Metsiku Kagu esmaasukad

Aegamööda on mu mõtteis idanenud kavatsus püüda paremini tundma õppida muinasajast seda kõige kaugemat ja kauasemat aega – kiviaega. Eelmise, Tartu kandi paikadega sai äsja varakevadel sõprust sobitatud (loe sellest siit) ning eks ole kiviaeg korduvalt varemgi mu rännuteedega ristunud, nii et senised muljed on igatahes olnud meeldivad ning julgustavad jätkama.

Kiviaeg, mis kestis Eesti alal üle 7000 aasta, on tänasest jäänud nii kaugele, et paratamatult on keeruline ette kujutada tolleaegset Eestit ja tema asukaid. Samas on nad elanud meiega samal maastikul ning jätnud siia maha oma pärandi – paigad, esemed, aegamisi jahtuvad jäljed. Põnev, kas pole? Kuna kevad tuli ka 2020. aastal oma kindlaksmääratud kava kohaselt, siis tundsin kohustust kasvavale rännusunnile kuuletuda, pakkisin koti ja sõitsin rongiga Koidula jaama, kust edasi jätkasin liikumist jalgrattaga, eesmärgiks läbi käia mõnigi Kagu-Eesti kiviaegne nurgake.

Kokku sai neid kohti neli, kusjuures kolme uurimisel olin tudengipõlves isegi kaasa löönud (ehkki kiviajale ma toona eriliselt ei keskendunud; hilisemad ajad tundusid üldiselt justkui köitvamad). Kaks paika jäävad Setomaale ning kaks Võrumaale, aga kiviaja seisukohast on sellel tõigal üsna vähe sisulist pistmist, sest mingit riigipiiri siis veel maha pandud polnud ning kuidas kogukonnad omavahelisi maid ja puid jagasid, seda teadsid ainult nemad ise ja küsida enam ei saa. Tagatipuks tuleb – nagu Tartu ümbruse reisikirjagi puhul – juttu ikkagi väga pikast ajavahemikust, tuhandetest aastatest. Ja see on ikka ilmatu pikk aeg.

(Kaart Kagu-Eesti kiviaja paikadega, mida mu rännutee puudutas. Kaardipõhi Google Mapsilt.)

* * *

Igatahes Koidulast hakkasin ma mööda Setomaa teid kohe usinalt edela ja lõuna poole väntama ning ei läinud pooltteist tundigi, kui olin jõudnud Meremäele [1]. Merega pole siin küll vähimatki pistmist, kuigi väidetavalt on paar kilomeetrit eemal asuvalt Kalatsova mäelt nähtud vanasti Pihkva järve. Meremäel endal on looduslike veekogudega üldse lood väga tagasihoidlikud, sest kohalik geoloogia soodustab karstumist (seda Lõuna-Eesti puhul ei ootakski, onju?) ning parimal juhul leidub siin lisaks karstiaukudesse kogunevale ajutisele suurveele mõne allika. Näiteks Obinitsa juures paisjärveks kergitatud Tuhkvitsa oja algab just nimelt Meremäelt.

Eriti kõrgeid panuseid kiviaja osas Meremäel seega ei teeks – teame ju, et toonane inimene eelistas elupaigana veekogude lähedust, kus oli hea kala püüda, parte varitseda ja ruhega ringi aerutada. Aga võta näpust! Kuigi Meremäel polnud pakkuda ühtegi neist hüvedest, elati siin sellegipoolest. Keskmise kiviaja lõpujärgus ehk hilismesoliitikumis (mis kestis meie mail oma 3000 aastat, vahemikus 7000–4000 eKr) kiitsid kütid-korilased paiga heaks ning lõid laagri püsti. Meremäe kooli staadionit, mis praegu asulakohast vahetult põhja poole jääb, noil aegadel muidugi polnud ning sporti asendasid kõikvõimalikud muud füüsilised tegevused. Põdra tagaajamine ja odavise, täpsusvibulaskmine jänese suunas, sarapuupähklite kestvuskorjamine, kohalikust tulekivist ja kvartsist uuritsate ja kõõvitsate tahumine (ja oh seda valu ja pisaraid, kui mõni löök kogemata sõrme pihta läks!)... Nimekiri oli pikk ja mitmekesine, võimaldades tõelist pühendumist ja isiklikku arengut. Ega muud üle ei jäänud ka, sest kes ei töötanud, see ei söönud ja kes ei söönud, see ei elanud kaua.

(Meremäe I kiviaja asulakoht koolistaadioni taga. Pealtnäha nagu tavaline väli, aga tegelikult mitte sugugi tavaline väli.)

Nagu kiviajale näis kombeks olevat, ei peatunud ükski kogukond samas kohas kuigi pikalt ning ega Meremäelgi ilmselt päris juuri alla võetud. Vahest viibiti seal ainult mingil kindlal ajal aastas, kui just siin oli midagi head nahka panna, ning ülejäänud aeg kulus ära muudel jahi- ja saagimaadel. Igal hooajal siia naastes ei pruugitud ka peavarje ühte ja samasse kohta püstitada. Küllap sellepärast ongi kiviaja jälgi leitud Meremäe ja Kerbä küla vahelisel pea veerand kilomeetri pikkusel alal, mida katkestab vaid vahepeale jääv võsane lomp. Arheoloogias on nad kokkuleppeliselt eristatud kahe asulakohana, Meremäe I ja II. Tundub veidi ebatõenäoline, et kogu see lahmakas olnuks ühekorraga täis rahvastatud – nii suurel massil poleks seal lihtsalt midagi teha olnud. Iga lähikonda passima jäänud põder ja jänes oleks kiiremas korras toiduks tehtud ning järgnenuks must maa ja näljahäda. Usutavam on ikka, et selle laia maa-ala kattis üks kogukond kivipuru ja muu arheoloogilisega mõneti pikema aja jooksul. Juba 50–100 aastat näib selleks täitsa paras aeg olevat.

(Meremäe II asulakoht. Kahte kiviaja asulat eraldab teineteisest vaid see taamal lohku palistav puudetukk. Kaugemalt paistab ära ka Meremäe kool.)

Kunagi 2007. aasta suvel perforeerisime uurimiskambaga Meremäe I asulakoha labidate ja mullapuuriga läbi ning järeldasime, et kogu kiviaegne kultuurkiht on täielikult läbi küntud. Samas kohas elati muide ka hilisrauaajal. Uuringuid alustades me veel II asulakohast midagi ei teadnud, aga üks silmad lahti jalutuskäik lõuna poole tõi ka selle arheoloogilisele kaardile.

* * *

Haanja kõrgustiku idaosa, kus minu rattasõit edasi jätkus, on koduks veel nii mõnelegi kiviaegsele leiupaigale. Järgmisena tahtsin minna külla ühele, mille avastamise juures 2010. aastal oli mul au olla. Toodsi Liidva [2] asulakoht paikneb Luhamaa nulgas Pabra järve põhjakaldal – praegusele Eesti-Vene piirile nii lähedal, et see hakkas mu nüüdseid rännuplaane kõige otsesemal moel isesuunas mõjutama. Aga kohe kõigest lähemalt.

Võis olla 2010. aasta hiliskevad või varasuvi, kui Arvis Kiristajaga Luhamaa kandis leiret (uudissõna arheoloogilise maastikuinspektsiooni kohta) läbi viisime. Kondasime tihtilugu kõige kaugemate soppide kaugeimatesse soppidesse, paikadesse, kuhu inimjalg näis olevat viimati astunud mingil unenäolisel vana ilma ajal. Üks selliseid tillukesi radu, mis kaardil neist vanadest aegadest jäänud, viis meid Toodsi küla mahajäetud Liidva talu juurde. Maja oli veel püsti ning paik Pabra järve ääres (mille lõunakallas jääb juba Euroopa Liidu piiridest välja) lopsakale metsikusele vaatamata üsna kena. Maja ümbert leidsime toona maapinnalt ja mutihunnikutest mingit puru, mille seas, kui õigesti mäletan, võis olla mõni potikild ja ehk ka üks-kaks tulekivitükikest. Need viimased äratasid kahtlusi, et ehk on siin peidus midagi enamat kui lihtsalt uusaegne taluase. Otsustasime asja millalgi kaevamisvahenditega lähemalt uurida.

(Pabra järv 2010. aastal Toodsi Liidva asulakoha-poolselt kaldalt vaadatuna. Järve teine kallas kuulub juba Petseri rajooni.)

Veidi rohkearvulisema tööjõu ja varustusega tegime sama aasta suvel ja sügise avataktidel mõned prooviaugud. Potikilde tuli maa seest veel juurde, samuti kivisid, mis olid täitsa seda nägu, nagu oleks keegi neid kunagi millegi lõikamiseks või torkamiseks tarvitanud. Ehk nagu eriti kiviajal kombeks oli. Proovikaevand paljastas ka osa kivihunnikust, mis oli ilmselt olnud kunagi koldease. Kui olime leiud ülikooli viinud, ära nummerdanud, karpidesse pannud ning neid nii ise vaadanud kui ka mõnele targemale näidanud, selgus, et kõige vanemad neist – näiteks tulekivilaastud ja mõned kentsaka ilmega keraamikatükid – pärinesid noorema kiviaja hilisemast osast nöörkeraamika kultuurist (umbes 3000–1800 eKr). Lisaks viitasid mõned potikillud ja üks poolik savist värtnakeder, et sama elupaika on eelistatud ka millalgi keskmise rauaaja paiku (I aastatuhande keskpaigus või teisel poolel pKr). Ja siis oli veel taluaeg, mida leiumaterjalis esindasid savist ja kivist kalavõrguraskused. Need korjasime otse maja seina äärest maast; ilmselt oli võrk rippunud sealsamas seinal.

(Niiviisi me kaevamist alustasime. Labidaid kasutasime eelkõige vikatitena, et kõrgem hein maha saada. Edasi tulid juba mängu kühvlid ja muud peenemad töövahendid. Foto tegi 2010. aastal Arvis Kiristaja.)

Nöörkeraamika asulakohta polnud Setomaalt seni leitud ning Toodsi Liidva on tänaseni jäänud ainsaks omataoliseks selles maanurgas. Nöörkeraamikat valmistavad inimesed olid kursis teravilja kasvatamise ja loomade talitamisega, aga pidasid au sees ka ennast tõestanud jahipidamist ja kalapüüki. Pabra järvel oli hea kalastada ning läheduses sillerdas veel teinegi, Toodsi järv. Mine tea, äkki oli ennevanasti veetase kõrgem ning need kaks lähedast järvegi üks ja sama veekogu. No siis olnuks ju rõõmu ja kilkeid ja veepritsimist veel hulga rohkem, aga kindlasti ka edukaid kalaretki, nagu Liidva talus tuhandeid aastaid hiljemgi ette võeti.

(Pabra naaber Toodsi järv 2020. aastal. Niikaugele ma veel jalgrattaga pääsesin, keelumärgid soovitasid edasisest lootusest loobuda.)

Tee Pabra äärde oli mul veel vanast ajast meeles ning kavatsesin järve oma praeguselgi rattaretkel väisata, kuid läbinud hüljatud Kossa küla ja jõudnud samuti inimtühja Toodsi piiresse (Luhamaa lõunaosa on üldse üsna trööstitult hõreda asustusega), ootas mind ees üllatus. Või isegi kaks. Esmalt oli Toodsi talus keegi (uus?) omanik toimetama asunud ning pannud ette keelava sildi võõrastele sisenemiseks. Varemalt tuli aga just sealt läbi minna, et Pabra äärde jõuda. Olukorra oleks päästnud piirivalve rajatud vastne, väikse ringiga minev tee, mida ma esimest korda nägin, aga selle kasutamise oli jälle piirivalve ära keelanud, kuna piirivöönd ja värgid. Ma ei näinud põhjust, miks keelumärkidest ja piiridest üle astuda ning mittevajalikesse sekeldustesse sukelduda; seetõttu jäi Pabra järv mul tol õhtul nägemata. Aga loodame, et piirivalve hoiab seal kiviajal silma peal.

* * *

Olles õhtupoolikut kasutanud veel selleks, et põigata soppi, kus Eesti Vabariik tänapäeval kohtub Vene ja Lätimaaga, jõudsin enne päikese loojumist Võrumaa kagusopi ühele tuntuimale kobarmuistisele. Siksälä külas [3], Hino ja Mustjärve vahelisel kitsal maaneemikul on kokku kogunenud rohkem arheoloogiat kui mässavaid teismelisi karantiini-aegsele mudilaste mänguväljakule. Põhja poole jääb Kalmetemägi, mille madalal lael on vanema rauaaja asulakoht ning otse selle kohal 8.–18. sajandi matusepaik. Viimane on oma uhkete haualeidude poolest iseäranis kuulus, kuid et sel korral ajasin taga eelkõige kiviaja jälgi, siis lükakem selle tutvustus ebamäärasesse tulevikku. Kalmetemäest vahetult lõuna poole jääb Kirikumägi, kus pärimuse järgi seisnud kirik, mille kell rootsi sõja ajal Mustjärve sadanud ja ajuti siiani vetesügavusest helisevat. 2004. aastal tehti Heiki Valgu juhatusel Kirikumäel arheoloogilisi kaevamisi, mille käigus leiti mõned 15.–18. sajandi matused, terve rida ilmselt kabeliga seotud kesk- ja varauusaegseid münte ning ettenägematu boonusena ports hilismesoliitilisi kvartsitükikesi. Ühtlasi olid need minu kõige esimesed arheoloogilised kaevamised üleüldse, nii et Kirikumägi on ka minu eluloos üsna eriline paik.

(Siksälä Kirikumägi ja Misso-Rammuka tee. Mõni kilomeetri kaugusel seljataga on Lätimaa.)

(Just selle koha peal oli 2004. aastal kaevand, kust muuhulgas tulid välja ka kiviaegsed kvartsitükikesed. Mäe all helendab Hino järv.)

Mida need keskmise kiviaja kvartsitükikesed siis näitasid? Kokku koguti neid kaevamiste käigus liiva seest üle neljasaja, suurem osa tillukesed laastukesed. Kvarts on piimvalge kristaljas kivi, millest on võimalik välja lüüa päris teravate servadega tükke. Kiviaja inimene teadis seda hästi ning ekspluateeris kvartsi eriti agaralt just mesoliitikumi lõpupoolel – sellest ka Siksälä leiukoha ajaline määrang. Küllap oli keegi järveäärsel künkal kivi tagunud, eesmärgiga saada sellele (või sellest) teravaid servi või nurkasid, et siis oleks hea midagi lõigata, kaapida või uuristada. Tahumisel lendas laiali õhukesi laastukesi, millele keegi enam tähelepanu ei pööranud enne, kui meie nad üles korjasime.

(Selles nurgakeses leidus kvartsi eriti palju. Mis viga kivi tahuda, kui kõrval on nii hingemattev Lõuna-Eesti maastik!)

Kvartsi on üldiselt palju leitud merelähedastest asulakohtadest ning Siksälä, mis on põhimõtteliselt nii sisemaa kui veel võimalik, on nende kõrval paras erand. Kvartsi kõrval leidus siin ainult paar Sise-Eestile iseloomulikku tulekivitükki. Kas kivitöötleja Hino järve äärsel künkal peale kivi töötlemise midagi veel tegi ja kas seal toimetajaid oli üks või mitu, selles päris täit selgust pole. Siiski on Hino lõunakaldalt leitud teinegi kiviaja asulakoht, seega oli piirkond toona kindlasti asustatud.

(Hino järv mai esimese päikeseloojangu eel Kirikumäelt.)

(Teisel pool Siksälä Kirikumäge on veidi väiksem Mustjärv. Just sellel kaldal asus meie arheoloogide laager. Järve põhjas olevat siiani vana kirikukell.)

Mäletan, et kaevamistel tuli üsna kiviaegsete leidude lähistel liiva seest välja ka üks käsi, täpsemalt käeluud – nähtavasti oli mingitel meile saladuseks jäänud asjaoludel ülejäänud kehast eraldunud/eraldatud käsi sinna maha maetud. Spekuleerisime võimalusega, et kiviaegne kvartsitöötleja läks tööga nii hoogu, et lõi kogemata omal käe otsast. Aga seda teooriat ei võtnud me toona isegi liialt tõsiselt ega maksa seda teha praegugi. Liiatigi oli mõistatuslik käsi tõenäoliselt ikkagi pärit keskaja lõpust või varauusajast ning tema seos kiviajaga puhas juhus.

* * *

Päike hakkas juba läänekaares silmapiiri embama. Peitsin end telgiga Hino järve lähedale metsatukka ära ja magasin mõnusalt hommikuni, kuni laanepüü või keegi muu taoline metsasuleline mind oma kumeda lauluga üles äratas. Peagi olin taas ratastel ning võtsin suuna põhja, et pärastlõunal Piusa jaamas Tartu rongi peale astuda.

Teel Missost Vastseliina alevikku pidasin silmas, et veel ühest kiviaja tunnismärgist mööda ei paneks. See on Tsiistre ja Kirikumäe (mitte Siksälä oma, vaid üks teine) vahelises metsas õkva tii veereh olev asulakoht [4], mis leiti tegelikult päris juhuslikult ühe paremini silma jäänud muistise, kivikalme, kaevamisel. 2000. aastal laiendati kruusateed sedamoodi, et selle kõrval oleva vana kivikalme serv sai tõsiselt kannatada. Marge Konsa juhendatud päästekaevamised selgitasid, et kalmesse on põletatud inimluid maetud 5.–6. sajandil pKr (rahvasterännuajal) ning avastasid, et kalme asub veel ühe hilismesoliitilise elupaiga peal. Kalmekivide alusest liivast nopitud söetükid osutusid laboris tehtud analüüsi põhjal umbes 7400 aasta vanuseks. Samast liivast leiti ka kaheksa tulekivitükki, millest osasid oli ilmselt tõepoolest töödes-tegemistes pruugitud. Sarnaselt Meremäe asulaga pole ka Tsiistre kiviaja elupaik ühegi suure veekogu juures, ent kõrval on üks kinnikasvanud lomp, mis võis kunagi olla veidi korralikum järveke. Ja nagu kõik teisedki tänavusel matkal külastatud paigad, võis Tsiistreski olla ühe kogukonna ajutine peatuspaik mitme teise seas.

(Tee läks Tsiistre kivikalmest veidi liiga lähedalt mööda. Õnnetu teeservapost pole selles küll ilmselt süüdi. Kuskil seal puude, sambla ja metsakõdu all kükitab salaline kiviaeg.)

(Kalmekivid veidi lähemalt. Noored puud ajavad juuri läbi vanema rauaaja ja mesoliitikumi kultuurkihi.)

(Lähim veekogu Tsiistre kiviaja asulakohale on just nimelt selline samblasse uppuv lomp. Kas ehk kunagine maaliline metsajärveke?)

Rohkem kiviaega mulle teadaolevalt teele ei jäänud, kuigi maapind võib varjata igasuguseid üllatusi. Sõitsin hommikupoolikuga läbi Vastseliina, Möldri, Tsirgu (nägin hilisrauaaegset kalmet), Ostrova ja Obinitsa (tee äärde jäid eelviikingiaegsed kääpad), kuni jõudsin lõunaks Piusa karjääri ja raudteejaama. Aega oli palju, päike paistis soojalt. Kohtumised kevade esimese konna ja esimese rästikuga veensid, et kevadest saab varsti-varsti suvi. Rong tuli kokkulepitud ajal ning lasi mind ka kokkulepitud ajal Tartus maha. Taas üks ekspeditsioon oli tehtud.

(Kevadine päikesekummardaja Piusal. Ohtlik, aga ilus.)

* * *

Mida need Kagu-Eesti kiviaegsed asulakohad näidanud on? Kõik neli ilmusid arheoloogide tähelepanu alla alles selle sajandi alguses ning tõestasid, et juba keskmisel kiviajal võtsid inimesed omaks kõrgustike muutliku pinnavormi. Hino oli nende jaoks ilmselt päris paras järv, kust kala ja muud vee-elustikku püüda. Aga nagu Meremäe ja Tsiistre näitel veendusime, ei olnud alati mingit suurt vett lähedusse vaja; piisas ka joogiks ja ehk mõnel tähtsamal päeval näopesuks vajalikust kogusest. Pabra järve kaldalt leitud noorema kiviaja nöörkeraamikaga asulakoht on selles Kagu-Eestis maanurgas ainulaadne, sest teisi sama kultuurirühma maha jäetud muistiseid seni veel sealkandis leitud pole; lähimad teadaolevad paiknevad alles Võru kandis. Võin siiski üsna julgelt ennustada, et küll neid tulevikus veel juurde avastatakse.

Ükski külastatud kohtadest ei tundu olevat aastaringne elupaik, aga seda, kuidas kiviaegne inimene oma laialdasi valdusi kasutas, me paraku ei tea. Ühe kogukonna maad hõlmasid kindlasti mitmeid elupaiku, kalavesi, jahimaid, mustikametsasid, sarapuusalusid ja neid ühendavaid teid, kuskil jälle asusid naabrite maad, mida asustasid sugulased, kaubapartnerid ja – nagu vahel ikka juhtub – vihamehed. Lõuna-Eesti künklik, metsade, järvede ja soosilmadega pikitud maastik näis igatahes teatud arvu rahvast juba tuhandeid aastaid tagasi ära toitvat.