Pulli – esimene esimeste seas. Võib-olla

Kiviajale pühendatud reisikirjad on jõudnud neljanda looni ning sel korral pistame nina kõige-kõige algusesse, inimajaloo sünnihetke Eestimaal ja eestlaste minapildi tuuma. Miks leppidagi vähemaga, eks? Tänavust tavatult sooja ja kuiva jaanipäeva (mis juhtus, kliima?!) kasutas meie leibkond Pärnu külastamiseks ning tagasi kodu poole sõites põikasime läbi Sindi kõrvalt Pullilt. Seda nime kuuldes paisub iga eestimaalase rind uhkusest ning silma poeb heldimuspisar: „Me oleme siin olnud juba enam kui 11 000 aastat!“ Üks inimene nii kaua elada ei saa, Eesti rekord on siiani veel kõigest 112 aastat. Kõige iidsemad sugupuud on meil võimalik välja joonistada 17./18. sajandi vahetusse, mõni üksik, kel tilgake sinist verd soontes vulisemas, võib tõendada ka mõne sajandi võrra varasemaid juuri. Ent ükski perekonnamälu ei ulatu kiviaega – isegi mitte selle lõppu umbes 3800 aastat tagasi. Saati siis varamesoliitikumi, mil esimesed inimesed Eesti üles leidsid ja sellest oma kodu tegid. Sellegipoolest peame neid enda jaoks tähtsaks. Lõppude lõpuks ei loe niivõrd see, kust nad tulid, mis keelt nad kõnelesid ja kas nad ikka päriselt on meist kellegi otsesed esivanemad või kõigest vanavana[…..]vanavanaonu- ja tädi tütrepojad ja -pojatütred – kõige peamine on, et nemad olid esimesed eestimaalased.

Eestiks nad oma kodu vaevalt et nimetasid ja oma laagripaika Pulliks ilmselt samuti mitte. Maa oli saanud vaid umbes 1000–1500 aastat igijäävabalt hingata (geoloogilises mõttes oli see vaid viiv) ning aegamööda rikastunud taime-, looma- ja seeneriigiga. Kliima oli veel jahedavõitu, aga tundra koos sellele omaste põhjapõtrade, stepipiisonite ja ulukhobustega oli juba liikunud põhja poole ning kase- ja männimetsad olid hõivanud temast jäänud ruumi. Pärnu jõgi suubus Pulli kandis merre, mida tagantjärele nimetatakse sellal elanud molluski Portlandia (Yoldia) arctica järgi Joldiamereks, aga mis põhimõtteliselt oli ikka meile tuttav Läänemeri.

(Siin Pärnu jõe kõrge paremkalda peal ta ongi, see Pulli)

(...ja kaardi peal ka. Meri on vana ajaga võrreldes taandunud kaugemale edelasse ning jõgi peab sinna jõudmiseks rohkem pingutama. Kaardipõhi Google Mapsist, punane mumm minult)

Pullil oma elupaiga sisse seadnud inimesed ei pruukinud tegelikkuses olla üldse esimesed, kes oma jala Eestimaa pinnale tõstsid, aga võimalikel varasematel paleoliitilistel põhjapõdraküttidel on seniajani läinud korda oma jäljed peidus hoida. Näiteks Lätis on neist küll tõendeid leitud. Pullilased tulid ilmselt samuti kuskilt Läti suunalt, võib-olla piki mereranda. Nende päritolu kohta annavad väikse vihje mõned terariistad, milleks tarvitatud tumehall tulekivi esineb looduslikult näiteks Lõuna-Leedus ja Põhja-Valgevenes. Ehk tulid inimesed isegi kuskilt sealtsamast, tulekivi nahkpaunades kaasa kõlisemas. Samuti olid neil kaasas koerad, kelle ülesannete spektrisse võisid kuuluda küttimine, koormakandmine ja -vedamine, näljaajal ärasöödud saamine ja vabal ajal lihtsalt nunnukas olemine.

Pidulikud kõned ja tähistamised jäid Eestisse jõudes ilmselt ära ning nende asemel asuti kohe argielu elama. Kütiti loomi, püüti jõest koha ja latikat, kohandati elupaika endale sobivamaks. Pidevalt inspekteeriti ümberkaudsetel jahimaadel, aga lühiajalised laagri- ja ööbimispaigad ei pruugi eriliselt äratuntavaid märke üldse maha jätta – eriti kui sinna parajasti midagi ära ei kaotatud ega visatud. Pulli ise näikse olevat kesksem asula, kus on elatud-toimetatud veidi pikema aja vältel, kuigi kaldapealset uhavad regulaarsed suurveed ei lubanud siingi aastaringselt elada.

Kui asulakoht teaduse jaoks 1967. aastal avastati (siin mängis oma rolli jõe kõrgel nõlval alustatud liivakaevandamine), võttis arheoloog Lembit Jaanits mitme suve vältel ette põhjalikud uuringud, mille käigus kaevati läbi üle 1100 ruutmeetrit. Pullilased olid jõudnud tekitada 5–15-sentimeetrise kultuurkihi koos Eesti esimesi arhitektuurimonumentidega – tuleasemete ja nähtavasti elamukonstruktsioonidest pärinevate vaiade otstega – , enne kui üleujutused sundisid neid sõna otseses mõttes paremaid jahimaid otsima.

(Osa asulakoha platsist. Leidsin minagi ühe tuleaseme, aga vaist väitis, et see on kaasaegsest jaanitulest)

Vee ääres sündisid seejärel suured muutused. Laias laastus umbes samal ajal kui Pullis toimetati – s.o 11 000 aastat tagasi – , kaotas Joldiameri ühenduse Atlandi ookeaniga ning muutus ajapikku magedaks Antsülusjärveks. Sellele on nimi antud samuti veekogule iseloomuliku tillukese molluski jõe-nappteo (Ancylus fluviatilis) järgi. Antsülusjärve veetase võttis kohemaid kasvutuurid sisse. Pulli elupaik uppus vee ja mitme meetri paksuste järvesetete alla.

(Valguse ja varjude piiril aimatava kõrgema koha on sünnitanud Antsülusjärv, mis oma liivasetted pullilaste kultuurkihile kuhjas)

Pärnu jõe alamjooks on üleüldse keskmise ja noorema kiviaja poolest jõukas piirkond. Pulli lähistel on näiteks kolm Sindi-Lodja nime kandvat asulakohta ning Pärnu ja Reiu jõgede kallastelt saadud hulgaliselt juhuleide, millest ükski pole küll seni Pullit vanusega üle trumbanud. Jätkuvalt kõditab ta meie eneseuhkust. Mis siis, et võrdluseks näiteks Uganda inimajalugu on kuskil 100 000 aasta pikkune, meie 11 000 siin on ikkagi 11 000!

Vähemalt seni, kuni mõnda veel vanemat paika pole välja tulnud...

(Kuigi Ugandale ilmselt järgi ei jõua...)

Suur-Võrtsjärve avastajad

Muinasreisikirjade ajaraamatu 2020. aasta kiviaegsed lood on jõudnud kolmanda peatükini. Varasemalt nägime, kui hea oli juba vanasti elada Suure-Emajõe rahulikel kallastel ja Haanjamaa kühmlikel pervedel, nüüd aga tutvume, kuidas tundus elu ühe tõeliselt suure järve kallastel. Võrtsjärv on oma 270 km²-ga tänapäevalgi päris suurejooneline veekogu, aga oma kümme või üksteist tuhat aastat tagasi laius ta enam kui kaks korda suuremal alal, eelkõige põhjaosas, kus praegu asuvad Suure-Emajõe ülemjooks ja Alam-Pedja soomassiivid. Mandrijää taandumisel tekkinud Kolga-Jaani voorestik kujutas sellal piklike saarekeste arhipelaagi, mille ümber sillerdas madal mage järvevesi. Mesoliitilised eestimaalased kodustasid need saared ja kõikvõimalikud muud Võrtsu-ääred kaldad esimesel võimalusel ära. Neist jäänud paiku ja jälgi käisin ma avastamas ühel sooloretkel. Lisaks väisasin Võrtsjärve läänekallast terake varasemal automatkal, mille käigus sai samuti üks noorema kiviaja staarmuistis isiklikult tuttavamaks. Jutu loogilisema voolavuse huvides tutvustan esmalt jalgsimatkal, seejärel automatkal nähtut.

(Õhtuvärvid Võrtsjärve kohal)

Viimase paarikümne aasta uurimistööde jooksul on Võrtsjärve vahetust ja kaugemast ümbrusest leitud nii rohkelt kiviaega, et kõigi paikade läbikäimine oleks nõudnud tublit intensiivset nädalat. Selge see, et sellist aega nagu eriti pole – sestap valisingi välja need kõige sagedamini kirjasõnas läbi lipsavad kohad, mis on kujundanud (ja vajadusel ümber kujundanud) oluliselt meie arusaamu kodumaa varaajaloost.

(Matkadel väisatud Võrtsjärve äärsed kiviaegsed paigad. Kaardipõhi Google Mapsist) 

Juuni alguses tundsin üha kasvavat tõmmet võtta telk selga ja sukelduda mõneks ööks metsikusse rohelusse. Muud asjatoimetused nõudsid aga üksjagu oma ning ainsaks vabamaks õhtuks oli ilm keeranud ette oma vesisema palge. Kes mind lähemalt teavad, on tuttavad ka minu kohati üsna eredates värvides väljalööva põikpäisusega – igatahes hindasin olusid matka jaoks piisavalt normaalseteks, hüppasin Viljandi bussile ning Võrtsjärve ääres Leiel jalastusin. Kaugusest kostus kiviaja kume kutse. Pidin sellele ilmtingimata järgnema.

Tagantjärele tarkusena oleksin vihmaoludes pigem pidanud valima päris-tee, mis oli küll pikem, kuid see-eest tunduvalt kuivem kui metsavahelised põdrarajad. Kõrge alustaimestik (eriti just raiesmikul, mis oli vaarikavõsa ja muud säänest kõrini täis kasvanud) tegi saapad ja püksid peagi ligumärjaks ning moraalile see just ülevalt ei mõjunud. Aga ega nutta polnud ka mõtet, sest tunne oli niigi niiske ka ilma pisarateta. Pressisin edasi, kuni jõudsin esimesse plaanitud punkti.

(Teekond läbi niiske ja märja. Vähemalt oli otsetee) 

Moksi asulakoht [1] on Eesti muinasuurijatele olnud teada alates 1930. aastast, mil kiviajale pühendunud arheoloog Richard Indreko Moksi talu maal ümbritsevast veidi kõrgema voorekese lael selle leidis. Juhuleide ja koguni haudu oli Võrtsust põhja poolt varemgi leitud, kuid päris elupaik pakkus ajastusse sisseelamiseks erakordset võimalust. Indreko kasutas seda hästi ära. Kaevamistel satuti kividest tuleasemele, mida kattis paks söe ja tuha kiht, ning kolde lähedusest paar puust vaiaotsa. Viimastest järeldas Indreko, et küllap need pärinevad kiviaegsest püstkojast, mille keskel tulekolle paiknes. Ümberringi vedelevad tulekivist terariistad ja killud lubasid asula dateerida keskmisesse kiviaega ehk mesoliitikumi ning Eesti vanima hoone jäänused olidki justkui käes.

(Moksi asulakoht keset madalat voorelage)

Aga asjalood pole ometi nii lihtsad kui toona tundusid. Postijäänuste samaaegsus tuleasemega on tugeva kahtluse alla pandud (radiosüsiniku abil dateerimine leiutati alles pärast Teist maailmasõda, nii et Indreko seda kasutada ei saanud). Lisaks on ainult kahe säilinud vaia põhjal raske rääkida konstruktsiooni põhiplaanist – teoreetiliselt võib see olla ümmargune, nelinurkne, amööbjas või seitsmeteistkümne tipuga tähe kujuline (võite nimekirja oma fantaasia piirides jätkata). Soome arheoloog Sakari Pälsi oli küll juba 1915. aastal leidnud Karjala kitsuselt kiviaegse püstkojalaadse hoone säilmed, kuid tänapäeval kaheldakse isegi selles – tegemist võis olla vaid osa suuremast ehitisest. Ettekujutus kiviaja püstkodadest on siiski nii tugevalt juurdunud, et seda välja rohida pole sugugi lihtne töö. Ja ega siis lõpuni kindel saa olla; muude arhitektuuriliste lahenduste kõrval võis vähemalt keegi mingiks otstarbeks püsti lüüa mõnegi püstkoja. Lihtsalt tõendid (veel) puuduvad.

(Mesoliitikumi peal kasvab kena kõivutukake) 

Uurimisloos oli sellal üldse veel aeg, mil mesoliitikumi puhul eristati lisaks Kunda kultuurile Kesk-Eestis Võisiku kultuuri, millele peeti iseloomulikuks kohaliku tulekivi rohket pruukimist. Kõik Võrtsjärve madaliku voorekeste asulakohad esindasid selle süsteemi järgi Võisiku kultuuri. Võisiku kultuurile omistatud leiud ja muistised loetakse tänapäeval Kunda kultuuri kuuluvaks. Muidugi olid kõikjal tavalised teatud piirkondlikud eripärad eluviisides ja materjalide kasutuses. Näiteks Kesk-Eestit on tõepoolest õnnistatud kohaliku tulekivi ressursiga, mida kiviaja rahvas mõistis enda hüvanguks ära kasutada.

Kunagine Võrtsjärve kaldajoon oli isegi minu jaoks äratuntav. Lapiku voorekese servad oli kunagi siin loksuv vesi üsna selgepiiriliseks saareks vorminud. Madalamal olnuks maapind endiselt niiske, kui poleks laia kraavi, mis suurema osa veest Võrtsu poole viis. Tahtsin minna otse edasi Meleski suunas, aga kraav oli ülehüppamiseks liiga lai ning ebamäärase sügavuse tõttu loobusin ka veest läbikahlamise mõttest. Seega tuli langetada valik veidi pikema tee kasuks, mis tegelikult ka ennast õigustas. Kraavi äärest ehmatasin jooksu kaks pahaaimamatut metskitse. Soku ärevad tontlikud karjed kõlasid veel tükk aega metsasügavusest.

(Järsk astang koplis näitab kätte, kus tõusis kord saareke Suur-Võrtsjärvest)

Kunagiselt Moksi saarelt jõudsin mööda metsateed siiski üsna kiiresti Meleskisse ning sealt paar kilomeetrit põhja poole Siimusaarele. Mesoliitilisele esmaasunikule oli paadiga ühelt saarelt teisele mõlatamine hõlpsam kui minul seljakoti ja kahe märja koivaga loivamine. Kindlasti oskas ta igal uuel saarel ainsa hetkega ära fikseerida vähemalt kaks või kolm sobivat kalapüügikohta, ühe hea pardivaritsuspositsiooni ja kuulda sajakonna sammu kauguselt ilmeksimatult ära heli, mida tekitab pilliroos liikumatult konutav kobras.

Siimusaar [2] on Moksiga sarnane voor ning samuti üsna tuntud kiviaja elukoht. Selle teadusliku avastamise lugu on taas seotud Richard Indrekoga, kes vaid aasta pärast Moksit siin maandus. 1960. aastatel müttasid Siimusaarel põhjalikult arheoloogid Lembit Jaanits ja Henn Moora. Laialt maa-alalt on leitud mesoliitikumi tõendavaid esemeid, mistõttu võib ette kujutleda, et Siimusaart (mis nime ta toona iganes kandis) haldas sama kogukond, mis Moksitki. Kaevamistel saadud loomaluud esindavad täiesti tüüpilist kiviaja jahiulukite paraadi – põder, kobras, karu, metssiga, saarmas ja teised, samuti kaladest näiteks latikas ja haug.

(Siimusaare vaade. Kiviaeg, vanem rauaaeg, tänapäev)

(Üks silt on hea, kaks veel parem. Vähemalt on enam kui kindel, et olen jõudnud otse kiviajale) 

Samas leidub Siimusaarel ka veidi päris kiviaja lõpust pärinevat nöörkeraamikat. Nöörkeraamikud on meile juba varasematest reisikirjadest tuttavad tegelased, kes toimetasid ka Suure-Emajõe kallastel ja mõne Haanja kõrgustiku järve ääres. Suur-Võrtsjärv oli selleks ajaks Siimusaarelt taandunud ning mõnusate kalapüügipaikade asemel võis paik uusi inimesi ligi meelitada põlluharimiseks sobiliku maaga.

Siimusaarel on elatud veel millalgi eelrooma või ka rooma rauaajal. Sellest perioodist on asula kultuurkihti maha jäänud tekstiilivajutisega ja riibitud potikilde, samuti üks tulease. Samaaegne võib olla Siimusaarele kokku kantud kivikalme, mille rahvapärane nimi on „Vana eestlaste tuletorni ase”. Kuigi Võrtsjärv jääb vaid linnulennult vaid nelja kilomeetri kaugusele, siis tuletorni päris-päriselt seal siiski vist polnud. Kalme tundub nende kivide puhul palju usutavam.

(Kivihunnik nimega "Vana eestlaste tuletorni ase", tegelikult küll ilmselt vanema rauaaja kalme)

Lähinaabrusse jääb veel üks kuulus asulakoht nimega Kivisaare [3], kuhu Siimusaarelt viib väike metsatee. Kunagi on siin asunud talu ning praegugi on see kena lagendik keset niiskevõitu metsa. Otse loomulikult on Kivisaaregi mesoliitikumi esimeses otsas olnud Võrtsjärve saareke ning sellisena ka küttide-kalurite-korilaste poolt hõivatud. Võib vist julgelt väita, et tegemist on omakandi muististest kõige kuulsamaga – kõigepealt avastati Kivisaarelt hoopis kiviaegne kalmistu ja alles seejärel asulakoht. Voore lõunaosas satuti kivikirvestele, talvadele ja tulekiviesemetele, aga ka esimestele luustikele juba 19. sajandi lõpus. 1910. aastast alates on Kivisaarel kaevanud vaata et iga kiviajaga rinda pistnud Eesti arheoloog, kõige viimati Aivar Kriiska 2002–2004. Kokku on kaevamistel leitud üle 20 skeleti ja lisaks pilla-palla luid enam kui kümnelt inimeselt.

(Veel üks kunagine järvesaar tänapäevase nimega Kivisaare)

Tükk aega oli matuste täpne vanus lahtine, nõnda on neid paigutatud eri uurijate poolt väga laia perioodi alates mesoliitikumist kuni pronksiajani. Dateerimise muutis keeruliseks asjaolu, et kivisaarlased polnud oma maetute hauapanustega varustamisele just üleliia rõhunud (või vähemalt sellistele panustele, mis ka ajahammast kannataksid). 2004. aasta laborianalüüs näitas, et üks luustik pärines tõenäoliselt vahemikust 4360–4230 eKr ehk teisisõnu neoliitikumi algusest. Inimluid leidub läbisegi ka asula kultuurkihis, mis tähendab, et kiviaegne inimene kas ei pannud surnuluid enda ümber tähele või ei lasknud end nende kohalolust häirida või siis vastupidi, tema jaoks oli just nimelt eriti oluline, et need ümberringi vedeleksid.

(Kaevamisjälgi oli Kivisaarel näha küll. Poolviltu vajunud posti küljes rippus kunagi nähtavasti muinsuskaitsetahvel).

Kivisaarel on ühtviisi esindatud nii keskmine kui ka noorem kiviaeg. Samuti on olemas põhimõtteliselt kõik vanemad keraamikaliigid – narva tüüpi keraamika (mida tänapäeval seostatakse pigem keskmise kiviaja lõpuga), kammkeraamika ja nöörkeraamika. Küllap on Kivisaarele jõudnud erinevatel aegadel eri päritoluga seltskonnad, kes paiga heaks kiitsid. Selliseid korduvalt kasutatud elukohti leidub Eestis isegi suhteliselt palju. Mis aga Kivisaare eriliseks teeb, on tema esindatus vanemas pronksiajas – meie esiajaloo kõige tumedamas augus. Oli mujal kuidas oli, vähemalt teame seda, et just nimelt keegi Kivisaarelt pärit inimene omandas Eesti ala ühe kõige esimese pronksist sirbi. Mis ta selleks tegema pidi ja miks hinnaline terariist kõigest hoolimata viimaks maha vedelema jäi, neile küsimustele mul enam vastuseid pole. Küll on arheoloogid arvanud, et sirp valmistati kusagil Ukrainas. Seega pidi ta maha rändama pika tee ja arvatavasti vahetama korduvalt omanikke, enne kui Võrtsu kandis paikseks jäi. Ma ei tea, kui palju on praeguseks vanema pronksiaja sirpe Eesti alalt leitud, aga Kivisaare oma on endiselt üks meie maa varasemaid metallesemeid, mis pärit  umbes 14.–15. sajandit eKr. Teisisõnu on sirp peaaegu 3500 aastat vana.

Kivisaare oli mu rännuõhtu viimane peatuspunkt. Väikese intensiivsusega, ent lakkamatu langev vihm hoidis enesetunde nivoo püsivalt kergel ebamugavusel. Panin telgi ühe põõsa taha püsti nii kiiresti kui sain. Toas vabanesid jalad märgadest saabastest-sokkidest, ning magamiskott hoidis kõleduse minust meeldivas kauguses. Ka telk oli endiselt ülesannete kõrgusel ega lubanud terve öö kestnud vihmal mind märjaks teha. Õhtul tegi vaid kitsesokk metsas kurja häält ning korra ärkasin öösel üles veidra hirmuhoo tõttu, mis otsekui kõuepilv jalgadest peani üle rullus. Aga et kõik oli endist viisi rahulik, uinusin kohe. Tea nüüd, kas see võis olla kiviaegsete maetute sõnum, et nende haudadel telkimine on halb mõte...?

Nõrk, kuid sellele vaatamata ebameeldiv vihm jätkas võimutsemist ka hommikul. Kell viis sundis äratuskell tegutsema, kella kuueks oli elamine kokku pakitud ning võisin Kivisaarega hüvasti jätta. Jalutasin taas üle Siimusaare ja läbi Meleski Leiele, kus buss mu tagasi Tartusse tõi. Kuivad vahetusriided aitasid enesetunde kaasaegse emantsipeerunud inimese tasemele tõsta. Aga mis seal salata, ka matkaraskustel on elus oma koht, eriti iseloomu dresseerimisel.

* * *

Viimasena räägin meeleldi praegugi õkva Võrtsjärve läänekaldal paiknevast Valma asulakohast/kalmistust [4], kus ühel maikuisel õhtul käisin. Õiget kohta pole kuigi lihtne üles leida. Ajalooliselt kannab see külaosa, mille alal muistis asub, Saba nime ning ükski viit sinna ei juhata. Tagatipuks tuleb kiviajale läheneda kas läbi taluõue või metsiku metsa. Siiski tõestab muinsuskaitsetahvel – ei, isegi kaks tahvlit – , et seikleja on ohtusid trotsides jõudnud tõepoolest soovitud maale. Praegu kasvab Saba maanukil korralik mets, kuid kunagi varem oli see põlluks küntud. Ja veel varem, nooremal kiviajal, elas seal üks väike tubli seltskond.

(Võrtsjärve kaldaid palistav roostik võis omal ajal pakkuda pilliroo näol head odavat ehitusmaterjali)

(Kujutage ette, et selle metsa ja võsa asemel oleks meeldiv liivane järverand ja sellel mõni hütt, mille ümber käib asjalik toimetamine) 

Valma asulat kaevas 1950. aastatel Lembit Jaanits. Kiviaegne asula koosnes arvatavasti vaid mõnest hoonest. Võrtsjärve läänekallas on erinevalt põhja- ja kirdekaldast olnud pikka aega ühe koha peal paigal ning loksub tänapäeval sealsamas kus kiviajalgi. Kaevamistel leiti põhiliselt tüüpilise ja hilise kammkeraamika ning nöörkeraamika tükke (kokku umbes 17 000 potikildu), mis kõik esindavad neoliitikumi. Samuti saadi natuke hilisrauaaegseid potikilde – järvevaatega asukoht vastas eri ajastute nõudmistele. Kultuurkiht avaldas veel kümmekond tuleaset, rohkelt tulekivist esemeid ja kilde, kivitalbu, luust kalapüügiriistu ja nipet-näpet teisi luuesemeid, merevaigust ripatseid ja muid tükke ning kalade ja jahiloomade luid. Põder ja kobras olid muidugi iga kiviaja ulukitükeldus- ja konsumeerimispaiga igihaljad hitid, aga sealsamas näiteks tarvas või kogunisti hüljes äratavad küll tähelepanu. Tarvast saan veel aru, see määratu sõnn võis järve kallastel küll ringi konnata. Aga hüljes... Kuigi Võrtsjärv on suur, pole see kaugeltki meri ega isegi mitte Saimaa järv Soomes, mis tõesti võib uhkust tunda oma kohaliku viigerhülge alamliigi üle. Võrtsjärves pole hüljes teadaolevalt kunagi elanud ning pigem peame uskuma valmalaste kasulikesse tutvustesse mereäärsete hülgepüüdjatega, kellelt eksootilisi luid ja ehk teisigi väärt saadusi hangiti.

(Valma Saba neemik peidab oma muistseid saladusi päris osavalt)

Valma väärtus kiviaja uurijate jaoks seisneb ka otse asulakohast leitud matustes. Kokku on neid kolm, üks lapsematus asula ühes servas ja kahe täiskasvanu paarismatus teises servas. Elupaikadesse matmine ja mitme inimese sängitamine ühte hauda oli neil aegadel üsna tavaline. Paarismatuse koosseisu kuulusid naine ja mees, esimesel pea idas, teisel läänes. Kaasa oli neile pandud paar-kolm tulekivist terariista, samuti luust ja merevaigust loomakujukesed. Sedalaadi leiud meelitavad alati justkui iseenesest tegema järeldusi muistse usundi kohta. Naise pea peal asunud merevaigust figuur kujutas metssiga või kobrast (interpreteeringud sõltuvad interpreteerijast), mehe koljul asus kaks luust loomakest, kellest üks oli üsna usutavalt modelleeritud ujuv kobras. Kuna kujud asusid pea peal, võisid nad algselt olla kinnitatud peakatte külge. Vahest pidid need metssead ja koprad aitama kasvatada õnne pärisloomade tabamisel. Või peeti neid loomi oma ennemuistseteks esivanemateks, keda eriliselt austati – isegi siis, kui nad pintslisse pisteti.

Näib, et üks valmalaste lemmikelajas oli karu. Ühe mesikäpa kihv, purihammas ja mõned jäsemeluud olid maetud eraldi lohku justnagu hauda. Säilmete kohal paiknes tulease. Päris paljude rahvaste mütoloogias on karu üleloomuliku päritoluga olend, kellega tuli viisakalt läbi saada. Ehk seetõttu matsidki valmalased kütitud päntajalast vähemalt osa austusavaldustega maha. Nagu kuuluks ta nende sekka.

Inimese ja karu sarnasusest räägib seegi tõik, et ühe Valmast leitud tillukese savikujukese osas pole siiani konsensust, kas tegemist on inimese või istuva karumõmmiga. Kunst on kunstis kunsti näha, nagu öeldakse...

Kaksikhauast leitud mehe kolju on andnud ainest ettekujutusteks kiviaja inimeste väljanägemisest. Vene arheoloog-antropoloog-skulptor Mihhail Gerassimov, kes oli spetsialiseerunud ajalooliste inimeste näojoonte modelleerimisele nende kolju põhjal, lõi ka omapoolse nägemuse Valma mehest (vaadake seda siit). Tema visiooni mõjutas tollal laialt levinud seisukoht, et tüüpilist kammkeraamikat valmistasid ida poolt Läänemeremaadesse rännanud rahvas – ja seetõttu tehti Valma mehelegi veidi mongoliidsed silmad. Sellist protolaponoidseks rassiks nimetatud välimust peeti varajastele soomeugrilastele omaseks. Tegelikult kolju kuju ise ei anna küll mingit aimu sellest, kas sel mehel ikka oli mongoliidne silmakurd või mitte. Samas, kammkeraamikute idast tulek on ka praeguste geeniuurimuste valguses usutav (kuni järgmiste uurimisteni...). Väga kaugelt idast nad ilmselt siiski ei tulnud, pigem kuskilt Ida-Euroopa ehk Loode-Vene metsaaladelt, kus loodusolud olid sarnased. Kammkeraamikud on andnud tänapäeva eestlastele oma peotäie geene, kuid kui nõukogude ajal kinnistus teadmine neist kui esimestest meie kandi soomeugrilastest, siis tänapäeval pole kammkeraamika valmistajate keele osas lood enam nii selged ning soomeugrilased arvatakse siia tulnud alles pronksiajal.

* * *

Võrtsjärv on ilus suur järv. Siin elab palju kalu ja teisi vee-elukaid, tema vetel sõidavad paadid ja purjekad, toimetavad kalurid, järveuurijad ja niisama puhkajad. Enam-vähem sarnane on see pilt olnud tuhandeid aastaid, ainult selle vahega, et järve uuriti vanasti eelkõige sobivate kalapüügi- ja jahipaikade otsimiseks ning suvitamine elustiili osana oli veel leiutamata. Vahe oli ka järve mõõtmetes – põhjas ja kirdes ulatus ta kümneid kilomeetreid praegusest kaugemale. Nii mõnigi Kolga-Jaani voorestiku kühmuke oli noil aegadel tore järvesaar, mis pakkus kiviaegsetele inimestele häid elutingimusi. Sestap peatuti seal meelsasti. Aga elati sealgi, kus järvekallas pole vahepeal eriliselt muutunud, näiteks Valma Saba neemikul ja paljudes-paljudes teistes lähedastes paikades, kuhu ma ise sedapuhku ei jõudnud.

Metsiku Kagu esmaasukad

Aegamööda on mu mõtteis idanenud kavatsus püüda paremini tundma õppida muinasajast seda kõige kaugemat ja kauasemat aega – kiviaega. Eelmise, Tartu kandi paikadega sai äsja varakevadel sõprust sobitatud (loe sellest siit) ning eks ole kiviaeg korduvalt varemgi mu rännuteedega ristunud, nii et senised muljed on igatahes olnud meeldivad ning julgustavad jätkama.

Kiviaeg, mis kestis Eesti alal üle 7000 aasta, on tänasest jäänud nii kaugele, et paratamatult on keeruline ette kujutada tolleaegset Eestit ja tema asukaid. Samas on nad elanud meiega samal maastikul ning jätnud siia maha oma pärandi – paigad, esemed, aegamisi jahtuvad jäljed. Põnev, kas pole? Kuna kevad tuli ka 2020. aastal oma kindlaksmääratud kava kohaselt, siis tundsin kohustust kasvavale rännusunnile kuuletuda, pakkisin koti ja sõitsin rongiga Koidula jaama, kust edasi jätkasin liikumist jalgrattaga, eesmärgiks läbi käia mõnigi Kagu-Eesti kiviaegne nurgake.

Kokku sai neid kohti neli, kusjuures kolme uurimisel olin tudengipõlves isegi kaasa löönud (ehkki kiviajale ma toona eriliselt ei keskendunud; hilisemad ajad tundusid üldiselt justkui köitvamad). Kaks paika jäävad Setomaale ning kaks Võrumaale, aga kiviaja seisukohast on sellel tõigal üsna vähe sisulist pistmist, sest mingit riigipiiri siis veel maha pandud polnud ning kuidas kogukonnad omavahelisi maid ja puid jagasid, seda teadsid ainult nemad ise ja küsida enam ei saa. Tagatipuks tuleb – nagu Tartu ümbruse reisikirjagi puhul – juttu ikkagi väga pikast ajavahemikust, tuhandetest aastatest. Ja see on ikka ilmatu pikk aeg.

(Kaart Kagu-Eesti kiviaja paikadega, mida mu rännutee puudutas. Kaardipõhi Google Mapsilt.)

* * *

Igatahes Koidulast hakkasin ma mööda Setomaa teid kohe usinalt edela ja lõuna poole väntama ning ei läinud pooltteist tundigi, kui olin jõudnud Meremäele [1]. Merega pole siin küll vähimatki pistmist, kuigi väidetavalt on paar kilomeetrit eemal asuvalt Kalatsova mäelt nähtud vanasti Pihkva järve. Meremäel endal on looduslike veekogudega üldse lood väga tagasihoidlikud, sest kohalik geoloogia soodustab karstumist (seda Lõuna-Eesti puhul ei ootakski, onju?) ning parimal juhul leidub siin lisaks karstiaukudesse kogunevale ajutisele suurveele mõne allika. Näiteks Obinitsa juures paisjärveks kergitatud Tuhkvitsa oja algab just nimelt Meremäelt.

Eriti kõrgeid panuseid kiviaja osas Meremäel seega ei teeks – teame ju, et toonane inimene eelistas elupaigana veekogude lähedust, kus oli hea kala püüda, parte varitseda ja ruhega ringi aerutada. Aga võta näpust! Kuigi Meremäel polnud pakkuda ühtegi neist hüvedest, elati siin sellegipoolest. Keskmise kiviaja lõpujärgus ehk hilismesoliitikumis (mis kestis meie mail oma 3000 aastat, vahemikus 7000–4000 eKr) kiitsid kütid-korilased paiga heaks ning lõid laagri püsti. Meremäe kooli staadionit, mis praegu asulakohast vahetult põhja poole jääb, noil aegadel muidugi polnud ning sporti asendasid kõikvõimalikud muud füüsilised tegevused. Põdra tagaajamine ja odavise, täpsusvibulaskmine jänese suunas, sarapuupähklite kestvuskorjamine, kohalikust tulekivist ja kvartsist uuritsate ja kõõvitsate tahumine (ja oh seda valu ja pisaraid, kui mõni löök kogemata sõrme pihta läks!)... Nimekiri oli pikk ja mitmekesine, võimaldades tõelist pühendumist ja isiklikku arengut. Ega muud üle ei jäänud ka, sest kes ei töötanud, see ei söönud ja kes ei söönud, see ei elanud kaua.

(Meremäe I kiviaja asulakoht koolistaadioni taga. Pealtnäha nagu tavaline väli, aga tegelikult mitte sugugi tavaline väli.)

Nagu kiviajale näis kombeks olevat, ei peatunud ükski kogukond samas kohas kuigi pikalt ning ega Meremäelgi ilmselt päris juuri alla võetud. Vahest viibiti seal ainult mingil kindlal ajal aastas, kui just siin oli midagi head nahka panna, ning ülejäänud aeg kulus ära muudel jahi- ja saagimaadel. Igal hooajal siia naastes ei pruugitud ka peavarje ühte ja samasse kohta püstitada. Küllap sellepärast ongi kiviaja jälgi leitud Meremäe ja Kerbä küla vahelisel pea veerand kilomeetri pikkusel alal, mida katkestab vaid vahepeale jääv võsane lomp. Arheoloogias on nad kokkuleppeliselt eristatud kahe asulakohana, Meremäe I ja II. Tundub veidi ebatõenäoline, et kogu see lahmakas olnuks ühekorraga täis rahvastatud – nii suurel massil poleks seal lihtsalt midagi teha olnud. Iga lähikonda passima jäänud põder ja jänes oleks kiiremas korras toiduks tehtud ning järgnenuks must maa ja näljahäda. Usutavam on ikka, et selle laia maa-ala kattis üks kogukond kivipuru ja muu arheoloogilisega mõneti pikema aja jooksul. Juba 50–100 aastat näib selleks täitsa paras aeg olevat.

(Meremäe II asulakoht. Kahte kiviaja asulat eraldab teineteisest vaid see taamal lohku palistav puudetukk. Kaugemalt paistab ära ka Meremäe kool.)

Kunagi 2007. aasta suvel perforeerisime uurimiskambaga Meremäe I asulakoha labidate ja mullapuuriga läbi ning järeldasime, et kogu kiviaegne kultuurkiht on täielikult läbi küntud. Samas kohas elati muide ka hilisrauaajal. Uuringuid alustades me veel II asulakohast midagi ei teadnud, aga üks silmad lahti jalutuskäik lõuna poole tõi ka selle arheoloogilisele kaardile.

* * *

Haanja kõrgustiku idaosa, kus minu rattasõit edasi jätkus, on koduks veel nii mõnelegi kiviaegsele leiupaigale. Järgmisena tahtsin minna külla ühele, mille avastamise juures 2010. aastal oli mul au olla. Toodsi Liidva [2] asulakoht paikneb Luhamaa nulgas Pabra järve põhjakaldal – praegusele Eesti-Vene piirile nii lähedal, et see hakkas mu nüüdseid rännuplaane kõige otsesemal moel isesuunas mõjutama. Aga kohe kõigest lähemalt.

Võis olla 2010. aasta hiliskevad või varasuvi, kui Arvis Kiristajaga Luhamaa kandis leiret (uudissõna arheoloogilise maastikuinspektsiooni kohta) läbi viisime. Kondasime tihtilugu kõige kaugemate soppide kaugeimatesse soppidesse, paikadesse, kuhu inimjalg näis olevat viimati astunud mingil unenäolisel vana ilma ajal. Üks selliseid tillukesi radu, mis kaardil neist vanadest aegadest jäänud, viis meid Toodsi küla mahajäetud Liidva talu juurde. Maja oli veel püsti ning paik Pabra järve ääres (mille lõunakallas jääb juba Euroopa Liidu piiridest välja) lopsakale metsikusele vaatamata üsna kena. Maja ümbert leidsime toona maapinnalt ja mutihunnikutest mingit puru, mille seas, kui õigesti mäletan, võis olla mõni potikild ja ehk ka üks-kaks tulekivitükikest. Need viimased äratasid kahtlusi, et ehk on siin peidus midagi enamat kui lihtsalt uusaegne taluase. Otsustasime asja millalgi kaevamisvahenditega lähemalt uurida.

(Pabra järv 2010. aastal Toodsi Liidva asulakoha-poolselt kaldalt vaadatuna. Järve teine kallas kuulub juba Petseri rajooni.)

Veidi rohkearvulisema tööjõu ja varustusega tegime sama aasta suvel ja sügise avataktidel mõned prooviaugud. Potikilde tuli maa seest veel juurde, samuti kivisid, mis olid täitsa seda nägu, nagu oleks keegi neid kunagi millegi lõikamiseks või torkamiseks tarvitanud. Ehk nagu eriti kiviajal kombeks oli. Proovikaevand paljastas ka osa kivihunnikust, mis oli ilmselt olnud kunagi koldease. Kui olime leiud ülikooli viinud, ära nummerdanud, karpidesse pannud ning neid nii ise vaadanud kui ka mõnele targemale näidanud, selgus, et kõige vanemad neist – näiteks tulekivilaastud ja mõned kentsaka ilmega keraamikatükid – pärinesid noorema kiviaja hilisemast osast nöörkeraamika kultuurist (umbes 3000–1800 eKr). Lisaks viitasid mõned potikillud ja üks poolik savist värtnakeder, et sama elupaika on eelistatud ka millalgi keskmise rauaaja paiku (I aastatuhande keskpaigus või teisel poolel pKr). Ja siis oli veel taluaeg, mida leiumaterjalis esindasid savist ja kivist kalavõrguraskused. Need korjasime otse maja seina äärest maast; ilmselt oli võrk rippunud sealsamas seinal.

(Niiviisi me kaevamist alustasime. Labidaid kasutasime eelkõige vikatitena, et kõrgem hein maha saada. Edasi tulid juba mängu kühvlid ja muud peenemad töövahendid. Foto tegi 2010. aastal Arvis Kiristaja.)

Nöörkeraamika asulakohta polnud Setomaalt seni leitud ning Toodsi Liidva on tänaseni jäänud ainsaks omataoliseks selles maanurgas. Nöörkeraamikat valmistavad inimesed olid kursis teravilja kasvatamise ja loomade talitamisega, aga pidasid au sees ka ennast tõestanud jahipidamist ja kalapüüki. Pabra järvel oli hea kalastada ning läheduses sillerdas veel teinegi, Toodsi järv. Mine tea, äkki oli ennevanasti veetase kõrgem ning need kaks lähedast järvegi üks ja sama veekogu. No siis olnuks ju rõõmu ja kilkeid ja veepritsimist veel hulga rohkem, aga kindlasti ka edukaid kalaretki, nagu Liidva talus tuhandeid aastaid hiljemgi ette võeti.

(Pabra naaber Toodsi järv 2020. aastal. Niikaugele ma veel jalgrattaga pääsesin, keelumärgid soovitasid edasisest lootusest loobuda.)

Tee Pabra äärde oli mul veel vanast ajast meeles ning kavatsesin järve oma praeguselgi rattaretkel väisata, kuid läbinud hüljatud Kossa küla ja jõudnud samuti inimtühja Toodsi piiresse (Luhamaa lõunaosa on üldse üsna trööstitult hõreda asustusega), ootas mind ees üllatus. Või isegi kaks. Esmalt oli Toodsi talus keegi (uus?) omanik toimetama asunud ning pannud ette keelava sildi võõrastele sisenemiseks. Varemalt tuli aga just sealt läbi minna, et Pabra äärde jõuda. Olukorra oleks päästnud piirivalve rajatud vastne, väikse ringiga minev tee, mida ma esimest korda nägin, aga selle kasutamise oli jälle piirivalve ära keelanud, kuna piirivöönd ja värgid. Ma ei näinud põhjust, miks keelumärkidest ja piiridest üle astuda ning mittevajalikesse sekeldustesse sukelduda; seetõttu jäi Pabra järv mul tol õhtul nägemata. Aga loodame, et piirivalve hoiab seal kiviajal silma peal.

* * *

Olles õhtupoolikut kasutanud veel selleks, et põigata soppi, kus Eesti Vabariik tänapäeval kohtub Vene ja Lätimaaga, jõudsin enne päikese loojumist Võrumaa kagusopi ühele tuntuimale kobarmuistisele. Siksälä külas [3], Hino ja Mustjärve vahelisel kitsal maaneemikul on kokku kogunenud rohkem arheoloogiat kui mässavaid teismelisi karantiini-aegsele mudilaste mänguväljakule. Põhja poole jääb Kalmetemägi, mille madalal lael on vanema rauaaja asulakoht ning otse selle kohal 8.–18. sajandi matusepaik. Viimane on oma uhkete haualeidude poolest iseäranis kuulus, kuid et sel korral ajasin taga eelkõige kiviaja jälgi, siis lükakem selle tutvustus ebamäärasesse tulevikku. Kalmetemäest vahetult lõuna poole jääb Kirikumägi, kus pärimuse järgi seisnud kirik, mille kell rootsi sõja ajal Mustjärve sadanud ja ajuti siiani vetesügavusest helisevat. 2004. aastal tehti Heiki Valgu juhatusel Kirikumäel arheoloogilisi kaevamisi, mille käigus leiti mõned 15.–18. sajandi matused, terve rida ilmselt kabeliga seotud kesk- ja varauusaegseid münte ning ettenägematu boonusena ports hilismesoliitilisi kvartsitükikesi. Ühtlasi olid need minu kõige esimesed arheoloogilised kaevamised üleüldse, nii et Kirikumägi on ka minu eluloos üsna eriline paik.

(Siksälä Kirikumägi ja Misso-Rammuka tee. Mõni kilomeetri kaugusel seljataga on Lätimaa.)

(Just selle koha peal oli 2004. aastal kaevand, kust muuhulgas tulid välja ka kiviaegsed kvartsitükikesed. Mäe all helendab Hino järv.)

Mida need keskmise kiviaja kvartsitükikesed siis näitasid? Kokku koguti neid kaevamiste käigus liiva seest üle neljasaja, suurem osa tillukesed laastukesed. Kvarts on piimvalge kristaljas kivi, millest on võimalik välja lüüa päris teravate servadega tükke. Kiviaja inimene teadis seda hästi ning ekspluateeris kvartsi eriti agaralt just mesoliitikumi lõpupoolel – sellest ka Siksälä leiukoha ajaline määrang. Küllap oli keegi järveäärsel künkal kivi tagunud, eesmärgiga saada sellele (või sellest) teravaid servi või nurkasid, et siis oleks hea midagi lõigata, kaapida või uuristada. Tahumisel lendas laiali õhukesi laastukesi, millele keegi enam tähelepanu ei pööranud enne, kui meie nad üles korjasime.

(Selles nurgakeses leidus kvartsi eriti palju. Mis viga kivi tahuda, kui kõrval on nii hingemattev Lõuna-Eesti maastik!)

Kvartsi on üldiselt palju leitud merelähedastest asulakohtadest ning Siksälä, mis on põhimõtteliselt nii sisemaa kui veel võimalik, on nende kõrval paras erand. Kvartsi kõrval leidus siin ainult paar Sise-Eestile iseloomulikku tulekivitükki. Kas kivitöötleja Hino järve äärsel künkal peale kivi töötlemise midagi veel tegi ja kas seal toimetajaid oli üks või mitu, selles päris täit selgust pole. Siiski on Hino lõunakaldalt leitud teinegi kiviaja asulakoht, seega oli piirkond toona kindlasti asustatud.

(Hino järv mai esimese päikeseloojangu eel Kirikumäelt.)

(Teisel pool Siksälä Kirikumäge on veidi väiksem Mustjärv. Just sellel kaldal asus meie arheoloogide laager. Järve põhjas olevat siiani vana kirikukell.)

Mäletan, et kaevamistel tuli üsna kiviaegsete leidude lähistel liiva seest välja ka üks käsi, täpsemalt käeluud – nähtavasti oli mingitel meile saladuseks jäänud asjaoludel ülejäänud kehast eraldunud/eraldatud käsi sinna maha maetud. Spekuleerisime võimalusega, et kiviaegne kvartsitöötleja läks tööga nii hoogu, et lõi kogemata omal käe otsast. Aga seda teooriat ei võtnud me toona isegi liialt tõsiselt ega maksa seda teha praegugi. Liiatigi oli mõistatuslik käsi tõenäoliselt ikkagi pärit keskaja lõpust või varauusajast ning tema seos kiviajaga puhas juhus.

* * *

Päike hakkas juba läänekaares silmapiiri embama. Peitsin end telgiga Hino järve lähedale metsatukka ära ja magasin mõnusalt hommikuni, kuni laanepüü või keegi muu taoline metsasuleline mind oma kumeda lauluga üles äratas. Peagi olin taas ratastel ning võtsin suuna põhja, et pärastlõunal Piusa jaamas Tartu rongi peale astuda.

Teel Missost Vastseliina alevikku pidasin silmas, et veel ühest kiviaja tunnismärgist mööda ei paneks. See on Tsiistre ja Kirikumäe (mitte Siksälä oma, vaid üks teine) vahelises metsas õkva tii veereh olev asulakoht [4], mis leiti tegelikult päris juhuslikult ühe paremini silma jäänud muistise, kivikalme, kaevamisel. 2000. aastal laiendati kruusateed sedamoodi, et selle kõrval oleva vana kivikalme serv sai tõsiselt kannatada. Marge Konsa juhendatud päästekaevamised selgitasid, et kalmesse on põletatud inimluid maetud 5.–6. sajandil pKr (rahvasterännuajal) ning avastasid, et kalme asub veel ühe hilismesoliitilise elupaiga peal. Kalmekivide alusest liivast nopitud söetükid osutusid laboris tehtud analüüsi põhjal umbes 7400 aasta vanuseks. Samast liivast leiti ka kaheksa tulekivitükki, millest osasid oli ilmselt tõepoolest töödes-tegemistes pruugitud. Sarnaselt Meremäe asulaga pole ka Tsiistre kiviaja elupaik ühegi suure veekogu juures, ent kõrval on üks kinnikasvanud lomp, mis võis kunagi olla veidi korralikum järveke. Ja nagu kõik teisedki tänavusel matkal külastatud paigad, võis Tsiistreski olla ühe kogukonna ajutine peatuspaik mitme teise seas.

(Tee läks Tsiistre kivikalmest veidi liiga lähedalt mööda. Õnnetu teeservapost pole selles küll ilmselt süüdi. Kuskil seal puude, sambla ja metsakõdu all kükitab salaline kiviaeg.)

(Kalmekivid veidi lähemalt. Noored puud ajavad juuri läbi vanema rauaaja ja mesoliitikumi kultuurkihi.)

(Lähim veekogu Tsiistre kiviaja asulakohale on just nimelt selline samblasse uppuv lomp. Kas ehk kunagine maaliline metsajärveke?)

Rohkem kiviaega mulle teadaolevalt teele ei jäänud, kuigi maapind võib varjata igasuguseid üllatusi. Sõitsin hommikupoolikuga läbi Vastseliina, Möldri, Tsirgu (nägin hilisrauaaegset kalmet), Ostrova ja Obinitsa (tee äärde jäid eelviikingiaegsed kääpad), kuni jõudsin lõunaks Piusa karjääri ja raudteejaama. Aega oli palju, päike paistis soojalt. Kohtumised kevade esimese konna ja esimese rästikuga veensid, et kevadest saab varsti-varsti suvi. Rong tuli kokkulepitud ajal ning lasi mind ka kokkulepitud ajal Tartus maha. Taas üks ekspeditsioon oli tehtud.

(Kevadine päikesekummardaja Piusal. Ohtlik, aga ilus.)

* * *

Mida need Kagu-Eesti kiviaegsed asulakohad näidanud on? Kõik neli ilmusid arheoloogide tähelepanu alla alles selle sajandi alguses ning tõestasid, et juba keskmisel kiviajal võtsid inimesed omaks kõrgustike muutliku pinnavormi. Hino oli nende jaoks ilmselt päris paras järv, kust kala ja muud vee-elustikku püüda. Aga nagu Meremäe ja Tsiistre näitel veendusime, ei olnud alati mingit suurt vett lähedusse vaja; piisas ka joogiks ja ehk mõnel tähtsamal päeval näopesuks vajalikust kogusest. Pabra järve kaldalt leitud noorema kiviaja nöörkeraamikaga asulakoht on selles Kagu-Eestis maanurgas ainulaadne, sest teisi sama kultuurirühma maha jäetud muistiseid seni veel sealkandis leitud pole; lähimad teadaolevad paiknevad alles Võru kandis. Võin siiski üsna julgelt ennustada, et küll neid tulevikus veel juurde avastatakse.

Ükski külastatud kohtadest ei tundu olevat aastaringne elupaik, aga seda, kuidas kiviaegne inimene oma laialdasi valdusi kasutas, me paraku ei tea. Ühe kogukonna maad hõlmasid kindlasti mitmeid elupaiku, kalavesi, jahimaid, mustikametsasid, sarapuusalusid ja neid ühendavaid teid, kuskil jälle asusid naabrite maad, mida asustasid sugulased, kaubapartnerid ja – nagu vahel ikka juhtub – vihamehed. Lõuna-Eesti künklik, metsade, järvede ja soosilmadega pikitud maastik näis igatahes teatud arvu rahvast juba tuhandeid aastaid tagasi ära toitvat.

Kiviaegne Tarbata

Kes võinuks uskuda, et vana hea Tartu juured ulatuvad eriti vanasse (ja eriti heasse) aega? Aga nii see on, nii see on. Veel kõvasti enne kui Toomemäe sopilised neemikud linnuseid ja muud taolist rauaajalikku täis ehitati, nautisid kiviaja inimesed Emajõe laiska voolu ning noppisid sealt aeg-ajalt mõne rasvasema kala välja. Linnapilti pole neist küll suurt midagi näha jäänud – ei ühtki meso- ega neoliitilise algupäraga tänavat, kirikuvaret, paadisilda ega pargiskulptuuri. Tartu rasket ajalugu silmas pidades võiks arvata, et küllap oli nende kadumises süüdi mõni järjekordne koba peale pomme pillav punakotkas. Kuid ei – äpardunud punakotkad tõid Tartule viimase sõja aegu küll paksu pahandust, aga kiviaega nad maamunalt pühkida ei suutnud, sest kiviaeg on ükskõik millisest uusaegsest avantüürist vägevam.

(Kevadine suurvesi loob Emajõe lammile salapärase peegelmaailma) 

Kiviaeg on lihtsalt osanud ennast teistmoodi ära paigutada. Sedamoodi, et päris alguses teda ei näegi. Ent kui kokku segada terake teadmisi ja ivake juhust, siis võib kiviaeg ennast huvilisele silmale tasapisi ilmutama hakata nii siin- kui sealpool Emajõge. Asugem teda märkama!

(Tartu kandi kiviaja tunnismärgid. Käime nad reisikirjas järjekorras läbi. Kaardipõhi: Google Maps) 

Nagu iga pidulikum söömine algab eelroast ja sportlik proovilepanek soojendusest, pakume meiegi kiviajajahi uvertüüriks midagi kergemat. Kesklinnast alustades peatugem hetkeks Kaubahalli [1], selle muidu kaunis ilmetu iseloomuga kaubanduskeskuse juures. Ei, hoone ise pole kiviaegne, vaid Vikipeediat uskudes ehitatud 1989. aasta kanti (võimalik, ma ise olin siis veel liiga kutsikaeas, et täpsemalt mäletada, ja kesklinnas liialt tihti ei käinud ka). Enne ehitamist kaevasid arheoloogid platsi läbi, leidsid kihtisid uusajast ja keskajast ning keset viimast ka ühe kivikirve tüki. Ma ise pole seda kirvetükki oma silmaga näinud, aga pean taas uskuma kirjandust (antud juhul Andres Tvauri raamatut Muinas-Tartust), mis poole sõnaga mainib, et kirves olnud „hiline”. Mis muidugi võib tähendada väga paljusid erinevaid asju. Kivikirveid kasutati lisaks kiviajale julgelt edasi ka pronksiajal, sest pronksist kirved oli kallid ning olen kindel, et veel rauaaja hakulgi võis mõnel perel vana kiviriist toanurgas alal olla. Millisest ajast see Kaubahalli kivikirves siis pärineda võib, jäägu siinkohal vastuseta. Igal juhul pole see ainus Tartu territooriumilt leitu. Neid tuleb veel...

(Tartu Kaubahall on kivikirve katke leidmise koht. Tont seda teab, mida täpsemalt ta keskaegses kultuurkihis tegi, sest tegelikult kuulus ta ikka palju vanematesse aegadesse)

* * *

Lähme Kaubahalli juurest edasi mööda Kalevi tänavat Karlova koolini. Karlova [2] linnaosa on nime saanud mõisa järgi, mille peahoone on koolist teisel pool tänavat Emajõe ürgoru kõrge perve peal. Omaaegse mõisapargi veerest leiti 1910. aastal maja ehitamise käigus ühe nooremal kiviajal elanud ja surnud inimese matus. Nagu arheoloogid on laborianalüüsidega tuvastanud, elas ja suri ta kuskil vahemikus 2460–2130 enne Kristust ehk üsna noorema kiviaja lõpujärgus. Kuigi kadunukese maised säilmed olid vahepealse 4000 aastaga saanud tunda aja karedat keelt, luges leidu inspekteerinud arheoloog Richard Hausmann neist välja, et tegemist oli umbes 18–20-aastase noormehega. Päris värske uurimus aga avaldas, et maetu oli hoopis naisterahvas (aitäh, Mari Tõrv, infot jagamast!). Mis tema elulõnga katkestas, seda me ei tea, aga kui ta juba surnud oli, siis maeti ta Emajõe ürgoru nõlvajalamile kaevatud madalasse hauda, kuhu ta siruli asendis sängitati, pea põhjasuunas. Surnule oli hauda kaasa pandud sihvakas fülliidist (see on üks kivim) nooleots ning hoolikalt viimistletud varreauguga kivikirves. Mingil põhjusel peeti vajalikuks surnule rinna peale panna ka lahmakas paeplaat.

(Aed, mis oli vanasti Karlova mõisapargi serv, kust leiti kiviaegse naise matus, mille juures oli nooleots ja kivikirves, mis nägi välja nagu paadike ning millele on leiukoha järgi antud nimeks Karlova tüüpi kirves) 

Karlova naise kivikirves andis nime teistele samas stiilis tehtud riistadele, mida arheoloogid nimetavadki karlova tüüpi kirvesteks ning mis on peaasjalikult leitud just Eesti alalt. Oma kujult on ta natuke paadi moodi – seetõttu kutsutakse taolisi kirveid vahel venekirvesteks. Nii et Venemaa või venelastega seosed antud juhul puuduvad. Karlova kirve pilti näeb siit.

Karlova naine esindas nöörkeraamika ehk venekirveste kultuuri, millest arvatakse üldiselt, et selle kandjad rändasid meie maile kagu- või lõunakaarest ja kõnelesid arvatavasti mingit vanapärast indoeuroopa keelt. Tulles leidsid nad eest juba palju varem siia jõudnud rahva, kelle iseloomulikuks tegevusalaks oli kammkeraamiliste savinõude vormimine. Uustulnukad hoidsid vanadest asukatest kiivalt eraldi, nii et Eesti alal elas mitmesaja aasta vältel tegelikult korraga kaks kultuuri – kammkeraamikud ja nöörkeraamikud. Karlova naise eluajaks olid viimased end Eesti alale juba täiesti sisse seadnud, kasvatasid kariloomi ning harisid jõudumööda põldu. Ehkki me ei tea maetu ja tema kodakondsete elupaika, võis see paikneda kuskil läheduses. Võib-olla leitakse see kunagi üles, võib-olla mitte.

* * *

Jätkakem oma matka allavoolu, vahepeal üle Sõpruse või Ihaste silla Emajõe vasakkaldale hüpates. Ihaste [3] ongi meie järgmine sihtkoht. Praegu on see Tartu kõige eraldihoidvam linnaosa, kuid kiviajal pulbitses just siin kogu ümbruskonna elu tsenter. Hipodroomi tänava Emajõe poolsel küljel on eristatud koguni kaks kõrvutist asulakohta, millest ühel järjekorranumbrit pole (temast meie põhiline jutt käibki) ning teine kannab numbrit II. Nad asuvad liivasel pervel, kus kasvavad männid ja peale tungib eramajaline hoonestus. Tagasihoidliku pinna all varjavad end aga ühed vanimad inimtegevuse jäljed terves Eestis. Ainult Pärnu jõe alamjooks võib veel vanematega uhkustada.

(Osa alast, kus laiub Ihaste kiviaegne asulakoht. All paremas nurgas inimese parim sõber nii mesoliitikumis kui ka anno 2020) 

1980. aastate alguses leidis arheoloog Heiki Valk ülikooli sõjalise õppuse tunnis siit Ihastest kammkeraamilise poti killu ning 1997. aastal avastati terve kammkeraamikaga kultuurkiht. Süvenemisel selgus kahjuks, et seesinane muld oli kunagi toodud hoopis ühelt Ihaste porgandimaalt, viimase asukoht on aga jäänud saladuseks. Selguse huvides täpsustan, et tänapäeval kammkeraamikaks kutsutud tegumoega savinõusid valmistati meie maal umbes vahemikus 5900–4000 aastat tagasi (ehk 3900–2000 eKr).

Kaotusvalu lootustandvast kultuurkihist aitas tublisti leevendada teise kultuurkihi leid, mis kohe otsingute piirkonna naabruses laius. Ja see oli juba tõeliselt vana, sügavasse mesoliitikumi ehk keskmisse kiviaega ulatuv. Sellel asulakohal on uuringuid tehtud korduvalt, sealjuures 2016. aasta suvel toimunud kaevamistel käisin ma isegi paaril päeval abiks kühvlit liigutamas ja sõela kiigutamas. Ent juba 2010. aastate proovikaevamistel selgus, et Ihastes elati juba 10 000 aastat tagasi – sellele viitas ühest muistsest tuleasemest leitud ja vanuse määramiseks laborisse saadetud kopraluutükk. Nii et Ihaste asulakoht on praeguste teadmiste põhjal tõepoolest üks vanimaid inimese elupaiku, mis Eestimaa pinnalt seni teada.

2016. aasta kaevamistel, millest ma põgusalt osa võtsin, leiti tulekivist ja kvartsist lõiketerasid, mõned talvad ning paarkümmend kamm- ja nöörkeraamilist potikillukest. Lisaks saadi nii kodu- kui metsloomade luid, millest mõned võivad pärineda kivistest aegadest, teised aga olla üsna uued. Päris maapinna põhjani tol korral kaevamised üldse ei läinud, kuid kultuurkihi uuringuid jätkati veel järgmisel aastal. Kogutud leiud kinnitasid, et Ihaste on olnud eelistatud elupaik erinevatel mesoliitikumi hetkedel ning korduvalt ka neoliitikumis. Ju siis osutus asukoht juba iseenesest niivõrd magusaks, et siia otsustati pidama jääda ikka ja jälle. Kahjuks ei mõista ma täie veendumusega kinnitada, kas eelpool tutvustatud Karlovasse maetud inimene võis pärineda Ihastest või oli nöörkeraamikutest ihastelaste naabrinaine. Viimane tundub tegelikult natuke usutavam.

(Veel üks nurgake kiviaega. Laternapost keset männitukka - võimalik vaid Ihastes) 

Sageli kipume mineviku loodusolusid ette kujutama üpris tänapäevastena; sellest patust pole minagi päris puhas. Lunastuseks proovigem aga ette kujutada maastikku ja kliimaolusid neil kaugetel aegadel, mil inimesed Ihastesse esmakordselt oma elamise püsti lõid. Kliimauurijad nimetavad 8350–7050 eKr valitsenud epohhi preboreaalseks kliimaperioodiks. Tänapäeval kutsutakse seda ka gröönimaaliseks ajastuks. Põhjapõder oli selleks ajaks meie kandist juba varvast visanud põhja suunas, tundra asendus tasahilju hõreda metsatundraga, kus kasvasid mänd ja kask (võite endale ette kujutada näiteks madalat siirdesoometsa). Mändide ja kaskede vahel uitasid ringi karu, rebane, hunt, valgejänes ja ilves, jõgede-ojade ääres kujundas veerežiimi endale sobivamaks kobras – kellest vähemalt üks lõpetas ihastelaste jahisaagina. Kõige sagedamini võtsid inimesed oma jahiodade ja noolte sihikule armastatud suuruluki põdra, keda siin samuti tihti kohtas. Küllap terroriseerisid nad ka Emajõe kalu (näiteks ahvenat, haugi, särge ja harjust) ning arvukaid veelinde.

(Pilguheit Ihaste II asulakohale. Tõtt öeldes ei tea me temast kuigi palju)

Pärastpoole muutus kliima veel oluliselt soojemaks. Männid kasvasid kõrgemaks, kodusemalt seadis end sisse lepp ning metsadesse ilmusid hirv, metskits, metssiga ja tarvas. Inimene, kes on läbi aegade olnud väga kohanemisvõimeline ja muidugi ka alailma näljane, võttis ka uued elukad kärmelt oma jahiulukite nimekirja. Sõltumata sellest, kas nad ise tahtsid seda või mitte...

* * *

Oma matka suurejooneliseks finaaliks väljugem Tartu linna piiridest ning sisenegem Ihastega külgnevasse Veibri külla [4]. Siin Emajõe kaldal olen ma muinasreisikirjade alguspäevil juba varem käinud, ehkki tollal veidi teise fookusega – nimelt ühe 13. sajandi massihaua pärast, kuhu oli kümme lahingus mahalöödud meest heidetud (loe siit). Juba toona mainisin, et sama välja pealt on leitud ka üks kiviaegne haud, millesse neli inimest viimast und puhkama sängitatud. Teemegi nendega nüüd lähemat tutvust.

Neli inimest elasid ja surid päris ammu – millalgi umbes 6300–7200 aastat tagasi, mesoliitikumi ja neoliitikumi piiril. Suur ajaline lõtk tuleneb sellest, et vanuse määramiseks tehtud laboriproovid on andnud erinevaid tõlgendusvõimalusi; praegu peetakse usutavaks, et matused pärinevad pigem mainit ajavahemiku nooremast otsast. Nii või teisiti on tegemist ühe Eesti teadaolevalt vanima kalmistuga. Üks maetutest, arvatavasti naine, oli venitanud küpse täiseani välja, teised kolm surid lapseeas – üks nelja-, teine viie- ning kolmas üheteistkümneaastaselt. Kõik nad olid surnud niivõrd lühikese aja jooksul, et maeti ühte ja samasse hauda. Me ei tea küll, mis häda nad kõik korraga maha murdis – kas oli see kuri taud, inimestest sündinud ülekohus või midagi muud. Matmisel asetati täiskasvanu koos ühe lapsega hauda ühtepidi, kaks ülejäänud last teistpidi. Võimalik, et maapõu peidab Veibri kaldal veel teisigi kiviaja matuseid, kuna juba antud nelikhaua kaevamisel 2006. aastal leiti paar inimluud, mis ei kuulunud ühelegi neist neljast. Midagi kindlamat pole seni rohkematest maetutest teada. Täiendav otsimine avaldas vaid juba eelmainitud 13. sajandi hukkunud sõjameeste ühishaua.

(Jõekallas on Veibri küla all rikas. Kiviaegne matuse- ja elupaik, 13. sajandi lahinguväli, suurepärane kalastuskoht läbi aegade – kõik vajalik ühes kohas)

Kui varaneoliitiliste inimeste matmispaik oli juba vähemalt tuhatkond aastat rahus kõrvalt Emajõe voolu jälginud, asusid Veibrisse meile praeguseks juba hästi tuttavad nöörkeraamikud, kelle umbes 4000–5000 aasta tagune elupaik on jõe kaldalt leitud. Neist on maha jäänud mõned tulekivist terariistad ja pisikesed potikillud. Võib-olla olid need uued veibrilased ihastelastega tihedas suguluses, võib-olla rändles üks ja sama kogukond perioodiliselt lähestikuste elupaikade vahel. Hauda maetud täiskasvanu ja kolm last kuulusid aga ilmselt hoopis teise, varem siin Eesti alal toimetanud rahvarühma. Nad ei tundnud veel ei kamm- ega nöörkeraamikat, kuid tegid niinimetatud Narva tüüpi keraamikaks kutsutud savinõusid (esmalt õpiti taolisi, Eesti ala vanimaid nõusid tundma Narva kandi leiukohtade järgi). Üks Narva tüüpi savipoti tükk leiti muide ka Veibri nelikmatuse juurest.

(Inimesed tulevad ja lähevad, aga Emajõgi ja selle peegelmaailm jäävad)

* * *

Kokku saame praeguse Tartu ja selle lähiümbruse alalt päris põneva kiviajalise pildi. Emajõe avastas ilmselt juba üks esimesi Eesti alal tegutsenud kütt-korilas-kalurite seltskondi, kes umbes 10 000 aastat tagasi Ihastesse oma laagri püsti lõi. Kuigi laialdasi jahimaid kasutanud inimesed ei jäänud ühte paika pikemaks pidama, sattus siia rahvast kogu keskmise kiviaja vältel korduvalt. Emajõe maaliliste ja toitvate kallaste tõmme jäi tugevaks ka keskmise ja noorema kiviaja üleminekuperioodil, mil juba õpiti valmistama savinõusid (Narva tüüpi keraamikat). Tõenäoliselt kuulusid neli Veibrisse maetud inimest mõnda sellisesse vana päritoluga kogukonda. Tänapäevaste geeniuuringute andmetel saabusid umbes 5900 aastat tagasi kuskilt ida poolt Baltikumi kammkeraamikat valmistanud inimesed, kes samuti avastasid enda jaoks Ihaste piirkonna võlud. Sama toimus umbes tuhatkond aastat hiljem lõunast tulnud nöörkeraamikutega, kes on endast maha jätnud tegutsemisjälgi nii Ihastesse, Veibrisse kui ka Karlovasse. Ja et rahvast leidus siin ka veel päris kiviaja lõpus või koguni pronksiajal, sellele võib vihjata kesklinnast Kaubahalli alalt leitud hilise ilmega kivikirves.

Ühest küljest on seda kõike ikkagi liialt vähe selleks, et vastata nii mõnelegi põnevale küsimusele. Kuidas erinevad jõe äärde jõudnud rühmad omavahel läbi said? Kas nad üldse kohtusid või oli uute tulnukate ajaks eelmised juba kodinad kokku pannud ja mujale kolinud? Kas juba kiviaja asukad võisid anda Tartule nimeks muinasaja lõpust tuntud nime Tarbata? Elas ju see kogukas ürgveis siinkandis just nimelt keskmisel kiviajal, kui kliimaolud piisavalt mahenesid. Või kõnelesid need muistsed inimesed meie jaoks täiesti võõraid keeli, nagu tänapäeval pigem arvatakse? Kõik need küsimused jäävad vastuseta õhku rippuma.

Aga kui lähemalt vaatama hakata, siis pole Tartu kandi kiviaeg nii vaene midagi. Ihaste näol on meil üks Eesti vanimaid inimasulaid ning Veibri näol vanimaid teadaolevaid matusepaiku. Põhimõtteliselt kõik meie võimalikud kiviaja alaperioodid on siinmail esindatud – erinevad hetked keskmisest ja nooremast kiviajast, kokku rohkem kui 6000 aasta ulatuses. Vanem kiviaeg koos kuulsate australopiteekuste, neandertallaste ja väikesekasvuliste Homo floresiensis’tega puudus Tartus ainuüksi jääaja tõttu, mis kogu Kagu-Eesti lavamaale oma raske lameda jälje vajutas. Küll aga elasid siin hiljem mitmed eri päritoluga kogukondade esindajad, kes kõik on suurde ajalukku oma rolliga panustanud ja ehk koguni üht-teist tänapäeva eestlastegi geenifondi lisanud.