Jahe kevadpäev Põhja-Eestis. Tuul
püüdis kinnastamata sõrmi kohmetada nii palju, kui tema vägi lubas ning
päikesest polnud talle veel keelajat. Olin väisanud oma kallist maakodu ning
asunud parajasti tagasiteele, kuid juhtus parajasti olema üks neist kordadest,
mil otseminek ei tulnud kõne alla. Sellest johtuvalt põikasin niisama heast
peast Virumaa läänenaabri Järva maile, täpsemalt Koeru kihelkonda.
Mis mind seal siis ees ootas? Lakkamatu
nälg kodumaa enne- ja täismineviku tunnismärkide järgi on mind lohistanud mööda
asfalti ja kruusa, läbi võsa, nõgeste ja kõrrepõldude. Polnud seesinane kord
mingi erand. Erialasest kirjandusest oli mu mälusagaratesse sööbinud fakt, et
Preedi külas leidub üks säherdune muistne matusepaik, mida arheoloogid on kunagi
kaevanud – ja mida mina seniajani polnudki veel oma silmaga näinud!
Ega otsitava ülesleidmine
eriline pingutus olnudki. Esiteks on Preedi küla ise võrdlemisi keset
agraarseid kultuurmaastikke, nagu Järvamaal juba vanadest aegadest üsna
tavapärane. Teiseks puudus meeldiva vaheldusena vajadus mööda taevaisast
hüljatud rägastikke ukerdada, sest ka mainitud kalme ise asub keset agraarseid
kultuurmaastikke. Nii et suured seiklused jäid siin tõesti ära. Auto jäi teeserva
seisma, mina vantsisin ajaloo külmi tõmbetuuli trotsides muistsele pühapaigale.
1967. aastal lõi Preedi kalmekivide vahele labida maasse arheoloog Tanel Moora, kes selle ja järgmise aasta jooksul matusekoha läbi uuris. Ja mis siis selgus? Kalme oli rajatud tõenäoliselt 4. sajandil pKr, kuid selle konstruktsioonis puudusid klassikalised tarandid, mida rooma rauaajast muidu võinuks eeldada. Pigem võis teda pidada nelinurkse kujuga paekividest kangurkalmeks. Iseäranis vahvaid panuseid leidus siin üldiselt meie esiajaloos hämarast keskmisest rauaajast. Sporaadilisest kirjasõnast infopudinaid kokku otsides olen saanud järgmise esindusnimekirja Preedi panustest: tinast luunula-kujuline (ehk allapoole harudega poolkuu moodi) ripats, pronksist lahtiste otstega käevõru, rõngaspäise ehtenõela pea ning veel mingi ehte (võib-olla sõle?) vasesulamist nõel. Iluvidinate kõrval leiti kalmele kohaselt ka inimsäilmeid; oli nii põletatud kui põletamata luid. Millal kalmesse matmine ära lõpetati, selle kohta on eri autorid välja pakkunud erinevaid hinnanguid – ühtede meelest juhtus see juba 8. sajandil, teised aga on venitanud ta välja 11. sajandini.
Veidi on kahju, et Preedi kalmest näikse puuduvat mingi vähegi kättesaadav ülevaade. Sisu
poolest oleks asjal mõtet enam kui küll.
Kohapeal ei saa sellest vahest
nii selgelt aru, aga sel põllul on kõrvuti koguni kaks mäe-nimelist paika. Kui
uskuda kaarti, siis kannab kivikalme uhket Kuningamäe nime, kuid temast
vahetult loode poole jääb Kullamägi. Paljukest temas siis seal mäge on… Ega ma
tõesti alati ei adugi järvakate loogikat toponüümide valikul – hea näide on Nurmsi kivikalme, mis oma üsnagi imaginaarsest kõrgusest hoolimata on
ristitud Kirikumäeks –, aga Preedi puhul on asja uba hoopis selles, et ka
Kullamägi on arheoloogiline objekt. Näib, et kruusatee ja kivikalme vaheline
maa on millalgi (kui mitte kohe pärast kivikalmesse matmise lõppu, siis äkki
keskajal?) võetud kasutusele uueks kalmistuks. 1970. aastatel künti seal
kogemata välja naise ja lapse ühismatus. Kui ei teaks, siis ei eristakski
kunagist külakalmet põlluväljast, mille osaks ta tehtud on. Aga muinsuskaitse
all on igal juhul temagi.
Mõlemad kalmed jäid minust tol õhtul ahnelt kevadiselt jahedaid päikesekiiri neelama. Soovin neile ainult head.
