Vadjalased Tartumaal

 

Oli 13. sajandi lõpp. Ugandist ja teistest naabruskonna vanadest maadest oli mõni inimpõlv tagasi pea paar aastakümmet kestnud sõja käigus tehtud katoliiklik Tartu piiskopkond, mis järgemööda elu omal moel ümber kujundas. Uute asjadena olid tulnud kirikud, vaimulikud ja vasallid, samuti nende hüveks määratud maksud ning võib-olla veel midagi, millest meil allikate puudumise tõttu õiget ülevaadet pole. Sõda oli rüüstanud külasid ja suguvõsasid, ajanud rahvast manalasse ja kukutanud endised pealikud. Aga kahtlemata oli palju ka endiseks jäänud ning maailm veeres planeedi selles nurgas omasoodu edasi.

 

Siis millalgi 13. ja 14. sajandi vahetuse paiku tulid piiskopkonda uued inimesed. Tulid ida poolt, vististi kusagilt teiselt poolt Peipsi järve, Novgorodimaalt, ehkki me ei tea, kas otse üle järve või ehk ringiga Virumaa kaudu. Nad kõnelesid ilmselt siinsele maakeelele üpris sarnast keelt, nii et arvatavasti ei tekkinud neil kohalikega suhtlemisel ületamatuid raskusi. Tänapäeval arvatakse, et tulijateks olid vadjalased või vähemalt neile väga lähedane läänemeresoomekeelne seltskond. Kuidas nad end ise nimetasid, seda me öelda ei tea. Samuti ei tea me, miks nad siia tulid, kuigi liikumapanevate jõududena on oletatud nii maksukoormiste kasvu Novgorodimaal kui ka sõjakaid aegu. Võib-olla sai paljudel sellest kõigest ühel hetkel lihtsalt kõrini.

 

Keskaegsed vadjalased pole endast Eestis maha jätnud ühtegi kirjalikku märget ning ainsad selgemad jäljed neist peituvad külakalmistutes, kuhu siitilmast lahkunud sängitati. Praeguseks on sääraseid kalmistuid kokku leitud vähemalt neli – Välgi ja Kusma põhja pool Emajõge, Mäksa ja Makita lõuna pool. Kuna nad paiknevad hajusalt ja üksteisest üsna kaugel, võib arvata, et mingit ühte kompaktset kogukonda sisserännanud vadjalased Tartu piiskopkonnas ei moodustanud. Aga väikesed, ühe või mõne külaga vadja pesakesed võisid omanäolisuse säilitada mitme põlvkonna vältel, matusekommete põhjal tuvastades üldjoontes kuni 15. sajandini. Neid nelja kalmistut käisin ma tänavu eri aegadel talvel ja varavarakevadel oma silmaga kaemas. Järgneb rännuaruanne.

 

(Neli Tartumaa vadjapärast kalmet. Kaart: Maa-amet)

1. Välgi 

Välgi on neist põhjapoolseim, paksude metsade vahele kätketud asustuspesake, kuhu ma oma senise elu jooksul kordagi veel sattunud polnud. See kant on praegugi rahva poolest tagasihoidlik ning võimalik, et enne vadja uustulnukaid ei elanudki siin peale karude ja põtrade teisi inimesi. Algus ei saanud seega kindlasti kuigi kerge olla, kuid tolle aja inimestel polnud kombeks lasta kätel tagumikust välja kasvada ning õige pealehakkamisega sai elu ikka kuidagi edenema. Kui esimesed kogukonnaliikmed siinse maise ilmaga hüvasti jätsid, rajati ühe madala liivase põndaku peale kalmeke, mis tänapäeval jääb õigupoolest Välgi naaberküla Särgla piiridesse, suure Külmanõmme serva. Kui arheoloog Aita Kustin 1958. aastal vahepeal põlluharimisega kannatada saanud matusepaika päästekaevas, leiti 29-st säilinud, samuti lõhutud haudadest peamiselt 14. ja 15. sajandi panuseid – järelikult maeti kalmesse päris mitme generatsiooni esindajad.

(Välgi või õigemini niisiis Särgla külakalmistu on puudetukaga kaetud kingukene kultuurmaade ja suure metsamassiivi piiril)

(Külastamise ajal kattis teispoolseid lisaks mullale ka õhuke lumevaip)

Taolisi väikesi, ühe või mõne küla rahva kalmistuid oli keskaegses Eestis ja naabermaades igal pool, midagi iseenesest eriskummalist selles pole. Välgi kalme “vadjalikkus” peitub eelkõige mõnedes hauda kaasa pandud esemetes, mis on ida- ja lõunaeestlastele olnud üldiselt võõravõitu. Ning ka vastupidi – mõned kohalikele matustele muidu tavalised esemed näikse siin sootuks puuduvat. Eesti keskaegne maarahvas ei pannud oma surnutele reeglina hauda kaasa võtmeid, ent Välgis neid siiski leidub, eelkõige naiste haudadest. Naised on oma endiselt kodumaalt kaasa võtnud ka ehteid, näiteks pealiniku külge kinnitatud kuulikestega oimurõngad ning mitmest traadist põimitud käevõrud. Lisaks on leitud surikinnaste katkeid. Eestlaste nii armastatud sõlgesid Välgi rahvas eriti ei kandnud. Siiski leidus siin ka eestlastega sarnast hauakraami – nuge, pandlaid ja münte.

 

Kuhu Välgi, tegelikult siis Särgla rahvas oma surnute matmist 15. sajandil korraldama hakkas, pole päris selge. Üks arvatavalt kesk- ja varauusaegne kalme on teada veel ka päris Välgis, vanast vadja kalmest linnulennult üle kilomeetri loodes. Võib-olla jätkati matmist just sinna?

 

2.     2. Kusma

 

Välgist mitu tublit kilomeetrit lõunas, Külmanõmme massiivi teises servas Kusma külakeses asub järgmine vadjaline matusepaik. Külastasin seda ühel kesktalvisel rattasõiduringil, mil lund ajutiselt nappis ning külmanud teedel oli lihtne sõita (kõigi teiste kalmeteni jõudsin, jumal paraku, auto abiga). Kusma kalmistul kaevasid õpetatud baltisakslased Masing, Duhmberg ja Loeschcke juba 1880. aastail (kokku vähemalt 20 matust). Keskmine mees, Duhmberg, märkas leidude suurt sarnasust vadja kandi haudadest saadud asjadega ning pakkus esimesena välja, et Kusmal elasid keskajal vadjalased. Erinevalt Välgi kalmest oli Kusmal maetute hauad kaetud kivilademega ja võib-olla ka mingite madalate kääpakuhjatistega – mõlemad samuti väga iseloomulikud matusetavad teispool Narva jõge ja Peipsi järve elanud läänemeresoomlaste seas (ja ühtlasi valdavalt tundmatu kohalike eestlaste jaoks). Haudade asetuses võis Kusmal kohati jälgida enam-vähem korrapäraseid rivisid, nii et anarhia asemel valitses surnuaias mõtestatud süsteem. Tõenäoliselt sängitati ühe pere liikmed üksteise lähedusse.

 

Hauapanused on Kusmal paiguti üsna sarnased Välgile, näiteks käevõrud ja vööpandlad, erinevusena leidus siin aga surnute juures ka kaelariste ja ehtena kantud rinnalehti. Mõned käsitsi vormitud savinõutükid ja üksikud põlenud luud osutavad, et matuseala oli inimeste poolt mingiks otstarbeks (kalme?) hõivatud ka mitusada aastat enne vadjalasi, kuid viimaste saabumishetkel 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses oli viimane olnud juba pikemat aega hüljatud. Sarnaselt Välgile lõpetasid vadja asukad Kusma kalmesse matmise 15. sajandil. Sellest, kuhu kusmalased edaspidi surma järel viidi, pole mul kahjuks halli aimugi.

(Kusma kalmistul avanes mulle gootilikult kõhe vaade. Puude-kändude kõrval võis metsakõdu alt märgata ka mõnda sammeldunud kivi – võib-olla just haudade katteks toodud)

 (Kusma vol.2. Veel aimatavaid kive keset hahkpruuni lehevaipa)

3. Mäksa

 

Suur-Emajõe paremkaldal Mäksal leitud vadjapärane kalmistu asub keset lagedat põllumaad õrnalt-õrnalt kõrgemal kohal. Ei puid peal ega ümber, kõigest kõle tuul undamas mööda välja. Väliste maamärkide vähesuse tõttu jõuti kalme Mäksal pärast esmakordset avastust ja uurimist 1907. aastal äragi unustada, kuni 1987. aastal tuhniti hauad maaparanduse käigus taas kogemata välja. Aasta hiljem kaevas muistist arheoloog Heiki Valk, kes avas kokku seitsme inimese säilmed.

(Mäksa matusepaik on keset lagedat põldu, ümbritsevast natuke kõrgemal kumerusel) 

Nii kuis Kusmal, tavatseti ka Mäksal surnute hauad mõnikord katta kividega. Hauad ise olid üsna madalad, valdavalt tublisti alla meetri. Mingil põhjusel on vähemalt ühe haua kõrval põletatud lõket – ei tea, kas talvise keltsa sulatamiseks, et hauakaevamine lihtsamaks teha, või mingitel kultuslikel eesmärkidel. Mäksa surnute juures leidus erinevaid ehteid, nagu oimurõngad, rinnalehed, rist- ja võreripatsid, üks luunula- ja üks hobusekujuline ripats, käevõrud ja sõrmused. Ühe neiu koljul asus mingi müntidega peaehe. Tarbeesemetest oli haudades võtmeid (ennekõike naistel), aga ka hobusesuitsede osi ja kannus. Ühesõnaga, taas üsna vadjalik komplekt matusepanuseid, eriti näiteks oimurõngad, võre- ja hoburipatsid, võtmed jm. Kogu kalmistu oli kasutuses ilmselt alates 13./14. sajandi vahetusest kuni 15. sajandi I pooleni.

 

Siis, kui Mäksa surnud polnud veel surnud, vaid läbinisti elusad inimesed, elasid nad ilmselt päris sealsamas kalme lähedal Emajõe ääres. Kohe kus jõe madal ja niiskevõitu perv läheb üle kuivemaks põlluks, on leitud kalmega ajaliselt kattuv asulakoht, kus keskajal võis seega kõlada igapäevaselt vadja keel (või igatahes midagi sellele lähedast).

(Vaade kalmelt puudeviiru taga oleva Emajõe suunas. Asulakoht on vahetult puudeviiru ees)

 

          4. Makita 

Viimane kirjeldatav vadjalaste matusepaik on ühtlasi neljast lõunapoolseim, vana Ugandimaa südaaladel Otepää kõrgustikul pesitsev Makita. Kuulsa elektriliste tööriistade tootjaga pole külanimel, jumal paraku, midagi ühist. Õigupoolest ei tea keegi, miks tal selline nimi on. Olgu sellega, kuidas on, igatahes on tegemist ammu esmaasustatud kohaga. Sellest kõnelevad külatee ääres järsunõlvaliselt Kabelimäelt arheoloogilistel kaevamistel leitud käsitsivormitud savipottide tükid. Arvatavasti oli künka peal juba vanemal rauaajal kellegi tore muinasmõis – mitte küll kuigi suur ja ligipääsu mõttes ka mitte kõige mugavam, aga see-eest kena vaatega ligemale ümbruskonnale ja potentsiaalsetele lähenevatele vaenlastele. Künkapealne elamine ei jäänud ometi ilmasambaks, vaid kadus ning järgnevate sajandite – vahest koguni aastatuhande – vältel oli künkake ilmselt märkimisväärsemast inimmõjust prii.

 

(Makita Kabelimägi on sobinud nii asupaigaks nii elavatele kui surnutele. Tõsi, mitte päris ühel ja samal ajal)

Inimmõjud naasesid 13. sajandi lõpul või 14. sajandi alguses, kui üks teistest pikema Eesti-tee valinud vadjalaste rühm otsustas Makita all viimaks hoo maha võtta. Ka nende küla koht on teada, asub teine üsna Tartu-Otepää maantee juures, ning kalmistuks valisid nad just sellesama kena künkakese, millel keegi esiugalane oli ennemuistsel ajal elanud. Seda, kuidas sisserännanud oma matusekombeid toimetasid, teame me tänu Heiki Valgu juhitud kaevamistele aastatel 1986–1987.

(Selle lageda nurme asemel oli keskajal vadjalaste küla. Kabelimäe puude varjud ulatuvad pildi vasakus servas autoteele, andes ettekujutuse, kui lähestikku kalme ja küla õigupoolest olid)
 

Makita Kabelimäelt on 158 inimest välja kaevatud laibamatusena; lisaks on kümmekond surnukeha põletatud ja nende luutükid mulda laiali puistatud. Põlenud luude juurest leitud vähesed ehtedki olid kas katki tehtud või põlemisjälgedega. Surnute põletamine oli keskajal tükk, mille tegemine nõudis otsustavust. Kirikumehed sellist paganlikku tembutamist igatahes heaks ei kiitnud. Niisiis olid makitalased kas paadunud seaduserikkujad või veendunud vanade tõekspidamiste au sees hoidjad (isiklikult kaldun teise variandi poole). Ja ega siis seadusesilm toona igale poole vahtima ei jõudnud. Siiski maeti suurem jagu surnutest ühes tükis, nii kuis kristliku kirikugi ettekujutus neist asjust ette nägi.

 

Kive toodi Makita kalmelegi, sealhulgas ikka kohe isuga – nendega oli pea terve künkalagi üle puistatud. Panuste loetelu on pikk ja rikkalik, aga lisaks juba eelnevate kalmistute juures nimetatud ja korduma kippuvatele ehte- ja tarbeasjadele oli tähelepanuväärne potikildude sage esinemine Kabelimäel. Justkui oleks potte siin nimme mingi kombe täitmisel puruks pekstud. Omajagu on kalmealalt leitud ka koduloomade luid – kas toodud mälestussöömisteks või ohvrianniks kalmele ja tema asukatele.

(Kabelimäe laele jõudmiseks tuleb üksjagu rühkida, aga kes ütles, et matused peavad kerged olema)

Aeg-ajalt kolis mõni makitalane Otepääle, kus asus Tartu piiskopi linnus, kirik ja mitmesaja elanikuga alev – tõeline tõmbekeskus. Makitat need väljarännud nähtavasti oluliselt ei nõrgestanud. Kuigi hauapanused näitavad siingi 15. sajandil olulist eestistumist, näib küla õigupoolest olnud märksa elujõulisem kui Välgi, Kusma või Mäksa, sest kalmistut kasutati Makital mitusada aastat kauem –  kuni 17./18. sajandi vahetuseni.

 

* * *

 

Miks ei kohta Tartumaal siiani vadja keelt ja meelt? Enamik kalmeleidudest näitasid vadjalikkuse hääbumist 15. sajandi esimesel poolel, kuid see ei ütle veel üksisõnu, kas sama saatus tabas sellal ka sisserännanute keelt. 1350. aastatel Liivimaad räsinud Musta surma eest polnud kaitstud keegi, ka mitte vadjalased. Makita lähedasel Otepääl on teada küllaltki suur katkuohvrite kalmistu, kuhu maeti kõik kurja tõppe surnud, emakeelest sõltumata. Siiski, hoolimata pandeemia hävitusjõust jäi elu maal alles – kuni järgmise nuhtluseni. Nii-öelda tavaajaloos (koolitundides ja mujal) pole sellest küll eriti juttu tehtud, kuid ajaloolased on välja toonud, et 15. sajandi algus oli Liivimaale kõike muud kui lihtne. 1420.–1430. aastaid räsis näljahäda ning püsivalt tühja kõhuga kaasnevad igasugused kergesti külge hakkavad tervisejamad. Poleks imestada, kui paljude külade rahvas raskuste ajal kodukandi hülgas ning paremaid marjamaid otsides laiali hajus, nii et vadjalikud kultuurisaarekesed ümbritseva eestilikkuse sisse sulasid. Kõige kauem võis vadja vaim kuigivõrd alles püsida Makita kandis. Veel 19. ja 20. sajandi vahetuselgi olevat makitalased Otepää kihelkonnakalmistule omakseid mattes pannud neile hauda kive. Tõsi, esivanemate keel oli selleks ajaks küll juba ammu tartu keele vastu välja vahetatud.

 

Tegelikult võib nii mõnigi põline tartumaalane endalegi teadmata kanda vana vadjalaste liini.