Vaigalased, vadjalased ja virulased

Kolme rahva maad

Talv algas selgi aastal hilja, kuid päris niipea me tema palgest veel ilma ei jää. Kõigest mõni päev enne ametlikku kevade algust oli väljas veel talv mis talv, ehkki üsna päikeseline. Talveund ma üldiselt ma ei maga, sellepärast tundsin vajadust teha üks päevane retk kodumaa kirderegioonides, lõhkuda talus küttepuid ja panna talve jooksul kordki suusad jalga. Kõik need tegevused said ka selsinasel päeval tehtud, siinkohal aga ei peatu ma põhjalikumalt ei küttepuude lõhkumisel (mis oli tore, sest asjade lõhkumine on alati tore) ega suusatamisel (üle põllu ja tagasi; oli samuti päris mõnus), vaid muljetan hoopis neile eelnevast tiirust mõningatel seni käimata muististel.

Tartust Virumaale sõites pean alati esiti läbima Jogentagana ja Vaigamaa. Tavapärasest Piibe maanteest otsustasin seekord hälbida ning valisin reisusihi mööda Jõhvi maanteed. Sealt keerasin aegsasti Torma suunda ning mõni kilomeeter enne alevikku käänasin veel väiksemale teele. See juhatas mind Tarakvere Linnutajamäele.

(Punane mumm näitab Tarakvere Linnutajamäe asukoha maastikul. Torma pole kaugel, aga mägi hoiab natuke omaette) 

Terve Muinas-Vaiga oli ennemuiste linnuseid tihedalt täis pikitud nagu herneid kauna. Kolm aastat tagasi külastasin nelja neist – Reastvere, Ripuka, Kurista ja Kassinurme linnamägesid (http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/03/vaiga.htm) – , aga kuigi Vaiga polnud pindalalt suur, ei ammendunud ta toona ühekorraga.

Linnutajamägi on selle maanurga üks kirdepoolsemaid kantse. Omapärasel nimel pole nähtavasti lindudega suuremat pistmist, vaid see on seotud ikkagi sõnaga „linn”, nagu ennemuiste linnuseid kutsuti. Tarakvere küla lähedases metsas asuvat neemiklinnust kutsutakse ka Kalevipoja sängiks ning ta on oma väljanägemiselt just selline üsna klassikaline viikingiaja pealikuresidents. Umbes 1500 ruutmeetrit õuepinda mahutas lisaks kuningale ja tema perele ka mitukümmend hinge kaaskondlasi, kelle seas võis olla osavaid käsitöölisi ja relvakandjaid. Mäeseljakust eraldas linna otsavall ja kraav ning mingi väiksemat sorti vall võis asuda ka teises otsas.

(See positiivne pinnavorm oli koduks muinasvaigalastele)

(Vallikraav. Linnus jääb pildil vasakule poole)

(Sisenemiseks tuleb ületada otsavall. Ellu jäävad tugevamad)

(Vallile tõustes avaneb linnuseõuest selline pilt. Ruumi nagu natuke isegi oli) 

(Vaade linnuseõuele teiselt poolt. Kui päike paistis, võis elu siin päris kena olla)

Mäe all voolav Linnutaja oja viib oma veed Tarakvere ojja, mis omakorda suubub Kullavere jõkke, mis voolab Peipsi järve. Nii et kes vahepeal selles vooluvete rägastikus ära ei eksinud, võis paadi või väiksema laevaga linnuse ja tähtsa Peipsi veetee vahet manööverdada.

(Märtsikuus on Linnutajaoja põnev kombinatsioon vee- ja taliteest. Liiklemisel on teravad elamused garanteeritud, sest kunagi ei või päris kindel olla, milline lõik on just parasjagu veetee ja milline talitee)

Henriku kroonikas räägitakse ühest Vaiga linnusest nimega castellum Somelinde, mille täpne asukoht on ajauurijaile peamurdmist valmistanud. Nime poolest sobib see linnus näiteks Soomeverre või Vaiatusse (mille saksakeelne nimi oli Somel), kuid neist paigust pole teada ühtegi linnust. Mõne teadlase pilk on jäänud Tarakvere Linnutajamäe peale, et seda oletades seostada Somelinde’ga. Väga loogiline, arvestades, et nii müütiline Somelinde kui reaalne Linnutajamägi asuvad Vaiga piirides. Ainus häda arutluskäigu juures on selles, et kuna keegi pole põhjalikke kaevamisi linnusel teinud, siis pole tegelikult üldse kindel, et Linnutaja üldse 13. sajandi alguseni püsti püsis. On ju ka sama reaalne võimalus, et ta jäeti maha 11. sajandi jooksul koos paljude teiste Põhja-Euroopa väikeste kantsidega. Võib-olla näitab tulevik, mis minevikus toimus.

Torma kandist on pärit meie kunagise 500-kroonise kaanenägu Carl Robert Jakobson, kelle isa oli kohaliku kihelkonnakooli õpetaja. Noor Carl Robert polnud oma kodumaa mineviku suhtes sugugi ükskõikne. Igal õigel rahvuslikul äratajal oli sellal pseudonüüm ehk esinejanimi, nagu näiteks Lauluisa, Postipapa, Emajõe Ööbik jne. Jakobson ei saanud etteantud normist kõrvale kalduda ning valis endalegi ägeda, parimaid black metali tavasid järgiva nime – Linnutaja. Üks viikingiaegne linnusenimi sobis selleks tõepoolest nagu rusikas silmaauku.

Ka hiljem unistas Jakobson Eesti rahva kunagisest kuldsest priiuseajast. Olles lugenud üht-teist sellal kättesaadavast ajaloolisest kirjandusest alates kuningas Ingvari langemise lugudest kuni Henriku ajaraamatuni, kujunes meie rahvuslikul äratajal omalaadne, ent tujutõstev nägemus Eestis sündinud asjadest ja eluolust enne ristisõdijate vallutusi. Linnustel ja nende asukatel oli tema ettekujutustes oma kindel koht. Tsiteerigem tema sõnu, mille ta ühe oma avaliku kõne jaoks kirja oli pannud:

„Nendes kantsides elasid Eestirahva vanemad ehk kuningad, kellest meie muud ei või arvata, kui et naad ühe kaunis kõrge vaimuharimise järje peal seisid. Seda tunnistavad iseäranis ka nende ühes nõuus ete võetud sõapidamised muu riikide ja rahvaga.” Ja natuke maad edasi: „Naad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kividega ehitud. Seda leiame kõik oma rahva juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus veel palju Eüroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Eüroopas rahvast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud.”

Spekuleerimata, milliseid Euroopa rahvaid arvas Jakobson tuhatkond aastat tagasi metsloomade sarnaselt elavat ning peatumata ka tema väga pika, ent kohati päris huvitava kõne teistel osadel (soovitan teil endil lugeda), näeme, et Jakobsoni näis vana aja elu ikka tõepoolest huvitavat, mis siis, et ta seda eestlaste rahvusliku uhkuse ergutamise nimel päris jõuliselt idealiseeris.

(Metsloomadest rääkides pakub Linnutajamägi huvi ka mõnedele teistele Vaigamaa fauna esindajatele peale inimese)

Nagu eelviidatud 2015. aasta Vaiga-postituses mainisin, on selle maa nime, mida on kirja pandud kujudel Waiga, Wayga ja Wegele, üldiselt seostatud vadja etnonüümiga. Paraku pole siit maanurgast erilisi vadjalastele kuuluda võivaid muistiseid seni tuvastatud. Iga muinasjäänus muidugi ei räägi oma looja või kasutaja rahvuslikust kuuluvusest, nii et mine sa ka tea. Sellegipoolest on lood märksa selgemad Vaiga põhjanaabri Virumaaga, kuhu ma järgmisena suundusingi. Seal sattusin ma ausalt öeldes olematu ettevalmistuse ja hea õnne tõttu sedamaid vanade vadjalaste jälgedele. Kohe aga kõigest lähemalt.

Hoolimata sellest, et Vaiga ja Viru on naabermaad, tuli mul sõita mitukümmend kilomeetrit läbi küllaltki metsiku kõnnumaa, enne kui jõudsin taas põlisematele asustusaladele. Muinas-Viru lõunapoolseim kihelkond Lemmu asus laias laastus hilisemate Väike-Maarja ja Simuna kirikukihelkondade alal, aga sellest lääne poole jääva Viru-Jaagupi ja Roela piirkonna täpsem territoriaalne kuuluvus on endiselt hämaravõitu. Suisa tühi see olla ei saanud, sest muistised ei kasva iseenesest nagu seened metsas, vaid vajavad tekkimiseks inimese toetavat kätt.

(Sõitsin just täpselt nii, nagu nooled kaardil näitavad – sinkavonka üles) 

(Virumaa kohad, millest juttu tuleb)

Üheks taoliseks inimese toetava käega sündinud muinasmälestusmärgiks on Palasi külas olev matusepaik. Läksin sinna igasuguse ettevalmistuseta – Regio atlas näitas koha peal lihtsalt arheoloogilise objekti tingmärki – ning ei teadnud isegi seda, mis laadi paigaga tegemist võib olla. Metsatuka ääres silmatud muinsuskaitsetahvel igatahes tõendas, et koht on õige, mistap peatasin auto ning kepslesin lähemale. Nii suutsingi üllatuda, kui lugesin tahvlilt: „Kääpad „Kabelimägi””. Kääpad on täiesti tavalised eelviikingiaegsed matusepaigad, kui räägime Kagu-Eestist või Pihkvamaast, Virus aga... noh, neid küll on, aga oluliselt vähem. Kagu-Eesti omadega üheaegseid kääbastikke on Virumaa idaosas teada umbes kolm, neist kaks Peipsi järve põhjakaldal ja kolmas Alutagusel. Neile lisaks on Kirde-Eestis veel mõned hilisemad kääbaskalmistud, millesuguseid teatakse rohkem teisel pool Narva jõge – vanade vadjalaste ja teiste tšuudide maal. Tuntuim on keset Alutagust asuv Jõuga kalme, mida viimati samuti 2015. aasta kevadel külastasin (vaata http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/05/virumaa-alutaguse.html).

(Metsatukas piiluv muinsuskaitsetahvel on alati hea märk, et muistis on lähedal) 

(Silt ei saa ju valetada – kui on kirjas kääpad, siis peavad nad siin ju olema)

Palasi asub küll Jõugast ja teistest selle lähikonnas asuvatest vadjapärastest kääbastikest omajagu lääne pool, kuid Alutaguse algab siin ju sisuliselt kohe koduaia tagant. Kui millalgi 12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses – võimalik, et näiteks 1215. aasta näljahädast ajendatult – rändas palju rahvast Vadjamaalt Virru, siis osad neist võisid ehk tõesti jõuda lausa Palasini välja, kus omale uue, lootusrikkama elu sisse seadsid.

Varem või hiljem jõudis kätte aeg, kui mõned kogukonna liikmed pidid uuesti kolima, sedapuhku teise ilma. Nende maised kehad aga sängitati hauda koos mõne isikliku ehte (näiteks käevõru, sõle või oimurõngastega) või tööriistaga (näiteks noaga). Haua peale kuhjati madal, umbes poole meetri kõrgune raudkividest kääbas. Kokku on kääpakuhjasid Palasi kalmistul loendatud 26. Viimase sadakonna aasta sees toimetatud kergeloomuliste väljakaevamiste tõttu teame, et maetud on siia vähemalt 14. sajandi alguseni, aga kuidas Palasi asunike järeltulijatel edaspidi läks, seda ei oska ma enam kindlalt öelda. Arvatavasti virustusid nad viimaks täielikult, nii et nende esivanemate vadjalikkus paistab välja ainult neistsamust kääbastest (mida põlis-virulased ei tundnud).

(Lumise metsa all on kääpakuhjasid küll keeruline eristada, aga võimalik, et need maastikukonarused ongi iidsed hauatähised. Vadjalaste kalmistud on sarnaselt eestlastele olnud tihti metsatukas)

Matusepaigast umbes pool kilomeetrit kirde pool paikneb teinegi mälestis, nimelt ulatuslik 7.–9. sajandi rauasulatuskoht. Kui ma oleksin selle täpsemat asukohta varem teadnud, oleksin kindlasti paika väisanud, kahjuks aga jõudis kõik minu jaoks veidi hilja kohale. Arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul võis tegemist olla aga muljetavaldava rauatootmiskohaga, kuna läheduses asuva Punasoo (sa kae nime!) vesi oli väga rauarikas, nii et mida muud, kui maak ahju ja kuuma anda! Suur jagu viikingiaegsest rikkusest olevatki Virumaale ja mujale Eesti alale saabunud tänu raua tootmisele ja väljamüümisele. Pinnas olevat Palasi rauatöökohas endiselt nii šlakki ja muud muinastööstusjääke täis, et isegi puud ei tahtvat seal eriti kasvada. Ütle siis veel, et küll vanasti osati loodust hoida...

Palasilt linnulennult tosinkond kilomeetrit edelas asub Roela rahvamaja. Selle ajalugu pole iseenesest teab kui pikk, aga hoone kõrval on ka üks terake vanem objekt – linnus. Teaduse jaoks avastati see alles 1985. aastal ja mina avastasin selle enda jaoks 33 aastat hiljem. Linnamäe ehitamisel on ära kasutatud pikka ja kitsast seljakut. Ronisin üles ning lippasin kogu neemiku ühest otsast teise ja tagasi läbi. Põhja poolt oli ta künkalae laienevast osast lahutatud päris korraliku kraavi ja pinnasevalli abil. Samuti leidus madalamaid vallikesi mitmel pool usja linnuseõue peal, jagades viimase segmentideks. Linnamäe kõrvale püstitatud stend väitis: „Linnamäe lagi on kitsas (laius 6–12 m) ning jagatud kolme ristvalliga kaheks osaks”. Ahtake oli ta tõepoolest – kui keegi linnuseelanikest ehitanuks keset neemikut endale vähegi normaalsete mõõtmetega palktare, siis teised poleks enam sellest mööda saanud. Aga mina lugesin vallidega eraldatud osi linnusel suisa neli, kuigi paar ristvalli olid üsna madalad. Mis võis olla selle ohtra jupitamise põhjuseks?

(Roela rahvamaja taga on selline stend. See räägib linnamäest. Minge kohale ja lugege ka ise!)

(Üles rühkides tundus esmalt, et miks mitte, ruumi ju linnuse hoonete jaoks on)

(Peagi läks aga seljandik nii kitsaks, et õhku sugenesid küsimused mugava ruumikasutuse võimalikkusest)

Kui seni mu tekst suisa nõretas tõsiteaduslikkusest, siis nüüd lubagem endale ekskurssi hüpoteeside ja oletuste võluilma. Kujutagem ette ühte tublit virulast, kes otsustas kord rajada Roelasse isikliku kantsi, et oleks uhkem olla. Ütleme, et see juhtus millalgi rauaajal, sest ajaldatavaid leide pole mäelt leitud. Ta kaevas ise või lasi kellelgi kaevata vallikraavi, kuhjas väljatõstetud mulla kraavi kõrvale valliks, raius üles tarad ja tared (sinna, kuhu need üldse mahtusid). Aga see tubli virulane jäi viimaks vanaks ning tal tekkis küsimus, mis saab linnusest siis edasi, kui teda ennast enam ei ole. Nagu kõigil muinasjuttudeaegsetel tegelastel, oli ka temal kolm poega ja üks tütar. Kõik noored tublid inimesed. Miks mitte pärandada linn neile? Mõeldud, tehtud! Pikk linnus jagati neljaks enam-vähem võrdseks osaks, mille vahele püstitati vallid, et oleks ikka selge, kust kellegi pärandiosa jookseb. Ega selline lahendus just väga mugav olnud, sest need lapsed, kelle jupp sattus keskele, ei pääsenud linnusesse sisse ega välja teisiti, kui teise õuest läbi kõndides. Juhul kui lapsed olid isekeskis leplikud, siis polnud veel hullu midagi, aga hoidku Tharaphita, kui nende vahel tüli tõusis! Siis võis ju puhkeda tõeline sõda linnuse erinevate osade vahel.

(Kõigepealt tuli leida linnuse ehitamiseks sobiv küngas. Selle valimisega tuldi toime)

(Järgmisena tuli teha vajalikud pinnasetööd - kaevata kraav ja kuhjata vall. Ka sellega polnud suuremaid probleeme)

(Vahevalli kõrvalt viib kitsuke rada ühest linnuseosast teisele. Kelle jalg vääratab, langeb järsust nõlvast alla kuristikku)

(Vahevallid eraldavad linnuseõue segmentideks nagu vihmaussi keha)

Kuna väidetavalt pole linnamäelt erilist kultuurkihti leitud, siis peame arvama, et eriti pikk ei saanud Roela linnuse iga olla. Tegelikult ei tea me sedagi, kas esimene ehitaja jõudis oma kätetööga üldse lõpuni või jäi objekt mingil põhjusel ühel hetkel pooleli. Praegu kasvavad mäel kuused, männid ja muud metsataimed ning talvel juhtuvad siia vahel talveunest ärganud suusatajad. Mäele pääseb hõlpsalt, tuleb lihtsalt rahvamaja tagant infostendi kõrvalt künkast üles rühkida ja oletegi kohal.

Selline sai see 2018. aasta kevadtalvine automatk Kirde-Eesti muinasnurkadesse, mille käigus sattusin lisaks vaigalastele ja virulastele ka pooljuhuslikult mõnele vadjalaste mitte nii väga jahtunud jäljele. Et nende järeltulijad muutusid ajapikku täiesti eestlasteks, võib vist kõhklusteta öelda, et nii mõnegi tänapäevagi kirde-eestlase pärilikkuseainesse on end peitnud muinasvadjalaste geenid. Ning metsatukkade kalmetesse igavesse unne suikunute luud-kondid.