Sindi-Lodja: valik läbi aastatuhandete

Pullit teate, jah? Eesti asustuse esmakuulutajat, mis 1960. aastatel hea õnne peale Sindi linna lähistelt Pärnu jõe äärest leiti ning mis osutus 11 000 aasta vanuseks asulakohaks. Täna me siiski temast ei räägi. Niikuinii olen ta juba mõni aasta tagasi jutuks võtnud ning ehkki töö Pullist välja kaevatud leidudega käib jätkuvalt edasi, jätan neist kõnelemise ehk mõneks teiseks korraks. Aga Pullist kõigest mõni jõelooge allavoolu kohtab teisigi asulaid, mis on samuti meie ettekujutust kiviajast oluliselt täiendanud. Pärnu jõe alamjooksul, kohas, kus sellega liitub vasakult küljelt Reiu jõgi, on tuhandeid aastaid tagasi käinud vilgas elu. Asi on väärt, et piirkonnaga lähemat tutvust teha.

(Paikuse alevi tänavanimed aitavad ajaränduri õigesse perioodi)
 

Veebruarikuu hakul sattusin ma põgusalt just nendesse paikadesse luusima. Tänu külmale talvele oli Pärnu jõgi endale korraliku jääkatte kasvatanud ning jõe ühelt kaldalt teisele pääsemiseks piisas kergest jalavaevast. Jäähüvesid kasutasid sel päeval täies mahus ära ka kalamehed ja niisama jalutajad. Alustasin oma jalutuskäiku Reiu jõe suudmest, sealt, kus parajasti on käimas uue silla ehitustööd. Kohe Reiu jõe paremkalda viimastel meetritel leidis aset minu esimene kohtumine muistisega – Sindi-Lodja I asulakohaga. 2000. aastate algul gümnaasiumiõpilase Lauri Mikkelsaare avastatud asulakoht arvati esiotsa koguni Pullist vanemaks, kuid täpsemad andmed ajandasid ta vahemikku 7000–6700 eKr. See on ometi täiesti arvestatav vanus, ikkagi keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum. Tume paarikümne sentimeetri paksune kultuurkiht on endas säilitanud toiduks tarvitatud loomaluid ning töövahendeid, näiteks luust nooleotsa ja talva (talb on selline kirvetaoline, aga viimasest väiksem raieteravik).

(Reiu jõe viimased meetrid enne Pärnu jõkke suubumist. Jõe parem kallas oli koduks mesoliitikumi inimestele, kelle küla on saanud tuntuks kui Sindi-Lodja I asulakoht)
 

Rooma number Sindi-Lodja I asulakoha nimes viitab, et ta pole ainus omasugune – kuskil peab järelikult neid veel olema. Tõepoolest, vaid umbes 400 meetrit ülesvoolu leidsin kaldalt üles Sindi-Lodja II asulakoha. Iseloomult ja vanuselt sarnaneb see I asulale. Mõlemast on saadud Lõuna-Leedu või Valgevene alalt pärit tulekivi ning kohalikku kvartsi, millega lõigata ja puurida, mida vaja. Loomaluud viitavad usinale kalapüügile (eriti on leitud koha luid) ja ulukite (metssiga, põder, kobras) küttimisele. Eriline koht siinsete inimeste menüüs oli aga hülgelihal. Näib, et just siin, Edela-Eesti rannikuvööndis hakkasid inimesed esimesena meie maal seda merelooma intensiivsemalt küttima. Hiljem levis hülgeküttimine mujale, sealhulgas läänesaartele.

(Jõerand Sindi-Lodja II asulakoha juures)
 

(Sindi-Lodja II asulakoht. Madala jõeveere taga algavad metsaga kaetud liivaluited)

Toidustrateegiliselt paiknevad Sindi-Lodja asulad niisiis väga sobivas kohas. Vahetus läheduses asuvad nii magevesi kui meri, samuti suured põdralaaned. Paika kõige põhjalikumalt uurinud arheoloog Aivar Kriiska on mitmekesise toidubaasi ja kultuurkihtide leiurikkuse põhjal oletanud, et Sindi-Lodja I ja II võisid mesoliitikumi teisel poolel olla aastaringselt asustatud püsikülad.

 

Lisaks asulakohtadele endile on kõnekad ka lähikonna juhuleiud: juba rohkem kui sada aastat on Pärnu ja Reiu jõgede kruusast leitud arvukalt luust tuuraotsasid, millega raiuti talviseks kalapüügiks jäässe auke, samuti luust ja sarvest ahinguid ja õngekonkse. Jõel käis seega vilgas asjatamine. Pärnu lahe lained laksusid toona paari kilomeetri kaugusel, umbes seal, kus praegugi. Hiljem hakkas Läänemere, mille tolleaegset etappi kutsutakse Litoriinamereks, veetase oluliselt tõusma ning sindilodjalased pidid minema mujale. Vee alla jäänud asulakohtadele settisid aja jooksul mitme meetri paksused liivad. Sedamoodi konserveerus tubli osa neist tuhandeteks aastateks, ainult servi kulutasid Pärnu ja Reiu jõed oma tahtmist mööda. Muide, samamoodi, ehkki mitu tuhat aastat vanemate Antsülusjärve setete alla oli peitunud ka Pulli seitse kilomeetrit ülesvoolu.

(Pärnu jõejääd on varmad ära kasutama kalamehed ja muu rahvas. Täpselt samasugune võis see pilt välja näha ka 9000 aastat tagasi)
 

Sindi-Lodja II asulast omakorda ülesvoolu asub kolmaski kiviaja asulakoht – Sindi-Lodja III. Tema esindab siin piirkonnas juba uusi, noorema kiviaja tuuli. Sindi-Lodja III-s on valmistatud kammkeraamilisi savinõusid. Väljakaevamistel on leitud mitmeid ühele 20 cm kõrgusele ja 40 cm läbimõõduga kausile kuuluvad tükke, mille põhjal oli võimalik nõud rekonstrueerida. Sindi-Lodja kammkeraamika kultuuri radiosüsinikudateeringuid umbes aastast 3900 eKr kuuluvad varaseimate omasuguste sekka Eestis. Kuigi taolisi potte valmistanud inimesed tulid Eesti alale ilmselt kusagilt ida poolt, sobis neile samasugune elukeskkond nagu tuhandeid aastaid varem elanutele. Hülgeküttimises olid uustulnukad vaata et innukamadki. Samamoodi tarvitati siin nooremal kiviajal ka tulekivi, luud ja sarve kõikvõimalike vajalike vidinate loomiseks.

(Sindi-Lodja III asulakoht esindab juba uusi tuuli piirkonnas - mängu on tulnud kammkeraamika)
 

(Ka III asulakoha juures tõuseb jõekallas mitme meetri kõrgustele liivaluidetele)

Tänu Maa-ameti muinsuskaitsealuste objektide kaardikihile sain teada, et üks muistne asula paikneb ka Sindi-Lodja rea vastas, Pärnu jõe paremkaldal. 1970. aastate alguses märgati Tammiste külas jõeäärse aianduskooperatiivi rajamise käigus asula kultuurkiht, mida lähemalt tuli uurima arheoloog Vello Lõugas. Ta avastas heleda liiva sees tumeda koldelohu ning kogus potikilde, mille põhjal dateeris elupaiga meie ajaarvamise-eelse aastatuhande keskpaika või teise poolde (eelrooma rauaaega). Samuti on asulakohal arheoloogiat tehtud aastatel 2018–2020. Kunagisest kiviaegsest saginast ei osanud Jõekalda toonased elanikud ilmselt suurt midagi arvata, kuigi vahel võis mõni luust ahinguots nendegi kalavõrku sattuda või tulekivitükike kaldaliivas varbaid varitseda. Aga neid ajastuid eraldasid juba sellal väga-väga pikad aastatuhanded.

(Tammiste asulakoht täiendab kohalikku asustuslugu rauaaja algusega)
 

Tükk aega hiljem kodus end kirjandusest läbi närides avastasin, et Pärnu jõe paremkaldal, Tammiste asulakohast kaks-kolmsada meetrit ülesvoolu on teada veel üks kammkeraamikaga asula nooremast kiviajast – Jõekalda asulakoht –, mida küll põhjalikumalt uuritud pole. Päris sinnani minu talvine jalutuskäik ei ulatunud, kuid teiselt poolt jõge tehtud pildile antud kaldalõik ilmselt siiski jäi.

(Keskel Tammiste asulakoht, sellest paremale jääb neoliitiline Jõekalda asula, Sindi-Lodja III üheaegne ja praktiliselt üleaedne)
 

***

 

Tagasi alguspunkti naastes mõtlesin teha veel mõned sammud Reiu jõel, vana silla alt läbi, et ebatervest huvist piiluda, milline näeb välja uue silla ehitamine. Tagantjärele selgus, et olin jõudnud paika, kust alles päris äsja, alles 2024. aastal oli leitud kõigele eelnevale lisaks veel kaks kiviaegset asulakohta. Minust vasakul ehk Reiu paremkaldal oli sillaehituse käigus paljastatud kultuurkiht, mis sai nimeks Sindi-Lodja IV asulakoht. Vanuse poolest asetub ta ilmselt kenasti samasse ritta varem leitud mesoliitiliste Sindi-Lodja elupaikadega 7. aastatuhande algussajanditest eKr. Asulast on kogutud tulekivi töötlemisjääke ning looma- ja kalaluid.

(Reiu jõe uue silla ehitus tõi arheoloogidele teadmise Sindi-Lodja IV asulakohast...)
 

Teine tunamullu leitud kiviaja elupaik, Pärnu asulakoht, asub Sindi-Lodja IV asulast teisel pool Reiu jõge Pärnu linna territooriumil. See on dateeritud lähimatest naabritest tuhat viissada aastat nooremaks (millalgi pärast 5300. aastat eKr), mil kunagised külad liiva alla matnud meri oli taas taandunud ning Reiu jõgi saanud suudmeosas oma praegu sängi. Välitöödel avastati Pärnu asulakohal maasse süvendatud hoonepõhi, milles lihvimiskive ja hulgaliselt tulekivikilde. Nähtavasti tegeleti tares innuka kivitöötlusega.

(...ja Pärnu asulakohast)

Ilmselt ei pea olema selgeltnägijate tuleproovi finalist, et ennustada Pärnu ja Reiu jõgede kokkuvoolu ümbrusest ägedaid leide edaspidigi. Ümbruskond on küll paraku tugeva kinnisvara- ja taristuarendamise surve all, nii et hoiame kõik pöidlaid, et keegi rumalast peast midagi pöördumatult ei hävitaks. Kuigi kultuurkihid on valdavalt setete all sügaval peidus, pole tänapäevaste suurte masinate jaoks eriline väljakutse kõik lootusetult segi keerata. Hoidkem siis seda, mis meil on.

(Sel korral lisan kaardi kõikide kõnealuste paikadega jutu lõppu. Kuigi need pole kõik sugugi üheaegsed - mõnigi kord eraldavad neid üksteisest tuhanded aastad - näitab kogupilt, et Pärnu ja Reiu jõgede alamjooks on magus paik elamiseks. Alus: Kultuurimälestiste kaardikiht Maa-ameti kaardil)