Võndlased, latgalid ja lutsid

Tee, mida teed, ikka on talvised rännuvõimalused suvistest märksa ahtamad. Nii on see olnud juba aastaid ning eks jätkuv situatsioon mikrobiootilises maailmas tõmbab igasugustele kaugema mineku plaanidele niikuinii ootekriipsu peale. Seevastu on vähemalt uus aasta kaasa toonud päris talve, nii et kes jää ja lumega kaetud teid ja nõlvu ära ei kasuta, on ise aeglane. Ning hilised pimedad õhtud sobivad muuhulgas suviste käikude meenutamist.

Suvel olid ringiliikumisega lood veidi vabamad, eriti neisse naaberriikidesse, kus rahvas tervem. Tagasivaatavalt kinnitan, et aeg leidis sisukat kasutust, kuna sain võimaluse avastada paaril korral ühte oma lemmikmaad Lätit. Maa, mille ajalugu nii tihedalt meie omaga läbi põimunud, on sealsamas võluvalt salapärane – temas leidub minu jaoks veel palju valgeid laike ja kaardistamata alasid. 2020. aasta suvi tõi neisse ehtsaid värve ja muljeid juurde.

Alustagem lääne poolt ja kaugemast minevikust, et samm-sammult liikuda itta ja ajas edasi.

 

1. peatükk: Võnnu

Esimene sõit lõunanaabrite juurde sündis 12. juulil. Rõuge muinastalus toimetav seltskond tahtis näha, kuidas Lätimaal muistseid aegu inimestele tutvustatakse, ning kutsus mind kaasa tutvumisreisile. Pidin hommikul Tartust bussiga Võrru sõitma, kuid õnnetuseks jäin tulemisega hilja peale ja seega bussist maha – asi, mida minuga just eriti tihti ei juhtu. Maailmalõpu-meeleoludes olin juba valmis päeva enda jaoks maha kandma ning oma ülejäänud elu sügavas leinas mööda saatma, kui Rõuge rahvas helistas ja teatas, et saavad mulle Valka rongile vastu tulla. Selle lahke ettepaneku peale lahtusid murepilved ja päike tuli uuesti välja maailma soojaks paistma. Rongile jõudsin küll. Valgas oligi autode ekipaaž juba ootamas; liitusin kambaga ning ületasime riigipiiri.

(Võnnu ordulinnuse tornid)

(Võnnu ehk Cēsis jääb Valgast umbes 80 km edelasse. Kaardipõhi Google Mapsist)

Pikemalt teel molutamata sõitsime kohemaid iidsesse Võnnu linna. Kes sealmail Lätis trükitud kaartide abil orienteerub, seda paika neilt ei leia, sest lätlased ise ütlevad oma linna nimeks Cēsis. Eestlased ärgu lasku end sellest eksitada, sest maakeelne Võnnu on palju vanem nimi. Ja mis sellest, et Tartumaal on üks samanimeline alevik. Igatahes võib Läti Võnnu olla uhke oma maalilise vanalinna üle, mille süda ja kroon on ajahambale päris hästi vastu pidanud ordulinnus. Keskaja lõpupoole resideerus seal Saksa Ordu Liivimaa haru meister, kes nikerdas halduse, sõjaasjade ja muude selliste ordumeistri tegevustega. Seega võib öelda, et Võnnu oli Riia kõrval sisuliselt üks Vana-Liivimaa pealinnu. Liivi Ordu eelkäija Mõõgavendade Ordu (ametliku nimega „Kristuse Sõjateenistuse Vennad”) hakkasid siia kivist kantsi ehitama juba 1209. aastal, mil Baltikumi paganate ristimisaktsioon oli alles päris algusjärgus ning maa saatus veel enam kui lahtine.

(Võnnu ordulinnus oli Riia järel üks keskaegse Liivimaa haldussüdamikke)

Muidugi polnud mõõgavendade valikus Võnnu kasuks midagi juhuslikku. Baltlaste hulka kuulunud latgalid olid elanud siin juba mõnda aega ning tõenäoliselt polnud nemadki esimesed. Ordulinnuse kõrval pargis leidub üks tunduvalt tagasihoidlikumate mõõtmetega küngas Riekstu kalns ehk Pähklimägi. Sarapuid seal meie päevil ei kasva, kuid sellest hoolimata võib ta ajaloohuvilisele jalutajale mõõdukat elevust pakkuda, sest mäel asus ennevanasti linnus. Arheoloogide sügavuti mineva töö tulemusel on teada saadud, et keegi toimetas künkal juba rooma rauaajal ja rahvasterännuajal (täpsemalt meie ajaarvamise 1.–6. sajandil). Läti teadlased on neid toimetajaid pidanud kohalikeks soomeugrilasteks ja miks ka mitte, sest neid va läänemeresoomlasi pesitses toona päris laialdaselt. Üle poole tuhande aasta hiljem liivlaste ajaloos tähtsat vigurit mänginud Turaida linnus asub Võnnust kõigest napilt 40 kilomeetrit edelas.

(Pähklimägi on selline kena haljas kumerik keset parki)

Läänemeresoomlaste edasisest saatusest ei tea ma lähemalt midagi pajatada, aga üldiselt peetakse eelviikingi- ja viikingiaega baltlaste jaoks heaks põlveks, mil nad ekspandeerisid oma keelt ja kultuuri jõuliselt põhja poole, tänastele Põhja-Läti maadele. Nende mõju oli kindlasti päris suur nii Vidzeme liivlastele kui ka lõunaeestlastele – pea kõik toonased naised kandsid balti moe järgi valmistatud ehteid.

Mitme sajandi vältel võis Võnnu Pähklimägi olla koguni hüljatud, sest järgmised inimtegevused märgid pärinevad alles 10. sajandist. Minu senisest jutust võiks nüüd sujuvalt eeldada, et küllap need mõned latgalid või muud idabaltlased olid, kes siin kanda kinnitasid, aga asjalood pole Võnnu puhul ometi sedavõrd sirgjooneliselt lihtsad. Oh ei! Mängu astub hoopis üks salapärane rahvarühm, kellest me teame õigupoolest väga napilt. Need on võndlased, Henriku 13. sajandi ladinakeelses kroonikas „Wendi”. Peamine allikas nende kohta ongi nimetatud kroonika, mis pühendab võndlaste ajaloopärimusele ühe kõhnapoolse lõigu seoses 1206. aastaga, mil preester Daniel nad ristis. Sealsamas mainitakse, et võndlased elanud algselt Kuramaalt Venta (Winda) jõe äärest, kust nad vististi kuralaste poolt ära aeti, misjärel kolisid nad Väina jõe äärde. Seal elasid nad mõnda aega Vanal Mäel, mille kõrvale ehitati hiljem Riia linn (Vana Mäe asukohast on veidi juttu minu Riia-teemalises reisikirjas). Aga sealgi polnud neil pikka pidamist, sest kuralased, nurjatud, tulid neile sinnagi kallale. Paljud võndlased tapetud, kuid pääsenud taandusid lätlaste sekka elama. Ning kuigi kroonika sellest otsesõnu vaikib, andsid järelikult võndlased linnamäele ja selle ümbrusele oma nime – Võnnu.

(Võnnu Pähklimäe ovaalse linnuseõue otstesse on kuhjatud otsavallid justnagu mõnel Kalevipoja sängil)

Arheoloogid näevad järjepidevat asustust Võnnu Pähklimäel alates viikingiajast, Henriku kroonika võndlaste tulekut Riia alt Võndu ei dateeri. Kui detailselt suutis võndlaste ajaloomälu võimalikke kolme sajandi taguseid sündmuseid meeles pidada, on muidugi vaidlusekoht, aga päris võimatu see ka pole, sest näiteks umbes sama vanad Põhjasõja sündmused on eestlaste rahvapärimuses siiani elus püsinud. Aga sama hästi võis Pähklimäele kõigepealt tulla keegi teine ning nende järel siis mingil hetkel võndlased (võimalik koguni, et tule ja mõõga kaasabil – aga noh, sellest allikad vaikivad).

(Kes iganes Võnnus muinasajal resideerus, pääses üles linnamäele mööda seda kaldteed)

Võnnu rahva päritolu on üks suur mõistatus, mille kallal on uurijad igasuguseid oletusi välja ladunud. Arvamus, mille järgi võndlased võisid olla sama rahvas vadja päritolu kreevinitega, osutus väetiks ja kadus diskussioonilavalt kiiresti. Teisalt on neid peetud ürgseks indoeurooplaste-eelseks rahvarühmaks (millekski baskide laadseteks), samuti läänemeresoomlasteks, baltlasteks või lääneslaavlasteks. Võnnu põliskeel annaks meile vastuse otsimisel kindlasti mingi niidiotsa kätte, kui see poleks juba sajandeid tagasi ajaloo läbitungimatusse pimedusse taandunud. Võnnu linnuse ja linna tõus üheks Vana-Liivimaa olulisimaks keskuseks mõjus ühele kultuuriliselt omanäolisele rahvakillule kindlasti assimileerivalt.

Võnnuga on seotud tegelikult veel üks Läti rahvuslikule ajaloole oluline seik, millest pajatab põhjalikumalt meie reisikirjades seni napilt viitamist leidnud Vanem riimkroonika. 1279./1280. aasta vahetusel käis sakslastel ja nendega liidus olnud rahvastel kõva madistamine isepäisust säilitanud semgalidega. Saksa ordu Liivi haru marssal orduvend Gerhart von Katzenellebogen lasi Riiga kokku kutsuda sõjaväe, et sellega semgalidele selga lennata. Võnnust tuli kutse peale kohale üks orduvend saja kohaliku sõjamehega, kes kandsid nahast õmmeldud punast lippu, mis oli poolitatud valgega. Tundmatu nimega riimkroonik ütleb veel, et see lipp oli tehtud võndlaste kombe järgi, ent peab vajalikuks lisada, et Võnnu linnus asub lätlaste maal ja kirjeldatud lippki kuulub lätlastele. Sellest aimdub, et 13. sajandi teiseks pooleks olid võndlased kui etnos sulandunud lätlastesse ning sama sõnaga nimetati lihtsalt kõiki Võnnu elanikke. Muide, 1870. aastatel võtsid Tartu Ülikoolis õppivad rahvuslikult meelestatud läti tudengid need muistsed lipuvärvid oma sümboliks – tänane Läti riigilipp põlvneb niisiis tegelikult just Võnnust.

 

2. peatükk: Āraiši

Võnnu vanalinnast vaid seitse kilomeetrit lõunas Āraiši külas elab Lätimaa üks kuulsamaid muinaspaiku, mille tutvustamiseks on rajatud isegi külastuskeskus. Maalilise looduse keskel sillerdava maalilise järve sopiline kaldajoon on meelitanud ligi inimesi alates kiviajast. Poolsaarele ehitatud keskaegse kivilinnuse õuepinnasest on nende aegade tõenditena leitud näiteks kivikirves, mingi peitlilaadne tööriist ning tulekivikamakas, millest osav meister suutnuks välja lüüa teravaservalisi kivilaaste ja -kilde. Leiud kuuluvad 3. ja 2. aastatuhandesse eKr ehk teisisõnu kiviaja lõppu ja vanemasse pronksiaega, kuid arheoloogid pole selleaegset elupaiga kultuurkihti veel Āraišist leidnud. Järve peal ja ümber pidi vanasti inimestest suisa kihama, sest lähikonnast on saadud nii mesoliitikumi kui neoliitikumi, samuti pronksi- ja vanema rauaaja tunnismärke. Järve lähikonnas kaevatud rooma rauaaja kääpa semgalipäraste leidude põhjal on järeldatud, et ju elasid Āraiši geopoliitilises ruumis sellal semgalid. Isegi nime „Āraiši” lõpuosa „-aiši” on hästi iseloomulik Lõuna-Läti regiooni Zemgale kohanimedele.

(Āraiši on sisuliselt kohe Võnnu naaber. Kaart ikka Google Mapsist)

Väidetavalt oli kuni keskmise rauaajani Võnnu ümbruse etniline pilt üsna selge. Võnnust lõunas elasid semgalid ja põhja pool läänemeresoomlased. Alates 6. sajandist pKr hakkasid kagust tulema latgalid ja maailm polnud enam endine. Arvatakse, et nemad ehitasidki endale kuskil 830. aasta kandis elupaiga otse järve. Või noh, mitte nüüd päris vette, vaid kaldalähedasele madalikule või saarekesele. Selleks tegid nad esmalt palkidest platvormid ja nende peale terve tiheda küla. Samamoodi talitati mitmes paigas Põhja-Lätis ja siin-seal Lõuna-Eestis. Meite tuntuim järveasula peitub Koorküla Valgjärve vetes, kuhu isegi mõni aasta tagasi põikasin (loe siit). Kas Koorkülas ja teistes samalaadsetes elas kohalik maarahvas või oma algkodudest põhja rännanud baltlased, kes seda täpselt teab öelda – Lõuna-Eesti (aineline) kultuur oli aga viikingiajal igal juhul väga lätipärane.

(Järveasula majad näivad nii maadligi madalal, et veidi veel ja vajuksid päris vette)

Olgu teiste järveasulatega lugu kuidas on, Āraiši sai neist kõige kuulsamaks tänu 1960. ja 1970. aastatel aset leidnud intensiivsele kaevamistööle ja sellele järgnenud ülesehitusprogrammile, mil kogu küla löödi uuesti püsti selliselt, nagu ta võis oma esimeses ehitusjärgus välja näha. Abiks tuli kunagiste ehitusjäänuste haruldaselt hea säilivus, mille eest oli hellalt hoolitsenud märg keskkond. Peaaegu täielikult olid säilinud küla peaaegu 1000 ruutmeetrise alusplatvormi tugisõrestik ja sellele laotud palksillutis. Ka mõned hooneseinad olid püsti kuni nelja-viie palgikorra kõrguseni. Piiratud territoorium nõudis kahtlemata läbimõeldud planeeringut. Majad paiknesid kindla korra järgi reas, mõned keskel, teised perimeetris, ukseavad sissepoole. Sedamoodi moodustasid tared juba ise kaitseseina soovimatu külalise eest. Kindluse mõttes tehti nende ümber platvormi serva veel üks rõhtpalkidest sein ja terrassi alla teinegi palksein. Järvekülla sisenemiseks tuli külalisel jalutada üle palktee ning läbida kaks väravat. Kui lisada siia veel odadega relvastatud valvemeeskonna, osutusid ootamatud üllatusrünnakud suhteliselt keeruliseks ülesandeks.

(Astuge sisse, värav on avatud!)

(Üks Āraiši järveasula tänavatest. Kuna ruumi pole üleliia, siis peavad naabrid omavahel hästi läbi saama)

(Keskne maja näeb välja natuke sedamoodi, nagu võinuks siin elada küla pealik. Vasakus servas oleval mätaskatusega maja kõrval on näha ka väike abiruum, kus sai hoida tarbekraami, kanu ja pahasid lapsi)

Iga mõneteistkümne aasta järel tehti külas suuremat sorti remonti, mille käigus kasvatati saart mätastega ja laiendati platvormi. Alates neljandast ümberehitamisest jäeti asula keskele vaba ruum ning kaitserajatistele lisati pihtaed. Saarekülas oli korraga keskeltläbi 16 tare, mille pindalad varieerusid kümnest kolmekümne ruutmeetrini. Nende põhjal on Āraiši rahvaarvu hinnatud umbes 70–90 inimesele, kelle seas oli mehi ja naisi, noori ja vanu, rikkaid ja vaeseid.

Latgalide eluviiside kohta võisime rekonstrueeritud hoonetesse sisse kiigates isegi üht-teist aimata. Tare keskpõranda oli hõivanud savivõlviga ahi, millesuguseid on leitud Rõugestki, ehkki seal eelistati ahjusid ehitada enamasti ühte toanurka. Talvel võidi Āraišis tare valgustamiseks ahju peal koguni lahtine lõke süüdata. Peaasjalikult pakkusid nappi valgust siiski peerud ja kasetohust tõrvikud. Ümarpalkidest põrand oli kaetud savikihiga – see oli igal juhul mõistlik mõte, sest esiteks ei puhunud siis palgivahest tuul sisse ning teiseks ei kadunud pisemad pudinad, näiteks helmed ja muud ehted kogemata maha kukkudes kohe igaveseks põranda alla ära. Lisaks ei pannud isepäisem säde või söetükk nii kergelt maja põlema. Arheoloogiliste kaevamiste käigus leiti pea iga maja juurest savi- ja liivavarud, mida ilmselt pruugiti vajadusel elamu kohendamiseks.

(Savivõlviga ahi laiutab keset põrandat, tema ees on varbitud pinnaga savipott ja poolitunud alusel jahvekivi)

Kui külarahvas parajasti oma kindlussaart veel kurjemaks ei ehitanud, siis pidasid nad suurel kaldapealsel kariloomi, harisid põldusid, käisid järve peal kalal ja metsas jahil. Metsas puu otsas elasid ka mesilased. Meesõber pidi nendeni jõudmiseks end köitest ja konksudest vintsisüsteemi abil üles vinnama ning trotsima tigedaid kiletiivalisi, kellele mõnikord see plaan eriti ei meeldinud. Maiasmokki näis Āraišis jaguvat – paigast on leitud mitmeid metsmesinduseks tarviliku ronimisvarustuse osasid.

(See seina ääres rippuv kiige moodi asjandus on metsmesilasteni jõudmiseks mõeldud agregaat, mille abil meekoguja end üles puu otsa vinnas)

Võimalike pahasoovijate ümberveenmiseks oli välja mõeldud terve komplekt mõjutusvahendeid – odad, mõõgad, pistodad, vibud-nooled, puust nuiad ja võib-olla lingud. Lõppude lõpuks aga ei piisanud sellest kõigest järveasula püsimajäämiseks. Pahasoovijate käsi siin ilmselt mängus polnudki. Hoonetealune terrass kippus pidevalt mädanema ning lisaks sellele, oh häda, muutus kliima 9. sajandist alates soojemaks – ja niiskemaks. Pidevad vihmad tõstsid järve veetaset sedavõrd, et elu muutus külas väga vastikuks. Pärast järjekorras juba viiendat ümberehitust otsustati järveasulast minema kolida, kuid selle varemed andsid veel sajanditeks ainest rahvajuttudeks uppunud lossist.

Ehitusarendus jätkus Āraišis muidu hiljemgi. Keskajal rajas Liivimaa Ordu järveäärsele künkale kivilinnuse. 20. sajandi teisel poolel ehitati järveküla uuesti üles ning siia-sinna lähedusse lisati ka teisi vanaajalikke hooneid, näiteks kiviaega illustreerivad roost varjualused ning püstroigastest tarekesed pronksiajast. Kes külastuskeskusest pileti ostab ja väikese ringkäigu ette võtab, näeb ja kogeb seda kõike isegi. Meie päeva sisutasid Võnnu ja Āraiši kahepeale igatahes põhjalikult ära.

(Keskaegne ordulinnus, mille õuelt on mingil põhjusel leitud mõned kiviaegsed esemed)

(Pildikesi Āraiši arheoloogiapargi atraktsioonidest: pilliroost hooned, mis illustreerivad elu Lätimaal kiviajal)

(Püstlatt-konstruktsioonis tareke tutvustab pronksiaja arhitektuuri)

3. peatükk: Rēzekne / Räisaku

Nüüd tuleb mõtteline hüpe järgmisesse Läti-reisi, mille tegin oma vanematega sama aasta 28. ja 29. juulil. Olime otsustanud avastada lõunanaabrite ilusa maa seni vähetuntumat idaosa Latgalet. See on mõneski mõttes omapärane kant. Latgale keelepruuk erineb üksjagu läti kirjakeelest ning oh seda rõõmu, siin-seal võis seda ka avalikus ruumis märgata. Kui Lõuna-Eestis kestis Poola võim kõigest umbes 40 aastat või nii, siis Latgale (tollal tuntud kui Inflantija ehk Poola Liivimaa) kuulus Poola-Leedu alla üle 200 aasta, 1561–1772 . Sellepärast on katoliku kirik seal endiselt väga populaarne. Ühtlasi on Latgale uuemal ajal otsekui üleminekuala baltlaste ja idaslaavlaste vahel – piirkonnas elab omajagu venelasi ja valgevenelasi, varem ka poolakaid ja juute. Ja nagu peagi näeme, leidub siin täiesti ehedaid eesti seoseidki.

(Kuna Rēzekne rööpnimi Räisaku pole tänapäeval meil enam kuigi tuntud, panin nad mõlemad kaardile. Kaardipõhi Google Mapsist)

Aga eks kõigest järgemööda. Ühte muistset paika kohtasime Rēzekne linnas – meile omases pruugis tuntud kui Räisaku – samanimelise jõe paremkaldal künka otsas. Kui linnas on mägi, siis on ta muidugi mõista linnamägi. Esimesed kirvelöögid tehti siin Āraišiga enam-vähem samal ajal, 9. sajandil. 12. sajandi lõpuks oli Räisaku läinud mingite meile teadmata vangerduste tulemusel Jersika vürstiriigi koosseisu. Meile pole ka teada, kas elu Jersika võimu all oli hea või halb. Kuna Räisaku asub Jersikast sadakond kilomeetrit kirdes, siis sai ilmselt enamasti asju ajada täitsa omaette, peaasi, et vürstile olid maksud makstud. See elu sai läbi hiljemalt 1230. aastatel viimase Jersika valitseja Vissewalde/Vsevolodi surmaga ning Räisaku kant läks Mõõgavendade Ordu kontrolli alla. Sajandi lõpupoolel uuendasid nad künka militaarstruktuure, asendades puu mördiga seotud kivi vastu. Castrum Rositten elas üle veel 16. ja 17. sajandi lõputud sõjad, kuni purustati lõplikult Põhjasõjas. Mõni põikpäisem müürijupp on aga tänapäevani püsti.

(Räisaku linnamägi on ka väga ilus haljas. Keskelt läheb kellegi püstloodine jäljerida)

(Mõned müürid - ja üks võlvkaar - on kangekaelselt trotsinud kõiki sõdu)

4. peatükk: Ludza / Lutsi ja maarahvas 

Latgales on vaadata veel palju-palju põnevaid kohti, mida reisikirja valdavalt muistlise kallaku tõttu enamasti pikemalt kirjeldada ei jõua. Mainin vaid Läti katoliiklikku keskuseks olevat Aglona küla katedraali (käisime sealsamas kõrval järves ujumas), Daugavpilsi ehk Väinalinna uusaegset kindlussüsteemi ning müstilise õhustikuga Kraslava linnakest Valgevene piiri lähedal. Viimasest sõitsime edasi kirdesse, kuni ümbrus muutus künklikuks ja metsaseks. Olime enesele märkamatult jõudnud Lutsimaale.

(Ludza ehk Lutsi on tegelikult üsna Räisaku lähistel. Kaardipõhi: Google Maps)

Lutsi linnale lähenesime mööda lõunapoolset kruusateed, mis lookles kilomeetrite kaupa läbi metsade. Mõnikord jäid teele klassikaliselt eluvaimu ja mahajäetust kombineerivad  väikesed külakesed. Natuke enne Ludza ehk Lutsi linna jõudmist peatasime auto Pilda külas, et teha tutvust kohaliku surnuaiaga. Seal otsisime hauakividelt ja ristidelt teatud tüüpi nimesid, mida tõesti ka seal leida võis. Ei, need polnud meie tuttavad – õigupoolest ei tundnud me säältkandist isiklikult kedagi – , ent ometi pakkus nende nimede otsimine meile omamoodi õhinat. Need nimed kuulusid lutsi maarahvale, meie hõimlasile, kelle võro või seto keele moodi maakeel hääbus alles 21. sajandi hakul. Kas ka lõplikult, on tegelikult veidi vara öelda.

(Tõtt öelda oleksime Pildast üsna sujuvalt läbi sõitnud, aga vaist ütles, et võiks korraks ringi vaadata)

(Surnuaiad räägivad kohalikust kultuurist ja mõttemaailmast väga palju. Pilda kalmistu näeb üsna eestilik välja. Nagu peagi selgus, puhkab selles mullas palju Eesti juurtega inimesi )

Lubage mul tutvustada selle maanurga lugu! Lutsi linn asub ütlemata ilusate suurte järvede (Suure ja Väikese järve) kaldal, kus on inimesed tegutsenud juba võib-olla alates 8. aastatuhandest eKr. Arheoloogia on tõestanud mesoliitikumi, neoliitikumi ja igasuguste hilisemate perioodide olemasolu piirkonnas. Esmakordselt võis seda kanti olla kirjalikult mainitud Vana-Vene Kiievi leetopissis Лючин’i nime all 1173 või 1177. Vürst Rjurik Rostislavovitš (ei, mitte see kuulus Rjurik, vaid üks paaalju hilisem tüüp) olla siis teel Novgorodist Smolenskisse lubanud selle paiga oma äsjasündinud pojale. Лючин’i nimele kandideerivad mitmed teisedki paigad, nii et ega ta ei pruugi üldse olla see meie Latgali Lutsi. Nii ehk teisiti oli siinsetel latgalidel Suure ja Väikese järve vahelisel kenal künkal oma kena linnus.

(Lutsi Suur järv linnusemäelt silmitsetuna. Latgales on ilusaid järvi palju)

Lutsimaa oli osa suuremast Lotigolamaast (põhimõtteliselt Latgale rööpnimi), millele 13.–14. sajandil pretendeerisid nii Liivimaa Ordu, Polotski vürst kui ka Leedu vürstid. Viimaks sai selle endale ordu, kes 1399. aastal ehitas mäele uue kivist linnuse. Lutsist sai ordu piirikants vastu Pihkvamaad. Seda nähes ehitasid pihkvalased varsti igaks juhuks omale poolele Krasnõi Gorodoki linnuse. Kahe kantsi vahele jäi mitukümmend kilomeetrit piirivööndit.

(Lutsi linnuse müürid ümbritsesid lahmakat õue, millest ilmselt suur osa seisis lihtsalt tühjana. Ühes nurgas on säilinud ka mitmekorruselise põhilinnuse hoone varemed)

Keskaegse kindlusarhitektuuri nuhtlus varauusaeg tõi koos sõdadega varemestumise ning nüüd on meil Lutsi mäe otsas imetlemiseks kõigest mõned romantistlikud müürijupid. Sõjad ja elukorra muutused panid ka rahvad liikuma. Metsasesse Latgalesse hakkas põhja poolt immitsema uut, lõunaeestilikku seltskonda, kes leidsid oma uue kodumaa päris mõnusa olevat. Küllap oleks ka vana kodumaa endiselt piisav olnud, aga kui uskuda sisserändajate kaugete järeltulijate mälu 19. sajandi lõpust, siis kippus mõisnikkude orjus neid liialt rängasti rõhuma. Et ühtegi kindlat kirjapandud tõendit neist ärapagemisist meil nii korraga võtta pole, siis tuleb tõepoolest uskuda lutsi maarahva perepärimust, mida Oskar Kallas oma 1893. aasta suve ekspeditsioonil talletas. Lugude järgi tulnud lutside esivanemad „Roodzi maalt” ehk „Rood´i kuniga maalt”, millest Kallas järeldas, et küllap see toimus valdavalt 17. sajandi jooksul, mil Lõuna-Eesti kuulus Rootsi krooni alla. Ühes peres mäletati esivanema tulemist Võromaalt Vähä külast (Misso kandist), millest ka uus küla Lutsimaal omale nime sai. Kirivä-Kidze külas teati rääkida mehest nimega Indrik, kellel „Roodzi maal” kurja mõisahärraga nii palju sekeldust oli, et ta viimaks härral nina kuklasse keeras ning ise lastega Lutsimaale pages. Et tal elujärg uues kohas täitsa viisakaks läks, siis kutsus ta kodukandist veel inimesi juurde ning nõnda see maarahvas siin edenes. Kui ka esialgu olid tulijad luterlased, siis Latgalis Poola võimu all tehti nad sujuvalt katoliiklasteks – mis polnud toonaste eestlaste jaoks ilmselt üleliia äkiline elumuutus, sest 17. sajandil polnud luterlik usukorraldus veel jõudnud maarahva seas väga kõvaks areneda. Hiljem oli lutside seas natuke ka õigeusklikke.

(Latgale usuline pilt on kirju. Esiplaanil on Lutsi linna õigeusu kirik, taamal mäe otsas iseloomuliku kahe torniga katoliku kirik)

Oskar Kallas luges Lutsimaal 53 maarahvaga asustatud küla, mis kuulusid Mihalova (Mērdzene), Põlda (Pilda), Nersa (Nirza) ja Janovali (Brigi) valdadesse. Paljudes neis mõistsid ainult mõned vanemad inimesed oma keelt, Kallase hinnangul kokku umbes 800 hinge. Oli selge, et kui nii edasi läheb – puudus ju omakeelne kooliharidus, kirjasõna ja muu säärane – , siis pole seda ägedalt vanapärast lõunaeestilist keelt enam kauaks. Kallase ekspeditsioonist läks mööda mõnikümmend aastat, kui lutsi maarahva hariduse küsimuse võttis endale südameasjaks tuline hõimuaktivist Paulopriit Voolaine (kelle diskograafias on ka selline pärl nagu Anne Vabarna feat. Paulopriit Voolaine: seto eepos „Peko”). Tema käis 1920. ja 1930. aastatel Lutsimaal korduvalt, vahepeal poolenisti seal lausa elades. Voolaine sai lutsidega sõbraks, kogus neilt rahvapärimust, keelt ja vanavara ning püüdis levitada rahvavalgustust ja haridust.

1937. aastal pidi Voolaine oma töö pooleli jätma, sest Läti valitsusele hakkas selline Eesti propaganda kahtlane tunduma ning teda ei lastud enam riiki. Mine tea, kuidas asjad oleksid läinud paralleelajaloos, aga II maailmasõda ja sellega käsikäes tulnud nõukogude võim nuhtlesid Lätit ja Eestit üsna ühetasa. Paulopriit Voolaine jätkas küll Lutsimaal käimist, kuid innustunud rahvaharidustööd ta enam vanaviisi teha ei saanud. Ja ega ta üksi olekski jaksanud suuri protsesse teistpidi voolama panna. Lutsid lätistusid ja venestusid aja jooksul pea otsani ära. Viimased head kõnelejad lahkusid meie seast üldiselt seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, mõtteliseks finišiks loetakse keeletundja Nikolājs Nikonovsi surma 2006. aastal.

Kas lutsi maarahvas on sellega siis nüüd pillid päriselt ajaloo kotti pannud? Kui veel paarikümne aasta taguste kirjutiste põhjal võis tõepoolest selline mulje jääda, siis vahepeal on olukord veidi muutunud. Esiteks pole lutsi sugu ise Latgale pinnalt kadunud, kunagi neile antud läti- või venepärased perekonnanimed elavad tänapäevalgi. Olin reisiks valmistudes üles kirjutanud mõned levinumad lutsi perenimed (vaata loetelu siit). Pilda surnuaial otsisime eeskätt nende kalmusid, mida seal oli täitsa arvestataval hulgal.  

(Lutsi maarahva perekonnanimedest ei tasu eestipäraseid nimesid otsida. Tuleb lihtsalt teada, milliseid nad kandnud on. Pilda kalmistult leidsime kõige sagedamini nime Mekšs)

(Teine lutsi maarahvale tüüpiline perekonnanimi on Unda)

(Oskar Kallase järgi olevat perekonnanimede andmisel üks vaimulik kõigile oma koguduse lutsilastele andnud nimeks Bul'. Nimi koos läti reeglite kohaselt lisatud S-ga on siiani olemas)

Mitmete lutsi perede teadmises elab edasi uhke teadmine maarahvast põlvnemisest. Leidub koguni neid, kes on keele väljasuremise loole kinda heitnud. Tõenäoliselt maarahva juurtega keeleteadlane Uldis Balodis on lutsi keele ja identiteedi eluleäratamise heaks teinud palju asju – lugege kas või tema loodud veebilehte. Uus verstapost tõusu teel on Balodise sulest 2018. aastal ilmunud lutsi keele aabits „Ludzi kiele lementar”. On välja antud teisigi raamatuid ja heliplaate rahvalaulude ja muinasjuttudega, maakeeles laulavad folkloorigrupid ja toimub muud ägedat. Julgen pakkuda, et selles põnevas maanurgas võib veel tulevikuski maakeelt kuulda. Meie tookordne läbisõit oli süvenemiseks küll liiga põgus, aga järgmisel korral otsime lutsi maarahva tänapäeva kindlasti üles!

Pöide – maa Horele läänekaldal

Eelmisel nädalal avaldatud reisikirjas lõpetasin ma oma rännakul nähtu kirjeldamisega kohas, kus valmistusin Läänemaa ehk Adalsysla pinnalt lahkuma, et sõita meretagusele maale. Virtsus uuendasin vahepeal kokkukuivanud joogivarusid, sõin poe juures jäätist, jõin sadamas teed ning siis saabuski laev, mis mu üle Suure väina Muhumaale viis. Randumisel kohtasin Kuivastu sadamas thrash metal bändi Maleva bassisti Margust (maailm on väike, kas teate) ning pärast lühikest vestlust rändasin läbi saare lõunaosa mööda suuremaid ja väiksemaid teeradu Väikse väina tammini. Silma ees avanes pikk kitsas riba – Saaremaa. Tõmbasin veidi hinge ning surusin siis üle tammi.

 

Plaan oli veel samal õhtul tagasi suurele maale jõuda, nii et väga pikk mu Saaremaa ring olla ei saanud. Õnneks on maa idaosas tähelepanuväärseid paiku piisavalt, sealhulgas ka muistsema iseloomuga nurgakesi. Üks Saaremaa ja Muhu muinasaega (eelkõige selle lõppu) iseloomustavaks ilminguks on massiivse ringvalliga maalinnad, milletaolisi on kahe saare peale kokku oma neli-viis. Ka mandril on mõned sarnased, kuid samuti eelkõige Lääne-Eestis, näiteks Vatla, Varbola ja Lohu. Saarte omadest olen varasemalt tutvustanud Muhu ja Valjala maalinnu (lugege siit ja siit). Nüüd külastasin Pöide maalinna ja selle lähiümbrust.

 

Saaremaa idaots on olnud võimas kant. Need, kes siin elasid ja toimetasid, pidid küllap olema üsna isemeelsed tegelased. On arvatud, et Pöide ümbrus ja Muhu saar moodustasid 13. sajandi alguseks Horele nimelise kaksikkihelkonna. Horelet on nimetatud ühes 1234. aasta lepingus, hiljem muutus kihelkonna nimi Pöideks (1254. aastal kirja pandud kujul ’Poyda’). Väike väin pidi niisiis olema selle kaksikmaa siseveekogu. Teistest Saaremaa aladest oli Pöide nukk eraldatud järvede, soode ja jõgedega – seega võis siin segamatult omi asju ajada. Vanimad inimese toimetamise jäljed pärinevad Ida-Saaremaal ajaarvamise vahetusest, kuid elu läks eriti põnevaks mitu sajandit hiljem.

 

Üheks selliseks segamatult oma asja ajamiseks oli kahtlemata linna ehitamine. Esmakordselt torkas see idee kellegi pähe juba eelviikingiajal – 8. sajandil. Kuna see oli aeg, mil linnu ehitati usinasti kõikjale, kuhu vähegi sai, siis tehti mõte kiirelt teoks. Juba selleaegsel maalinnal oli kividest ja liivast kuhjatud vall, mida kroonisid palkidest kaitse-eesmärkidel püstitatud seinad. Õu hoiti vaba jalutamiseks, hobuste hoidmiseks ja muuks selliseks poliitiliseks; selle ääres reas seisvates tarekestes elasid linnuse ninamees oma pere ja kaaskonnaga ning teised väljavalitud. Sel moel valitseti Pöide maalinnast Ida-Saaremaad kuni 10. sajandini.

 

(Maalinna ehituses kasutati ära veidi kõrgem looduslik kühm, kuid samas tehti suurem töö ringvalli kuhjamises ikka omal jõul ära)

Ümbrusest on eelviikingi- ja viikingiajast leitud teisigi elujälgi. Iruste külasüdamest leitud asulakohta on arheoloog Marika Mägi pidanud maalinna pealiku isiklikuks mõisaks. Sel juhul viibis ta vahel linnuse asemel ka oma eraresidentsis, eriti kui valitsemine suurt vaeva ei nõudnud. Samas kandis on leitud ka mitu kivikalmet. Iruste asulakohta ja kalmeid ma sõidu ajal üles ei tuhninud, küll aga külastasin mõne kilomeetri kaugusel Tornimäe külas olevat asulakohta, mis samuti üsna iseäralik – nimelt on selles nähtud viikingiaegse Pöide peamist sadamakohta. Praegu on meri Tornimäest üle kahe kilomeetri ida pool – maakerge on tuhatkonna aastaga oma töö teinud. Ehkki Saaremaa jäi kõrvale viikingiaja kõige tähtsamatest retketeedest, millest tuntuim on „Austrvegr” („Idatee”), pidid saarlased olema siiski osavad laevnikud ning ümbruskonna randu ja meresoppe hästi tundma. Hilisrauaajal tõusid nad oma kiirete laevadega Läänemere ühtedeks kõige hirmuäratavamateks mereröövliteks.

 

1870. aastatel ehitati Tornimäele õigeusu kirik. Mis on siis, kui nii võtta, Bütsantsi kauge kaja kunagise Idatee kõrvalharudel.

(Enam kui tuhat aastat tagasi parkisid Tornimäe sadamakohas heinapallide asemel viikingilaevad)

(Tornimäe õigeusu kirik on tehtud otse künkatippu. Kunagine Idatee üks haru suundus otse Bütsantsi, hiljem jõudis Bütsants ise Saaremaale)

Esialgu pidid saarlased oma kõrghetke natuke ootama. Vahepealse ootamise aegu juhtus muidugi igasuguseid asju. Nii näiteks põles maalinn 10. sajandil maha. Ei teagi, kas oli mängus kuri käsi või õnnetu juhus, kuid näib, et enam kui sajandi seisid kaitsevallid kasutult jõude. Mitu põlvkonda sai ilma nendeta hakkama – ja vahest elasid ja valitsesid uued pealikud maad ja vett hoopis teisel pool väina Muhu maalinnast – , kuni 12. ja 13. sajandi vahetuse paiku muutus linnuse omamine ka Pöide kandis taas aktuaalseks. Vanadelt vallidelt puhuti tolm pealt ning kasvatati need sellistesse mõõtmetesse, nagu juhuslik rändur veel praegugi siin imetleda võib. Väliskülgedel küündib valli kõrgus nüüdki üle 10 meetri, kuid algselt pidid need olema veelgi kõrgemad. Liivakehandit hoidsid koos palkrakised, mille peale ehitati omakorda puidust kaitse. Sellise imposantse „Circus Maximuse” siseõue pääses läbi kahe värava, mida julgestasid ilmselt vahitornid.

(Tagasi maalinnas. Siseõu on suur nagu mõni staadion. Siin saanuks vabalt korraldada hobukaarikute võiduajamist või gladiaatorite võitlust - kui muistsed saarlased oleksid taolisi meelelahutusi tundnud. Aga mine sa tea, äkki tundsidki)

(Vall on kõrge nagu merelaine)

(Üks kahest Pöide maalinna väravakohast. Valliotstel kõrgusid tornid, mis küllap olid ka odamehitatud)

Linnusel on kaevatud natuke 1984. aastal (Evald Tõnisson ja Enno Väljal) ning pisut rohkem 1990. aastate alguses (Vello Lõugas). Nende käigus satuti hoovis vähemalt kahele kerisahjuga hoonepõhjale, samuti koguti tarbeesemeid, ärakaotatud ehteid ja relvi. Viimastest oli rohkem viskeodade teramikke, aga maapind andis välja ka ühes suurema odaotsa ja mõõgatera.

 

Sõjariistu läks Pöides kindlasti aeg-ajalt vaja. Nii jõuline kants lihtsalt vajas korralikku, oma aja kohta moodsat kaitset. Kummatigi pole maalinnast sõnagi juttu ristisõdade kroonikates – ei ühtegi nimeliselt kinnitatud piiramist ega lahingut. Pärast Muhu linnuse mitmepäevast piiramist ja vallutamist 1227. aasta pakaselisel talvel läks ristisõdijate ja nende liitlaste ühendvägi sujuvalt Pöide mailt läbi otse Valjala peale. Kuigi teoreetiliselt tuleks kõne alla vallutajate viitsimatus iga Saaremaa linnusega vaeva näha (Muhugagi oli risti ja viletsust rohkem kui marga eest), on välja käidud ka teisi oletusi, miks Pöide ühest korralikust madinast ilma jäi. Näiteks seda, et kui Muhu oli Horele kihelkonna põhiline poliitiline keskus, siis Iruste külas paiknev Pöide maalinn oli rohkem käsitööle ja kaubandusele pühendunud koht, mis läks Muhu langemisega automaatselt võitjate kontole. Nii et isegi kui seal paiknes mingi relvastatud vahtkond, siis kedagi tegelikult enam ei huvitanud.

 

Võib-olla püsis just tänu verevalamise ärajäämisele Pöide maalinn tegevuses 14. sajandini välja. Näib, et kohalik pealik ja tema suguvõsa hoidsid kohalikku võimu enda käes ka ristiusu vastuvõtmise järel, kuigi nad pidid hakkama seda jagama Mõõgavendade Orduga, kes sai ristisõdijate vaheliste kokkulepetega Ida-Saaremaa endale. Kuigi ordu pidi võitluses leedulastega 1236. aasta Saule lahingus vastu võtma ränga kaotuse, jätkas tema õiguslik järglane Saksa Ordu Liivimaa haru tasapisi võimu kindlustamist Saaremaal. Maalinna nägemisulatusse ehitati kivilinnus ja selle kõrvale massiivne kivikirik – viimane, muide, on koos Valjalaga ainus romaani arhitektuuristiili näide Eestis. Sedasi oli vana maalinna ja uue kivilinnuse rahval võimalik pidevalt silma peal hoida, mis naaberlinnuses toimus. Või vähemalt selle ümber, sest seina taga võis segamatult ajada ka salajasemaid asju.

(Pöide romaani stiilis kirik on üks Saaremaa vanimaid. On arvatud, et kirikutorn oli algselt hoopis osa linnuse kaitsestruktuuridest)

 

(Silmapiiri puude taga paistab Pöide kiriku torn. Maalinna vallilt võis terava silmaga kiigata, mida rüütlid linnuse ja kiriku juures tegid)

Üks salajane asi õnnestus saarlastel igatahes 14. sajandi keskpaigas valmis sepitseda küll. 1343. aasta jaagupipäeva eelõhtul (24. juulil) tõusid saarlased sakslaste vastu üles ning piirasid Pöide linnuse sisse. Kaheksapäevase piiramise järel sai Pöide foogt Arnold ülestõusnutega kaubale lahkuda turvaliselt linnusest. Siiski ei pidanud piirajate närv vastu ning lepingust kinnipidamise asemel pildusid foogti koos mõne orduvenna ja hulgaliselt teenijatega kividega surnuks. Pöide kivilinnust lõhuti samuti põhjalikult.

 

Ometigi, nagu me teame, ei suutnud saarlased võimu pikalt enda käes hoida ning pidid hiljemalt 1345. aastaks vastumeelselt leppima ordu esitatud tingimustega. Nendeks oli muuhulgas uue kivist linnuse Maasilinna ehitamine ning võimu suurem üleandmine orduvõimudele. Saaremaa kohalik muinaspõhjaline ülikkond, kes oli seniajani omanud võrreldes Mandri-Eestiga märksa suuremaid õigusi, sai kõva põntsu ning ajapikku kas saksastus või sulandus kokku lihtsa talurahvaga.

 

Aga maalinn jäi ning temaga seotud lugusid kõneldi siinkandis kindlasti veel paljude põlvkondade jooksul. Ning räägime meiegi.

Ränd Adalsyslas ehk Läänemaa passioon

 

Olen Ida-Eesti inimene. Mu tavapärane tegutsemissfäär ulatub Viru rannast Setomaa taha välja, kuid lääne poole jõuan sealjuures põigata märksa harvem. Aga ega seda siis niimoodi jätta või! Pilk sattus üha tihedamini kaardile vahemaid mõõtma ja mõte võimalikke marsruute joonistama ning kui suvine puhkus viimaks kätte jõudis, siis pakkisin viivitamatult seljakoti ja hüppasin rattasadulasse. Ei, ma ei hakanud kohemaid arutult Tartumaalt Läänemaa suunas väntama (see etapp ootab mu elus alles ees), vaid püüdsin maksimaalselt ära kasutada rongiliikluse võimalusi. Selleks pidin sõitma ühe rongiga Tallinna ja sealt teisega lääne suunas Valingule. Valingult pidin raudteetööde tõttu Keilasse rattaga sõitma, ent viimane rongiots viis mu viimaks Turbale, kust raudteed tänapäeval enam edasi ei lähe. Siin tuli kogu usaldus üle anda jalgrattale ja omaenda lihastele. Ees ootasid kolm päeva ja pikad kilomeetrid – nii, nagu ma  seda kõike olingi ette kujutanud.

Minu rännul oli mitu eesmärki, mis kõik üksteist toetasid. Tutvuda kauni kodumaa kaugemate paikadega, olla iseendaga, higistada ja pedaale sõtkuda-sõtkuda-sõtkuda... Ja siis veel sõtkuda-sõtkuda-sõtkuda... Ja muuhulgas väisata teele jäävaid muistse põlve tunnismärke. Neist viimastest ma siin kirjutangi.

Põhiosa mu rännust kulges läbi suure muistse Läänemaa, mida võõramaised sulesepad erinevat moodi kutsusid. 13. sajandi kroonikute jaoks oli see ladina keeli Maritima (ehk põhimõtteliselt „Mereäärse”) või ühe tähtsama keskuse Ridala järgi Rotalia (vanasti võis see kohalikus maakeeles kanda nimekuju „Rõdali”). Saksakeelsed variandid olid Rotelewich, Wiek, Wikke, Wicia, Wikkezland ja Wikkelandia, mis kõik on tuletatud sõnast „laht” või „abajas”. Lahtesid ja abajaid on Lääne-Eesti rannikul tõepoolest nii mõnigi, nii et mere poolt tulles on taoline nimi õigustatud.

(Läänemaa suurim laht Matsalu jagab maa kahte ossa)

Seevastu mina, kes ma lähenesin antud maanurgale kirde poolt – sisemaalt – pidin tükk aega ringi kolama, enne kui üldse merd nägin. Sellepärast meeldib mulle mõnes Islandi saagas mainitud nimi „Adalsysla” ehk, kui veel islandipärasemat ortograafiat pruukida, „Aðalsýsla”. Sõna-sõnalt peaks see tähendama „Põhimaad”, põhimõtteliselt siis „Suurt maad” vms. Ja tõsijutt, Läänemaa on paras tükk, ruutkilomeetritelt üks suurimaid Muinas-Eesti maalahmakaid. Kui uskuda Taani Hindamisraamatu Väikest Eestimaa nimistut, kus kõigi maakondade adramaade arv kirjas, siis jäi Läänemaa oma 1900 adramaaga maha nii Virust, Saarest (kummalgi 3000 adramaad) kui ka Järvast (2000 adramaad). Ehkki Sakala ja Ugandi selles nimekirjas puuduvad, on ka nende suurust tagantjärele kuskile 3000 adramaa kanti pakutud. Sel juhul platseeruks Läänemaa kõlvikute poolest Eesti muinasmaakondadest küll alles kuuendale kohale.

 

Olgu adramaadega lugu, kuidas on, selge on see, et allikaliselt kinnitatud kihelkondi oli Läänemaal rohkem kui teistel – tervelt seitse. Mis nad kõik olla võisid, seda on püüdnud kindlaks teha ajaloolane Enn Tarvel. Läänemaa põhjaosa Matsalu lahest ülespoole võis olla see päris Ridala/Rõdali, lõunapoolne tükk jagunes mitmeks pisemaks jupiks, nagu Hanila, Karuse (Cozzo), Lihula, Soontagana, Kõrve (Corbe). Sisemaine idaosa – Kullamaa ja Märjamaa kant – võis Tarveli meelest kandagi nime Läänemaa. Esmalt võib siin küll tunduda kummaline vastuolu, et Läänemaaks nimetati kunagise Läänemaa idaosa, aga idapoolsete naabrite, lõunaharjakate, jaoks oli just see jagu Läänemaast kõige tuttavam ning noh, neist jäi see tõesti lääne poole. Nii et kõik sõltub perspektiivist.

(Külastatud paigad Adalsyslas. Kaardipõhi Google Mapsist)

Sõitnud mööda kunagist Tallinn-Haapsalu raudteetrassi (millest enamus korjati üles 2004. aastal) läbi Risti ja Palivere, käänasin lõuna poole, kuni jõudsin Ehmjasse. Siin on lähestikku mitu iidvana ja väga salapärast paika. Eelkõige tahtsin jõuda Kuradimäele, mida viimati külastasin palju aastaid tagasi ülikooli ajalooringi sügisreisi käigus. Vahepeal olin mina vanemaks jäänud ja paik rohkem taimedesse kasvanud, aga me mõlemad endiselt alles.

(Ehmja Kuradimägi on küll lihtsalt üks ümbritsevast õhkõrnalt tõusev põndak, aga eriliseks teeb ta iidne suurtest kividest ringmüür. Pildil oleva rändrahnu on kampa toonud küllap nõukogude-aegne rasketehnika)

Kuradimäge on lihtsam kirjeldada kui seletada. Muidu üsna tasasel põllul on veeeeidikene kõrgem koht, kuhu on ringikujuliselt kokku taritud suured ja väga suured kivimürakad. Kiviringi läbimõõt jääb 32 ja 41 meetri vahele. Aegade jooksul on põllult kive sinna juurde veetud, sestap polegi täpselt aru saada, milline see ring võis algselt välja näha. Päris jänni jääme, kui peame hakkama nuputama, milleks ühte sellist kiviringi või -ovaali tarvis läks. Arheoloogia-kirjandus on seda pidanud suhteliselt ebamääraseks ringvalli-tüüpi muistiseks või ka poolelijäänud linnuseks. Proovikaevamistel saadi ringi seest mullast vaid üks ilmselt viikingiaegne potikild, kuid ringvalli kõrvalt avastatud vanema rauaaja asulakoht võib viidata ka kiviringi väärikamale vanusele. Sest üksainumas potikild viitab küll inimkäe mängus olemisele, kuid sugugi mitte otsesõnu ehitusajale.

(Lõiguke heina sisse kasvavat kivivalli)

(Valliga piiratud ovaalses siseõues on ruumi sisuliselt ükskõik mille jaoks)

Sellised madala ringvalliga paigad on eeskätt teada just Lääne-Eestist ning nende eeskujud arvatakse pärinevat Ojamaalt, kus samuti taolisi ehitisi leidub. Kivide kokkuajamist võis ajendada vajadus ringi sees läbi viia mingisuguseid riitusi – ja ehkki arheoloogid seda välja öelda ei taha, siis võin kõhutunde pealt öelda, et vanadele vaenuaegadele kohaselt olid need kindlasti õudsed ja verised. Kõhedavõitu on ju ka Kuradimäe nimi ja sellega seotud lugu, mida rahvas sajandeid hiljem kõnelenud. Nimelt olla vanakurat hakanud kõrgendikule linna ehitama, kuid lähedal külas kirenud kuked panid tema töö seisma. Vihaga saatnud põrguline kolm viimast kivi kukkede suunas lendu. Ning see lugu peab päris tõsi olema, sest Kuradimäest veidi üle kilomeetri kagu pool on maantee-äärses metsas mürakas kivirahn, mis kannab nime Kuradikivi ehk Kukelaulukivi. Nähtavasti on neid siis läheduses veel kaks tükki.

 

(Sellise jõmaka läkitas Vanatühi tema meelest asjatult kirevate kikaste suunas. Või vähemalt nõnda räägitakse)

Sünge kant, pole midagi öelda. Aga et tumedate toonidega edasi mängida (päev, mil Ehmjat väisasin, juhtus muide olevat erakordselt ilus ja päikseline), räägime lisaks vanapaganatele ka iidsest surnute ilmast. Kuradimäest vaid 500 meetrit lääne-loodes on Varetemäe nimeline kivikalme, mida kaheksakümnendatel aastatel uurinud Läänemaa arheoloogia korüfee Mati Mandel. Ebamäärase kivilademega kalmesse on surnuid ja nende maist vara sängitatud mitmesaja aasta jooksul. Esimesed tegevused leidsid aset juba rahvasterännuajal – siis maeti siia kaks komplekti hobusevaljaid. Hobune oli neil sõjakatel aegadel tähtis loom ka naaberbaltlastel, nii et küllap läks valjastusvahendeid kellelgi ka sõjameeste hauataguses elus tarvis. Umbes samaaegsed on varaseimad maasse kaevatud aukudesse sängitatud põletatud ja põletamata inimluud, kuid neisse haualohkudesse maeti Varetemäel ka muinasaja lõpus 11.–12. sajandil. Inimeste kõrval leidsid kalmes oma viimase puhkepaiga mõnede koerte, veiste, lammaste/kitsede, sigade ja jäneste luud. Nähtavasti täitsid nad kalmistukombestikus peie- või mälestustoidu rolli.

(Ehmja Varetemäe nimelisele kalmele tuli minna üle ja läbi suure põllu)
 

(Kalme kaevatud osa on siiamaani täiesti aimatav)

Päris alguses kalmel kive polnud, neid hakati siia kokku tassima ilmselt alles viikingiajal. Mingeid selgeid kujundeid pole need kivid teadaolevalt moodustanud. Selliseid umbmäärase kivilademega kalmeid nimetatakse kivivarekalmeteks ning nagu edaspidigi näeme, on nad Läänemaal üleüldse üsna tavalised.

(Kaevamistel kogutud kalmekivid ongi jäänud hunnikusse)

Muide, kel tõsisem huvi ka omal käel Läänemaale muistiseid nuusutama minna, sellele on Mati Mandel koos tiimiga teinud erilise netilehe, kus leiduvad kõigi põnevamate paikade tutvustused koos fotode ja kaartidega. Võtsin sealt ideid ja juhiseid minagi, kuigi telefonis ei tahtnud leht väga kasutajasõbralik olla. Aga vaadake ikkagi!

 

Ehmjast sõtkusin edasi kagu poole, et jõuda õhtuks kindlasti lõuna poole Matsalu lahte ning sealjuures nii läände kui võimalik. Läks vähe või kaua, aga igatahes jäi mu teele iidne Keskvere küla, mille südames on muinasasulakoht ja ümbritsevatel põldudel kokku kolm kalmet. Üks neist on teistest eemal keset põlluvälja ja seda ma ei näinud, aga teised kaks – numbritega I ja III – paiknevad suhteliselt ligipääsetavas paigas. Mitte et ma neistki oleks õiget sotti saanud. Vegetatsioon matab maapinna reljeefi edukalt endasse, lisaks on nõukogude ajal ehitatud kalmete kõrvale siloaugud, nii et muistsed pühapaigad on kaotanud oma kunagise arvatava suurejoonelisuse.

(Kui ausalt öelda, siis Keskveres ei saagi õieti aru, kus need muinaskalmed olema peaksid. Aga kuskil siin nad igatahes on)

Kalmeid on natuke kaevatud 21. sajandi algusaastatel. I kalmest leiti vaid mõned potikillud, mis võisid pärineda vanemast rauaajast. III kalmest saadi terve hunnik esemeid, sealjuures 10. sajandi Bütsantsi münt, ambsõle katke ja poolik mõõk, odaots, kirves, suitsed, käärid, käe- ja kaelavõrude jupid ja muu kraam, suurem osa neist tuleriidal põlenud. Inimluid küll oli, kuid hajutatult ja vähe. Asjad olid sageli maasse kaevatud aukudesse asetatud kogumitena, nende juures leidus vahel ka kive. Kokku pärinesid need pikast ajavahemikust alates 6. sajandist kuni 12. sajandini. Mida need keskmise kuni noorema rauaaja läänlased oma surnutega täpselt tegid, on lõpuni ebaselge, sest tuleriidal põletatud laibast allesjäänud luutükkidest viidi kalmesse nähtavasti ainult teatud osa, muu tarvitati muuks (paganlikud sünged riitused...!). Ehete, tarbeasjade ja relvade matmises oldi samas küll eriliselt usinad.

 

(Tegelikult on siin pildil koguni kaks kalmet, aga uus aeg jõudis nad pikaks ajaks ära unustada. Kuni nad taas leiti)

Keskverest edasi, üle Kasari jõe silla kuni Kirblasse. Päev hakkas õhtu poole jõudma, aga nii päevavalgust kui lihasrammu veel jagus. Küll aga oli teretulnud täienduseks Kirbla kiriku eest kaevust saadud joogivesi. Sellel ei tohtinud lasta lõppeda, muidu oleks väsitavast, aga muidu vahvast matkast kujunenud tuikava peaga ellujäämisodüsseia. Sain ka korraks õlgu rõhuvast seljakotist puhata ning edasisi suundi vaagida.

 

Kaugele ei pidanud järgmise koha otsimiseks minemagi. Kirblas on mitu kivikalmet ja asulakohta. Kõrgendik, kuhu matusepaigad on rajatud, kannab uhket Kirbla panga nime. Nagu Ehmja Varetemäel, on Kirblaski kivivarekalmed, kokku kuus. Neist ühte on ka kaevatud. Kuna nad kõik jäid elektrikarjusega eraldatud karjamaale, siis ei hakanud ma sedapuhku neile päris ligi tikkuma, vaid piirdusin kaugemalt pildistamisega.

(Kirbla pank on selline kõrgem koht, mille muinasrahvas teadis sedamaid olevat sobiliku kiviste matusepaikade rajamiseks)
 

Uurimise all olnud kalmel paljastus kivikihi all tahmane ala, mis oli tekkinud nähtavasti sealsamas toimunud surnute põletamisest. Seal leidus ka tuld saanud luutükke üsna tihedalt, kuigi neid jätkus mujalegi. Kalmesse toodud esemed oli samuti tulest läbi käinud. Viimaste seas oli tavapäraseid ehteid, aga ka näiteks kaalude katkend ja kaaluviht. Üllatuslikult polnud kalmes ainsatki mehisusest nõretavat sõjariista (ega isegi mehisusest mittenõretavat sõjariista), mis viis uurijad mõttele, et siia oli 11.–12. sajandi jooksul maetud vaid mõni naine. Kalmuliste arvu täiendasid kahe koera põletatud säilmed.

 

Kalmetest mõnisada meetrit ida pool, lehmalautade kandis, on teada asulakoht. Muinas-kirblalaste elu võis tagasihoidlikumal juhul keskendudagi vaid koduküla ja selle ümber olevate põldude-metsadega ning isegi pärast surma piirdus kadunukese viimane teekond alt külast üles künkale viimisega. Tundub ühest küljest küll veidi nukker, aga mine tea, ehk tundsid nad end kõige mugavamalt just kodukandis, olgu siis elava või surnuna.

(Kalmed jäävad taamal olevate puude kanti, esiplaanil ilutseb muinasaegse küla ase) 

Kirblast ei jää Lihula linn enam sugugi kaugele. Kihelkonnasildid hakkasid teel vahelduma kiiremini kui lauljad Black Sabbathis 80ndate keskel. Lihula kihelkond pole vist kunagi olnud kuigi suur, ent see-eest on ta vana nagu Metuusala. Tema nimi esineb Leale kujul juba näiteks ühes 1224. aasta maadejagamisürikus. Lihula pealinn oli mõistagi Lihula. Kõrgele paerängale ehitatud linnus hoidis silma peal nii ümbritsevatel tasandikel kui Matsalu merelahel. Tema välisilme kohta on andmeid väga napilt; keskaegsed kivimüürid katavad rauaaja jäljed täienisti. Väljakaevamistel on sügavamast kihistusest siiski leitud peaaegu meetripaksune paekivimüür, mis oli nähtavasti mõeldud muinaslinnuse kaitseks. Müüri katnud söelademest (kas tulekahju jäljed?) võetud radiosüsinikuproov andis tulemuseks 11.–12. sajandi, nii et enam-vähem sellal võis linnus olla ehitatud. Künkalt on leitud ka üks umbes 6000–7000 aasta vanune tulekiviuurits, aga see on jäänud siiani ainsaks tõendiks kiviaja inimestest Lihulas.

 

(Lihula linnuse muinasaegset järku tuleb ette kujutada kuskil seal keskaegsete müüride all)

Nii ehk teisiti kujunes Lihulast muinasaja lõpuks üks Läänemaa lõunaosa tähtsamaid kantse, mis 13. sajandi alguse ristisõdades muutus vallutajatele magusaks sihtmärgiks. Juba sõja alguses 1211. aastal nimetas Riia piiskop Albert Lihula Eestimaa piiskopkonna keskuseks, kuigi linnus kuulus siis veel iseseisvatele läänemaalastele. 1219. aastal määrati Alberti vend Hermann Lihula piiskopiks, kuid linnus vallutati alles 1220. aastal, sedagi mitte riialaste, vaid rootslaste poolt.

(Kus asus muinaslinnuse väravakoht? Andmed on selle kohta veel kidakeelsed)
 

Viimased eesotsas kuningas Johan Sverkerssoniga soovisid sakslaste ja taanlaste eeskujul endalegi Läänemere idakaldal tükki haarata ning vähemalt alguses läksid nende plaanid ladusalt. Kuningas hõivas Lihula, mille andis hertsog Karli ja piiskop Karli voli alla ning need asusid kuninga lahkumisel viivitamatult läänlasi ristiusku pöörama. Asjad hakkasid kiiva kiskuma ühel hommikul (ühe allika andmeil 8. augustil), mil rootslased leidsid, et on juba esimeses aovalges merelt tulnud saarlastest ümber piiratud. Matsalu lahe kallas ulatus 800 aastat tagasi kindlasti Lihula künkale lähemal kui praegu, nii et saarlastel läks korda oma sõjalaevadega teha rootslastele ebameeldiv üllatus. Henriku kroonika nendib kuivalt tõika, et toimus võitlus, mille käigus panid saarlased linnusele tule otsa. Rootslased oli ründajate ees vähemuses – vaid umbes 500 meest – ning suurem osa neist notiti pikema jututa maha. Teiste seas leidsid oma võõrvallutajale pasliku saatuse nii hertsog kui piiskop. Ainult vähestel rootslastel õnnestus põgeneda Tallinnasse, mis sellal oli taanlaste kontrolli all. Kroonika lisab ka, et taanlased tulid peagi Lihulasse surnud rootslasi matma ja leinama ning et ka Riias peeti palju päevi langenute pärast leina, aga tegelikult polnud ilmselt kellelgi kahju konkurentide kõrvaldamise pärast.

(Tänapäeval paistab Matsalu laht Lihula mäelt kaugel silmapiiril, aga 800 aastat tagasi loksus ta kindlasti palju lähemal)
 

Lihula ei suutnud siiski igavesti ristisõdijatest sõltumatuna püsida ning 1238–1242 ehitasid Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskop siia kahepeale uue linnuse, mille mördiga seotud paekivist müürijuppe praegugi näha võime.

 

Linnusega Lihula muinasaeg ei piirdu. Linna lõunaosas asub ühel tagasihoidlikul rohtukasvanud platsil vana kivikalme. Oleme kivivarekalmete kontseptsiooniga juba üsna tuttavaks saanud, sestap ei vaja Lihula kalme suuremat kirjeldamist. Kive oli küll kõrges heinas raske leida, aga tuleb arvestada, et Mati Mandel kaevas selle 1974. aastal täielikult läbi, nii et ega seal enam suurt midagi vaadata polegi. Vähemalt 20 või 21 maetu luud – kas siis põletatud või põletamata – olid kalmes enam-vähem kõik segamini. Arvukad loomaluud võisid pärineda inimestele teispoolsusesse kaasapandud toidukraamist või olla hilisemate peiesöömade jäänused. Leiti ka panuseid, nagu ehtenõelad, sõrmused, vöö osad, nõude tükid, odaots ja hobusesuitsed. Suurem osa ehetest olid baltipärased. Üks kullatud hõbenaastu katke võib aga Läänemaale olla toodud Skandinaaviast – sealjuures kindlasti mitte 1220. aastal, vaid mitusada aastat varem. Esemetele tuginedes on kalmesse maetud vahemikus 5.–7. sajandil ehk laias laastus rahvasterännuajal. Võib-olla olid läänemaalaste suhted rootslaste esivanematega (kes sellal Skandinaavias iganes elasid, gootid või keegi muu) tol ajal pehmemad kui ristisõja aegu. Aga võib-olla oli see naast toodud Rootsist röövsaagina. Või oli selle kaotanud mõni Rootsist Läänemaale sõitnud rüüstaja. Kes teab.

(Sellisel pealtnäha tagasihoidlikul platsil asuski Lihula rahvasterännuaegne kivikalme. Jumal tänatud, et keegi omal ajal siia maja ei tahtnud ehitada)

(Vähemalt üks kivi on kalmele jäänud ka pärast läbikaevamist)

Tahtsin enne päikeseloojangut kindlasti ka veel end merre kasta. Selleks tuli ühel hetkel keerata ära põhja poole, mis oli meeldiv valik, sest liiklustihe Risti-Virtsu maantee asendus nüüd tunduvalt rahulikuma, aga siiski asfalteeritud teekesega. Matsalu rahvusparki väntamine viis mind mööda karjakoplist, kus peitusid Poanse kivikalmed. Otse loomulikult pidin neid külastama. Jätsin ratta ja seljakoti tee äärde, pugesin elektrikarjuse alt läbi ning otsisin kalmed mõnesaja meetri kauguselt puude-põõsaste vahelt üles. Neidki oli 1970. aastatel põhjalikumalt uuritud ning kivipiirid pärast kaevamisi omale kohale jäetud. Enne kaevamisi oli tundunud, et seljakul on üksainus hästi pikk kalme, kuid labidaid ja kühvleid maasse lüües ilmnes, et neid oli seal kõrvuti kaks.

 

Poanse kalmed on ühed esimestest Eestimaa pinnale ehitatud tarandkalmetest, pärinedes eelrooma rauaajast (laias laastus 500 eKr – 50 pKr või täpsemalt selle teisest poolest). Esimeses kalmes oli üksteise kõrvale ritta tehtud seitse nelinurkset tarandit, temast kuus meetrit eemal asuv teine kalme hõlmas kahte tarandit. Kalmepõhjad kaeti hoolikalt paeplaatidega, millele oli mugav vajadusel asetada surnuid. Nii jõudis oma maise eksistentsi lõpus esimesse kalmesse 46 ning teise 35 inimest. Mõned olid maetud peaga läände, teised itta. Antropoloog Jonathan Kalman leidis hammaste põhjal, et esimese kalme rahvas sõi paremat toitu kui teise maetud. Viimaste luudel kohtas ka mitmeid vägivallale viitavaid haavu. Nii näiteks oli ühele teismelisele tüdrukule mingi terava esemega pähe susatud.

 

(Poanse esimene tarandkalme...)

(... ja kohe naabruses teine tarandkalme)

Poanse surnute juurest leiti kaevamistel rauast käevõrusid, oimuehteid, karjasekeppnõelu, odaots ja üks Eesti vanimaid rauast sirpe. Kalmekivide vahele olid pesa teinud arvukad potikillud; enamasti üsna toore viimistlusega anumatest, ent mõned ka peenematest nöörimustriga nõudest.

 

Eelrooma rauaajast teame tegelikult ikka häbiväärselt vähe ning eestlaste rahvuslikku ajaloonarratiivi pole see ajastu omalt poolt pea mitte midagi pakkunud. Või täpsemalt, me pole ise suutnud sealt midagi piisavalt kõnekat leida. Varased tarandkalmed on selgelt merelise kultuuri tunnismärgid – sisemaalt neid seni leitud pole. Hauapanused osutavad toonastele sidemetele Lääne-Läti ja Lääne-Leeduga, samuti idapoolse Volga-Okaa alaga – muistsete soomeugrilaste arvatava algkoduga või vähemalt midagi sinnapoole. Millised rahvad meie rannikualadel eelrooma rauaajal täpsemalt elasid? Ilmselt oli seal sellal veel üks paras paabel, kus elasid nii germaani, balti kui ka soomeugri päritoluga seltskonnad. Edaspidiste sajandite vältel sulasid nad kokku läänemaalasteks, osaks Eesti rahvast.

 

Ujuma jõudsin üsna hilja õhtul Matsalu lahe lõunaranda Näärikivide juures. Oli hea. Päike valmistus ka peatselt merre vajuma, mis tähendas ühemõtteliselt kutset unele. Telki ja muud magamiskraami olin ma terve pika ja palava päeva seljas kandnud, nii et tuli vaid leida mõnus varjuline paik, kuhu ajutine laager ööseks püsti lüüa ning turvaliselt unenägude maale liuelda. Kaardil hakkas selleks just üks sünnis koht silma – Salevere Salumägi. Liiatigi oli sellelgi muistiseid, millega tutvust sobitada.

(Näärikivid saanud oma nime sellest, et nad ilmunud ühel nääriööl merest)
 

Kuigi juulikuu on valguse jagamises väga armuline, hakkas viimaks siiski hämarduma. Ümbritsevast madalast maast järsult kerkival Salumäel kasvab ilus salumets, mille varjus kükitab mitmekesine seltskond minevikumärke. 2001. aastal avastas Mati Mandel mäel madala, kuid laia kivivalli, mille sündimise juures oli kindlasti olnud inimkäsi mängus. Vall jooksis mäelae ühest servast teiseni, eraldades künka põhjaosa ülejäänud kõrgendikust. Sellal kui künkal metsa ei kasvanud, võis paepaljandi pealne Salumäe linnus paista eriti mere poolt väga võimsana. Nii et kahtlemata hea valik. Aga pärast linnuse eluaega hariti mäel põldu. Pikaajalisest ja kangekaelsest maaviljelusest kujunesid tasapisi põllukivide hunnikud ja peenrad – kõpla või adra ette jäänud kivid visati lähimasse kuhja või künnivagudega rööbiti jooksvatesse kivipeenardesse. Nende äratundmine nõuab eriliselt treenitud silma, eriti kui puuduvad eelteadmised nende olemasolust. Aga kui vanad linnusevall ja põllupeenrad õigupoolest on?

(Salevere Salumäe järsk klindiserv)

(Pikk ja lai, aga sealjuures võrdlemisi madal vall on võsast puhastatud ning praegu üsna selgelt jälgitav)

Salumäge kolmel aastal (2008–2010) kaevanud Helena Kaldre püüdis muuhulgas sellele küsimusele vastust anda. Linnusevalli läbiv kaevand sattus kohemaid tiheda kivilasu peale. Valli alus oli kividest kokku kuhjatud ning selle peale püstitatud tõenäoliselt mingisugune palkidest kaitsesein. Põlenud palgijäänuste söedateeringu põhjal võib linnuse ehitus- ja kasutusajaks lugeda eelrooma rauaaja (nagu Poanse kalmedki). Kui linnus mingil põhjusel maha jäeti, võis küngas võssa kasvada, nii et hilisemad põlluharijad võtsid arvatavasti nõuks puud-põõsad maha raiuda ja ära põletada. Üksikud aletamisest mulda jäänud söetükikesed, mis väljakaevamistel põllupeenarde alt koguti ja laborisse viidi, andsid põllu vanuseks pika vahemiku alates rooma rauaajast või rahvasterännu-ajast kuni uusajani välja. Vahepeal võis muidugi olla ka pikemaid söötis ja metsa kasvanud perioode. Kündjad-külvajad-viljalõikajad olid mäele toonud ka potte, mis kohapeal purunenuna jäid kultuurkihti rikastama, kuid linnuse ajaga seotud potitükke millegipärast ei leitud.

(Kaevand läks risti läbi valli. Nagu selgus, koosneb viimane peaasjalikult kividest)

(Kes tähelapanelikult vaatab, näeb, et metsapiiril on üks väike muhk. See on vana põllukivihunnik, üks paljudest omasugustest Salumäel)

Salevere kandis on lisaks linnusele ja põllujäänustele leitud veel paar asulakohta ja kalmet, mida ma enam ei jõudnud otsida. Kinnitasin hoopis keha, vaatasin, kuidas päike tõepoolest merre sukeldub ning panin telgi kõige tihedamasse tihnikusse püsti. Igaks juhuks iidsest vallist väljapoole. Õhtuhämarus tekitas justkui ettevaatliku tunde, et valli sisse kängitsetud muistsed saladused võivad minusugusele 21. sajandi keigarile liiga kangeid unenäotõmmiseid pakkuda. Aga ei juhtunud midagi; uni andis just vajaliku koguse kosutust, et uue päeva kuumuses vapralt edasi jätkata.

(Päevaloojang Salumeäl. Päris taga läigib mereviirg)

* * *

 

Hommikused ärkamised ja protseduurid tehtud, seisis mul plaanis esimeseks päevakorrapunktiks lähedases Massu külas olev ringvall-linnus (midagi Ehmja Kuradimäe laadset). Saluvere ja Kõmsi vaheline kruusatee oli remondis ning palju suurt ehitustehnikat sõitis teel edasi-tagasi. See oli ebameeldiv, sest masinad ajasid üles astronoomilistes kogustes tolmu, millest oleks kokku saanud ühe suuremat sorti galaktilise udukogu. Teerulle ja kallureid kirudes sõitsin ma Massu teeotsast nii elegantselt mööda, et kui viga taipasin, oli targem juba ülejärgmise päevakorrapunkti juurde asuda. Selleks olid Kõmsi kivikalmed.

 

Asudes üsna Virtsu maantee ääres, on nad üsna kergesti leitavad ja ligipääsetavad. Lähem on üheainsa pea ruudukujulise tarandiga kalme, mis on pärast arheoloog Vello Lõugase kaevamistöid 1970. aastatel rekonstrueeritud sellisena, nagu ta päris algusaegadel välja võis näha. Ehk teisisõnu äge. Kui kalmet eelrooma rauaaja lõpus ehitama asuti, laoti vundament raudkividest ning selle peale paeplaatidest müürid. Matusepaika sängitati peaasjalikult põletamata surnukehad, kuid mõned laibad on eelnevalt ka tuleriidal ära põletatud. Panuseid oli nii suure kivikalme kohta üllatavalt kesiselt – karjasekeppnõelad, pronksist käevõrud, sõrmused, noad, potikillud ning välismaalt toodud mõõga tükk ja ilunaast. Kuna surnute arvu pole luude põhjal seni kindlaks tehtud, siis ei saa me öelda, kas kalmesse toodud esemetest piisas keskmiselt kõigile kalmulistele küllaldaselt või pidid nad teispoolsuses vähesega toime tulema.

(Kõmsi I kalme esindab tüüpi, mida arheoloogias nimetatakse üksiktarandkalmeks. See on peaaegu ruudukujuline ja seest täidetud väiksemate kividega)
 

Küll aga ei tulnud muistsed kõmsilased toime üheainsa kivikalmega. Väike vaevumärgatav jalgrada juhatab Kõmsi II kalme juurde. See on hoopis teise ehitusmoega. Mituteistkümmend tarandit on ehitatud üksteise kõrvale, nii et on tekkinud piklik kivinelinurkade rida (mõnikord asudes ka mitmes reas). Varasemad matused on üldiselt põletamata, hiljem eelistati matmisriitustes ka kindlasti tuleriit mängu tuua. Erinevalt I kalmest on Kõmsi II kalme päris rikkalikult esemetega varustatud – oimuehted, ehtenõelad, kaela- ja käevõrud, sõrmused, ripatsid, spiraalid, pintsetid, nii tavalised noad kui ka pikad võitlusväitsed, mõõkade tükid, kirved ja muud säärast. Põnev on see, et nagu Poanse leiud, on ka Kõmsilt saadud nii mõnigi Volga-Okaa piirkonnas valmistatud ese. Soomeugri jälg näikse siin veel päris soe olevat. Kõmsi II kalme ehitamisega alustati päris eelrooma rauaaja alguses – ehk tükk aega enne I kalmet – ning see oli matusepaigana kasutuses (aeg-ajalt uusi tarandeid lisades) kuni ajaarvamise vahetuseni välja. Eelrooma rauaaja lõpus olid niisiis mõlemad kivikalmed tarvitusel, kuid vahest eri perekondade poolt. II kalme värskeimad hauad pärinesid koguni veel rootsi ajast ehk 17. sajandist.

 

(Kõmsi II tarandkalme  pärineb samuti eelrooma rauaajast. Siin on olnud üle kümne tarandi, kuid servmised neist on lõhutud ja seetõttu me täpset arvu enam ei tea)

(Taranditega on see lugu, et igaüks neist on mingil põhjusel eri suurusega)

Kõmsil asub veel üks, III kalme, mis oli kasutuses nooremal rauaajal, samuti on leitud siitki eriaegseid põllujäänuseid. Neid kohti mu rännak sedapuhku ei puutunud.

 

Kõmsi nähtud, ei tahtnud ma Massust kuidagi loobuda ning sõitsin teist (ja võib öelda, et paremat) teed ikkagi sinna kohale. Kohalik ringvall-linnus kannab nime Massu Linnuste rank. Praegusel ajal asub ta elektrikarjusega piiratud hobuste koplis. Riskides meeletult mõne verejanulise mõrtsukkabjalise jalalöögi ette sattumisega, pugesin südant rindu võttes ometi koplisse sisse, sest et linnus vajas hädasti vaatamist. Tihedate põõsaste seas oli ringvalli leidmine keeruline, eriti kuna see esindas just seda Salevere laadset maadligi hoidvat madalat valli (kõrgus kuni 1,2 meetrit). Aga kätte ma ta sain.

(Massu Linnuste rank on piiratud elektrikarjustega, aga kes on julge, pääseb ikka vaatama)
 

1973. aastal kaevas Massul Vello Lõugas, kes leidis paest laotud valli rusude alt veidi potikilde. Ta dateeris need I aastatuhande algusesse pKr. Üleüldse piiras vall kuskil 50–60 meetrise läbimõõduga ala, kuhu pääses läbi kahe väravakoha. Muus osas on Massust teada ülivähe. Küsimärgiks on jäänud koguni see, milleks teda ikkagi kasutati – kas pelgalt sõjalise rajatisena või ka ehk teatud paganlike rituaalide läbiviimiseks. Või midagi kolmandat, neljandat?

(Järjekordne põõsastesse peitunud ringvall. Tükike sellest õnnestus siiski ka enam-vähem äratuntaval kujul fotole püüda) 

Mõrtsukkabjaliste varitsusrünnaku hirmus ei püüdnud ma kogu ala läbi konnata, vaid ronisin kärmelt elektritraatide alt tagasi vabadusse. Oligi jäänud veel ainult üks Adalsysla muinaspaik. Massust mõni kilomeeter edelas olev Kaseküla kubiseb eriaegsetest muinaspaikadest. Juba ainuüksi kivikalmeid on siin vähemalt 16, neist 15 kivikirstkalmet, üks tarandkalme ning takkaotsa veel 11.–12. sajandi põletusmatustega kalmeväli. Külatuumikust mõnisada meetrit eemal oleval Pärnamäe nimelisel kingul kaevas Mati Mandel ühe kivikirstkalme 1973. aastal läbi. Erinevalt nelinurksetest tarandkalmetest ümbritseb kivikirstkalmet kividest laotud ring, mille keskel on tavaliselt suurtest maakividest kirst või surnukamber. Kaseküla kivikirstu maeti millalgi nooremal pronksiajal (täpsemalt I aastatuhande alguspoolel eKr) üks umbes 50-aastaselt surnud mees ja – kas just samaaegselt – kolm vastsündinud last. Kirstu ja ringmüüri vahel leiti väikeste kivide lademest veel 16 vastsündinu ja ühe 3–4-aastase lapse säilmed. Sedamoodi võib kalmet täie tõsidusega nimetada laste nekropoliks.

 

(Kaseküla kaevatud kivikirstkalme - keskel "kirst" ja ümberringi ringmüür)

(Kivikirst on just täpselt inimese suurusega, aga müürid on tal lausa igaveseks kestma mõeldud)

Kivikirstust leitud pronksist habemenuga ilmselt lastele ei kuulunud, pigem võib omanikuks pidada vanemat meesterahvast. Võib-olla peeti teda suguvõsa vanemaks, kelle väärikas sängitamine igaveseks ajaks kestma mõeldud mausoleumi (mida üks kivikalme mõnes mõttes ju on) pidi põlistama selle perekonna valdusi Kasekülas. Laste enamus on siia maetud ilmselt hilisemate sajandite jooksul. Kalmest saadi veel rauast karjasekeppnõela katkend ning üksjagu keraamikakilde.

 

Pronksiaegsed inimesed polnud Kasekülas ometigi esimesed. Kalme alt leiti juba 1970. aastatel terve kiviaeg. Aivar Kriiska tegi sellega 1997. aastal veel põhjalikumalt tutvust ning leidis paksu leiurohke kultuurkihi, millele andsid iseloomu arvukad kivikillud, kõõvitsad, uuritsad, kvartsist nuga, kiltkivist nooleots, hammasripatsid ja luust ahinguots. Hiliste kammkeraamiliste pottide tükid lubasid asulakoha hinnata umbes kolmandasse aastatuhandesse eKr. Nii kultuurkihi kui selles säilinud kala- ja loomaluude põhjal on oletatud, et Kaseküla Pärnamäel võis olla koguni aastaringse asustusega küla. Kiviajal, kui peamise kõhutäie tõid jaht, kalapüüd ja korilus, liikusid paljud kogukonnad mitme laagri- ja peatuspaiga vahel ringi, nii et ühe püsiküla leidmine on kiviaja uurimise seisukohast päris hea töösaavutus. Meri oli neli-viis tuhat aastat tagasi tunduvalt lähemal kui praegu ning kasekülalased püüdsid sealt lesta, ahvenat, turska, angerjat, haugi, siiga, koha ja teisi kalu. Samuti olid nad vilunud hülgekütid.

 

(Kohe kalme kõrval on lähemalt uuritud siinset kiviaega. Põõsaste vilus kükitavad veel mõned kivikalmed)

Jõin ära viimase pudelisse jäänud vee ning lahkusin Kasekülast. Võtsin ette Virtsu, sest kavatsesin sel palaval päeval väisata ka veel Muhut ja Saaremaad. Sinna ma ka jõudsin, kuid lähemalt kõneleksin sellest käigust juba oma järgmises reisikirjas.

 

Adalsysla muinasaeg on rikas ja pikkade traditsioonidega. Kiviaegsetest paikadest jäid mu teele Lihula ja Kaseküla; neist viimases on ka pronksiaegne kalme. Eriti võimsalt on Matsalu lõunarannikul esindatud eelrooma rauaaeg Poanse, Salevere, Kõmsi, Massu ja teistegi muististe näol. Näib, et see maanurk oli tollal päris tihedalt asustatud. Rooma rauaajast on jälgi oluliselt vähem, kuid ilmselt polnud maa ka päris täiesti tühjaks jäänud. Rahvasterännuaeg tuleb jälle rohkem nähtavale, näiteks Lihula ja Ehmja kalmete näol, ning nooremal rauaajal on maetud nii Ehmja, Keskvere kui ka Kirblas kalmetesse. Võimukeskusena tõusis sellal esile Lihula linnus, mis püsis tähtsana edasi isegi keskajal, kuigi täiemõõduliseks linnaks kasvamist pidi ta ootama 20. sajandini.