Maikuus sündis, et ansambel Ulguränd läks koos tallinlaste
grupiga Joy At Rest Leetu Kaunase linna esinema. Kontserdiõhtu möödus toredalt,
bändid (lisaks meile veel tegelasi Leedust, Lätist ja Poolast) kütsid mis kole
ning seltskond oli otse loomulikult parim. Järgmisel hommikul – mis juhtus
olema laupäev ja 6. mai – käisime vaatamas keskaegset Kaunase linnust ning
asusime tagasi koduteele.
See reisikiri ei pajata siiski Leedu vanaaegse hiilguse
tunnistajatest, mis peavad oma aega veel mõnda aega ootama. Juttu tuleb hoopis
tagasiteel Lätis väisatud Bauska linnakesest ja selle vanast kivilinnusest. Leidsime
hetkeks aega, et oma meeled kaunist Zemgale arhitektuuri täis imada ning
meenutada selle ilu tegijaid.
(Rohelise teletupsumaaliku valli taga peidab end kena linnus)
Jah, tõsi on, et selles muinasreisikirjas muinasaega polegi.
Kuid ärgem laskem sellepärast pead norgu! Ka hiljem on ajaloos huvitavaid seiku
ette tulnud. Vähemalt mõnikord.
Kuramaa superintendent (sisuliselt piirkonna ülemvaimulik)
Paul Einhorn mainis 1649. aastal, et Bauska ümbruses elab üks isemoodi
rahvarühm, keda kutsutakse kreeviniteks. Tema järel on hiljemgi mõni haritlane
juhtunud kreevinite kohta huvi tundma – näiteks saksa soost Johann Christoph
Brotze ja Ferdinand Johann Wiedemann ning soomlane Anders Johan Sjögren, kui
piirduda vaid tuntumate nimedega 18.–19. sajandist. Huvi põhjuseks oli asjaolu,
et kreevinite keel ei sarnanenud kuigivõrd ümbruskonnas muidu tavalise läti
keelega. Enne kreevini keelepruugi hääbumist 19. sajandi keskpaigaks jõuti
sellest nipet-näpet kirjagi panna. Üleskirjutatud keelenäidete põhjal jagas
Haapsalust pärit keeleteadlane Wiedemann esimesena ära, et tegemist on mitte
eestlaste, liivlaste või vana idaslaavi hõimu krivitšite keelega, nagu mitmed
seni arvanud, vaid hoopis ühe vadja keele variandiga.
Kohata Lõuna-Lätis vadjalast on sama üllatav kui eestlast
mõnes Põhja-Jäämere äärses Norra väikelinnas (mis muide on tõestisündinud lugu).
Ent ilmselt me kõik teame seda kirjanik Hemingway kuulsat ütlust eestlastest ja
sadamatest. Miks ei peaks põhimõtteliselt sama kehtima vadjalaste, meie
lähimate keelesugulaste kohta? Seega, kui vadjalased on kunagi elanud Läti-Leedu
piiri ääres, siis nii lihtsalt on. Aga millal ja kuidas nad sinna sattusid, kui
me ometigi teame, et vadjalaste põliskodu Vadjamaa asub hoopis teisel pool
Narva jõge?
Paul Einhorni sõnul toodud
kreevinid Bauska kanti enne linnuse ehitamist Eestist. Ehkki muinasaja lõpul ja
keskaja alguses on vadjalasi meil tõepoolest elanud, eelkõige Alutagusel ning
väiksemate kogukondadena siin-seal Tartumaal, pole Läti vadjalaste pärinemine
Eesti alalt siiski väga usutav. Pigem tulid nad Zemgalesse ikka päris
Vadjamaalt, aga ilmselt just Eesti kaudu.
(Vadjalaste oletatav liikumine algkodunt Vadjamaalt läbi Eesti Lõuna-Lätti. Jälgige punaseid nooli!)
Bauska linnus pärineb 15. sajandist. See on küll suhteliselt
uimane aastasada, millest keskmine eestlane ei mäleta naljalt ühtegi märkimisväärset
sõjasündmust, ent päris rahulikult see elu siiski ka ei veerenud. Liivi
ordumeister Heidenreich Vincke von Overberg organiseeris 1440. aastatel
Novgorodimaale paar sõjaretke, mille käigus võeti ka rohkelt vange. Kui
sakslaste vägi neil käikudel sügavale Vene sisemaale tungida ei söandanud, pole
imestada, et neile sattusid pihku just piirile lähemal elavad
läänemeresoomlased, täpsemalt vadjalased. Keeleuurijad ongi välja käinud
oletuse, et Lätti taritud vadjalased võisid pärineda Vadja ala lääneosast, Narva
jõe lähedusest, kus külad on praeguseks juba ammu venestunud. Mis siin
imestada, keskajal on vadjalasi elanud Narva linnaski. Sõjavangide arvu on
hinnatud kuskil paari-kolme tuhande kanti. Nad asutati elama Zemgalesse, leedulaste
rüüsteretkede tõttu kohalikest semgalidest-lätlastest hõredaks jäänud küladesse.
Näib, et pikka hõlpu uusasukatele ei antud. Ordumeister
tahtis Bauskasse rajada linnust ning tema sõna maksis. Sobiv koht leiti Mēmele
(leedu keeles Nemunėlise) ja Mūsa jõeorgude vahele surutud järsupervelisel
maaneemikul. Siin liituvad need jõed Zemgale emajõeks Lielupeks, mis voolas
ennevanasti Väina jõkke (vahetult enne viimase merrejõudmist), kuid on nüüd oma
peasuudme otse merre välja murdnud.
(Mūsa jõgi tuleb Leedust ning tema viimased meetrid jooksevad Bauska linna vahel, kuni ta koos Nemunėlise jõega kokku saades Lielupe jõeks muutub)
(Linnus noorpaariga. Alustuseks soovitan fotolt leida linnus, edasijõudnud võivad proovida üles otsida ka pruutpaari)
Sõjavangide ihurammuga kerkisid Bauska linnuse müürid.
Võib-olla leidus müüriladujate seas ka linnuseehitusplaneerimises pädevamaid
tegelasi, igatahes on leitud, et Bauska linnus sarnaneb veidi Vadjamaal asuva
Kabrio (Koporje) linnusega. Nagu arvata võiski, ei lastud sõjavangidest
ehitajail valminud kantsi ise sisse kolida, vaid sellesse tegid endale pesa Liivi
ordu foogtid. Siit oli hõlbus hoida igaks juhuks silm peal Leedu Suurvürstiriigi
piiril. Kui ordu sõjas Moskoviitiaga 1560. aastate algul koost lagunes, kolis
viimane ordumeister Gotthard Kettler, kellest sai nüüd esimene Kuramaa hertsog,
ise 1561. aastal Bauskasse. 16. ja 17. sajandi jooksul jätkasid Kuramaa
hertsogid linnuse täiustamist ja nii mõnigi Kuramaa hertsogiriigi Maapäev viidi
läbi just Bauskas. Põhjasõjas lasid Vene väed kantsi õhku ja nii jäi ta pikaks
ajaks varemetesse.
(Vadja kätega üleslaotud müür on aus)
(Siseõu on suuresti üles vuntsitud, mõned tornid aga on jäetud ilustamata. Ikka selleks, et veenduksime siingi vadja müüriladumiskunsti tasemes)
Vadja rahvas elas Liivimaa sõja ja järgnevad tihedad
tapelungid üle. Tasapisi harjuti uue eluga. Harjuti ka tõigaga, et naabruses
elavad lätlased pidasid neid ikkagi mingit sorti venelasteks. Läti keeles on
venelane „krievs” ning venelasekene „krieviņš”.
„Mis siis ikka, kui kreevin, siis kreevin”, mõtlesid uustulnukad ning mida aeg
edasi, seda enam hakati ka ise ennast sel moel hüüdma. Mälestused kunagisest
päritolust olid küll veel 17. sajandi keskpaigas kuigivõrd säilinud, kuid ka
need tuhmusid ajapikku. Kui Vadjamaal oldi elatud õigeusu mõju all, siis Bauska
kandis võeti 16.–17. sajandi jooksul omaks luterlus (kusjuures
jumalateenistused toimusid juba üsna varakult läti keeles). 1751. aastal fikseeriti
kreevinite asuala kohanime Krewische Wacke kujul.
(Ilmselt kõige lühem kahur, mida minu silmad näinud on. Vaenlane, ole hoiatatud: ka lühikesest kahurist võib pauk tulla!)
Seevastu kehakatted
jäid veel pikaks ajaks selliseks, nagu esivanemad neid teha tavatsesid,
erinedes muu Zemgale rahvarõivamoest. Ka ehitustraditsioonid olid visad muutuma
– kreevinid elasid nimelt rehielamutes, nagu talurahvas Eestis ja Põhja-Lätiski,
kuid mis Läti lõunaosas olid üldiselt üsna võõrapärased. Sellest arvatakse, et
ka vähemalt osa vadjalastest (eriti need läänepoolsed, kelle seast ka sõjavangide
järeltulijad võisid pärineda) tundis keskajal rehielamut, kuigi hiljem on kõik
teadaolevad Vadjamaa vadjalased elanud teistsugustes, n-ö venepärastes taredes.
Keel säilis samuti päris kaua, ent selle kõnelejate ring jäi
iga põlvkonnaga ahtamaks, sest nooremad inimesed kaldusid üle minema läti keele
peale. 1810. aastal pakkus kohalik kirikuõpetaja Karl Lutzau, et kreevini keelt
mõistab veel vaid umbes 12–15 hinge, ehkki tegelikult võis neid olla ka pisut
rohkem. Soome keeleteadlane Anders Johann Sjögren väisas paika 1846. aastal
ning tõdes, et kreevini keel on siin põhimõtteliselt täiesti otsa saanud.
„Kas see on lõpp?” küsite te nüüd. Jah, kreevinite
iseteadvuse uut tõusu me seni veel näinud pole, keele taaselustamiseks on
talletatud sõnavara liiga tagasihoidlik. Meieisapalvega pole probleemi (vaata
soomekeelsest vikipeediast: https://fi.wikipedia.org/wiki/Kreevinit),
aga näiteks remonditöökojas automuret seletada teadaolevate kreevini sõnade abil
on juba keeruline, elu mõttest filosofeerimisest kõnelemata.
Midagi on siiski jäänud. Bauska linnuse müürid püsivad veel
ja rõõmustavad rändureid lähedalt ja kaugelt. Minge veenduge ise! Kuulus Läti kirjanduse-,
kultuuri- ja poliitikategelane Rainis (1865–1929) on samuti arvatud olevat
kreevini juurtega (selle kohta lätikeelses vikipeedia-artiklis https://lv.wikipedia.org/wiki/Krievi%C5%86i).
Kui see tõepoolest on nõnda, siis on kreevinid andnud oma panuse kaasaegsesse
Läti kultuuri.
Nagu iga rännak, lõppes ka meie seekordne viimaks kodus (või
õigemini hargnes meie ühine retk viimaks iga ränduri oma koju). Kunagised
Bauska ümbruse kreevini külad jäid sedapuhku meil nägemata, aga kui Aeg on paras
ja tähed õiges reas, küll siis seegi võimaluste uks kord avaneb. Seniks uute
kohtumiste ja reisikirjadeni!
(Bauska linnuse teist perve kaitseb Nemunėlise kiirevooluline jõgi. Puud kasvatavad parajasti lehti. Oli ilus aeg)
1 comments:
Kreevinite kohta on kirjutanud
Erna Ariste. Kreevinite meeste rõivastusest. Etnograafiamuuseumi aastaraamat, XVIII. Tartu, 1962.
Enn Ernits. Vadja keel ja kultuur ajalookatlas. Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat, 2004–2005. Tartu, 2006.
Enn Ernits. Vadja keele varasemast murdeliigendusest ja hilisemast hääbumisest. Võro Instituudi toimõndusõq, 17. Piirikultuuriq ja -keeleq. Piirikultuurid ja keeled. Võro, 2005.
Eberhard Winkler. Täienduseks kreevinite ja nende keele ajaloole. Pühendusteos emeriitprofessor Mati Hindi 75. sünnipäevaks. Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi toimetised, 14. Tallinn, 2012.
Post a Comment