Juhtus sedasi, et kirjutasin ajalehte ühe loo. Kuna ajalehe
nimi on „Setomaa”, siis sai ka jutt ise setokeelne. Paberlehes on tal värviline
pilt juures ja puha, ent loetav on see ka netiavarustest: http://www.setomaa.ee/kost-ommaz-setoz-siiaz-saanu
(naljakas, et kakkõhelü ’ on netiaadressil digimuutunud z-ks).
Kirjatüki sisuks on setode päritolu kohta käiv diskussioon.
Sellest olen ka varem ühe veidi pikema artikli moodi asja kokku kirjutanud, nii
et kelle jaoks tundub teema olevat huvitav, aga ametlikust eesti kirjakeelest erinevad
keelevariandid kipuvad raskusi valmistama, see võib soetada 2013. aasta Õpetatud
Eesti Seltsi Aastaraamatu ning asjast lähemalt lugeda.
Kui väga lühidalt kokku võtta, siis on teadlasi juba enam
kui sada aastat hoidnud elevil küsimus, kuidas on seto kultuur kujunenud just
nimelt selliseks, nagu ta on. Ühed peavad setosid muinasaegse põhjaga
põlisrahvaks, teised aga rõhutavad Põhjasõja ajal ja järel Liivimaalt Petseri
ümbrusse pagenud talupoegade rolli. Suuremaid või vähemaid arvajaid on kokku
olnud küll kümneid ning mõned neist on suvatsenud koguni oma arvamise toeks
argumente esitada, mis on neist väga viisakas, sest ilma argumentideta arvamised
jäävad kahjuks üsna kuivetuks.
(Sedapuhku illustreerin juttu 30. aprilli käigu fotodega Setomaalt ja Vastseliina kihelkonnast. Näiteks siin, olge lahked, on Piusa jõgi, mis neid kahte maad üksteisest eraldab)
Üks otsapidi setode päritolu teemat riivav, kuid iseenesest
märksa laiem (ja provokatiivsem!) küsimus käib liivast kuhjatud kääbaste kohta,
mis on Kagu- ja Ida-Eesti palumetsades paiguti päris tavalised. Enam kui sada aastat
on vana aja uurijad püüdnud ära arvata, kes küll olid need inimesed, kes
selliseid asju lõid. Küllap oleks kõige ausam ja lihtsam vastus, et tavalised
eelviikingi- ja viikingiaja inimesed, kes sealkandis elasid, aga uurijatele
pole sellest selgitusest piisanud. Ja nagu pahatihti juhtub, astub mängu
poliitika.
(Ümarkääbas Obinitsa kääbaskalmistul Sakalova palos. Ümar sellepärast, et kui pealtpoolt vaadata, siis on täitsa ümara kujuga)
(Näe, veel üks Obinitsa ümarkääbas! Ühes sellised kuhjas võis olla päris mitme inimese põletatud säilmed)
Kääpad pole omased ainuüksi Eesti kaguosale. Neid leidub ka
veidi Läti idaservas, kuid eriti iseloomulikud on nad Loode-Venemaale, eriti
Pihkva kandile. Vene ajalooteadus pole aga kuidagi saanud üle ega ümber tõsiasjast,
et slaavlased pole siin karges metsavööndis elanud sugugi aegade algusest. Mis
nurga alt ka mineviku tunnismärke ei piidleks, ikka on soomeugrilased olnud
ees. Sõrve säärest läänes kuni Uuralitaguste tundmatusteni idas on iidsetel
aegadel elanud soomeugri keeli ja murdeid kõnelevad rahvarühmad, kellest on
tänapäevaks jäänud suuremad või väiksemad saared – meie teiste seas – , samas
kui hiiglaslikel aladel Kirde-Euroopas on soomeugri keelepruugid sulanud nagu
kevadine lumi. Nende asemel on tulnud vene keel.
Ent kust tuli vene keel praegusele Venemaale ning kuidas on
ta saanud miljonite inimeste emakeeleks?
Nüüd jõuamegi tagasi nendesinaste kääbaste juurde. Eriti
nõukogude ajal pidasid paljud Vene arheoloogid tõenäoliseks, et kääbaste
tekkimise taga Loode-Vene aladele (ning Eesti ja Läti idaossa) on kuskilt
Kesk-Euroopast 6. sajandi paiku pKr põhja poole rännanud slaavlased, nimeliselt
krivitšid ja sloveenid. Siit leidnud nad eest palju vaba maad, vanu kohalikke
soomeugrilasi olevat üleüldse elanud väga hõredalt ning need vähesedki
assimileerunud suuremalt jaolt kärmelt uustulnukatesse. Krivitšid, kelle
põhiline asustusala jäänud Pihkvamaale, olevatki matnud oma surnud piklikesse
ja ümaratesse kääbastesse. Sisserändeteooria üheks apologeediks ja kõneisikuks
kujunes arheoloog Valentin Sedov, kes muuhulgas pühendus päris palju ka Irboska
vana linnamäe kaevamisele. Eks muidugi tekkis talle kui autoriteetsele
tegelasele ka palju toetajaid.
(Pikk-kääbas Obinitsas. Näeb välja nagu mingi suure samblase metslooma küür)
(Obinitsa surnuaial on säilinud paar nn žalnikkalmet - maa peal on kiviring, maa all on matus. See on kääbastest mõnevõrra noorem, pärinedes oletamisi vahemikust 12.-14. sajand)
Aga siiski polnud see teooria mõningatest puudustest prii
ning varem või hiljem pidi keegi seda märkama. Näiteks selgus, et kuigi kääbas
kui selline – pinnasest kokkuvisatud kalmukünkake – polnud maailma ega isegi
Euroopa ajaloos 6. sajandiks pKr midagi uut, oli siiski väga keeruline leida
Kirde-Euroopa kääbastele otseseid esivanemaid. Vägisi jäi mulje, justkui
oleksid slaavi hõimud kõigepealt rännaku põhja ära teinud ja alles seejärel
leiutanud endale kääpad koos kõigi nendega seostuvate kommetega. Lisaks tekkis
üsna õigustatud küsimus, et mis oli see vedru, mis tõukas neid inimesi nii
suure hulgaga oma senised kodupaigad hülgama ning uusi maid otsima. Taolisi
elumuutusi ei võeta ette just päris niisama. Kas tekkis vanal kodumaal ühtäkki beebibuum,
mis rahvast sedavõrd kasvatas, et kõigile enam ruumi ei jagunud ning seetõttu
pidid paljud uut õnne minema otsima?
Viimasel ajal on küll üha rohkem tähelepanu pöörama
kurikuulsale 536. aastale, mil arvatavasti kuskil Ameerikas toimunud
vulkaanipursetest atmosfääri sattunud tuhk takistas päikesekiirguse jõudmist
maale, mis omakorda viis ränkade viljaikaldusteni kõikjal maailmas. Aga ehkki
nälg ja taud võisid küll rahvast liikuma sundida (aga kas just põhja poole, on
ikka päris kaheldav), ei tekitanud need mitte rahvaarvu kasvu, vaid järsku
langust. Isegi kui pärast halbu aastaid hakkasid inimesed usinalt järeltulijaid
sünnitama – nagu tavaliselt sellistel puhkudel juhtub –, läks kõigepealt ikkagi
omajagu aega, et varasem rahvaarv taastuks, ning alles seejärel võis see
kasvada kriisieelsest suuremaks. Ent siiski – kasv nõuab eeldusi. Näiteks
kvalitatiivseid muutusi elatusaladel, mida me esimese aastatuhande keskpaigast paraku
eriti ei näe.
Kääbaste põhjalikumate kaevamistega selgus ka, et mõnikord varjasid
nad endi all veel vanemaid põletusmatuseid. Järelikult olid matusepaigad
tunduvalt varasemad kui oletatav slaavi kolonisatsioon ja see omakorda viitas,
et ka kääpad ise võisid kuuluda tegelikult vanadele soomeugrilastele (kes noil
aegadel endid ilmselt küll soomeugrilastena ei teadvustanud, aga see on juba
teine jutt).
(Lisaks Obinitsale paterdasin ringi ka Võrumaa pool Lindora palus, mis on samuti kääpaid täis. Massiivse ümarkääpa stiilinäide)
(Ilm oli igatahes päikest täis ja männitüvede ladvad joonistasid kääpa peale triibulisi varje)
Leitud on ka mitmeid ühisjooni kääbaste ja neist vanemate kalmete,
näiteks tarandkalmete matmiskommetes. Näiteks on Eestis mõned sellised
muinaskalmistud, kus rooma rauaaegsed kivikalmed on kõrvuti hilisemate, samuti
kive sisaldavate kääbastega. Lisaks on arvutused muinasaegse rahvaarvu kohta
kinnitanud pigem seisukohta, et kääbaste ilmumisega pole kaasnenud olulist
rahvastiku kasvu. Seetõttu on jutud varasest slaavi massikolonisatsioonist enam
kui kaheldavad.
Kuna millalgi pidid slaavlased Loode-Venesse siiski sattuma
– elavad nad ju seal tänapäevalgi – , siis on muinas- ja teised teadlased
küsinud enestelt, uurimisaineselt ja kes teab, võib-olla koguni taevatähtedelt:
kuidas ja millal slaavlased siia põhja siis ikkagi sattusid?
(11.-13. sajandi kääpad olid juba tagasihoidlikumate kabariitidega ning katsid enamasti vaid üht surnukeha, keda enam enne matmist põlema ei pandud. Siin on üks selline kääbas Lindora naaberkülas Tabinas)
Juba 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul käidi välja
teooria, mille peamine toetaja Eestis oli arheoloog Priit Ligi ja mis kõlab
kokkuvõtlikult nõnda, et viikingiajal hakkasid „teel varjaagide juurest
kreeklaste juurde” ehk „Idateel” ehk Loode-Vene ala suurte veeteede ääres
ridamisi puhkema kaubanduslikud ja poliitilised keskused. Kõik suuremad
keskused on ikka enam või vähem paljurahvuselised ning seega kõlas ka neis
vanades linnakestes kindlasti nii kohalikke soomeugri kui ka kaugemalt tulnud skandinaavlaste
ja slaavlaste juttu. Neist viimased olid arvatavasti suuresti pärit
lääneslaavi, s.o. Poola ja Saksamaa idaosa aladelt, sest nagu kuulsad
Skandinaavia viikingid, hakkas ka Läänemere lõunaranna slaavi rahvas neil
päevil agaraks ringirändajaks, kauplejaks ja õnnekütiks. Kui selline kirju
taustaga seltskond sai ühes kohas kokku ja tahtis kuidagi omavahel suhelda,
tuli kuidagi leida ühine keel.
Küllap prooviti nii üht- kui teistpidi ning leidus piisavalt
neidki, kes õppisid mitu keelt selgeks. Aja jooksul hakkas Idatee keskustes igapäevases
suhtluses peale jääma slaavi keel. Miks just see, pole mulle veel täiesti
selgeks saanud, aga noh, las ta siis olla. Kaasnähtusena kippus teistel
sealsetel inimestel oma emakeel vaikselt ära ununema, eriti noorematel, kes juba
maast madalast uues keelekeskkonnas ringi hängisid. Nõndaviisi kulus kõigest
mõni inimpõlv, et kohalik keelekeskkond neis varalinnades täielikult muutuks.
Kuna kõik, mis keskustes sündis, oli ümbruskonna jaoks äge
ja huvitav, siis sai ka slaavi keel prestiižiasjaks, mis vääris järgitegemist.
Sedasi levis uus keel linnast maale, esmalt lähematesse küladesse, tasahilju
aga ka järjest kaugemale. Soomeugrikeelsed vanakooli inimesed kolisid viimaks
kääpasse, nende lapsed olid kakskeelsed, kes omakorda oma järeltulijatele
õpetasid ainult uut, slaavi keelt. Viimaks oli kogu maalahmakas, mida me
Loode-Venemaaks nimetame, keelevahetuse läbi teinud ning ainult kaugemates
kolgastes, mis keskustest kõrvale jäid, võis vana keel alal püsida. Selline
kant on näiteks Vadjamaa, mille keelevahetusprotsess vanadelt vadja ja isuri
keeltelt vene keelele on alles nüüd peaaegu lõpuni jõudnud ja isegi praegu
kõigest peaaegu.
Kuidas asjad Setomaa alal käisid, me eriti ei tea.
Arheoloogia on keelekasutuse osas niikuinii äärmiselt kidakeelne ja ajaloolised
kirjalikud allikad on põhimõtteliselt olematud. Juba I aastatuhande lõpus hakkas
Vana-Vene riigi üheks oluliseks keskuseks saama Pihkva ja selle kõrval Irboska,
mis asuvad praeguse Setomaa idapiiril. Järelikult võis ka neis paigus keelevahetus
juba võrdlemisi varakult pihta hakata. Pihkva on tänapäeval päris vene linn,
seevastu Irboska lähistel võib veel tänapäevani leida riismeid veel
lähiminevikus jõulisest seto asustusest. Arvatavasti on seto keelealale toonud
värsket verd 17. ja 18. sajandil Lõuna-Eestist rahutute aegade eest pagenud
talupojad, kes oma keelepruuki ida poole laiendasid. Nii et keelepiirid võivad aja
jooksul olla loogelnud siia ja tänna päris palju.
Kääbastest läks see viimane jutt küll veidi kaugele, ent mitte
liialt. Kääpad ise tukuvad siiani paludes, ninad samblas ja mustikavartes, ning
ei kipu oma ehitajatest ega maetutest jutustama. Võib ju olla, et nende jaoks
pole see sugugi kõige tähtsam küsimus. Nemad on mõeldud ajatuteks
rahupaikadeks, piirikupitsateks mitme maailma vahele, surnute kaitsevallideks.
1 comments:
Lisalugemist:
Anti Lillak. Setode kujunemise kohta käivast diskussioonist. – Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat, 2013. Tartu, 2014.
Priit Ligi. Vadjapärased kalmed Kirde-Eestis (9.–16. sajand). – Vadjapärased kalmed Eestis 9.–16. sajandil. Muinasaja teadus, 2. Tallinn, 1993.
Marta Schmiedehelm, Silvia Laul. Asustusest ja etnilistest oludest kagu-Eestis I aastatuhandel. – Studia archaeologica in memoriam Harri Moora. Tallinn, 1970.
Post a Comment