Nüüd kus suveleitsak koos
mõnede vaheldust toovate vihmasahmakatega on endiselt Eestimaa ilma tegemas,
kaevan mina unustuste setetest välja hoopis järjekordse talvise matka ja panen
selle oma toa leitsaku ja sadude eest kaitsvate seinte vahel kirja. Mäletavasti
valitsesid talvel vahepeal ka päris korralikud miinused ja maad kattis kaunis
lumevaip. Püüdsin neid nädalaid kasutada uute suusaradade avastamiseks ning
kuigi lõppkokkuvõttes jäi isiklik rahvasporditalv kesisemaks kui mullune hooaeg,
suutsin ma üht-teist lihastele kasulikku ja liigestele koormavat siiski korda
saata.
Ma ei pea Jõgeva maakonda just
üleliia võõraks kandiks, ometi on seal päris palju kohti, mis jäävad minu
senistest tavamarsruutidest vaid õige napilt kõrvale ning kus ma seetõttu üldse
käinud pole. Tol külmal, kuid mõnusalt päikeselisel veebruaripäeval võtsin ma
plaani tutvuda Kuremaa ja Pala suusaradadega, kuid enne seda teha ka põige
Ehavere kanti metsa, kus teadsin asuvat üht Muinas-Vaiga arvukatest
linnamägedest. Ühtlasi oli see viimane neist, mille pinnale ma oma jalga polnud
veel tõstnud. Viga karjus parandamise järele.
Linnamäeni pääseb kahest
suunast – kirdest Ehavere poolt või edelast Praaklima poolt. Valisin viimase. Jättes
auto asfaldile, rühkisin jala umbes kilomeetri mööda põldude ja metsatukkade
vahelist teerada ning ületasin osaliselt kraaviks õgvendatud Amme jõe. Voolav
vesi tõrkus lõplikult jääkaane alla sulgumast ning viis mõtte tahes-tahtmata taliujumisele,
kuid ausalt öeldes liiga ahvatlev see ka just polnud. Pärast Ammet tõusis teeke
üles metsasele seljandikule ning kui aeg küps, keerasin otsustavalt vasakule –
sinna, kus juba sajandeid oli seisnud Ehavere Kalevipoja säng.
(Ehavere linnamägi piilub salakavalalt metsapuude tagant)
Eesti linnuste levikukaartidel
paistab maa idaosa silma täppide eriti tiheda kontsentratsiooniga ning osa
sellest on ajaloolise Vaigamaa teene. Linnused pole siin enamasti kuigi suured.
Ehavere linnamäe õueala näiteks mahub ära 700 ruutmeetrile; talle ringi peale
tegemine võttis koos peatustega aega pelgalt mõne minuti. Samas kaitserajatiste
osas pole põhjust nina kirtsutada, nende kallal on ikka vaeva nähtud. Alustuseks
on väga hästi valitud juba tema asukoht Amme järsul lõunakaldal, kus jõgi
palistab pikka idast läände küünitavat seljandikku. Algselt oli kõige haavatavam
linnamäe läänekülg, mis kompenseeriti korraliku liivavalliga. Linnusehoovi
poolt ulatub see umbes 3,5 meetri kõrguseni, välisküljel koguni 5–6 meetrini. Valli
jaoks kaevati mulda ja liiva sealtsamast kõrvalt, nii et linnuse ja muu maa
vahele jäi täiendavat kaitset pakkuv süvendik. Madalat kaitsevalli on uuringute
käigus aimatud ka linnamäe kaguservas.
(Linnuseõue veidi madalam ja tasasem osa, kuhu sobib ehitada maju ja muid vajalikke rajatisi. Vähemalt niipalju kui ruum lubas)
Kahjuks ei oska ma väga palju kõnelda
sellest, millal kõik need pinnavormimised aset leidsid. Paljusid Vooremaa-Vaigamaa
linnamägesid on küll arheoloogiliselt uuritud – selles töös on kõige
järjekindlam omal ajal olnud Ain Lavi –, ent Ehavere linnus on põhjalikumatest
surkimistest kõrvale jäänud. Evald Tõnisson ja Toomas Tamla tegid 1975. aastal õuele
vaid väikese prooviaugu, leides 0,25–0,3 m paksuse tumedama mulla kihi. See
võib olla küll kultuurkiht, aga mida ta endas veel peidab, jääb ootama tuleviku
teadlaste avastusi. Kirvereeglina olid I aastatuhandel pKr ehitatud linnused sageli
üsna väiksed ning alles rauaaja lõpusajanditel kasvasid nõudmised nende suurusele
ja turvalisusele. Kes teab, ehk on Ehavere linnuski näinud oma elus mitut
erinevat ehitushooaega.
Olles nõnda tutvunud taas kord
ühe kena kinnismuistisega, kobisin tuldud teed mööda tagasi auto juurde. Ent päris
lahkuda ma veel ei kavatsenud. Luua kaudu sõitsin ma teisele poole linnamäge
päris Ehavere küla südamesse, kuna soovisin trehvata veel muinsuskaitsealust
asulakohta. Linnulennult jääb asula linnusest 700 meetrit kirdesse, samuti Amme
jõe kaldale. Ega temast eriti palju teada polegi – kümmekond aastat tagasi
tehtud arheoloogilise järelevalve käigus leiti siit vaid üks tavaline kedral
valmistatud savinõu tükk, mis võiks kuuluda vahest kesk- või varauusaega,
lisaks peoga lähimineviku pudinaid. Kuidas asula seostub linnusega, on niisiis
võrrand kahe tundmatuga, sest lisaks puudulikele teadmistele linnuse kasutusaja
kohta pole minu pikkade ahnete sõrmede vahele jõudnud ka avalikku infot asulakoha
võimalikust varasemast leiumaterjalist. Noh, ega kõike ei peagi teadma ju…
Muideks-muideks, ühe huvitava
asja sain sealsamas Ehavere kohta ometi teada. Amme jõel olla kohaliku
mälestuskivi järgi juba alates 16. sajandist kuni 1970. aastani seisnud
vesiveski, mis võiks muinashuvilistele olla tähelepanuväärne selle poolest, et
seal sündis 1900. aastal Eesti 20. sajandi arheoloogiat üks enim suunanud teadlasi
Harri Moora. Vahest mõjusid ümbritsevad muistised juba varajases nooruses soodsalt
tema hilisematele karjäärivalikutele. Kui nii, siis peame tõdema, et hoolimata
Ehavere linnuse ja asulakoha praegu veel ebamäärastest dateeringutest on nende
roll olnud üpriski muljetavaldav ka veel meile lähedastel aegadel.
1 comments:
Abimaterjale:
Rivo Bernotas. Aruanne arheoloogilisest järelevalvest Jõgeva maakonnas, Palamuse vallas, Ehavere külas vee- ja kanalisatsioonitrassi ning septiku kaevise kaevamisel arheoloogiamälestise asulakoht (reg nr 9270) kaitsealas. Tartu, 2015.
Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus, 20. Tartu – Tallinn, 2008.
Post a Comment