Metsepole

See matk oli mu ajusagarate vahelistes mõtetes tasapisi tiksunud juba mitu aastat. Midagi keerulist siin polnudki – käia Pärnumaaga piirnevas Läti osas otsimas vanade liivlaste jälgi. Nende loo algusotsaks võib lugeda hilisrauaaega vahemikus 11.–13. sajandil (sisuliselt juba keskaeg, ainult et ilma sakslasteta) ning lõpuotsaks 19. sajandi keskpaika. Esimese ajastuga seostuvad Metsepole nimeline maanurga asjatoimetused, teisega viimaste Liivimaa kubermangu liivi keele oskajate siit ilmast lahkumine. Nende vahele jääb üle poole tuhande aasta vaiksemat aega, mil liivlased eriti ajaloo valgusse ei jõua. Ning muidugi pikeneb nende lugu ka veel otstest mõlemasse suunda – maailma asjadel on kord juba kombeks omada lugu enne algust ja pärast lõppugi.

Taoliseks matkaks sobivad hästi muidugi kõik aastaajad, aga kevad loob rändudeks erilise tunde. Tol aprillipäeval torkas mõnigi kord südamesse kiusatus heita kõrvale kõik muud plaanid ning lihtsalt sõita kauguses sinavasse tundmatusse ja sealt edasi järgmistesse tundmatustesse. Aga kuigi seda tegelikult ei juhtunud ning koos kaaslasega jõudsime juba samaks õhtuks koju tagasi, pakkus ka see 500-kilomeetrine ring vaimule piisavalt kosutust. Ja väsitas muidugi korralikult ära.

 

(Kus algavad liivad, algab liivlaste maa)

Metsepole oli ajaloolistest liivlaste maadest põhjapoolseim, piirnedes lõunas koivaliivi aladega (piiriks võis olla Aģe jõgi, mille liivi nimevariant ’Aija’ tähendab äärt või piiri), kagus väikese Idumeaga (mida asustasid tõenäoliselt samuti liivlased), idas latgalide Talavaga ning põhjas eestlastega. Siit vaadatuna on enim kirgi soojendanud just liivi-eesti piiri küsimus. Mitmed märgid näitavad, et muistseil päevil ulatus liivlaste asuala praegusest Eesti-Läti piirist tükk maad rannikut mööda põhja poole. Näiteks on Häädemeeste kandi murdekeeles liivi keelega mitmeid ühiseid jooni, mis viitab sellele, et siin on kunagi elanud liivlasi ning liivi keel seega mõjutanud kohalikku eesti keelekuju (põnevat lugemist pakub ses vallas näiteks mu hea sõbra Patrick O’Rourke’i bakatöö). Urmas Sutrop on piiri kohta arvajad jaganud laias lehes kahte lehte – ühed on võtnud aluseks Henriku Liivimaa kroonikas esinenud võrdlemisi napisõnalised teated Metsepolest eestlaste maale Soontaganasse liikuvatest sõjasalkadest, millest võib (ehkki siiski kaude) järeldada, et Soontagana algas alles umbes Pärnu ehk Sauga jõe suudmest ning kõik, mis jäi sellest lõuna poole, pidi järelikult olema veel Metsepole jagu (selle poolt on ka Sutrop ise). Teised on oma järeldused ehitanud ühe 1259. aastal eestlaste ja liivlaste vahel sõlmitud lepingu najale, mille kohaselt pandi nende omavaheline piir paika Laigiste nina ja Lemmejõe joonele (praegusest riigipiirist kümmekond kilomeetrit põhja pool). Selle puhul jääb suur küsimus, kas too leping kinnitas üle juba kunagi varem kujunenud piiri või pandi paika täiesti uus olukord. Eksisteerib ka kolmas, ehkki veidi vaiksema häälega arvamus, mille kohaselt Metsepole ja Soontagana südaalade vahele jäi tükk maad inimhõredat rannariba, mis ei kuulunud õieti kummalegi poolele. Tõsijutt, piirid polnud vanasti sugugi vaid peenikesed maastikul vonklevad paelad, vaid sageli laiad inimtühjad kõnnumaalahmakad.

Päris inimtühi Ikla-Heinaste ja Pärnu vaheline rannikuriba ometi polnud. Häädemeeste ja Saarde kihelkondade maadele tõid andmete poolest olulist täiendust 2007. aasta kevadel toimunud arheoloogilised inspektsioonid, milles minagi osalesin. Hoolimata 15-aastasest ajavahest oli praeguse matka algusotsa seetõttu küllalt hõlbus planeerida. Üks sellistest tõenäoliselt juba hilisrauaajal asustatud paikadest oli mereäärne Häädemeeste, kust ilma eelnevaid vahepeatusi tegemata kohe karget hommikut alustasime.

Häädemeeste Suurkülas on lähestikku mitu muistist – Püha Margareeta kabeli ase ja külakalme, millest olevat kunagi kaevates leitud nii laiba- kui põletusmatuseid, ning neist mõnisada meetrit põhja pool asulakoht. Viimase täpset paika ma ei mäletanudki, aga mäluudu ja kirjasõnast leitud andmete koostööl tuletasin enam-vähem ära. Kõige lihtsam oli üles leida kabeliaset, millele on ajalootundlikud inimesed püstitanud tee äärde mälestuskivi. Muidugi mine võta kinni, kas esmaasukad olid lõunast pärit Metsepole liivlased või põhjast siirdunud Soontagana eestlased või hoopis keegi kolmandad. Ja Häädemeestel võis läbi aegade elada ju mitme eri rahva ja keele esindajaid. Ikkagi üsna käidav kant – arvatavasti jooksis üks võimalikke muistseid kauba- ja sõjateid just Häädemeeste Suurküla peatänavat mööda. Rannaluidetel võis neid kulgeda teisigi, sealhulgas mitmes paralleelses sihis – nii nagu parasjagu mugavam.

(Häädemeeste Suurküla asulakoht asub umbes sellises kohas. Nagu näha, praegugi asustatud)

(Püha Margareeta kabeli/külakalmistu aset märgib külatänava äärne kühmuke ja sellele pandud mälestuskivi)

(Kui kivi uskuda, ülendati kabel 19. sajandil koguni kirikuks. Praegune kirik asub veidi rohkem sisemaal)

(Umbes selline võis näha mereäärne tee mööda metsastunud liivaluiteid ka muistseil päevil)

Meretuule eest põikasime järgnevalt veidi rohkem sisemaale. Rannaäärsetest teedest metsapahmakaga eraldatud väikeses Tauste külas on puudetuka ja muinsuskaitsetahvliga kalmeke Kalmemägi ning selle lähistel põllul selsinatsel 2007. aastal leitud asulakoht. Mäletan isegi, et viimasest leidsime muude potikildude seast ka mõned joontega kaunistatud, mis on omased hilisrauaajale ja/või keskaja algusele. Tauste on kõikidest teistest suurematest paikadest kaugel, metsasügavustesse mähkunud tilluke asustussaareke, mis praegu on endast vaid tiba suurema Massiaruga ühte arvatud. Ega ta kaugeski minevikust palju teistsugune olla saanud. Õigupoolest on üldse mõneti enigmaatiline, kes ja mis asjaoludel siia esimesena jõudis, raius tared ja raadas põllud ning paigale nime andis. Nagu Häädemeeste puhul, võivad ka siin olla mängus nii liivlased kui eestlased. Eemalolek ohtlikest sõjateedest andis Tauste elule omad eelised ning pärast esimese põlvkonna ponnistusi jäidki nende järeltulijad uude koju pidama.

 

(Tauste Kabelimägi. Selle ees olev kraav on koduks Kalmeojale)

(Kusagil tee ja metsaserva vahelt algas Tauste küla ajalugu)

Seal kruusateel tühjade talude õuesid uudistades mõtlesin ka sellele, kui põnev oleks korra ajamasinaga 13. sajandi kanti naasta ning mõnda perre sisse astudes kuulata, kui palju ma pererahva jutust aru saaksin. Kas kõlanuks seal liivi või pigem läänemurdeline eesti keel? Või kui suur oli siis üldse nende omavaheline erinevus? Aga mis sa teed, toonased vanad on kõik nüüd kalmes puhkamas, kui just nende luud pole vahepealsete sonkimistega segamini keeratud ja loodusjõudude poolt ära kulutatud.

Kui Häädemeeste ja Tauste liivilikkuses peame enam-vähem piirduma oletuste ja tõenäosustega, siis järgmine paik on ühemõtteliselt ajaraamatusse raiutud. Nimelt see juba meile tuttav 1259. aasta piir liivlaste ja soontaganalaste vahel, mis kulges Laigiste (Laddekeriste) nina ja Lemmejõe (vanasti Orajõgi, lepingus Orwaguge) joonel. Piirid on vahepealsete aastatega muutunud, kuid mainitud maastikumärgid endiselt olemas. Laigistel lõid lained lustlikult vastu rannakive ning kuna juhtumisi oli päev enne lihavõtteid, laulsin videosse ühe lindude äratamise laulu, mida liivi noored ennemuiste lihavõttehommikul mere ääres laulsid (vaata-kuula, kuidas see välja tuli). Lemmejõgi suubub merre Laigiste ninast veidi lõuna pool; siinsetele luidetest läbi murdvatele jõgedele tüüpiliselt on tal väga järsud perved.

 

(Laigiste nina on väike kivine nukk, mis valiti 1259. aastal liivlaste ja eestlaste maade piiriks)

(Lemme- ehk Orajõe viimased meetrid enne merd)

Treimani küla peaks vastava piirilepingu põhjal jääma täies mahus Metsepole maile. Muinasajast pole praegu seal enam suurt midagi märgata, kuid Tartu Ülikooli ajaloo ja geograafia professor Friedrich Karl Hermann Kruse märkis juba 19. sajandi esimesel poolel Dreimannsdorfist (Treimani saksakeelne nimevariant) üles huvitavaid tähelepanekuid. Tema sulest ilmunud läbi aegade kõige metalima pealkirjaga arheoloogiateoses „Necrolivonica“ on juttu Treimani kõrgetest liivakääbastest, mille tuule ja kartuliaukude kaevamisega lõhutud asemetes esines sütt, potikilde, pronks- ja raudesemeid. Kruse meelest oli surnuid põletatud kusagil lähedal ning luutükid ja säilinud panused maetud urniga kääpasse. Lisaks leidunud kääbaste lähistel ka Kreeka või Rooma münte. Liivlased (eriti Koiva jõe kallaste elanikud) on tõesti oma surnutele kääpaid kuhjanud, ent Kruse teade on liiga ebakindel, et võimalike Treimani muinasasukate elu- või surmapaikade üle tõsimeeli otsustada saaks. Olemasolevatel andmetel pärineb Treimani asulakoha arheoloogiline aines pigem keskaja lõpust või varauusajast. Ei näinud ka mina siinsetel männitukaga kaetud kühmlikel kamardunud luidetel midagi konkreetselt kääpalaadset. Ehkki muidugi mine sa tea – autorit, kes oma teose „Necrolivonicaks“ ristib, ei saa ju niisama lihtsalt ignoreerida…

(Mändide loodud valguse-varjude mäng loob Treimani luidetel kergesti mulje Friedrich Kruse kirjeldatud muinaskääbastest) 

Enne praegusaja riigipiiri ületamist peatusime kaheks sekundiks veel Treimani lõunapoolses naaberkülas Metsapoolel. See on praegu ilmselt ainumas paik, mille nimes on talletatud mälestus kunagisest muinasmaast (kui mitte arvestada geograafide eristatud maastikurajooni Metsepole madalikku). Olgem täpsed, tegemist pole mingisuguse sajanditetaguse järjepidevusega, millega taolised paigad teinekord uhkeldada võivad. Metsapoole küla pandi Ikla asundusest ja Murru küla osadest kokku alles 1977. aastal. Uus haldusüksus sai endale nime kohaliku kooli järgi, mis oli juba 1930. aastate keskpaiga rahvusromantismi ajal Metsapoole kooliks ristitud. Inspiratsiooni selleks ammutati muidugi kaugest minevikust. Vanimad muinasmaa mainimised 13. sajandist kasutasid üsna sarnaseid, kergesti äratuntavaid variatsioone: Metsepole, Methsepole, Mezepol. Keeleteadlased on neist tuletanud liivikeelse algnime ’Mõtsa Pūol’, mis eestipäraselt olekski siis Metsapoole. Tõepoolest on ta paiguti üsna metsane, seetõttu on talle päris paslik nimi sattunud.

(Pärast sajandeid unustust toodi Metsepole nimi eestipärasena 1930. aastatel taas argikäibesse) 

Nüüd oli aeg suunduda liivlaste jälgi otsima teisele poole, Lätimaale, kus vana läänemeresoome substraati leidub paljudes kohanimedes. Juba esimesel asulal Heinastel ehk lätilikult Ainažil on tegelikult liivi algupära nimi (talletatud 19. sajandil kujul ’Ainaīch’; võis tuleneda sõnast ’āina’ ehk hein või ’ainagi’ ehk ainus). Sellest järgmine linnake Riia poole on Salatsi (Salacgrīva) samanimelise kõrgepervelise jõe suudmes, mille järgi on Metsepole liivlaste järeltulijaid teadusringkondades kutsutud salatsi liivlasteks. Salatsi linnusevaremetel tegime muide lõuna- ja kiigepausi. Linnuse varaajalugu on praeguseks unustatud ning vaid korralikud arheoloogilised uuringud lubaksid selle taas meelde tuletada, mistap jääb küsimus muinasliivi-aegsest linnusest vastuseta. Saletsa nime ennast kohtab üsna tihti Henriku kroonikas (muuhulgas mainib ta, kuidas saarlased sõitsid 1216. aastal mööda Salatsi jõge Asti järve äärseid lätlasi riisuma), aga pigem sõjavägede kogunemiskoha ja maa-/veemärgina kui selgesõnaliselt linnusena. Kuna hiljem läks Metsepole koos Salatsiga suures osas Riia peapiiskopite isikliku valitsuse alla, siis võib kivilinnuse ehituse ja arenduse lugeda nende initsiatiiviks. Kantsi räsisid tublisti varauusaegsed sõjad ning hiljem rahuajal tarvitati säilinud müürijuppe eduliselt naaberkrundil seisva kiriku kiviaia ja vahest veel millegi vajaliku ehitamiseks.

 

(Heinaste mõis sobiks hästi Addamsite perekonna residentsiks)

(Salatsi jõe suudmes sattus olema just paras künkake, millele ehitada linnus)

(Siin fotol on osa neist kividest, mis on Salatsi linnusele alles jäetud...)

(...ja siin fotol see osa, mis ära veeti - kiriku ja selle piirdeaia ehitamiseks)

Sealt veel mõni kilomeeter lõuna poole asub maantee ääres mõis, mille maadel püsis Liivimaa kubermangu liivi keel kõige kauem. Läti keeles kannab mõis Svētciemsi, eesti keeles Uue-Salatsi nime. Siin lookleb mere poole väike kena Svētupe jõgi, mille nimi tähendab Pühajõge ja mis on tõenäoliselt andnud mõisale ka tema ajaloolise liivi nime Püög moiz (Pühamõis). 1846. aastal tegi keeleteadlane Anders Johan Sjögren siia ekspeditsiooni, millel oli määratud saada legendaarseks, sest ta pani kahekümne kahelt veel liivi keelt osanud inimeselt kirja kõige ulatuslikumad andmed salatsiliivi keelepruugist – andmed, mida praegused uurijad üliväga hindavad ning milleta oleksid meie teadmised läänemeresoome keeleruumi(de)st ja üleminekutest tunduvalt kasinamad. Mõisasüdamest keerasime sisemaa poole juhatavale kruusateele. Tänu Sjögreni kohati üsna põhjalikele üleskirjutustele oma informantide kohta ning hilisematele töödele oli meilgi hõlbus tuvastada mõni selline talu (näiteks Klāvi), kus veidi enam kui poolteist sajandit tagasi elasid liivi pered. Sisse me siiski ei astunud; vaevalt oleksid praegused elanikud isehakanud ekspedistide invasiooni kuigi kõrgelt hinnanud. Kompaktsete külade asemel valitseb Lätimaa põhjaosas üleüldse valdavalt üksiktaluline hajaasustus. Nii ka siin. 19. sajandi alguseks asusid liivi pered juba üsna läbisegi lätlastega. Eks praegugi leidu piirkonnas kunagiste liivikeelsete inimeste järeltulijaid, kes võivad isegi oma soome-ugri juuri teada, ent on ise juba mitmendat põlve lätlased.

(Üks Uue-Salatsi mõisa kõrvalhoonetest. Mis täpsemalt, seda ma ei tea, aga näeb natuke moonakamaja moodi välja) 

(Klāvi talus elasid kord ühed viimased emakeelsetest liivlastest)

Selle kandi üheks kuulsamaks maamärgiks, milleni ka pruunid sildid juhatavad, on Pühajõe liivakivipaljandisse lõikuv koobas, mida on aastasadu pühaks peetud. Leidsime autoparkla kohaliku külakalmistu kõrvalt (viimane oma nunnu kabeliga on ka eraldi vaatamist väärt) ning jalutasime suunaviitade järgi alla jõeluhale. Matkaraja tegijate ettenägeliku kavaluse tõttu saime me mustavat koopasuud imetleda pelgalt jõe vastaskaldalt, kuid üle jõe ei viinud ühtegi abistavat sillakest. Eks ta õige ole ka, sest mis asja kõrvalistel hulkujatel pühasse paika ikka olla võib. Koobas on loodusliku algupäraga (ehkki Tartu Ülikooli geoloogiaprofessor Constantin Grewingk väitis inimtekkelisust) ning pärast 19. sajandil toimunud koopasuu varingut peame õieti rääkima kahest erinevast käigust. Tänapäeval kutsutakse koobast enamasti Liivi Ohvrikoopaks (läti keeles Lībiešu Upurala), kuid sadakond aastat tagasi teati teda ka Kuradikoopana (Velnala). Arheoloogilised uuringud on koobastest toonud sadu münte 14.–19. sajandist, samuti mõned sõrmused, sõlejupi, vööpandla, piibutükid ning orgaanilist kraami, nagu mesilasvaha, linnu- ja kalaluid, munakoori ja muud sellist. Enamik sellest on tõenäoliselt koopasse toodud ohvriannid. Ka jõepõhjast on leitud varauusaegseid münte. Kõige populaarsem oli ohverdamine müntide põhjal otsustades 16. ja 17. sajandil. Põnev on veel see, et koopaseintele on sajandite jooksul kraabitud igasuguseid kujutisi, eriti riste ja pentagramme. 1674. ja 1739. aastal läbiviidud visitatsioonid Salatsi kirikusse mainisid siin ohverdamist Püha Bartolomeose mälestuspäeval ehk pärtlipäeval 24. augustil. Läheduses asunud muide ka samale pühakule pühendatud kabel. Ohverdamine hääbus 19. sajandi alguspoolel; kas juhuse või sarnaste kultuuriliste tendentside tõttu samaaegselt siinse liivi keelega.

(Väike positiivne üllatus metsa peitunud kalmistu ja kabeli näol)

(Liivi Ohvrikoobas Pühajõe ääres. Mustav auk liivakivipaljandis on säilinud koopaosa suurem haru)

(Selle nurga alt on pildi paremas servas näha ka suure koopaharu kõrval oleva väiksema haru pragujas suu)

Juba 17. sajandil hakkasid koopa juures kondama ka baltisaksa turistid, kellele sai harjumuseks liivakiviseina oma nimi kraapida. Mõni püüab seda kommet nüüdki elus hoida, ehkki ma ise ei saa seda hoolimata traditsiooni pikaajalisusest kuidagi heaks kiita. Koopa kohal jõepervel elab oma elu Lielkuiķuļi talu – veel üks salatsiliivlaste viimaseid kantse 19. sajandil. Kuiķule nimes võib ära tunda omaaegse läänemeresoome ’Kuivaküla’.

(Lielkuiķuļi taluhäärber)

Riia maanteele naasnuna väisasime põgusalt veel mõnda paika, mille nimesse on liivi keel ja meel end tänaseni sisse põiminud. Uue-Salatsist tera lõuna pool on Selgase-nimeline talu, mis võib olla tähendanud (maa-) seljandikku. Talu asub Lāņi külas ja kohe naabruses mereäärsete luidete kõrval on nunnu Lāņu muiža – mõlemad tulenevad salatsiliivi sõnast ’lān’, meiepäraselt ’laas’ ehk ’laan’.

(Selgase talu nimi võib tulla 'seljaks' kutsutud maastikuvormist. Selle mööndusega, et ühtegi seljandiku laadset pinnavormi küll vaatevälja ei juhtunud...)

(Bussiga laande!)

Lāņi mõis eraldati Uue-Salatsist 1872. aastal ning selle pikaajaline omanik oli parun Reinhard von Fegezak. Salatsi liivi keel oli selleks ajaks tõenäoliselt siin maanurgas juba vaikinud. Koht oli muidu tõeliselt hästi valitud, selles võisime ise oma ihusilmaga veenduda. Kohe mõisahoone ees algas luitemännik, läbi mille looklesid paeljad rajad õkva mereranda. Kuramaa liivi liivad on küll kuulsamad, aga ega Liivimaa omadki millegagi alla jää.

(Lāņi mõis otse mereluidete kõrval on veel üks kena avastus)

(Mõisast viivad jalgrajad läbi luitemänniku sellise ideaalse liivaranna juurde. Klassikaline liivlaste rand Liivi lahe ääres)

Siis jäi lähikonnas meie teele veel näiteks kitsuke, praeguseks kraavi reguleeritud ojake nimega Ungenurga ja mõni maa lõuna poole Lielurga jõgi. ’Ūrga’ tähendabki salatsiliivi keeles väiksemat sorti jõge või vahel ka muud vesist paika, sarnased sõnu teatakse jõe/oja/muu lirtsuva koha kohta ka Lõuna- ja Lääne-Eestis. Korra põikasime ka mereäärsesse Rankuļrags-nimelisse paika, kus oli lätlaste seas üsna populaarne restoran ja muidu ajaviiteasutus. Meidki sooviti kohe ära parkida ja kõhud punni toita, aga me siiski loobusime lahkest pakkumisest. Kui ’rags’ tähendab läti keeles sarve või maastikunimena neeme, siis Rankuļ peidab endas läänemeresoomelikku ’Rannaküla’.

(Ungenurga on kraaviga täielikult ära kodustatud)

(Veel üks mereäärne kauniskoht - Rankuļrags)

Taolisi liivi substraadiga kohanimesid võikski läbi kammima jääda, tegevust jätkunuks päevadeks, aga päike oli võtnud selge kursi õhtukaarde ja meil tuli sama kuupäevanumbri sees ka veel koju jõuda. Metsepole lõunaserva staarobjektid jäid niisiis kõrvale, aga paarist huvitavast kohast ei suutnud ma sellegipoolest ka koduteel loobuda.

Kel veel Limbaži ehk Lemsalu linnas käimata, sel soovitan seda kindlasti vähemalt korra oma elueal teha. Eelkõige näiteks mõnel sellisel hetkel, mil realism oma kangasse korraks paar volti sisse unustab – just siis avab see väikelinn vaatleja jaoks oma tõelise võlu. Üks tüüne aprilliõhtu sobib päris hästi. Vähemalt mind kummitas Lemsalu kesklinna sõites küll tunne, nagu sisenenuks ma mõnda iga seitsme aasta tagant jaaniööl maa peale tõusvasse linna. Või nagu oleksin seal käinud oma aastatetaguses unenäos. Küllap küttis imelikku tunnet avastus, et Eestile niivõrd lähedal leidub ilusaid paiku, millest mul seni erilist aimugi polnud. Erinevatest ajajärkudest pärit hooned moodustavad Lemsalu pisikese, ent toredalt kompaktse vanalinna. Salatsiliivlaste jaoks oli linn Lämmist nīn, vanasti võis selle nimi aga olla Lembsele (tähendades soosaart) või midagi säärast.

Lemsalu ajaloost Metsepole päevil pole eriti midagi teada, kuid arvatakse, et juba liivlastel oli siin Ķezberkalnsil linnus. Sakslased asutasid oma linnuse naaberkünkale juba 13. sajandi alguspoolel. Svētupe ehk Pühajõgi – seesama, mille ääres püha koobas asub – võis esiti pakkuda soodsat ühendust kaubaalustele, mistap peagi kobrutas linnuse kõrval päris linn, mis kaasati koguni kuulsasse Hansa Liitu. 16. sajandist oli aga jõgi muutunud sedavõrd madalaks, et laevasõidust ei tulnud enam midagi välja, ning pulbitsevale kasvule tõmmati kriips peale. Enamgi veel – ees ootasid hävitavad sõjad, mis tegid linnale sisuliselt üks-null. Kui uskuda Vikipeediat, siis 1622. aastaks oli Lemsallu järgi jäänud 12 inimest – 500 korda vähem kui 1385. aastal, mil seal elas suurusjärgus 6000 elanikku. Üsna loogiline arvata, et ränk löök tabas ka usutavasti seniajani säilinud liivikeelset ja -meelset rahvast. Sealtmaalt võiski liivi keel Liivimaal edasi kesta vaid väikeste üksteisest eraldatud pesakestena, mis üksteise järel läti keelde sulasid, kuni viimasena jäi Uue-Salatsi mõisa keelesaareke.

(Lemsalu kivilinnusest on järgi jäänud veel üsnagi arvestatav osa. Üles torni me kahjuks ei saanud, sest linnusevalvurid olid ettenägelikult sissepääsu lukku keeranud)

(Paganad jätkavad linnusel kasvavale puule lõngaohvrite toomist. Muinas-Liivi vaimsus pole veel päris kadunud)

Lemsalu, ehkki keskajal üsna suur linn, polnud uurijate meelest siiski kunagine Metsepole keskus. Viimase täpset asukohta keegi täpselt ei teagi, aga arvatud on sellegipoolest üht-teist. Mina kõiki arvamusi lugenud pole ega mõistakski lätikeelsest kirjandusest neid välja urgitseda, aga ühe üsnagi veenvalt argumenteeritud seisukohaga olen ometi kursis. Selle autor on Läti arheoloog Juris Urtāns, kes puuris põhjalikult nii Henriku kroonika teateid kui ka olemasolevaid andmeid piirkonna linnamägede kohta. Nende abil jõudis ta järeldusele, et kõige sobivam kandidaat Metsepole pealinna jaoks võiks olla Grebi linnamägi. See asub piisavalt sisemaal, et kokku minna kroonikas kirjeldatud sõjakäikudega, mis kogunesid esmalt Metsepole südames, liikusid sealt mere äärde ning pöördusid seejärel enamasti põhja poole eestlasi rüüstama. Mereäärsete linnuste puhul ei pidanuks ju mere äärde liikumist eraldi mainima (kui just 200 meetrit kellegi jaoks hirmus olulise etapina ei tundunud…). Selguse huvides peab kõrvalpõikena mainima, et pärast 1206. aastat, mil Metsepole esmalt ristisõdijate alluvusse läks, käisid ka eestlased korduvalt liivlasi kimbutamas. Nii et oleme tasa.

Põhja-Lätimaa muinaslinnuseid on arheoloogiliselt uuritud armutult vähe ning kaevamistulemused või õigemini nende puudumine ei luba seega kuigi palju järeldada. Siiski räägib Grebi kui keskuse kasuks telliskivitükkide esinemine kultuurkihis. Tellis teadupärast oli sakslik uuendus, mis praeguste teadmiste kohaselt jõudis Läänemere idakaldale alles koos kristliku vallutusega. Niisiis näib, et Grebile tehti uute poliitiliste tuulte tulles teatud uuenduskuur, aga pidu ei kestnud enam kuigi kaua ning senine maakeskus muutus tasapisi kõnnumaaks, kaugel küladest ja enamikest põllumaadestki. Praegugi on ta sedavõrd metsade ja soode keskel (järsku sellest ka arvatav algne nimi ’Metsepole’?), et meie sõit sinna mööda kilomeetrite pikkust nöörsirget teed läbi õhtuse Põhja-Läti laanemassiivi võttis isegi mõneti kõhedaks. Aga Google Maps juhatas meid siiski eksimata õigesse kohta.

(Loojuv päike kuldab loojunud linna palet)

Tegelikult on Grebis suisa kaks teineteise kõrval asuvat linnamäge. Seda tõika on Juris Urtāns pidanud teiseks argumendiks paiga pidamiseks Metsepole keskuseks. Ma pole nüüd üleliia kindel, kas ma teise linnamäe üles leidsin, sest kant oli metsa ja võsa täis kasvanud ning orienteerumine võis nende tõttu kannatada, ent põhilinnuses ei pidanud kahtlema – kõrged nõlvad ja mäelage palistav ringvall, lisaks veel lisavall mäe jalamil, mida katkestas vaid väravakoht, kõnelesid kõik selget keelt muistsetest kaitseehitistest. Ühesõnaga, jättis hea mulje.

(Mäelage piirab madal ringvall  linnusehoovi, kus kunagi toimetasid Metsepole pealikud ja nende kaaskondlased)

(Keskel paistvast hunnikust vasakul paistab ära kaitsevalli lõikuv väravaase)

(Kas see võsastunud küngas võiks olla Grebi teine linnamägi, jäi mulle sel korral lõpuni mõistmata)

Sellega olid meie Metsepole liivlaste pärandpaigad tolleks päevaks külastatud ja ees ootas veel vaid kodu. Sinna jõudsime eriliste seiklusteta, lihtsalt aega kulus veel mitu tundi. Väsinud peaga on alati raske retke tulemusi hinnata, seetõttu on muljed ja uued teadmised pidanud nädalate jooksul settima ja kaalu koguma. Nende jagamine on alati olnud üks mu suuri rõõme – kui loetust keegi endale uut mõtteainet leidis, siis on mu eesmärk igatahes täidetud.