Kolme rahva maad
Talv algas selgi aastal hilja, kuid päris niipea me tema
palgest veel ilma ei jää. Kõigest mõni päev enne ametlikku kevade algust oli
väljas veel talv mis talv, ehkki üsna päikeseline. Talveund ma üldiselt ma ei
maga, sellepärast tundsin vajadust teha üks päevane retk kodumaa
kirderegioonides, lõhkuda talus küttepuid ja panna talve jooksul kordki suusad
jalga. Kõik need tegevused said ka selsinasel päeval tehtud, siinkohal aga ei
peatu ma põhjalikumalt ei küttepuude lõhkumisel (mis oli tore, sest asjade
lõhkumine on alati tore) ega suusatamisel (üle põllu ja tagasi; oli samuti
päris mõnus), vaid muljetan hoopis neile eelnevast tiirust mõningatel seni
käimata muististel.
Tartust Virumaale sõites pean alati esiti läbima Jogentagana
ja Vaigamaa. Tavapärasest Piibe maanteest otsustasin seekord hälbida ning
valisin reisusihi mööda Jõhvi maanteed. Sealt keerasin aegsasti Torma suunda
ning mõni kilomeeter enne alevikku käänasin veel väiksemale teele. See juhatas
mind Tarakvere Linnutajamäele.
Terve Muinas-Vaiga oli ennemuiste linnuseid tihedalt täis
pikitud nagu herneid kauna. Kolm aastat tagasi külastasin nelja neist – Reastvere,
Ripuka, Kurista ja Kassinurme linnamägesid (http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/03/vaiga.htm)
– , aga kuigi Vaiga polnud pindalalt suur, ei ammendunud ta toona ühekorraga.
Linnutajamägi on selle maanurga üks kirdepoolsemaid kantse. Omapärasel
nimel pole nähtavasti lindudega suuremat pistmist, vaid see on seotud ikkagi sõnaga
„linn”, nagu ennemuiste linnuseid kutsuti. Tarakvere küla lähedases metsas asuvat
neemiklinnust kutsutakse ka Kalevipoja sängiks ning ta on oma väljanägemiselt
just selline üsna klassikaline viikingiaja pealikuresidents. Umbes 1500
ruutmeetrit õuepinda mahutas lisaks kuningale ja tema perele ka mitukümmend
hinge kaaskondlasi, kelle seas võis olla osavaid käsitöölisi ja relvakandjaid.
Mäeseljakust eraldas linna otsavall ja kraav ning mingi väiksemat sorti vall
võis asuda ka teises otsas.
(Vallikraav. Linnus jääb pildil vasakule poole)
(Sisenemiseks tuleb ületada otsavall. Ellu jäävad tugevamad)
(Vallile tõustes avaneb linnuseõuest selline pilt. Ruumi nagu natuke isegi oli)
(Vaade linnuseõuele teiselt poolt. Kui päike paistis, võis elu siin päris kena olla)
Mäe all voolav Linnutaja oja viib oma veed Tarakvere ojja,
mis omakorda suubub Kullavere jõkke, mis voolab Peipsi järve. Nii et kes
vahepeal selles vooluvete rägastikus ära ei eksinud, võis paadi või väiksema
laevaga linnuse ja tähtsa Peipsi veetee vahet manööverdada.
(Märtsikuus on Linnutajaoja põnev kombinatsioon vee- ja taliteest. Liiklemisel on teravad elamused garanteeritud, sest kunagi ei või päris kindel olla, milline lõik on just parasjagu veetee ja milline talitee)
Henriku kroonikas räägitakse ühest Vaiga linnusest nimega castellum Somelinde, mille täpne asukoht
on ajauurijaile peamurdmist valmistanud. Nime poolest sobib see linnus näiteks
Soomeverre või Vaiatusse (mille saksakeelne nimi oli Somel), kuid neist paigust pole teada ühtegi linnust. Mõne teadlase
pilk on jäänud Tarakvere Linnutajamäe peale, et seda oletades seostada Somelinde’ga. Väga loogiline,
arvestades, et nii müütiline Somelinde kui reaalne Linnutajamägi asuvad Vaiga
piirides. Ainus häda arutluskäigu juures on selles, et kuna keegi pole
põhjalikke kaevamisi linnusel teinud, siis pole tegelikult üldse kindel, et
Linnutaja üldse 13. sajandi alguseni püsti püsis. On ju ka sama reaalne võimalus,
et ta jäeti maha 11. sajandi jooksul koos paljude teiste Põhja-Euroopa väikeste
kantsidega. Võib-olla näitab tulevik, mis minevikus toimus.
Torma kandist on pärit meie kunagise 500-kroonise kaanenägu Carl
Robert Jakobson, kelle isa oli kohaliku kihelkonnakooli õpetaja. Noor Carl Robert
polnud oma kodumaa mineviku suhtes sugugi ükskõikne. Igal õigel rahvuslikul
äratajal oli sellal pseudonüüm ehk esinejanimi, nagu näiteks Lauluisa,
Postipapa, Emajõe Ööbik jne. Jakobson ei saanud etteantud normist kõrvale kalduda
ning valis endalegi ägeda, parimaid black
metali tavasid järgiva nime – Linnutaja. Üks viikingiaegne linnusenimi
sobis selleks tõepoolest nagu rusikas silmaauku.
Ka hiljem unistas Jakobson Eesti rahva kunagisest kuldsest
priiuseajast. Olles lugenud üht-teist sellal kättesaadavast ajaloolisest
kirjandusest alates kuningas Ingvari langemise lugudest kuni Henriku
ajaraamatuni, kujunes meie rahvuslikul äratajal omalaadne, ent tujutõstev
nägemus Eestis sündinud asjadest ja eluolust enne ristisõdijate vallutusi.
Linnustel ja nende asukatel oli tema ettekujutustes oma kindel koht. Tsiteerigem
tema sõnu, mille ta ühe oma avaliku kõne jaoks kirja oli pannud:
„Nendes kantsides elasid Eestirahva vanemad ehk kuningad,
kellest meie muud ei või arvata, kui et naad ühe kaunis kõrge vaimuharimise
järje peal seisid. Seda tunnistavad iseäranis ka nende ühes nõuus ete võetud
sõapidamised muu riikide ja rahvaga.” Ja natuke maad edasi: „Naad ehitasid
kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli
kividega ehitud. Seda leiame kõik oma rahva juurest ligi tuhat aastat tagasi,
kus veel palju Eüroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Eüroopas
rahvast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud.”
Spekuleerimata, milliseid Euroopa rahvaid arvas Jakobson
tuhatkond aastat tagasi metsloomade sarnaselt elavat ning peatumata ka tema
väga pika, ent kohati päris huvitava kõne teistel osadel (soovitan teil endil
lugeda), näeme, et Jakobsoni näis vana aja elu ikka tõepoolest huvitavat, mis siis,
et ta seda eestlaste rahvusliku uhkuse ergutamise nimel päris jõuliselt
idealiseeris.
Nagu eelviidatud 2015. aasta Vaiga-postituses mainisin, on
selle maa nime, mida on kirja pandud kujudel Waiga, Wayga ja Wegele, üldiselt
seostatud vadja etnonüümiga. Paraku pole siit maanurgast erilisi vadjalastele
kuuluda võivaid muistiseid seni tuvastatud. Iga muinasjäänus muidugi ei räägi
oma looja või kasutaja rahvuslikust kuuluvusest, nii et mine sa ka tea. Sellegipoolest
on lood märksa selgemad Vaiga põhjanaabri Virumaaga, kuhu ma järgmisena
suundusingi. Seal sattusin ma ausalt öeldes olematu ettevalmistuse ja hea õnne
tõttu sedamaid vanade vadjalaste jälgedele. Kohe aga kõigest lähemalt.
Hoolimata sellest, et Vaiga ja Viru on naabermaad, tuli mul
sõita mitukümmend kilomeetrit läbi küllaltki metsiku kõnnumaa, enne kui jõudsin
taas põlisematele asustusaladele. Muinas-Viru lõunapoolseim kihelkond Lemmu
asus laias laastus hilisemate Väike-Maarja ja Simuna kirikukihelkondade alal,
aga sellest lääne poole jääva Viru-Jaagupi ja Roela piirkonna täpsem
territoriaalne kuuluvus on endiselt hämaravõitu. Suisa tühi see olla ei saanud,
sest muistised ei kasva iseenesest nagu seened metsas, vaid vajavad tekkimiseks
inimese toetavat kätt.
(Virumaa kohad, millest juttu tuleb)
Üheks taoliseks inimese toetava käega sündinud
muinasmälestusmärgiks on Palasi külas olev matusepaik. Läksin sinna igasuguse
ettevalmistuseta – Regio atlas näitas koha peal lihtsalt arheoloogilise objekti
tingmärki – ning ei teadnud isegi seda, mis laadi paigaga tegemist võib olla. Metsatuka
ääres silmatud muinsuskaitsetahvel igatahes tõendas, et koht on õige, mistap
peatasin auto ning kepslesin lähemale. Nii suutsingi üllatuda, kui lugesin
tahvlilt: „Kääpad „Kabelimägi””. Kääpad on täiesti tavalised eelviikingiaegsed
matusepaigad, kui räägime Kagu-Eestist või Pihkvamaast, Virus aga... noh, neid
küll on, aga oluliselt vähem. Kagu-Eesti omadega üheaegseid kääbastikke on Virumaa
idaosas teada umbes kolm, neist kaks Peipsi järve põhjakaldal ja kolmas
Alutagusel. Neile lisaks on Kirde-Eestis veel mõned hilisemad kääbaskalmistud, millesuguseid
teatakse rohkem teisel pool Narva jõge – vanade vadjalaste ja teiste tšuudide
maal. Tuntuim on keset Alutagust asuv Jõuga kalme, mida viimati samuti 2015.
aasta kevadel külastasin (vaata http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/05/virumaa-alutaguse.html).
(Metsatukas piiluv muinsuskaitsetahvel on alati hea märk, et muistis on lähedal)
(Silt ei saa ju valetada – kui on kirjas kääpad, siis peavad nad siin ju olema)
Palasi asub küll Jõugast ja teistest selle lähikonnas
asuvatest vadjapärastest kääbastikest omajagu lääne pool, kuid Alutaguse algab
siin ju sisuliselt kohe koduaia tagant. Kui millalgi 12. sajandi lõpus või 13.
sajandi alguses – võimalik, et näiteks 1215. aasta näljahädast ajendatult –
rändas palju rahvast Vadjamaalt Virru, siis osad neist võisid ehk tõesti jõuda
lausa Palasini välja, kus omale uue, lootusrikkama elu sisse seadsid.
Varem või hiljem jõudis kätte aeg, kui mõned kogukonna
liikmed pidid uuesti kolima, sedapuhku teise ilma. Nende maised kehad aga
sängitati hauda koos mõne isikliku ehte (näiteks käevõru, sõle või
oimurõngastega) või tööriistaga (näiteks noaga). Haua peale kuhjati madal, umbes
poole meetri kõrgune raudkividest kääbas. Kokku on kääpakuhjasid Palasi
kalmistul loendatud 26. Viimase sadakonna aasta sees toimetatud kergeloomuliste
väljakaevamiste tõttu teame, et maetud on siia vähemalt 14. sajandi alguseni,
aga kuidas Palasi asunike järeltulijatel edaspidi läks, seda ei oska ma enam
kindlalt öelda. Arvatavasti virustusid nad viimaks täielikult, nii et nende
esivanemate vadjalikkus paistab välja ainult neistsamust kääbastest (mida
põlis-virulased ei tundnud).
(Lumise metsa all on kääpakuhjasid küll keeruline eristada, aga võimalik, et need maastikukonarused ongi iidsed hauatähised. Vadjalaste kalmistud on sarnaselt eestlastele olnud tihti metsatukas)
Matusepaigast umbes pool kilomeetrit kirde pool paikneb
teinegi mälestis, nimelt ulatuslik 7.–9. sajandi rauasulatuskoht. Kui ma
oleksin selle täpsemat asukohta varem teadnud, oleksin kindlasti paika
väisanud, kahjuks aga jõudis kõik minu jaoks veidi hilja kohale. Arheoloog Mauri
Kiudsoo sõnul võis tegemist olla aga muljetavaldava rauatootmiskohaga, kuna
läheduses asuva Punasoo (sa kae nime!) vesi oli väga rauarikas, nii et mida
muud, kui maak ahju ja kuuma anda! Suur jagu viikingiaegsest rikkusest olevatki
Virumaale ja mujale Eesti alale saabunud tänu raua tootmisele ja
väljamüümisele. Pinnas olevat Palasi rauatöökohas endiselt nii šlakki ja muud
muinastööstusjääke täis, et isegi puud ei tahtvat seal eriti kasvada. Ütle siis
veel, et küll vanasti osati loodust hoida...
Palasilt linnulennult tosinkond kilomeetrit edelas asub
Roela rahvamaja. Selle ajalugu pole iseenesest teab kui pikk, aga hoone kõrval
on ka üks terake vanem objekt – linnus. Teaduse jaoks avastati see alles 1985.
aastal ja mina avastasin selle enda jaoks 33 aastat hiljem. Linnamäe ehitamisel on ära kasutatud pikka ja kitsast seljakut. Ronisin
üles ning lippasin kogu neemiku ühest otsast teise ja tagasi läbi. Põhja poolt
oli ta künkalae laienevast osast lahutatud päris korraliku kraavi ja
pinnasevalli abil. Samuti leidus madalamaid vallikesi mitmel pool usja
linnuseõue peal, jagades viimase segmentideks. Linnamäe kõrvale püstitatud
stend väitis: „Linnamäe lagi on kitsas (laius 6–12 m) ning jagatud kolme
ristvalliga kaheks osaks”. Ahtake oli ta tõepoolest – kui keegi linnuseelanikest
ehitanuks keset neemikut endale vähegi normaalsete mõõtmetega palktare, siis
teised poleks enam sellest mööda saanud. Aga mina lugesin vallidega eraldatud
osi linnusel suisa neli, kuigi paar ristvalli olid üsna madalad. Mis võis olla
selle ohtra jupitamise põhjuseks?
(Roela rahvamaja taga on selline stend. See räägib linnamäest. Minge kohale ja lugege ka ise!)
(Üles rühkides tundus esmalt, et miks mitte, ruumi ju linnuse hoonete jaoks on)
Kui seni mu tekst suisa nõretas tõsiteaduslikkusest, siis
nüüd lubagem endale ekskurssi hüpoteeside ja oletuste võluilma. Kujutagem ette ühte
tublit virulast, kes otsustas kord rajada Roelasse isikliku kantsi, et oleks
uhkem olla. Ütleme, et see juhtus millalgi rauaajal, sest ajaldatavaid leide pole
mäelt leitud. Ta kaevas ise või lasi kellelgi kaevata vallikraavi, kuhjas väljatõstetud
mulla kraavi kõrvale valliks, raius üles tarad ja tared (sinna, kuhu need üldse
mahtusid). Aga see tubli virulane jäi viimaks vanaks ning tal tekkis küsimus,
mis saab linnusest siis edasi, kui teda ennast enam ei ole. Nagu kõigil muinasjuttudeaegsetel
tegelastel, oli ka temal kolm poega ja üks tütar. Kõik noored tublid inimesed. Miks
mitte pärandada linn neile? Mõeldud, tehtud! Pikk linnus jagati neljaks
enam-vähem võrdseks osaks, mille vahele püstitati vallid, et oleks ikka selge,
kust kellegi pärandiosa jookseb. Ega selline lahendus just väga mugav olnud,
sest need lapsed, kelle jupp sattus keskele, ei pääsenud linnusesse sisse ega
välja teisiti, kui teise õuest läbi kõndides. Juhul kui lapsed olid isekeskis
leplikud, siis polnud veel hullu midagi, aga hoidku Tharaphita, kui nende vahel
tüli tõusis! Siis võis ju puhkeda tõeline sõda linnuse erinevate osade vahel.
(Kõigepealt tuli leida linnuse ehitamiseks sobiv küngas. Selle valimisega tuldi toime)
(Järgmisena tuli teha vajalikud pinnasetööd - kaevata kraav ja kuhjata vall. Ka sellega polnud suuremaid probleeme)
(Vahevalli kõrvalt viib kitsuke rada ühest linnuseosast teisele. Kelle jalg vääratab, langeb järsust nõlvast alla kuristikku)
(Vahevallid eraldavad linnuseõue segmentideks nagu vihmaussi keha)
Kuna väidetavalt pole linnamäelt erilist kultuurkihti
leitud, siis peame arvama, et eriti pikk ei saanud Roela linnuse iga olla. Tegelikult
ei tea me sedagi, kas esimene ehitaja jõudis oma kätetööga üldse lõpuni või jäi
objekt mingil põhjusel ühel hetkel pooleli. Praegu kasvavad mäel kuused, männid
ja muud metsataimed ning talvel juhtuvad siia vahel talveunest ärganud
suusatajad. Mäele pääseb hõlpsalt, tuleb lihtsalt rahvamaja tagant infostendi
kõrvalt künkast üles rühkida ja oletegi kohal.
Selline sai see 2018. aasta kevadtalvine automatk Kirde-Eesti
muinasnurkadesse, mille käigus sattusin lisaks vaigalastele ja virulastele ka pooljuhuslikult
mõnele vadjalaste mitte nii väga jahtunud jäljele. Et nende järeltulijad
muutusid ajapikku täiesti eestlasteks, võib vist kõhklusteta öelda, et nii
mõnegi tänapäevagi kirde-eestlase pärilikkuseainesse on end peitnud muinasvadjalaste
geenid. Ning metsatukkade kalmetesse igavesse unne suikunute luud-kondid.
1 comments:
Kirjandus
Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Kriitiline väljaanne käsikirjast kommentaaride ja järelsõnaga. Tallinn, 1991.
Mauri Kiudsoo. Viikingiaja aarded Eestist. Idateest, rauast ja hõbedast. Tallinn, 2016.
Evald Tõnisson. Linnamäed ja maalinnad. Tallinn, 1966.
Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus, 20. Tartu – Tallinn, 2008.
Маре Аун, Прийт Лиги. Могилники культуры длинных курганов в Северном Причудье. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateadused 35/4, 1986.
Прийт Лиги, Тоомас Тамла. Раскопки курганов в Палази. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateadused 35/4, 1986.
Post a Comment