Ugandi pealinn Otepää

Sel märtsil tähistati ühes väikses Eesti linnas, mille nimi on Otepää, kirjaliku esmamainimise 900. aastapäeva. Eesti kontekstis on see väga kõva saavutus, millele on raske kellelgi midagi vastu panna, kui Tartu ja Keava välja arvata. 1116. aasta 40 pühaku päeval (9. märtsil) vallutas nimelt Novgorodi vürst Mstislav Vladimirovitš oma väega tšuudide Medvezja golova. See viimane tähendab vene keeles Karu pead, mis ongi meile tuntud Otepää.

1116. aasta juhtumistest kirjutab lähemalt Ain Mäesalu siin:

http://teemapark.otepaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=52:otepaeae-esmamainimine-1116-aastal&catid=37:linnamaee-artiklid&Itemid=59

Ka juhul, kui Otepääst poleks neis vanades Vene kroonikates kirjutatud, vääriks ta igati lähemat tutvust. Tänapäeval kutsutakse teda talvepealinnaks ja suusaspordi pealinnaks, aga ennevanasti oli ta Ugandimaa pealinn ja see juba ütleb midagi. Ugandi oli ju üks muistse Eesti ala suurimaid ja tähtsamaid maid, kellele koos Sakalaga langes 13. sajandi alguse heitlustes sõjavankri põhiraskus. Vahest võime koguni rääkida Otepäält valitsetavast Ugandi vürstiriigist, kuigi tegelikult me muidugi ei tea, mil viisil see valitsusaparaat täpsemalt üles oli ehitatud. Ka ei ütle ükski kolletunud ajalooallikas meile ainsatki Ugandist pärit isikunime. Sellepärast tuleb meil leppida anonüümsete ugalastega, kes otsekui varjukujud on ajaloo näitelaval tükke teinud.

Põikasin Otepäält läbi 2. märtsil, mil lund jätkus veel tublisti üle saapasääre. Esmamainimise tähtpäevani oli siis jäänud nädal. Mägi näis otsekui vaikselt suigatavat, kuid valge pinna all võis siiski aimata midagi enamat kui silm või fotoaparaat märkas.

Selleks ajaks kui Vene väed Otepääle jõudsid ja selle esmakordselt vallutasid, oli linnusel olnud seljataga juba umbkaudu tuhande aasta pikkune ajalugu. Sestap hüpakem ajas tagasi eelrooma või rooma rauaaega, mil linnamägi oli veel mägi ilma linnata. Kas ka siis nimetati teda Otepääks, seda me ei tea, aga väliskujult meenutab see kaheosaline künkakuppel praegugi mesikäpa pika koonuga peakolakat. Igatahes tuli kellelegi ükskord mõte, et just sinna üles künkalaele võiks oma elamise püsti lüüa. Noh, et oleks kena vaade ümbrusele ning et teised ka näeksid, kui kange tegelane siin pilve piiril pesitseb. Mõeldud-tehtud! Eluase sai valmis ning sellest ajast on linnamäe tüsedasse kultuurkihti jäänud mõned riibitud ja tekstiilijälgedega pindadega potikillud, samuti üksikud metallesemed.

(Isegi läbi puude on aimata Otepää linnamäe karupead vasakule vaatava pika koonuga)

See Otepää pere polnud tollal kindlasti ainus ega esimene, kes künkatippu kolis; ainuüksi Kagu-Eestist on taolisi mäepealseid asulaid leitud mitmeid. Üldiselt ollakse arvamusel, et neil polnud veel korralikke kaitserajatisi, mistõttu ei saa neid lugeda päris õigeteks linnusteks. Nii ehk teisiti oli tegemist juba ainuüksi looduslikult hästi kaitstud paigaga, sest mäenõlvad on igavesti järsud ja talvel ka äärmiselt libedad.

(Järsk kitsuke rada juhib mäelaele ainult sirge sammuga kõndija. Teised lõpetavad kaugel all võsas, luud puru ja nutt kurgus)

Linnuste pungaaeg puhkes eelviikingiajal ning õitseaeg viikingiajal. Siis tekkis neid Kagu-Eestis kohe eriliselt palju ning võib arvata, et küllap kippusid nad ka üksteist nügima. Pole teada, kas vana eelrooma või rooma rauaajast pärinev asula oli selleks ajaks järjepidevalt alal püsinud või mitte, aga 7. või 8. sajandi paiku muudeti Otepää korralike puitkindlustustega linnuseks ning edasistest aastasadadest on mullapind säilitanud palju erinevat kraami. Tegemist oli üsna suure pindalaga linnusega, kuna hõivatud oli nii künka kõrgem „pealagi” kui ka madalam „koon”. Lisaks tekkis mäe ümber küla, kus elas kindlasti rohkem rahvast kui linnuses endas. Ugandi suuruse maalahmaka pealinnaks olemisest võis Otepää sellal siiski ilmselt vaid unistada, sest konkurente oli palju. Kuna kohalikud linnustekuningad said küllap olulise sissetuleku karusnahkadega kauplemisest, see aga omakorda eeldas soodsat asukohta kaubateede suhtes, siis polnud Otepää kaardid just parimate killast – kõrgustiku keskel olemine tähendas suurematest veeteedest eemale jäämist. Aga pealehakkamist ja tarmukust oli Otepää valitsejatel kõigest hoolimata omajagu ning pikas plaanis tuli see ainult kasuks.

(Stend näitab linnuse plaani. Alumine ovaal kujutas "pealage", ülemine ebakorrapärane hulknurk "koonu". Hiljem keskaegsed kivimüürid ümber saanud linnusel olid mõlemad platood juba eelviikingi- ja viikingiajal hoonestatud)

(Vaade linnamäelt Otepää kõrgustikule. Tervel Ugandil küll päris silma peal hoida ei saanud, aga seda, mis toimus otse mäe all külas, teadsid linnuseelanikud küll koguni paremini kui külarahvas ise)

Läks siis nii, et 10. sajandi lõpul ning 11. sajandi algul lendas senine kaubandusvõrgustik vastu taevast, sest araabiamaad, kes siiamaani olid põhjamaiseid karusnahku kalli raha eest kokku ostnud ja hõberaha vastu pakkunud, pidid ammenduvate hõbedakaevanduste tõttu äritegevust koondama. Suurem osa siinseid rikkureid, kes ei mõistnud Lääne-Euroopa turule üle häälestuda (aga mida sa ikka rabeled, kui uued kaubateed jooksevad mujalt ning su kuulsa turukohaga linnus osutub ühtäkki kõige viimaseks pärakolkaks), läksid pankrotti ning neist sai rahvapärimus ja arheoloogide tööpõld.

Selline pankrotilaine tekitab alati paksult segadust ning arvatavasti polnud 11. sajandil lood teisiti. Küllap sündis hääbuva kuulsusega linnuste omanike seas kõvasti tüli ja isegi karvupidi kokkuminekut. Mis täpsemalt juhtus, seda me enam ei tea, vaid näeme kõigest tagajärgi. Tagajärjed ise on sellised, et kui suurem osa viikingiaegsed linnuseid Kagu-Eestis jäeti 11. sajandi paiku maha, siis Otepää nende saatust ei jaganud. Vastupidi, temast tõusis terve piirkonna valitseja, tähtsaim kants siinpool Emajõgesid.

Võib-olla sündiski Ugandimaa õieti alles siis, kui Otepää oma ainuvõimu siin kindlamalt maksma pani. Selleks tuli teinekord näidata karmi kätt. Pärimus teab Otepääst nelja kilomeetri kaugusel oleva Oandi- ehk Uandimäe nimelise linnamäe kohta rääkida üht veidrat lugu. Nimelt olevat Oandimäe (mis olevat Otepäästki vanem) pealik kinni püüdnud Otepää pealiku naise või tütre, lasknud ta hukata ning valmistanud temast maitsva roa, millega võõrustanud küllatulnud Otepää pealikku, kes pakutu pahaaimamatult nahka pistis. Kui see tehtud, andis Oandimäe pealik Otepää omale teada, mida too just söönud oli. Otepää pealik sai mõistagi kole kurjaks, kogus oma mehed kokku ning muutis pikema jututa Oandi linnamäe tavaliseks Oandi mäeks ilma linnata.

Rahvajuttude tõepäras ja täpsuses võib muidugi kahelda, eriti kui sündmused, millest nad räägivad, ulatuvad juba kaheksa sajandi taha, aga fakt on see, et kahele suurele lähestikku paiknevale linnusele jäi ruumi ilmselgelt väheks. Kaevamised on näidanud, et Oandimäe linnus on kasutuses olnud vaid suhteliselt lühikest aega 12. sajandil ning põlenud seejärel maha. Otepää oli taas võitnud.

("Koonul" asuv eeslinnuse õu. Kui just sõda ei peetud, siis nokitseti siin metallitöö kallal ja tehti muud käsitööd)

Siinkohal peaks ilmselt tegema lühikese kõrvalpõike kohanimede võlumaailma ning võtma ette küsimuse Ugandi nimest. Kui aus olla, siis on mind alati pannud veidi pead murdma, kust see konkreetne nimekuju pärineb. Henriku kroonikas ja teistes keskaegsetes kirjasõnades on juttu alati Ugaunia’st, mis on säilinud läti keeles, kus Igaunija tähendab tervet Eestit (mis on ka loogiline, sest Ugandi oli vanadele latgalitele kõige lähem Eesti maa). Veel 15.–16. sajandil kandis Suurest Emajõest lõuna pool olev adrakohtunikuringkond nime Uggn. Aga kus on –ndi-lõpulised nimekujud? Näib, et üks peamisi variante ongi seesama Oandi- ehk Uandimäe nimi, mida kunagi võidi kutsuda ‚Ugandimäeks’, millest G-täht aja jooksul suupärasuse huvides ära kadus. Umbes samamoodi, nagu sõnast ‚jõgen’ sai ‚jõe’ (mõtelgem kas või Emajõest põhja poole jäävale Iogentagania maale). Muide, Uandimaaks kutsusid kunagi setod ka Võrumaad.

Võrumaal on ugalane tähendanud vigaselt rääkivat ja kurjapoolset inimest. Setomaalt on lausa teateid, et ugalased olnud odadega sõjamehed või röövlid. Ka kunagise Sakalamaa alalt on kirja pandud rahvalaule, kus viljalõikajaid hoiatatakse ugalaste eest. Nii et tegemist oli naabrite poolt kardetud ja koguni põlatud rahvaga, kelle sõjakusest räägiti veel aastasadu hiljem. Võib-olla püüdsid otepäälased oma võimu kehtestada ka Võrumaa alal, kuid viimase kuuluvus Ugandi alla on tekitanud siiamaani küsimusi, millele allikad eriti vastata ei oska. Ugalaste sõjakäigud võisid jõuda juba tollal ilmselt Irboska või Pihkva võimu alla jäävale Setomaalegi. Ka suhted läänenaabri Sakalaga ei pruukinud sellal olla läbinisti vennalikud. Lätlastest rääkimata – kroonik Henriku sõnul olid nad „enne ristiusu vastuvõtmist alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja eestlastelt”. Küll näib aga, et liivlastega sai Ugandi enne ristisõdasid pigem sõbralikult läbi.

12. sajandil oli Otepääl üksjagu tegemist ka venelastega, kuid püsivamat suhet siin ei kujunenud. 1116. aasta Mstislavi käik ei toonud kaasa Otepää vallutamist. Hoopis Novgorodi vürst ise pidi hakkama koju naastes mõtlema linnakindlustuste tugevdamisele, sest ugalaste vasturetk oli sama hästi kui soolas. Kas see tegelikult aset leidis, sellest Vene kroonikais juttu pole. Küll aga toimus järgmine dokumenteeritud venelaste sõjakäik Ugandi (Ote-)päälinna alla alles 1191./1192. aasta talvel, mil linnus samuti maha põletati. Ent see ei jäänud viimaseks.

Muinasaja lõpus muutusid senisest märksa tähtsamaks maismaateed ning üks selline läks väinaliivlaste juurest läbi Ugandi maade Pihkvasse. Kui Saksa kaupmehed leidsid Liivimaa ning Vene turu, kasutasid nad Pihkvasse minekuks muuhulgas just sedasama teed. Iga kohaliku vürsti või kuninga huvides oli oma maadel tagada kauplejatele turvalisus, sest siis võis loota head mainet ja kaugete maade rikkuste tulemist ka enda õuele. Ugalased – või vähemalt osa neist – otsustasid aga kunagi veidi enne Riia linna asutamist, et tühja sest mainest, peaasi et rikkus tuleks, ning röövisid (väidetavalt liivlaste nõuandel) ühelt saksa kaupmeeste voorilt 900 marga väärtuses varandust. See oli suur saak, mis võrdus üle 180 kg hõbedaga. Riialased käisid hiljem korduvalt ugalaste juures röövimiseasja arutamas, aga nood ei tagastanud võetut ega andnud ka selgeid lubadusi seda kunagi tulevikus teha.

Seesinane röövseik saigi ettekäändeks, miks sakslased relvad kätte võtsid ja 1208. aastal Otepää peale läksid. Neid toetasid innukalt äsja ristitud lätlased, sest nähtavasti oli neil Ugandiga mingid omad kanad kitkuda ning nad kasutasid oma uusi liitlasi kohemaid ära. Otepää linnus pandi põlema, ümberkaudne maa rüüstati ning pöörduti kiiresti tagasi. Ugalased ei olnud üldiselt sedasorti rahvas, kes oleks asja niisama jätnud, ning tegid kohe lätlaste maale vasturetke. Ja nõnda sõda lahti läkski. Kohemaid sattus ristisõdijate hambusse ka Sakala ning kui Ugandi ja Sakala vahel võiski varem mingeid lahkarvamusi olla, siis uute vaenlaste vastu otsustati seljad igatahes kokku panna ning ühiselt tegutseda.

Järgmise tosina aasta jooksul juhtus Otepääl väga palju ning sellest kõigest üksikasjalikult pajatada võtaks liialt aega. Nähes, et sakslased on Eestimaa vallutamise ja ristimise tõsiseks südameasjaks võtnud, tulid novgorodlased järjekordse vürst Mstislavi juhtimisel 1210. aasta Otepääle ning piirasid linnust kaheksa päeva. Et piiratavatel hakkas vett ja toitu nappima, andsid nad viimaks alla, lasid mõningaid endi seast ristida ning andsid piirajatele 400 marka. Venelased pöördusid tagasi, lubades hiljem Ugandi õigeusku ristida, kuid plaanideks see mõte jäigi, sest sakslased osutusid hiljem maa vallutamises edukamaks. Samal aastal tulid Otepääle Kristuse sõjateenistuse vennad koos liivlaste ja lätlastega ning vallutasid järjekordselt linnuse. See käik läks neil küll õnneks, aga kõigest natuke aega hiljem tegid eestlased Ümera jõe juures sakslastele ja nende liitlastele tuule alla. 

(Kui otepäälased oleksid juba muinasajal oma linnusesse rajanud veetsisterni, poleks nad piiramiste ajal janu tundnud. Aga tsistern tehti ilmselt alles keskajal. Praeguseks on sellest jäänud auk keset mäge)

Sõda kestis hooga edasi ning palju külasid igalt maalt langes armutu rüüstamise ohvriks. Ugandi ja Sakala osalesid 1215. aasta suuroperatsioonil, mil pitsitati korralikult koivaliivlasi ja Talava lätlasi, samas kui saarlaste laevastik püüdis Riiat hävitada. See plaan siiski läbi ei läinud. Lätlased tegid seepeale Ugandisse terve rea rüüsteretki, kuni ugalased olid sunnitud saatma saadikud Riiga rahu paluma. Kui sakslased mainisid, et see kaupmeeste varanduse teema on endiselt lahenduseta, vastasid saadikud, et lätlased olevat varade riisujad juba maha löönud ning et röövitu tagastamine pole enam kuidagi mõeldav. Nõnda alistus Ugandi sakslastele, mille järel ka sakalased palusid Riias rahu. Kohe saadeti preestrid Ugandit ja Sakalat ristima.

Ladinlaste ristimistöö Ugandis pahandas venelasi, sest olid ju ugalased varem lubanud, et lasevad hoopis neil ennast ristida. Pihkva vürst Vladimir läks sõjaväega seda asja 1216. aastal Otepääle „arutama” ning tegi Ugandi radadel taas palju kurja. Ugalased leidsid, et kui nad on juba sakslastele alistunud, siis peavad viimased neid ka teiste vaenlaste eest kaitsma ja saatsid riialastele abipalve. Üheskoos sakslastega kindlustati Otepää linnust ning et venelastele kätte maksta, mindi Novgorodi maadele rüüstama. Novgorodlased ja pihkvalased ei jätnud asja ka niisama, vaid tulid uuesti Otepää vastu. Sedapuhku olid nad targemad ning kutsusid endale omakorda appi sakalasi, harjulasi ja saarlasi, kellele oli sakslaste kindlustumine Otepääl pinnuks silmas.

1217. aastal piiras see üsna suur vägi (venelasi ja saarlasi öeldi olevat kokku pea 20 000) Otepää linnuse sisse ning järgmised seitseteist päeva olid täis tublit taplemist. Ugandimaa sai muidugi selle kestel taas tunda korralikku rüüstamist. Sakslased saatsid Otepääle 3000-mehelise abiväe, kel õnnestus kaotusi kandes linnusesse kaitsjatele appi tulla. See ei päästnud siiski kuigi palju, sest nagu piiramistel ikka, tekkis ka nüüd toidupuudus inimeste ja loomade seas ning hobused olevat suurest näljast lausa üksteise sabad ära söönud. Sestap pidid linnuses viibijad rahu tegema ning sakslased pidid Otepäält taas lahkuma.

Järgnevate aastate jooksul püsisid ugalased siiski üldiselt sakslaste liitlastena ning nad osalesid ristisõdijate korraldatud rüüstekäikudel Virumaal, Harjumaal ja Novgorodi valdustes. Sealjuures käisid ugalased ja sakalased 1221./1222. aasta talvel omal käel Vadjamaal ja Ingeris saaki kahmamas. Alles 1222. aastal saarlaste algatatud üle-eestiline ülestõus lõi sakslased uuesti Ugandist välja. Ugalased palusid Vene vägesid endale appi ning viimased tõid omad väed mitmesse linnusesse, sealhulgas Otepääle. Ent sellele ettevõtmisele polnud lõppeks siiski määratud õnnestuda ning sakslased võtsid üsna kiiresti oma positsioonid tagasi. 1224. aastal toimunud Tartu linnuse vallutamine tegi lõplikult kõigile selgeks, et Ugandi on langenud sakslaste kätte.

(Päikeseloojang Ugandis)

Otepää linnuse ajalugu sellega siiski ei lõppenud. Lihula piiskop Hermann seadis 1224. aastal Otepääl sisse oma residentsi, ehkki sama aasta lõpus otsustas ta ümber Tartu kasuks. 1235. aastal nimetati Lihula piiskopkond ümber Tartu piiskopkonnaks, mis vastas märksa paremini reaalsetele oludele. Otepää linnus jäi aga endiselt piiskopi hoole alla ning 1225. aastal alustas ta siin maakividest ja tellistest müüride ladumisega. Müüriladumistehnika põhjal on kusjuures oletatud, et ehitusmeistrid võisid pärineda kuskilt Brandenburgi kandist. Ära kindlustati nii kõrgem pealinnus kui ka madalamal astmel olev eeslinnus. Pealinnusel leidub praegugi keskaegsete hoonete ja kindlustuste osaliselt konserveeritud müürijuppe. Keskaegseid asju on linnuselt arheoloogilistel kaevamistel leitud rohkesti, sealhulgas arvukalt relvade osi. Üks prominentsemaid leide on lühike pronksist toru, nn Otepää püss, mis võib pärineda 14. sajandi lõpust või 15. sajandi algusest ning olla seega üks Euroopa vanimaid tulirelvasid. Hiljaaegu leiti talle Keila kandist küll umbes samaaegne konkurent. Linnuse läheduses, teisel pool orgu võrsus muinasaegsest külast korralik alev, mis keskajal küll linna staatusesse ei jõudnud.

(Piiskopilinnuse müürijupid on kaetud katusega, et ilmastik habrast tellist ära ei sööks)

(Püha Miikaeli kabelist on säilinud kohati päris kõrged seinad)

Umbes sellal – 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses – jäeti Otepää linnus viimaks maha. Tänapäevane Otepää linn on 19. sajandil kasvanud Nuustaku asulast, millele 1919. aastal anti alevi staatus. 1922 nimetati see koha kuulsusrikast minevikku arvestades ümber Otepääks ning 1936. aastal sai ta ametlikult linnaks. Karu pead meenutav mägi on aga kogu selle aja siin linna servas omal kohal püsinud.

Valjala

„Ja Valjala on tugevam linn saarlaste muude linnade seas,” kirjutas preester Henrik oma ajaraamatusse pärast seda, kui ristisõdijate suur sõjavägi oli seal 1227. aastal käinud, lisades veel, et Valjala (ehk temal Waldia) asub kesk Saaremaad. Tõepoolest, Valjala maalinna vallid ei jäta ka tänapäeval mingit kahtlust, et tegemist oli tõesti kunagise väga kõva kantsiga.

Käisime ansambel Sirgutii rahvaga Valjala maalinnal külas tänavu 13. veebruaril, mil olime naasmas Kuressaarest, kus olime eelmisel õhtul pilli mänginud. Kuivastusse praami peale oli tublisti aega varutud, mille kulutasime tee peale jäävate monumentaalsete vaatamisväärsustega tutvumiseks. Suurem osa neist olid keskaegsed – Kuressaare linnus ning Valjala, Pöide ja Muhu kirikud – , millel ma praegu lähemalt ei peatuks, ehkki ka nemad on Saaremaa ajaloo olulised maamärgid. Võib-olla mõni teine homme. Aga Valjala maalinna kohta tahaks üht-teist meenutada küll.

Maalinnani jõudmiseks tuleb sõita umbes kilomeetri jagu kirikust kagu poole viivat teed mööda ning seejärel keerata paremale metsatukka, sest suunaviit käsib nii. Siin ajasid hargnevad teed meid esiti natuke segadusse, aga vasakpoolne autoga läbitav rada osutus siiski õigeks. Puude tagant hakkas terendama suurejooneline linnuseküngas. 

(Esimene vaatepilt Valjala maalinnast. 789 aastat tagasi siia saabunud ristirüütlid nägid veel lisaks tänaseni säilinud kivivallile ka puust tarasid ja torne)

Ovaalse ringvalliga Valjala linnus kuulub ühte seltskonda Saaremaa teiste suurte maalinnadega Kaarmas, Pöides ja Muhus. Sõna „maalinn” on rahvapärane nimetus, mis on arheoloogiateaduses omaks võetud, tähistamaks just selliseid üsna tasase maa peale ehitatud suurte ringvallidega linnuseid. Ka mandril, eelkõige Lääne-Eestis, leidub mõni ringvall-linnus, näiteks Karuse ehk Vatla maalinn ning kindlasti ka Eesti muinaslinnuseehituskunsti tippsaavutus Varbola. Saaremaal leidub neid siiski kõige rohkem.

Kaevamisi on Valjalas tehtud korduvalt, esmalt juba tsaariajal, aga ka 1960. aastate algupoolel. Siit leitud asjadest on kõige edevam üks hõbekaunistustega mõõga käepide. Võib-olla oli selle maha pillanud mõni hajameelne saare ülik. Linnusesse on maha jäänud ka nooleotsi, sealjuures ammunoolte omi, potikilde, sõlgi ja teisi ehteid, võtmeid ja igasugust muud kraami, mida oli võimalik ära kaotada. Välja on veel kaevatud mitmeid kerisahjude varemeid ja üle viie meetri sügavune kaevušaht, kust on leitud puust labidas ja kasetohuvakk. Leidude põhjal on Valjala maalinna algusajaks loetud 11. sajandit, ent kõige rohkem on jälgi 12. sajandist ning 13. sajandi algusest. Kuigi praegu asub Valjala üsna sisemaal, oli nooremal rauaajal mererand tubli tükk maad lähemal ning maalinn võis olla seotud mõne konkreetse sadamakohaga. Kuna meri on saarlastele alati tähtis olnud, seda ka elatise hankimise seisukohast – olgu siis tegemist kalapüügi, kauplemise või mererööviga – , siis küllap just suuresti tänu temale Valjala kasvas ja rikastuski.

(Infostend tutvustab ilusaid linnusast leitud asju ning jutustab siin sündinud juhtumistest)

(Sälk vallis näitab, et keegi on siin vististi kunagi väljakaevamisi korraldanud. Ning unustanud seejärel augu kinni ajada)

13. sajandi alguses jõudsid ristisõjad viimaks täie tõsidusega Eesti maadele. Saaremaa võis esialgu mere taga veel üsna muretult vilet lasta. Mõned siiajuhtunud sõjakäigud ei muutnud sisuliselt suurt midagi ning kuigi saarlased lõid taplustes hoolega kaasa, toimus peamine möll ja trall nende jaoks ikkagi kusagil võõrsil.

Kuni kätte jõudis 1227. aasta talv...

Jaanuar oli pakaseline ning merele tekkis tugev jää (mida ei saa sugugi 2016. aasta talve kohta öelda). Ristisõdijad, kes olid valmistunud sõjaks Saaremaa vastu, kasutasid seda kiirelt ära. Olles kogunud Henriku krooniku sõnul 20 000 meest kõigi liitlaste ja alistatud rahvaste seast, hakkas suur sõjavägi mööda peegellibedat jääd Muhu poole ukerdama.

Muhulased osutasid ründajaile väga raevukat vastupanu ning alles kuuendal päeval pärast piiramise algust suutsid ristisõdijad linnuse tõrksuse murda. Muhu piiramisest olen veidi lähemaltki kirjutanud: http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/10/saaremaa.html

Ristisõdijad, kuigi nähtavasti tublisti räsitud, tundsid Muhu vallutamisest täit võidurõõmu ning kibelesid kohe suurele saarele. Mitmest võimalikust variandist valiti sihtmärgiks Valjala. Pole võimatu, et Valjala maalinn oligi toona Saaremaal teistest kuidagi tähtsam ning selle äravallutamisega lootsid sakslased saare vastupanu selgroo pooleks raksata.

Uudised Muhu kibedast saatusest jõudsid Valjalasse ilmselt juba enne vallutajaid. Ringmüüri varju kogunes palju rahvast, pääsemaks röövimiste ja hävitamiste koledustest. Olukord oli pinev, õhus hõljus lisaks külmakraadidele ka hirmu ja peagivalatava vere raudjat hõngu. Eriti kasvas pinge siis, kui ristisõdijate vägi linnuse ümber piiras ning kiviheitemasinad ja palkidest piiramistorni lahingvalmis seadis. Samal ajal kasutasid abiväes olnud liivlased, lätlased ja mandrieestlased koos mõnede sakslastega ooteaega ära ning rüüstasid ümberkaudseid külasid. Henriku kroonikast ei selgu päris ühesõnaliselt, kas Valjala linnuse all ka veidi tapluseks läks, aga suuremat sõda siit ei sündinud – valjalased pelgasid jagada muhulaste saatust ning palusid seetõttu rahu.

(Õue suuruseks öeldakse olevat 3600 ruutmeetrit. Maalinna pidi ikka päris palju inimesi sisse ära mahtuma)

Ristisõdijad võtsid rahuettepaneku meeleldi vastu – milleks ikka sõjariistu nüristada ja (omade) elusid raisata, kui võidu saab kätte ka niisama! Nad nõudsid endale maalinna pealike poegi pantvangideks, mis oli muide keskajal tavaline praktika kindlustamaks, et sõlmitud lepingutest ikka kinni peetaks. Seejärel läks lahti suur ristimine. Keset linnust olev allikas, nähtavasti seesama kaev, millest oli enne juttu, pühitseti ning kaasasolnud preestrid asusid õhinaga ristima kõiki kohalviibinuid, alustades tähtsamatest ninadest kuni väiksemate tegelasteni. Võimalik, et ka Henrik ise oli seal kohal, kuna ta kirjeldab neid sündmusi väga elavalt. Saarlaste jumal Tharaphita olevat välja aetud ja kokku kulunud Valjala rahva ristimiseks lausa kolm päeva. Pole küll öeldud, mida samal ajal tegi see suur kokkutulnud sõjavägi, aga kardan, et adrenaliinijanus sõdalased võisid proovida endale siin-seal lähikonnas aktiivset tegevust leida, jätkates pahandustega.

(Kaevulohk on kive täis. Ilmselt just siin see ristimise epitsenter paikneski. Oh seda möllu, mis neil päevil Valjalas aset leidis!)

Kolmandal päeval tulid Valjalasse teiste Saaremaa linnuste ja kihelkondade saadikud ning palusid samuti rahu ja ristimist. Sakslased olid sellega päri ning nõudsid omalt poolt, et saarlased vabastaks millalgi varem, võib-olla eelmise aasta röövkäigul vangistatud rootslased. Seda ka tehti. Siinkohal pani Henrik oma seiklusjutule ilusa punkti. Tharaphita oli välja heidetud ja vaarao uputatud, vangid vabastatud ning au ja kiitus jumalal tähtede peal. Lõpp hea, kõik hea.

Tegelikult muidugi polnud see veel mingi lõpp. Möllu jätkus Eestis veel pikalt, eriti just Saaremaal, mis oli alistunud tegelikult väga pehmetel tingimustel ning näitas veel mitmekümne aasta jooksul oma uutele isandatele aeg-ajalt hambaid. Näiteks aastatel 1236 ja 1261, aga ka veel 1343. Kuigi sel 1227. aasta talvel jäi Valjala hävingust puutumata, on väljakaevamised näidanud, et millalgi on maalinn siiski tugevalt põlenud. Kirjalikud allikad vaikivad, sest Henrik oli ajalookirjutamise mõttes jalad seinale löönud ning teisi ka ilmselt väga ei huvitanud. Ja nii jäävadki lõpliku vastuseta küsimused: Mis juhtus? Kes tegi? Miks tuleohutuseeskirju ei jälgitud? Kas see on lõpp?

Valjala linn jäi varemeisse ning praegugi võime tast näha vaid kamardumata kivivalle. Samas elasid kohalikud võimuesindajad siinkandis edasi. Miks muidu ehitati juba 13. sajandi esimesel poolel maalinnast linnulennult vaid umbes kilomeeter eemale korralik kivikirik. Muide, olen lugenud ka arvamust, et mingi kirik võis Valjalas olla juba enne ristisõdijate vallutusretke, kuid sellisel juhul pidi see väike pisiasi küll viimastele kahe silma vahele jääma. Kuigi täiesti välistada ei saa sedagi – Riia kirikupeade jaoks ei pruukinud olla sugugi tähtis, kas Valjalas oli kirikuhoone juba olemas või mitte. Nende jaoks oli oluline, et just nemad ristiksid saarlased ning ühes sellega allutaks nad kiriklikus mõttes enda võimu alla. Keskajal oli Saaremaa jaotatud Saare-Lääne piiskopkonna ja Liivi ordu vahel. 

(Valjala kirik on üks Saaremaa vanimaid. Algsele hoonele lisati ühte nurka hiljem kõrge kellatorn)

Nojah, läks nagu läks. Meiegi ei jäänud sel korral pikemaks ajaks Saaremaale, vaid sõitsime mandrile viiva praami peale. Kümned, kui mitte sajad huvitavad Saare muinasmälestised jäid ootama järgmist korda. Loodan, et see kord ei lase ennast kaua oodata.

Saami arhitektuurist Stockholmi kesklinnas

Teen põike meie kaunilt kodumaalt veidi kaugemale. Külastasin nimelt koos perega eelmise aasta lõpus, 27.–29. detsembril, Rootsi Kuningriigi pealinna Stockholmi ning seal leiduvat suurepärast Skanseni vabaõhumuuseumit. Meie reisiseltskonda kuulusid lisaks mulle veel mu vanemad ja tädi ning, nagu mõned terasemad juba ära arvasid, oli tegemist klassikalise Rootsi kruiisisõiduga. Skeem näeb välja selline, et esimesel õhtul sõidab laev Tallinna sadamast merele, laeva peal käib tants ja trall, öösel tehakse väike vahepõige Ahvenamaale, hommikuks jõuab laev pisikeste rannikusaarte vahel loovides viimaks Stockholmi ning rahvas aetakse linna oma käe peal aega veetma. Õhtupoolikul tulevad reisulised tagasi laevale ning kõik kordub taas, ainult et seekord on sihtpunktiks Tallinna sadam. Ühesõnaga, suurema osa ajast loksud sa laevaga öisel Läänemerel ja püüad kogu ümbritseva glamuuri keskel kuidagimoodi toime tulla. 

(Tallinna tuled jäävad seljataha. Ees ootab pime ja külm ulgumeri)

(Ent juba järgmiseks hommikuks oli kalk ulgumeri jäänud selleks korraks seljataha ning kuu valgustas meie teed läbi Rootsi arvukate skääride)

Taoline edasi-tagasi loksumine keset ohtlikku ulgumerd oleks muidu üsna kaheldava väärtusega ajaviide, kui poleks seda päevakest ülemere-kuningriigi pealinnas. Vaevalt piisab nendest nappidest tundidest Rootsi avastamiseks väljaspool Stockholmi, kuid õnneks pakub pealinn ise ka nõudlikumale rändurile piisavalt avastamisnaudingut. Meie olime niisiis valinud eesmärgiks tutvuda kuulsa Skanseni vabaõhumuuseumiga, mida reklaamitakse kui üht vanimat omasugust maailmas. Lisaks Rootsi ajaloolistele arhitektuurinäidistele majutab Skansen ka väikest loomaaeda, kus võib kohtuda Skandinaavia fauna iseloomulikemate esindajatega metsast, tundrast, merest ja karjakoplist.

Põhjus, miks olin silma peale visanud just nimelt Skanseni vabaõhumuuseumile ja mitte mõnele muule Stockholmi külastajamagnetile (näiteks ostukeskustele), peitub mu huvis erinevate sugurahvaste vastu. Küllap on siin soov leida suurest-laiast maailmast tuttavlikku ja omast ning lisaks pakub Soome-Ugri maailm lisaks äratundmisrõõmule ka väga suurt kirevust ja uudsust. Kuna Rootsi on üks neljast riigist, mille põhjaaladel laiub saamide (ehk vanema nimetusega laplaste) kodumaa, siis võib ka Stockholmist leida üht-teist nende elu ja kultuuri tutvustavat. Skanseni vabaõhumuuseumis näiteks on üks nurk tervenisti saami traditsiooniliste ehitiste päralt ning just seetõttu ma sinna kibelesingi.

Skansen asub Värtahamneni sadamast, kuhu Tallinnast saabuvad laevad randuvad, kõigest kolmveerand tunni pikkuse jalutuskäigu kaugusel ning linnakaardi abil (neid jagatakse laeva infoleti juures heldelt) on õige tee leidmine väga lihtne. Tuleb vaid Värtavägeni tänavat mööda astuma hakata, ületada Valhallavägen (milline tore nimi!) ning Karlaplani nime kandvast ringikujulisest pargist hoida nina Narvavägeni suunas. See Põhjasõjas meie Narva linna all toimunud ja Rootsi vägedele väga edukaks osutunud lahingu auks nimetatud tänav viib otsejoones sillale, mille ületamisel jõuame Djurgårdeni saarele, kus asubki Skansen. 

(Stockholmis on palju tänavaid ja teid. Mõni neist viib otse Valhallasse...)

(...mõni teine aga Narva) 

(Skanseni vabaõhumuuseumi paraadvärav, mis oli vähemalt sel hetkel suletud. Tuli jalutada mõnisada meetrit paremale) 

Vabaõhumuuseum on rajatud järsunõlvalisele kaljukünkale ning siin käib aega veetmas palju külalisi nii linnast endast kui kaugemalt. Eestis polnud selleks ajaks veel lund maha tulnud, kuid Stockholm üllatas oma kauni päikselise talveilma ning õhukese kena lumevaibaga. Piletiputkast saime muuseumi kaardi, mille järgi orienteeruda. Püüdsime tutvuda muidugi kogu muuseumiga, kuid kõigest kogetust kirjutamine läheks nähtavasti liiga pikale, seepärast keskendun enda meelest olulisemale.

(Rootsi oli selleks ajaks kätte jõudnud täielik talv)

(Iidsed tarekesed kuningriigi pealinna taustal. Sajandid segunevad)

Niisiis – saami arhitektuur. Saamimaa loodus on põhjamaine. Kui näiteks Taani, mis ka end Põhjamaade alla loeb, on tegelikult maheda merelise kliima embuses, siis Saamimaa on ikka päris hardcore – tundrad ja metsatundrad, mäed ja igikelts, valged suved ja pimedad talved. Kuna tegemist on parajalt suure maalahmakaga, siis leidub muidugi väga erinevaid looduskeskkondi ning sugugi mitte kõik eelloetletud märksõnadest ei kehti kogu maa kohta. Aga on üsna iseloomulik, et suurt paksu ehituspalki kõikjal saamide maal niisama lihtsalt käepärast pole ning seda on tunda ka nende ehituskunstis. Nii tulevadki puidu kõrvale materjalina mängu turbamätas ja kasetoht. Eriti kehtis see veel sadakonna aasta taguse aja kohta, mil ehituspoode polnud ja kaubavalik neis oli samuti seetõttu üsna häbelik. 

(Killuke Saamimaad keset metropoli)

Skanseni hoonetest esindab puu, turba ja kasetohu sünergiat kõige ilmekamalt turbakoda, saami keeles darfegoađi (alternatiivse tõlkena sobiks minu meelest ka "turvakodu"). Koda, muide, on üks neist üsna vähestest sõnadest, mis on enamikule soome-ugri keeltele ühine. Darfegoađi on välimuselt selline madalavõitu püstkoda, mille sõrestik on püstitatud kaseroigastest. See kaetakse tohu ja turbamätastega, mis hoiavad toa sooja ja kuiva – põhjamaises looduses hädavajalikud hüved. Koja keskel asub kolle ning, nagu juuresolev infotahvel selgitas, võis suitsuaugu vihma ajal kinni katta. Isiklikult loodan, et vaesed kodalased ei pidanud sellal istuma paksus valges tossus, silmis vesi ja kopsudes süsinikmonoksiid. Sest see oleks küll kurb...

(Darfegoađi, vanapärane lattidest, turbamätastest ja kasetohust koda)

(Sõbrapilt püstkojaga)

Kui päris vanadel turbakodadel puudusid aknad ja korsten, siis sedamööda, kuidas moodsad ajad oma haarmeid Põhja küünitasid, hakkasid ka saamid oma kodasid nende luksuselementidega kaunistama. Aknast nägi näiteks jaanuarikuises polaaröös virmaliste veiklemist ja korstna kaudu läks õue suits, mis varem oli jõuliselt rikkunud silmi ja kopse. Kojad ise säilitasid suuresti oma endise väljanägemise – ilmselt hoidis koonusekujuline ruum päris hästi sooja. 

(Juba natuke edevam koda - aknad ees ja puha)

Edasi oli sealsamas kanajalgadel nõiamajake. Jah, tõsijutt, ma ei luiska siin sugugi, kui väidan, et maja seisis kuuel jalal. Olgu tõestuseks kohe esitatud ka pilt:

(Kohtumine muinasjutumaailmaga)

Pean kohe möönma, et päris nõia maja see siiski pole. Nimelt on hoone katus tänu jalgadele küll päris kõrgel, aga ega põrand palju maha jää, nii et nõid, kes selles tarekeses elada tahab, peab sel juhul olema miniatuursete mõõtmetega. Kuigi inimesed olid ennemalt küll lühemad kui tänapäeval, polnud isegi vanaaegsed saami nõiad nõnda tillukesed. Või noh, horisontaalis ehk isegi mahuks. Tegelikult oli taoline kanajalgadel (mis tegelikult on juureköntidega puupalgid) hütt mõeldud hoopis talvise ja suvise elamiskraami hoidmiseks.

Saamid on nimelt aegade hämarusest olnud väga liikuva eluviisiga rahvas. Põhjapõtrade karjatamine nõuab palju kolamist karjamaade vahel, mis võivad asuda üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Ka küttimine ja kalapüük eeldavad suurte vahemaade läbimist, nii et saamid pole kindlasti inimesed, kellele sammal saaks selga kasvada. Nii ongi neil olnud tihtipeale mitu eluaset, eraldi kodukohad (siida-d) suveks ja talveks. Rändlev eluviis ei luba kogu mammonat pidevalt endaga kaasas tarida, mistõttu on hea hoida aidas neid asju, mida parajasti vaja ei lähe. Saami ait kannabki muide nimetust áiti või ájtte. Taolisi hütte võis perekonna iga-aastaste liikumisteede peal olla mitu. Jalgadel, mis tarekest maa ja taeva vahel hõljutavad, on lisaks niisama äge olemisele ka praktiline põhjus – nii ei pääse närilised vara rikkuma ega lumi aita matma. Kui aga inimesel oli vaja midagi vajalikku võtta või panna, kasutas ta aita pääsemiseks sisseraiutud astmetega palki.

Selliseid kanajalgadel majakesi on ehitatud mujalgi Põhja-Euraasias. Vaikselt omaette metsas või metsatundras konutavad aidad on küllap tekitanud kõhedust sinnakanti eksinud venelastes ning jõudnud nende muinasjuttudesse nõia Baaba-Jagaa kurjakuulutava tarena. Saamidel endil olid muidugi palju vägevamad nõiad, kelle kuulsus ulatus isegi Eestimaale. Aga ilmselgelt ei elanud nad aidas, vaid ikka normaalsetes kodades.

Lisaks suurematele, mitme jalaga aitadele ehitati ka pisemaid, ühelainsal postil seisvaid hoiupaiku, mida kutsutakse njalla. Need näevad oma tillukese ukse ja katusega hästi armsad välja, justkui nukumajad.

(Njalla - ei, mitte lindude söögimaja, vaid tilluke panipaik)

Hea, et lisaks otseselt hooneid tutvustavatele infotahvlitele leidus muuseumi selles osas ka muid Saami maailma avavaid stende. Nii saime teada saamide elualadest, nende identiteedist ja poliitikast, värvikirevatest rahvarõivastest ja käsitööst, keelest ja mütoloogiast. Usun, et hõimurahvaste – isegi kui see hõimlus avaldub ainult keeles – tundmaõppimine võib nii mõndagi öelda ka meie endi kohta. Pealegi, kui mandrijää kord taganes, vallutas maa esmalt just tundra oma taimede ja loomadega ning nende järel tuli inimene. Eks tänapäeva Saamimaa võrdlemine 10 000 aasta taguse Eestiga on küll paljuski meelevaldne, aga looduslikud olud võisid küll üsna võrreldavad olla. Mis siis, et Skanseni vabaõhumuuseumis tundrat ennast polnud.

("Saamid - üks rahvas neljal maal". Saami keel jaguneb tegelikult kuni 11 murdeks või lausa eraldi keeleks, millest mõni on juba välja surnud, mõni aga väga väikese kõnelejaskonnaga)

Küll olid aga seal päris põdrad. Põhjapõdrad. Boazu-d.

Nagu juba selge, on põhjapõder saami traditsioonis kole tähtis loom. Ilma temata ei hakanuks küllap keegi ette võtma pikki rändeid talve- ja suvekorterite vahel, aga kuna Põhjala samblakarjamaad on haprad, ei saa tihti tuhandetesse peadesse ulatuv põhjapõdrakari ühe koha peal igavesti passida, vaid peab liikuma uutele toiduväljadele. Varemalt oli palju jama sellest, et Põhjala maavarasid himustavad Rootsi sisekolonistid ostsid kokku maid, kus asusid vanad põtrade liikumisteed ja karjamaad, ning takistasid põtrade ja nende karjatajate liikumist. Nüüd on seadustes paika pandud, et põhjapõtru võib karjatada vanadel harjumuspärastel maadel, sõltumata, kellele see maa kuulub. Nii on tervelt 40% Rootsi kuningriigi alast – mõistagi põhjaosa – jagatud erinevate põhjapõdrakasvatajate tegevusaladeks. Samuti tohivad saamid rännata oma karjadega üle Rootsi, Norra ja Soome riigipiiride, mis on ju tekkinud võrdlemisi hiljaaegu (ainult Venemaa saamidel pole sellist võimalust). Lisaks on põhjapõdrakasvatus jäetud Rootsis vaid saamide hooleks, välistades sedasi võimaluse, et mõni suvaline sissetulnu võiks selle majandusharu heast peast alla neelata. Tänapäeval on põhjapõtradega seotud mõni tuhat saami inimest, olulised elatusalad on ka käsitöö ja turism.

(Skansenis pidid põhjapõdrad piirduma rändamisega aediku ühest otsast teise...)

(...muidugi juhul, kui nad viitsisid. Vahel ei viitsinud kah)

(Hingemattev memento mori hetk pole siiski tabatud kauges tundras, vaid lihtsalt maalilise foto taustal)

* * *

Skanseni muuseum pakub veel palju huvitavat, millest oleks patt täiesti vaikida. Ägedatest leidudest tõstaksin veel esile üht saami hoonete lähedal asunud puust aita või laohoonet 14. sajandist, mis on üks väheseid mitte-Rootsi hooneid muuseumis – antud juhul pärit Norrast. Hoone oli imetabaselt kaunistatud ehtsa vanapõhjalaliku dekooriga ning oleks justkui välja hüpanud otse mõne Norra bläkibändi plaadikaane pealt.

(Norra ait. Kohe näha, et armastusega tehtud)

(Veidi lähemalt ka. Peen töö)

Ahh, ja muidugi mõista kõik need loomad, keda Skansenis peetakse ja ilmarahvale näidatakse! Laisklevad põdrad (sedapuhku mitte põhja-, vaid pärispõdrad), unisevõitu habekakud, tsillid rebased (keda ehmatas vaid möödalendav närviline haigur) ja ilves, keda külalised ei huvitanud, sest ta parajasti einestas. Koos temaga kinnitasid samas aedikus keha kümme harakat, kes olid ära tabanud, et ega ilves siis ise kõike korraga ära süüa jõua, mis talle ette kantakse. Ilvest ei paistnud tiivulised külalised sugugi morjendavat. Siis olid seal veel piisonid, Euroopa suurimad metsaelukad, kes kunagi asustasid laialdasi, sealhulgas meie maalgi kasvavaid lehtmetsasid, kuid keda praegu leidub looduses vaid Poola ja Valgevene metsades. Suures sopilises basseinis tundsid taliujumisest rõõmu hallhülged. 

(Laisad põdrad on laisad)

(Tsillid rebased on tsillid)

(Ilvesel on söögiaeg)

(Ilveseaia harakatel on ka söögiaeg)

(Kujutage ette kohtumist selliste mütakatega - oleks see vast alles elamus!)

(Hüljes leiab, et talv pole vabandus veemõnude mittenautimiseks)

(Hülge fotoobjektiivi ette tabamise mõttes pole see küll teab mis eriliselt õnnestunud pilt. Ent olgem ausad - näiteks Loch Nessi koletise fotode kategoorias oleks tegemist ikka ülikõva kvaliteediga)

Minu eriliseks lemmikuks osutusid ahmid, keda ma polnud varem näinud isegi loomaaias, loodusest kõnelemata. Vahel harva on seda saladuslikku elajat küll Eestis kohatud, kuid ahmi ehk kaljukassi peamine kodumaa jääb meist põhja poole. Ta on kärplaste sugukonda kuuluv väikse koera suurune kiskja, kelle kohta kirjutatakse, et ta on kole tugev ja visa elukas. Põhjapõdrakasvatajatele on ahm parajaks nuhtluseks, kuna ta peab põdraliha väga maitsvaks ning põhjapõdra, eriti vasikate mahamurdmine ei valmista talle samuti erilist vaeva. 

(Ahm ajas parajasti ahmiasju)

Nägime ka Rootsi kohalikke koduloomatõuge – hobuseid, veiseid, kitsi ja lambaid. Lastemaailmas oli väikseid elukaid, nagu merisead (kellele sai pai teha), rotid, kanad ja rästikud (kes olid klaasi taga ja pai neile teha ei saanud).

(Mäletsejad ajasid endale näost sisse seda piskut, mida kultuuriministeeriumi eelarve muuseumile nende jaoks oli võimaldanud)

(Lehm imestab Idamere taguste tulnukate üle)

(Roodsi hopõn)

Rootsi ajaloolistest hoonetest jäid eredamalt meelde näiteks üks väga suure hoole ja maitsega puust ja punaseks tehtud kiriku kellatorn, täitsa esinduslik mõisa härrastemaja, rootsipunased taluhäärberid, vanakooli õlgkatusega kõrvalhoone, mis meenutas kõige enam pokut või trolli, 1940. aastate suvilalapid aiamaadega ja täiesti toimiv klaasitöökoda. Ahjaa, piimapukki nägime ka. Täieliku ülevaate saamiseks peate aga ise kohale minema - oma silm on kuningas. 

(Kiriku eraldiseisev kellatorn, puitarhitektuuri edevamaid näiteid)

(See mõni mõis)

(Võrrelge seda hoonet näiteks Theodor Kittelseni pildiga siin ja leidke kümme erinevust)

Ühe väga toreda üllatuse, mida ei osanud kuidagi ette ennustada, leidsime kullassepatöökojast. Selles vanas ajaloolise interjööriga hoones tegi noor naine väärismetallist ehteasju. Meie, külalised, astusime korraks sisse, laususime rootsi keeles kohmaka tervituse („Hej!” või kuidagi nii) ja uudistasime kambris ringi, omavahel midagi vaikselt kommenteerides. Kullassepa kõrv oli aga terav ja ühtäkki küsis ta puha maakeeles: „Kas te olete Eestist?” Meil polnud mõtet oma päritolu enam maha salata ning tunnistasime kõik üles. Selgus, et ehtemeister on Eestist pärit vene juurtega naine, kes tuli aastaid tagasi Rootsi ning tegutseb nüüd Skanseni vabaõhumuuseumi kullassepatöökojas. Teen tasustamata reklaami ning soovitan kõigil, kes sinnakanti satuvad, läbi põigata, et tutvuda tema tegemistega ning paar sõna juttu puhuda.

(Kohtumine kullassepatöökojas)

Sedaviisi mööduski muuseumis peaaegu terve päev ning liginema hakkas aeg, mil laev ankru hiivab ning kompass ja taevatähed Tallinna poole juhatavad. Kõmpisime sadama poole, tehes väikese poepeatuse (kust ostsime näkileiba, natuke kerget Rootsi õlut ja muud vajalikku) ning uudistasime korteriakendel kohalikke jõulukaunistusi (peamiselt tuled ja suured paberist väljalõigatud-volditud taevatähed). Laevale jõudsime aegsasti. Öösel vaatasime isaga ära ka Ahvenamaa pealinna Mariehamni ehk soomepäraselt Maarianhamina sadama, kus laev põgusa vahepeatuse tegi, ning hommikul tervitasid meid juba Naissaar ja Harju rand.

(Tagasiteel jäi meist vasakule salapärane Naissaar)

(Ees terendas hommikuahetuses ühe tuttava maa pealinn)

Loodetavasti satun kunagi ka päris-Saamimaale ning siis kirjutan kindlasti ka sellest. Seda huvitavat, ühest küljest tuttavlikku, aga teisalt meie jaoks kindlasti eksootilist kultuuri võib tundma õppida aga ka Stockholmi kesklinnas. Skanseni vabaõhumuuseumi kõrval pakub seda võimalust näiteks naabruses paiknev Nordiska museet ehk Põhjala muuseum, kus on saami kultuurile pühendatud pool kõige ülemisest korrusest. Mina käisin seal mõni aasta tagasi ning julgen seepärast soovitada küll.

Kui seda väikest reisikirja juhtub lugema keegi, kes on saami või Rootsi eluoluga rohkem kursis ning näeb mõnd viga laita, siis julgustan soojalt tulema ja aitama.