Ehavere linnamägi

 

Nüüd kus suveleitsak koos mõnede vaheldust toovate vihmasahmakatega on endiselt Eestimaa ilma tegemas, kaevan mina unustuste setetest välja hoopis järjekordse talvise matka ja panen selle oma toa leitsaku ja sadude eest kaitsvate seinte vahel kirja. Mäletavasti valitsesid talvel vahepeal ka päris korralikud miinused ja maad kattis kaunis lumevaip. Püüdsin neid nädalaid kasutada uute suusaradade avastamiseks ning kuigi lõppkokkuvõttes jäi isiklik rahvasporditalv kesisemaks kui mullune hooaeg, suutsin ma üht-teist lihastele kasulikku ja liigestele koormavat siiski korda saata.

 

Ma ei pea Jõgeva maakonda just üleliia võõraks kandiks, ometi on seal päris palju kohti, mis jäävad minu senistest tavamarsruutidest vaid õige napilt kõrvale ning kus ma seetõttu üldse käinud pole. Tol külmal, kuid mõnusalt päikeselisel veebruaripäeval võtsin ma plaani tutvuda Kuremaa ja Pala suusaradadega, kuid enne seda teha ka põige Ehavere kanti metsa, kus teadsin asuvat üht Muinas-Vaiga arvukatest linnamägedest. Ühtlasi oli see viimane neist, mille pinnale ma oma jalga polnud veel tõstnud. Viga karjus parandamise järele.

 

Linnamäeni pääseb kahest suunast – kirdest Ehavere poolt või edelast Praaklima poolt. Valisin viimase. Jättes auto asfaldile, rühkisin jala umbes kilomeetri mööda põldude ja metsatukkade vahelist teerada ning ületasin osaliselt kraaviks õgvendatud Amme jõe. Voolav vesi tõrkus lõplikult jääkaane alla sulgumast ning viis mõtte tahes-tahtmata taliujumisele, kuid ausalt öeldes liiga ahvatlev see ka just polnud. Pärast Ammet tõusis teeke üles metsasele seljandikule ning kui aeg küps, keerasin otsustavalt vasakule – sinna, kus juba sajandeid oli seisnud Ehavere Kalevipoja säng.

(Amme jõe kitsas tuiksoon keeldub jäätumast. Ehavere kandi asustuse paigutuses on tal olnud läbi ajaloo oma sõna öelda)
 

(Ehavere linnamägi piilub salakavalalt metsapuude tagant)

Eesti linnuste levikukaartidel paistab maa idaosa silma täppide eriti tiheda kontsentratsiooniga ning osa sellest on ajaloolise Vaigamaa teene. Linnused pole siin enamasti kuigi suured. Ehavere linnamäe õueala näiteks mahub ära 700 ruutmeetrile; talle ringi peale tegemine võttis koos peatustega aega pelgalt mõne minuti. Samas kaitserajatiste osas pole põhjust nina kirtsutada, nende kallal on ikka vaeva nähtud. Alustuseks on väga hästi valitud juba tema asukoht Amme järsul lõunakaldal, kus jõgi palistab pikka idast läände küünitavat seljandikku. Algselt oli kõige haavatavam linnamäe läänekülg, mis kompenseeriti korraliku liivavalliga. Linnusehoovi poolt ulatub see umbes 3,5 meetri kõrguseni, välisküljel koguni 5–6 meetrini. Valli jaoks kaevati mulda ja liiva sealtsamast kõrvalt, nii et linnuse ja muu maa vahele jäi täiendavat kaitset pakkuv süvendik. Madalat kaitsevalli on uuringute käigus aimatud ka linnamäe kaguservas.

(Linnuse kõrge otsavall)
 

(Linnuseõue veidi madalam ja tasasem osa, kuhu sobib ehitada maju ja muid vajalikke rajatisi. Vähemalt niipalju kui ruum lubas)

Kahjuks ei oska ma väga palju kõnelda sellest, millal kõik need pinnavormimised aset leidsid. Paljusid Vooremaa-Vaigamaa linnamägesid on küll arheoloogiliselt uuritud – selles töös on kõige järjekindlam omal ajal olnud Ain Lavi –, ent Ehavere linnus on põhjalikumatest surkimistest kõrvale jäänud. Evald Tõnisson ja Toomas Tamla tegid 1975. aastal õuele vaid väikese prooviaugu, leides 0,25–0,3 m paksuse tumedama mulla kihi. See võib olla küll kultuurkiht, aga mida ta endas veel peidab, jääb ootama tuleviku teadlaste avastusi. Kirvereeglina olid I aastatuhandel pKr ehitatud linnused sageli üsna väiksed ning alles rauaaja lõpusajanditel kasvasid nõudmised nende suurusele ja turvalisusele. Kes teab, ehk on Ehavere linnuski näinud oma elus mitut erinevat ehitushooaega.

(Valli peale torgatud muinsuskaitsetahvel väidab linnuse pärinevaks I aastatuhandest (pKr), ent ega tegelikult keegi õieti seda asja ei teagi)
 

Olles nõnda tutvunud taas kord ühe kena kinnismuistisega, kobisin tuldud teed mööda tagasi auto juurde. Ent päris lahkuda ma veel ei kavatsenud. Luua kaudu sõitsin ma teisele poole linnamäge päris Ehavere küla südamesse, kuna soovisin trehvata veel muinsuskaitsealust asulakohta. Linnulennult jääb asula linnusest 700 meetrit kirdesse, samuti Amme jõe kaldale. Ega temast eriti palju teada polegi – kümmekond aastat tagasi tehtud arheoloogilise järelevalve käigus leiti siit vaid üks tavaline kedral valmistatud savinõu tükk, mis võiks kuuluda vahest kesk- või varauusaega, lisaks peoga lähimineviku pudinaid. Kuidas asula seostub linnusega, on niisiis võrrand kahe tundmatuga, sest lisaks puudulikele teadmistele linnuse kasutusaja kohta pole minu pikkade ahnete sõrmede vahele jõudnud ka avalikku infot asulakoha võimalikust varasemast leiumaterjalist. Noh, ega kõike ei peagi teadma ju…

(Ehavere asulakoht oma täies talvises ilus)
 

Muideks-muideks, ühe huvitava asja sain sealsamas Ehavere kohta ometi teada. Amme jõel olla kohaliku mälestuskivi järgi juba alates 16. sajandist kuni 1970. aastani seisnud vesiveski, mis võiks muinashuvilistele olla tähelepanuväärne selle poolest, et seal sündis 1900. aastal Eesti 20. sajandi arheoloogiat üks enim suunanud teadlasi Harri Moora. Vahest mõjusid ümbritsevad muistised juba varajases nooruses soodsalt tema hilisematele karjäärivalikutele. Kui nii, siis peame tõdema, et hoolimata Ehavere linnuse ja asulakoha praegu veel ebamäärastest dateeringutest on nende roll olnud üpriski muljetavaldav ka veel meile lähedastel aegadel.

(Ehavere vesiveski varemed. Pange tähele musta mälestuskivi pildi vasakus osas)

(Ehavere veski oli 16. sajandist kuni 1970. aastani muinasteadlase Harri Moora sünnikodu)

Süng-Sakala

 

Pilku kalendrisse heites jättis mu süda mitu lööki vahele ja kaalus hetkeks koguni kliinilise surma väljavaateid, aga need mõtted vaigistas mu taolisi eraalgatusi mitte tolereeriv aju karmi käega kohemaid. Aga tõesti – käes on suvi, jahe ja petlik, aga siiski suvi ning muuhulgas tähendab see, et lõhe mõnede muinasaineliste ringiroitmiste ja nende kirjapaneku vahel on arenenud juba tubli kanjoni mõõduliseks. Heaks näiteks on seesinane reisikiri, mis kõneleb tegelikult jaanuarist, mil teid kattis porisegune jää ja lagedamaid väljasid vahelduva eduga lumevaip. Kas on üldse moraalselt õige piinata võimalikke lugejaid, kes kindlasti nii nagu minagi ootavad viimaks suve lämmatavat embust, lume ja lopaga leotatud vettindhallide mälestuspiltidega? Kindel vastus on: kahtlemata! Klimaatiline tusa on juba meie maasse ja ajalukku sisse kodeeritud ning parafraseerides tuntud tarkusetera, võid sa küll eestlase detseebruarist välja võtta, aga sa ei saa välja võtta detseebruari eestlasest. Nii et pange vaim valmis, kohe läheb hulluks!

 

Olgu aastaaeg, milline tahes, meie kodumaa on siiski päris põneva minevikuga ning suhtelisest väiksusest hoolimata pungil täis sisukaid nurgataguseid. Ühest elueast jääks nende läbikäimiseks kindlasti napiks. Aga see ei tähenda, et peaks kohe käega lööma. Eelmises reisikirjas Verevi kivikalmetest vihjasin Sakalamaale, kuhu ma tõepoolest tolsamal päeval suundusin ning kus ka Eesti ajaloos võrdlemisi tuntud, kuid mu enda jaoks esmakordsete paikadega tutvusin. Nad kõik asuvad Viljandist vähem kui kümme kilomeetrit loodes väikeses Vanamõisa külas. Kui ennevanasti võis sealtkandist läbi minna arvestatav ühendustee Sakala lõuna- ja põhjaosa vahel, siis praegu on ta piisavalt kõrvaline kant, et päris niisama sealt läbi sõitma ei juhtugi.

 

Esimeseks kohtumiseks valisin kohe külatee kõrval lumevaipa peitunud Madi kivikalme. Vaid üksikud kivikamakad olid oma pea suutnud pinnal hoida, muidu poleks ma pelgalt maastikumärkide järgi osanud midagi arvata. Põhilise orientiiri andsid aga klassikaline plekist muinsuskaitsetahvel ja vanaldane infostend. Viimasest võib lugeda, et juba õige varsti pärast seda, kui arheoloogiast tehti kindel osa Tartu rahvusülikooli õppe- ja teadussuundadest, tulid uurijad Madit kaevama. Esmalt tegi seda 1921. aastal Soomest pärit arheoloogiaprofessor Aarne Michael Tallgren. Vahest õhutas teda tagant psühhiaatri ja suure ajaloohuvilise Juhan Luiga oletus, et vahest puhkavad 1217. aastal Madisepäeva lahingus langenud just Madi kalmes. Neli aastat hiljem kaevas sealsamas Tallgreni õpilane Harri Moora. Nõukogude ajal, aastatel 1959–1966 jätkas nende liini Jüri Selirand. Kokku on 1890-ruutmeetrisest ebakorrapärase muna kujulisest kalmealast läbi kaevatud umbes 70%. Meie ajal on kalmele ja sealt leitule tähelepanu pööranud Marge Konsa. Temal kokkuvõetud andmete põhjal tutvustan muistist põgusalt teilegi.

(Madi kalme on Eesti arheoloogia loos üsna tuntud tegelane, seda tagasihoidlikum näeb ta välja päriselus)
 

(Kaks valge lume taustal väljapaistvat musta laiku on enam-vähem ainsad, mis ulatuslikust kivikalmest välja paistavad)

Kalme on oma suure võrdlemisi ebaühtlase kivilademe tõttu arheoloogide slängis liigitatud nii-öelda kivivarekalmete hulka, ent selles on siiski eristatud vähemalt viis tihedamat kivikogumit. Kõigepealt võidigi need rajada ning alles hiljem sulasid kogumid kivide lisandumisega omavahel üheks lademeks kokku. Surnud – või vähemalt osa neist – olid kalmesse jõudnud põletatult. Inimeste kõrval on leitud ka loomaluid, eriti koera omi. Kivide vahelt leitud esemed (kokku üle 2000) pärinevad suures osas 11.–13. sajandist. Nende seas on kõige rohkem savipottide tükke, mida võidi kasutada eri otstarbel kas matustel või hilisematel mälestusrituaalidel. Erilist puudust ei saa kurta ka sõjameestele iseloomuliku üle, näiteks kannused ja muu ratsavarustus, samuti odad ja kirved. Tarbeesemetest leidus nuge, vikati- ja sirbiteri ning arvukalt tuleraudu. Pronksist ehted olid sageli tules kämbuks kokku sulanud ning polnud lihtne nende algset kuju tuletada. Kalmealalt leitud söeseguste laikude kõrval viitavad pronksesemete sulanud jupid sellele, et mõnelgi juhul on kadunuke otse kivikalmele kokkukantud tuleriidal ära põletatud. Kalme kasutamise ajalist ülempiiri raamis Kölni pennist ripats 13. sajandi teisest veerandist. Võimalik, et matmine oli selleks hetkeks uute kristlike valitsejate nõudmisel juba lõppenud, kuid keegi ei suutnud täielikult ära keelata esivanemate austamist, mis vähemalt mõnda aega kindlasti edasi kestis.

(Madi kalme metsa poolt vaadatuna)
 

Põnev ajalooline lisaväärtus on kalmekihi alt leitud noorema kiviaja, täpsemalt nöörkeraamikute asulale viitavad potikillud ja tulekivitükid.

 

Aga kus puhkavad siis Madisepäeva lahingus langenute maised säilmed? Kui välja jätta võimalus, et mõned luutükid või esemed võivad tõepoolest kuuluda omakandi poegadele, kes Sakalamaa maleva ridades selles madinas taplesid, siis midagi sihilikult lahinguhauale osutavat Madil leitud pole. Võib arvata, et lähemalt pärit hukkunud vedasid omaksed ära koju, kus nendega toimetati siis vastavalt väljakujunenud tavasid. Kaugemate maanurkade langenud aga on kas maetud kuhugi mujale tapluse tallermaa ümbrusesse või esmalt põletatud ning seejärel säilmed koju kaasa võetud. Nõndasi talitati ju ka vastaspoolel võidelnud ja langenud koivaliivlaste pealiku Kaupo surnukehaga, hoolimata asjaolust, et tema oli selleks ajaks veendunud kristlane, kelle puhul paganliku hõnguga põletusmatus tavaoludes kõne allagi poleks saanud tulla. Aga mis teha, sõjas tuleb leppida teistsuguste tingimustega.

 

* * *

 

Madisepäeva lahinguvälja juurde tulen ma hiljem veel korraks tagasi, aga Madi lumiste kalmekivide vahelt pöördusin ma järgmiseks hoopis metsa. Kaardi järgi pidi vaid mõnesaja meetri kaugusel asuma ohvrikoht Tammemägi. Asi pakkus huvi. Minu rühki jälgisid sulatalviselt tilkuvad raagus puud – veidi trööstitu miljöö. Alles üks kuldkollaselt kallerdav puuseen suutis jaanuarri tuua seda nii hädavajalikku kirkust, korvates kogu kurva.

(Kauavajatud tükike päikest)

Keset metsatukka asus üks väike piklik kinguke, millel taeva poole sirutuvad sihvakad helehallid tammetüved. Olin jõudnud Tammemäele. Puude vahel luusides avastasin mõned sammaldunud kivirahnud, millest ühe pealispinnal tublisti peenraha ja must kunstmõõk kirjaga „800”. Kohe taipasin, et siin on üks tähtis maausuline pühapaik, kuhu vahetevahel kombeid täitma tullakse. Seda eelkõige uuel, meie ajal. Aga kuidas olid Tammemäel taoliste asjadega lood varemalt? Pärimus kipub ses vallas kõhklema ja segunema põnevate fantaasiatega. Ühe jutu järgi käinud vanasti eestlaste suured mehed Tammemäel nõu pidamas ja kivil tuld põletamas. On igaühe enda välja mõelda, kas need mehed olid suured ihult või vaimult. Juba varem mainimist leidnud psühhiaater ja suur ajaloosõber Juhan Luiga oli 1921. aastal kohta külastades absoluutselt veendunud, et just Tammemägi varjab Lembitu ja ülejäänud 1400 Madisepäeval langenud sõdalase maiseid säilmeid. Peagi tegid künkale auke ka arheoloogid Tallgren ja Moora, kuid inimluid nad ei leidnud ning sellest ajast peale on Tammemäge kalme asemel eeskätt hiie- ja ohvrikohaks peetud. Ning et siin tõepoolest ohverdamas käiakse (vaadake vaid neid kividele toodud rahasid), siis ei vaidle ma määratlusele vastu.

(Tammemäele annavad nime heledad elujõulised tammepuud)
 

(Tammemäe tammed ja kivid. Isegi nukras talves mõjub see koht päris kenalt)

(Kivi, millele hakatakse ohverdama, on sisuliselt ohvrikivi isegi siis, kui see komme ei pärine ilmtingimata vanadest hallidest aegadest. Butafoormõõk meenutab ilmselt Madisepäeva lahingut)

(Lisaks rahale ja okste külge seotud lindikestele ka näide veidi üllatavamast ohvriannist – porganditest)

* * *

 

Tammemäe juurest juhatas rada mind omakorda metsast välja lageda äärde. Üks lähedane põnev paik mõlkus mul veel meeles. Kõndisin mööda niisket ja pooleldi jääs kruusateed edasi lääne poole, kuni käänaku taga leidsin otsitava. Ja enamgi veel! Teest vasakul pool oleval väljal märkasin kummalist kividest kokku kantud tsõõrjat ehitist, mille ühel küljel oli üles viiv kaldtee. Uudishimust tegin talle ringi peale ja pildistasin mitmest küljest, ent kummalise ehitise taustalugu jäi hämaraks (veskipõhi? muinasobservatoorium? Lembitu lehtla?).

(Mõistatuslik kivirajatis koos kutsuva kaldteega. Ligipääsetavuse küsimused on lahendatud, funktsiooni küsimused minu jaoks seni veel mitte)
 

Siiski, mitte tema pärast polnud ma siia kõndinud. Mõistatuslikust uusrajatisest üle tee on üks metsane künkake ja selle peal omakorda üks madal raud- ja telliskividest laotud vundament. Viimasest ei oskaks muidu midagi tarka arvata – kas siis Eestis mahajäetud talude varemeid vähe leidub?! –, kuid tänu kõrvalasuvale stendile pääsevad teadmised siiski õiglaselt maksvusele. Ei ole see mingi tavaline vundament, vaid keskaegse Risti kabeli alusmüürid, mis tänu kõpitsemisele ja hoolele on meie päevini alal püsinud. Mitusada aastat tagasi keskajal leidus kabeleid nähtavasti paljudes külades ning mõnedest neist on vähemalt suuline pärimus ka midagi säilitanud. Aga kuna kirvereeglina raiuti sellised väikesed pühakojad püsti palkidest ilma nõela pistmata ega kellu tsementeerimata, siis olid nende maised päevad tahes-tahtmatult üürikesed. Risti kabelil läks tänu tugevale nulltsüklile paremini – veel nüüdki võib selgelt näha tema algseid mõõtmeid (10,8 × 6 meetrit, kui kedagi huvitab) ja ette kujutada, kuidas rahvas kord sees Jumalat palus. Hoone idaotsas on müüris väljasopistus, kirikutele sarnane kooriruum. Kohati on siin-seal säilinud ka kalasaba-kujuliselt laotud tellistest põrand.

(Tüüpiline Eesti metsatukake. Hoonevundament ja eriti muinsuskaitsetahvel tõmbavad aga kohe tähelepanu endale)
 

(Asi väärib lähemat uurimist. Silt selgitab: "Risti kabeliase")

(Risti kabeli alusmüürid on sajanditest ja vaenamisest hoolimata päris hästi vastu pidanud. Eks neid ole uuemal ajal ka veidi kohendatud)

(Palun sisse! Altari kohal kasvab haljas kuuseke, kivipõranda on katnud metsa pehme niiske pai)

Kirjasõnas on Risti kabelit esmakordselt märgitud 1481. aastal. Küllap ehitatigi ta millalgi 15. sajandil – Suure-Jaani abikirikuks, nagu ma Muinsuskaitseameti registrist lugesin. Tähtsaim kabelipüha oli 2. mail peetud ristipäev. Hilisemad, 18. ja 19. sajandil kirja pandud rahvajutud selgitavad kabeli ehitamist tasuks metsa eksimisest pääsemise või pimeda nägijaks saamise eest. Pärast seda, kui Vanal-Liivimaal katoliiklus 16.–17. sajandil suuresti luterluse vastu vahetati ning uued kirikuvõimud enam maakabeleid kuigivõrd ei soosinud, jäi kohalik maarahvas endiselt sissejuurdunud tavadele truuks. Veel 1774 kirjeldas literaat August Wilhelm Hupel, kuidas Risti kabeli (ilmselt kivist) seinamüüride juurde koguneb ristipäeval kuni tuhatkond talupoega, kes viskavad pühakotta (vahest oli katus selleks ajaks juba läbi mädanenud) tehtud lõkkesse ohvriande, annetavad kokkutulnud kerjustele ning asetavad aknaavadesse vahakujukesi. Viljatud naised tantsivad alasti ümber müüride ja üleüldse käib kõikjal suur söömine-joomine ja patuelu. Ehk teisisõnu – tüüpiline kirmask.

(Paigavaim soosib rahvusromantiliste skulptuuride koondumist. Ei ole sellest trendist kõrvale jäänud ka Risti kabeli küngas)
 

(Kivimees vaatab kabelit ja selle ümbrust, kus omal ajal peeti mai alguses ristipäeval suurt rahvalikku püha. Kabeli juurest leitud skelett tõestab, et künkal asus ka kalmistu)

Alles 1777. aastal hävitati Risti kabel kirikuvõimude valju käsu peale ära. Parimate traditsioonide kohaselt leidsid lõhkujad varsti pärast taolist pühaduseteotust oma maise otsa. Kuid nagu näitavad 1971. aasta arheoloogiliste kaevamiste leiud, ei takistanud hävitustöö rahvast veel tükk aega hiljemgi kabelit ja tema pühadust austamast – vundamendi ümbrusest saadud mündid pärinevad pikast ajavahemikust alates 15. sajandist kuni 19. sajandi alguseni välja. Teistest esemetest leiti näiteks pandlaid ja vöönaaste ning klaas- ja luuhelmeid. Küllap olid need suure püha tähistamise hoos kogemata maha kukkunud ja kaotsi läinud.

 

Risti kabeli kohta käivast rikkalikust pärimusest on köitvalt kirjutanud Veinika Västrik – lugege ise!

 

* * *

 

Lagedate põldude vahel tagasi auto poole poole koperdades uitas mõte tagasi Madisepäeva lahingukära manu 21. septembril 1217. Selle toimumispaika on uurijad püüdnud korduvalt määrata, võttes appi Henriku Liivimaa kroonika kirjeldused ja ajaloolised kaardid, mille põhjal tuletada omaaegseid teid ja liikumissuundi. Arheoloog ja ajaloolane Artur Vassar pakkus tapluse tallermaaks välja Madi kalme lähedase põllu, mida ümbritsevas metsas eestlaste vägi ristisõdijaid ja nende liitlasi varitsenud. Võrreldes tänaste suurte massiividega olid 800 aasta tagused põllulapid väga tagasihoidlikud ning variante, kus korralikku välilahingut pidada, nii väga polnudki.

 

(Avarate vaadete asemel iseloomustasid 800 aasta tagust maastikku väikesed nurmelapid kesk paksu metsa. Päris igal pool sõda pidada ei saanud)

Tänu Henriku kirjapanekule teame, et eestlaste poolel osales lahingus umbes 6000 sõdalast Sakalast, Virust, Järvast, Rävalast, Harjust ja Läänemaalt. Nende vastas olid Riia piiskopi ja Mõõgavendade Ordu sakslased ning liivlased ja lätlased, kokku 3000 võitleja kandis. Lahingukoha olid valinud eestlased, kes lootsid ootamatu metsast väljatungimisega ristisõdijaid üllatada, kuid viimased olid üsna hästi formeerunud ning hoolimata esialgsetest raskustest (näiteks liivlased pidid rünnakulaine ees taganema ning nende pealik Kaupo sai surmavalt haavata) suutsid siiski vastu pidada ning pöörata lahinguõnne enda kasuks. Eestlaste kaotusi on hinnatud 1000–1400 mehe ringis, langenuist on kroonikas eraldi välja toodud Sakala ülemad Lembitu, Wottele ja Manywalde. Muistse vabadusvõitluse/ristisõja suurim välilahing Eestimaa pinnal lõppes meie poole jaoks nukralt.

 

Artur Vassar on oletanud, et lisaks põhilahingule toimus lähikonnas veel järellahing, kui osasid taganevaid eestlasi jälitama asunud rüütlid ja nende liitlased eesotsas krahv Albertiga pidid vastu võtma vahepeal koonduda jõudnud vastaste rünnaku. Vassar toetus Taani hiliskeskaegse krooniku Petrus Olai kirjeldusele taanlaste võitlusest Viljandi lähedal (muide, tema loo järgi saanud taanlased oma lipu Danebroge taeva kingitusena just siin) ning paigutas need sündmused Madist lääne poole hilisema Risti kabeli juurde. Aga kas see järellahing õieti üldse aset leidis, selle kohta on allikad sündmuse enese usutavusest hoolimata ebakindlad.

 

Sünged sündmused on kusagil siinkandis aset leidnud. Kui maa suudaks häält teha, küllap ta siis karjuks veel praegugi südantlõhestavalt. Õnneks on enamik inimesi, mina nende seas, esoteerilises mõttes parajad puutükid, sest vastasel juhul poleks võimalik rahu leida mitte kusagil Eestimaa peal. Praegune nüri vaimupimedus on lebo – käi ringi ja aina uudista meie minevikupärandit ning kui õhtu kätte jõuab, naase oma kõigi mugavustega koju ning unusta kogu valu ja vaev, mida möödunud põlved on pidanud läbi elama.

 

Aga vahel on hingele ikkagi vaja ka neid asju meelde tuletada.

Verevi kivikalme(d)

 

Tänavune talv oli lühike ja heitlik, poriga õnnistati meid rohkem kui korraliku suusalumega ning isegi siis, kui valge lumevaip viimaks maad ja metsad hellalt katnud oli, õnnestus mul poole sellest ajast tõvevoodis apaatselt lakke vahtida. Aga inimloom ei jaksa ometi ka sombuste nutuilmade kuudel lõputult ühes kohas passida. Ühel jaanuarilõpulisel laupäeval põgenesin mõneks tunniks kodulinnast, põues pekslemas tung näha oma silmaga veel mõnda ilmas nägemata imeasja.

 

Sõitsin esmalt õhtu suunas – Tartust viib sinnapoole kõige sirgjoonelisemalt Viljandi maantee –, kuni kuskil pärast Väike-Rakket hakkas silm otsima ärakeeramist paremale. Kõvakatteta tee oli küll omajagu märg, kuid siiski piisavalt tahe, et sõiduautoga kohalikke liiklemisolusid mitte hullemaks ajada. Siin, suurest teest kõrval elab oma elu Verevi küla. Tema ajalugu võib küllap mõõta aastatuhandetega, sest siit on teada mitu tunamöödunud aastatuhandest pärit kivikalmet. Kaht neist – Verevi-Läätsat ja Verevi-Sandimärdit – kaevati 1930. aastatel, veel vähemalt kolm kalmet hävitati millalgi 1920. aastate alguses. Mina käisin vaatamas külasüdamest põhja pool metsaservas asuvat Sandimärdi kalmet, kuna Läätsa talu maadel olevast kalmest pole praeguseks ilmselt midagi alles jäänud (igatahes muinsuskaitse all teda enam pole). Marta Schmiedehelmi 1931. aasta kaevamisandmete põhjal olnud see aga eri suuruses kividest kokku kantud üsna korratu lade, milles oli raske ära tunda tarandkalmetele muidu nii iseloomulikku mõistuspära. Kivide vahel oli peaasjalikult põletatud, veidi ka põlemata inimluid, samuti keraamikatükke (nende seas ainult üks riibitud pinnaga kild), ambsõlg, spiraalsõrmus, käevõru, paar noatera ning nipet-näpet muid panuseid. Kivide suhtelise korratuse ja leidude põhjal on arvatud, et Läätsa kalme rajati 5. ja 6. sajandi vahetuse paiku ehk rahvasterännuajal. Võib-olla temasse pärast 6. sajandit enam eriti inimsäilmeid ei maetudki.

(Verevi Sandimärdi kalme paistab Maa-ameti kaardil sinipunase mummuna. Siin on ka ära näha Võrtsjärve ja Suur-Emajõe suhteline lähedus, millest paiga peal lonkides niisama lihtsalt aru ei saanud)

Sandimärdi talu mail asuva kivikalmega on üsna mitmes mõttes teistsugused lood. Esiteks on ta maastikul endiselt olemas ja nähtaval ning temani jõudmiseks ei pea kellegi tagahoovisid pidi luurima. Kõnnid vaid pisut mööda metsateed ja seal, sügavrohelisest istutatud kuusikust ümbritsetult ta asubki. Teiseks on Sandimärdi kivikalmel Harri Moora 1932. aasta kaevamistel tuvastatud vähemalt kaks kõrvutist tarandit – nelinurkset kivimüüri, mis on tüüpilised suuremale osale Eesti rooma rauaaja matusepaikadest. Mina neid tarandeid muudest kividest üleliia hästi ei eristanud, ent selle võib puhtalt ka minu diletantluse kaela määrida. Vilunud teadlased on aga Sandimärdis ära tundnud veel ühe kivirea, mis näiteks põhjaküljes tarandeid piirab. Selleski pole tarandkalmete ehituskunsti jaoks midagi lõputult harukordset. Tarandeid ja muid müüre ümbritsesid igas suunas veel kõikvõimalikud suuremad ja väiksemad kivid, mis kokku veetud ilmselt nii süle kui härgadega.

(Vegetatsioonihooajal olnuks Sandimärdi kivikalme leidmine võsas paras vaev, aga pehme jaanuarikuu ei suutnud minu eest midagi varjata)
 

(Ja kui muidu oleks veel kahelnud, siis vana kooli muinsuskaitsetahvel paneb kõik vastuvaidlematult omale kohale)

Surnud olid Sandimärdi kalmekivide vahele jõudnud lõviosas põletatult. Vaid ühest kalme nurgast leiti kaevamistel ka üks põletamata luustik. Esemed jagunesid vanuse poolest päris pika ajavahemiku vahele. Päris rooma rauaajast, mil matusepaiga ehitamise raske töö ette võeti, pärinesid vaid kärbissõlg ja mõned kuldfooliumiga klaashelmed. I aastatuhande keskel ja teisel poolel matmine ilmselgelt jätkus – neist aegadest kõnelevad rauast kirves, ovaalne tuluskivi, spiraalsõrmus ja ehk veel midagi (infot Sandimärdi kalme leiumaterjali kohta on muide kirjandusest maru raske kokku kraapida). Ka veel II aastatuhande alguses sängitati mõned teise ilma suundunud verevilased siia (näiteks seesama põletamata skelett). Millal valiti Sandimärdi kalme viimast korda kellegi viimaseks puhkepaigaks? Keskaegseid leide minu teada sealt enam leitud pole, nii et arvatavasti võib piiri tõmmata kuhugi sinna 13. sajandi kanti.

(Ükskõik, mida me tagantjärele muistsete uskumuste kohta võtame arvata, igal juhul peeti õigustatuks kõvasti pingutada, et kalmesse saaks palju suuri ja raskeid kivimürakaid)
 

(Mõnes kohas võib justkui aimata kivide ridu, aga siis jälle kaob järg käest ning nöörsirge joone asemele tuleb lainetamine ja käänutamine. Müstiline paik...)

Neil kaugetel aegadel polnud Sandimärdi kivikalme kindlasti metsa rüppe kasvanud, vaid nii nagu võime eeldada paljude sarnaste kalmete paiknemisloogika põhjal, paiknes põldude ja väljade vahel, eluasemetest silmsideme kaugusel. Isegi siis, kui kalmesse enam uusi matuseid peale ei tulnud, säilis mälu paiga erilisusest kindlasti veel põlvkondi. Mõistagi aitasid kividki mälul ala püsida – ilmselt just selleks otstarbeks nad olidki omal ajal sinna higi ja vaevaga kokku toodud.

(Suurte kuuskede vahel on hämar, kalmease tõmbab nende kõrval kontrastselt kogu valguse endale)
 

Kärsitu nagu ma olen, tõttasin peagi edasi lääne poole. Järgmine muinasreisikiri, kui see varem või hiljem ilmub, kõneleb juba Sakalamaa mälupaikadest, kus ma järgmised tolle päeva luusimised ette võtsin.

Kõrvest ja Soontaganast

 

Lubage mulle veel viimane meenutus 2024. aasta nukravõitu novembrikuust. Selle loo esimene, Mädara linnamäge kajastav peatükk ilmus nädal tagasi (vaata siit), kuid minu tookordne ränd Pärnumaa vanaaegsetes nurgatagustes ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Alempoise servamaad olid kõigest väravaks veel kaugemale läände, päris Vanale Läänemaale ehk Maritimale – Mereäärsele maale. Tee viis mind läbi paksude metsade ja mööda laiadest rabadest, mis ilmselt juba tuhandeid aastaid Pärnu-Jaagupi ja Mihkli kante piiritlevad ja killustavad. Asustuseks sobiliku maaga on lood siin 21. sajandilgi nii ja naa, ennemuistsetest aegadest kõnelemata. Ilma heade teedeta poleks ma hilissügisel üldse siiakanti ronida riskinudki.

 

Niisiis, Vana-Läänemaa, Maritima! Enne muinasrajadele naasmist tegin ma kerge põike Kaisma järve äärde. Oleks ma teadnud, millise diagnoosi perearsti kõigest mõni päev hiljem mulle radiosüsiniku- vereanalüüside põhjal annab, poleks ma ehk ujuma läinud. Aga teadmatus on õnnis meelteseisund, mis pole end kunagi tõsielust segada lasknud. Põrgumoodi külm vesi ei tohiks ilmselt kellelegi üllatusena tulla ning seda pidin ma ju enne sisseronimist ikka teadma. Teadsingi, aga mis siis.

(Kaisma järve kaunid, aga ohtlikud veed)
 

Pärast värskendavat vahepala sisenesin otsustavalt Kõrve territoriaalmaile. Keskaegsed üleskirjutused nimetavad, et põhja pool Pärnu jõge asub Corbe ehk Korbe, mis kõikide märkide põhjal oli üks seitsmest Läänemaa kihelkonnast (maagilise arvu seitse annavad samuti mitu vana allikat) ning kuigi tema täpsemad piirjooned on endiselt avatud Kleio-jüngrite targutustele, on üsna veenvalt paika saadud Corbe/Korve tuumik praeguse Pärnu-Jaagupi kandis. Kihelkonnanimes pole keeruline ära tunda vana eestikeelset sõna “kõrb”, mis alles piibli tõlkimise ajal ja järel omandas oma praeguse üldlevinud tähenduse, kuid algupäraselt tähistas suurt asustamata metsaala (võta või näiteks Kõrvemaa). Nagu juba öeldud, sellistest kohtadest Pärnumaa põhjaosas juba puudust ei tule.

 

Pärnu-Jaagupist sõitsin veel veidike edasi lääne poole Vahenurmeni, kust keerasin lõuna poole. Pooleteise kilomeetri järel võtsid mind vastu Mäeküla teeäärsed talud. Bussipeatus kuulutas entusiastlikult “Linnamäe” – aga ei, ma ei tulnud siia teps mitte linnamäge vaatama. Õigupoolest ei tohiks seal minu teada mingit päris linnamäge ollagi. On hoopis kalme.

 

Sellised need toponüümid teinekord juba on, salakavalad ja ettearvamatud. Kunagi meie üks tegusamaid linnuseuurijaid Evald Tõnisson on pidanud võimalikuks, et Linnamäe nimi seostub hoopis külast 3,5 km edela pool oleva Virussaarega, kus tõepoolest asub midagi linnusetaolist, aga kes see täpselt teab.

 

Linnamäe ehk Linnamaa külas on kohe maanteest läänes, Pitsimäe nime kandva seljaku nõlval siil lagedat maad, mille seest on eri aegadel leitud odaotsi ja kirveid. Kohalik rahvas pidas neid venelaste ja rootslaste vahelise lahingu relvadeks. Kui aga Läänemaa muinasaja korüfee Mati Mandel 1970. aastatel sealt pisut keraamikat leidis ja asjasse selguse toomiseks ka proovikaevamisi tegi, hakkas leiukoha tõeline pale järk-järgult välja kooruma. 870 ruutmeetri pealt avastati kokku 15 tumedat põletuslaiku. Suuremad neist pärinesid tõenäoliselt koguni surnukehade põletamise tuleriitadest. Kui tuli oli kadunukese maistest jäänustest ja kaasa pandud esemetest korralikult üle käinud, korjati jahtunud tuhalademest mõned luutükid ja panused üles ning sängitati teisale – nende asukohtadele osutasid väiksemad tumedad laigud. Mõne matuse juures leidus ka kivilade, ent üleüldiselt polnud kive Mati Mandeli meelest piisavalt, et paika päris kivikalmeks pidada.

(Mitte kõik muinaskalmed pole silmapaistvad monumentaalrajatised. Linnamäe/Linnamaa kalmel pole vähemalt tänapäeval mingeid äratuntavaid maapealseid märke)
 

Esemeleidude poole pealt polnud ilmselt põhjust nuriseda – Linnamäe kalme sisaldas ehtekesi, vöödetaile, potikilde ja vähemalt ühe noe (suuremate terariistade peale sedapuhku ei satutud). Neist vanimad olid kolmnurkse peaga pronksist ehtenõelad, millest üks on määratud 7./8./9. sajandisse ning vähemalt viis tükki 10. sajandisse. Hiliseimateks asjadeks olid ristripatsid, kuljus, mõnede rinnalehtede tükid ja kirvetera kujuline ripats, mis osutasid 13. sajandile. Täitsa võimalik, et Linnamäe kalmel põletati surnuid otsapidi ka veel siis, kui Korbe oli juba oma esimese kristliku kihelkonnakiriku saanud.

(Tee läheb üle aimatava seljaku, millel on sajandeid tagasi surnud inimesi põletatud ja nende säilmeid maetud. Arvatavasti katab teetamm osa muistisest, uuritud osa on aga pildil see vasakpoolne haljendav rohumaa)
 

Kohalikud on teadnud kõnelda ka ühest Linnamäe kalmest leitud põletamata luustikust. Mina ei näinud oma külaskäigul aga ei põletus- ega laibamatuseid. Kuna lähedased talud ilmutasid kõigiti elumärke, siis polnud ka erilist mõtet hakata oma luusimistega nende argieksistentsi segama. Tegin vajalikud pildid ära ning sõitsin edasi. Edasi lääne poole.

(Ja sama koht teisest otsast vaadatuna. Sügispäike ei pääsenud kunagist teispoolsuse väravat valgustama, see jäi endiselt hingedekuu varjudesse)
 

* * *

 

Päevavalgus lubas mulle veel vaid ühte kohta, aga see oli ka koht, mida näha! Soontagana maalinn on ilmselt viimane tõeliselt kuulus muinaskants Eestimaa pinnal, mida ma pole seniajani oma reisikirjades puudutanud. See viga nõudis parandamist. Enda kaitseks ütlen vaid, et nii nagu vanul ajul, on Soontagana tänapäevalgi kogu ülejäänud maailmast ikka päris kaugele soode ja metsade taha ära peidetud. Eks sellest ka tema nimi, mis esmalt Henriku kroonikas talletatud, kuid pärastpoole, kui linnus oli juba hüljatud, kestis baltisaksa pruugis edasi Mihkli kihelkonna rööpnimetusena (eestlased unustasid oma ilusa muistse kohanime palju varem kui sissetungijate sugu…).

 

Hoolimata kõigiti kõrvalisest asukohast oli Soontagana maalinn kunagi nii vägev kant, et tema järgi nimetati mitte üksnes ümbritsevat kihelkonda, vaid tõenäoliselt tervet Läänemaa lõunaosa. Praegu arvatakse, et Läänemaa oli üleüldse omavahel üsna lõdvalt ühendatud ning võis koosneda kahest peamisest tükist, mille lõunapoolsema raskuskese asus Soontaganas ja põhjapoolsemal Ridalas. 

 

Autoga pääsesin ma sinnani, kus Allika jõgi metsavahelise kruusatee läbi lõikas. Traktoriga oleks ehk madalast veevoolust läbigi rassinud, aga kust raskel ajal selliseid imemasinaid võtta?! Kõndisin üle jalakäijatele mõeldud libeda puusilla ja vantsisin metsateel edasi, kuni mets asendus avara rohumaaga. See oli otsekui kuiv lage saar keset pikka ja laia Avaste sood. Sellel saarel asuvad kahe Maalinna-nimelise talu varemed (neis lõppes elu 1960. aastate lõpul), uue ilma ajal püstitatud vaatetorn ning saare tagaotsas meile enim huvipakkuv Maalja ehk Maalinna mägi.

(Allika jõgi teeb selgeks, et tavasõidukitega Soontagana maalinna asja pole)
 

(Edasi tuleb ette võtta maagiline võlureis raagus metsa vahel. Jalgsi)

(Kannatlik rändaja jõuab viimaks välja lageda peale. Kohe oled kohal...)

(Maalinna taludest on säilinud paekividest müürijupid, kiviaiad ja vanad viljapuud. Taamal kõrguv torn pole õnneks sakslaste piiramistorn, vaid püstitatud uuemal ajal ilusate vaadete jaoks)

Vaatetorni otsast võis kohe ära näha, et jätkus ka Soontagana taga soo. Samuti paremal ja vasakul. Linnamägi ise on võimas: 5–6 meetri kõrgune ja ligi 3500 m² pindalaga ovaalne kõrgendik. Tema lõunaotsa piiras vallilaadne muhk. Mingid tuhajuhanid olid hiljaaegu järskudest nõlvadest ATV-ga üles-alla sõitnud, paraku olid nad sel korral ilmselt eluga pääsenud. Kõndisin kogu linnuse perimeetri läbi ja püüdsin tabada paiga vaimu.

(Ilusa vaate hulka kuulub ka otsitav - soosaare tagaservas trooniv Soontagana maalinn)
 

Meeldival kombel pole Soontagana jäänud tummaks künkaks, mille kohal hõljub suurte küsimärkide pilv. Arheoloogilisi andmeid avaldavad tema kohta peamiselt Aita Kustini ja Evald Tõnissoni juhatusel 1960. ja 1970. aastatel läbiviidud väljakaevamised. Kirjalikke andmeid edastab aga 13. sajandi esimese poole kroonik Henrik oma ajalukku läinud kirjatööga.

 

Mõte keset sood üks korralik linnus püsti lüüa oli piisavalt hullumeelne, kuid tehti sellest hoolimata nähtavasti millalgi eelviikingiajal teoks. Esmalt lasti tuisata labidatel, et looduslikku küngast järsendada ja kõrgendada, samuti kuhjati künka välisservale vististi madal vall, millele omakorda püstitati palkidest kaitserakked. Viimaste põlenud jäänustest võetud söeanalüüs osutab 7.–9 . sajandile. Radiosüsinikuproovid katavad ka hilisemaid aegu kuni 13. sajandi alguseni välja. Potentsiaalselt ümmarguselt 500-aasta pikkuse eluloo puhul on ootuspärane, et vahepeal tehakse linnuses remonti, lammutatakse (või põletatakse) midagi vana ära ning ehitatakse uut juurde. Servavalle on millalgi kergitatud paekividest müüriga, selle kaitsvas varjus leidsid koha majad ja abihooned (näiteks viljaaidad). Sooja saamiseks, toiduvalmistamiseks või mõneks muuks soojemaks tegevuseks kütsid soontaganalased tarenurka pae- ja raudkividest ehitatud kerisahje.

(Mida lähemale jõuda, seda järsemaks muutuvad alguses üsna lapikuna tunduva maalinna perved)
 

(Viimaks kohal. Puukene kasvab linnuse lõunapoolse kõrgema otsavalli peal. Omal ajal poleks tal seda muidugi teha lubatud. Tõenäoliselt oli see koht reserveeritud mingile teistest kõrgemale ja tugevamale kindlustusele)

Mida Soontaganas lisaks ehitamisele ja ahjukütmisele veel teha oli? Kui juhtus olema rahulikum päev, siis kantseldati koduloomi (leitud luud pärinevad veistelt, lammastelt, hobustelt, sigadelt ja koertelt, võib-olla ka kitsedelt), vahel harvem käidi jahil (üksikud luud põdralt, jäneselt, lindudelt ja isegi hülgelt) ja kalal. Suur osa igapäevasest toidust tuli teraviljast. Kes oskas, tegi käsitööd – sulatas ja tagus rauda, valas värvilisi metalle, ketras ja nõelus. Kullatud ilustustega kirjutusteravik stiilus lubab oletada kirjaoskaja olemasolu Soontaganal – või vähemalt viibis seal keegi, kellele lihtsalt sellised edevad asjad meeldisid. Rikkam rahvas ajas äri (näiteks on linnuselt leitud 11. sajandi teise poole aardeke kahe anglosaksi ja kahe Bütsantsi mündiga) ja kandis ilusaid ehteid. Leiumaterjali põhiosa pärineb 11.–13. sajandist, tõendades üsna rahvarohket ja mitmekesiste tegevusaladega asulat. Nagu näha, polnud see soode tagune kant tol ajal nii kolgas ühti.

(3500 ruutmeetrile mahub elama päris palja rahvast ning see oli ka vist Soontagana rajamise mõte)
 

Kõikidesse päevadesse päikesepaistet ei jagunud; tuli ette ka kurjemaid aegu. Neist kõnelevad lisaks söestunud ehitusjäänustele noole- ja odaotsad, kilbiosad ja isegi sakslaste ammunooleotsad. Vaevalt et oskame ära nimetada igat Soontaganat raputanud tüli, aga mõned 13. sajandi alguse omad on teada küll. Sakslased ja nende kokku kupatatud liivi ja läti abijõud piirasid Soontaganat kahel korral, aastatel 1210 ja 1216. Esimene neist toimus vaid natuke aega pärast kuulsat Ümera lahingut ning oli eelkõige suunatud kihelkonna igakülgsele rüüstamisele. Kuigi Henrik kirjutas, et neljandal retkepäeval vallutati ja põletati maha kolm linnust (millest üks võiks justkui olla Soontagana ise), kõlab kõik veidi liiga ilusalt, et seda päriselt uskuda. Igatahes läks mööda vaid napp kuu ning soontaganalased olid juba ise Metsepoles, tegemas kättemaksuks liivlastega sama, mida enne neile oli tehtud.

 

1212–1215 püsis saksa poole ja lõunapoolsete eestlaste, sh soontaganalaste vahel vaherahu, aga 1216. aasta alguses saabus sõda taas sohu. Sakslased, liivlased ja lätlased retklesid merejääd mööda Soontagana maadele ning, külvates tee peal kõvasti vägivalda, jõudsid maalinna alla. Sel korral pole enam kroonikas sõnagi juttu linnuse otsekui möödaminnes vallutamisest. Piiramine kestis kokku üheksa päeva ning tarvis läks ammukütte ja piiramistorni, et kaitsjate võhm lõpuks välja väänata. Alistunud soontaganalased nõustusid ristimist vastu võtma. Kohemaid saadeti Riiast preester Godfrid seda tööd läbi viima.

 

Nüüd võiksimegi Soontagana ajaloos ette pöörata värske, kristliku lehekülje, aga tühjagi! Pidi kuluma veel kümme aastat, kuni Läänemere äärde vallutajate sekka õiglust tooma tulnud paavsti legaat Modena Wilhelm (Guillelmus) lähetas 1226 Soontaganamaale preestrid seni paganateks jäänud rahvast ristima. Alles pärast seda, näib, alistus Läänemaa lõunaosa viimaks uuele elukorraldusele ning Soontagana maalinna elukaar jõudis loojanguetappi. Ent veel 1259. aastast on teada soontaganalaste leping Metsepole liivlastega, mille kohaselt nende omavaheline piir jooksis mööda Lemmejõge Laigaste ninani. See on sügaval Häädemeeste ranna lõunaosas. Leping on tekitanud uurijates omajagu küsimusi, kas Soontagana võimualad võisid tõepoolest nii kaugele lõunasse ulatuda. Kui dokumenti uskuda, siis vähemalt sel hetkel see tõesti nõnda oli. Aga Läänemaa lõunaosa ise hakkas umbes samal ajal kuuluma juba Saare-Lääne piiskopi võimualasse ning rohkem iseseisvaid lepinguid enam ei teinud.

 

Maailm läks edasi.

 

Soontagana jäi. Legendi, muistise, mälupaigana.

Randevuu Mädara linnamäega

November, hingedekuu. Olen mitmete aastate vältel õppinud austama tema lihtsat halli ilu, tormaka õitse- ja viljaaja järgset leplikku rahunemist. See pole tühjus, mis maad täidab, pigem kutsuksin seda askeetlikuks selguseks. Nii on hilissügisest saanud üks minu lemmikuid aastaaegu matkamiseks ja ennast ümbritseva maailma avastamiseks.

 

Siiski kippus mul tänavune häälestumine sügishallusega millegipärast tõrkuma. Ei tea, oli siis asi tihedas töögraafikus või vankumalöönud tervises, mille mu jäärapäine püüd vähemalt kord nädalas ujumas käia vähemalt sel korral tõsiselt proovile pani. Õnneks polnud kõik kaugeltki kadunud. Toimekate tööpäevade kõrvale juhtus ka mõni vaba päev, samuti ei jäänud ma päris voodihaigeks. Ja teadagi: parim ravi on rünnak. Panin aegsasti kaardi peal manöövriplaanid paika ning kui koitis sobiv puhkepäeva hommik, sõitsin metsikusse Läände.

 

Pärnumaa on Tartust just niivõrd kaugel, et päris niisama sinna kuigi tihti ei satu. Sellepärast tuligi selle ajamaastikel uitamiseks võtta kohe eraldi aeg. Olin nimelt juba mõnda aega kodumaa kaarti vaimusilma ees hoides tundnud, et Pärnumaa põhjaosa on muinasreiside poole pealt seniajani harukordselt hõredaks jäänud. Ainus tegelik põhjus sai olla füüsiline ja vaimne kaugus, sest sisu mõttes leidub seal kogetavat piisavalt. Üürikest päevavalgust arvesse võttes keskendusin väga konkreetsetele paikadele – Mädara linnamäele Vändramail, Linnamaa kalmele Pärnu-Jaagupi lähistel ning kaugelt kuulsale Soontagana maalinnale Mihkli kihelkonnas. Tänases jutus keskendun neist vaid esimesele, sest see võis ennevanadel aegadel jääda Alempoise väikemaa(-konna) piiridesse, samas kui teised kuulusid Vana-Läänemaa lõunajakku ning väärivad seega eraldi süvenemist.

 

Mädarale jõudsin keskpäeval. Linnamäe asupaik on nii teedeatlases kui ka kohapealse suunaviidaga hästi ära märgistatud, mistõttu oli selle ülesleidmine tõepoolest väga lihtne. Auto jätsin poolele metsateele (edasi sõitmine olekski teda rohkem lõhkunud kui mind aidanud) ning sammusin reipalt edasi, kuni palutukas hakkas silma äratuntavalt linnamäelike joontega küngas. Olin siin varem korra käinud palju aastaid tagasi, kui kohalike oludega sõber seda mulle näitas. Tollest kaugest ajast olid meelde jäänud sihvakad männid-kuused ja ohtralt sügavrohelist alusmetsa. Võisin nüüd rõõmuga tõdeda, et männid-kuused ja alusmets olid endiselt omal kohal ning linnamägigi säilitanud oma ootuspärase kuju (ehkki ma seda viimast toonasest korrast üleliia täpselt ei mäleta).

(Mädara linnamäe kõrvalt on mets mõni aasta tagasi maha võetud, kuid ehk on muinsuskaitse all olemine lisaks künkale ka tema peal kasvavat floorat hullemast hoidnud)
 

Isiklikule kogemusele kirjandust appi võttes püüan nüüd teile linnamäge veidi üksikasjalikumalt tutvustada. Linnusekohaks oli valitud Mädara jõe järsk kirdepoolne kaldaseljak, kus veepinna ja künkaharja kõrguste vahe ulatub kuni 25 meetrini (viimase kasuks, kui kellelegi ebaselgeks jäi…). 800 ruutmeetrit paiguti mühkliku pinnaga künkalage on millalgi ennemuiste piiratud ida-kirde poolt umbes 1–1,5-meetri kõrguse otsavalliga, mille välisküljel joonistub välja madal kraav. Teistel külgedel on nähtavasti toetutud künka looduslike nõlvade kaitseomadustele.

(Tõustes üles linnusele võib selgelt aimata kõrgemaid ja madalamaid kohti, mis kõnelevad ilmselt otsavallist ja kraavist)

(Mädara linnamäe õueala, sambla all kultuurkiht. Muide, kohalik rahvas on seda paika kutsunud ka Punamäeks või Kirikumäeks. Punane pole just omadussõna, mida ma esimeses järjekorras temast kõneledes kasutaksin. Kas Kirikumäe nimi viitab keskajal künkale ehitatud kabelile või on nimesaamislugu kuidagi juhuslikum, ei ole samuti võimalik paugupealt öelda)

(25 meetrit madalamal helkleb puude taga Pärnu parempoolne lisajõgi Mädara)
 

Sambla ja alustaimestiku seest ei paista see küll kuidagi välja, kuid linnamäel on kultuurkiht, mille seest arheoloog Artur Vassar leidis 1953. aastal tehtud proovikaevamistel savinõukilde. Kui uskuda kirjasõnas jagatud nappi infot, pärinevad potikillud I aastatuhande teisest poolest pKr. Kahjuks ei pakkunud piiratud ulatusega välitöö linnuse loo kohta just väga palju muud peale teadmise, et seal olid savinõud, milles ilmselt hoiti toiduaineid, valmistati sooja toitu ning kui hästi läks, siis mõnikord kogunisti söödi. Aga tahaks ju teada veel ja veel. Kes selle linnuse valmis raius ja kes seal elas? Millised nägid välja linnuse hooned ja kaitserajatised? Kui kaua oli linnusele elupäevi ja -aastaid antud? Kas vahel taplust ka peeti või saadi algusest lõpuni teisiti hakkama?

(Linnuseõue ja seljaku madalama osa vahel on selline pisut nõgusam koht, võib-olla kunagine kraaviase)
 

Pärnu jõgikonnal pole muistsete linnamägedega priisata ning selles valguses paistab Mädara, ehkki muidu tagasihoidlik, kaugele silma. Mööda Pärnu jõge ülesvoolu rühkides, vahel ka kärestikega maadeldes jõudnuks üks tubli paat või laevuke ligi 70 km järel vasakut kätt sissevoolava Mädara lisajõe suudmesse ning sinna sisse keerates avanenuks mõne kilomeetri järel vaade kõrget kaldaperve valitsenud linnusele. Tagasitee pärivoolus oli kindlasti palju kergem. Aga kui juhtumisi Mädara jõgi tähelepanuta jätta ning otse edasi mööda Pärnu jõge kirde suunas suruda, tulevad varsti vastu Türi kandi viljakad väljad. See maa kandis 13. sajandil, raua- ja keskaja üleminekusajandil Alempoise nime. Eri allikad vahemikust 1224–1282 on tema nime veel kirja pannud kui Alumbus, Alenboys, Alempos ja Alembeys. Hiljem kujunes Alempoise tuumiku põhjal välja Türi kirikukihelkond, mis sulas/sulatati kokku Järvamaaga. Mädara piirkonnast sai aga Vändra kirikukihelkond Pärnumaa koosseisus. Kas Mädara linnus kuulus kunagi Alempoise piiridesse või asus ta selleks liiga omaette, selles pole ajalooteaduse jüngrid päris ühele meelele jõudnud (ehkki Eesti historiograafia suurte kuumade teemade sekka pole see diskussioon kahjuks kunagi kuulunudki…).

(Mädara jõgi polegi mingi suvaline nire. Võib täitsa ette kujutada selle veepinnal kunagi ukerdanud suuremaid paate või väiksemaid laevu)
 

Ega I aastatuhande teise poole ja 13. sajandi haldusolusid päris hästi omavahel võrrelda ei saagi. Kui esimesel perioodil tegid poliitilist ilma arvukad linnused, millest paljud haldasid enda ümber suhteliselt väikest territooriumi, siis hilisrauaajaks surid paljud neist üldse välja ning uued võimkonnad kujunesid varasematest oluliselt suuremaks. Nii et jääb lahtiseks, kas Mädara linnamäe aegadel üldse Alempoise nimelist maad juba tunti ja teati või tekkis see alles hiljem, II aastatuhande esimeste sajandite jooksul. Mädaralt on Türile maad linnulennult 20 kilomeetri ringis, mis iseenesest pole midagi võimatut – isegi kui Pärnu jõgi käänutab seda mõnevõrra pikemaks – , ometi puuduvad mul veenvad argumendid, et vastust otsustavalt ühele või teisele poole kallutada. Mis seal ikka, las ta jääda esialgu siis lahtiseks.

 

Kui te kunagi juhtute rändama mööda Pärnu – Paide – Rakvere maanteed ning märkate tee peal Mädarat, tehke seal põgus peatus ning jalutage linnamäele. Miks? Noh, seal on lihtsalt ilus olla. Haljendav loodus ja ajalugu õhkav maapind, küsimärke täis nagu Merivälja aiamaad. Muud pole õnneks ju vajagi. Mind see väike randevuu igatahes aitas – Mädaralt sõitsin juba märksa reipama tundega edasi läände, kus ootasid ees uued seiklused ja kohtumised. Nendest aga juba järgmises raportis.

(Linnamäe muinsuskaitsetahvlit märkasin mina küll viimases järjekorras, aga mõnele teisele uudistajale võib ta anda vajalikku kindlustunnet valitud tee õigsuses)