Vaigalased, vadjalased ja virulased

Kolme rahva maad

Talv algas selgi aastal hilja, kuid päris niipea me tema palgest veel ilma ei jää. Kõigest mõni päev enne ametlikku kevade algust oli väljas veel talv mis talv, ehkki üsna päikeseline. Talveund ma üldiselt ma ei maga, sellepärast tundsin vajadust teha üks päevane retk kodumaa kirderegioonides, lõhkuda talus küttepuid ja panna talve jooksul kordki suusad jalga. Kõik need tegevused said ka selsinasel päeval tehtud, siinkohal aga ei peatu ma põhjalikumalt ei küttepuude lõhkumisel (mis oli tore, sest asjade lõhkumine on alati tore) ega suusatamisel (üle põllu ja tagasi; oli samuti päris mõnus), vaid muljetan hoopis neile eelnevast tiirust mõningatel seni käimata muististel.

Tartust Virumaale sõites pean alati esiti läbima Jogentagana ja Vaigamaa. Tavapärasest Piibe maanteest otsustasin seekord hälbida ning valisin reisusihi mööda Jõhvi maanteed. Sealt keerasin aegsasti Torma suunda ning mõni kilomeeter enne alevikku käänasin veel väiksemale teele. See juhatas mind Tarakvere Linnutajamäele.

(Punane mumm näitab Tarakvere Linnutajamäe asukoha maastikul. Torma pole kaugel, aga mägi hoiab natuke omaette) 

Terve Muinas-Vaiga oli ennemuiste linnuseid tihedalt täis pikitud nagu herneid kauna. Kolm aastat tagasi külastasin nelja neist – Reastvere, Ripuka, Kurista ja Kassinurme linnamägesid (http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/03/vaiga.htm) – , aga kuigi Vaiga polnud pindalalt suur, ei ammendunud ta toona ühekorraga.

Linnutajamägi on selle maanurga üks kirdepoolsemaid kantse. Omapärasel nimel pole nähtavasti lindudega suuremat pistmist, vaid see on seotud ikkagi sõnaga „linn”, nagu ennemuiste linnuseid kutsuti. Tarakvere küla lähedases metsas asuvat neemiklinnust kutsutakse ka Kalevipoja sängiks ning ta on oma väljanägemiselt just selline üsna klassikaline viikingiaja pealikuresidents. Umbes 1500 ruutmeetrit õuepinda mahutas lisaks kuningale ja tema perele ka mitukümmend hinge kaaskondlasi, kelle seas võis olla osavaid käsitöölisi ja relvakandjaid. Mäeseljakust eraldas linna otsavall ja kraav ning mingi väiksemat sorti vall võis asuda ka teises otsas.

(See positiivne pinnavorm oli koduks muinasvaigalastele)

(Vallikraav. Linnus jääb pildil vasakule poole)

(Sisenemiseks tuleb ületada otsavall. Ellu jäävad tugevamad)

(Vallile tõustes avaneb linnuseõuest selline pilt. Ruumi nagu natuke isegi oli) 

(Vaade linnuseõuele teiselt poolt. Kui päike paistis, võis elu siin päris kena olla)

Mäe all voolav Linnutaja oja viib oma veed Tarakvere ojja, mis omakorda suubub Kullavere jõkke, mis voolab Peipsi järve. Nii et kes vahepeal selles vooluvete rägastikus ära ei eksinud, võis paadi või väiksema laevaga linnuse ja tähtsa Peipsi veetee vahet manööverdada.

(Märtsikuus on Linnutajaoja põnev kombinatsioon vee- ja taliteest. Liiklemisel on teravad elamused garanteeritud, sest kunagi ei või päris kindel olla, milline lõik on just parasjagu veetee ja milline talitee)

Henriku kroonikas räägitakse ühest Vaiga linnusest nimega castellum Somelinde, mille täpne asukoht on ajauurijaile peamurdmist valmistanud. Nime poolest sobib see linnus näiteks Soomeverre või Vaiatusse (mille saksakeelne nimi oli Somel), kuid neist paigust pole teada ühtegi linnust. Mõne teadlase pilk on jäänud Tarakvere Linnutajamäe peale, et seda oletades seostada Somelinde’ga. Väga loogiline, arvestades, et nii müütiline Somelinde kui reaalne Linnutajamägi asuvad Vaiga piirides. Ainus häda arutluskäigu juures on selles, et kuna keegi pole põhjalikke kaevamisi linnusel teinud, siis pole tegelikult üldse kindel, et Linnutaja üldse 13. sajandi alguseni püsti püsis. On ju ka sama reaalne võimalus, et ta jäeti maha 11. sajandi jooksul koos paljude teiste Põhja-Euroopa väikeste kantsidega. Võib-olla näitab tulevik, mis minevikus toimus.

Torma kandist on pärit meie kunagise 500-kroonise kaanenägu Carl Robert Jakobson, kelle isa oli kohaliku kihelkonnakooli õpetaja. Noor Carl Robert polnud oma kodumaa mineviku suhtes sugugi ükskõikne. Igal õigel rahvuslikul äratajal oli sellal pseudonüüm ehk esinejanimi, nagu näiteks Lauluisa, Postipapa, Emajõe Ööbik jne. Jakobson ei saanud etteantud normist kõrvale kalduda ning valis endalegi ägeda, parimaid black metali tavasid järgiva nime – Linnutaja. Üks viikingiaegne linnusenimi sobis selleks tõepoolest nagu rusikas silmaauku.

Ka hiljem unistas Jakobson Eesti rahva kunagisest kuldsest priiuseajast. Olles lugenud üht-teist sellal kättesaadavast ajaloolisest kirjandusest alates kuningas Ingvari langemise lugudest kuni Henriku ajaraamatuni, kujunes meie rahvuslikul äratajal omalaadne, ent tujutõstev nägemus Eestis sündinud asjadest ja eluolust enne ristisõdijate vallutusi. Linnustel ja nende asukatel oli tema ettekujutustes oma kindel koht. Tsiteerigem tema sõnu, mille ta ühe oma avaliku kõne jaoks kirja oli pannud:

„Nendes kantsides elasid Eestirahva vanemad ehk kuningad, kellest meie muud ei või arvata, kui et naad ühe kaunis kõrge vaimuharimise järje peal seisid. Seda tunnistavad iseäranis ka nende ühes nõuus ete võetud sõapidamised muu riikide ja rahvaga.” Ja natuke maad edasi: „Naad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kividega ehitud. Seda leiame kõik oma rahva juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus veel palju Eüroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Eüroopas rahvast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud.”

Spekuleerimata, milliseid Euroopa rahvaid arvas Jakobson tuhatkond aastat tagasi metsloomade sarnaselt elavat ning peatumata ka tema väga pika, ent kohati päris huvitava kõne teistel osadel (soovitan teil endil lugeda), näeme, et Jakobsoni näis vana aja elu ikka tõepoolest huvitavat, mis siis, et ta seda eestlaste rahvusliku uhkuse ergutamise nimel päris jõuliselt idealiseeris.

(Metsloomadest rääkides pakub Linnutajamägi huvi ka mõnedele teistele Vaigamaa fauna esindajatele peale inimese)

Nagu eelviidatud 2015. aasta Vaiga-postituses mainisin, on selle maa nime, mida on kirja pandud kujudel Waiga, Wayga ja Wegele, üldiselt seostatud vadja etnonüümiga. Paraku pole siit maanurgast erilisi vadjalastele kuuluda võivaid muistiseid seni tuvastatud. Iga muinasjäänus muidugi ei räägi oma looja või kasutaja rahvuslikust kuuluvusest, nii et mine sa ka tea. Sellegipoolest on lood märksa selgemad Vaiga põhjanaabri Virumaaga, kuhu ma järgmisena suundusingi. Seal sattusin ma ausalt öeldes olematu ettevalmistuse ja hea õnne tõttu sedamaid vanade vadjalaste jälgedele. Kohe aga kõigest lähemalt.

Hoolimata sellest, et Vaiga ja Viru on naabermaad, tuli mul sõita mitukümmend kilomeetrit läbi küllaltki metsiku kõnnumaa, enne kui jõudsin taas põlisematele asustusaladele. Muinas-Viru lõunapoolseim kihelkond Lemmu asus laias laastus hilisemate Väike-Maarja ja Simuna kirikukihelkondade alal, aga sellest lääne poole jääva Viru-Jaagupi ja Roela piirkonna täpsem territoriaalne kuuluvus on endiselt hämaravõitu. Suisa tühi see olla ei saanud, sest muistised ei kasva iseenesest nagu seened metsas, vaid vajavad tekkimiseks inimese toetavat kätt.

(Sõitsin just täpselt nii, nagu nooled kaardil näitavad – sinkavonka üles) 

(Virumaa kohad, millest juttu tuleb)

Üheks taoliseks inimese toetava käega sündinud muinasmälestusmärgiks on Palasi külas olev matusepaik. Läksin sinna igasuguse ettevalmistuseta – Regio atlas näitas koha peal lihtsalt arheoloogilise objekti tingmärki – ning ei teadnud isegi seda, mis laadi paigaga tegemist võib olla. Metsatuka ääres silmatud muinsuskaitsetahvel igatahes tõendas, et koht on õige, mistap peatasin auto ning kepslesin lähemale. Nii suutsingi üllatuda, kui lugesin tahvlilt: „Kääpad „Kabelimägi””. Kääpad on täiesti tavalised eelviikingiaegsed matusepaigad, kui räägime Kagu-Eestist või Pihkvamaast, Virus aga... noh, neid küll on, aga oluliselt vähem. Kagu-Eesti omadega üheaegseid kääbastikke on Virumaa idaosas teada umbes kolm, neist kaks Peipsi järve põhjakaldal ja kolmas Alutagusel. Neile lisaks on Kirde-Eestis veel mõned hilisemad kääbaskalmistud, millesuguseid teatakse rohkem teisel pool Narva jõge – vanade vadjalaste ja teiste tšuudide maal. Tuntuim on keset Alutagust asuv Jõuga kalme, mida viimati samuti 2015. aasta kevadel külastasin (vaata http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/05/virumaa-alutaguse.html).

(Metsatukas piiluv muinsuskaitsetahvel on alati hea märk, et muistis on lähedal) 

(Silt ei saa ju valetada – kui on kirjas kääpad, siis peavad nad siin ju olema)

Palasi asub küll Jõugast ja teistest selle lähikonnas asuvatest vadjapärastest kääbastikest omajagu lääne pool, kuid Alutaguse algab siin ju sisuliselt kohe koduaia tagant. Kui millalgi 12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses – võimalik, et näiteks 1215. aasta näljahädast ajendatult – rändas palju rahvast Vadjamaalt Virru, siis osad neist võisid ehk tõesti jõuda lausa Palasini välja, kus omale uue, lootusrikkama elu sisse seadsid.

Varem või hiljem jõudis kätte aeg, kui mõned kogukonna liikmed pidid uuesti kolima, sedapuhku teise ilma. Nende maised kehad aga sängitati hauda koos mõne isikliku ehte (näiteks käevõru, sõle või oimurõngastega) või tööriistaga (näiteks noaga). Haua peale kuhjati madal, umbes poole meetri kõrgune raudkividest kääbas. Kokku on kääpakuhjasid Palasi kalmistul loendatud 26. Viimase sadakonna aasta sees toimetatud kergeloomuliste väljakaevamiste tõttu teame, et maetud on siia vähemalt 14. sajandi alguseni, aga kuidas Palasi asunike järeltulijatel edaspidi läks, seda ei oska ma enam kindlalt öelda. Arvatavasti virustusid nad viimaks täielikult, nii et nende esivanemate vadjalikkus paistab välja ainult neistsamust kääbastest (mida põlis-virulased ei tundnud).

(Lumise metsa all on kääpakuhjasid küll keeruline eristada, aga võimalik, et need maastikukonarused ongi iidsed hauatähised. Vadjalaste kalmistud on sarnaselt eestlastele olnud tihti metsatukas)

Matusepaigast umbes pool kilomeetrit kirde pool paikneb teinegi mälestis, nimelt ulatuslik 7.–9. sajandi rauasulatuskoht. Kui ma oleksin selle täpsemat asukohta varem teadnud, oleksin kindlasti paika väisanud, kahjuks aga jõudis kõik minu jaoks veidi hilja kohale. Arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul võis tegemist olla aga muljetavaldava rauatootmiskohaga, kuna läheduses asuva Punasoo (sa kae nime!) vesi oli väga rauarikas, nii et mida muud, kui maak ahju ja kuuma anda! Suur jagu viikingiaegsest rikkusest olevatki Virumaale ja mujale Eesti alale saabunud tänu raua tootmisele ja väljamüümisele. Pinnas olevat Palasi rauatöökohas endiselt nii šlakki ja muud muinastööstusjääke täis, et isegi puud ei tahtvat seal eriti kasvada. Ütle siis veel, et küll vanasti osati loodust hoida...

Palasilt linnulennult tosinkond kilomeetrit edelas asub Roela rahvamaja. Selle ajalugu pole iseenesest teab kui pikk, aga hoone kõrval on ka üks terake vanem objekt – linnus. Teaduse jaoks avastati see alles 1985. aastal ja mina avastasin selle enda jaoks 33 aastat hiljem. Linnamäe ehitamisel on ära kasutatud pikka ja kitsast seljakut. Ronisin üles ning lippasin kogu neemiku ühest otsast teise ja tagasi läbi. Põhja poolt oli ta künkalae laienevast osast lahutatud päris korraliku kraavi ja pinnasevalli abil. Samuti leidus madalamaid vallikesi mitmel pool usja linnuseõue peal, jagades viimase segmentideks. Linnamäe kõrvale püstitatud stend väitis: „Linnamäe lagi on kitsas (laius 6–12 m) ning jagatud kolme ristvalliga kaheks osaks”. Ahtake oli ta tõepoolest – kui keegi linnuseelanikest ehitanuks keset neemikut endale vähegi normaalsete mõõtmetega palktare, siis teised poleks enam sellest mööda saanud. Aga mina lugesin vallidega eraldatud osi linnusel suisa neli, kuigi paar ristvalli olid üsna madalad. Mis võis olla selle ohtra jupitamise põhjuseks?

(Roela rahvamaja taga on selline stend. See räägib linnamäest. Minge kohale ja lugege ka ise!)

(Üles rühkides tundus esmalt, et miks mitte, ruumi ju linnuse hoonete jaoks on)

(Peagi läks aga seljandik nii kitsaks, et õhku sugenesid küsimused mugava ruumikasutuse võimalikkusest)

Kui seni mu tekst suisa nõretas tõsiteaduslikkusest, siis nüüd lubagem endale ekskurssi hüpoteeside ja oletuste võluilma. Kujutagem ette ühte tublit virulast, kes otsustas kord rajada Roelasse isikliku kantsi, et oleks uhkem olla. Ütleme, et see juhtus millalgi rauaajal, sest ajaldatavaid leide pole mäelt leitud. Ta kaevas ise või lasi kellelgi kaevata vallikraavi, kuhjas väljatõstetud mulla kraavi kõrvale valliks, raius üles tarad ja tared (sinna, kuhu need üldse mahtusid). Aga see tubli virulane jäi viimaks vanaks ning tal tekkis küsimus, mis saab linnusest siis edasi, kui teda ennast enam ei ole. Nagu kõigil muinasjuttudeaegsetel tegelastel, oli ka temal kolm poega ja üks tütar. Kõik noored tublid inimesed. Miks mitte pärandada linn neile? Mõeldud, tehtud! Pikk linnus jagati neljaks enam-vähem võrdseks osaks, mille vahele püstitati vallid, et oleks ikka selge, kust kellegi pärandiosa jookseb. Ega selline lahendus just väga mugav olnud, sest need lapsed, kelle jupp sattus keskele, ei pääsenud linnusesse sisse ega välja teisiti, kui teise õuest läbi kõndides. Juhul kui lapsed olid isekeskis leplikud, siis polnud veel hullu midagi, aga hoidku Tharaphita, kui nende vahel tüli tõusis! Siis võis ju puhkeda tõeline sõda linnuse erinevate osade vahel.

(Kõigepealt tuli leida linnuse ehitamiseks sobiv küngas. Selle valimisega tuldi toime)

(Järgmisena tuli teha vajalikud pinnasetööd - kaevata kraav ja kuhjata vall. Ka sellega polnud suuremaid probleeme)

(Vahevalli kõrvalt viib kitsuke rada ühest linnuseosast teisele. Kelle jalg vääratab, langeb järsust nõlvast alla kuristikku)

(Vahevallid eraldavad linnuseõue segmentideks nagu vihmaussi keha)

Kuna väidetavalt pole linnamäelt erilist kultuurkihti leitud, siis peame arvama, et eriti pikk ei saanud Roela linnuse iga olla. Tegelikult ei tea me sedagi, kas esimene ehitaja jõudis oma kätetööga üldse lõpuni või jäi objekt mingil põhjusel ühel hetkel pooleli. Praegu kasvavad mäel kuused, männid ja muud metsataimed ning talvel juhtuvad siia vahel talveunest ärganud suusatajad. Mäele pääseb hõlpsalt, tuleb lihtsalt rahvamaja tagant infostendi kõrvalt künkast üles rühkida ja oletegi kohal.

Selline sai see 2018. aasta kevadtalvine automatk Kirde-Eesti muinasnurkadesse, mille käigus sattusin lisaks vaigalastele ja virulastele ka pooljuhuslikult mõnele vadjalaste mitte nii väga jahtunud jäljele. Et nende järeltulijad muutusid ajapikku täiesti eestlasteks, võib vist kõhklusteta öelda, et nii mõnegi tänapäevagi kirde-eestlase pärilikkuseainesse on end peitnud muinasvadjalaste geenid. Ning metsatukkade kalmetesse igavesse unne suikunute luud-kondid.

Lejre kuningriik - Taani tähtsaim paik

Keset parajalt mõnusat talvekülma ja lund, millega põhjamaine loodus meid veel endiselt igal aastal vähemalt mõne päeva või nädala jooksul kostitab, tahaksin meenutada hoopis kuue aasta tagust kevadet ning sõitu rohelistele muinasaasadele. Käisin 2012. aasta aprillis külas vennal ja tema tüdrukul, kes sel ajal Rootsi lõunaosas Skånes Malmö linnas haridustee täiendamisega tegelesid. Kuna Malmöt ühendab Taani Kuningriigi suurima saare Sjællandiga (ehk Meremaaga) pikk, aga täiesti toimiv sild, siis ei kulunud kaua, et meie meeltes küpseks plaan teha Taani üks kärme päevane matk. Üks rong viis meid Malmöst Kopenhaagenisse ning teisega sõitsime edasi Sjællandi keskele Lejresse. Soovisime külastada üle ilma kuulsat eksperimentaalarheoloogia keskust „Sagnlandet Lejre”, kus saab ise oma kätega vanaaegseid töid järgi proovida ja tunast eluolu avastada. Rõuge muinastalu mõte sündis omal ajal ka just Lejrest inspireeritult. Aga kuna keskuse koduleht oli vähemalt neil karmidel aastatel veel piisavalt segane, siis avastasime alles kohale jõudes, et keskuse tegutsemishooaeg algab alles maikuust. Nõnda oli meil ühtäkki tekkinud piisavalt vaba aega ümbrusega tutvumiseks ning mis seal salata, vähemalt see ei valmistanud küll pettumust. Ainult ilm oli tatisevõitu, valmistades meile, 21. sajandi suhkruvatilastele, ränka piina.

(Lejre külavaade, keskel sild üle Kornerupi oja)

Lejre on veidi üle paari tuhande elanikuga asula, mis esindab hästi tüüpilist Taani pastoraalmaastikku. Kui Skandinaavia põhjaosas leidub korralikke mäerahnusid, siis siin, lõunas, on maa tunduvalt rahulikum, kuuludes ühte seltskonda Skåne, Alam-Saksa ja Madalmaade põldude ja karjamaadega. Inimene on teda püüdnud taltsutada juba mitu aastatuhandet, sealjuures mõningase eduga. Mõned veel säilinud metsatukad pakuvad varju hirvedele, oravatele ja lindudele, kelle jaoks selline avatud koosluste rohkus on vastuvõetav, samas kui kõnnumaade viimased sangarid hundid, karud ja põdrad on pidanud taanduma kaugemale põhja, kus inimtegevuse mõju on seni tagasihoidlikumaks jäänud.

(Niidud olid rohelust täis, ilm oli väga armastusväärselt tumehall)

(Veel raagus okstega pöögisalu. Aga mis künkake seal tüvede vahel end peidab? Kohe saame teada...)

Sjællandi suurim, Ise fjord lõikub sügavale saare põhjarannikusse, jäädes Lejrest vaid mõne kilomeetri kaugusele. Päris mõnus koht, kuhu end sisse seada, arvas muinasinimene ning seadis end sisse. Vanimad inimeste kätetöö märgid Lejres on lahmakad megaliitkalmed, mis ehitati nooremal kiviajal ning mis ühtlasi reedavad, et põllud ja aasad olid nähtavasti juba sellal muutunud maastiku tavaliseks osaks. Igasuguste lõike- ja terariistade valmistamise jaoks sobilikust materjalist ei tulnud siin samuti puudust – pea kõik Taani mutimullahunnikud on tulekivitükke täis, ole vaid usin üles noppima.

(Kui juba tulekivi niiviisi massiliselt maas vedeleb, siis tuleb ka katsetada, kas ta ka pauku teeb. Aga ei. Ei ainsatki sädet)

Hiiglaslike kääbaste kuhjamise tava kestis Taanis pronksiajal ning hiljem edasi. Üks umbes aastal 650 rajatud kääpamägi kattis näiteks tuleriidal kullatud rõivastes põletatud surnu maiseid tükikesi. Miks need kääpad just nii suured pidid olema, jääb meile ehk pisut mõistmatuks, aga ju siis oli vaja. Tänu mastaapsusele on need kalmukuplid ka tänapäeval täiesti olemas, kuna neid on olnud väga raske maatasa künda (aga kindlasti on vähemalt proovitud).

(Lejre muinasmaastik - lage maa ja puuga kääpamuhk)

(Kääpamuhk puukesega lähemalt. Sobib näiteks mõne metalplaadi kaanepildiks)

(Neid kääpakünkaid oli seal maastiku peal praktiliselt igal pool, kuhu pilk sattus. Siin veel üks)

Igatahes selleks ajaks, kui Lejre kirjaaega jõudis, oli sellel kandil seljataga juba väga soliidne ajalugu. Vanapõhja keeles kandis paik nime Hleiðr ehk Hleiðargarðr. Varaseimad, 12. sajandi kroonikad nagu Saxo Grammaticuse „Gesta Danorum“ („Taanlaste Teod“) ja tundmatu autori „Chronicon Lethrense“ („Lejre Kroonika“) jutustavad meile folkloorse hõnguga lugusid Taani muistsetest kuningatest ja nende seiklustest. Skjöldungi kuningasugu, keda on mainitud koguni Vana-Inglise eeposes „Beowulf“, olevat elanud just nimelt Lejres. Viimatimainitud eepilises lugulaulus mainitakse ka üht kuningakoda nimega Heorot, mida kimbutas koletis Grendel. Uurijad arvasid juba mõnda aega, et küllap on mõeldudki Lejret, ent esialgu polnud kellelgi näidata selle tõestuseks ainsatki vettpidavat tõendit.

Siis tulid mängu arheoloogid. 1980. aastatel toimusid Lejres põhjalikud uurimistööd ja nende viljad ei lasknud end kaua oodata – leiti kolm umbes 50 meetri pikkust ja kümnekonna meetri laiust hooneaset, millest vanim oli ehitatud 6. sajandil, teine 7. sajandil ja kolmas 9. sajandil. Põhjamaade muinasmajad ongi erinevalt meie rõhtpalktarekestest väga pikad, aga selliste gabariitidega hooned olid isegi seal üsna erakordsed, nii et oletus Lejre muistsetest kuningakodadest leidis nende välitöödega kinnitust. Nägime meiegi ühe maja mahamärgitud piirjooni ning veendusime selle kunagises vägevuses.

(Ühe väljakaevatud kuningliku pikkhoone piirjooned. Ühele fotole oli seda kõike püüda paras väljakutse, aga enam-vähem ikka õnnestus)

Sealsamas pikkmaja aseme lähedal asus väike muuseum, mis eksponeeris laias valikus ajaloolisi esemeid kiviajast lähiminevikuni. Oli mitmeidki ilusaid ja läikivaid asju. Noh, ega ma ei tea, äkki ongi Taanis täiesti tavapärane, et igas külamuuseumis on oma kohalik viikingikuld esindatud. Muuseumi kõrvalhoone katuse all nägime ka taani laste nägemuslikke (ja kohati kõhedat õõva tekitavaid) joonistusi oma kodumaa kuulsusrikkast minevikust.

(Viikingite asjad muuseumis. Ehkki väikesed, olid nad päris kenad. Tagumine rida kollaseid vidinaid on nii muuseas valmistatud kullast)

(See aga on pronksiaegne habemenuga)

(Lejre muinasaeg Taani noorsoo ilmutuslikus nägemuses. Pangem tähele puuga kääbast, samuti ei jää merekallas Lejrest kaugele. Sarvedega kiivrid viitavad nähatavasti mingitele rituaalsetele peakatetele, millest tõepoolest on teatud andmeid ajaloo- ja arheoloogiaallikates. Mõõgad käes ja naer näol, tõttavad inimesed verisele paganlikule ohvritalitusele)

(Detail teisest seinapannoost. Usun, et kusagil on olemas seltskond ajalootõlgendajaid, kes näevad selles lendavas viikingilaevas ilmset vihjet iidsetele tulnukatele. Mina, muide, nende hulka ei kuulu)

Vanaaegsed kuningad ei konutanud sugugi vaid ühes kohas paigal, vaid reisisid pidevalt oma valdustes ja vahel kaugemalgi ringi. Lejregi võis tegelikult olla vaid üks mitmest kuninga ja tema kaaskonna mõisast. 10. sajandi jooksul ühe kuninga võimu alla kogutud Taani oli ka päris suur, ulatudes üle riigi tänapäevaste piiride. Muidugi kuulusid selle alla Jüütimaa ning Sjælland koos väiksemate saartega, ent lisaks ka Skandinaavia poolsaare lõunajupp Skåne, mis kadus alles 17. sajandil Rootsi Kuningriigi küünte vahele. Taani väinad olid seega täielikult taanlaste kontrolli all.

Üks asi, ilma milleta me põhjamaid isegi ette ei suuda kujutada, on muistsed laevkalmed – laeva parraste moodi ritta laotud kivirahnud. Meil Eestis on selliseid leitud vaid üksikuid, paar tükki Sõrve säärelt Lüllelt ja üks Harjumaalt Väolt ning nad kõik kuuluvad pronksiaega. Skandinaaviamaad on kivilaevade kodukant. Siin on neid lisaks pronksiajale ehitatud palju ka vendeliajal (6.–8. sajandil, meie mõistes eelviikingiajal) ja päris viikingiajal (9.–11. sajandil). Mõni surnu saadeti teispoolsusesse ka puust laevas, aga kivist laev oli kahtlemata hulga vastupidavam. Lejreski on taoline umbes 80 meetri pikkune laevahiiglane. Selle eesmärk oli tõenäoliselt viia umbes poolsada enda rüppe sängitatud inimest maailmapuu Yggdrasili juurte all peituvasse surnute ilma Heli. Nii raske alus polekski kõrgematesse sfääridesse suutnud seilata...

(Terve rida graniidirahnusid külatee ääres. Argipäev Põhjamaades - siin pole tegelikult midagi erilist, ainult üks 80 meetri pikkune laevkalme)

Nagu ma siit-sealt leitud juhukirjanduse põhjal olen aru saanud, oli meie nähtud kivilaeva juures ka veel teise samasuguse, aga vanema laeva jäänused (kohapeal ei saanud sellest arugi) ning peale nende olnud lähikonnas ennemalt veel üks laev, aga et kohalikud on pardakive aegade jooksul ka tükkideks lennutanud ja minema vedanud, siis pole sellest praegu enam miskit alles. Olemasoleval laeval polnud samuti enam kogu komplekti koos. Kuna surnute matuseid leidub ka kivide alt, siis on sellest tehtud loogiline järeldus, et kõigepealt on surnud maha maetud ja alles seejärel kivid ritta kangutatud. Mitte vastupidi.

(Laeva pardaid on hõrendanud mitu põlvkonda talupoegi, kes leidsid, et kivid võiksid muudki teha, kui ainult siin passida ja ruumi raisata)

(Õige natuke tuleb kujutlusvõimet juurde kruttida, siis saab aru küll, et on kivilaev)

Surnute sõiduvahendiks olemisele lisaks oli kivilaev nähtavasti mingil moel mõeldud ka elavate jaoks. Siin võidi näiteks toimetada kõiksugu riitusi ja muid meie aja inimeste meelest koletuid tegusid. Saksimaa Merseburgi piiskop Thietmar pani 11. sajandi algul oma kroonikasse kirja mõnda paganlikest kombetalitustest Lejres, mis selleks ajaks olid juba nähtavasti unarusse jäänud. Pole midagi öelda, need olid päris bravuurikad. Igal üheksa aasta järel kogunes rahvas Lejresse kokku, et ohverdada 99 inimest ja 99 hobust, koera ja kukke. Võib-olla olid ohvrid mõeldud jumalaile meeldimiseks, aga võib-olla võeti see tapatalg ette lihtsalt niisama heast peast. Põhjalaste värk ju. Keegi ei mäleta enam kahjuks, kas ohvripidustusi toimetati laevkalmel, mõnel kääpakünkal või mujal, aga Thietmari sõnul oli Lejre Taani riigi tähtsaim koht, pidades ilmselt silmas seda, et mujal nii lõbusaid ohverduspidusid ette ei võetud. Küll oli aga sarnane muinaspühamu Rootsis Uppsalas, kus ka jumalate soosinguks tublisti verd kallati.

(Lejres pole ükski maastikuelement juhuslik või kogemata. Nii tekkis ka selle kivitüki puhul kahtlus, et ju on temagi siia aasale sattumise taga inimese karvane käsi. Või jääaeg)

Muide, Lejre üks armsamaid muinasleide on pisike hõbedast iluvidin troonil istuva inimesega. Temas on nähtud erinevaid tegelasi, kas Odinit või Freyjat või Friggi. Esimese kasuks räägivad kaks kaarnafiguuri trooni käepidemetel (kelle nimed olid, nagu me kõik une pealtki teame, Huginn ja Muninn), teise ja kolmanda kasuks aga asjaolu, et istuv tegelane kannab küllaltki naiselikke rõivaid. Vaadake pilti siit ja otsustage ise: https://en.wikipedia.org/wiki/Odin_from_Lejre

No vot! Olles sedaviisi piisavalt Lejre kandis ringi kolanud, sõitsime me rongiga tagasi Kopenhaagenisse ja sealt järgmisega Malmösse. Mu matkakaaslastel õnnestus veel samal kevadel siiski eksperimentaalarheoloogia keskuses ära käia, aga mina pole vahepeal Taani Kuningriiki oma jalga tõstnud ning sellepärast ma ei tea, kuidas need kääpad ja kivilaevad ja pikk-kojad ja viikingite kuld praegu elavad ja kas neil kõik ikka on hästi. Nii et kui kellegi teekond viib ta juhtumisi Lejre Kuningriiki, andku edasi minu tervitused!

Spandau – muistne lääneslaavi kants

Kauge mineviku jäljed on põnevad, olgu siis kodukandis või võõrsil. Oktoobri alguses käisime Tiinaga Saksamaal Berliini avastamas ning otse loomulikult püüdsin ma reisi ettevalmistusfaasis välja tuhnida, milliseid vanema ajaloo monumente võiks linnas leida. Ega nendega nüüd priisata pole – kuigi Berliinis on palju soliidseid muuseume, mis pakuvad tutvumiseks maailma kultuuripärandi šedöövreid, siis linna enese ajalugu algab alles 12./13. sajandi kandis ning neistki aegadest pole tänavapildis mingeid selgemaid vihjeid aimata.

Küll aga ulatub juba enam kui tuhande aasta taha ühe praeguse Berliini linnaosa, Spandau, lugu. Haveli ja Spree jõgede liitumiskohta ehitati 16. sajandil vägev kindlus Spandau Tsitadell, hiljem rajati siiakanti Saksamaa üks tähtsamaid masina- ja relvatehaseid. 1920. aastal liideti Spandau Suur-Berliiniga. Külma Sõja päevil kuulus ta Lääne-Berliini alla ning siin asus muuhulgas II maailmasõja sõjakurjategijate vangla. Tänapäeval on Spandau Berliini kõige väiksema rahvaarvuga linnaosa, kus elab kõigest umbes veerand miljonit inimest.



(Spandau Tsitadell pidada olema üks parimaid renessansiajast säilinud kindlustest. Fotod tegime Tiinaga kahepeale) 


(Tsitadell on kui rõõmus rohepunane täheke keset vett)

Algusest ka. I aastatuhandel ei elanud praeguse Saksamaa idaosas üldse germaanlased, vaid mitmed lääneslaavi etnilised rühmad. Spandau kant oli koduks sprevaanidele (nende nimi on seotud Spree jõega) ja hevellidele (kelle nimi omakorda viitab Haveli jõele). Hevellide asuala Havelland Haveli jõe läänekaldal oli arheoloogia andmeil asustatud juba 6.-7. sajandil. Ajaloo jaoks anonüümseks jääv kirjamees Bavaaria Geograaf manib Hehfeldi rahvast 9. sajandil, nende põhilinnus oli Brenna, mis hiljem kasvas Brandenburgi linnaks. Sellest ida pool asus teine oluline kants Spandau. Muide, enne 1878. aastat kirjutati viimase nime Spandow, mis viitab selgelt kunagistele slaavlastele. Sarnaseid -ow lõpulisi kohanimesid on Berliinis teisigi – Pankow, Karow, Rudow ja teised, samuti nagu on slaavipärased -itz lõpuga nimed Steglitz, Britz ja muud.



(Hevellide ja sprevaanide asuala ja Spandau nende vahel. Tänusõnad ja viited kaardi eest lähevad Vikipeediale: https://de.wikipedia.org/wiki/Bezirk_Spandau)

Spandowi nimi jõudis ajalooallikatesse esmakordselt küll alles aastal 1197, kuid selle juured ulatuvad ilmselgelt sajandeid varasemasse aega. Arheoloogid on linnusekohta kaevates leidnud posu vanaaegseid asju, millest mõnda nägime Tsitadelli muuseumis, kust enne muinaslinnuse jälgi nuuskima asudes läbi põikasime. Vanimad neist võivad kuuluda 8. sajandisse. Väljapanekus leidus igapäevaseid tarbeesemeid nagu savipotid, lõngaketruseks vajalikke värtnaketru, kangaraskuseid, metallist, merevaigust ja klaasist ehteid, kaubandussuhetele viitavaid Lääne-Euroopa päritolu hõbemünte, luust nikerdatud esemeid, naelu jne. Omapärane leid oli hirve pealuu, mille puhul on arheoloogid oletanud, et see võis olla riputatud linnuse värava kohale.


(Potid-kausid-potsikud Spandowi linnusest)


(Et inimesed ei peaks paljalt ringi käima, tuli kogu aeg lõnga kedrata ja kangast kududa. Ümmargused auguga pallikesed on kedervarte keerlemist soodustavad raskused - värtnakedrad. Keskel ka üks kangaspuude raskusviht. Esiplaanil ehted ja raudnaelad)


(Tükike hõbevarast. Põhiline äri käis läänepoolsete sakslastega, isegi kui mõnikord omavahel karvupidi kokku mindi)


(Hirvepea...)


(...tervitas kõiki, kes linnuseväravast sisse astusid)

Olles teinud esmatutvuse Spandau/Spandowi muinasaegse argielu ja asjade maailmaga, oli meil aeg linnuse kunagine asukoht üles otsida. Eeltöö interneti ja eriti Google Mapsiga lubas loota parimat. Kõigepealt saime pihta Haveli jõele, mis oli hea enne, sest linnuseid on ikka suuremate jõgede äärde püsti löödud. Havel voolab suurde Elbe jõkke, mis omakorda viib veed Põhjamerre, nii et veeteeühendus oli juba vanasti eeskujulik. Linnusekohast mõnisada meetrit allavoolu suubub Havelisse Spree, mis on tegelikult suuremgi jõgi, läbides oma teel Berliini linnasüdame.


(Haveli jõgi on laevaga sõitmiseks just parasjagu lai)


(Umbes selle koha peal võis ehk olla muistne sadamakoht)

Kui Havel piirab linnuseaset idast, siis teiste külgede kaitseks kaevati kraav, nii et linnuseala muutus kõikjalt veega ümbritsetud saareks. Põhja poolt aeti kraav 19. sajandil raudtee ehitusel mulda täis, kuid lääne ja lõuna pool on kraav tänaseni säilinud ning kannab praegustelgi kaartidel ühemõttelist nime Burgwallgraben ehk Linnusevallikraav. Näib, et puust linnus oli ehitatud muidu täiesti tasase maa peale, sest mingit küngast või muidu kõrgemat kohta maastikul pole. Kusagil läheduses on asunud ka kantsiga üheaegne kalmistu. Leidsime probleemideta üles Spandau Burgwalli nimelise tänava, mis õhinat vaid suurendas, aga siis tabas meid tagasilöök, sest mida polnud, oli linnus. Võrreldes mõne aasta taguse Google Mapsi tänavavaatega, mida olin hoolsalt tudeerinud, oli tänavapilt vahepeal oluliselt muutunud. Selles kohas, kus teadsin olevat suurt platsi kaevandiauguga (nagu oli näidanud Street View), olid millegipärast hoopis tavalised majad. Saanud esialgsest peataolekust üle, võtsime tänavavaate uuesti lahti ning võrdlesime kõiki hooneid ükshaaval digipildil kujutatutega. Segadus hakkas lahenema.


(Toponüümika reedab muistsust)

Selgus, et vahepeal polnud spandaulased maganud, vaid linnuseasemel arheoloogilisi päästekaevamisi teinud ning seejärel samale kohale uued majad ehitanud. Need olidki põhjustanud mu uuendusi välistavas ajus valeühendusi ja lühiseid. Ühe uusehitise õuele oli ilupuude istutamiseks või varanduse mahamatmiseks (või jumal teab milleks) kaevatud väikesed augud, millest väljatõstetud muld oli küll tõeliselt must nagu üks õige viikingiaegne kultuurkiht meie maalgi välja näeb. See tõestas - olime jõudnud Spandowi muinaslinnusele. Ühtlasi veendusime ka selles, et mitte ainult Eestis ei pea teinekord kõvasti vaeva nägema, et mõni kunagine tähtis paik üles leida. Vahel on need kohad unarusse vajunud ka muidu hoolitsetud Lääne-Euroopas.


(Sõbrad, saage tuttavaks - Spandowi muinaslinnuse ase. Just selle koha peal, päriselt ka!)


(Juhin tähelepanu aias olevatele tumemustadele mullahunnikutele. Kultuurkiht ei valeta)

Saksamaa Kuningriik hakkas lääneslaavlaste maadele keelt nilpsama 10. sajandi alguses. Kuningas Heinrich I vallutas Brenna (Brandenburgi) 928. või 929. aastal ning liitis piirkonna oma riigiga. Tema järeltulija Otto I moodustas Brandenburgi piiskopkonna, et alistatud slaavlased ristiusku pöörata. Hevellid ja sprevaanid ei häbenenud vallutajate vastu relvi kasutada ning 983. aastal puhkenud suur ülestõus hõlmas kogu Elbe ümbruse slaavlastega asustatud piirkonda, sulgedes sakslastele idapoolse vallutussuuna pea kahesajaks aastaks. Hevellid ja sprevaanid võisid tüli üles puhuda ka teiste lääneslaavi rahvastega, aga selles pole iseenesest midagi kummalist, kuna ka muinaseestlased ei pidanud vahel paljuks omavahel karvupidi kokku minna. Naabrite värk, ole sa siis keelesugulane või mitte…

Alles 12. sajandi keskel tegid sakslased slaavlaste vallutamisel uue katse, mis sedapuhku osutus mõneti edukamaks. Vendi ristisõda 1147. aastal tõi Haveli kandi taas sakslaste kontrolli alla. Vägev Spandowi linnus jäeti 12. sajandi jooksul maha. Uus, sama nimega asula, tänase Spandau otsene eelkäija, tekkis mõnisada meetrit allavoolu. Kui viimane hevelli soost Brandenburgi vürst Pribislav 1150. aastal suri, sai Brandenburgi markkrahviks Albrecht (Adalbert), hüüdnimega Karu, kes lasi Spandowisse ehitada uue linnuse.


(Spandau Tsitadellis tutvusime Albrecht Karu kiviversiooniga)

Mitmed lääneslaavi rahvad saksastusid järgnevate sajandite jooksul täielikult. Nõnda juhtus ka hevellide ja sprevaanidega. Teistest said poolakad ja kašuubid (lääneslaavi rahvarühm tänapäeva Poolas) ning lõuna pool tšehhid ja slovakid. Saksamaa idapiiril, Berliinist ja Spandaust kagus, on säilinud sorbi rahvakild, kelle keelt kõneleb tänapäeval umbes 50 000 inimest. Vanemal ajal on neid nimetatud ka vendideks või luužitsiteks. Muide, vendi etnonüümist tuleneb ka eestikeelne sõna “venelane”, mis näitab, et meie maa rahvas puutus esimesena kokku just lääneslaavlastega ning alles hiljem hakati nõnda kutsuma meie naabriteks saanud idaslaavlasi.