Aastasadadesse juurdunud Võmmorski

 

Selle loo sündimiseks olid vajalikud kaks sündmust, üks kõigepealt ja teine sest esimesest johtuv. Kõigepealt pidid 2009. aastal Setomaal ühel paljudest vanadest arheoloogilistest asulakohtadest, millesuguseid põhimõtteliselt iga säälse küla südames leidub, toimuma pahaaimamatud mullatööd ja selle järel tagajärgi hindavad arheoloogilised päästekaevamised. Minu seos antud looga on lihtne: juhtusin olema antud välitööde juhataja. Koos vilunud abikätega uurisime, mida siis mullatöödega puudutatud maa-alal leida võiks ning mida tarka asulakoht üldse oma eluloo kohta öelda võiks.

 

Võmmorski (vana rööpnimega Tsütsinä), milles kõik nimetatud sündmused toimusid, on mitme tee ristumiskohas asuv vana seto küla. Üks teeharu läheb siit otse Petserisse, teine Obinitsa, kolmandat mööda pääseb Oravale või Koidulasse. Petseri tee sulgeb veidi enam kui kilomeetri pärast Eesti-Vene kontrolljoon, ametlikuma ülemineku jaoks on – veel – avatud Koidula piiripunkt mõni kilomeeter ida pool. Mäletan veel aegu aastatuhande vahetuse paiku, kui Võmmorskit ja Koidulat ühendas vaid pehme kitsas liivateekene. Piirimaa on see kant olnud väga pikka aega. Enne seda, kui Eesti koos Petserimaaga iseseisvaks riigiks sai, jooksis Liivimaa ja Pihkva kubermangu vaheline piir just siitsamast mööda Piusa jõge. Teine jõgi Võmmorskis on Pelska, lõunast põhja käändlev madalaveeline jõeke, mis just siin Piusasse suubub. Petseri poolt vaadatuna teisel pool Pelska jõge olevaid seto külasid arvatakse rahvapärase rühmitamise põhjal Üle-Pelska nulgaks, aga tihti loetakse selle sisse ka jõest ida poole jäävad Võmmorski ja kontrolljoone tagune Tsäältsüvä.

(Võmmorskist käisin ma läbi viimati tänavu jaanuaris, seega oli põhjust meenutada ka 17 aasta taguseid välitöid. Piirijõgi Piusa tuleb paremalt poolt, otse paistab temasse suubuv Pelska jõeke. Vasakule poole jääb Võmmorski ja Setomaa, Piusa teisele kaldale Võromaa)
 

Teedesõlmel elamisega võisid juba vanasti kaasneda ka igasugused jamad. Põhjasõja käigus toimus 1703. aasta juulis Võmmorski lähedasel künkal lahing Rootsi luuresalga ja vene sõdurite vahel. Rootslased lõid vastase taanduma Petseri kloostri müüride vahele ning rüüstasid jõudumööda ümbruskonda. Veidi parematel päevadel tõi tee Võmmorskisse kokku pidulisi, eriti suvistõpühhi aegu. Suvistele on pühendatud ka siinsed külakabelid ehk tsässonad. Neist vanim, millest mingeid andmeid säilinud, võis olla ehitatud koguni 17. või 18. sajandil, kuid see hävis eelmise aastasaja alguses. Järgmine tsässon ehitati seinapalkide aastarõngaste järgi otsustades 1911. aasta paiku. Tema on ka praegu olemas, ehkki 1990. ja 2000. aastatel muutus ta seisukord järjest õnnetumaks. Aga õnn pöördus. Asi võeti tõsisemalt käsile ning pühakoda renoveeriti, nii et nüüd on ta tagasi omal õigel kohal küla teeristis. Veel üks, kõige uuem kabel seisab eelmisele üsna lähedal suurte kuuskede vahel, ehitatud 1990. aastate lõpus, kui vana tsässon juba suuri väsimuse märke näitas.

(1911. aastal ehitatud tsässon on näinud igasuguseid aegu, kuid praegu on ta taas päris kenas seisukorras)

Uuema mäletatava ja kirjapandud ajalooga on lood Võmmorskis juba selle põgusa ülevaate põhjal niisiis üsna head. Aga kuidas on lood varaajalooga? Mida ikkagi asulakoha uuringud meile teada andsid? Ega sellestki tohi vaikida. Hakkan otsast pihta.

 

Esimesed proovikaevamised tegi arheoloog Heiki Valk Võmmorskis juba 1990. aastate alguses. Nagu taoliste pika järjepideva elutegevusega paikade puhul tavaline, moodustas lõviosa arheoloogilistest leidudest pigem uusaegne kraam, kuid leidus ka hilisraua- ja keskaegset keraamikat. Meiegi 2009. aasta augusti välitööd andsid lõviosas just kõige hiljutisemate sajandite leide: puhastasime välja tellistest ahju või pliidi rusulademe, lõigukese kunagise aia või tara postijäänustest ning mingi looma skeleti, kelle ristisime kutsuks, ent kes osutus mahamaetud seapõrsaks. Samuti korjasime mullast välja omajagu (vara-)uusaegset keraamikat. Ometigi küünitasid üksikud potikillud ka oluliselt kaugema mineviku poole. Näiteks oli ühe nõutüki ülaserva alla torgatud või puuritud auk täpselt samamoodi, nagu viikingiaegsetel pottidel Rõuges ja mujal Kagu-Eestis. Ka näisid mõned nõutükid pärinevat viikingiaegseist käsitsi vormitud ja hoolikalt viimistletud kaussidest. Sedasi tõukasid need üksikud keraamikakatked küla alguse veel vähemalt paarsada aastat varasemasse aega, meie ajaarvamise I aastatuhande lõppu.

(Võmmorski asulakoha põhiosa, kus toimusid ka 2009. aasta augustikuu päästeuuringud)
 

(Pisut kultuurkihti jääb ka teisele poole teed)

Võmmorski viikingiaegne või pisut varasemgi sünniaeg pole tegelikult isegi väga üllatav. Asulakohast vaid kriipsukene üle kilomeetri lõunakagus asub väike rühm vanu ümarkääpaid (muinsuskaitse all on neid kokku neli). On üks väike, kuid oluline põhjus, miks ma kunagi nende juures pole käinud – nad asuvad praegusele kontrolljoonele nõnda lähedal, sisuliselt õlg-õla kõrval, et niisama sealkandis luusimine sigitaks mulle kohe kindlasti igasuguseid legaalseid probleeme. Sellepärast peate piirduma fantaasiapiltidega neist toredatest kühmudest liivases männi-segametsas, abiks vaid Maa-ameti aerofoto, millele see neliknekropol ära märgitud. Päris täpselt me ei tea, kas sinna sängitatud inimsäilmed kuuluvad muistsetele võmmorsklastele või mõne teise lähikonna talu/küla rahvale. Teatud andmed vihjavad kunagistele kääbastele ka Võmmorski külatuumikule lähemal, Pelska vasakkalda kõrgel pervel, kuni Petseri Ehitus- ja Keraamikakooli ehitustööd need nulli hööveldasid. Praegu asub neis hoonetes piirivalvekordon.

(Neli kääbast on jäänud nibin-nabin kontrolljoonest meie poolele. Väljavõte Maa-ameti aerofotost, kultuurimälestiste kaardikiht)
 

Sealsamas Pelska perve all annab peaaegu veepiiril vulisevale jõele lisa väike läte. Meie päevil on tema väljavool suunatud torru, aga vanastigi oli ta üsna laialt tuntud. Lätte vett on peetud pühaks, eriti kasulikuks silmahädade vastu – sellest ka tema nimi Silmäläte. Kui üheksakümnendatel Võmmorskis suvelaagrites osalesin, siis tõime lättest 20-liitriste kanistritega joogivett. Isegi kogu Pelskat on öeldud pühaks jõeks, sest ta algavat 18 kilomeetrit üleval Pelska küla tsässona alt. Seegi paik jääb praegu teisele poole lõiketraati.

(Püha Pelska jõe ääres on püha Silmäläte. Sinna see lume sisse tallatud rada viib)
 

(Silmälätte vesi läbib enne jõkke jõudmist kunstliku sängi)

Setomaa on üleüldse selline sisutihe kant, tänu mitmekümne aasta pikkusele uurimistraditsioonile teatakse temast arheoloogilise nurga alt päris palju. Kahtlemata on veel palju üllatavat varuks tulevikukski. Ükskord liigub piir oma õigele kohale, kuhu ta 106 aastat tagasi sai paika pandud. Ehk saab siis taas võimalikuks Setomaad terviklikumalt paremini tundma õppida. Samas on Võmmorski juba praegu selline imeline killuke, millest aimdub terve Setomaa rohkem kui tuhande aasta peegeldus.