, et trotsisin riske ning jätsin jalgratta sinnasamasse teeserva (loe: asulakohale). Ise murdsin pikkade kärsitute sammudega teed läbi lokkava taimestiku, justkui alateadlikult peljates, et äkki võtab mägi jalad alla ning pageb okste raginal minu eest Õhne jõkke. Mu pelgused olid asjatud, linnamägi ei teinud vähemalt sel kaunil suvepäeval midagi ootamatut.

(Pildi pealt pole küll aru saada, aga metsa seest kõlav linnamäe kutsehüüd ei lubanud ära eksida. Tuli ainult ületada haljendav nõgese- ja angervaksaväli)
 

Vaid sadakond meetrit lahutab asulakohale koduks olevat põlluplatood eraldi kükitavast linnusekünkast, nende vahele jääb madal stepp nõgeste ja angervaksadega. Mõnel niiskemal aastaajal lirtsunuks seal muda ja lombid, aga juulikuivus oli minu poolel. No ja lühikeste pükstega läbi nõgesetihniku rühkimine ju ainult kasvatab iseloomu või kuidas? Linnamägi hüüdis juba kõrvulukustavalt.

 

Näed, seal ta oligi! Täiesti äratuntavalt linnus – kõrge künka peal, otsesse kuhjatud muljetavaldavalt järskude kaitsevallidega. Nende vahele jäi enam-vähem ristkülikukujulise põhiplaaniga siseõu, millel pindala kirjanduse põhjal umbes 4800 ruutmeetrit. Linnamäe välisjalamile on esimese iseseisvuse aegu asetatud ja kõige hilisema kiuste püsima jäänud betoonalusel pronksist Eesti linnuste kaart, millesuguseid leidus/leidub paljudel toona teada olevatel muinaskantsidel. Aga juba kaardi paneku ajaks oli Vooru linnust kõvasti väiksemaks veetud. Küllap nähti 19. sajandil muust Eestist majanduslikult kiiresti ette tuhiseval Mulgimaal künkas pigem ehitusarenduseks vajalikku kruusamaardlat kui säilitamist vajavat muinasmälestist. Muidugi pole mõtet näidata näpuga üksnes mulkide peale, sest arheoloogiapärandit on lõhutud (ja lõhutakse kahjuks jätkuvalt) igal pool ja igal ajal, söögi alla ja söögi peale. Aga ikkagi on hingel valus iga kord, kui tükike möödunust meie ja järeltulevate põlvede jaoks pöördumatult kaotsi läheb.

(Vanaaegsetel piltidel on Vooru linnamägi paljas nagu porgand, praegu aga katab teda korralik mets. Järsku avaneb puude vahelt vaade tuttavlikule muinaslinnuste kaardile)
 

(Kahe otsavalliga piiratud linnuseõu, millest on tubli tükk minema veetud)

Aastatel 1969–1970 kaevas Vooru linnamäge Henn Moora, leides siit käsitsi vormitud savinõude tükke ning üht-teist muudki, millest kirjanduses tuuakse eraldi välja vaid araabia hõbemündi katket. Nii et kas otseselt või kaudselt kuulus Vooru viikingiaja laiaulatuslikku karusnaha- ja hõbedakaubanduse võrgustikku. Lähedal looklev Õhne jõgi pakkus ilmselt piisavalt head ligipääsu Peipsi vesikonna teedele ja nende kaudu kaugemalegi. Vallisisesed kihistused paljastasid, et linnus rajati künkale millalgi keskmisel rauaajal ning varsti jõuti teda juba ka mõnevõrra tugevdada. Oma nüüdki äratuntava kõrguse said vallid veel hiljem, kuid sellest viimasest ehitusetapist pole saadud dateeritavaid leide. Linnamäelt pole leitud ka alates 11. sajandist Eestis levinud käsikedral valmistatud pottide kilde, mistõttu on linnuse ajalised piirid sätitud 6. ja 11. sajandi vahele. Asulakoht pidas kauem vastu; küllap oskasid selle elanikud oma eludega kuidagimoodi toime tulla ka siis, kui linnamäe peal enam keegi ei valitsenud.

(Muljetavaldavad kaitsevallid on oma praeguse kõrguse saanud vähemalt kolmes ehitusetapi)
 

(Vaade ühelt vallilt teisele. Vahele jääb küll lokkav loodus, aga tagumine vall paistab puude-põõsaste seast ometi ära)

Ma oleksin Vooru linnamäe võlusid – muinaspinnavormide kõrval veel näiteks metsmaasikaid – kaua nautinud, aga mis parata, ühel hetkel saab ka leplikumail meist isu täis kõigist linnuse õhuruumi domineerinud sääskedest ja parmudest. Ukerdasin südilt tuldud rada ja nõgeseid mööda tagasi ning leidsin oma üllatuseks, et jalgratas ootas mind täpselt seal, kuhu olin ta ennist jätnud. Väntasin niisiis tagasi Suislepale, et Sisevete Festivalil oma silmaga näha Õhne jõel sõitvat tosinast jõelaevast ja -paadist koosnevat flotilli – just nii, nagu see võis välja näha ka neil kaugetel eelviikingi- ja viikingiaegadel.

Linnamägede triptühhon, osa 1: Karitsa Juprimägi

 

Suvest jääb ühel hetkel tahes-tahtmata alles vaid nukkerilus mälestus, olevik aga tormleb peatumata edasi sügisesse ja sellele järgnevatesse aastaaegadesse. Aga ilma mineviku kenamate hetkede meenutamiseta ei helise ka ei ole- ega tulevik päris täiel lauluhäälel. Minu muinasreisid ja neist kirjutamine teenivad muude muusade kõrval niisiis ka õilist eesmärki päästa valla maailmas peituvad värvitoonid ja helivärvid. Sellepärast otsin alatasa kohti, mida enese jaoks avastada ning eriti hea, kui tõepoolest õnnestub neist hiljem ka üht-teist üles tähendada – nõnda muutuvad nad minu jaoks justkui senisest veel väärtuslikumaks, nii faktiteadmiste kui emotsioonide poolest.

 

See suvi oli tõepoolest haruldaselt kirju. Minu arvukad rännud viisid mind pea kõikidesse Eestimaa nurkadesse, puhuti kaugemalegi, nii et mõnikord puges südamesse koguni igatsus rahuliku koduse elu järgi, kus päeva kõige olulisemaks kohustuseks olnuks muruniitmine või prügi väljaviimine. Õnneks jagus selliseidki. Sõidud aga olid muidugi ägedad ning kuna Eesti on juba loomult üks erakordselt pika ajalooga maanurk (aga pika ajaloota kante vist maailmas õieti polegi), siis pole imestada, et trehvasin ikka ja jälle ka mõnele muinaspaigale. Kui nüüd mälu ei peta, oli nende seas kolm linnamäge – kaks esmakohtumist ja üks teiskohtumine. Nõnda võtan nüüd, suve ja sügise kokkusulamispunktis ette kirjutada neist igaühest üks põgus memuaar. Esimesena tahan kõnelda Karitsa Juprimäest Virumaal.

(Karitsa Juprimägi kõrvaltvaadatuna. Kui tead, kuhu minna, siis pole ülesleidmine teab kui keeruline) 

Oli 24. juuni, jaanipäev. Riigipüha ja kujuteldamatult kaunis suveilm tõotasid häid eeldusi pea kõigeks, mida hing ihaldada võis. Kuna olin jaaniõhtut pühitsenud oma Viru maakodus, võtsin ette lähemalt avastada ümberkaudseid senikäimata radu, teiste seas ka Rakverest mõni kilomeeter lõuna pool asuvat Karitsa Juprimäge. Arheoloogiaraamatud on teda ikka maininud linnamägede nimekirjades ning hoolimata kaevamisleidude puudumisest vääris paik väikest palverännakut. Mäele oli ligi pääseda päris lihtne: tema järsk nõlv tõusis metsa varjus kõrgustesse täpselt Tõrma-Inju maantee lääneservas.

(Juprimägi paikneb Karitsa ja Inju külasüdamete vahel. Kaardipõhi Maa-ametilt, punane mumm minult)
 

Mets kattis ja varjas kogu seda pikalt põhja-lõunasuunaliselt väljavenitatud seljakut. Reljeefkaardil näib Juprimägi olevat kitsas ja pikk nagu mõni geoloogiline siug ning ilmselt olnuks ta veelgi pikem, kui mitte jõnksuv maantee poleks teda põhjaotsast pisut lühemaks hauganud. Rühkisin seljaku “seljale” kuskil enam-vähem keskpaigas ning hakkasin seejärel ringi vaatama, et ära tunda võimalikke tunnusjooni, mille põhjal on teda linnusekohaks peetud.

(Maa-ameti reljeefvarjutusel joonistub Karitsa Juprimägi kitsa järsunõlvalise paelana eriti hästi välja)

Mingeid kaitsevalle pole seljakule hakatud kuhjama, aga milleks need, kui nõlvad on juba looduse pooltki antud piisavalt kõrged ja järsud. Kitsas oli ta aga tõepoolest, ka ilma vallideta. Kõige laiemaks, umbes 15-meetriseks osutus seljaku põhjaots, kuid lõuna pool oli valdavalt tegemist kõigest 6–7-meetrise “koridoriga”, millele keegi oli kunagi lähiminevikus suutnud ATV-raja sisse sõita. Mina sellisest hobist suuremat ei pea ega soovita seda ka teistele, sest mootorsõidukiga võimalikule muinasmälestisele ukerdamine võib seda asja eest teist taga lõhkuda. Jõudsin ka jalgsi täiesti efektiivselt edasi. Ühel hetkel sattusin seljakut risti läbistavale süvendile, milles võib küll kahtlustada 140-meetri pikkust linnuseala muust seljakust piiritlevat kaitsekraavi. See umbes 1,5-meetri sügavune vagu on tõtt öeldes ka üks väheseid arvatavasti inimkätega kujundatud maastikudetail, mis lubab Karitsa Juprimäge linnamäeks liigitada. Teine samuti potentsiaalselt inimtekkeline detail on kraavi läänepoolse otsa juures mäenõlval täheldatud astang, millele võidi omal ajal hakata rajama juurdepääsuteed mäelaele. Virumaa asjadega rohkem kokku puutunud arheoloog Toomas Tamla on pidanud võimalikuks, et juhul kui Juprimägi ikka on linnus, on ehitustööd jäänud ilmselt pooleli. Seega pole siia jõutud rajada korralikumaid hooneid või kaitseehitisi.

(Seljandiku põhjaots on järsk, aga heas vormis matkalise jaoks mõistlikult ligipääsetav)

(Tavapärane vaade Juprimäel: piki seljandikku kulges mingi hullukese ATV-rada. Mägi on ilma selletagi suhteliselt kitsas. Ei tea, kuidas need linnuselised üldse plaanisid siia korralikult ära mahtuda...)

(Imelugu küll, aga tundub, et kogu selle rohelise metsasäbru sees õnnestus siiski foto peale saada ka Juprimäe seljakut risti läbilõikav kraav)

Nii pole meil ka ühtegi juhtlõnga Juprimäe võimaliku linnusekoha ajalise kuuluvuse kohta. Kultuurkihti kirjandus igatahes ei maini, esemeleidudest kõnelemata. Mäest ida pool laiuvalt põllult on küll leitud väheintensiivne asula kultuurkiht, aga sellestki ei oska ma enamat öelda. Küll aga olen kuigivõrd targem Juprimäest oma 700 meetrit lõuna pool oleva Inju Vanatoa kalme osas, mida luu-uurija Martin Malve kohaliku ajalooentusiasti Kalju Vaga soovil kaks aastat tagasi abilistega (olin samuti nende seas) veidi kaevas ning kust leidis kolm kombekohaselt maetud luustikku 17.–18. sajandist. Teame ka, et Põhjasõja päevil toimus 1708. aasta augustis lähikonnas Vene ja Rootsi vägede vahel suur lahing, milles viimased rängalt lüüa said, kuid Vanatoa kalmesse ei maetud siiski mitte tapatalgutes langenud sõdureid, vaid ilmselt kohalikke külaelanikke, kui nende aeg siin ilmas ükskõik mis põhjusel läbi sai.

(Taamal paistab ilus metsane Juprimägi, selle ees haljendavalt põllult on aga arheoloogid kunagi tuvastanud asulakoha jäljed. Mis ajast see võiks pärineda, selles osas on mu teadmistes tume maa ja valge laik)

(Inju Vanatoa kalme asub Tõrmasse viiva tee ja roheliste sealautade vahelisel künkakesel. Kalmest läheb üle ja läbi kõrgepingeliin, pinnast on seal segatud omajagu ka nii labidate kui buldoosritega. Sellest hoolimata varjab künka liivapõu endiselt varauusaegsete injulaste luid)

Olgu sellega kuidas on, igatahes näib, et Juprimägi oli varauusaegsete inimeste elu ja surma ajaks juba mitu sajandit seisnud nii, nagu ta esialgsest ehitustuhinast jäänud oli – ühe eraldava kraavi ja pooliku sissesõiduteega metsane seljandikusoolikas keset Virumaa viljakaid põlluväljasid.