Genf: keldid, kristlased ja katastroofid

 

Esimesena, sest et kõige tähtsamana tuleb öelda, et Šveits on halastamatu maa, kuhu tavasurelikul asja olla ei tohiks. Kõik on kallis ja kes näiteks soovib siin kasutada telefonis internetti tavalise, harju keskmise eurooplase kombel, saab valusalt ninapidi veetud, sest ha! sinu telefoniarve viskab uusi rekordeid läbi pilvede hõredamate õhukihtide poole ning sina, vallavaene, ei saa sinna mitte midagi parata. Miks Šveitsit üldse külastada, kuulen teid nüüd küsimas. Jah, pole küll lihtne, ent teen ometi katse teda mõnevõrra rehabiliteerida, sest oma kalkusest hoolimata võib isegi Šveitsis üles leida sügava ajaloo nurgakesi, millega tutvumine ei tee iseenesest just paha. Meilgi oli vintsutuste kõrval ometi niipaljukest õnne ja vedamist, et oma Prantsusmaa reisi (loe eelmist muinasreisikirja) viimasel päeval kogesime Šveitsi läänesopis Genfis täiesti käegakatsutavat arheoloogiapärandit, mille eest – üllatus küll – ei pidanudki oma patust hinge turule viima.

 

Meie reisinädala eelviimasel ennelõunal naasime Prantsusmaalt Šveitsi, andsime rendiauto Genfi lennujaama ära ning aega jäi veel tublisti üle, sest meid Frankfurti sõidutav lennuk väljus alles õhtul. Mõtlesime, et oleks narr raisata väärtuslikke tunde oma elust lihtsalt suveunes konutades ning võtsime nõuks sõita Genfi linna vaatama. Minu süda tuksus kindlale plaanile: kui juba siiakanti on tuldud, vaadakem üle ka kohalik muinaspärand. Viimast õnneks leidus. Internet teadis kõnelda, et Saint-Pierre’i (maakeeli Püha Peetri) katedraali keldrikorrused tõotavad kaasahaaravat arheoloogilist elamust kõigile, keda sellised imelikud asjad peaksid huvitama. Mind huvitavad ja ega mu kaaslaselegi erilist valikut jää (ta pole ka eriti nurisenud). Ronisime mööda Genfi suvekuumi uulitsaid ülespoole ja otsisime katedraali üles. Nii pühakoda ise kui ka tema tornid ja keldrid olid tõepoolest külastajatele avatud ning täiesti mõistliku piletihinna eest tuhnisime me nad kõik mõistagi läbi.

(Genfi Püha Peetruse katedraal. Külastajatele on avatud nii hoone taha jäävad tornid kui ka maa-alune arheoloogiaväljapanek. Vasakul jälgib minu pildistamist tähelepanelikult pronksist prohvet Jeremia)
 

Prantsusekeelse Šveitsi vana ja kuulus linn Genf (prantsuse keeles Genéve, inglisekeelses pruugis Geneva) figureerib tänapäeval kõikvõimalikes edetablites ärilise aktiivsuse, jõukuse, kalliduse, elukvaliteedi ja rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterite hulgaga. Eluvõõra lumehelves-humanitaarina jätavad need nüansid mind võrdlemisi leigeks niikaua, kuni ma just ei pea nendega sarvipidi põkkuma. Sellepärast pöörangi oma pilgu möödanikku, mil maailm oli ilusam – või koledam. Genfi alguse leidmiseks tuleb rännata ajas tagasi enam kui 2000 aastat, mil siin elas ja toimetas keldi rahvas allobrogid. Nemad rajasid oma asula kohta, kus Juura ja Alpi mägede vahele kiilutud Genfi järve edelatipust voolab välja Rhône’i jõgi. Umbes 550 kilomeetri järel jõuab viimane Prantsusmaa lõunarannikule ning tervitab oma lõppsihtpunkti Vahemerd. Kusjuures, just eelmises, gallialaste lugu puudutavas reisikirjas mainitud Saône on Rhône’i suurim lisajõgi, mis nende kahe ühinemiskohas Lyonis veemahult vaid veidi-veidi oma emajõele alla jääb.

(Genfi järvest välja voolav Rhône'i jõgi, millest mul õnnestus pilt teha vaid liikuva bussi aknast)
 

Allobrogid võisid ju keldid olla, kuid see ei päästnud neid jamadest idapoolsete naaberkeltide helveetidega. Viimaste vastu tuli järveäärne asula veel noil La Tene’i kultuuri päevil ära kindlustada. Võrdluseks, samal ajal oli meil Eestis järk-järgult hoogu kogumas eelrooma rauaaeg. Kagu poolt lähenevate roomlaste vastu jäi allobrogide pingutustest siiski väheks. Aastal 121 eKr annekteeris Rooma vabariik Genfi, ehkki keldi eliit jäeti nähtavasti paigale kohapealseid asju majandama. Sellest võiks tunnistust anda Püha Peetri katedraali alt välja kaevatud uhke allobrogi matus viimasest Kristuse-eelsest sajandist. Keldilikke haudu võib seal muidugi veel olla.

(Genfi asutasid keldi rahvas allobrogid, kellest mõnede luud puhkavad siiamaani katedraali-aluses mullas. Millegipärast on ülakeha jäetud välja kaevamata)
 

(Lähem pilk asjale tekitab tunde, et antud isiku pea on erinevalt ülejäänud kehast hoopis põletatud ning tuleriidalt kogutud koljutükid seejärel enam-vähem õigesse kohta sängitatud)

(Inimeste kõrval näikse siia olevat maetud ka hobuseid. Vähemalt osa neist)

Ajalugu mainib veel ühte Julius Caesari nimelist roomlast, kes Gallia asehaldurina 58. aastal eKr Genfi silla ära lõhkus ja selle asemel 19-miilise (tänapäevase miili juures teeks see siis üle 30 km) valli Genfi järvest Juura mägedeni lasi teha, et helveedid sealt läbi ei pääseks. Ju siis pulbitses viimaste veres endiselt kihk vahel läänepoolsetele naabritele sõda teha. Just Caesari kirjatöödest leiame ka esmakordselt Genfi järve toonase nime Lacus Lemanus. Paljud romaanikeelsed kutsuvad järve siiani Léman või Lemano ning arvatakse, et samast tüvest võib olla kujunenud järve põhjakaldal asuva Lausanne’i linna nimi. Kui helveedid olid edukalt ära tõkestatud, sättis eelnimetatud Caesar asulasse roomlaste sõjaväebaasi ning kasvatas selle täieõiguslikuks linnaks.

(Caesari ajal muutud Genf senisest suuremaks ja tugevamaks. See Rooma müntide kängar (tegelikult koopia) pärineb nahkkukrust, mis võidi mingil põhjusel maasse matta vahemikus 75–50 eKr)

 

(Arheoloogilisi leide La Tene'i, Rooma impeeriumi ja rahvasterännuajast: potimajandus, ehted, õlilambid ja luukammid)

Vahepeal jõudis Rooma transformeeruda vabariigist keisririigiks ning 4. sajandi alguspooleks oli aeg küps usuvahetuseks – senise polüteistliku panteoni asemel toodi mängu monoteistlik kristlus. Muutused jõudsid peagi ka provintsidesse ning Genfi linna seati sisse piiskopitool. Mõistagi vajas piiskop lisaks toolile ka kohta, kus jumalateenistusi pidada, ning senise rooma usu pühapaigale ehitati millalgi aastate 350–375 vahel esimene kirik, nn põhjakatedraal. Peagi lisati komplekti lõunakatedraal, baptisteerium (ristimiseks mõeldud kirik või kabel) ning aatrium. Mainit ehitusobjektide elemendid on praeguse katedraali all ka täiesti tuvastatavad, kuigi kätt südamele pannes tunnistan, et kõigi nende üksteisega liituvate sama- ja eriaegsete kivimüüride virrvarris orienteerumine käis mul selgelt üle jõu. Sestap usaldan arheolooge, kes olid siin pikki aastaid möllanud ja väljakaevatud müüride ära tõlgendanud, nii et juuksed hallid. Nende ponnistuste krooniks olid eriaegsed ehitusetapid külastaja jaoks mugavalt tähistatud väikeste eri värvi märgistega. Siis ei pidanudki ise suuremat mõtlema.

(Jupike varase põhjakatedraali müüridest. Näituseetikettide info kohaselt on müürsepad kasutanud toonaseid Põhja-Aafrika ehituskunsti võtteid)

(Stiilinäide eri ajastute ehituselementide tetrisest: oranži tähistusega müürijupp pärineb 5. sajandist, punasega 5.–6. sajandist. Sekka veidi uhkemaid mosaiigikatkendeid)

(Vahel aga võisime imetleda veidi avaramaid tasandeid, nagu see piiskopi ametliku vastuvõtusaali mosaiikidega kaunistatud põrand)
 

Kristlus elas Genfi järve kallastel üle igasugused ajad, sama ei saa aga öelda riigivõimu kohta, mis selle usundi siia maanurka oli importinud. Põhjapoolsete rahvaste surve Rooma piiridele murdis ühel hetkel keisririigi vastupanuvõime. 443. aastal võtsid Genfis ja selle ümbruskonnas koha sisse idagermaanlased burgundid, kes olid mingil moel saanud Roomalt föderaatide ehk liitlaste staatuse. Ühe teooria järgi võisid burgundid pärineda vaat et meie endi aiaäärsest tänavast, täpsemalt Läänemere saarelt Bornholmilt, mille vanapõhja nimi on Burgundarholmr. Lõunas laienes burgundide kuningriik peagi, hõlmates suuri alasid tänapäeva Lääne-Šveitsist ja Kagu-Prantsusmaast, kuid see ei jäänud igaveseks püsima. 534. aastal tuli Genfil alistuda pealetungivatele frankidele ning burgundid sulandusid kohalikku rahvastikku, jättes endast maha vaid maa nime, mida nad napi sajandi jooksul olid jõudnud valitseda. Dijoni piirkonda Ida-Prantsusmaal, millest eelmises reisikirjas veidi lähemalt kirjutasin, kutsutakse praegugi Burgundiaks. Et sõja-aastate sekka sattus omajagu rahuaega, oli Genf ka veidi tumedavõitu varakeskajal täiesti arvestatav linn piiskopi ja katedraaliga künka otsas ning sadamakohaga all järveveeres.

(Varakeskaegne Genf maketil...)
 

(...ja sama koht praegu kirikutornist Genfi järve poole vaadates. Kõrge pursksammas on justkui mälestusmärk inimlike ressursside laristamisele, kuid selles võib aimata ka viidet millelegi ähvardavamale...)

99,999…% ajast on elu Genfi järve ääres ilus ja hea, aga mõnikord võib vaid üksainus päev kõik põhjalikult ära rikkuda. Tours’i piiskop Gregorius kirjutas oma kroonikas “Frankide ajalugu”, et 563. aastal kostus Genfi järve teises, idapoolses otsas, kuhu Rhône’i jõgi oma ülemjooksul suubub, Tauredunumi linnuse lähedal enam kui kahe kuu jooksul mägedest veidrat mürinat. Seejärel kukkus mäest pirakas tükk otse jõkke, tõmmates endaga kaasa inimesi ja hooneid ning sulgedes vetevoolu. Nagu teadlased meie ajal on leidnud, tõukas mürtsatus järsult liikuma setted, mida jõgi oli pikka aega järve kandnud, setted aga lõid omakorda järvevee rahutuks. Tulemuseks oli idast lääne poole rulluv murdlaine, mis võis järve keskpaigas koguni 16 meetri kõrguseks kerkida, et siis taas pisut maheneda. Või noh, mahenemine on siin vast natuke palju öelda, sest kui tsunami umbes 70 minutiga järve edelanurka jõudis, oli tema kaheksa meetrit Genfi linna jaoks ikkagi liig mis liig. Tours’i Gregoriuse sõnul paiskas laine üle linnamüüride ning – nagu lisab Avenches’i piiskopi Mariuse kroonika – tappis mitmed elanikud. Mõistagi kannatasid rängalt kõik teisedki järveäärsed külad ja linnad, mis tsunami teele ette jäid.

 

Keegi polnud osanud säärast õnnetust ette näha. Ega oskaks praegugi, kuigi uuringute käigus on avastatud, et 563. aasta tsunamile lisaks on hiidlaine üle Genfi järve rullunud varem veel vähemalt neli korda. See peaks järveäärsed inimesed mõtlema panema. Kui järve 19 000 aasta pikkuses ajaloos on midagi juhtunud juba viis korda, siis on tõenäosus selle kordumises… ütleme, üsna kõrge. Kus iganes leidub mägedes järske ja mitte üleliia kindlaid kaldapervi, uinub nende all sillerdavates järvedes üks hirmus ja taltsutamatu vägi. Isiklikult võin rõõmustada küll selle üle, et meie Genfi-külastus sattus päikeselisele suvepäevale, kus polnud ei hiidlaineid ega Montreaux’ poolt järve kohale rulluvaid suitsupilvi (jah, ka seda on ajaloos ette tulnud). Järve jahe rohesinakas vesi kutsus ujuma ega tekitanudki veidrat löövet, nagu veel mõnikümmend aastat tagasi võis hõlpsalt juhtuda; 1960.–1980. aastatel reostus vesi nii rängalt, et siit lahkus või suri maha suur jagu kaladest (teiste seas on kadunud endeemiline lõhilane Coregonus fera). Nüüdseks on keskkond taas puhtam ning vähemalt linnud, nagu laugud, tuttpütid ja punakael-lagled, näivad endid Genfi kaldavetes päris hästi tundvat.

(Kiviklibune linnarand. Taamal põhja pool sinavad Juura mäed)

 

(Tuttpütt tunneb end Genfi järve jahisadamas nagu vana kala)

Hiidlaine raputusest kuidagimoodi toibunud Genfis läks elu edasi ning väga laia pintsliga üldistatuna mitte just üleliia halvasti. Püha Peetri katedraal sai oma praeguse gooti stiilis väljanägemise 1160. aastate paiku. 1520. aastatel leidsid linnast peavarju Prantsusmaalt põgenenud Martin Lutheri ideede toetajad ning pärast tulist möllu katoliiklaste ja protestantide vahel kujunes Genfist Jean Calvini eestvedamisel kalvinistliku maailma keskus (n-ö kalvinistlik Rooma). Püha Peetri katedraalist eemaldati kalvinistlike väärtustele kohaselt enamik endisest kullast-karrast. 16. sajandi jooksul tugevnesid Genfi sidemed Šveitsi Konföderatsiooniga ning linn ise muutus aina jõukamaks. Päriselt liitus Genf ja selle ümbrus Šveitsiga 1815. aastal. Sellesse kuulub ta siiamaani.

(12. sajand tõi Peetri katedraalile gooti stiili, 16. sajandi kalvinistlikud meeleolud võtsid talt glamuuri mitu pügalat tagasihoidlikumaks)
 

Meie sõitsime õhtupoolikul tagasi lennujaama ning pärast pikka ootamist (sest otse loomulikult jäi lend omajagu hiljaks) lendasime lõpuks Maini-veersesse Frankfurti, kus meil õnnestus isegi üsna täpselt jõuda Helsingi Vantaa lennule. Põhjanaabrite püha pinda puudutasid meie jalad alles hilisõhtul, sestap magasime mõned napid öötunnid lennujaamas. Varahommikul sõitsime rongiga Vantaast Helsingisse ning sealt viis laev meid juba tõepoolest kodusele Eestimaale. Oli kurnav retk, ent nüüdseks on reisivermed jõudnud juba üksjagu paraneda ning tagasivaade käidud teedele sellevõrra lahedam. Teile soovitan Šveitsis olla küll ettenägelik, aga selle kõrval ka nautida selle maa looduse ja ajaloo rikkust.

(Viimane pilguheit Genfile põhja poolt. Vasakul järv, tagaplaanil Alpid. Lennukitiivad kandmas meid juba Frankfurdi poole)

Gillukesed Galliast

Mõnikord kannab elu meid kodutanumast kaugemale ning eks siis tuleb ka sellega kuidagimoodi toime tulla. Näiteks kui peaks tekkima hull, aga segane mõte minna puhkusereisile. Meil näiteks juhtus sedamoodi, et kutsuti pulma. Prantsusmaale. Mina polnud seda maad veel kunagi varem näinud ning olen tähele pannud, et mida vanemaks saan, seda suurema ettevaatusega kipun selliseid uusi suuri sihtpaiku ette võtma. Etteruttavalt kinnitan, et hoolimata paiguti päris rumalatest logistilistest katsumustest jõudsime ikkagi elusalt ja tervelt armsasse koju tagasi. Ning kompensatsiooniks kogu valule ja vaevale nägime mõnda sellistki paika, mis kahtlemata väärivad enamat muljetlemist.

 

Kellel kooli ajalootunnid just päris kuuri taga suitsu kimudes ei möödunud, ilmselt mäletab, et pea paar tuhat aastat tagasi hüüti Prantsusmaad hoopis Galliaks. Selle maa põhiasukad gallialased ehk gallid kuulusid keltide hulka. Antiikajal leidus kelte lõunapoolses Euroopas üldse väga arvukalt, erinevalt praegusest, mil selle keelepere keeli kuuleb vaid mõne Briti saare kõrvalisemas nurgas + Loode-Prantsusmaal Bretagne’i poolsaarel. Kuid pikas ajavoolus on keltide Galliagi pelgalt üürike ja üsna hiline episood. Siin tatsasid inimesed juba pea 1,6 miljonit aastat tagasi (neist on leitud mõned kivist töövahendid), siin ajas omi asju neandertallane, tundes rõõmu ja muret põhjast õhkuva jäämassiivi jahedusest, siit on pärit ka Homo sapiensi esimesed tõeliselt väljapaistvad kujutava kunsti meistriteosed. Aga isegi kui ma kogu hingest sooviksin kõnelda teile Lézignan-la-Cèbe'i varapaleoliitilistest kiviriistadest, neandertallaste kodukoobastest Le Moustier's või Brassempouy' mammutiluisest veenusekujust, pean siiski ausalt tunnistama, et need leiupaigad jäid meie teekonnast täiesti kõrvale. Sellepärast tulgem tagasi keltide manu, kelle tegutsemisjälgi on Galliamaal oluliselt rohkem, nii et isegi pulmade ja muu säärase kõrval leidus meil mahti neid märgata. 

(Punaste sõõridega on märgitud need kandid vanas Gallias, kus me veidi põhjalikumalt ringi vaatasime. Kaart: Wikimedia Commons)
 

Umbes 95% minu senistest teadmistest Gallia ajaloost pärineb mitte koolist, vaid ikoonilistest Asterixi koomiksitest, mida 90-ndatel religioosse palanguga tudeerisin. Sealtsamast pärineb ka suur osa mu ladina keele sõnavarast (“Errare humanum est”, “Vanitatum vanitas et omnia vanitas” jne). Ladina keel andis mõnes kohas ehk teatud leevendust mu üldisele umbkeelsusele prantsuskeelsete siltide lugemisel, aga rohkem oli praktilist kasu mu kaaslase prantsuse keele oskustest. Minu, monoglotikese, õnneks leidub internetis ka piisavalt normaalseid tõlkemasinad, mille abil leidsin väärt infot lähikonnas pikisilmi ootavatest antiikaegsetest vallalistest kinnismuististest. Neist nüüd lähemalt.

 

Pulmapidu peeti Prantsusmaa idaosas Dijoni linna lähistel. Minu suureks kergenduseks toimus kogu värk hiiglaslike urbanistlike umbkottide asemel maalilistes külades. Arvestades vana Euroopa põlluharimise pikaaegseid traditsioone, võisid pea kõikjal külasid ümbritsevad niidud ja muud väljad olla rohelust täis juba keltide aegu. Keldi rahva ilmumise üksikasjad on küll ebaselged, ent neid on seostatud urniväljade ja Hallstatti kultuuridega I aastatuhande alguspoolel eKr. Ühel meelel ollakse selles, et La Tene’i rauaaja kultuur 5.–1. sajandil eKr pidi juba kindlasti neile kuuluma.

 

Gallia nime sünnilooga on samuti mõistatusi. 4. sajandil eKr mainis Kreeka ajaloolane Tauromeniumi Timaeus Galaatiat, mis, üllatus-üllatus!, pole teps seesama Gallia, vaid hoopis piirkond keset tänapäeva Türgit. Uba on nimelt selles, et muist kelte elas toona koguni seal. Et reisikirjaga mitte liiga laiali valguda, jätame Väike-Aasia keldid oma põneva ajalooga sinnapaika ning piirdume tõdemusega, et kreeka ja ladina allikate Galaatia ning Lääne-Euroopa Gallia nimed pärinevad usutavasti ühest ja samast keldikeelsest rahva- või hõimunimest Gal(a)-to-. Üks hilisem suletsura, keegi Julius Caesar, kes olevat ka 1. sajandil eKr Prantsuse Gallia kandis reisil käinud, mainis, et sealsed inimesed kutsuvad iseennast Celtae. Gallia ja gallialased võisid järelikult olla neile kreeklaste ja roomlaste antud eksonüümid.

 

Nii suure maa puhul võib muidugi eeldada rohkelt eri tasandite lokaalidentiteete ehk teisisõnu, võime leida kõikvõimalikke nimetusi väiksemate piirkondade ja nende elanike kohta. Gallia keldidki jagunesid rühmadeks (kirjanduses nimetatud hõimudeks, ehkki ma ei tea, kas nad just kõik üksteisega hõimlased olid), kellest ühte idapoolset hüüti sekveenideks (ladina keeli Sequani). Nende kunagisel kodumaal meie ringreis peaasjalikult aset leidiski. Kohanimedes kajab sekveeni jälg tänapäevalgi vastu. Nii näiteks asus meie öömaja otse Rhône’i lisajõe Saône kaldal, mis on oma nime saanud gallide jõejumalannalt Souconnalt – täpselt nagu sekveenid isegi.

(Saône jõgi peaks pärimuse järgi kuuluma jõejumalanna Souconna valitsemise alla. Püüdsime hoida temaga sõbralikke suhteid)

Jõgi oli meeldivalt taheda põhja ja jaheda veega, põhjalasele just sobivate ujumistingimistega. Souconnat me ei näinud ning vahest oligi nõnda kõigile kõige parem. Ööbimiskohast mõni kilomeeter allavoolu on endale koha leidnud Pontailler-sur-Saône küla või alev. Selle kohta nuhkisin ma internetist välja, et asulat läänest piiraval mäekünkal resideerus ennemuistsel aal, täpsemalt meie ajaarvamise-eelseil sajandeil (s.t. La Tene’i perioodil) üks võrdlemisi oluline gallialaste küla. Elanike seas võis olla nii sekveene kui ka ühe teise gallide rühma lingonite esindajaid. Kuna aega jagus, tegime luulelise põike Mont Ardoux á Pontailler’i mäele, nagu teda praegu teatakse. Ilus koht, pole midagi öelda. Hilisemail aegadel on mäelaele koha leidnud nii Neitsi Maarja kuju kui ka mingid sidemastid. Kogu mäge kattev mullakiht võib olla tuugalt kultuuri ja arheoloogiat täis; läbi aegade olla siit igatahes leitud omajagu kraami. Ah et mida täpsemalt? Pole aimugi, aga uskuge mind, sest prantsusekeelne Vikipeedia väitis nii. Kusagilt mujalt head lisainfot põgusa otsimise peale silma ei torganud.

(Pontailler-sur-Saône'i kõrval oleva mäekese lagi võis üle 2000 aasta tagasi olla täis siginat-saginat, kui siin asus suuremat sorti Gallia küla)

(Siginat-saginat võis jaguda ka mäe nõlvadele. Praegu voogab siin vili)

(Jeesuslapsega Maarja tuletab igaks juhuks meelde, et kohalikud oma vanade keldi jumaluste kummardamise juurde ei naaseks)

50. aastatel eKr möllanud Gallia sõdade tulemusel (jälle see suletsura…) läks terve Gallia Rooma võimu alla. Sekveenide-lingonite asula ronis peagi mäest alla jõe äärde ning sai endale nimeks Pontiliacus. Temastki ei tea ma palju rohkemat kõnelda, kui et küla läbis siis tähtis maantee, mille äärde kerkis erinevaid kivihooneid. 2013. aastal georadardasid Prantsuse arheoloogiatudengid ühe tolleaegse tundmatuks soovida jäänud funktsiooniga ehitise vundamente (kel huvi, lugegu lähemalt siit). Rooma riigi võim hakkas vankuma, kui germaanlased, hunnid ja muud põhjapoolsed barbarid tema kaitsevõimekust aina tõsisemalt proovile panid. Galliassegi jõudsid korduvalt mitmed sõjajõud, kuid püsivama jälje jätsid maa ajalukku 3. sajandil sissetunginud frangid, kes siia pidama jäädes vahetasid oma senise germaani emakeele ladina keele vastu ning seda edasiste aastasadade jooksul järjest rahvapärasemaks ja/või kunstipärasemaks väänasid, kuni sellest saigi praegune prantsuse keel. Gallialaste, roomlaste, frankide ja jumal teab veel kelle kompotist kujunes niisiis tänapäevane Prantsusmaa elanikkond. Pontiliacus pidas kõigile muutustele kuidagimoodi vastu ning elab oma tasast elu Saône-äärse Pointaller’ina – seda ta nimi maakeeli just tähendab – edasi.

 

* * *

 

Kui nüüd lugeja annab vast andeks, et MUINAS-reisikirjades vahel ka häbematult uutest asjadest heietan, siis tahaksin kindlasti lisada veel paar sõna Prantsuse-Saksa piirimaast Alsace’ist / Elsassist, kuhu me oma reisil samuti pisut põhjalikuma põike tegime. Sõltuvalt sellest, kumb riik on parasjagu hoidnud jämedamat otsa, on see piirkond kuulunud kas Prantsusmaale või Saksamaale (viimased 100+ aastat Prantsusmaale) ning kohanimedeski leidub nii prantsuse- kui germaanipärast. Ent mitte ainult neis. Linnade ja asulate ajaloolised tuumikud näevad välja otsekui mõnest vendade Grimmide saksa verisest muinasjutust välja hüpanud unenäomaailmad. Näiteks Colmar, mille ajalugu algab 9. sajandil Karl Suure valitsemisperioodil, lööb ka kalestunud südame pahviks oma värviliste ja nukulike, peaasjalikult 16. ja 17. sajandist pärinevate vahvärkstiilis majakestega. Kellel sedasorti nunnudus hinge paitab, võib kohapeal ära käia küll. Aga see pole veel kõik…

(Varauusaegsed vahvärkstiilis majad ja nendevahelised paaditatavad kanalid teevad Colmarist ühe Alsace'i ilusaima linna)
 

(Puunikerduse ja krohvimiskunsti sümbioos Colmaris)

Linnalähedaste mägede otsa on keskaja jooksul ehitatud kokku viis kivilinnust. Muidugi ei suutnud me (loe: mina) nende kõrgelt ülevalt kostuvale kutsele vastu seista ning võtsime nõuks rühkida uljalt nende poole, sest, noh, oli vaja. Kitsuke autotee käänutas läbi metsa üles, viimase lõigu forsseerisime jalgsi. Kampaania tasus end ära. Seal kõrgemal suviselt uputava roheluse sees ta paistis – Château Hagueneck ehk Haguenecki linnus.

(Juba maanteelt torkas silma mäetipus kõrguvad linnusevaremed. Nagu hiljem selgus, võis see olla Kaysersberg, aga meie tee viis teise linnuse juurde)

(Hagueneck näeb eemalt välja nagu üks puude sekka ehitatud keskmisest tugevam harakapesa)
 

Linnust mainiti esimest korda aastal 1263, mis annab tema usutavaks sünnisajandiks 13. Tollal kuulus see kohalikule aadlikule Burcart von Hageneckele, kes ise elas ilmselt püsivalt kusagil normaalsemates tingimustes. Kantsi tagasihoidlikke mõõtmeid arvestades tundub, et isegi püsigarnison võis koosneda vaid mõnest üksikust sõjamehest. Küllap nad passisid enamasti üleval tornis ja kiikasid üle Elsassi, püüdes aimata võimalikke vaenlaste liikumisi. Sajandite jooksul käis linnus läbi erinevate omanike kätest, kuid nagu meilgi selliste militaarobjektide puhul tavaline, jäi sõjakunsti arenedes ajale ikka enam ja enam jalgu. 1640. aastaks oli Hagueneck varemetes ning sealt edasi on tema roll piirdunud pigem maastikudekoratsiooni, muinsusmälestise ja matkaturismi sihtkohana. Aga ilus vaade avaneb tema tornist endiselt!

(Haguenecki siseõu mahutas oma helgematel päevadel enam-vähem kümmekond meest ja neli hobust. Või vastupidi)

(Kitsuke järskude astmetega keerdtrepp annab üles torni tõustes autentse keskaja tunde. Ilmselt pakuks sama ka käkaskaela allaveeremine, ent meie jätsime selle atraktsiooni vahele)

(Haguenecki torni tipust avaneb vaade Alsace'i / Elsassi tasandikele. Peaaegu sama ilus nagu Eestimaa!)
 

Mis aga 1640. aastaks kindlasti varemeis polnud, vaid koguni ehitusbuumi koges, oli läheduses mägede jalamil paiknev Riquewihri linnake. Colmari vanalinn on oma arhitektuuri poolest päris kena, aga Riquewihr on isegi temast hulga nunnum. Märksõnadeks taas 16.–17. sajandi vahvärk. Tõsi, Riquewihri sünnilugu ulatub koguni Rooma aegadesse, millest pärinevad mõned asula kaitserajatised, ning aastal 1049 mainiti teda ühes annetusdokumendis Richovilare nime all. Kogu piirkond on juba kaua-kaua aega olnud pühendunud veinitootmisele ning viinamäed ümbritsevad Riquewihri igast küljest nüüdki. Siit liikus uimastavat toodangut ka Hansa Liidu kaubandusvõrgustikku; Riquewihri viinamarjadest pressitud kääritatud jooki võisid nautida ka Vana-Liivimaa jõukamad veinisõbrad ja joodikud. 13. sajandil andsid maaisandad külale linnaõiguse ning see ümbritseti tugeva müüri ja vallikraaviga, millest viis läbi kaks suuremat väravat. Ülemine värav, “Dolder”, on praegugi alles, alumine aga lammutati 1804. aastal uue klassitsistliku raekoja ehitamise käigus.

(Riquewihr on ümbritsetud linnamüüriga (esiplaanil) ja viinamägedega (tagaplaanil))
 

(Üks nurgatorn või see, mis temast on aja jooksul järgi jäänud)

(Ülemine linnavärav on säilitanud üsna eheda keskaegse väljanägemise)

(Alumine, põhiline linnavärav asendati 1804. aastal klassitsistliku raekojaga, mille sisse jäeti lihtsalt suurem auk liikluse jaoks)

Lõviosa Riquewihri võlust seisneb aga tõepoolest tema 16. ja 17. sajandi jooksul kujunenud vanalinnas. Erivärviliste majade lõbusad ansamblid, kohalikust liivakivist vormitud ukse- ja aknaraamid ning mitmesaja-aastased puitkonstruktsioonid, mis on jäetud kunstipäraselt krohvist välja, aitavad kõik kerge vaevaga luua ettekujutuse ühe väikese linnakogukonna kesk- ja varauusaegsest igapäevaelust. Tänavad muidugi ei taha eriti kõnelda sellest, et 1525 oli Riquewihr tõmmatud talurahvasõtta või et Kolmekümneaastases sõjas rüüstati teda korralikult 1635 ja 1652. Pigem lubavad nad turistidel kergendada heldelt pangakontot peatänava muretutes suvekohvikutes ning kasvatavad kenasid roniroose. Õnneks pole külastajad siiski hõivanud kõiki soppe ja nurgataguseid ning nii võivad unistavad uitajad (nagu meie) leida piisavalt vaikseid kõrvaltänavaid ja hoove, mis nägid ilmselt enam-vähem samasugused välja ka nelisada aastat tagasi.

(Riquewihri põhitänav on täis kiusatusi)

(Roniroosid otsekui Anderseni muinasjutust. Rottide ja laste puudus jällegi panevad mõtlema, et ju siis jäid ka Riquewihril omal ajal rotipüüdjatega lepingud lahtiseks...)

(Väike vahvärklik sisehoov. Ent taas kord - ei rotte ega lapsi...)

(Ida-Prantsusmaa on rikas liivakivi poolest, millest on mõnus valmistada ilusaid ukse- ja aknadekoore)

Järgmises reisikirjas pajatan lähemalt meie reisi viimasest päevast, mille veetsime Šveitsi piirilinnas Genfis ning kus samuti ei saanud kuidagi läbi ilma arheoloogiata.

Saatserinna püha kese

Setomaa 12 nulgast jäävad tänapäeval kolm täielikult hallustraadi ehk Stalini aegu mahatõmmatud Eesti-Vene piiri taha ning kas või millal tekib meil taas võimalus neid külastada või mis neist tulevikus üldse veel järgi jääb, teavad vaid kõrgemad väed seal kusagil üleval. Et kolm nulka asuvad ka täies mahus Eesti poolel, võime lihtmatemaatika abil välja rehkendada, et kokku kuus ehk teisisõnu pooled seto nulgad on rebitud kahe riigi ja maailmakorra vahele ning võime ainult samadele kõrgematele jõududele tänulikud olla, et kõigist neist jäi suurem tükk just Eesti poolele – vilets vinne viir pole teadupärast ühelegi rahvale üleliia tervislikult mõjunud.

 

Üks sellistest äranuditud servadega nulkadest on Saatserinna, Eesti-poolse Setomaa idasopp, mida me külastasime tänavu 18. mail seoses Muuseumiööga. Nulgas Samarinna külas asub Saatse muuseum, mis alles tunamullu avas oma uusima, piirile pühendatud püsinäituse. Piirist kõnelemine on õigustatud; eks jookseb see pagana hallustraatki muuseumist pelgalt mõnisada meetrit eemal palumetsas, nii et uudishimulikel on mõistlik seal küngastel lookleval matkarajal meeled valla hoida. Muuseumiööl aga toimus ringkäik peamiselt Saatse kirikus ja surnuaias, kus meie grupijuhiks oli ülempreester isa Andreas, ning muuseumi perenaise Korela Tea juhtimisel veidi ka külavahel ja muuseumis endas.

(Saatserinna kalmistuvärav ja maikuised tärkavad tammelehed. Kõivul seal taamal on lehisse saamine käinud kiiremini)
 

Esmalt väärib äraõiendamist kirikuküla ja tema ümbruskonna nimi. Vana seto pruugi perra on see Saatserinna (ka Satserinna, Saadserinna jne). Nagu paljudel teistelgi ümbruskonna küladel, pärineb nimi tõenäoliselt vene keelest. Viimases pruugitud nimevariant Зачеренье võib tähendada eri oletustel kas tammikutagust või turbasootagust. Kohanimeuurija Jaak Simm on välja pakkunud, et seda nime kandis esmalt just laiem kant ning alles ajapikku jäi ta külge ka kesksele külale. Võib olla küll – teadaolevalt on alates 1627. aastast Saatserinna küla kandnud hoopis Korki (Горки) nime. Seegi on ilmselt venekeelse algupäraga, tähendades väikest mäekest. Eesti poolt lähenedes hakkab tõepoolest juba eemalt silma, et terve küla koos kirikuga tõuseb ümbritsevatest nurmeväljadest veidi kõrgemale.

 

Korki andis ajapikku teed Saatserinnale ning pärast seda, kui piirkond eraldati 1922. aastal – juba Eesti Vabariigi all – omaette vallaks, hakkas Saatserinna nime sabaots vägisi küljest murenema. Nõnda sai vallast Satseri ja 1930. aastate lõpuks juba praegugi ametlikult püsima jäänud Saatse. Aga et meie võrguraamat hindab vanu ja väga vanu asju, siis püsime edaspidi truud ainult algupärasele Saatserinna nimekujule.

 

Nagu mainit, kannab Saatserinna nime niisiis lisaks külale ka terve nulk. Lähedal Pihkva järve ääres leidub küll ka suuri vene külasid, ent seto pärimus on nulkadesse lugenud reeglina seto külasid. Ega sellega ka alati asjad selged pole, sest etnilised piirid on Setomaal alati vongelnud siia-sinna ning praegune vene küla võis alles paarsada aastat tagasi olla seto mis seto. Ning õigupoolest ka vastupidi. Kas või siinsed pea eranditult venelikud külanimed on pannud uurijaid vahel arvama, et seto asustus peab olema vene omast noorem. Ma ise olen ka selle üle vahel pead murdnud, aga suurt selgust pole kätte saanud. Näib, et piirialadel on kakskeelsust ja keelevahetusi minevikus ette tulnud sagedaminigi, kui ette kujutame. Samuti ei pruukinud kodune, siseringi keel ja väljapoole suunatud keel olla kaugeltki üks ja sama. Kui esimeseks oli seto ja teiseks vene keel, pole imestada, et ametlikesse dokumentidesse said kirja ainult paikade venekeelsed nimed.

 

Pika ajaloo vaates ei näi Saatserinna nulk just üleliia vana olevat. Kui välja arvata Pihkva järve veered ja Piusa alamjooksu kuivemad nukid, kust on teada mitmeid I aastatuhande II poole liivakääpaid ja paar linnamäge, pärinevad sisemaised arheoloogilised asustusjäljed enamjaolt keskajast. Võib-olla ainult Moložva ehk Molosa jõekese äärne Pattina küla Saatserinnast paar kilomeetrit lõuna pool kuulub juba hilisrauaaega. Ega keskaegki olnud teab mis erakordne rahu- ja õnnepõli, aga näib siiski, et rahvast sündis sellal niipalju juurde, et tuli hakata mõtlema uute talude ja külade rajamisele ka suurematest veekogudest kaugemale. Sellised uusasulad said oma põhielatise kõigi eelduste kohaselt just põlluharimisest. Oma tõuke võis piirkonna eluolule anda 15. sajandi lõpus Petseri kloostri asutamine mõniteist kilomeetrit edela pool. Kloostrist hakkas käima maantee lähimasse Pihkva järve sadamasse Krupasse otse läbi Saatserinna kandi. Nii tekkisid kohalikel ka eeldused väikeseks lisateenistuseks kala või muu järvelt toodava kraamiga kauplemiseks. Näiteks etnoloog Mare Pihol on umbmääraseid andmeid Molosal toimunud pärlipüügist. Pärlitega kaunistati Petseri kloostris ja ümberkaudsetes kirikutes ikoone.

 

(Niimoodi see pärlipüüdmine Molosa jõel välja nägigi... Või siis mitte. Teise kalda metsaviir jääb juba Vene poolele, seetõttu pidin ka Eesti piirivalvuritele dokumenti näitama)

Pühadest asjadest tahtsingi ma õigupoolest nüüd veidi rohkem kõnelda. Sel mahedal kevadõhtusel ringkäigul näidati meile neisse puutuvat omajagu. Ütleksin koguni, et Saatserinna nulgas ongi pühad paigad ja asjad koondunud ühte punkti, otsekui valitseks siin teatud vaimne gravitatsioonikese.

 

Millal see gravitatsioonikese kohalikele inimestele oma mõju hakkas avaldama, pole aasta täpsusega võimalik öelda, aga vahest tundsid seda juba esimesed palosid põlluks raadanud asukad. Igatahes on rahvajuttudest meie päeviks üles tähendatud mitu lugu, mis seletavad siinse püha ajaloo sündi. Neist ühtede järgi leidnud kord karjused võpsikus mööginud lehmale järgnedes kase otsast ehk männi juurte vahelt Püha Paraskeva puusli ehk ikooni, puu all aga olnud kaks kiviristi. Ikoon viidud küll Pihkvasse, küll Peterburi (mida küll sellal tegelikult veel olemas olla ei saanud), aga see tulnud alati imekombel ise puu manu tagasi. Olukorda vaagides leidnud targad mehed, et ju see siis peab üks püha paik olema, ning ikooni leiukohta ehitati väike tsässon. Hiljem, kui rahval juba raha rohkem käes, tehtud tsässona asemele juba kirik.

 

Teised jutud teavad, et üks kivirist olla esmalt leitud kuskilt Pihkva järve äärest (mainitud on näiteks Krupa küla) ning sinna tahetud seepeale mõistagi tsässonat ehitada, aga vaat kus lops! – rist kadunud öösel ära ning tüki otsimise peale leitud see hoopis mitu versta eemalt Saatserinnast. Noh, mis seal ikka, rist veetud endisse kohta tagasi, kuid sama asi kordunud veel mitu korda. Viimaks tulnud ka risti leidja mõttele, et küllap on õige tsässon ehitada paika, kuhu rist ise minna soovib. Tsässona asemel tehtud Saatserinna aga juba ühekorraga uhke kirik.

 

Sarnaseid imelisi pühaste ilmumiste ja ristide isetahtlike rändamiste lugusid on Setomaal ja mujal õigeusu ruumis pajatatud mujalgi. Kes vähegi nende tõepärasuses kahtleb, tutvugu vaid käegakatsutavate tõenditega. Nii Paraskeva pühane kui kivirist asuvad praegugi kirikus. Rist on raamitud kena hõbetatud messingpalistusega – tea, kas selleks, et ta igaks juhuks oma meelt ei muudaks ega kuhugi mujale ei läheks? Aga tõenäoliselt on ilustused lisatud eelkõige suurest austusest, sest kui tal ikkagi oleks põhjust lahkuda, küll ta siis ka läheks, hoolimata ühestki lukust või riivist. Nüüd liigub ta vaid kord aastas, nimelt kiriku ja kogu Saatserinna nulga suurimal pühal päätnitsapäeval, mis liikuva pühana on reede enne iljapäeva 2. augustil. Suurkannataja Paraskevale pühendatud jumalateenistusel kantakse kivirist ja ikoon ristikäigul ümber kiriku ning kes nende alt siis läbi läheb, saab uskumuse järgi oma hingelistele ja vaimlistele muredele suurt leevendust.

(Püha Suurkannataja Paraskeva ikoon ehk pühane Saatserinna kirikus. Seto kombe kohaselt on ta rüütatud punavalgesse pühaserätikusse ning kaela riputatud hõbedast rahadsõ')

(Saatserinna kandi kõige püham kivirist asub kirikus klaasi all ja on kõrgesti austatud)
 

(Risti palistab ka spetsiaalselt tema mõõtudele valminud metallümbris)

Praeguse kiriku kõrval kasvab ilus mänd, kust, võiks arvata, see Paraskeva ikoon leitigi, aga tegelikult on see heal juhul vaid esialgse püha puu järeltulija. Nimelt on kirjalikest allikatest teada, et männi kõrvale ehitatud tsässona juurde käis rahvas vanasti püha pidamas ning leiba, juustu ja võid annetamas nii innukalt, et õigeusu kirikuvõimud hakkasid sellele juba viltu vaatama. Nii laskis Pihkva asehaldurkonna valitsus tsässona ja tolleks ajaks mahalangenud männi 1784. aastal minema vedada ja kusagil kaugemal ära põletada.

(Kiriku kõrval kasvab kena mänd, kes tuletab meelde loo imettegeva ikooni leidmisest)
 

Päris tühjaks Saatserinna püha kese selle radikaalse aktsiooniga ometi ei jäänud. Ehkki tsässon oli nüüd hävitatud, oli tema kõrval juba tükimat aega seisnud ka puust päris kirik. Viimast märgiti esmakordselt juba 1663. aastal ning ta asus seal tõenäoliselt kuni 18. sajandi lõpuni. Praegu on selle ilmselt üsna väikese kiriku altari asukoht tähistatud surnuaias kivitulba otsa kinnitatud raudristiga – see on õigeuskliku traditsiooni nägemuses endiselt nii püha koht kui veel olla saab kuni aegade lõpuni. Vanast kirikust on säilinud ka kuninglikud väravad, mida võib näha uues kirikus seina ääres.

(Vana kirik asus uuest mõnikümmend meetrit lõuna pool. Lihtsalt tähistatud altarikoht on endiselt äraütlemata püha)

(Vana kiriku kuninglikud väravad on hoolimata aja tuultest säilinud ning neid hoitakse sellises klaasitud kastis)

 

Praegune kivikirik või vähemalt selle esimene osa valmis 1801. aastal mõnikümmend meetrit põhja poole. Ehkki pühakoda on hiljem koguduse kasvades pikendatud, jätab ta seestpoolt endiselt mulje, nagu siseneksid koopaseinte vahele. Õigupoolest võikski üks kirik minu poolest just koopa moodi olla. Varakristlik usuelu käis (küll olude sunnil) sageli just katakombides ja muudes varjatud käikudes ning eks ole ju paljud-paljud pühaduse igatsejad peitunud argielu eest niisketesse pimedatesse koobastesse, kus välised võbelused ei pääseks pikki palvemõtisklusi segama.

 

(Uus kirik väljast. Altaripoolne, s.o. parempoolne ots on varajasem ehitusetapp, torniga lääneots mõnevõrra hilisem. Eri etappe reedavad muuhulgas akende veidi erinev kuju)

(Kirik seest. Püha rist on pildi paremas servas, selle tagune Jeesuslapsega Jumalaema kannab nii nagu Püha Paraskeva seto kombe kohaseid hõbeehteid. Vasakul servas paistev Jeesuse Kolgata-figuur on kaetud seto pühaserätiga)

(Saatserinna kiriku ikonostaas. Ees paremal Püha Paraskeva ikoon)

Lisaks vana kiriku altarikohale võib surnuaial jalutades veel üht-teist põnevat silma hakata. Uusaegsete matuseplatside, ristide ja hauakivide rägastikku on end ära peitnud mõnigi iidne kiviristike. Tagasihoidlikud mõõtmed lubavad neil üsna edukalt varjuda, nii et ega ma päris täpselt teagi, kui palju neid seal õieti on (osade kirjade järgi vähemalt neli). Mälu toel õnnestus mul üles leida kaks 14.–16. sajandisse dateeritud risti. Aastaid tagasi seisnud veel ühe risti tükk Saatse Muuseumi sissepääsu kõrval betoonpostamendil, kuid muuseumi perenaise Korela Tea sõnul on see nüüdseks kiriku juurde toodud – kahjuks jäi mul üle küsimata selle täpne asukoht. Olgu see siis teiseks korraks avastada.

 

(Väike keskaegne kiviristike on osanud end haudade vahele ära peita. Sellest hoolimata on ta kaasatud sujuvalt modernsesse kalmistukujundusse)

(Teine vana kivirist on samuti saanud naturaalseks osaks tänapäevasest kalmistukultuurist)

Mitmesaja aasta vältel on Saatserinna koguduses olnud nii seto kui vene rahvast ning üldjoontes said nad omavahel vist üsna normaalselt läbi. Üle-eelmise sajandi lõpus ja eelmise sajandi alguses toimetas kirikus Pihkva järve Kaamenka saarelt Muudova külast pärit aktiivne preester Vassili Solovski. Tema eestvõttel remonditi kirikut, ehitati kalmistule kivist aed ümber ning hoolitseti laste hariduse eest. Paraku jäi ta ette kommunistidele. 1918. aasta lõpus arreteeriti preester Vassili koos kogudusevanem Stepan Grivonogoviga ning viidi Petserisse. Umbes samal ajal oli Eesti keskjoonel toimuvas võitlustes punaväelaste ja Eesti rahvavägede vahel kaldunud kaalukauss viimaste kasuks ning 1919. aasta jaanuaris hakkasid nad juba Lõuna-Eesti poole suruma. Punased läksid sellest närvi ning nagu närvi läinud punastel läbi ajaloo on ette tulnud, otsustasid enne taganemist 12. jaanuaril Petseri raudteejaamas kõik oma vangid ilma kohtuta maha lasta. Sama tehti muide kaks päeva hiljem ka Tartus. Hukatud kirikumehed maeti Saatserinna kirikaeda ning kuigi hilisema nõukogude okupatsiooni ajal püüdsid uued punased mälestust neist hauatähiste õhkulaskmise abil maa pealt kaotada, püsis teadmine ja mälestus kohalike seas edasi. Nagu hästi teame, sai ka seekordne punaste aeg lõpuks läbi. Eesti Apostlik Õigeusu Kirik kuulutas 2004. aasta päätnitsapäeval preester Vassili ja kogudusevanem Stepani pühakuteks, oma usu eest kannatanud märtriteks. Nende hauad on hõlpsalt leitavad, kui kohe surnuaia väravast sisenedes paremale pöörata.

(Setomaa pühakute Saatse Püha Vassili ja Püha Stefanuse hauad. Preester Vassili oli pärit lähedasest kalurikülast Muudovast, kirikuvanem Stepan (Tepo) Lädina külast. Viimast kujutatakse ikoonidel seto rõivih)
 

Paraskeva Päätnitsa kirikust on nüüd nii palju juttu olnud, et võib täitsa meelest minna, et Saatserinnas on tegelikult veel teinegi kirik. See on õkva vana kiriku peauksest välja vaadates teisel pool surnuaiatara seisev maakividest ja tellistest hoone. Kuid pole tal ei torne ega kupleid, teda katab kõige lihtsam madal eterniitkatus. Tänapäeval teeb tema leidmise kergemaks vastu tara püstitatud infotahvel, aga pikka aega oli ta võhikule silmale vaata et nähtamatu. Selle kiriku lugu algas 1930. aastatel, mil Eestis püüti segakogudused muuta üherahvuselisteks. Saatserinna puhul tehti otsus ehitada setodele eraldi Peeter-Pauli kirik. 1938 asuti tööga tublisti peale, kuid II maailmasõda lõi kavad sassi ning päris valmis sellega ei jõutudki. Kirikus oli pikka aega hoopis masinate remonditöökoda. Kas seal ka midagi praegu sees tehakse, ei mõista ma teile öelda.

(Peeter-Pauli kirikul polnud õnne kunagi lõpuni valmis saada. Samas mine sa tea, mida tulevased ajad temaga seoses toovad)
 

Hea meelega jätkaksin oma juttu juba Pihkva järve äärsete ajalooliste imedega, millest seal kindlasti puudu ei tule, kuid kahjuks on piir ees ja kinni. Kohe II maailmasõja järel joonistati enamik Petseri maakonnast igaks juhuks Vene NFSVSJDHGDHFVFVF-i osaks, sealhulgas kõik järveäärsed vene kalurikülad, ent ka mitu Saatserinna valla seto küla. Kui veel väike põnn olin, vedasid Saatserinnas kokkuostupunktis töötanud vanavanemad mind mõnikord Kruppa suplema ja vist mõnele poole mujalegi, uuemal ajal pole aga olnud kordagi võimalust sinnakanti nina pista. Samamoodi nagu näiteks paljudel setodel on olnud raske Vene poolele käia omaste haudu hoolitsema, on piiritagustel järveäärsetel elanikel jälle keeruline tulla Saatserinna kirikusse ja haudadele. Impeeriumi haare näikse esialgu veel pigistavat.

 

Pühad asjad aga, need oskavad oodata…