Muinasreisikirjade ajaraamatu 2020. aasta kiviaegsed lood on
jõudnud kolmanda peatükini. Varasemalt nägime, kui hea oli juba vanasti elada
Suure-Emajõe rahulikel kallastel ja Haanjamaa kühmlikel pervedel, nüüd aga
tutvume, kuidas tundus elu ühe tõeliselt suure järve kallastel. Võrtsjärv on
oma 270 km2-ga tänapäevalgi päris suurejooneline veekogu, aga oma
kümme või üksteist tuhat aastat tagasi laius ta enam kui kaks korda suuremal
alal, eelkõige põhjaosas, kus praegu asuvad Suure-Emajõe ülemjooks ja
Alam-Pedja soomassiivid. Mandrijää taandumisel tekkinud Kolga-Jaani voorestik
kujutas sellal piklike saarekeste arhipelaagi, mille ümber sillerdas madal mage
järvevesi. Mesoliitilised eestimaalased kodustasid need saared ja kõikvõimalikud
muud Võrtsu-ääred kaldad esimesel võimalusel ära. Neist jäänud paiku ja jälgi
käisin ma avastamas ühel sooloretkel. Lisaks väisasin Võrtsjärve läänekallast
terake varasemal automatkal, mille käigus sai samuti üks noorema kiviaja
staarmuistis isiklikult tuttavamaks. Jutu loogilisema voolavuse huvides
tutvustan esmalt jalgsimatkal, seejärel automatkal nähtut.
(Õhtuvärvid Võrtsjärve kohal)
Viimase paarikümne aasta uurimistööde jooksul on Võrtsjärve
vahetust ja kaugemast ümbrusest leitud nii rohkelt kiviaega, et kõigi paikade
läbikäimine oleks nõudnud tublit intensiivset nädalat. Selge see, et sellist
aega nagu eriti pole – sestap valisingi välja need kõige sagedamini kirjasõnas
läbi lipsavad kohad, mis on kujundanud (ja vajadusel ümber kujundanud)
oluliselt meie arusaamu kodumaa varaajaloost.
Juuni alguses tundsin üha kasvavat tõmmet võtta telk selga ja
sukelduda mõneks ööks metsikusse rohelusse. Muud asjatoimetused nõudsid aga üksjagu
oma ning ainsaks vabamaks õhtuks oli ilm keeranud ette oma vesisema palge. Kes
mind lähemalt teavad, on tuttavad ka minu kohati üsna eredates värvides
väljalööva põikpäisusega – igatahes hindasin olusid matka jaoks piisavalt
normaalseteks, hüppasin Viljandi bussile ning Võrtsjärve ääres Leiel
jalastusin. Kaugusest kostus kiviaja kume kutse. Pidin sellele ilmtingimata
järgnema.
Tagantjärele tarkusena oleksin vihmaoludes pigem pidanud valima
päris-tee, mis oli küll pikem, kuid see-eest tunduvalt kuivem kui
metsavahelised põdrarajad. Kõrge alustaimestik (eriti just raiesmikul, mis oli
vaarikavõsa ja muud säänest kõrini täis kasvanud) tegi saapad ja püksid peagi
ligumärjaks ning moraalile see just ülevalt ei mõjunud. Aga ega nutta polnud ka
mõtet, sest tunne oli niigi niiske ka ilma pisarateta. Pressisin edasi, kuni
jõudsin esimesse plaanitud punkti.
Moksi asulakoht [1] on Eesti muinasuurijatele olnud teada
alates 1930. aastast, mil kiviajale pühendunud arheoloog Richard Indreko Moksi
talu maal ümbritsevast veidi kõrgema voorekese lael selle leidis. Juhuleide ja
koguni haudu oli Võrtsust põhja poolt varemgi leitud, kuid päris elupaik pakkus
ajastusse sisseelamiseks erakordset võimalust. Indreko kasutas seda hästi ära.
Kaevamistel satuti kividest tuleasemele, mida kattis paks söe ja tuha kiht,
ning kolde lähedusest paar puust vaiaotsa. Viimastest järeldas Indreko, et
küllap need pärinevad kiviaegsest püstkojast, mille keskel tulekolle paiknes. Ümberringi
vedelevad tulekivist terariistad ja killud lubasid asula dateerida keskmisesse
kiviaega ehk mesoliitikumi ning Eesti vanima hoone jäänused olidki justkui
käes.
(Moksi asulakoht keset madalat voorelage)
Aga asjalood pole ometi nii lihtsad kui toona tundusid. Postijäänuste
samaaegsus tuleasemega on tugeva kahtluse alla pandud (radiosüsiniku abil
dateerimine leiutati alles pärast Teist maailmasõda, nii et Indreko seda
kasutada ei saanud). Lisaks on ainult kahe säilinud vaia põhjal raske rääkida
konstruktsiooni põhiplaanist – teoreetiliselt võib see olla ümmargune,
nelinurkne, amööbjas või seitsmeteistkümne tipuga tähe kujuline (võite
nimekirja oma fantaasia piirides jätkata). Soome arheoloog Sakari Pälsi oli
küll juba 1915. aastal leidnud Karjala kitsuselt kiviaegse püstkojalaadse hoone
säilmed, kuid tänapäeval kaheldakse isegi selles – tegemist võis olla vaid osa
suuremast ehitisest. Ettekujutus kiviaja püstkodadest on siiski nii tugevalt juurdunud,
et seda välja rohida pole sugugi lihtne töö. Ja ega siis lõpuni kindel saa
olla; muude arhitektuuriliste lahenduste kõrval võis vähemalt keegi mingiks
otstarbeks püsti lüüa mõnegi püstkoja. Lihtsalt tõendid (veel) puuduvad.
Uurimisloos oli sellal üldse veel aeg, mil mesoliitikumi
puhul eristati lisaks Kunda kultuurile Kesk-Eestis Võisiku kultuuri, millele
peeti iseloomulikuks kohaliku tulekivi rohket pruukimist. Kõik Võrtsjärve madaliku
voorekeste asulakohad esindasid selle süsteemi järgi Võisiku kultuuri. Võisiku
kultuurile omistatud leiud ja muistised loetakse tänapäeval Kunda kultuuri
kuuluvaks. Muidugi olid kõikjal tavalised teatud piirkondlikud eripärad
eluviisides ja materjalide kasutuses. Näiteks Kesk-Eestit on tõepoolest
õnnistatud kohaliku tulekivi ressursiga, mida kiviaja rahvas mõistis enda
hüvanguks ära kasutada.
Kunagine Võrtsjärve kaldajoon oli isegi minu jaoks
äratuntav. Lapiku voorekese servad oli kunagi siin loksuv vesi üsna
selgepiiriliseks saareks vorminud. Madalamal olnuks maapind endiselt niiske,
kui poleks laia kraavi, mis suurema osa veest Võrtsu poole viis. Tahtsin minna otse
edasi Meleski suunas, aga kraav oli ülehüppamiseks liiga lai ning ebamäärase
sügavuse tõttu loobusin ka veest läbikahlamise mõttest. Seega tuli langetada
valik veidi pikema tee kasuks, mis tegelikult ka ennast õigustas. Kraavi äärest
ehmatasin jooksu kaks pahaaimamatut metskitse. Soku ärevad tontlikud karjed
kõlasid veel tükk aega metsasügavusest.
Kunagiselt Moksi saarelt jõudsin mööda metsateed siiski üsna
kiiresti Meleskisse ning sealt paar kilomeetrit põhja poole Siimusaarele. Mesoliitilisele
esmaasunikule oli paadiga ühelt saarelt teisele mõlatamine hõlpsam kui minul seljakoti
ja kahe märja koivaga loivamine. Kindlasti oskas ta igal uuel saarel ainsa hetkega
ära fikseerida vähemalt kaks või kolm sobivat kalapüügikohta, ühe hea
pardivaritsuspositsiooni ja kuulda sajakonna sammu kauguselt ilmeksimatult ära
heli, mida tekitab pilliroos liikumatult konutav kobras.
Siimusaar [2] on Moksiga sarnane voor ning samuti üsna
tuntud kiviaja elukoht. Selle teadusliku avastamise lugu on taas seotud Richard
Indrekoga, kes vaid aasta pärast Moksit siin maandus. 1960. aastatel müttasid Siimusaarel
põhjalikult arheoloogid Lembit Jaanits ja Henn Moora. Laialt maa-alalt on
leitud mesoliitikumi tõendavaid esemeid, mistõttu võib ette kujutleda, et
Siimusaart (mis nime ta toona iganes kandis) haldas sama kogukond, mis
Moksitki. Kaevamistel saadud loomaluud esindavad täiesti tüüpilist kiviaja
jahiulukite paraadi – põder, kobras, karu, metssiga, saarmas ja teised, samuti
kaladest näiteks latikas ja haug.
(Siimusaare vaade. Kiviaeg, vanem rauaaeg, tänapäev)
Samas leidub Siimusaarel ka veidi päris kiviaja lõpust
pärinevat nöörkeraamikat. Nöörkeraamikud on meile juba varasematest
reisikirjadest tuttavad tegelased, kes toimetasid ka Suure-Emajõe kallastel ja
mõne Haanja kõrgustiku järve ääres. Suur-Võrtsjärv oli selleks ajaks
Siimusaarelt taandunud ning mõnusate kalapüügipaikade asemel võis paik uusi inimesi
ligi meelitada põlluharimiseks sobiliku maaga.
Siimusaarel on elatud veel millalgi eelrooma või ka rooma
rauaajal. Sellest perioodist on asula kultuurkihti maha jäänud
tekstiilivajutisega ja riibitud potikilde, samuti üks tulease. Samaaegne võib
olla Siimusaarele kokku kantud kivikalme, mille rahvapärane nimi on „Vana
eestlaste tuletorni ase”. Kuigi Võrtsjärv jääb vaid linnulennult vaid nelja
kilomeetri kaugusele, siis tuletorni päris-päriselt seal siiski vist polnud. Kalme
tundub nende kivide puhul palju usutavam.
Lähinaabrusse jääb veel üks kuulus asulakoht nimega Kivisaare
[3], kuhu Siimusaarelt viib väike metsatee. Kunagi on siin asunud talu ning
praegugi on see kena lagendik keset niiskevõitu metsa. Otse loomulikult on
Kivisaaregi mesoliitikumi esimeses otsas olnud Võrtsjärve saareke ning
sellisena ka küttide-kalurite-korilaste poolt hõivatud. Võib vist julgelt
väita, et tegemist on omakandi muististest kõige kuulsamaga – kõigepealt
avastati Kivisaarelt hoopis kiviaegne kalmistu ja alles seejärel asulakoht.
Voore lõunaosas satuti kivikirvestele, talvadele ja tulekiviesemetele, aga ka
esimestele luustikele juba 19. sajandi lõpus. 1910. aastast alates on Kivisaarel
kaevanud vaata et iga kiviajaga rinda pistnud Eesti arheoloog, kõige viimati
Aivar Kriiska 2002–2004. Kokku on kaevamistel leitud üle 20 skeleti ja lisaks
pilla-palla luid enam kui kümnelt inimeselt.
Tükk aega oli matuste täpne vanus lahtine, nõnda on neid
paigutatud eri uurijate poolt väga laia perioodi alates mesoliitikumist kuni
pronksiajani. Dateerimise muutis keeruliseks asjaolu, et kivisaarlased polnud
oma maetute hauapanustega varustamisele just üleliia rõhunud (või vähemalt
sellistele panustele, mis ka ajahammast kannataksid). 2004. aasta laborianalüüs
näitas, et üks luustik pärines tõenäoliselt vahemikust 4360–4230 eKr ehk
teisisõnu neoliitikumi algusest. Inimluid leidub läbisegi ka asula
kultuurkihis, mis tähendab, et kiviaegne inimene kas ei pannud surnuluid enda
ümber tähele või ei lasknud end nende kohalolust häirida või siis vastupidi,
tema jaoks oli just nimelt eriti oluline, et need ümberringi vedeleksid.
Kivisaarel on ühtviisi esindatud nii keskmine kui ka noorem
kiviaeg. Samuti on olemas põhimõtteliselt kõik vanemad keraamikaliigid – narva
tüüpi keraamika (mida tänapäeval seostatakse pigem keskmise kiviaja lõpuga),
kammkeraamika ja nöörkeraamika. Küllap on Kivisaarele jõudnud erinevatel
aegadel eri päritoluga seltskonnad, kes paiga heaks kiitsid. Selliseid
korduvalt kasutatud elukohti leidub Eestis isegi suhteliselt palju. Mis aga
Kivisaare eriliseks teeb, on tema esindatus vanemas pronksiajas – meie esiajaloo
kõige tumedamas augus. Oli mujal kuidas oli, vähemalt teame seda, et just
nimelt keegi Kivisaarelt pärit inimene omandas Eesti ala ühe kõige esimese
pronksist sirbi. Mis ta selleks tegema pidi ja miks hinnaline terariist kõigest
hoolimata viimaks maha vedelema jäi, neile küsimustele mul enam vastuseid pole.
Küll on arheoloogid arvanud, et sirp valmistati kusagil Ukrainas. Seega pidi ta
maha rändama pika tee ja arvatavasti vahetama korduvalt omanikke, enne kui
Võrtsu kandis paikseks jäi. Ma ei tea, kui palju on praeguseks vanema
pronksiaja sirpe Eesti alalt leitud, aga Kivisaare oma on endiselt üks meie maa
varasemaid metallesemeid, mis pärit umbes
14.–15. sajandit eKr. Teisisõnu on sirp peaaegu 3500 aastat vana.
Kivisaare oli mu rännuõhtu viimane peatuspunkt. Väikese
intensiivsusega, ent lakkamatu langev vihm hoidis enesetunde nivoo püsivalt
kergel ebamugavusel. Panin telgi ühe põõsa taha püsti nii kiiresti kui sain.
Toas vabanesid jalad märgadest saabastest-sokkidest, ning magamiskott hoidis kõleduse
minust meeldivas kauguses. Ka telk oli endiselt ülesannete kõrgusel ega lubanud
terve öö kestnud vihmal mind märjaks teha. Õhtul tegi vaid kitsesokk metsas
kurja häält ning korra ärkasin öösel üles veidra hirmuhoo tõttu, mis otsekui
kõuepilv jalgadest peani üle rullus. Aga et kõik oli endist viisi rahulik,
uinusin kohe. Tea nüüd, kas see võis olla kiviaegsete maetute sõnum, et nende
haudadel telkimine on halb mõte...?
Nõrk, kuid sellele vaatamata ebameeldiv vihm jätkas
võimutsemist ka hommikul. Kell viis sundis äratuskell tegutsema, kella kuueks
oli elamine kokku pakitud ning võisin Kivisaarega hüvasti jätta. Jalutasin taas
üle Siimusaare ja läbi Meleski Leiele, kus buss mu tagasi Tartusse tõi. Kuivad vahetusriided
aitasid enesetunde kaasaegse emantsipeerunud inimese tasemele tõsta. Aga mis
seal salata, ka matkaraskustel on elus oma koht, eriti iseloomu dresseerimisel.
* * *
Viimasena räägin meeleldi praegugi õkva Võrtsjärve
läänekaldal paiknevast Valma asulakohast/kalmistust [4], kus ühel
maikuisel õhtul käisin. Õiget kohta pole kuigi lihtne üles leida. Ajalooliselt
kannab see külaosa, mille alal muistis asub, Saba nime ning ükski viit sinna ei
juhata. Tagatipuks tuleb kiviajale läheneda kas läbi taluõue või metsiku metsa.
Siiski tõestab muinsuskaitsetahvel – ei, isegi kaks tahvlit – , et seikleja on
ohtusid trotsides jõudnud tõepoolest soovitud maale. Praegu kasvab Saba
maanukil korralik mets, kuid kunagi varem oli see põlluks küntud. Ja veel
varem, nooremal kiviajal, elas seal üks väike tubli seltskond.
(Võrtsjärve kaldaid palistav roostik võis omal ajal pakkuda pilliroo näol head odavat ehitusmaterjali)
Valma asulat kaevas 1950. aastatel Lembit Jaanits. Kiviaegne
asula koosnes arvatavasti vaid mõnest hoonest. Võrtsjärve läänekallas on
erinevalt põhja- ja kirdekaldast olnud pikka aega ühe koha peal paigal ning
loksub tänapäeval sealsamas kus kiviajalgi. Kaevamistel leiti põhiliselt tüüpilise
ja hilise kammkeraamika ning nöörkeraamika tükke (kokku umbes 17 000 potikildu),
mis kõik esindavad neoliitikumi. Samuti saadi natuke hilisrauaaegseid potikilde
– järvevaatega asukoht vastas eri ajastute nõudmistele. Kultuurkiht avaldas
veel kümmekond tuleaset, rohkelt tulekivist esemeid ja kilde, kivitalbu, luust kalapüügiriistu
ja nipet-näpet teisi luuesemeid, merevaigust ripatseid ja muid tükke ning kalade
ja jahiloomade luid. Põder ja kobras olid muidugi iga kiviaja ulukitükeldus- ja
konsumeerimispaiga igihaljad hitid, aga sealsamas näiteks tarvas või kogunisti
hüljes äratavad küll tähelepanu. Tarvast saan veel aru, see määratu sõnn võis
järve kallastel küll ringi konnata. Aga hüljes... Kuigi Võrtsjärv on suur, pole
see kaugeltki meri ega isegi mitte Saimaa järv Soomes, mis tõesti võib uhkust
tunda oma kohaliku viigerhülge alamliigi üle. Võrtsjärves pole hüljes
teadaolevalt kunagi elanud ning pigem peame uskuma valmalaste kasulikesse
tutvustesse mereäärsete hülgepüüdjatega, kellelt eksootilisi luid ja ehk
teisigi väärt saadusi hangiti.
(Valma Saba neemik peidab oma muistseid saladusi päris osavalt)
Valma väärtus kiviaja uurijate jaoks seisneb ka otse
asulakohast leitud matustes. Kokku on neid kolm, üks lapsematus asula ühes
servas ja kahe täiskasvanu paarismatus teises servas. Elupaikadesse matmine ja
mitme inimese sängitamine ühte hauda oli neil aegadel üsna tavaline. Paarismatuse
koosseisu kuulusid naine ja mees, esimesel pea idas, teisel läänes. Kaasa oli
neile pandud paar-kolm tulekivist terariista, samuti luust ja merevaigust
loomakujukesed. Sedalaadi leiud meelitavad alati justkui iseenesest tegema
järeldusi muistse usundi kohta. Naise pea peal asunud merevaigust figuur
kujutas metssiga või kobrast (interpreteeringud sõltuvad interpreteerijast),
mehe koljul asus kaks luust loomakest, kellest üks oli üsna usutavalt modelleeritud
ujuv kobras. Kuna kujud asusid pea peal, võisid nad algselt olla kinnitatud
peakatte külge. Vahest pidid need metssead ja koprad aitama kasvatada õnne
pärisloomade tabamisel. Või peeti neid loomi oma ennemuistseteks esivanemateks,
keda eriliselt austati – isegi siis, kui nad pintslisse pisteti.
Näib, et üks valmalaste lemmikelajas oli karu. Ühe mesikäpa
kihv, purihammas ja mõned jäsemeluud olid maetud eraldi lohku justnagu hauda. Säilmete
kohal paiknes tulease. Päris paljude rahvaste mütoloogias on karu üleloomuliku
päritoluga olend, kellega tuli viisakalt läbi saada. Ehk seetõttu matsidki
valmalased kütitud päntajalast vähemalt osa austusavaldustega maha. Nagu kuuluks
ta nende sekka.
Inimese ja karu sarnasusest räägib seegi tõik, et ühe
Valmast leitud tillukese savikujukese osas pole siiani konsensust, kas tegemist
on inimese või istuva karumõmmiga. Kunst on kunstis kunsti näha, nagu
öeldakse...
Kaksikhauast leitud mehe kolju on andnud ainest
ettekujutusteks kiviaja inimeste väljanägemisest. Vene arheoloog-antropoloog-skulptor
Mihhail Gerassimov, kes oli spetsialiseerunud ajalooliste inimeste näojoonte
modelleerimisele nende kolju põhjal, lõi ka omapoolse nägemuse Valma mehest
(vaadake seda siit).
Tema visiooni mõjutas tollal laialt levinud seisukoht, et tüüpilist
kammkeraamikat valmistasid ida poolt Läänemeremaadesse rännanud rahvas – ja
seetõttu tehti Valma mehelegi veidi mongoliidsed silmad. Sellist protolaponoidseks
rassiks nimetatud välimust peeti varajastele soomeugrilastele omaseks. Tegelikult
kolju kuju ise ei anna küll mingit aimu sellest, kas sel mehel ikka oli mongoliidne
silmakurd või mitte. Samas, kammkeraamikute idast tulek on ka praeguste geeniuurimuste
valguses usutav (kuni järgmiste uurimisteni...). Väga kaugelt idast nad ilmselt
siiski ei tulnud, pigem kuskilt Ida-Euroopa ehk Loode-Vene metsaaladelt, kus loodusolud
olid sarnased. Kammkeraamikud on andnud tänapäeva eestlastele oma peotäie
geene, kuid kui nõukogude ajal kinnistus teadmine neist kui esimestest meie
kandi soomeugrilastest, siis tänapäeval pole kammkeraamika valmistajate keele
osas lood enam nii selged ning soomeugrilased arvatakse siia tulnud alles
pronksiajal.
* * *
Võrtsjärv on ilus suur järv. Siin elab palju kalu ja teisi
vee-elukaid, tema vetel sõidavad paadid ja purjekad, toimetavad kalurid,
järveuurijad ja niisama puhkajad. Enam-vähem sarnane on see pilt olnud
tuhandeid aastaid, ainult selle vahega, et järve uuriti vanasti eelkõige
sobivate kalapüügi- ja jahipaikade otsimiseks ning suvitamine elustiili osana
oli veel leiutamata. Vahe oli ka järve mõõtmetes – põhjas ja kirdes ulatus ta kümneid
kilomeetreid praegusest kaugemale. Nii mõnigi Kolga-Jaani voorestiku kühmuke
oli noil aegadel tore järvesaar, mis pakkus kiviaegsetele inimestele häid
elutingimusi. Sestap peatuti seal meelsasti. Aga elati sealgi, kus järvekallas
pole vahepeal eriliselt muutunud, näiteks Valma Saba neemikul ja
paljudes-paljudes teistes lähedastes paikades, kuhu ma ise sedapuhku ei
jõudnud.
1 comments:
Kirjasõna, mida reisikirja jaoks sirvisin:
Richard Indreko. Haruldasi kiviaja leide Virtsjärve põhjarannikul. Nool, nr 40, 30. august 1930. Tartu.
Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982.
Kristiina Johanson, Tõnno Jonuks, Aivar Kriiska ja Mari Tõrv. From the first people to idols and figurines: Richard Indrek oas a scientist. Man, his time, artefacts, and places. Collection of articles dedicated to Richard Indreko. Muinasaja teadus, 19. Tartu, 2013.
Aivar Kriiska. Research into the Stone Age. Archaeological Research in Estonia 1865–2005. Estonian Archaeology, 1. Tartu, 2006.
Aivar Kriiska, Arvi Haak, Kristiina Johanson, Mari Lõhmus, Andres Vindi. Uued kiviaja asulakohad ajaloolisel Viljandimaal. Viljandi Muuseumi aastaraamat, 2003. Viljandi, 2004.
Aivar Kriiska, Lembi Lõugas, Mari Lõhmus, Kristiina Mannermaa ja Kristiina Johanson. New AMS Dates From Estonian Stone Age Burial Sites. Estonian Journal of Archaeology, Eesti Arheoloogiaajakiri, 2007, 11, 2.
Mari Tõrv. Persistent Practices. A Multi-Disciplinary Study of Hunter-Gatherer Mortuary Remains from c. 6500–2600 cal. BC, Estonia. Dissertationes Archaeologiae Universitatis Tartuensis, 5. Tartu, 2016.
Post a Comment