Linnamägede triptühhon, osa 3: Kuusalu Pajulinn

 

1. september on teadmistepäev. Tublid lapsed alustavad siis uut kooliaastat (välja arvatud need, kellel on see tõstetud mõnele teisele lähedasele kuupäevale), minusugused aga suunduvad otsejoones sohu. Jah, nii see tõepoolest sündis ning ei kusagil mujal kui Harjumaal, Kuusalus. Kuusalu on Eesti aja- ja kultuurilukku raiutud mitmetel põhjustel, aga üks neist on vaieldamatult Pajulinn, meie väheseid tõelisi soolinnuseid. Pole midagi tavalisemat kui leida muinaslinnuseid mõne kena järskude nõlvadega künka pealt ning alati ei pea nõlvad selleks isegi teab mis järsud olema. Linnus kõrgema ja kuivema koha peal kõlab maailma kõige iseenesestmõistetava asjana. Kuusalus on seda loogikat tugevasti eiratud: ehitustöödeks valiti eriliselt pehme pinnasega madal lodu, kus tuli enne kõike muud plats kuidagimoodi ära stabiliseerida, et see esimese nädalaga päris turba sisse ei upuks. Muinas-kuusalukad tulid ülesandega tegelikult päris hästi toime. Aga kõigepealt mingem jutuga paar sammu tagasi, et algus oleks rohkem alguse moodi.

31. augustil käisin Tallinnas ühes toredas raskemuusikaklubis ühe toreda raskemuusika-ansambliga lavakehana esinemas (lavakeha on see tüüp, kes pole bändi põhiliige, aga kelle osalemisest võiks kontserdil justkui mõneti kasu olla). Hilisõhtul ei hakanud me tagasi Tartusse kolistama, vaid valisime öömajaks Tallinnast umbes 40 kilomeetrit itta jääva Kuusalu, kus meil olid omad inimesed ees ootamas. 13. sajandi alguspoolel koostatud Taani Hindamisraamatu Suure Eestimaa nimistu põhjal teame, et enne ristisõdu asus selles kandis üks kolmest Revalamaa kihelkonnast Rebala (Reppel). Sama nime kandis muide ka Revalaga piirnev loodepoolseim Virumaa muinaskihelkond. Ju nad olid siis omavahel kuidagi sõbrad või miskit. Revala Rebalas on muistiseid teada päris palju, juba kiviajast saati, ning pronksiajal leidis Revala rannikulähedastel loopealsetel aset esimene tõsisem üleminek metsarahvast maarahvaks – isegi kui nad praeguste teadmiste põhjal polnudki soomeugrilased, vaid pigem üle mere Skandinaaviast tulnud inimesed.

(Kes veel ei tea, siis Kuusalu on alevik praeguse Harju maakonna idaosas ning paikneb, nagu siit Maa-ametist pärit kaardilt näha võib, otse punase täpi kohal)

1. septembri hommikul Kuusalus virgudes oli mul piisavalt aega, et väisata kohalikke vanema ajaloo tunnismärke ning esimene, mis minu teele jäi, võib olla otse seotud vanema metalliaja Skandinaavia päritoluga rahvaga. Sest ühtäkki osutas pruun silt tee kõrval Lauritsakivile. Kiusatus sai minust kerge vaevaga võitu (ega seal erilist dilemmat tekkinudki) ning kepslesin kui kitseke teepervest üles, et huvitava nimega loodusobjekt üle vaadata.

Kivi oli väga kena, selline paras graniidilahmakas, mille peale mahtunuks mitu täiskasvanud inimest istuma. Aga parem on siiski seda mitte teha, sest sel juhul jääks sootuks kahe silma vahele terve ansambel kivi pinnale toksitud süvendeid. Nende seas on paarkümmend väikest madalat lohukest, mis meie praeguste parimate teadmiste kohaselt võivad pärineda I aastatuhandest eKr või ehk veel I aastatuhande algusest pKr-ki. Põhja-Eesti rannikuvöönd on taolisi lohukive täis, aga neid on mõneti leitud ka Lääne-Eestist ja sisemaalt. Kividele lohkude toksimine on juba alates nooremast kiviajast olnud väga laialdane komme Skandinaavias, mistõttu näibki, et see on Läänemere idakaldale jõudnud koos meretaguste tulnukatega. Lohkude tegemise juurpõhjused on vajunud unustuste hõlma, kuid et lohukive leidub peamiselt vanade põllumaade vahetus naabruses, on uurijad oletanud nende taga viljakusmaagilisi toiminguid.

(Lauritsakivi on mitmekülgne)
 

(Kui muidu võib lohkude leidmine kivi pinnalt veidi väljakutseid pakkuda, siis kellegi hea inimese ohvriand aitab selles vallas paremini orienteeruda)

Lohkude kõrval on Lauritsakivil aga teisigi toredaid, ilmselt hulga uuemaid kujundeid. Esiteks võib kivi pealt leida väikese risti – see meenutab kangesti piirikivi tähist. Siis on kivi ühel küljel kaks ristatud piiskopisaua (natuke nagu käärid), teisel küljel aga omapärase käepidemega resti kujutis. Minusugusele võhikule üsna enigmaatilised sümbolid, aga teadjad on neist osanud välja peilida, et Lauritsakivi võis olla keskajal piiritähiseks Ojamaal Roma kloostrile kuulunud Kolga mõisa ning Kuusalu Püha Laurentiuse kiriku vahel. Roma kloostri pitsatilgi kujutatakse ristatud piiskopisauasid ning Püha Laurentiuse üheks sümboliks on just praerest, millel pühamees olla Roomas keiser Valerianuse käsul 258. aastal surnuks piinatud. Eesti rahvapärimuses on Laurentiusest saanud tule ja põletamisega seotud tegevuste kaitsja, tema mälestuspäeval lauritsapäeval 10. augustil oli vanasti keelatud tuld teha.

(Piiskopisauad. Või käärid)
 

(Seda kujundit on tõlgendatud kui küpsetusresti. Püha Laurentiust olla parasjagu sellel piinatud, kui ta äkki hüüdnud: Olen juba küps. Keerake mind ümber!")

Piiritähise oletust toetab ka Lauritsakivi rööpnimi Rajakivi. Kivi kõrvalt leiti 1970. aastatel päris ulatuslik asulakoha kultuurkiht, mis on keraamikakildude põhjal dateeritud I aastatuhande lõppu ja II aastatuhande algusesse. Ilmselt on tegemist sellesama 25 adramaaga Kusala külaga, mida mainib Taani Hindamisraamatu Suur Eestimaa nimistu.

(Taga on Lauritsakivi ja sellele pühendatud sildid, asulakoha silt aga on parajasti veidi väsinud ning puhkab kivi najal põõsa vilus) 

Pajulinn polnud enam üldse kaugel, aga temani pääsemine osutus siiski parajaks matemaatikatehteks. Proovi, millise nurga alt tahad, ikka tuleb ragistada läbi noore märja taimestiku. Kunagi mäletati, et linnusele viis salarada (võib-olla pakktee), ent mina sellele enam panustada ei saanud. Mul oli alguses õrn lootus hoida oma kerged suvised käimad kuivad ning selleks puhuks olin nad koguni jalast võtnud. Ent mõnekümne meetri järel pidin nad siiski edasiliikumise ja jalgade turvalisuse huvides pühale üritusele ohverdama. Õnneks taipasin vähemalt sokid taskusse panna, nii et need jäid mul tõepoolest kuivaks. Kõikidest takistustest hoolimata jõudsin ma siiski ühel ilusal hetkel Pajulinna.

(Keskmisest niiskem metsatukk palistab praegugi Pajulinna asukohta)

Ma pole Kuusalu maastikega sedavõrd tuttav, et teaksin täpselt, kas ja kuidas siin linnuse-kõlbulike küngastega lood on. Nii ehk teisiti otsustasid linnuseehitajad üsna madala padu kasuks – sellest siis tema nimed Pajulinn, Linnapaju või Linnapao. Kokku võeti objekti alla umbes 3500 ruutmeetrit, millest siseõu 2000 ruudune. Õu piirati enam-vähem ovaalse kivivalliga, aga et viimane pääseks loodusseaduste vääramatul tahtel uppumissurmast, asetati valli nulltsükliks maapinnale hagu ja noorte mändide palke, valli väliskülje alla paiguti ka jämedamaid okslikke palke. Nende peale laotigi 4–5 meetri laiune kivimüür, mis kunagi ulatunud täisinimesele rinnuni, praegu aga joonistus vaevalt poole meetri kõrguselt ümbritsevast rohelusest välja. Vahepealsete aastate jooksul on tubli jagu Pajulinna vallist muudeks ehitusteks kasutatud. Nii nagu eelmises muinasreisikirjas itkesin ma Vooru linnamäe kurvapoolset saatust, tuleb sama teha ka Kuusalus. Hea veel, et niigi palju on alles jäänud.

(Stiilivaade Kuusalu Pajulinnale. Soolinnused on üleüldse harv ja karm kategooria, millega nalja pole)
 

Vallijäänustel ukerdades hakkasid siin-seal silma rohu seest välja turritavad müürikivid. Õnneks oli vall hiljaaegu puhtamaks niidetud; vastasel juhul oleksin pidanud teda hakkama otsima võitmatu angervaksatihniku (Filipendula invicta) alt ning siis võrdunuks mu eduvõimalused rasvase nulliga. Küllap oli kivimüür algselt varustatud ka puitkindlustustega, kuid nende aeg oli ammu mööda läinud.

(Ringvall on puhtamaks niidetud ning paistab seetõttu koguni ümbritsevast välja)

Kust ma üldse tean kõnelda vallialusest haost ja palkidest, kivimüüritisest ja muust säärasest? Kas läksin ma tumedate jõudude teenistusse ning lõin Muinsuskaitseameti loata pühal mälestisel labida maasse? Ei, vähemalt sellistele pahedele ma ei andu. Lugu on hoopis nii, et muinas-kuusalulaste ja minu vahele jääb veel üks oluline isik. See oli arheoloog Marta Schmiedehelm, kes Pajulinna 1936. aastal päris ametlikult ja teaduslikult uuris. Just tänu tema ekspeditsioonile võtame meiegi õiguse väita üht-teist linnusest ja tema ajaloost.

Leide andsid kaevamised päris vahvalt: jäme- ja peenkeraamikat, millest muist kaunistatud mõigaste, siksakkide, lainejoonte, nöörivajutiste või augukestega, mõni luisu- ja jahvekivi, paar helmest, valamisvorm ning ebaselge otstarbega sarvest teravik. Arheoloog hindas toona Pajulinna eksistentsi 11. sajandisse, kuid tegelikult võis ta olla rajatud ka juba 10. sajandil. Esemete kõrval saadi terve ports loomaluid, mis kuulusid eranditult koduloomadele – veistele, sigadele, lammastele, kitsedele ja koertele. 

Need on toredad, aga ühe viikingiaegse linnuse jaoks tavapärased leiud. Siiski paistab Kuusalu Pajulinn välja ka millegi erilisega. Nimelt sattus Marta Schmiedehelm otse ringvalli kõrval linnuse siseõues korralikule viljaterade lademele. Mitme meetri laiuses ja 10–20 cm paksuses viljakihis leidus otra, rukist ja nisu, ühes kohas ka hernest. Paiguti oli vilja all kasetohutükke, mis olid nähtavasti laotatud sinna niiskusetõkkeks. Tundub, et selles kohas vallimüüri kõrval asusid linnuse viljalaod. Muid selgemaid jälgi hoonetest ei saadud, kui mõni otsast teritatud ja maasse rammitud puuvai välja arvata. Kultuurkihti kõikjal ohtralt vürtsitanud söetükikesed jätsid vägisi mulje, et linnusel on olnud järsk ja otsustav finaal, mille käigus pea kõik, mis sai tuleroaks minna, seda ka tegi. Aga kes tegi…

(Linnusehoovi katab kõikvõitmatu angervaks. Tema all võib oletada turvast ja turba all omakorda viikingiaegset kultuurkihti koos kõige kaasnevaga. Kultuurkihi all? Veel turvast!)

Uuestisündi Pajulinn ei näinud. Nii, nagu ta oli kunagi ehitatud sooturba peale, hakkas turvas aasta-aastalt pakseneva kihina katma ka inimtegevuse jälgi. Just tänu turba vett imavale ja säilitavale loomule ongi nõnda hästi aastasadu püsinud linnusesse kogutud teravili, herned ning vallialused puuparved. 

Kuusalu ise päris hukatusse siiski ei langenud. Vahepealsed aastad on küll ehk veidi segased – näib, et linnusega liidus olnud avaasula püsis oma koha peal edasi ja kasvas isegi päris suureks – , kuid 13. sajandiga kaasnenud Eestimaa ristiusustamine tõi siia uued nähtused. Tsistertslaste Ojamaa Roma klooster, kes oli läheduses saanud enda käsutusse võimsa Kolga mõisa, ehitas vanast linnusekohast veidi üle poole kilomeetri lõuna poole kiriku. Hilisema rahvapärimuse kohaselt olnud ehitusmeistriks Laurentius ehk Laurits ise, kelle kohalikud paganad heast peast surnuks põletasid. Tapatöö sündinud otse Lauritsakivi peal, pühamehe tuhk toimetatud hiljem Rooma linna. Seda, et piibellikud ja teised antiiksed usujuhtumised vanarahva meelest sageli otse meie koduse Maarjamaa pinnal sündisid, tuleb folklooris vahel ikka ette. Küll on siin kõndinud Jeesus ja Maarja, küll Ristija Johannes ja Püha Nikolaus. Lauritsa põletamine otse Kuusalu vanal lohukivil poleks mingi erand.

(Kuusalu Püha Laurentiuse kiriku seni viimane ilme hõlmab erinevaid nukumajalikke soppe ja lisandusi)
 

Kuusalu kirik on oma ca 750 eluaasta jooksul näinud korduvaid ümberehitamisi, sõjaaegadel ka purustusi. Kapitaalsem uuenduskuur toimus aastatel 1889–1890, mille käigus tehti paisunud koguduse jaoks hoonesse ruumi juurde. Pajulinnast tagasi marssides jäi kirik otse tänava äärde. Ei teagi, kas asi on valgeks lubjatud seintes ja punastes kivikatustes või milleski muus, aga kirik-pastoraad ansambel jätab praegu kuidagi saksaliku või koguni prantslasliku mulje. Väike lääneeuroopaliku õhustikuga saareke keset ürgvana Revalamaad.

(Kirikumõis ehk pastoraad on sedavõrd heas korras, et justkui polekski Eesti)
 

Põhja-Eesti rannikuvöönd on ajalugu nii täis, et lausa kidiseb. Kui kõrgemad jõud lubavad, siis satun varem või hiljem oma ringituuseldamistega taas sinna ning küllap siis ka midagi kirja panen. Aga võib-olla jääb enne mõni muu maanurk tee peale. Mis järgmiseks? Küllap saame teada.

Linnamägede triptühhon, osa 2: Vooru linnamägi

 

Suvi ja linnamäed! Ainsana suudavad selle muidu ületamatu kombinatsiooniga võistelda vaid sügis ja linnamäed, tali ja linnamäed ning kevad ja linnamäed. Neist igaühel on omad voorused, aga antud triptühhoni teises osas, mis pühendet Vooru linnamäele Mulgimaal, tahan laulda kiitust just suve eelistele meie muistsete kantsidega sõbrunemisel. Juuli algul oli mul õnne elada tavapärasest rahmimisest veidi rahulikumat elu ning seetõttu jagus vahel aega ka mõne kodumaa nurgakese avastamiseks. Ühel ilusal päeval toppisin jalgratta autosse ning sõitsin heast peast Suislepale, uudistama Sisevete Festivali. Et päev oli pikk ning aega jalaga segada, koukisin jalgratta välja, hüppasin sadulasse ja sööstsin paigast kui tuul.

 

Muidugi olin teadnud juba ammu-ammu, et Viljandimaa lõunaosas on üks põnev linnamägi, millest kõik kogu aeg rääkisid. Nüüd polnud minu teel ühtegi takistust – asfalt ja kruus sahisesid ühtviisi ladusalt mu rattakummide all ning kaart näitas sentimeetrise täpsusega otsitava muistise asukohta. Paremini poleks võinud minnagi. Tee läks mööda kunagisest Suislepa rahvamajast ning üle Vooru oja lõuna poole, kuni arheoloogilisele asulakohale osutava muinsuskaitsetahvli juures käsipiduritele pigistasin ning ratta seljast maha hüppasin.

(Vooru asulakoht vihjab, et olen jõudnud muistsele maastikule)

Vanaaegsete asulakohtade asemel laiuvad tänapäeval väga tihti põllud ja muud taolised kõlvikud. Vooru külas on I aastatuhande I poolest kuni II aastatuhande algusesse pKr dateeritud kultuurkihti leitud mõlemalt poolt kruusateed ning on põhjust arvata, et asulakoht ja tema idapoolne naaber linnamägi on olnud vähemalt mõnda aega üheaegsed ja üleaedsed. Ehk nagu sõnastavad erialased kirjutised, moodustasid nad linnus-asula kompleksi.

(Vooru asulakoht ja linnus Maa-ameti reljeefkaardi peal, kenasti peaaegu üksteise kõrval)

Linnamäe kutse oli vahepeal muutunud vastupandamatult tugevaks; lausa sedavõrd, et trotsisin riske ning jätsin jalgratta sinnasamasse teeserva (loe: asulakohale). Ise murdsin pikkade kärsitute sammudega teed läbi lokkava taimestiku, justkui alateadlikult peljates, et äkki võtab mägi jalad alla ning pageb okste raginal minu eest Õhne jõkke. Mu pelgused olid asjatud, linnamägi ei teinud vähemalt sel kaunil suvepäeval midagi ootamatut.

(Pildi pealt pole küll aru saada, aga metsa seest kõlav linnamäe kutsehüüd ei lubanud ära eksida. Tuli ainult ületada haljendav nõgese- ja angervaksaväli)
 

Vaid sadakond meetrit lahutab asulakohale koduks olevat põlluplatood eraldi kükitavast linnusekünkast, nende vahele jääb madal stepp nõgeste ja angervaksadega. Mõnel niiskemal aastaajal lirtsunuks seal muda ja lombid, aga juulikuivus oli minu poolel. No ja lühikeste pükstega läbi nõgesetihniku rühkimine ju ainult kasvatab iseloomu või kuidas? Linnamägi hüüdis juba kõrvulukustavalt.

 

Näed, seal ta oligi! Täiesti äratuntavalt linnus – kõrge künka peal, otsesse kuhjatud muljetavaldavalt järskude kaitsevallidega. Nende vahele jäi enam-vähem ristkülikukujulise põhiplaaniga siseõu, millel pindala kirjanduse põhjal umbes 4800 ruutmeetrit. Linnamäe välisjalamile on esimese iseseisvuse aegu asetatud ja kõige hilisema kiuste püsima jäänud betoonalusel pronksist Eesti linnuste kaart, millesuguseid leidus/leidub paljudel toona teada olevatel muinaskantsidel. Aga juba kaardi paneku ajaks oli Vooru linnust kõvasti väiksemaks veetud. Küllap nähti 19. sajandil muust Eestist majanduslikult kiiresti ette tuhiseval Mulgimaal künkas pigem ehitusarenduseks vajalikku kruusamaardlat kui säilitamist vajavat muinasmälestist. Muidugi pole mõtet näidata näpuga üksnes mulkide peale, sest arheoloogiapärandit on lõhutud (ja lõhutakse kahjuks jätkuvalt) igal pool ja igal ajal, söögi alla ja söögi peale. Aga ikkagi on hingel valus iga kord, kui tükike möödunust meie ja järeltulevate põlvede jaoks pöördumatult kaotsi läheb.

(Vanaaegsetel piltidel on Vooru linnamägi paljas nagu porgand, praegu aga katab teda korralik mets. Järsku avaneb puude vahelt vaade tuttavlikule muinaslinnuste kaardile)
 

(Kahe otsavalliga piiratud linnuseõu, millest on tubli tükk minema veetud)

Aastatel 1969–1970 kaevas Vooru linnamäge Henn Moora, leides siit käsitsi vormitud savinõude tükke ning üht-teist muudki, millest kirjanduses tuuakse eraldi välja vaid araabia hõbemündi katket. Nii et kas otseselt või kaudselt kuulus Vooru viikingiaja laiaulatuslikku karusnaha- ja hõbedakaubanduse võrgustikku. Lähedal looklev Õhne jõgi pakkus ilmselt piisavalt head ligipääsu Peipsi vesikonna teedele ja nende kaudu kaugemalegi. Vallisisesed kihistused paljastasid, et linnus rajati künkale millalgi keskmisel rauaajal ning varsti jõuti teda juba ka mõnevõrra tugevdada. Oma nüüdki äratuntava kõrguse said vallid veel hiljem, kuid sellest viimasest ehitusetapist pole saadud dateeritavaid leide. Linnamäelt pole leitud ka alates 11. sajandist Eestis levinud käsikedral valmistatud pottide kilde, mistõttu on linnuse ajalised piirid sätitud 6. ja 11. sajandi vahele. Asulakoht pidas kauem vastu; küllap oskasid selle elanikud oma eludega kuidagimoodi toime tulla ka siis, kui linnamäe peal enam keegi ei valitsenud.

(Muljetavaldavad kaitsevallid on oma praeguse kõrguse saanud vähemalt kolmes ehitusetapi)
 

(Vaade ühelt vallilt teisele. Vahele jääb küll lokkav loodus, aga tagumine vall paistab puude-põõsaste seast ometi ära)

Ma oleksin Vooru linnamäe võlusid – muinaspinnavormide kõrval veel näiteks metsmaasikaid – kaua nautinud, aga mis parata, ühel hetkel saab ka leplikumail meist isu täis kõigist linnuse õhuruumi domineerinud sääskedest ja parmudest. Ukerdasin südilt tuldud rada ja nõgeseid mööda tagasi ning leidsin oma üllatuseks, et jalgratas ootas mind täpselt seal, kuhu olin ta ennist jätnud. Väntasin niisiis tagasi Suislepale, et Sisevete Festivalil oma silmaga näha Õhne jõel sõitvat tosinast jõelaevast ja -paadist koosnevat flotilli – just nii, nagu see võis välja näha ka neil kaugetel eelviikingi- ja viikingiaegadel.

Linnamägede triptühhon, osa 1: Karitsa Juprimägi

 

Suvest jääb ühel hetkel tahes-tahtmata alles vaid nukkerilus mälestus, olevik aga tormleb peatumata edasi sügisesse ja sellele järgnevatesse aastaaegadesse. Aga ilma mineviku kenamate hetkede meenutamiseta ei helise ka ei ole- ega tulevik päris täiel lauluhäälel. Minu muinasreisid ja neist kirjutamine teenivad muude muusade kõrval niisiis ka õilist eesmärki päästa valla maailmas peituvad värvitoonid ja helivärvid. Sellepärast otsin alatasa kohti, mida enese jaoks avastada ning eriti hea, kui tõepoolest õnnestub neist hiljem ka üht-teist üles tähendada – nõnda muutuvad nad minu jaoks justkui senisest veel väärtuslikumaks, nii faktiteadmiste kui emotsioonide poolest.

 

See suvi oli tõepoolest haruldaselt kirju. Minu arvukad rännud viisid mind pea kõikidesse Eestimaa nurkadesse, puhuti kaugemalegi, nii et mõnikord puges südamesse koguni igatsus rahuliku koduse elu järgi, kus päeva kõige olulisemaks kohustuseks olnuks muruniitmine või prügi väljaviimine. Õnneks jagus selliseidki. Sõidud aga olid muidugi ägedad ning kuna Eesti on juba loomult üks erakordselt pika ajalooga maanurk (aga pika ajaloota kante vist maailmas õieti polegi), siis pole imestada, et trehvasin ikka ja jälle ka mõnele muinaspaigale. Kui nüüd mälu ei peta, oli nende seas kolm linnamäge – kaks esmakohtumist ja üks teiskohtumine. Nõnda võtan nüüd, suve ja sügise kokkusulamispunktis ette kirjutada neist igaühest üks põgus memuaar. Esimesena tahan kõnelda Karitsa Juprimäest Virumaal.

(Karitsa Juprimägi kõrvaltvaadatuna. Kui tead, kuhu minna, siis pole ülesleidmine teab kui keeruline) 

Oli 24. juuni, jaanipäev. Riigipüha ja kujuteldamatult kaunis suveilm tõotasid häid eeldusi pea kõigeks, mida hing ihaldada võis. Kuna olin jaaniõhtut pühitsenud oma Viru maakodus, võtsin ette lähemalt avastada ümberkaudseid senikäimata radu, teiste seas ka Rakverest mõni kilomeeter lõuna pool asuvat Karitsa Juprimäge. Arheoloogiaraamatud on teda ikka maininud linnamägede nimekirjades ning hoolimata kaevamisleidude puudumisest vääris paik väikest palverännakut. Mäele oli ligi pääseda päris lihtne: tema järsk nõlv tõusis metsa varjus kõrgustesse täpselt Tõrma-Inju maantee lääneservas.

(Juprimägi paikneb Karitsa ja Inju külasüdamete vahel. Kaardipõhi Maa-ametilt, punane mumm minult)
 

Mets kattis ja varjas kogu seda pikalt põhja-lõunasuunaliselt väljavenitatud seljakut. Reljeefkaardil näib Juprimägi olevat kitsas ja pikk nagu mõni geoloogiline siug ning ilmselt olnuks ta veelgi pikem, kui mitte jõnksuv maantee poleks teda põhjaotsast pisut lühemaks hauganud. Rühkisin seljaku “seljale” kuskil enam-vähem keskpaigas ning hakkasin seejärel ringi vaatama, et ära tunda võimalikke tunnusjooni, mille põhjal on teda linnusekohaks peetud.

(Maa-ameti reljeefvarjutusel joonistub Karitsa Juprimägi kitsa järsunõlvalise paelana eriti hästi välja)

Mingeid kaitsevalle pole seljakule hakatud kuhjama, aga milleks need, kui nõlvad on juba looduse pooltki antud piisavalt kõrged ja järsud. Kitsas oli ta aga tõepoolest, ka ilma vallideta. Kõige laiemaks, umbes 15-meetriseks osutus seljaku põhjaots, kuid lõuna pool oli valdavalt tegemist kõigest 6–7-meetrise “koridoriga”, millele keegi oli kunagi lähiminevikus suutnud ATV-raja sisse sõita. Mina sellisest hobist suuremat ei pea ega soovita seda ka teistele, sest mootorsõidukiga võimalikule muinasmälestisele ukerdamine võib seda asja eest teist taga lõhkuda. Jõudsin ka jalgsi täiesti efektiivselt edasi. Ühel hetkel sattusin seljakut risti läbistavale süvendile, milles võib küll kahtlustada 140-meetri pikkust linnuseala muust seljakust piiritlevat kaitsekraavi. See umbes 1,5-meetri sügavune vagu on tõtt öeldes ka üks väheseid arvatavasti inimkätega kujundatud maastikudetail, mis lubab Karitsa Juprimäge linnamäeks liigitada. Teine samuti potentsiaalselt inimtekkeline detail on kraavi läänepoolse otsa juures mäenõlval täheldatud astang, millele võidi omal ajal hakata rajama juurdepääsuteed mäelaele. Virumaa asjadega rohkem kokku puutunud arheoloog Toomas Tamla on pidanud võimalikuks, et juhul kui Juprimägi ikka on linnus, on ehitustööd jäänud ilmselt pooleli. Seega pole siia jõutud rajada korralikumaid hooneid või kaitseehitisi.

(Seljandiku põhjaots on järsk, aga heas vormis matkalise jaoks mõistlikult ligipääsetav)

(Tavapärane vaade Juprimäel: piki seljandikku kulges mingi hullukese ATV-rada. Mägi on ilma selletagi suhteliselt kitsas. Ei tea, kuidas need linnuselised üldse plaanisid siia korralikult ära mahtuda...)

(Imelugu küll, aga tundub, et kogu selle rohelise metsasäbru sees õnnestus siiski foto peale saada ka Juprimäe seljakut risti läbilõikav kraav)

Nii pole meil ka ühtegi juhtlõnga Juprimäe võimaliku linnusekoha ajalise kuuluvuse kohta. Kultuurkihti kirjandus igatahes ei maini, esemeleidudest kõnelemata. Mäest ida pool laiuvalt põllult on küll leitud väheintensiivne asula kultuurkiht, aga sellestki ei oska ma enamat öelda. Küll aga olen kuigivõrd targem Juprimäest oma 700 meetrit lõuna pool oleva Inju Vanatoa kalme osas, mida luu-uurija Martin Malve kohaliku ajalooentusiasti Kalju Vaga soovil kaks aastat tagasi abilistega (olin samuti nende seas) veidi kaevas ning kust leidis kolm kombekohaselt maetud luustikku 17.–18. sajandist. Teame ka, et Põhjasõja päevil toimus 1708. aasta augustis lähikonnas Vene ja Rootsi vägede vahel suur lahing, milles viimased rängalt lüüa said, kuid Vanatoa kalmesse ei maetud siiski mitte tapatalgutes langenud sõdureid, vaid ilmselt kohalikke külaelanikke, kui nende aeg siin ilmas ükskõik mis põhjusel läbi sai.

(Taamal paistab ilus metsane Juprimägi, selle ees haljendavalt põllult on aga arheoloogid kunagi tuvastanud asulakoha jäljed. Mis ajast see võiks pärineda, selles osas on mu teadmistes tume maa ja valge laik)

(Inju Vanatoa kalme asub Tõrmasse viiva tee ja roheliste sealautade vahelisel künkakesel. Kalmest läheb üle ja läbi kõrgepingeliin, pinnast on seal segatud omajagu ka nii labidate kui buldoosritega. Sellest hoolimata varjab künka liivapõu endiselt varauusaegsete injulaste luid)

Olgu sellega kuidas on, igatahes näib, et Juprimägi oli varauusaegsete inimeste elu ja surma ajaks juba mitu sajandit seisnud nii, nagu ta esialgsest ehitustuhinast jäänud oli – ühe eraldava kraavi ja pooliku sissesõiduteega metsane seljandikusoolikas keset Virumaa viljakaid põlluväljasid.

Vehendi: vaimude vald Võrtsjärve veerel

Rühkisin kiire sammuga mööda külateed. Tuul kräunutas puulatvu ja Võrtsjärv minust paremal lainetas otsekui mõni meri. Möödusin kalda ääres peatunud jalgratastel matkaseltskonnast (neist üks nooremaid keeldus millegipärast sõitu jätkamast, teised püüdsid aga keelitada teda siiski kaasa tulema) ning tee äärde jäävatest taluaedadest, milles mõnes vähemalt praegusel suvisel ajal ka elu liikus. Neisse sisse astuda polnud põhjust: minu eesmärgid asusid teisal, aedade taga. Tuli nad ainult üles otsida.

 

Korra olin Vehendi külas neid paiku püüdnud varemgi üles nuuskida, kuid ettevalmistused jäid toona napiks ning järveäärne palumetsaviirg ei andnud kõiki oma saladusi niisama lihtsalt välja. Nüüd siis teine katse, abiks Maa-ameti kaardirakendus ja lootus-lolli-lohutus. Peagi, pärast järjekordset taluõue põikasin teelt kõrvale metsa ja siuglesin vaikselt nagu nastik (vähemalt enda meelest) läbi alustaimestiku, kuni olin esimese otsitava paiga juures.

(Tuuline Võrtsjärve idakallas, mille peal on juba tuhandeid aastaid asunud... Kui edasi loed, saad teada, mis täpsemalt)
 

Minu ees puude ja põõsaste all kössitas ümbritsevast maapinnast vaevu eristuv kühm. Igas muus olukorras oleksin sellest lihtsalt mööda astunud, pööramata erilist tähelepanu metsaaluse konarustele. Kus neid siis poleks? Aga sel korral ma teadsin – olin jõudnud Eesti arvatavalt lõunapoolseimate kivikirstkalmete manu, mitme tuhande aasta vanusesse surnute valda. Ning siin oli üks üheteistkümnest kividest laotud sõõrikujulisest matusepaigast.

(Vehendi II kivikalme hakkab metsa alt silma täpselt nii hästi nagu fotolt näha)
 

Kunagi, kui järvekallas praegusest lagedam, olid need kalmed kindlasti palju kergemini leitavad. Paljud meie muinasmälestistest on üles leitud ja kirja pandud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel, maaelu kõrgaegadel. Kui ikka võsal ja metsal eriti mühada ei lubatud, sest iga võimalik ja võimatu maalapike oli ekstensiivses kasutuses, siis torkasid lageda peal ka vana aja jäljed paremini silma. Olin seega tänulik, et sain siin toetuda varasematele arheoloogilistele tähelepanekutele.

 

Liikusin järgmiste kivikuhelike otsingul mööda järve kõrget pervepealset lõuna poole, abiks vana hea kultuurimälestiste kaart. Jah, siin nad tõepoolest olidki. Ühe kalme peal oli enne kasvanud suur kuusk, mille ilmselt järve poolt jõudu kogunud tormituul oli külili paisanud, viimases hädas klammerdus puu aga juurtega kalmekivide külge ning rebis need langedes endaga kaasa. Alistatud puu juurestik pakkus osaliselt vaadet kalme sisemusse, milles läbisegi muld ja kivid. Hea, et ühtegi segipaisatud inimluutükki nende seas silma ei hakanud; jäägu kalmulistele õigus puhata kalmulistele mõeldud kohas. Tõsi, kalmest vaid mõni meeter eemal asuv improviseeritud grillahi tekitas küll küsimusi, kust selle jaoks kivid on võetud...

(Puu kukkus ja paiskas segamini osa V kalmest. Muinsuskaitsetahvlistki pole enam erilist tuge)

(Sissevaade kivikalmesse: muld, liiv, kivid)
 

(Lõkkekohta kogutud kivid tekitavad kahtlusi, kas nad viimati kalmest pole näpatud)

Kõiki ühteteistkümmet kalmet ma üles ei otsinud. Mõned neist asusid kellegi tagahoovis ning sinna kondama minek võinuks heita kinda maaomanike turvatundele. Nägematute sekka jäid nii kõige põhjapoolsem (I) kui ka lõunapoolseim (XI). Kokkusattumusena on just neid kalmeid eri aegadel kaevatud. 1894. aastal lõid Tartu Ülikooli keeleteadlane Leopold von Schroeder ja Rannu mõisnik Fromhold von Sievers huvi pärast labida sisse arvatavasti I kalmele, leides eest peaga kirdesse asetatud luustiku ja veel mõningaid inimluid. Üksikasjalikuma dokumentatsiooniga uuringud viis Vehendil läbi arheoloog Silvia Laul aastatel 1975–1976. Tema suunas oma tähelepanu madalale XI kalmele, mis täielikult välja puhastati.

(Siin võiksid kõrvuti olla koguni kaks kalmet, VI ja VII, aga alustaimestik on nende varjamises aastatuhandetega osavaks muutunud)
 

(X kalme otse järve kaldaperve serval on teistest veidi kõrgem ja seetõttu ka pisut paremini eristuv)

XI kalmes leiti ebaühtlase kiviringiga ümbritsetud umbes 14 meetrise läbimõõduga ühe kuni viie kihiline kivilade. Nende vahel puhkasid kolme inimese luustikud – üks neist kalme keskel ja kaks äärte pool – , lisaks kaks kogumit põletatud luid. Esemeleiud puudusid sootuks. Seetõttu oli kivikalme vanust tol ajal keeruline määrata. Silvia Laul oletas, et tegemist on kivikirstkalmega, aga kuna selle keskosas tegelikult kiviplaatidest kirstu polnud (kalme tsentrisse peaga kirdesse sängitatud inimest ümbritses lihtsalt suurematest kividest lade) ning kalme ringmüürgi mitte kuigi korrapärane, siis võis matusepaik pärineda kivikirstkalmete traditsiooni lõpuosast, mil nende ehituskvaliteet hakkas alla käima. 1970. aastatel arvati veel, et selle kalmetüübi lõpp jäi umbes meie ajaarvamise kanti. Dateerimisvõimalusi andsid aga kalmekivide aluses liivas asunud põletusmatuste seast kogutud söetükid, tulemuseks saadud 6.–3. sajand eKr lubas arvata, et põlenud luid on Võrtsjärve äärsesse kaldaliiva maetud juba tükk aega enne kivikalmete rajamist.

 

Eestis teatakse kokku üle 800 kivikirstkalme, suurem jagu neist Põhja-Eesti rannikul, Saaremaal ja mujal mere lähedal. Sisemaal on kivikirstkalmeid juba oluliselt juhuslikumalt ning ka siis pigem maa põhjaosas. Lõunas näiksegi nende ainus levikupesa koonduvat Võrtsjärve ümbruskonda – lisaks Vehendile on neid teada ka paarist kohast järvest õhtu pool Sakalamaal. Omajagu on kivikirstkalmeid rajatud küll ka Lätis, kus neid on iseäranis rikkalikult teada Koiva jõgikonnast. Nagu praegu teame, hakati seda tüüpi kalmeid rajama alates 1300. aastast eKr ning kõige nooremad neist pärinevad keskeltläbi aastast 400 eKr. Mõnel pool jätkus matmine neisse veel kaua pärast seda, kui ühtegi uut kivikirstkalmet enam kusagile juurde ei ehitatud.

 

(Vehendi kivikalmed asuvad erandlikult üsna sügaval lõunas. Ainult Läti Koiva-äärsed kalmed on veel kaugemal päeva pool, aga nendeni on veel palju maad)

Uuemal ajal on Vehendi kalme veel jutuks võetud seoses Eesti rahva geneetilise kujunemise uurimisega. XI kalme luustikult nr 3 oli võimalik võtta vana DNA-d samuti määrati värskemate laborimeetoditega tema vanust. Viimase tulemus lõi aga senised seisukohad Vehendi vanusest uppi. Selgus, et maetu pärines tõenäoliselt aastatest 1210–1000 eKr ehk päris sügavast pronksiajast. Erinevus klassikalistest Põhja-Eesti kivikirstkalmetest pani ka nüüd teadlasi oletama, et Vehendis võivad olla hoopis nn kangurkalmed, millel kirst puudub ning kiviladet ümbritsev(ad) ring(id) vahel on, vahel pole. Sarnaselt kivikirstkalmetele on kangurkalmeidki rohkem teada Ranniku-Eestist, kuid kuna ilma kaevamata pole neil kahel kalmetüübil õigupoolest üldse võimalik vahet teha, siis on teadmised neist veel vähesed. Kõik seni uuritud matusepaigad näivad pärinevat eelrooma rauaajast. Lisaks Eestile on kangurkalmeid leitud Edela-Soomest, Rootsist ja Norrast, kus nende algust dateeritakse hilispronksiajaga (1100–500 eKr). Selles mõttes näikse Vehendi kalme dateeringud vanema ja noorema pronksiaja piirimailt olevat isegi tibakese liiga varased. Kas on vanuse määramisel juhtunud apsakas? Aga ega saa ka välistada, et just tollal need asjad siin Võrtsu kaldal tõepoolest toimusid. Ning kui kõik dateeringud peavad paika, lisati põletusmatused tolleks ajaks juba mitmesaja aasta vanusesse matusepaika.

 

Ent tänapäeva geneetika oskab muistsetest inimestest välja lugeda hämmastavaid üksikasju. Luustik nr 3 ekstraheeritud pärilikkuseainest joonistub meie ettekujutusse pilt tõenäoliselt meessoost inimesest, kellel olid sinised silmad, tumepruunid või mustad juuksed, tänapäeva keskmisest eestlasest ehk toonike tumedam jume ning üsna keskmine laktoositaluvus ja kolesteroolitase. Luustiku hammaste kulumuse põhjal jõudis ta siin ilmas elada võrdlemisi eakaks, enne kui kivikalme ta päris.

 

Pronksiajal kivikirst- ja kangurkalmetesse sängitatud rahva geenid seovad neid läänega ning nad arvatakse kuuluvat muistsete germaanlaste hulka, kes rändasid meile Skandinaaviast või Läänemere lõunakaldalt. Peaasjalikult ajasidki nad omi asju mere lähedal, ent Vehendi taolised paigad tõendavad, et vähemalt mõned germaanlased küünitasid ka sügavamale sisemaale. Võimalik, et siin-seal Lõuna-Eestis leidus veel teistki, kiviaegse algupäraga rahvast, keda tõved ja ikaldused olid vanemal pronksiajal tublisti räsinud. Hiljem, eelrooma rauaajal lisandus idakaarest Eesti elanikkonda soomeugrilasi, kes lõppeks oma keele maksma panid. Nemad leidsid enda eest juba vana maa: pered ja külad, põllud ja matusekohad.

 

Eri keele- ja kultuuripõhjaga inimeste omavaheline suhtlus ei pruukinud olla alati valutu, ent nad kõik on andnud oma panuse tänapäevase eestlase kujunemisloosse. Mõned suguvõsaliinid on sajandite ja aastatuhandete jooksul kuivanud, teised jälle plahvatanud arvukaks ja viljakaks. Nii see käib. Meil on õnn ja rõõm käia mööda eelnevate põlvkondade loodud maastikku, püüda leida sambla alt ja iseendast tunnistähti minevikust, esivanematest ja nende lugudest ning püüda seda liini jätkata nii väärikalt kui võimalik. Aeg, va armutu, läheb edasi ju niikuinii.

(Keegi on need kivid siia kandnud)

Genf: keldid, kristlased ja katastroofid

 

Esimesena, sest et kõige tähtsamana tuleb öelda, et Šveits on halastamatu maa, kuhu tavasurelikul asja olla ei tohiks. Kõik on kallis ja kes näiteks soovib siin kasutada telefonis internetti tavalise, harju keskmise eurooplase kombel, saab valusalt ninapidi veetud, sest ha! sinu telefoniarve viskab uusi rekordeid läbi pilvede hõredamate õhukihtide poole ning sina, vallavaene, ei saa sinna mitte midagi parata. Miks Šveitsit üldse külastada, kuulen teid nüüd küsimas. Jah, pole küll lihtne, ent teen ometi katse teda mõnevõrra rehabiliteerida, sest oma kalkusest hoolimata võib isegi Šveitsis üles leida sügava ajaloo nurgakesi, millega tutvumine ei tee iseenesest just paha. Meilgi oli vintsutuste kõrval ometi niipaljukest õnne ja vedamist, et oma Prantsusmaa reisi (loe eelmist muinasreisikirja) viimasel päeval kogesime Šveitsi läänesopis Genfis täiesti käegakatsutavat arheoloogiapärandit, mille eest – üllatus küll – ei pidanudki oma patust hinge turule viima.

 

Meie reisinädala eelviimasel ennelõunal naasime Prantsusmaalt Šveitsi, andsime rendiauto Genfi lennujaama ära ning aega jäi veel tublisti üle, sest meid Frankfurti sõidutav lennuk väljus alles õhtul. Mõtlesime, et oleks narr raisata väärtuslikke tunde oma elust lihtsalt suveunes konutades ning võtsime nõuks sõita Genfi linna vaatama. Minu süda tuksus kindlale plaanile: kui juba siiakanti on tuldud, vaadakem üle ka kohalik muinaspärand. Viimast õnneks leidus. Internet teadis kõnelda, et Saint-Pierre’i (maakeeli Püha Peetri) katedraali keldrikorrused tõotavad kaasahaaravat arheoloogilist elamust kõigile, keda sellised imelikud asjad peaksid huvitama. Mind huvitavad ja ega mu kaaslaselegi erilist valikut jää (ta pole ka eriti nurisenud). Ronisime mööda Genfi suvekuumi uulitsaid ülespoole ja otsisime katedraali üles. Nii pühakoda ise kui ka tema tornid ja keldrid olid tõepoolest külastajatele avatud ning täiesti mõistliku piletihinna eest tuhnisime me nad kõik mõistagi läbi.

(Genfi Püha Peetruse katedraal. Külastajatele on avatud nii hoone taha jäävad tornid kui ka maa-alune arheoloogiaväljapanek. Vasakul jälgib minu pildistamist tähelepanelikult pronksist prohvet Jeremia)
 

Prantsusekeelse Šveitsi vana ja kuulus linn Genf (prantsuse keeles Genéve, inglisekeelses pruugis Geneva) figureerib tänapäeval kõikvõimalikes edetablites ärilise aktiivsuse, jõukuse, kalliduse, elukvaliteedi ja rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterite hulgaga. Eluvõõra lumehelves-humanitaarina jätavad need nüansid mind võrdlemisi leigeks niikaua, kuni ma just ei pea nendega sarvipidi põkkuma. Sellepärast pöörangi oma pilgu möödanikku, mil maailm oli ilusam – või koledam. Genfi alguse leidmiseks tuleb rännata ajas tagasi enam kui 2000 aastat, mil siin elas ja toimetas keldi rahvas allobrogid. Nemad rajasid oma asula kohta, kus Juura ja Alpi mägede vahele kiilutud Genfi järve edelatipust voolab välja Rhône’i jõgi. Umbes 550 kilomeetri järel jõuab viimane Prantsusmaa lõunarannikule ning tervitab oma lõppsihtpunkti Vahemerd. Kusjuures, just eelmises, gallialaste lugu puudutavas reisikirjas mainitud Saône on Rhône’i suurim lisajõgi, mis nende kahe ühinemiskohas Lyonis veemahult vaid veidi-veidi oma emajõele alla jääb.

(Genfi järvest välja voolav Rhône'i jõgi, millest mul õnnestus pilt teha vaid liikuva bussi aknast)
 

Allobrogid võisid ju keldid olla, kuid see ei päästnud neid jamadest idapoolsete naaberkeltide helveetidega. Viimaste vastu tuli järveäärne asula veel noil La Tene’i kultuuri päevil ära kindlustada. Võrdluseks, samal ajal oli meil Eestis järk-järgult hoogu kogumas eelrooma rauaaeg. Kagu poolt lähenevate roomlaste vastu jäi allobrogide pingutustest siiski väheks. Aastal 121 eKr annekteeris Rooma vabariik Genfi, ehkki keldi eliit jäeti nähtavasti paigale kohapealseid asju majandama. Sellest võiks tunnistust anda Püha Peetri katedraali alt välja kaevatud uhke allobrogi matus viimasest Kristuse-eelsest sajandist. Keldilikke haudu võib seal muidugi veel olla.

(Genfi asutasid keldi rahvas allobrogid, kellest mõnede luud puhkavad siiamaani katedraali-aluses mullas. Millegipärast on ülakeha jäetud välja kaevamata)
 

(Lähem pilk asjale tekitab tunde, et antud isiku pea on erinevalt ülejäänud kehast hoopis põletatud ning tuleriidalt kogutud koljutükid seejärel enam-vähem õigesse kohta sängitatud)

(Inimeste kõrval näikse siia olevat maetud ka hobuseid. Vähemalt osa neist)

Ajalugu mainib veel ühte Julius Caesari nimelist roomlast, kes Gallia asehaldurina 58. aastal eKr Genfi silla ära lõhkus ja selle asemel 19-miilise (tänapäevase miili juures teeks see siis üle 30 km) valli Genfi järvest Juura mägedeni lasi teha, et helveedid sealt läbi ei pääseks. Ju siis pulbitses viimaste veres endiselt kihk vahel läänepoolsetele naabritele sõda teha. Just Caesari kirjatöödest leiame ka esmakordselt Genfi järve toonase nime Lacus Lemanus. Paljud romaanikeelsed kutsuvad järve siiani Léman või Lemano ning arvatakse, et samast tüvest võib olla kujunenud järve põhjakaldal asuva Lausanne’i linna nimi. Kui helveedid olid edukalt ära tõkestatud, sättis eelnimetatud Caesar asulasse roomlaste sõjaväebaasi ning kasvatas selle täieõiguslikuks linnaks.

(Caesari ajal muutud Genf senisest suuremaks ja tugevamaks. See Rooma müntide kängar (tegelikult koopia) pärineb nahkkukrust, mis võidi mingil põhjusel maasse matta vahemikus 75–50 eKr)

 

(Arheoloogilisi leide La Tene'i, Rooma impeeriumi ja rahvasterännuajast: potimajandus, ehted, õlilambid ja luukammid)

Vahepeal jõudis Rooma transformeeruda vabariigist keisririigiks ning 4. sajandi alguspooleks oli aeg küps usuvahetuseks – senise polüteistliku panteoni asemel toodi mängu monoteistlik kristlus. Muutused jõudsid peagi ka provintsidesse ning Genfi linna seati sisse piiskopitool. Mõistagi vajas piiskop lisaks toolile ka kohta, kus jumalateenistusi pidada, ning senise rooma usu pühapaigale ehitati millalgi aastate 350–375 vahel esimene kirik, nn põhjakatedraal. Peagi lisati komplekti lõunakatedraal, baptisteerium (ristimiseks mõeldud kirik või kabel) ning aatrium. Mainit ehitusobjektide elemendid on praeguse katedraali all ka täiesti tuvastatavad, kuigi kätt südamele pannes tunnistan, et kõigi nende üksteisega liituvate sama- ja eriaegsete kivimüüride virrvarris orienteerumine käis mul selgelt üle jõu. Sestap usaldan arheolooge, kes olid siin pikki aastaid möllanud ja väljakaevatud müüride ära tõlgendanud, nii et juuksed hallid. Nende ponnistuste krooniks olid eriaegsed ehitusetapid külastaja jaoks mugavalt tähistatud väikeste eri värvi märgistega. Siis ei pidanudki ise suuremat mõtlema.

(Jupike varase põhjakatedraali müüridest. Näituseetikettide info kohaselt on müürsepad kasutanud toonaseid Põhja-Aafrika ehituskunsti võtteid)

(Stiilinäide eri ajastute ehituselementide tetrisest: oranži tähistusega müürijupp pärineb 5. sajandist, punasega 5.–6. sajandist. Sekka veidi uhkemaid mosaiigikatkendeid)

(Vahel aga võisime imetleda veidi avaramaid tasandeid, nagu see piiskopi ametliku vastuvõtusaali mosaiikidega kaunistatud põrand)
 

Kristlus elas Genfi järve kallastel üle igasugused ajad, sama ei saa aga öelda riigivõimu kohta, mis selle usundi siia maanurka oli importinud. Põhjapoolsete rahvaste surve Rooma piiridele murdis ühel hetkel keisririigi vastupanuvõime. 443. aastal võtsid Genfis ja selle ümbruskonnas koha sisse idagermaanlased burgundid, kes olid mingil moel saanud Roomalt föderaatide ehk liitlaste staatuse. Ühe teooria järgi võisid burgundid pärineda vaat et meie endi aiaäärsest tänavast, täpsemalt Läänemere saarelt Bornholmilt, mille vanapõhja nimi on Burgundarholmr. Lõunas laienes burgundide kuningriik peagi, hõlmates suuri alasid tänapäeva Lääne-Šveitsist ja Kagu-Prantsusmaast, kuid see ei jäänud igaveseks püsima. 534. aastal tuli Genfil alistuda pealetungivatele frankidele ning burgundid sulandusid kohalikku rahvastikku, jättes endast maha vaid maa nime, mida nad napi sajandi jooksul olid jõudnud valitseda. Dijoni piirkonda Ida-Prantsusmaal, millest eelmises reisikirjas veidi lähemalt kirjutasin, kutsutakse praegugi Burgundiaks. Et sõja-aastate sekka sattus omajagu rahuaega, oli Genf ka veidi tumedavõitu varakeskajal täiesti arvestatav linn piiskopi ja katedraaliga künka otsas ning sadamakohaga all järveveeres.

(Varakeskaegne Genf maketil...)
 

(...ja sama koht praegu kirikutornist Genfi järve poole vaadates. Kõrge pursksammas on justkui mälestusmärk inimlike ressursside laristamisele, kuid selles võib aimata ka viidet millelegi ähvardavamale...)

99,999…% ajast on elu Genfi järve ääres ilus ja hea, aga mõnikord võib vaid üksainus päev kõik põhjalikult ära rikkuda. Tours’i piiskop Gregorius kirjutas oma kroonikas “Frankide ajalugu”, et 563. aastal kostus Genfi järve teises, idapoolses otsas, kuhu Rhône’i jõgi oma ülemjooksul suubub, Tauredunumi linnuse lähedal enam kui kahe kuu jooksul mägedest veidrat mürinat. Seejärel kukkus mäest pirakas tükk otse jõkke, tõmmates endaga kaasa inimesi ja hooneid ning sulgedes vetevoolu. Nagu teadlased meie ajal on leidnud, tõukas mürtsatus järsult liikuma setted, mida jõgi oli pikka aega järve kandnud, setted aga lõid omakorda järvevee rahutuks. Tulemuseks oli idast lääne poole rulluv murdlaine, mis võis järve keskpaigas koguni 16 meetri kõrguseks kerkida, et siis taas pisut maheneda. Või noh, mahenemine on siin vast natuke palju öelda, sest kui tsunami umbes 70 minutiga järve edelanurka jõudis, oli tema kaheksa meetrit Genfi linna jaoks ikkagi liig mis liig. Tours’i Gregoriuse sõnul paiskas laine üle linnamüüride ning – nagu lisab Avenches’i piiskopi Mariuse kroonika – tappis mitmed elanikud. Mõistagi kannatasid rängalt kõik teisedki järveäärsed külad ja linnad, mis tsunami teele ette jäid.

 

Keegi polnud osanud säärast õnnetust ette näha. Ega oskaks praegugi, kuigi uuringute käigus on avastatud, et 563. aasta tsunamile lisaks on hiidlaine üle Genfi järve rullunud varem veel vähemalt neli korda. See peaks järveäärsed inimesed mõtlema panema. Kui järve 19 000 aasta pikkuses ajaloos on midagi juhtunud juba viis korda, siis on tõenäosus selle kordumises… ütleme, üsna kõrge. Kus iganes leidub mägedes järske ja mitte üleliia kindlaid kaldapervi, uinub nende all sillerdavates järvedes üks hirmus ja taltsutamatu vägi. Isiklikult võin rõõmustada küll selle üle, et meie Genfi-külastus sattus päikeselisele suvepäevale, kus polnud ei hiidlaineid ega Montreaux’ poolt järve kohale rulluvaid suitsupilvi (jah, ka seda on ajaloos ette tulnud). Järve jahe rohesinakas vesi kutsus ujuma ega tekitanudki veidrat löövet, nagu veel mõnikümmend aastat tagasi võis hõlpsalt juhtuda; 1960.–1980. aastatel reostus vesi nii rängalt, et siit lahkus või suri maha suur jagu kaladest (teiste seas on kadunud endeemiline lõhilane Coregonus fera). Nüüdseks on keskkond taas puhtam ning vähemalt linnud, nagu laugud, tuttpütid ja punakael-lagled, näivad endid Genfi kaldavetes päris hästi tundvat.

(Kiviklibune linnarand. Taamal põhja pool sinavad Juura mäed)

 

(Tuttpütt tunneb end Genfi järve jahisadamas nagu vana kala)

Hiidlaine raputusest kuidagimoodi toibunud Genfis läks elu edasi ning väga laia pintsliga üldistatuna mitte just üleliia halvasti. Püha Peetri katedraal sai oma praeguse gooti stiilis väljanägemise 1160. aastate paiku. 1520. aastatel leidsid linnast peavarju Prantsusmaalt põgenenud Martin Lutheri ideede toetajad ning pärast tulist möllu katoliiklaste ja protestantide vahel kujunes Genfist Jean Calvini eestvedamisel kalvinistliku maailma keskus (n-ö kalvinistlik Rooma). Püha Peetri katedraalist eemaldati kalvinistlike väärtustele kohaselt enamik endisest kullast-karrast. 16. sajandi jooksul tugevnesid Genfi sidemed Šveitsi Konföderatsiooniga ning linn ise muutus aina jõukamaks. Päriselt liitus Genf ja selle ümbrus Šveitsiga 1815. aastal. Sellesse kuulub ta siiamaani.

(12. sajand tõi Peetri katedraalile gooti stiili, 16. sajandi kalvinistlikud meeleolud võtsid talt glamuuri mitu pügalat tagasihoidlikumaks)
 

Meie sõitsime õhtupoolikul tagasi lennujaama ning pärast pikka ootamist (sest otse loomulikult jäi lend omajagu hiljaks) lendasime lõpuks Maini-veersesse Frankfurti, kus meil õnnestus isegi üsna täpselt jõuda Helsingi Vantaa lennule. Põhjanaabrite püha pinda puudutasid meie jalad alles hilisõhtul, sestap magasime mõned napid öötunnid lennujaamas. Varahommikul sõitsime rongiga Vantaast Helsingisse ning sealt viis laev meid juba tõepoolest kodusele Eestimaale. Oli kurnav retk, ent nüüdseks on reisivermed jõudnud juba üksjagu paraneda ning tagasivaade käidud teedele sellevõrra lahedam. Teile soovitan Šveitsis olla küll ettenägelik, aga selle kõrval ka nautida selle maa looduse ja ajaloo rikkust.

(Viimane pilguheit Genfile põhja poolt. Vasakul järv, tagaplaanil Alpid. Lennukitiivad kandmas meid juba Frankfurdi poole)