Veel kord Leedust ja tema vanadest aegadest

 

Eelmises, Sammaste kivikalmete reisiloos mainisin septembri alguse puhkusenädalat, mis lubas mul siin-seal ringi rallida ja iidvanu nurgataguseid välja nuhkida. Sellesinatse nädala seikluste meenutamisega jätkan nüüdki. Juba paar aastat tagasi Poola puhkusereisil jäi meie teele puhtjuhuslikult ka selline tore maa nagu Leedu, millest jäi nii hea mulje (nagu Leedul enamasti kombeks), et võtsime nõuks seda ükskord ka lähemalt kogeda. Nüüd oligi aeg küps. Pakkisime vajalikud kodinad + tänavu justkui kuidagi iseenesest kohustuslikuks muutunud kummipaadi pardale ning sõitsime õkva Leedumaale.

 

Leedu on Eestist isegi tänapäeval suurem, vanadest aegadest kõnelemata, seetõttu pidime juba planeerimisfaasis tegema rangeid valikuid, kuhu täpsemalt minna. Valik langes Trakai kasuks, sest esiteks on seal loodus väga ilus, teiseks on linn ise nunnu ja kolmandaks on seal tuhandete tonnide kaupa ajalugu. Sestap ei näe ma ka mingit enesekordamist, kui kirjutan taas veidi Trakaist, millest esimene muinasreisikiri ilmus juba 2021. aastal (loe siit). Pealegi avanesid tänavu siinkandis minu jaoks uued avastused ja perspektiivid, mis täiendasid kenasti juba varem tuntut.

(Trakai saarelinnus õhtu viimases valguses)
 

Meie öömajaks sai võrratu külalistemaja Trakai vanalinnast vahetult idas Varnikai külas. Pererahvas, Vilniusest mõnusamasse keskkonda elama tulnud tore vanapaar tegi meie äraolemise väga hubaseks, ühtlasi laenasid meile jalgrattaid, millega me kaks päeva Trakais ja selle lähemas ümbruskonnas ennastunustavalt ringi tuiskasime. Kaasavõetud paat lubas sedasama teha saari täis pikitud sopilisel Galvė järvel. Sedamoodi pakkusid need inimajaloo ühed parimad transpordilahendused meile kõige mitmekesisemaid võimalusi ümberkaudsete maade ja rahvaste tundmaõppimiseks.

(Trakai saarelinnus vee poolt - paat pakkus meile häid võimalusi nautida arhitektuuri eri nurkade alt)
 

Varnikai küla on küll üsna tagasihoidlik – turismimagneti Trakai lähedus pole suutnud tema palet õnneks muuta –, ent muinasgurmaanile pakub ta häid tutvusi. Avastasime üsna peagi, et otse Trakaisse viiva teekese ääres seisab üks väike, kuid väga nett linnamägi. Viimaste poolest on Leedumaa üleüldse külluslik. Neid on säändsit ja määndsit, nii võimsaid suurvürsti kantse, kust vahepeal Musta mereni ulatuvat suurriiki valitseti, kui ka päris pisikesi, ühe üliku mõisakesi. Varnikai linnus kuulub pigem teise kategooriasse. Küngast on lähiminevikus suurematest taimedest puhastatud ning teda on väga kerge märgata. Jalgratas pidi sedapuhku tee äärde ootama jääma; sundisin oma vanad jalad tööle ja ronisin ahvikiirusel mäe otsa.

(Varnikai linnamägi on üks muhe muhk keset rohetavat Leedumaa pinda)
 

Nagu olingi lootnud, valdas mind mäe otsas täielik õnn. Künka tagumine, see tähendab loodepoolne puudesse põõsastesse mattunud nõlv langes järsult alla. Ilmselgelt olid linnusemeistrid selles kohas ära kasutanud paiga looduslikke vorme. Ovaalne künkalagi oli tasandatud, ehkki selle tagasihoidlikud mõõtmed (umbes 30 × 20 meetrit) ei jätnud tõepoolest ruumi just kuigi paljudele elanikele. Aegade jooksul on Varnikai linnusel põldu küntud ja kruusa ammutatud, lõunaserva kahjustas tee-ehitus. Kui ma Leedu Muinsuskaitseameti lehel kirjapandust õigesti aru saan, on paika eri aegadel ka uuritud, aga leidude osas avalikult ligipääsetavat infot napib. Niipalju on siiski öeldud, et linnamäe pealt ning selle kõrval olevast väikesest avaasulast on saadud riibitud keraamikat, mis dateerib elutegevuse vahemikku alates eelrooma rauaaja lõpust kuni rooma rauaaja lõpuni (või isegi rahvasterännuaja alguseni).

(Künkalagi on nii väike, et peale ühe perekonna siin ilmselt elanikke polnudki. Taolisi mäepealseid asulaid on Eestistki tuvastatud, ühest sellisest muljetasin viimati näiteks tänavuses Hinniala jutus)
 

(Kes mäele ära ei mahtunud, võis elada selle kõrval. Keraamika näitab, et võimalust on igatahes kasutatud)

Riibitud keraamikat leidub ka Eesti eelrooma ja rooma rauaaja muististelt – minu kõige isiklikud kokkupuuted sellega pärinevad Alt-Laari linnusasulast, mida 2008. aastal päästeuurisin. Heinatuusti või millegi muu säärasega nühitud pindadega potid arvatakse olnud olevat baltlaste stiil. Jah, olen sellega nõus, et vanasti võisid Leedus tõesti elada baltlased. Kas neid leidus ka Eestis? Pisut raske midagi otsesõnu väita, aga nende kultuuriline mõju ulatus meieni igal juhul.

 

* * *

 

Varnikaist oli Trakai vanalinna süda kiviga visata. Ainult paarist sillakesest üle ning juba tervitasid meid keskaegsed kaitserajatised. Mõistagi on Galvė järve keskel punetav saarelinnus kõige kuulsam, figureerides kõigis Leedut kas või riivamisi puudutavates turismimaterjalides. Igaks juhuks on ära turvatud ka osa maismaast. Trakai vanalinn nimelt paikneb Galvė, Luka ja Totoriškise järvede vahele litsutud põhja-lõuna suunalisel maaribal, mis juba sellisena pakub häid kaitse-eeldusi. Kuigi järvekallaste vahel polnud ruumiga just laiata, leiti sellest hoolimata võimalus mahutada majade, hoovide ja tänavate kõrvale ära korralik suur kivilinnus. See ehitati 14. sajandi teisel poolel, komplekti kuulub seitse torni ja neid ühendav kümne meetri kõrgune välismüür. Linnusehoovgi on vaheseinaga kaheks jagatud. Idas ja põhjas piiras linnust Luke järve kaldajoon, mujal pakkus kaitset vallikraav.

(Üks seitsmest Trakai poolsaarelinnuse tornidest. Ilmselgelt on siin olnud restauraatorite käsi mängus)
 

(Ja täpselt sama torn veidi teisel kellaajal. Temast kiirgub teatud valgustatust ja enesega rahulolu)

Maismaalinnus – või poolsaarelinnus, nagu kirjanduses sageli kohata võib – hakkas põnevaid aegu nägema juba enne kui mört jõudis kivide vahele kuivada. Leedu oli alatihti nugade peal Saksa Orduga ning pärast mitmeid viimase korraldatud sõjaretki põletanud Trakai linnuse kaitsjad selle 1390. aastal ise, keskendudes rohkem saarelinnuse väljaehitamisele. Siiski tehti hiljem ka poolsaarelinnus uuesti korda. 1440. aastal hukkasid mässavad vasallid linnuses suurvürst Žygimantas Kęstutaitise. 16. sajandil kasutati linnust vanglana. 17. sajandil said Trakai kaitserajatised rängalt kannatada Vene-Poola sõjas (1654–1667) ning kaotasid oma sõjalise tähtsuse. Pärast seda tegutses müüride vahel veel pea sadakond aastat dominiiklaste klooster. Praegu aga on Trakai linnused muudetud muuseumideks ning neid on võimalik piletiraha eest vabalt uudistada. Seda me muidugi tegimegi.

(Poolsaarelinnus seestpoolt)

(Vahemüür lööb linnuse kahte jakku)

 

* * *

 

Kiirelt jõudis kätte meie Leedu-puhkuse viimane päev. Ees ootas pool tuhat kilomeetrit koduteed. Et omastele siit midagi head kaasa võtta, põikasime sisse Ukmergėsse, mis on üks ilus ja sõbralik linn Vilniuse ja Panevėžyse vahel. Poepeatus oli siiski vaid üks põhjus; mul oli ka kurikaval plaan ära näha siinne linnamägi, millele juhatavat silti olin märganud kevadel, kui saatus mind siit põgusalt läbi oli juhatanud. Mõeldud-mõeldud!

 

Ukmergė kandis varem Vilkmergė nime, mis on saadud ilmselt linnast läbijooksva Vilkmergėlė jõekeselt (mida praegu hüütakse teatud loogika põhjal Ukmergėleks). Ühe jutu järgi pärinenud nimi huntide poolt üles kasvatatud tüdrukust (vilkas on leedu keeles hunt ja merga neiu), kuid usutavamaks peetakse nime teise poole seost sõnaga merg-/merk-, mis tähendab sukeldumist või midagi säärast. Kohta mainiti esimest korda kirjasõnas juba 1225. aastal, konkreetsemalt asulat 1333. aastal. Veendusime peagi, et kõik need omaaegsed mainingud olid tindimusta igati väärt – meie ees kõrgus otse pilvedesse küündiv mäemürakas. Ukmergė linnus.

(Ukmergė linnus lööb täiesti pahviks)

 

Kui ahhetamapanevale kõrgusele veel midagi võrdväärset kõrvale lisada, siis seda, et tegemist on ühtlasi vist füüsiliselt kõige ligipääsetavama kantsiga terves Päikesesüsteemis. Ümber künka lookleb kaldtee nagu mütoloogiline metallsiug, vankumata ka kõige järsematel pervedel. Seda mööda iga sammuga terake kõrgemale jõudes avanesid me silme ette avarad vaated linnale ning Ukmergėle ühinemiskohale suure Šventoji jõega, mis omakorda nende kokkusulanud veed Nerise jõe poole läkitab. Kaldtee tegi veel viimase käänaku paremale ning me astusime elus esmakordselt Ukmergė linnuse pinnale.

(Metallrada juhatab su üles isegi siis, kui sa peaksid mingil põhjusel vajama ratastransporti)

(Vaade linnale. Veidi taamal voolab kaugusesse Šventoji jõgi)

Linnusehoovi kattis madalaks pöetud, tallamistest ja päikesest kõrbenud muru. Varju andsid mõned sihvakad puud, millest ühe külge oli riputatud kena romantiline kiik. Õue ümbritses metallpiire, et jumala pärast keegi ootamatult üle serva hukatusse ei langeks. Vanal ajal asendas piiret asisem ringmüür, mis oli iseäranis silmapaistvalt säilinud künka idaservas. Küllap peidavad siin kamara all mitmed hooned ja ruumid linnuse kunagistele kaitsjatele, teenindavale personalile ja loomadele. Ukmergė on Trakai põlvkonna- ja saatusekaaslane: ehitatud 14. sajandil, saanud korduvalt Saksa Ordult räsida, 1388. aastal põletatud koguni omade poolt ning hiljem taastatud. 16. sajand polnud Ukmergė jaoks just kuigi armuline ning võib arvata, et uusaegsetes sõdades ei suutnud ta enam kasvavate militaarvajadustega ühte sammu hoida.

(Ülesjõudjat tervitas vaade linnuseõuele, vallile, piirdetarale ja kiigele)
 

(Otsavall on nii vägev, et varjab kindlasti endas mitmesuguseid ehituskonstruktsioone)

Kuigi varemeis, leidus mäe peal mingeid hooned kuni 19. sajandini, mis lammutati siis turuplatsile ruumi tegemiseks. 20. sajandi keskel põdes linnuseõue läbi veel ühe tasandustöö. Arheoloogid on koha peal käinud näiteks 1970. ja 2003. aastal, neist viimase ajal uuriti ka künka lõuna- ja idajalamil oleva asulakoha kultuurkihti.

(Vallilt linnusehoovile. 19. sajandi turuplats nõudis ruumi ja varasemad ehitised pidid muutuvatele aegadele teed andma)
 

(Veel üks vaade linnale. Esiplaanil lookleb kunstsängi kängitsetud Vilkmergėlė ehk Ukmergėle oja)

Alla saime sama teed mööda ning nüüd polnud küll koduteel enam muid peatusi peale Bauska Hesburgeri Lõuna-Lätis Kreevinimaal, kus täiendasime oma moonavarusid. Leedu oli meie vastu olnud hea ning avanud endast taas uusi tahke. Kui veab, siis pöörame oma pilgud sinnakanti ka tulevikus!

Sammaste kivikalmed

 

Vahel ikka juhtun Mulgimaale. Viimane selline sündmus leidis aset septembri algul, kui elusloodus hoidis veel kinni suvest, ent veed hakkasid juba jahtuma. Minul oli taas käsil üks puhkusenädal, mida püüdsin ära kasutada nii hästi kui võimalik – ning minu puhul tähendab see sageli kõikvõimalikku matkamist ja ringiliikumist ükskõik mis käepäraste vahenditega. Tol päeval tutvustasin ma mulgi veekogusid oma talvel soetatud kummipaadile. Pika, kuid huvitava päeva finaaliks põikasin läbi Halliste kihelkonna täiesti kuivamaalisest Sammaste külast, kus teadsin olevat paar huvitava ajalooga matusepaika.

 

Sammastes on ilusad avarad nurmed ning muistsed kalmed paistavad nende keskel või kõrval kenasti välja. Meie kliimavöötmele ja väärtusruumile omaselt on nad kaetud puude, põõsaste ja teiste taimevormidega, kel korda läinud on oma juured surnud inimeste sekka kinnitada. Alati pole see sugugi hõlbus, sest ajaloost leidub arvukalt perioode, mil surnute peale, alla ja vahele on kokku kantud kõikvõimaliku suuruse ja kujuga kive. Sellepärast võib meie muinaskalmeid tihti pidada omalaadseteks isearenenud kiviktaimlateks, kuhu on kokku sattunud need liigid, kellele sobivad antud spetsiifilised kasvutingimused (plussiks väetatud pinnas, miinuseks palju kive).

 

Sammastes on kalmete salku kaks ning mõlemad kannavad läheduses oleva talu järgi nime Taru. See tõik paneb mõnikord pingutama, et arheoloogiakirjandust lugedes alati aru saada, kummast kalmest on parajasti juttu. Täpsuse huvides on nad mõnikord varustatud järjekorranumbritega I ja II, aga ebatäpsuse huvides võib varieeruda, kumb on parajasti I ja kumb II. Küllap aitab, kui lisame, et läänepoolne kalme kannab nime Kirikumägi ning idapoolset on vahel kutsutud Taru vareks. Mina suundusingi hakatuseks vare-nimelisele kalmele, mis esimesena silma puutus.

(Esimesena tervitas mind Sammaste Taru vare kivikalme haljas puudetukk)
 

Sammaste vastu tundis huvi juba 19. sajandil Mulgi muinasasjades hästi orienteeruv harrastusarheoloog (kuid kõigest hoolimata Eesti arheoloogias legendaarne) Jaan Jung. Tema talletas mitu toona Taru kivikalme kohta kõneldud rahvajuttu. Ühe järgi pärinevad kalme kivid Vanapagana püüdlustest ehitada üle Õisu järve silda, kuid kuke kiremise tõttu pudenenud kivikoorem põllest maha Taru põllule. Teise järgi tahetud kividest hoopis vanasti kirikut ehitada. Kolmas lugu on isegi kõige fantastilisem: Karksi linnuse ehitamise aegu töötanud Kõpus telliskivivabrik, kust ulatus kohalikest naistest katkematu inimkett Taruni. Inimesed pildunud üksteisele kive kätte, kuni need Tarul hunnikusse maha pandi. Siis reorganiseeriti kogu inimkett Tarult Karksini ning kogu värk kordus taas. Ju siis mõned kivid jäänud ka maha, miks muidu on kivilade praegugi näha, ehkki telliseid nende seas õigupoolest pole.

(Kivide vähesuse üle kalmel kurta ei saa. Neid on siin igal pool)
 

(Mõnede suuremate kivide puhul hakkasin küll kahtlema, kas rahvajutt Kõpust siia ulatunud inimketist ikka saab päris tõsi olla... Aga muiste olid inimesed ka palju kangemad)

Jung taris 1880. aastal Sammastesse Soome uurijad Johann R. Aspelini ja Hjalmar Appelgreni (hiljem Appelgren-Kivalo). Trio leidis kalmest päris ägedaid leide, neist mõnest avaldas Jung piltegi (vt kommentaariumist kirjanduse nimekirja) – rauast putkkirve ja kaeluskirve (Jungil „krae kirwes“, aga mõte on sama), kaks nooleotsa ja ühe odaotsa katke, mitmeid nuge ja sirpnuge, karjasekeppnõelu ning vasesulamist spiraalsõrmuse. Lisaks nii põletatud kui põletamata inimluid. Esemed viidud Helsingisse Soome Rahvusmuuseumisse. Kirjanduse põhjal hõlmas kivivare kokku kolme kalmet – keskmine üle 27 meetri pikk, servmised kumbki 20 meetri kanti. Kõik mainitud leiud pärinesid keskmisest, suurtest kividest müüri ja väiksemate kividega täidetud kalmest, samas kui teised osutusid panuste poolest tühjapoolseks. Kõigi tunnusmärkide põhjal pärinevad ilmselt tarandkalmete hulka kuuluvad matusepaigad eelrooma rauaaja lõpust või rooma rauaaja hakatusest.

(Siin-seal võib aimata suurematest mürakatest midagi kivirea taolist)
 

(Kalmed olid täidetud parajate pihku mahtuvate munakatega. Küllap koguti siia kõik, mis ümbruskonna põldudelt kätte oli võimalik saada)

Muide, erinevalt tänapäevalgi tuntud silmaga kirvestest võis putk- ja kaeluskirveid varre külge kinnitada täpselt nii, nagu parasjagu vajadus ette nägi: puude raiumiseks või laasimiseks läks tera pikuti, puitesemete õõnestamiseks risti. Väga praktilised lahendused, mida kindlasti mõistsid hinnata ka kalmulised.

 

1886. aastal tegi Sammaste Taru vare äärmistel kalmetel kaevamisi ka Tartu Ülikooli geoloog ja arheoloog Constantin von Grewingk, leidmata neist eriti midagi uut.

 

* * *

 

Järgmisena võtsin ma ette esmatutvuse Taru Kirikumäe kalmega, mis asub vaid veidi üle 100 meetri lääne pool. Kuigi Jaan Jung teadis teda, ei pühendunud ta Kirikumäele üleliia põhjalikult. Sestap algab selle kalme üksikasjalikum uurimislugu alles 1989. aastaga, mil siin kaevas Heiki Valk. Tema tuli Kirikumäele ka veel 2002. ning 2020. aastal, viimasel korral koos Mairi Kaseoruga. Kuigi väliselt tundub Kirikumägi üsna tavapärane floorasse uppunud külakalmistu, pulbitseb selle pinna all põneva elulooga muistis. Võtame ta etappide kaupa ette.

(Varelt paistab kenasti ära Kirikumägi, mida parajasti paitab kuldne õhtupäike)
 

1. etapp: eelrooma ja rooma rauaaeg. Taru vare kalmetega umbes samal ajal on ehitatud ka Kirikumäe kivikalme, mille asukohaks valiti üks kena looduslik künkake. Kalme keskpaigast leidis Heiki Valk kividest poolkaare, selle kõrvalt sirge kivirea. Kuna kaevand ei katnud kogu kalmeala, siis paljastus vaid osa kõigist võimalikest kujunditest. On oletatud, et siin võib olla nn Kurevere tüüpi varajane tarandkalme, mida iseloomustavad ringikujulised ja nelinurksed kividest laotud kujundid, või hoopis üksiktarandkalme ja kiviringkalme tandem. Ajaarvamise eelsetele sajanditele või päris alguskümnenditele osutasid kalmest leitud neli või viis rauast karjasekeppnõela (sellised omamoodi kõvera otsaga ehtenõelad). Lisaks on veidi erinevatel andmetel saadud kalmest üheksa käevõru, viie sõrmuse katked ning rauast sirpnuga, mis kõik on dateeritud valdavalt rooma rauaaega. Surnud põletati nähtavasti kuskil päris lähedal, nende luud on saanud kõva kuumust ning ka mõned pronksesemed on tules arusaamatuks känkraks sulanud.

(Kivikalme valikul jäi kellegi silm pidama juba looduslikult veidi taevale lähemale küündival künkakesel)
 

(Kive leidub sellegi matusepaiga keskel)

2. etapp: rahvasterännuaeg ja eelviikingiaeg. Ajal, mil uusi korraliku siseehitusega kivikalmeid meie maal enam erilise innuga juurde ei tehtud, võidi sellegipoolest jätkata seniste kalmete kasutust. Nii on Sammastes ka sündinud. Kolmnurkse peaga ehtenõelade ja ambsõlgede tükid kõnelevad küllap kombest hukata surnu isiklikud väärtasjad, et nende hing jõuaks koos omanikuga sinna, kuhu vaja. Üldiselt on keskmine rauaaeg Sammastes esindatud veidi tagasihoidlikumalt.

 

3. etapp: viikingiaeg ja hilisrauaaeg. Rauaaja lõpusajanditel kujunes Sakala lõunaosas Aliste ehk Alistegunna kihelkond – tänapäeval Halliste –, millesse kuulusid ka Sammaste elanikud. Samast ajast pärineb taas suur hulk Kirikumäe ja selle lähiümbruse leide. Savipottide tükid (nii käsitsi kui kedral vormitud), kõikvõimalikud erinevad ehted, vöödetailid, tööriistad (vikati katke, paar kirvest, noad, tulerauad, võti jms) ning relvad (võitlusnoad, odaotsad, mõõga ja mõõgatupe detailid) moodustasid mitmekesise valiku maetutele kaasa antud kraamist. Sageli on esemed enne kalmesse panekut nüüdki tahtlikult rikutud. Näiteks aeti üks kirves kuumaks ja volditi pooleks, et ühelgi elaval poleks temaga enam midagi mõistlikku peale hakata. Toonela elanikele aga, näis, sobis hästi.

 

Treenimatagi silm märkab Kirikumäe idapoolses servas madalat kividest piiret. 2020. aasta kaevamised keskendusid sellest väljapoole jäävale alale, kuhu on samuti sängitatud põletatud inimluid, ehete juppe ja muud väikest pudipadi alates 10. sajandist kuni 13. sajandini välja. Sealjuures on matmise jaoks kaevatud nähtavasti maasse madalad süvendid, mis täideti kividega. Viimastel oleva tahmakihilt järeldub, et surnud põletati kusagil siinsamas. Mille põhjal otsustati, kelle maised jäänused viiakse kivikalme kõrgesse keskossa ning kes jääb äärtesse, jääme praegu vastuse võlgu.

(Kirikumäe idaserva piirab kiviaed. Mis ajal see ehitati? Ajalugu seni veel selget vastust ei anna)
 

(Muinasaja lõpu inimluid ja leide kohtab ka Kirikumäe kõrvalt põllult. Matuseala on valgunud künkalt alla)

4. etapp: kesk- ja varauusaeg. Hoolimata ristiusu tulekust Sakalasse, mille kohta teame tänu Henricu ajaraamatule hulga veriseid seiku, ei jäänud vana matusepaik Sammastes unustuse hõlma – järjepidevus elas ühiskondlikud raputused üle, muutus vaid usuline raamistik. Kalmest sai kristlaste pühapaik, alguses kindlasti vaid nimeliselt, aga aja jooksul aina tõsimeelsemalt. Kogu Kirikumäe alalt on leitud arvukalt münte vahemikust alates 14. sajandist kuni 19. sajandi alguseni, põhijagu aga 16. ja 17. aastasajast. Oletatavasti olid need ohvrirahad või kaotatud külakondlike kooskäimiste ajal. Keskajal ehitati siia ka kabel ning koht sai nimeks Kirikumägi. Pühakoja varemeid on mainitud ühes 1671. aasta kirikuvisitatsioonis kui Laurentsiuse kabelit (Lorenz Capella). Kiriku- ja rahvapärimuses oli Laurentsius/Laurits tule ja põle(ta)misega seotud pühak. Temale on pühendatud näiteks Kuusalu kirik Põhja-Eestis Harjumaal, kuid tuntud oli ta ka Lõuna-Eestis. Arvatakse koguni, et Laurits on endasse sulatanud mõne muistse tulega seotud jumaluse, kes sel moel elas sünkretistlikus rahvausus õnnelikult edasi. Kirikumäe servadest on uurimistööde käigus leitud ka mõned 16.–17. sajandi matused.

 

On tuline kahju, et Sammaste Kirikumägi on viimaste aastakümnete jooksul pidanud kannatama ränga metoodilise rüüstamise käes. 2020. aasta uuringud näitasid, et mingid metalliotsijatega jorsid on aastate jooksul käinud muistisel ebaseaduslikult münte ja muid vanu asju noppimas. Kui nüüd keegi lugejatest siit enda ära tunneb, siis võtke minuga julgelt ühendust – teid on toimetuses ootamas üllatus.

(Veel üks vaade Kirikumäelt Taru vare kivikalme(te) poole)

Mööda Virumaa muinasnurgatagused: Nurkse linnamägi

 

Mingil kombel on muinasreisidest kirjutamisel tekkinud aastate jooksul üsna tuntav sesoonne muster. Kui mööda maid hulkumist tuleb ette ükskõik millal, ilmast ja aastaajast sõltumata, siis kirjutamine kui rohkem aega ja keskendumist nõudev tegevus kipub rohkem langema jahedamasse poolaastasse, eriti sügisesse. Suvel see-eest kirjutan vähe, maailm on selleks liiga huvitav, et valget aega niisama passimisele raisata. Kaamospimeduses on kribamiseks kõik eeldused olemas (ainult valgus tuleb ise kotiga eelnevalt kohale varuda). Just sel põhjusel avaldangi teile hallis novembris oma mälestusi õitsvast kevadest ja külluslikust suvest. Pole parata, peate lugema.

 

Suure tüki oma juulipuhkusest veetsin Viru maamõisas. Müüriladumistööde kõrval võtsin palavail päevil ette ka mõned ringid lähemal ja kaugemal. Juba mitu puhku olin tahtnud tõsta oma jalga Nurkse linnamäe kultuurkihistatud pinnale Viru-Jaagupi kihelkonnas (valdade võtmes on mul keeruline mõelda, need tulevad ja lähevad), ent mitu varasemat katset olid määratud nurjumisele. Küll oli kärss kärnas, siis jälle maa külmand, kord puudus õige kaart või oli ligipääs künkale piiratud noore orasega, mille peal olnuks kohatu talluda. Aga nüüd võtsin nõuks süda rindu haarata ja nui neljaks pikalt kripeldanud paik ära näha.

(Selline näeb Nurkse linnamägi välja Maa-ameti reljeefkaardil. Tasaste põllumaade keskel kerkib kirde-edelasuunaline järskude nõlvadega seljak)

Sõitsin juba varasemast tuntud teed pidi Nurksesse ning jalastusin põllu ääres. Seal metsa kaitsvas varjus see otsitav seljandik asuski. Meid eraldas noor vili. Nüüd ma enam ei kõhelnud. Kuresammudega ületasin kärmelt põllu ning sisenesin puu- ja põõsarindesse, mille piirilt ka maapind järsult kõrgemale tõusis. Paremat ülesronimiskohta otsides märkasin ootamatult nõlval otsapidi maast turritavat halli kivi, mille samblasel pinnal mitu madalat kausjat lohukest. Niiisiis päris elus lohukivi. Virumaa kultuurmaastikele on need tegelased igati tuttavad, siiski oli põnev leida üht taolist, millest ükski (vähemalt avalik) allikas ei kõnelenud. Lohke näis kokku olevat kümmekond, kuid nende täpne arv jäi sambla alla peitu.

(Ürgne kutse tõmbas mind kobrutava roheluse sisse peidetud muinaspaiga poole)
 

(Ühtäkki tõmbas mu tähelepanu väike kivinukk künkanõlval, mille lähem silmitsemine tõi üllatuse)

(See oli ju lohukivi. Ärge laske end kahtlase nurga all tehtud pildist heidutada, võin kinnitada, et lohud olid ehtsad)

Seljandikulaele tõusin juba suure innuga. Üleval võttis mind vastu sarapuudega sürjasegametsatukk, ka sellele maanurgale täiesti iseloomulik keskkond. Nüüd tuli vaid üles nuhkida linnamäele viitavad pinnavormid – vallid, kraavid ja teised kummalised kunstlikud moodustised. Olin pihta hakanud mäe edelapoolsest otsast, siit liikusin edasi kirdesse. Ning oh imet, ei läinudki kaua, kui sattusin risti üle seljaku jooksva valli peale. Tuli välja, et seljaku edelaots polnudki veel linnuse põhijagu; viimane asus hoopis valli taga veidi kõrgemal kesk- ja kirdeosal. Varasemad mäel käinud uurijad on vallis märganud ka suuri, kuni poolemeetrise läbimõõduga maakive, kuid minule jäid nad sedapuhku varjatuks.

(Taas üks selline fotonurk, mille puhul pole sugugi selge, et tegemist on linnuse otsavalliga. Vähemalt mingi maakalle siit siiski aimdub)
 

(Vaade valli pealt madalamale seljakuosale. Siin on maapinna kõrguste vahe paremini tunnetatav)

Erinevalt nii mõnestki teisest sarnasest muistisest pole Nurkse linnamäe õu päris lootusetult võpsikusse kasvanud. Siin-seal võis taimede ja kõdu vahel aimata koguni tumedat kultuurkihti. Seda, et siin pole vaid piirdutud vaid linnuse ehitamise uitmõtetega, vaid plaan on ka teoks tehtud ning mäel koguni mõnda aega elatud, näitasid juba 1951. aastal arheoloog Marta Schmiedehelmi tehtud prooviaugud. Toona leiti mõned käsitsikeraamika tükid, sealhulgas üks laineornamendiga kild, mis dateeriti I aastatuhande pKr lõpupoole. Nii et ajaliselt võime Nurkses arvestada ilmselt eelviikingi- ja viikingiajaga. 15 cm paksuses kultuurkihis esinevad söetükikesed kõnelevad kas igapäevasest toidutegemisest ja ahjukütmisest või punase kuke vägivallategudest kantsis. Tema vallapäästjate nimed on ajaloo annaalidest kustunud. Samuti pole minu teada veel keegi teinud siit saadud söest radiosüsinikuanalüüse.

(Vegetatsiooni alt ja vahelt paistab tumedat mullapinda. Oma panuse sellele värvile on nähtavasti andnud ka üle tuhande aasta tagused mäeelanikud)
 

Ma hoidsin ka silmad igaks juhuks maas, aga midagi mäelt kaasa ei võtnud, seda enam, et tegemist on ikkagi äratõestatud ja muinsuskaitsealuse mälestisega. Taas kiirelt üle nurme kalpsates naasesin auto juurde ning lahkusin jälgi jätmata. Üks Eesti muinaspaik oli jälle tuttavamaks saanud.

Unustuse ja meeldetuletuse jõe kaks kallast: Hinniala juhtum

 

Me olime sihikindlalt teel põhja poole, järgides tähelepanelikult jõeäärse matkaraja märgistusi. Seljataha jäid vanad Vahtsõliina kantsi müürid, keskajal ehitatud, Põhjasõjas purustatud ja meie päevil taas siit-sealt kõpitsetud, et need täielikult Piusa jõkke või Miikse ojja ei pudiseks. Rada juhatas meid, kahte rändurit, läbi Võromaa piirikülade Möldri ja Tallikõstõ ning ühte vaevumärgatavat ojanire ületades astusime Setomaa salalikule pinnale. Raotu rajamaadest tasahilju läbi ning ühel hetkel olime Jõksi küla valdustes.

(Matka algus. Seljataha hakkavad jääma Vahtsõliina linnusevaremed, Piusa ruttab kevadiste vete Pihkva järve toimetamisega)
 

(Tallikõstõ nurmed ja äraütlemata ilus kevadilm kosutasid vaimu)

Oma keskjooksul – mida ka meie rühk järgis – on Piusa jõgi rikas liivakivipaljandite poolest. Peaasjalikult piiravad nad jõge paremalt küljelt, ainus vasakpoolne paljand kannab iseloomulikku, ehkki mõneti ebaoriginaalset nime Kuŕa müür. Meie eesmärk polnud siiski paljandite ülelugemine. Ei, missioon oli õilis ja püha, kuid keskendus hoopistükkis looduskaunite võttepaikade luurele. Mõne kuu pärast pidi Setomaal Uusvadas toimuma iga-aastane soome-ugri filmifestival FUFF (toimus ka!) ning üks põnev programmiosa oli väikestele võttegruppidele mõeldud väljakutse filmida ja kokku monteerida 48 tunni jooksul lühifilm, mida festivali lõpuõhtul publikule näidata. Teemad olid suht vabad, ainus tingimus oli, et film peaks kuidagi olema seotud seto ajaloo või kultuuriga. Ühe sellise filmi ettevalmistuseks me neil radadel kevadel kondasimegi.

(Looduskaunid kohad võisid mõnikord siiski hõlmata ka liivakivipaljandeid. Pildil Make müür)
 

Jõksis tegime põhjalikuma peatuse konkreetsel põhjusel. Siin jõuab pervepealne tee korraks Piusale väga lähedale. Me ei pidanud paljuks laskuda mööda järsku rajakest alla veepiirile, sest siit avanev vaade Jõksi Kalmõtu müürile on kogu seda kerget vaeva ja riski kuhjaga väärt. Kalmõtu müüri trumbiks pole rekordiline kõrgus, vaid veetasemest pisut kõrgemal avanevad koopasuud, neist paar koguni madala kambri mõõtu. Ma tunnistan, et pole teab mis liivakivikoobastesse pugemise fänn, sest mu muidu pigem tagasihoidliku aktiivsusega ajukene hakkab siis fanaatilise usinusega tootma kujutluspilte varingutest ja elusalt matmisest. Aga kui väga vaja, küll ma siis poen.

(Vähe järsk rada kutsub alla jõe äärde. Kutset tasub järgida)
 

(Alla jõudes lööb vaade pahviks. Jõksi Kalmõtu müür kerkib üles otse veepiirilt, nende kokkupuutejoont palistavad eri mõõdus koopasuud)

Mõnikord ongi sellised ajad, et tahad või ei taha, häid valikuid niikuinii pole ja siis lähed. Pärimuse järgi on Kalmõtu müüri koopaid vanadel sõjaaegadel pruugitud pelgupaigaks. Nii Põhjasõjas kui Teises maailmasõjas. Sellistel puhkudel pole tõesti väga pirtsutada – kui eluke vähegi armas, siis valid kõikidest ebameeldivatest selle kõige… noh, vähem ebameeldiva. Või kõige vähem tõenäoliselt jama tekitava. Hiirvaikselt koopas konutamine kõlab ilmselgelt kordades turvalisemalt kui jõhkra vaenuväega maade ja puude jagamine. Võib-olla parema mahutavuse huvides on looduslikult tekkinud koopaid kunagi avaramaks kaevatud. Ma eriti ei taha mõeldagi, kui palju võis siin olla rahvast kokku topitud. Ent jällegi, kui see oli ainus viis ellu jääda, olnuks patt pirtsutada…

(Koopa lõpuots kaob õudsevõitu pimedusse. Aga inimesel kannatab muidu sees olla küll)
 

(Kui koobas ise võib mõjuda kõhedalt, siis tema kõrval kohisev jõgi mõjub pigem rahustavalt)

Kalmõtu müüriga on üks naljakas tagurpidiantslalik lugu. Enamasti oleme harjunud maailmaga, kus elavate päralt on maapealne ning surnud asuvad sügaval allpool. Siin, Võro- ja Setomaa piiril või kui soovite, Liivi- ja Pihkvamaa piiril on asjad vastupidised: kes sõjavintsutustes tahtis ellu jääda, puges alla koopasügavusse, aga selle kohal paljandipealsel oli vanasti matusepaik, kuhu nähtavasti Jõksi pered oma lahkunud sängitasid. Väga palju rohkemat pole asja kohta tänaseks teada, kui paljandi enese nimes peituv Kalmõtu, mis võiks osutada kunagisele kalmele (ja mitte selle puudumisele, nagu keele- ja käändetundlik lugeja võib esiotsa arvata). Analoogiate põhjal võib matusekohta oletamisi seostada kesk- või varauusajaga.

(Kõige mõjuvam vaade Kalmõtu müürile ja tema koobastele avaneb Piusa Võromaa poolselt kaldalt)
 

Kalmõtu müürist Jõksi talude poole leidub veel üks küngas nimega Kääpämägi, mis samuti viib mõtted matmisele. Aga kuna arheoloogilisi uuringuid jõe paremal pervepealsel tehtud pole, siis jään ma vastuse võlgu küsimustele, kas Kalmõtu müür ja Kääpämägi on üks ja sama kalme või kui mitte, siis kas nad on ühe- või eriaegsed.

(Kalmõtu müüri naaber Kääpämägi kannab vähemalt sama morbiidset nime. Selle sünnilugu aga alles ootab avastamist)
 

Ärgu uljad muinsushuvilised piirdugu Piusa paremkaldaga! Kes võtab vaevaks üle jõe tõmmatud trossist kinni hoides läbi kärestiku teisele kaldale ukerdada, selle pingutused saavad tasutud uskumatult põnevate muinaspaikadega Võromaa poolel. Mu rännukaaslane jäi esialgu siiski Setomaa pervele ootama, kui ma jääkülma veetõmmet trotsides kunagise tsivilisatsioonide piiri ületasin ning metsa kadusin. Teel ületasin mitu vaevuaimatavat kraavi, mis kaevati vanadel aegadel selleks, et Piusa kevadist suurvett paremini liikuma utsitada. Muidugi poleks ma selle peale tulnud oma peaga, õnneks aga mäletasin üht-teist kohalikust pärandmaastikust. Ning nüüd ongi kätte jõudnud aeg hüpata ajas tagasi 2006. aastasse.

 

21-aastane arheoloogiatudeng, nina tatine ja õhin põhine, neelas päris ahnelt igasuguseid teadmisi vana aja asjade kohta, mida akadeemiline keskkond ja elu tema kodaraisse heitis. Nii liitus ta ka sedamaid ekspeditsiooniga, mis suundus Taaralinnast Kaug-Kagusse vanu linnuseid uurima. Päevad keskaegsel Vahtsõliina linnusel möödusid ilma muinaskihte avastamata, järjekorras järgmine oli seni Eesti arheoloogias suurema tähelepanu alt välja jäänud Hinniala linnamägi. Kohaliku rahva seas Päiväpüürdmise mäeks või Hobõsõsälämäeks kutsutud metsane künkaseljak sattus muinasuurijate huviorbiiti alles 1990. aastate keskpaiku, mil tehti kindlaks, et tegemist on üsna tõupuhta neemiklinnusega. Suuremast maast läänes eraldab teda hästi kitsas „kael”, mis on lisakaevamisega veelgi ohtlikumaks muudetud. Ettevaatamatum või mitte päris kristalselt kaine vaenlane igatahes naljalt linnusesse ei pääsenud. Linnamäe teine ots oli varustatud madala kaitsevalliga. Viimane küündis osaliselt piirama ka künkaplatoo lõunaserva, moodustades siin justkui omalaadse „tasku“. Sellest muistise avastamise ajal võetud söeproov andis laboris vastuseks 230–659 pKr. Intrigeeriv.

(Tõus jõe poolt Hinniala linnamäele. Pääväpüürdmise ehk Hobusesälä mäena tuntud neemik peidab endas sügavat ajalugu ja pärimust)

(Jalgrada lookleb mööda kitsast-kitsast kaela. Üks eksisamm kõrvale ja linnuse asemel tervitab sind Toonela või traumapunkt)

(Teine, veidi turvalisem vaade linnusekaelale koos muinsuskaitsepostiga. Toonela saabub kahe eksisammuga)

(Kaitsevall haarab mäe ühte nõlva veidi madalamalt, nii et tekib omalaadne tasku. Selge see, et inimese tehtud)
 

Põneva pärimuse Hinnialast talletas juba omal ajal ajaloolane ja ajakirjanik Hindrik Prants, kes ise samuti Võromaalt pärit. Nimelt käinud lähikandi seto rahvas vanasti pööripäevade aegu Päiväpüürdmise mäel päikest palumas ja muid selliseid vana usu asju tegemas. Samuti on arvatud, et mäel olnud kunagi kirik, mis maa sisse vajus. Samuti olla mäel nähtud Püha Maarjat, kelle kohalik ära peletasid, nii et ta hoopis Petserisse läks ja seal kiriku rajas. Müstiliste juhtumiste nii kõrge kontsentratsioon ei saa olla päris juhus.

 

Linnamäe rajamis- ja kasutusaja täpsustamiseks võttiski Tartu Ülikooli arheoloog Heiki Valk 2006. aastal uurimistööd põhjalikumalt ette. Läbi idapoolse otsavalli tõmmati pikk kitsas proovikaevand ehk tranšee, selle lähedale linnuse tasasele õuele mõõdeti sisse laiemat pinda avav kaevand ning künka lõunanõlvale, madala valli äärsesse taskusse läks kolmas kaevandike. Linnuse nõlvadel võis märgata ka vanema labidatöö jägi, arvatavasti viimase suure sõja aegseid laskepesi, mille jätsime sedapuhku puutumata. Kokku kestsid meie välitööd Hinniala metsas mitu head nädalat ning andsid ka tulemusi. Mida siis avastati?

(Umbes-täpselt siin linnuse hoovis paiknes 2006. aasta suurim kaevand)
 

(Veel kord tasku, mis hoolimata oma rohesäbrulistest toonidest on linnamäe üks selgemini eristatavaid detaile)

Esiteks pakkus üllatuse mäeneemiku ekspluateerimise algusaeg. Juba 1990. aastate söeproov oli vana, aga mitte veel päris ootamatu. Nüüd aga joonistus künkaplatoo servas heleda liiva taustal välja söene viirg ja postiauk kunagisest kaitseseinast, millest kogutud süsi pärines analüüsimisel vahemikust 759–205 eKr: hilispronksi- ja eelrooma rauaajast! Kagu-Eesti arheoloogiline kaart kippus nende perioodide osas olema väga hõre, sestap andis Hinniala avastus sellele kaaluka täienduse.

(Suurusjärk 2500 aastat tagasi - mõni sajand siia-sinna - tarastas keegi usin ehitaja mäeneemiku serva ning asutas Hinnialasse esimese kindlustatud taristu)
 

Kõige tihedamalt on selliseid mäepealseid asulaid teada Läti kaguosast, Kirde-Leedust ja nendega piirnevast Valgevenest. Eriti viimase mõnekümne aasta jooksul on andmeid taolistest pronksi- ja vanema rauaaja paikadest kogunenud siiski ka Eestimaa pinnalt, praeguseks suisa mitmekümnest eri kandist. Hinniala on niisiis üks neist eriti muistsetest. Ju siis tundsid ühtäkki paljud akuutset vajadust elada teistmoodi kui seni harjutud – mitte tasasel maal koos teistega, vaid üksi üleval mäel, võimalusel veel eraldava aia või tara taga.

 

Nüüd, 2025. aastal samal künkal kolades oli paiguti päris keeruline üles leida kunagiste kaevandite asukohti, sedavõrd oli neemik tihnikusse mattunud. Justkui oleks ta inimeste jaoks kõrvale jäänud, unustatud. Aga mis Pääväpüürdmise mäel sellest, ta on seda kõike varemgi mitu korda näinud ning oma olemist ikka edasi olnud. Eks unustati ta juba enne meie ajaarvamise algust, vahest koguni väikse kahjutule kaasabil. Möödus pelk mõnisada aastat ning mägi meenus taas. Keegi võttis siis kätte ja kandis kokku esmase kaitsevalli, sellesama, mis praegugi äratuntav. Esialgu oli see veel päris madalake, kuid arvatavasti kandis ka mingeid puust täiendusi, mis olid oma aja kohta – kas rooma rauaajal või rahvasterännuajal – täiesti piisavad. Ehkki needki õgis tulelõõm (millest jäänud söekiht võimaldas arheoloogiale kahte teineteisele lähedast dateeringut 417–639 ja 439–683 pKr), ei järgnenud seekordsele ehmatusele kohe uut unustust. Vastupidi, linnus on uuesti üles ehitatud. Senised ahervaremed kaeti uue mulla ja liivaga ning sedamoodi sai vall uue, endisest mõnevõrra kõrgema väljanägemise. Nüüd läksid mängu ka kivid. Neist laoti otsavalli siseõue poolsele küljele veidi üle meetrise läbimõõduga ring, mille täpne otstarve on jäänud teadlastele mõistatuseks (taolisi ringe võib olla ka mujal vallis, kuhu kaevandid ei küündinud). Kivide vahelt kogutud söeproov pärines aastatest 671–985 pKr – soliidne eelviikingi- ja viikingiaeg.

(Ei ütleks, et Hinniala linnamägi pakub palju hingematvaid vaateid. Pigem matab tuulemurd igasuguse mugavama ligipääsu. Aga selline see loodus juba kord on)
 

See oli aeg, mil paljude linnuste aksessuaaride hulka nii meil kui mujal kuulusid kindlustamata (või vähekindlustatud) külad. Rõuge on ilmselt tuntuim linnus-asula tandem Kaug-Kagus, kuid ka Hinniala järgis sarnast malli. Saime sellest teada, kui keegi meie kaevamisrühmast künka nõlva ja Piusa jõe vahelisest metsast (kuhu olime sättinud oma telklinnaku) mutimullahunnikust potikilde leidis. Palju rohkemat pole seda asulat minu teada uuritudki, kui mitte arvata üht kunagist mullapuuriga surkimist, mis näitas üldiselt liivases kultuurkihis paari tumedamat viirgu.

(Linnamäe ja jõe valheline vöönd oli 2006. aastal koduks meie kaevamisekspeditsioonile ja rohkem kui tuhat aastat varem neile hinnialalastele, keda millegipärast linnusesse elama ei võetud)
 

Pea nüüd korraks hobuseid! hüüab tähelepanelik lugeja vahele. Söeproovid ja muud siiruviirud on toredad küll, aga arheoloogia peaks ju ikkagi eelkõige keskenduma asjadele. Vanadele, eelistatult ilusatele asjadele. Kus on Hinniala linnuse asjad?!

 

Jah, tõsi-tõsi, leidus ka Pääväpüürdmise mäel asju. Eelkõige jagas neid teadusele linnuseõue kaevand. Mul oli võimalus neid leide hiljem ülikooli keldris süstematiseerida, nummerdada ja karpidesse panna, nii et võin üsna veendunult kinnitada, et rõhuva lõviosa moodustasid kõikvõimalikud potikillud (üllatus, eks?!). Tagantjärele täpset arvu enam ei mäleta, aga kõik nad olid käsitsi vormitud ning valdavalt üsna robustse väljanägemisega. Erandina meenuvad vaid ühe kenasti silutud külgedega kausikese tükid. Ma ei julge küll pead anda, milline neist pärines pronksi-eelrooma rauaajast (või kas üldse) ja milline meie ajaarvamise esimesest aastatuhandest. Päris tüüpilist Kagu-Eesti viikingiaegset keraamikat ka nagu eriti silma ei hakanud, nii et võimalik, et teadusele avas end valdavalt rahvasterännuaja ja eelviikingiaja potimajandus.

 

Savist olid valmistatud veel paar värtnaketra, muistsetele elukohtadele küllaltki tüüpiline leid. Erakordsem oli vasesulamist ripatsijupp, mis koosnes kahest trapetsjast plekitükist, mis omavahel olid ühendatud ketirõngastega. Algselt oli trapetseid olnud komplektis rohkemgi. Taoline vidin ühendab Hinniala lõunapoolsete Baltimaade ehtekultuuriga, mis pole I aastatuhande Kagu-Eesti puhul ka mingi imelugu.

(Teisel pool linnamäge muust maast eraldavat kaela võib hea õnne korral leida infostendi, kus tutvustatakse kaevamisi ja nende leide)
 

Juba eelmainit linnusevallis olnud kiviringist leiti rauast pintsetid. Hirmsasti roostes ja pisut murdunud küll, aga ka päris tore asi. Pintsette on muide leitud ka mõnest eelviikingiaegsest kääpast, nii et küllap nii linnuseelanikud kui ka kääparahvas eelistas korrektset karvavaba väljanägemist. Kui jutt juba sinnapoole kaldus, siis Hinnialale lähimad kääpad asuvad Piusa Setomaa-poolsel kaldal, linnusest veidi üle kilomeetri kaugusel. Ületamatu distantsi see muistsetele mõistagi polnud. Kui Kääpämäe nimetus võib vihjata neile muinaskääbastele (mida me kindlalt väita ei saa), siis olid viimased veel palju lähemal. Kes teab, ehk pidigi jõgi teineteisest eraldama elavaid ja surnuid, nagu mõne teise Lõuna-Eesti paiga puhul on oletatud. Hiljem, kui linnus viikingiaja kandis maha jäeti ning edasised sajandid ilmsemad tunnusmärgid elust tema pinnal unustuste valda saatsid, hakkas elavaid ja surnuid lahutav jõgi teineteisest eraldama hoopis võrokesi ja setosid. Aga isegi veel uusajal käinud setod suurte hulkadena Pääväpüürdmise mäele päikest paluma, kuni preestrid sellele paganlikule kombele otsustavalt joone alla tõmbasid ning unustus taas kord võitu sai.

 

Kui Hinniala Pääväpüürdmise mäelt enda jaoks midagi julgustavat kaasa võtta, siis kindlustunnet, et ükski unustus ei jää igaveseks. Igale unustusele järgneb varem või hiljem jälle kord meeldetuletus. Justkui väga pika sammuga aastaaegade vahetus, pööravad unustus ja meeldetuletus teineteise järel Pääväpüürdmise mäel oma naeratava palge päikese poole. Üürikese elueaga inimestele võib see ülesanne käia üle jõu, kuid paikade mälu on pikk.

 

Meie jätsime sedapuhku need Piusa äärsed kohad enda jaoks meelde. Juunikuus möllasime filmiga, novembriks valmis praegune meenutus. Nüüd siis mäletad ka sina, hea lugeja!