Eelmises pikemas reisikirjas pajatasin Vormsist, kuid meie
reis ei piirdunud pelgalt sellega. Nimelt tegime tagasiteel Haapsalust Keilasse
põike lõunasse ning kohtusime ühe vana linnamäega, Kedre külas oleva
Hallimäega. Kohe kõrval asuv veidi suurem Leedi küla on kogu au ja kuulsuse
suutnud sedamoodi endale krabada, et rohkem tuntaksegi muistist Leedi
Hallimäena. Linnuse enese nimi olevat pärimuse järgi tulnud huntidest ehk
hallidest, keda vanasti sealkandis palju ringi kolas.
(Leedi hallis Leedi Hallimäe ees)
Linnamägi paikneb Kirimäelt Kedresse mineva tee ääres
metsatukas. Kirimäe ise on ka muinasaja poolest päris jõuline kant, kus on
teada mitu asulakohta ning 1920. aastatel avastatud haruldane
rahvasterännuaegne leid. Selles oli nii põlenud inimluid (ilmselt siis tuleriidalt
toodud) kui ka palju-palju erinevaid asju – ehetest ambsõled, ehtenõelad,
keekandjad, käevõrud, relvadest odaotsad, mõõgad, noad, õõskirved, kilbikuplad
ja muude asjade tükid. Kokku üle 170 eseme või nende katke. Luud ja asjad olid
pandud maasse kaevatud lohku, mis omakorda kaeti lameda kivilahmakaga. Arheoloogid
on jõudnud järeldusele, et kõik see leidis aset millalgi 6. sajandil, ajal,
mida me kutsume eelkõige lõuna pool Euroopas toimunud protsesside tõttu rahvasterännuajaks.
Eks ka Eestis toimusid sellal muutused. Näiteks ei ehitatud enam juurde
vanakooli tarandkalmeid, rohkem hakati aga tegema üsna korratult laotud kivilademega
kalmeid – niinimetatud kivivarekalmeid. Nende kõrval olid samaaegselt kasutusel
ka teistsugused matmisviisid, Kirimäe juhtum näib esindavat maasse kaevatud
auku sängitatud põletusmatust (tuntud ka kui maa-alune põletusmatus), ehkki
esemete suur arv näib pigem justkui viitavat mingile muistsele ohverduspaigale.
Kirimäe matus/ohvrikoht oli tegelikult üks esimesi sellest
ajast pärinevaid leide, mis aitas 1920-ndatel vormida mõistmist, et meie rooma
rauaaja ja viikingiaja vahel polnud Eesti mitte täiesti tühi, nagu seni tundus,
vaid et sellesse mõnesaja aasta pikkusesse vahemikku mahub veel üks ajastu –
keskmine rauaaeg. Viimastel aastatel on see periood küll pisut murenema hakanud,
kuna esiteks läheb rahvasterännuaeg (u 450–550/600) kõigist erinevustest
hoolimata ikka üsna palju kokku eelneva rooma rauaajaga, teiseks talle järgnev keskmise
rauaaja alaperiood, eelviikingiaeg (550/600–800), liitub aga juba üsna sujuvalt
viikingiajaga. Ent vähemalt praegu on keskmine rauaaeg meie ajaloos endiselt olemas.
Hallimäe linnus jääb Kirimäest linnulennult umbes paari
kilomeetri kaugusele, kuid praeguste teadmiste põhjal on ta tunduvalt noorem
kui mainitud rikkalike esemetega põletusmatus. Nipet-näpet proovikaevamised
linnuseõue eri nurkades paljastasid liiva seest söetükke, mille ajandamine andis
tulemuseks 11.–13. sajandi. Usutavasti jäidki Hallimäe ilusaimad aastad hilisrauaaega.
(Linnuseõu on ümbritsetud laia madala kivivalliga, mis on praeguseks täiesti rohu all. Tiina pole kantsi ajaloolise allakäiguga rahul)
Muinasaja lõpul võis Hallimägi olla nähtavasti Läänemaa põhjaosa kõige tugevam
linnus, mis siis, et näiteks Henriku kroonika ja teised keskaegsed kirjasõnad
ei nimeta Läänemaa põhjaosa Hallimäe, vaid hoopis mingisuguse Ridala järgi (Rotalia, Rotelewic jne), mille kants,
Tubrilinn, jääb kõigest kümmekond kilomeetrit edela poole. Kuigi viimane võis pindala poolest suuremgi olla, on ka
Hallimägi olnud korralikult kindlustatud. Kogu mäelage piirab tsõõrina
praeguseks madalaks vajunud ja kamardunud kivist vall. Ühes küljes võib valli
sees aimata väravakäiku, kust omad inimesed linnusesse pääsesid, ilma et
oleksid pidanud üle müüride ukerdama. Hoovi keskel on muistne kaevulohk, mida
praegu on oskuslikult enda huvides ära kasutanud üksik põõsas.
(Sisetunne ütleb, et ATV jäljed ei pruugi päris muinasaegsed olla. Samas on see üsna loogiline koht ka toonaseks liiklusteeks linnuse ja muu universumi vahel)
(Keset õue kasvav üksik põõsas heidab varju üle madalama koha, kus hallidel aegadel asus Hallimäe kaev. Esiplaanil ja paremas servas kaardub ringvall)
Linnused pole kaugeltki olnud pelgalt sõjalised tugipunktid,
kus pealik kas üksi või oma alamatega sees konutas ja väljapoole jäänuid
teravate odadega ähvardas. Ei. Linnused olid ka käsitöökeskused, Hallimägi
nende seas. Mitte et meil sellest väga palju tõendusmaterjali oleks, kuid juba
ainuüksi mõned proovikaevamistelt leitud tiiglitükid räägivad selget keelt, et
siin mässati tuliste metallisulamitega, näiteks pronksi, tina ja hõbedaga.
Põhjalikumad kaevamised tooksid muistsete käeliste tegevuste nimekirja
kindlasti olulist täiendust. Nagu ka linnuse enese konkreetsemasse elulukku, millest me praegu õigupoolest midagi ei teagi.
Kel asja Haapsalu ja Tallinna vahelisel maanteel, võib Hallimäelt
läbi põigata, kuna ta jääb Nigulast vaid paar kilomeetrit lõuna poole. Et mitte
eksida, tasub üks silm kaardi peal hoida, aga kuigi linnust embab tänapäeval
metsatukk, siis mingit meeletut võsas ragistamist pole vähemalt selle muistise
puhul küll vaja peljata.
(Vana kuulijälgedest kirjumirju kaitsetahvel)
1 comments:
Kirjandust
Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn, 1977.
Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu, 2012.
Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus, 20. Tartu – Tallinn, 2008.
Post a Comment