Kreevinite kätetöö. Vadja rahvakild Lõuna-Lätis

Maikuus sündis, et ansambel Ulguränd läks koos tallinlaste grupiga Joy At Rest Leetu Kaunase linna esinema. Kontserdiõhtu möödus toredalt, bändid (lisaks meile veel tegelasi Leedust, Lätist ja Poolast) kütsid mis kole ning seltskond oli otse loomulikult parim. Järgmisel hommikul – mis juhtus olema laupäev ja 6. mai – käisime vaatamas keskaegset Kaunase linnust ning asusime tagasi koduteele.

See reisikiri ei pajata siiski Leedu vanaaegse hiilguse tunnistajatest, mis peavad oma aega veel mõnda aega ootama. Juttu tuleb hoopis tagasiteel Lätis väisatud Bauska linnakesest ja selle vanast kivilinnusest. Leidsime hetkeks aega, et oma meeled kaunist Zemgale arhitektuuri täis imada ning meenutada selle ilu tegijaid.

(Rohelise teletupsumaaliku valli taga peidab end kena linnus)

Jah, tõsi on, et selles muinasreisikirjas muinasaega polegi. Kuid ärgem laskem sellepärast pead norgu! Ka hiljem on ajaloos huvitavaid seiku ette tulnud. Vähemalt mõnikord.

Kuramaa superintendent (sisuliselt piirkonna ülemvaimulik) Paul Einhorn mainis 1649. aastal, et Bauska ümbruses elab üks isemoodi rahvarühm, keda kutsutakse kreeviniteks. Tema järel on hiljemgi mõni haritlane juhtunud kreevinite kohta huvi tundma – näiteks saksa soost Johann Christoph Brotze ja Ferdinand Johann Wiedemann ning soomlane Anders Johan Sjögren, kui piirduda vaid tuntumate nimedega 18.–19. sajandist. Huvi põhjuseks oli asjaolu, et kreevinite keel ei sarnanenud kuigivõrd ümbruskonnas muidu tavalise läti keelega. Enne kreevini keelepruugi hääbumist 19. sajandi keskpaigaks jõuti sellest nipet-näpet kirjagi panna. Üleskirjutatud keelenäidete põhjal jagas Haapsalust pärit keeleteadlane Wiedemann esimesena ära, et tegemist on mitte eestlaste, liivlaste või vana idaslaavi hõimu krivitšite keelega, nagu mitmed seni arvanud, vaid hoopis ühe vadja keele variandiga.

Kohata Lõuna-Lätis vadjalast on sama üllatav kui eestlast mõnes Põhja-Jäämere äärses Norra väikelinnas (mis muide on tõestisündinud lugu). Ent ilmselt me kõik teame seda kirjanik Hemingway kuulsat ütlust eestlastest ja sadamatest. Miks ei peaks põhimõtteliselt sama kehtima vadjalaste, meie lähimate keelesugulaste kohta? Seega, kui vadjalased on kunagi elanud Läti-Leedu piiri ääres, siis nii lihtsalt on. Aga millal ja kuidas nad sinna sattusid, kui me ometigi teame, et vadjalaste põliskodu Vadjamaa asub hoopis teisel pool Narva jõge?

Paul Einhorni sõnul toodud kreevinid Bauska kanti enne linnuse ehitamist Eestist. Ehkki muinasaja lõpul ja keskaja alguses on vadjalasi meil tõepoolest elanud, eelkõige Alutagusel ning väiksemate kogukondadena siin-seal Tartumaal, pole Läti vadjalaste pärinemine Eesti alalt siiski väga usutav. Pigem tulid nad Zemgalesse ikka päris Vadjamaalt, aga ilmselt just Eesti kaudu. 

(Vadjalaste oletatav liikumine algkodunt Vadjamaalt läbi Eesti Lõuna-Lätti. Jälgige punaseid nooli!)

Bauska linnus pärineb 15. sajandist. See on küll suhteliselt uimane aastasada, millest keskmine eestlane ei mäleta naljalt ühtegi märkimisväärset sõjasündmust, ent päris rahulikult see elu siiski ka ei veerenud. Liivi ordumeister Heidenreich Vincke von Overberg organiseeris 1440. aastatel Novgorodimaale paar sõjaretke, mille käigus võeti ka rohkelt vange. Kui sakslaste vägi neil käikudel sügavale Vene sisemaale tungida ei söandanud, pole imestada, et neile sattusid pihku just piirile lähemal elavad läänemeresoomlased, täpsemalt vadjalased. Keeleuurijad ongi välja käinud oletuse, et Lätti taritud vadjalased võisid pärineda Vadja ala lääneosast, Narva jõe lähedusest, kus külad on praeguseks juba ammu venestunud. Mis siin imestada, keskajal on vadjalasi elanud Narva linnaski. Sõjavangide arvu on hinnatud kuskil paari-kolme tuhande kanti. Nad asutati elama Zemgalesse, leedulaste rüüsteretkede tõttu kohalikest semgalidest-lätlastest hõredaks jäänud küladesse.

Näib, et pikka hõlpu uusasukatele ei antud. Ordumeister tahtis Bauskasse rajada linnust ning tema sõna maksis. Sobiv koht leiti Mēmele (leedu keeles Nemunėlise) ja Mūsa jõeorgude vahele surutud järsupervelisel maaneemikul. Siin liituvad need jõed Zemgale emajõeks Lielupeks, mis voolas ennevanasti Väina jõkke (vahetult enne viimase merrejõudmist), kuid on nüüd oma peasuudme otse merre välja murdnud.

(Mūsa jõgi tuleb Leedust ning  tema viimased meetrid jooksevad Bauska linna vahel, kuni ta koos Nemunėlise jõega kokku saades Lielupe jõeks muutub)

(Linnus noorpaariga. Alustuseks soovitan fotolt leida linnus, edasijõudnud võivad proovida üles otsida ka pruutpaari)

Sõjavangide ihurammuga kerkisid Bauska linnuse müürid. Võib-olla leidus müüriladujate seas ka linnuseehitusplaneerimises pädevamaid tegelasi, igatahes on leitud, et Bauska linnus sarnaneb veidi Vadjamaal asuva Kabrio (Koporje) linnusega. Nagu arvata võiski, ei lastud sõjavangidest ehitajail valminud kantsi ise sisse kolida, vaid sellesse tegid endale pesa Liivi ordu foogtid. Siit oli hõlbus hoida igaks juhuks silm peal Leedu Suurvürstiriigi piiril. Kui ordu sõjas Moskoviitiaga 1560. aastate algul koost lagunes, kolis viimane ordumeister Gotthard Kettler, kellest sai nüüd esimene Kuramaa hertsog, ise 1561. aastal Bauskasse. 16. ja 17. sajandi jooksul jätkasid Kuramaa hertsogid linnuse täiustamist ja nii mõnigi Kuramaa hertsogiriigi Maapäev viidi läbi just Bauskas. Põhjasõjas lasid Vene väed kantsi õhku ja nii jäi ta pikaks ajaks varemetesse.

(Vadja kätega üleslaotud müür on aus)

(Siseõu on suuresti üles vuntsitud, mõned tornid aga on jäetud ilustamata. Ikka selleks, et veenduksime siingi vadja müüriladumiskunsti tasemes)

Vadja rahvas elas Liivimaa sõja ja järgnevad tihedad tapelungid üle. Tasapisi harjuti uue eluga. Harjuti ka tõigaga, et naabruses elavad lätlased pidasid neid ikkagi mingit sorti venelasteks. Läti keeles on venelane „krievs” ning venelasekene „krieviņš”. „Mis siis ikka, kui kreevin, siis kreevin”, mõtlesid uustulnukad ning mida aeg edasi, seda enam hakati ka ise ennast sel moel hüüdma. Mälestused kunagisest päritolust olid küll veel 17. sajandi keskpaigas kuigivõrd säilinud, kuid ka need tuhmusid ajapikku. Kui Vadjamaal oldi elatud õigeusu mõju all, siis Bauska kandis võeti 16.–17. sajandi jooksul omaks luterlus (kusjuures jumalateenistused toimusid juba üsna varakult läti keeles). 1751. aastal fikseeriti kreevinite asuala kohanime Krewische Wacke kujul.

(Ilmselt kõige lühem kahur, mida minu silmad näinud on. Vaenlane, ole hoiatatud: ka lühikesest kahurist võib pauk tulla!)

Seevastu kehakatted jäid veel pikaks ajaks selliseks, nagu esivanemad neid teha tavatsesid, erinedes muu Zemgale rahvarõivamoest. Ka ehitustraditsioonid olid visad muutuma – kreevinid elasid nimelt rehielamutes, nagu talurahvas Eestis ja Põhja-Lätiski, kuid mis Läti lõunaosas olid üldiselt üsna võõrapärased. Sellest arvatakse, et ka vähemalt osa vadjalastest (eriti need läänepoolsed, kelle seast ka sõjavangide järeltulijad võisid pärineda) tundis keskajal rehielamut, kuigi hiljem on kõik teadaolevad Vadjamaa vadjalased elanud teistsugustes, n-ö venepärastes taredes.

Keel säilis samuti päris kaua, ent selle kõnelejate ring jäi iga põlvkonnaga ahtamaks, sest nooremad inimesed kaldusid üle minema läti keele peale. 1810. aastal pakkus kohalik kirikuõpetaja Karl Lutzau, et kreevini keelt mõistab veel vaid umbes 12–15 hinge, ehkki tegelikult võis neid olla ka pisut rohkem. Soome keeleteadlane Anders Johann Sjögren väisas paika 1846. aastal ning tõdes, et kreevini keel on siin põhimõtteliselt täiesti otsa saanud.

„Kas see on lõpp?” küsite te nüüd. Jah, kreevinite iseteadvuse uut tõusu me seni veel näinud pole, keele taaselustamiseks on talletatud sõnavara liiga tagasihoidlik. Meieisapalvega pole probleemi (vaata soomekeelsest vikipeediast: https://fi.wikipedia.org/wiki/Kreevinit), aga näiteks remonditöökojas automuret seletada teadaolevate kreevini sõnade abil on juba keeruline, elu mõttest filosofeerimisest kõnelemata.

Midagi on siiski jäänud. Bauska linnuse müürid püsivad veel ja rõõmustavad rändureid lähedalt ja kaugelt. Minge veenduge ise! Kuulus Läti kirjanduse-, kultuuri- ja poliitikategelane Rainis (1865–1929) on samuti arvatud olevat kreevini juurtega (selle kohta lätikeelses vikipeedia-artiklis https://lv.wikipedia.org/wiki/Krievi%C5%86i). Kui see tõepoolest on nõnda, siis on kreevinid andnud oma panuse kaasaegsesse Läti kultuuri.

Nagu iga rännak, lõppes ka meie seekordne viimaks kodus (või õigemini hargnes meie ühine retk viimaks iga ränduri oma koju). Kunagised Bauska ümbruse kreevini külad jäid sedapuhku meil nägemata, aga kui Aeg on paras ja tähed õiges reas, küll siis seegi võimaluste uks kord avaneb. Seniks uute kohtumiste ja reisikirjadeni!

(Bauska linnuse teist perve kaitseb Nemunėlise kiirevooluline jõgi. Puud kasvatavad parajasti lehti. Oli ilus aeg)

Muistine Riia

Tallinna tänavat Tartus pole, aga Riia tänav on. Seda mööda tasapisi lõuna poole sõites tuleb 245 kilomeetri pärast vastu Väina jõe kallas, kus kõrguvad Lätimaa pealinna Riia tornid.

Võib järeldada, et vanal ajal, kui vanajumal Tartu tänavatele nimesid pani, oli Riia meil hulga tähtsam kui Tallinn. Nii oligi. Riia oli mitusada aastat jutti Liivimaa kubermangu pealinn, valitsedes kogu lõunapoolset osa tänasest Eestist Sõrve säärest Lohusuuni (ainult Setomaa jäi välja). Keskajal, eriti 13. sajandil, kandis Riia kristliku misjonikantsi tiitlit ja kohust, kust ümberkaudsetele paganarahvastele – liivlastele, latgalitele, eestlastele ja teistele – jumalasõna levitati. Samuti on linn olnud läbi mäletatavate aegade Läänemere idakalda maade tähtsamaid sadamaid ning kaubandusmetropole.  

„Aga mis oli päris alguses?” küsib nüüd teadmishimuline lugeja ja õigesti küsib. Tõepoolest – millest on üldse nii vägev linn, nagu Riia, siia ilma idanenud? Vastamaks kas või osaliselt sellele küsimusele, on paslik teha Riia kauni vanalinna tänavail üks väikene muinastiir ning püüda aimata paiku, kus kogu lugu rohkem kui 800 aastat tagasi alguse sai.

Tasa sõuad, kaugele jõuad. Riia linna algus oli üsna tagasihoidlik. Kuigi Liivimaa ristisõja ajaloo talletaja preester Henrik kirjutab nõnda: „Ja samal suvel [1201] ehitatakse Riia linn avarale väljale, mille kõrval võis olla laevasadam” (V, 1), ei maksa arvata, et kõik praegused kuus linnaosa 307 ruutkilomeetril oleks ühe hooajaga üles laotud. Kaugel sellest! Isegi võrdlemisi tillukese vanalinna valmimiseks jäänuks ühest suvest ilmselgelt väheks. Pigem võib arvata, et mainitud aastal sai Riia keskaegse Lääne-Euroopa mõttes ametlikult päris linnaks oma linnaõiguse, rae ja muu säärasega (esimesena Baltimaades) ning küllap hakati ka innuga ehitamisega pihta, aga veidigi suurejoonelisemad projektid, nagu kirikud, maahärrade residentsid ja linnamüür, võtsid kindlasti rohkem aega. Toona ei teadnud läänest pärit ristisõdijad ja kaupmehed, kes linna ehitasid, veel kuigi hästi, milliseks nende kätetöö kujunema saab – kristliku kiriku positsioon oli siis enam kui ebakindel – , ent aja jooksul kujunes Riiast aina tugevam ja tähtsam asula nii läänest pärit kõrgkihile ja linnakodanikkonnale kui ka ümberkaudsetele põlisrahvastele.

("Kas sa Riia linna tahad näha?" Tavaliselt järgnes sellele küsimusele kibe kõrvust tõstmine. Parema vaate saamiseks soovitan siiski Riia Peetri kiriku torni)

Henriku eelpool toodud tsitaadi sõnastus võib jätta mulje, justkui hakati linna ehitama tühjale platsile. Tegelikkus oli veidi teine ja ka Liivimaa kroonika ise annab Riia varasema olukorra kohta väikseid vihjeid. Juba 1198. aasta sündmustest pajatades mainib ta, et tulevase linna asukohta kasutati sõjavägede kogunemiskohana (II, 4–5). Samuti kutsus Liivimaa piiskop Albert 1200. aastal arvatavasti just Riia kohale kokku liivlaste vanemad ettekäändel, et tuleb üks äge joomaõhtu, ning pani nad ühte suurde majja kinni, laskmata neid enne välja, kui liivlased andsid talle oma pojad pantvangideks. Sedamoodi tagas Albert liivi ülikute ustavuse. Samuti näitasid liivlased talle kätte planeeritava uue linna asukoha, mida nad Riiaks nimetasid (IV, 4–5). Sellest näeme, et kohanimena oli Riia juba kindlasti enne 1201. aastat olemas. Niiviisi kutsuti eelkõige üht Väinasse suunduvat jõge (kroonikas ka järveks hüütu), mille kaldale rajati sadam.

Henriku kroonika ja teised kirjalikud ajalooallikad on väga väärtuslikud Riia tekkeloo tundmaõppimiseks, kuid arheoloogia pakub neile olulist täiendust, kuna alles tänu maapõues peituvale võime selgemini mõista, kus miski täpsemalt asus. Õnneks on aastakümnete jooksul osatud piisavalt tähele panna mullas leiduvat, mistõttu on joonistunud umbkaudne pilt Riia noorusaastatest, millest isegi vanad klassikud pole kõike märganud kirjasõnasse raiuda.

Hüppame nüüd oma jutuga kolmandasse aastatuhandesse. 2017. aasta 8. aprillikuu päeval avanes meill hea võimalus teha enda jaoks Riia linn tuttavamaks, eelkõige selle osas, mida silm esmapilgul alati ei märka. Ajendiks Riia külastamisel oli iga-aastane postfolgi festival „Gaviles”, kus astub üles erinevaid väga põnevaid rahvamuusikat väänavaid kollektiive ning mida siinkohal samuti häbitult reklaamin (vaata näiteks FB-lehte https://www.facebook.com/festivalsgaviles/). Enne kontserti oli piisavalt aega, et vanalinnas ringi lipata. Riia asutusloo sünnipaikade leidmisel aitasid meid kaks allikat – Marika Mägi raamatu „Rafala. Idateest ja Tallinna algusest” neljas, Edvards Puciriussiga kahasse kirjutatud peatükk Väina jõe äärsetest muinasaegsetest keskustest ning kohe toomkiriku kõrval asuv Riia Ajaloo- ja Navigatsioonimuuseum, kuhu oma sammud otse bussijaamast seadsin.

(Kohad, millest tekstis ja piltides juttu tuleb. Numbrid tähistavad konkreetseid kohti. Sinine vonklev joon näitab kunagist Riia jõe sängi, roosad latakad on muinasaegsed külaasemed ning kollane latakas Vana mäe umbkaudset asukohta. Kaardipõhi Google Maps).

Riia asukoha valikul olid olulised mitu faktorit, aga esmakohal on vaieldamatult Väina jõgi [1]. Voolab vaikselt, tundmata ta vägi. 1020 km pikkusel jõel jääb Riia kohal merrejõudmiseni veel 15 kilomeetrit. Tema kallastel leidsid head äraolemist juba esimesed mandrijää kannul põhja nihkuvad põhjapõdrakütid, rauaaja lõpusajanditel valitsesid Väina ehk Daugava jõe alamjooksu liivlased (eristamaks neid näiteks Koiva kandi liivlastest, nimetatakse neid väinaliivlasteks), ülesvoolu jäid praeguse Läti alale Koknese ja Jersika vürstiriigikesed, Valgevene alal aga Polotsk. Tegelikult pole Väina sugugi nii malbe ja tüüne, kui Riia linna kaldapromenaadil patseerides paistab; temas on mitmeid rahutuid kärestikke, mis tegid laevaliikluse keeruliseks, sest paadid ja kaubad tuli kas köitega üle kärestike sikutada või lohistada hoopis mööda kallast rahulikuma veeni. Nõukogude ajal Riiast natuke ülesvoolu ehitatud hüdroelektrijaam paisutas vee nii üles, et arvukad kaldapealsed liivi muististed jäid vetevoogude alla. Nende kunagine vägev Daugmale linnamägi on küll veel kuival, kuid vesi närib küngast aina väiksemaks, kuni lõpuks ei jää temast midagi alles. Daugmale linnusest kirjutasin pisut rohkem ühes paari aasta taguses reisikirjas, kui teel Määrimaale temast kaugelt möödusin: http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/08/maarimaa.html.

(Väina on ikka päris lai. Arvuta, mitu sinikaelparti mahuks korraga jõe peale ujuma!)

Daugmale hiilgepäevade aegu 10. sajandist 12. sajandi keskpaigani pole meil Riiast veel väga palju rääkida. Alles 12. sajandi teisest poolest viitavad arheoloogilised leiud selgemalt inimtegevusele kohas, kus Väina jõkke suubus paremalt poolt väike käänuline lisajõgi. See Riia- ehk Rīdzene-nimeline jõeke [2] oli oma suudmekohas ometi piisavalt lai, et mahutada ka merelaevu, sellepärast kutsuti teda siin hoopistükkis järveks. Nagu Henriku kroonikast juba teame, oli sadam tulevase linna asutamiseks määrava tähtsusega.

Muide, Riia jõge enam pole. Nii nagu Härjapea jõgi on Tallinnas surutud põranda alla, täideti kokkukuivav Riia jõgi 18.–19. sajandi jooksul pinnasega ning ehitati hooneid täis. Kui ei teaks, siis ei oskaks jõe kunagist asukohta enam üldse tähele panna. Vähemalt üks selge jälg on jõest maastikul ometi säilinud. Kalēju tänav, mis Liivi väljaku juures (sellest edaspidi lähemalt) muutub Meistaru tänavaks, teeb vanalinnas korraliku kaare, millel muidu poleks üldse mõtet, ent teades, et kunagi jooksis tänav mööda Riia jõe paremkallast, laheneb müsteerium sedamaid. Niiviisi hoiab keskaegne tänav endiselt meeles kunagisi maastikuolusid. 

(Kitsas Kalēju tänav järgib täpselt kunagise Riia jõe kaldakurve. Jõease paikneb parempoolsete majade kohal)
 

Väina jõe ja Riia jõekääru vahele jääb niisiis maaneemik, kuhu linn omal ajal kerkiski. Neemikut eraldasid „maa” poolt kõrged liivluited ja küngas, millele on antud erinevaid nimesid – Vana mägi, Liivamägi, Kube mägi [3]. Henriku sõnul elanud Vanal mäel mõnda aega Kuramaalt Venta jõe kallastelt naabrite poolt lahkuma sunnitud võndlaste rahvakild, enne kui kuralased nad ka siit minema kihutasid. Viimaks leidsid võndlased Põhja-Läti alalt Võnnu ehk Cēsise all endale rahulikuma paiga. 17. sajandil otsustati Riia Vana mägi militaarkaalutlustel ära viia (künkalt olnuks vaenlasel hõlbus Riia linnamüüridele paha teha) ning järgmise aastasaja lõpuks oli plats tasane, nagu poleks selle koha peal kunagi mingit mäge olnudki.

(Raske on pildistada mäge, mida enam ei ole. Tulgu kujutlusvõime meile siin appi! Oletame, et puude taga pole tegelikult mitte hooned, vaid lai küngas - Vana mägi. Foto on tehtud Vanšu tiltsi ehk Vantsilla pealt)

Kaevamistel on Riia vanalinna alalt leitud koguni kaks muinasaja lõpu külaaset. Üks neist jäi peaasjalikult Väina kaldale, üsna Riia jõe suudme lähedale [4]. Teine paiknes mõnisada meetrit eemal Riia jõe paremkaldal [5]. Praegu asub selles kohas Alberti plats, Liivimaa kolmanda, eelkäijaist edukama misjoni ja vallutusega silma paistnud piiskopi mälestuseks nimetatud väike väljak. Arheoloogid on siin viie meetri paksusesse kultuurkihti tungides leidnud kivikollete ja laudpõrandatega puithoonete jäänuseid, nende vahelt aga laudsillutistega teid ja vitsakubudest ehitatud heitvee äravoolusüsteeme. Muist neist pärineb kindlasti ka keskajast. Niiske pinnas on puidu vastu lahke olnud ning teda hästi säilitanud. Maasse jäänud esemetest põnevaim on vahest üks puust habemiku mehe kuju, mis võib portreteerida mitte tavalist surelikku, vaid hoopis mõnda vanaaegset jumalust või muud taolist tegelast. Kes soovib temaga lähemalt tutvust teha, seadku sammud Riia Ajaloo- ja Navigatsioonimuuseumisse. Puust nikerdatud inimkujulisi kujusid on Riiast leitud teisigi, nii et ju neil muinasriiglastel ikka mingi teema nendega oli. Põnev igatahes.

(Alberti plats, üks Riia tekkekoldeid)

(Auväärt piiskoppi Albertit peetakse siin ikka meeles)

Alberti platsi kandis võis olla ka üks vanimaid sadamakohtasid [6]. Merelt tulev laev, oli siis tegemist Saksa kaubakoge või saarlaste piratica’ga, sõitis Väinat mööda üles ning keeras siis vasakule Riia jõe (alias järve) suudmesse, kus olid ehitatud randumiseks vajalikud paadisillad. On teada, et seda sadamakohta tarvitati kohati veel Põhjasõja ajalgi.

(Kalēju tänava ots Alberti väljakult, kus ennevanasti võis asuda jõesadam, linna olulisi ühenduspunkte muu maailmaga)

Väina-äärse küla kohta on rohkem teadmisi kogutud Peldu ja Ūdensvada tänavate nurga peal kaevates. Alberti platsilt leitud külast ta just kolossaalselt ei erine – ikka needsamad laudpõrandate ja kividest küttekolletega ristpalktared. Ühe hoone seinapalgi otsale oli asetatud kaks männikoorest võrgukäba. Taas lähevad mõtted üleloomulikele radadele, antud juhul siis mingile ehitusohvrile (noh, selleks et maja ikka hästi püsti seisaks ja sooja hoiaks ja et katus vihma peaks jne). Nende võrgukäbadega on veel see tore asi, et sageli on neile peale kraabitud omanikumärk, et kalurid juhuslikult valesid võrke välja ei hakkaks sikutama. Siinjuures meenub mulle, et Eesti vanimaid peremärke teatakse alles 17. sajandist, kuigi ka mõned eelkõige linnadest leitud keskaegsed asjad – puust nõud, tünnikaaned jms – on varustatud valmistaja või omaniku tunnusmärgiga. See on igal juhul teema, mis väärib eraldi süvenemist.

(Peldu ja Ūdensvada tänavate ristumiskohal on arheoloogid kühvlid munakivisillutise alla löönud ning leidnud jälgi Väina-äärsest külast. Jõgi ise paistab taamal)

(Kui saaks vaid jalutada maa alla ja näha ise jälgi muinaskülast, mis asus just siin, Väina paremal kaldal! Liiklusmärk küll jutskui lubab seda, kuid juhib muinsushuvilised lihtsalt autotee alt läbi, pakkumata vähimatki võimalust tutvuda kultuurkihis leiduvate imedega ) 

Kas Henriku kroonikas mainitud suur maja, kuhu liivi vanemad peo ettekäändel meelitati, asus Väina- või Riia-äärses külas või hoopis kolmandas kohas, sellele pole arheoloogia ega ükski sõsarteadus suutnud seni täit selgust tuua. Peame teadmatuses kuidagimoodi edasi elada...

Nüüd, kus oleme tutvunud Muinas-Riia elurajoonidega, on paslik aeg uurida selle surnurajoone. Sest keegi meist pole ju igavene; kord saame me kõik tagasi mullaks. Riia vanimad nekropolid on leitud peamiselt keskaegsete kirikute juurest. Teatavasti on vanalinnas kolm teistest kõrgema torniga kirikut, mis juba vanadel aegadel linna silueti ränduritele ja seilajatele tuntuks tegid. Need on Jakobi kirik, Toomkirik ning Peetri kirik. Toomkirik [7], tartlastegi jaoks koduse tellisgootika esindaja, on neist kõige tähtsam. 1211. aastal piiskop Alberti juhatusel ehitatud pühakoja välismüüride juures on kaevatud päris usinalt ning tähelepanelikule pilgule ei jää praegusest tänavatasemest sügavamad kaevandid sugugi märkamata. Pole üllatav, et kirikut ümbritsev maapind on matuseid täis, kuid sealjuures võivad vähemalt mõned neist olla vanemad kui kirik ise. Päris kindlalt seda muidugi ei tea. Surnutele hauda kaasa pandud esemetest on leitud sõlgesid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid, hobusekujulisi ripatseid, merevaigust helmeid, kaelarist ning isegi kirveid. Laias laastus võib need ajandada 12.–13. sajandisse.

(Riia peamised keskaegsed maamärgid - vasakul punase katuse ja valgete müüridega linnus, siis rohelise torniga Jakobi kirik, keskel massiivne Toomkirik ja paremal Peetri kirik)

(Toomkirik, Vana-Liivimaa kiriklik süda)

 

(Toomkiriku kõrval on pärast arheoloogilisi kaevamisi jäetud augus hea võimalus tajuda, kui palju on viimase 800 aasta jooksul maapind siin inimsagimise tulemusel tõusnud. Siit need matused - aga mitte ainult! - leitud ongi)

Matuste kõrval paljastusid Riia Toomkiriku seinte kõrvalt ja alt veel ühed märksa mõistatuslikumad leiud, mida esiotsa kalmistuga seostada ei oskakski. Mitmed tuleasemed, postiaugud ja lohud, millest näiteks ühte oli asetatud nähtavasti ohvriks hobuse pealuu. Ei kõla just kuigi kristlikult, eks? Mingi puupostidega – neid leidus nii üksikult kui ridadena – plats, kus tossavad lõkked ja tuuakse hobuohvreid (ja kõigele lisaks maetakse inimesi – eeldusel, et osad matused on postiaukude ja tuleasemetega samaaegsed), toob tänapäeva arheoloogi kujutlusse kohe pildi mingist rituaalide läbiviimise paigast. Kas siia võis teatud aegadel kokku koguneda rahvast lähemalt ja kaugemalt, et läbi viia toona olulisi tavasid ja kombeid ning võib-olla vahel omavahel nõu pidada? Seda kõike on tõepoolest oletatud. Siis pole ka toomkiriku asukoht päris huupi valitud, vaid see on ehitatud nimme varasema pühapaiga peale. Kaks Väina ja Riia jõgede äärset küla, millega ennist tutvusime, jäid sellest kummalisest postide ja lõketega platsist veidi eemale ida poole, nende ja oletusliku pühapaiga vahele jäi pisut niiskem vöönd. Postiaukudes olevad palgijäänused on dateeritud 11. sajandi lõppu ja 12. sajandisse, olles tõestatult ühed vanimad muinasjäljed Riias.

Taoline silmapaistev pühapaik tõstnuks kindlasti Riia tähtsust ümberkaudsete piirkondade silmis juba muinasaja lõpul. Kuid vaatame asja korraks ka teise nurga alt. Mis siis, kui väljakaevatud postijäänused ja tuleasemed polegi midagi hirmus eriskummalist? Ega neid muidugi päris iga muistse külaaseme juurest leitud pole, aga ega siis ka kogu asula territooriumit reeglina läbi ei kaevata. Sellepärast me õieti ei teagi, kas Riia Toomkiriku juurest leitu on ikkagi midagi erakordset või leidus igas külas sarnane kultuskoht (kasutan siin sõna „kultuskoht” peaasjalikult vaid iseenda närviajamiseks, sest mulle see väljend tegelikult üldse ei meeldi).

Vana matusepaik on teada veel Peetri kiriku ukseesiselt platsilt [8]. 13. sajandile viitavad tinaehted (muide, tina säilib maapõues üldiselt kohutavalt halvasti), klaasist käevõru ja vööosad. Ent puudub garantii, et tegemist on ilmtingimata juba enne sakslasi rajatud kalmistuga. Kirjanduses on juttu ka veel matusepaigast otse Riia Raekoja platsil [9], aga midagi lähemat ei oska ma selle kohta praegu kosta.

 (Peetri kiriku ümbrus on tegelikult vana kalmistu. Inimesed ja autod Riia esimeste elanike haudadel)  

(Raekoja plats oma kuulsa Mustpeade Majaga. Sillutis peidab siingi surnukehi, vana aja inimeste maiseid säilmeid) 

Ühe teema jätsin ma nimme päris viimaseks. 12.–13. sajandi Läti oli toonaste suleseppade kirjutatu põhjal rahva poolest kirev kant, märksa mitmekesisem kui meie maa. Latgalid, semgalid, seelid, liivlased, kurelased, võndlased... Erinevaid etnilisi rühmi oli usutavasti rohkemgi kui me nimetada oskame. Kes neist võisid Riia külasid, kalmistuid, pühapaika, sadamat ja muud juurdekuuluvat enda omaks pidada?

Väina alamjooksu valitsesid väinaliivlased. Just liivlased olid kokku tulnud Riiga, kus nad siis suurde majja luku taha pandi ning pantvangide andmisega piiskopile ustavaks sunniti. Ka olid just liivlased need, kes linna ehitamiseks koha kätte näitasid. Jäme ots oli Riias seega kindlalt liivlaste käes.

Peamiselt arheoloogilistele esemetele toetudes on mitmed Läti mineviku-uurijad püüdnud välja tuua ka kuralaste ja semgalide osa Muinas-Riia elanikkonnas. Kuna ei kuralased ega semgalid ela Väina suudmest kuigi kaugel, siis tundub piisavalt usutav, et läänest ja lõunast (vastavalt kuralaste ja semgalide põlisaladelt) võis inimesi asuda Riiga. Iseasi, kas just siis, kui siin olid veel vaid kaks külakest, aga linna rajamisest alates kindlasti. Veelgi lihtsamalt liikusid mainitud piirkondadest tänu kaubasuhetele asjad, needsamad asjad, mille põhjal arheoloogid on varmalt teinud järeldusi (võiks öelda, et pahatihti ennatlikult) omanike etnilise kuuluvuse kohta.

Linnad on juba päris algaegadest alates olnud paljurahvuselised katlad. Äkki ei eksi me tõest palju kõrvale, kui räägime Riiast kui väinaliivlaste alal ja kontrolli all olevast kohast, kuhu üsna pea, eriti 13. sajandi algul, hakkas kogunema rahvast mujaltki – Kuramaalt ja Zemgalest, ent muidugi ka Põhja-Saksamaalt, kust Liivimaale seilas ristisõdijaid, kaupmehi, käsitöölisi, vaimulikke ja teised, kes ühel või teisel põhjusel soovisid siduda oma elu ja saatuse selle Neitsi Maarjale pühendatud maaga. Riia kasvas suureks.

Tänapäeval on veidi palju eeldada, et Riias kolades võiks tänavatel veel liivi keelt kuulda. Kuigi linn on kaasaegse liivi kultuuri üks keskpunkte, on keelemõistjate arv võrreldes läti, vene ja mitmete teiste keeltega ikkagi tilk meres ja liivatera kõrbes. Tõsi, meil õnnestus kuulda ka natuke liivi keelt, aga see sündis mitte päris juhuslikult.

Siiski pole liivlaste pärand Riias sootuks ära unustatud ja maha salatud. Vanalinnas mööda Kalēju tänavat kõmpides avaneb peagi tore väike Liivi väljak [10]. Haljastuse ja välikohvikute sekka on koha leidnud ka üks omapärane inimnäoline kivimürakas. Tegemist on 19. sajandil Väina äärest leitud kivipea koopiaga. Oletamisi 5 –6. sajandist pärinevat originaalpead hoiti pikalt toomkiriku muuseumis, kuni – arvatavasti kiriku mitte just kõige heldema suhtumise tõttu igasugustesse paganluseaja iidolitesse – maeti see toomkiriku aeda maha. Alles 2000. aastal leiti kivipea taas üles ning ta elab nüüd turvaliselt Riia Ajaloomuuseumis (lisainfot pea kohta leidsin http://riga.im/tour/stone-head/). Kuna suurem osa jumalusi ja teisi üleloomulikke olendeid on loodud inimese näo järgi, siis vaatab meile siin Liivi väljakulgi vastu muistse Väina-äärse elaniku portree või vähemalt kunstiline tõlgendus sellest. Kas see inimene/jumalus oli ka liivlane? Hoolimata korduvast pärimisest hoidis pea oma suu vähemalt sellel teemal kindlalt lukus.

Virumaa, Mahu ehk kuidas me ühe Tutuluse loo jaoks käisime muinasmatkamas

Algas kõik sellest, et lubasin Eesti arheoloogia aastakirja Tutulus toimetusele kirjutada loo matkamisest muististel – ehk arheoturismist, nagu see nähtus töö käigus nimeks sai. See on asi, mida olen juba mõnda aega rõõmuga teinud ning millest ka nii oma vanas blogis kui ka siinsamas viimasel paaril aastal muljetanud. Tutuluse artikli tähtaja lähenedes tuli mõelda selle sisule. Tekstiosaga oli võrdlemisi lihtne ning vajalik arv tähemärke rändas dokk-faili kõigest loetud päevadega. Samas soovisin illustreerida juttu mõne ägeda näidismatkaga, et näidata, millega üks muinasrändur oma teel peab päriselt kokku puutuma. Käisin siis mõttes läbi erinevad piirkonnad, mida veel seni külastanud polnud (et säiliks uudsuse moment), kuid kus võiks kohata palju eriilmelisi muinasmonumente. Plaan jäi pidama ühele Virumaa kandile, millest ausalt öeldes ennegi olin mõlgutanud – Viru-Nigula kihelkonnale, mis rauaaja lõpus kandis Mahu nime. Teadsin, et seal leidub põnevaid eluasemeid, linnuseid, kalmeid ja pühapaiku kiviajast tänapäevani. Igale artiklisse raiutud lausele oleks kohe mõni värvikas näide võtta.

Ja nii siis saigi.

8. oktoobril 2016 võtsin Virumaa-tee otsustavalt ette. Et matk oleks huvitavam ja muljed külastatavatest paikadest võimalikult mitmesugused, liitus Rakveres minuga Tiina. Ilm oli klassikaliselt sügisene – hall, vihmane ja väääga tuuline. Eks see on ka arusaadav, kuna Mahu asub ju üht külge pidi Soome lahe ääres ning merel on peaaegu alati tuuline (vähemalt mulle kui absoluutsele sisemaalasele tundub küll nõnda).

(Kohad, mida me oma sõidul nägime. Otsi nurksulgudes numbreid ka teksti seest, et aru saada, mis on mis. Kaardipõhi: Maaamet.ee)

Millest selline isevärki nimi – Mahu – sündinud on? Soome keeleteadlane Lauri Kettunen leidis, et sama nime kannab üks idavadja küla ning soome keeles tähendab „maho” aeru. Seos aeruga on küll mõneti lahtine, aga eks mere ääres läheb seda riistapuud teinekord tõepoolest vaja. Minu jaoks tekitab kahtlusi vaid fakt, et Mahu rannik oli meie külaskäigu päeval nii tuuline, et mingitest aerudest poleks küll absoluutselt mitte mingit tolku olnud, vehi kuidas tahad. Purjest oleks ehk enam abi. Nii või teisiti, Taani Hindamisraamatus on kihelkond kirja saanud kui Maum. Tema naabriks idas oli Askele, millest pajatasin veidi juba oma vanas blogis 26. oktoobril 2015 ilmunud reisikirjas (vaata: http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/10/virumaa-askele.html). Läänes pakkus talle seltsi Rebala muinaskihelkond. Kui uskuda Taani Hindamisraamatut, oli Mahu umbes 560 adramaa suurune.

Muinasaja lõpus oli niisiis tegemist täitsa korralikult asustatud piirkonnaga, millel pealegi seljataga enam kui soliidne ajalugu. Aastatuhandete rüppe me oma esimese sihtpunkti abil suundusimegi.

Kunda Lammasmägi [1] on nähtavasti tuntud kohanimi ka neile Eesti inimestele, kes muidu meie muinaspõlvest suurt midagi ei arva. Ja no kui võibki juhtuda, et Lammasmäe nime kuulmine ise ei loo suurajus mingeid neuronite ühendusi, siis Kunda kultuuri nimi sütitab sedamaid iga patrioodi südames nii tulised tunded, et pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama. Sest just see väike keset muidu tasast põldu kükitav künkake peidab endas väärtusi, mis juba 19. sajandi muinasteadlaste jaoks defineerisid keskmise kiviaja meie kandis.

Ütlen ausalt, kiviajast tean ma vähe ning seega pole ka reisikirjades seda perioodi põhjalikumalt puudutanud. Aga kunagi on ikka esimene kord ning asulakoht, mis on tervele epohhile oma nime andnud, ju lihtsalt väärib tähele panemist. Kunda Lammasmägi pole küll kõige vanem omasugune, kuid ta oli esimene, mis tollal alles tärkavale arheoloogiateadusele teatavaks sai. Kundasse 1870. aastal rajatud tsemendivabriku jaoks kaevati usinalt järvekriiti, mida just Lammasmäe ümbruse maapõu lahkelt pakkus. Sedasi sattusid kaevandajad 1872. aastal ootamatult mõnedele kummalistele luust esemetele, mis jõudsid Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessori Constantin Grewingki kätte. Kuna ta oli just natukese aja eest avaldanud põgusa ülevaate Eesti ja Läti alalt leitud kiviaegsetest esemetest, sai talle Kunda asjade muistsus ilmselt kiiresti selgeks. Grewingk käis ka ise kohapeal kaevamas ning leidis muuhulgas, et Lammasmägi oli kiviajal hoopistükkis saar keset võrdlemisi suurt, kuid madalat järve (sellest ka järvepõhja ladestunud kriidikiht). Hiljem on peaaegu kõik Eesti kiviaja uurijad pühendanud kas või osa oma tööajast Kunda ajaloole, viimati tegi pisemat sorti kaevamistööd seal 2013 ja 2014 Kristjan Sander.

(Lammasmägi keset kunagist kuivanud järvepõhja. Anti pilt)

Mida on siis teada saadud Kunda kandi inimestest, kelle tegevus on kaudselt andnud nime – nn Kunda kultuur – tervele eluviisile keskmise kiviaja Baltikumis?

Inimesed avastasid selle Soome lahe lähedase järve juba arvatavasti millalgi üheksandal aastatuhandel eKr, seega üle 10 000 aasta tagasi. Võrdluseks – kõige vanem kiviaja asulakoht Pärnu jõe alamjooksul Pullil pärineb enam kui 11 000 aasta tagusest ajast. Kunda kulturistid kasutasid järve võimalusi nii kuis oskasid. Luust voolitud kidaliste teradega ahingutega tülitati kalu, natuke võimsamate riistade, harpuunidega, kopraid, saarmaid ja ehk ka merel hülgeid. Luust ja tulekivist nooleotsad võivad olla mõeldud järvel pahaaimamatult peatuvate veelindude tabamiseks vibu ja noolega. Metsas käidi küttimas põtru, selleks tööks olid kasulikud teritatud luuotstega odad, mida talvel võidi kasutada ka jääpüügil tuuradena. Teistest jahiloomadest leidub Lammasmäel veidi näiteks karu, tarva, metssea, hundi, saarma ja metshobuse luid. Korilus ei hakka küll leitud esemete ja teiste muinasjäänuste põhjal elatusalana silma, kuid kindlasti lõid lammasmäelased hambad sisse kõigile taimedele, seentele ja pisielukatele, keda nad uskusid olevat söödavad. Üldjoontes sedasi on seal elatud umbes 4000 aasta kestel, ent nähtavasti mitte päris järjepidevalt, vaid sekka sattusid ka pikemad, lausa mitmesaja aastased pausid.

Meie külaskäigu ajaks olid kundakulturistid Lammasmäelt kuhugi mujale elama kolinud. Võib-olla on praegugi käimas vaid üks pikem paus ning varsti on nad oma paatide, ahingute ja odadega tagasi? Künkal kasvasid puud, põõsad ja kõrge rohi. Siin-seal tuli jalgade ette vaadata, et mitte pahaaimamatult mõnda rohtunud lohku sadada. Näis, et mõnel arheoloogiliste kaevamiste hooajal oli ilusate asjade leidmise õhin nii suur, et kaevandit ei läbetud hiljem kinnigi ajada. Künka teepoolsesse serva püstitatud infostend pakkus eesti- ja inglisekeelset teadmist paiga erilisuse kohta kõigile ränduritele. Tegime kohast pilte nii lähemalt kui kaugemalt.

(Vaikelu kõverate okstega kase, alustaimestiku ning mesoliitilise kultuurkihiga. Tiina pilt)

(Okstega maskeeritud auk võib olla mõeldud mammuti lõksu meelitamiseks. Või siis pigem mitte. Anti pilt)

(Teeme järvepõhjast ka pilti. Tiina pilt)

(Tark tekst on tark. Lammasmäe Puhkekeskus OÜ on tubli olnud. Anti pilt)

Sellega oli Lammasmäe keskmise kiviaja asulakoht oma ihusilmaga nähtud ning võisime suuna võtta järgmisele objektile. Vahetult enne Kunda linnapiiri käänasime pahemale, püüdsime mitte alla ajada tormakalt teed ületavat nirgipoega (kes sedapuhku eluga pääses) ning pärast veidikest sõitu metsavahelisel maanteel allusime Toolse ordulinnuse poole juhatavale sildile, mis meid vastuvaidlemist mitte sallides paremale kamandas.

Hüpe kiviajast keskaega oli järsk. Isegi ilm, mis seni oli olnud küll ühtlaselt hall, kuid siiski suutnud püsida enam-vähem viisakates piirides, ei pidanud enam vastu ning päästis tuule koos vihmasagaratega valla. Aga ühe mereäärse varemetes linnuse nautimiseks oligi taoline sügisene meelevald õige. Proovisime vanade müürijuppide tagant veidigi ajutist tuulevarju leida ning veendusime järjekordselt, et õige rõivastus on matkamisel määrava tähtsusega. Õnneks meil enam-vähem oli.

(Ajahammas ei taha, et me Toolse lossivaremetest rohkem teada saaksime. Anti pilt)

Toolse ordulinnus [2] ise trotsis aga rahulikult Soome lahelt puhuvaid oktoobri-iile. Meie keskaegsete kantside seas on ta suhteliselt nooruke. Toolse on päris hea sadamakoht, mille kaudu kauples Rakvere linn Soome ja muu maailmaga. Saksa ordu Liivimaa haru meister Johann Waldhaus von Heerse (nime kirjapilt vahel ka Johann Wolthus von Herse), kes jõudis ametis olla küll vaid aastakese jagu, leidis, et sadamat pidevalt ähvardanud mereröövlid tuleks kuidagi paika panna. Selleks tarbeks lasi ta 1471. aastal ehitada kivilinnuse, millest sai ühtlasi kohaliku foogti korter. Tema valdus oli väike; Toolse foogtkond hõlmas vaid linnuse lähemat ümbrust, sealhulgas Selja ja Kunda mõisaid, ning veidi veidral moel ka Järvamaa kirdeserva Ambla ja Valgejõe vahel.

(Tondiloss juba ootab meid: "Tulge-tulge, lapsed!". Tiina pilt)

(Soome lahelt on ikka tulnud Virumaale tuult, kaupu ja mereröövleid. Tiina pilt)

Mitte kõik ordu liikmed polnud ordumeistri otsuste üle õnnelikud. Põhjust nurisemiseks oli näiteks Selja mõisa senisel omanikul Vicke von Wrangelil, kellelt von Heerse mõisa linnuse ehitamiseks ära võttis. Samuti leidis ordu juhtkond, et ordumeister oli linnuse omavolilise püstitamisega liigselt ordu rahakotti kergendanud. Need ja paljud teised põhjused viisidki õige pea ordumeistri vangistamiseni omade poolt ja Võnnu linnusesse lukustamiseni, kus ta 1472. või 1473. aastal oma lõpu leidis. Toolse linnust ei kiirustanud keegi siiski lammutama. Vastupidi, kui ta juba olemas oli, tuli talle ju võimalikult hea rakendus leida. Nii jäi kants järgnevateks aastakümneteks oluliseks Virumaa sadamavalvuriks.

Kel soovi Toolse kirevate seiklustega põhjalikumalt tutvust teha, soovitan kõige kiiremaks teadmistenälja leevendajaks Virumaa Teataja artiklit 2012. aastast: http://virumaateataja.postimees.ee/719040/toolse-linnus-kerkis-randa-540-aastat-tagasi

Igasuguste vanaaegsete ehitistega on tihtipeale nõnda, et see, mida me praegu näeme (isegi kui nad on varemetes), pole teps mitte sama asi, mis mõlkus esimese arhitekti mõtteis. Hooneid on vahepeal korduvalt ümber ehitatud, tehtud aja ning inimeste muutunud nõudmistele vastavamaks. Toolse linnus pole erand. Esialgsele kolmekorruselisele torniga majalinnusele ehitati juba 15. sajandi lõpul juurde teisi osasid ning foogtil tekkis võimalus vägevatest müüridest piiratud siseõues ringi jalutada ja kajakalaulu nautida.

(Kahepalgelist väravat ei tasuks igaks juhuks usaldada. Anti pilt)

(Neli kortsuskulmulist akent jälgivad pahuralt, kes see siin õues ilma foogti loata hulgub ja kallist tööaega raiskab. Tiina pilt)

Liivi sõda on kõikide romantiliste varemetega vaadete fännide sõber, sest just tema andis esimese asise panuse nende tekkeks. Üle terve Liivimaa murenesid linnused dramaatilisteks ahervaredeks. Toolse sai samuti tublisti pihta, kuid oli vähemalt osaliselt kaitsekõlbulik veel rootsi ajalgi. Sõjalise tähtsuse kaotas ta täielikult Põhjasõja aegu ning omas sellest ajast peale peamiselt dekoratiivset ning hiljem ka muinsuslikku väärtust.

(Mõrad kaunistavad varemeid. Tiina pilt)

Kui linnuse ehitajail mõlkus meeles turve piraatide eest, siis hiljem hakkas Toolse kandi rahvas linnust ennast mereröövlite kantsiks pidama. Randröövleid on Soome lahe lõunarannik läbi aegade pilgeni täis olnud, üks võikam kui teine. Ja kui röövimine enam eriti ei toitnud, siis smugeldati Soome salapiiritust. Ikka selleks, et paha peal olemise traditsioone mitte unarusse lasta.

(Rannarahvas on ise ka ajaloos päris paheline olnud, aga patuoinaks tuleb ikka keegi teine teha. Näiteks linnuse haldajad. Virumaa muuseumidele infotahvlite eest tunnustus. Anti pilt)

Vahemärkusena mainin, et Toolse kandis asub ka kaks muinasaegset linnamäge, aga meie kohtume nendega millalgi järgmisel korral.

Kui me olime Toolses juba piisavalt külmetanud ja linnusest erinevate nurkade alt pilte klõpsinud, otsustasime minna Kunda linna keha kinnitama. Leidsime põhipoe üles ja lõunatasime autos. Väljas sadas endiselt. Enne kui plaanipärast matka jätkasime, tegime ka paar ringi mööda linnatänavaid, kuid siis kuulsime taas muinaspaikade kutset. Üks nendest, Kunda Hiiemägi, oli kohe üsna linna ääres, mistõttu külastasimegi järgnevalt seda.

Kunda Hiiemäel [3] olin ise juba korra käinud 2011. aasta suvel sõprade pulmapeo ajal. Tolle käigu ning veel varem ülikooli loenguis kuuldu põhjal teadsin, et selle päris lahmaka vallseljandiku peal asub üks iidvana kivikalme, mis on kruusakaevamisega natuke katki tehtud ning mille allesjäänud osa on arheoloogid kaevanud. Kalmeni jõudmiseks tuli esmalt künkanõlvast mööda kitsast jalgrada üles rühkida ning seejärel vapralt kõrges rohus jalutada. Veendusin, et ühes kummikutes peab kusagil olema auk, mis niiskust sokini laseb. Tiina jalad jäid loodetavasti kuivaks. Künka sakiliseks näritud lõunaservas saimegi kivikalme hea õnne peale kätte.

(Kunda Hiiemägi ja industriaalmaastik. Virumaa argipäev. Tiina pilt)

Kalme avastati alles 2003. aastal ning et seda ähvardas kunagise karjääri tõttu kuristikku varisemine, viidi seal peagi läbi arheoloogilised päästekaevamised. Kalme põhilised piirdekivid jäeti omale kohale, et need sangarlikud huvilised, kes igasuguste abistavate viitade puudumisest hoolimata kohta oma silmaga näha sooviksid, midagi tõepoolest näeksid. Madalate paekiviplaatide rida oli kõrgeneva rohu sees veel täitsa aimatav, selle kõrval olev kivihunnik oli kaevamiste käigus kalmest pärit kividest kokku kuhjatud.

(Vana karjäär on praeguseks juba jõudnud kamarduda, aga selle servad on endiselt järsud ja ohtlikud. Anti pilt)

(Tiina talletamas kalmekivide rida. Anti pilt)

(Anti talletamas kalmekivide rida. Tiina pilt)

(Kamp kalmukive. Anti pilt)

Siis me seda veel ei teadnud, aga hiljem lugesin juurde, et meie nähtud kalme polnud teps mitte ainus Hiiemäel olnud muinasmatusepaik. Andmeid on veel vähemalt kahe kalme kohta, millest üks on täielikult hävinud. Kuid praeguseks jäljetult kadunud kivikalmeid võis tegelikult künkal omal ajal olla rohkemgi. Need kivikalmed on igavesti vanad, rajatud millalgi I aastatuhande teisel poolel eKr ehk maakeeli eelrooma rauaajal. Rauast asjad olid kodus sellal vaid vähestel edumeelsetel, mõned eriti vanakooli juurikad hoidsid kindlasti veel truilt kinni kivist ja pronksist kirvestest, nugadest ja vikatitest. Hiiemäe kalmed olid kahtlemata uuendusmeelsed – kivikirste meenutavad tarandikud, mis paiknesid üksteise küljes ning millest igaüks sisaldas üks või mitu surnukeha, tulid moodi just nimelt eelrooma rauaajal. Sedagi mitte sugugi kõikjal, vaid eelkõige Põhja- ja Lääne-Eesti rannikul. Arheoloogid kutsuvad selliseid kivikalmistuid varasteks tarandkalmeteks, eristamaks neid hiljem rooma rauaajal laiemalt levinud nii-öelda tüüpilistest tarandkalmetest, mis olid üldjoontes palju korrapärasema ülesehitusega. Varaste tarandkalmete juures näitasid ehitajad üles hulga suuremat loomevabadust, mis avaldub tarandite väliselt üsna suvalises paigutuses üksteise külge.

(Keegi on kalmukividest teinud tuleaseme. Kahtlustame mingisugust salajast riitust. Tiina pilt)

Kunda kaevatud kalmest leiti kolmeteistkümne luustiku jäänused pluss neli kehata pead. Võta nüüd kinni, miks just nii, aga eks muinasinimeste mõte ongi nii mõneski asjas meie omast erinevat rada käinud, nii et kindlasti oli surnute peade erikohtlemine omal ajal täielikult loomulik ja loogiline. Panuseid peale loomaluude ja mõne üksiku potikillu üldiselt polnud. Ühel teistest veidi hiljem kalmesse sängitatud surnul leiti pea juurest väike raudnuga.

Seda ei tea enam keegi, kas küngas sai Hiiemäe nime juba kalmete ehitamise aegu (või veel varem) või alles tükk aega hiljem, igatahes lähiminevikus on teda selle nime all tuntud ja austatud. Nii nagu mägi oli tähtis ennevanaaja inimestele, on ta praegugi oluline maa- ja taarausulistele, kes, kui ajakirjandusarhiive uskuda, kümmekond aastat tagasi mäe puutumatuse nimel päris korralikult võitlesid, kuna künkale oli plaanis rajada tuulepark. Ühe väikese uudisnupu selle kohta leidsin siit: http://virumaateataja.postimees.ee/2306795/kunda-hiiemagi-joudis-riigikohtusse. Nende tahtmine sai ka täidetud – elektrituulikuid ei tulnud.

Vantsisime tagasi autosse ning sõit jätkus. Ilm kippus järjest nohusemaks muutuma. Meil aga oli kavas kohtuda veel mõne iidse kivikalmega. Ega valget aega tohtinud siis niisama raisku lasta, onju!

(Kundast Viru-Nigula poole. Kojamees teeb ufot. Tiina pilt)

Kunda ja Viru-Nigula vahelise Iila ja Kanguristi külade ümbruses leidub täitsa mitu kivikalmet [4], millest üht kaevas arheoloog Marta Schmiedehelm 1935. aastal. Tollesse rooma rauaaja matmiskohta on surnuid sängitatud ka päris muinasaja lõpusajanditel. Meie otsisime küll üht teist matusekohta, ent paraku jäigi selgusetuks, kas me selle üldse üles leidsime. Maa-ameti kaardirakendusel kultuurimälestisena kantud paigas vohas tihe vööni ulatuv sõnajalarinne, mille sees tundusid küll mõned suuremad kivid olevat, aga ei midagi selgemat.

(Katsun leida kivikalmet, aga leian vaid sõnajalgasid. Tiina pilt)

(Kuigi kalme osas me selgusele ei jõudnudki, leidsime sealtsamast siiski ühe lohukive, milletaolisi on Mahu kihelkond lausa kamaluga täis külvatud. Anti foto)

Päev hakkas õhtale jõudma ja meie läksime otsima muinasaegset linnamäge Koila külas [5]. Sellega oli muidugi samuti palju jamamist, sest hoolimata kaardi olemasolust tundus maastik pidevalt vempu viskavat – linnamägi ei tahtnud kuidagi ennast paista lasta. Jalutasime väikese, kuid järsu uhtoru pervel vonklevat jalgrada mööda edasi-tagasi (ilma erilise eduta), kuni taipasime viimaks teisele poole orgu ronida. Noh, ega me ka seal just eriti targemaks ei saanud. Sattusime mingi elamise tagaaeda ning kuna polnud soovi hakata pererahvale seletama, kes me oleme ja kust me tuleme, siis ei jäänud me seal pikemalt ringi vahtima, vaid tulime tuldud teed tagasi auto juurde. Alles hiljem kodus kõiki materjale üle vaadates selgus, et a) jah, see oligi kellegi tagaaed, ning b) jah, see oli ikkagi Koila linnamägi ka.

(Kujutage ette, teisel pool orgu asub Koila linnamägi. Aga oleks ta siis meile seda öelnud... Anti pilt)

Juba mõni aasta pärast II maailmasõda uuris Marta Schmiedehelm linnamäge, kaevates linnuseõue idaosas ning põhjapoolsel kaitsevallil. Sarnaselt paljudele Mahu piirkonna muinsustele on Koila linnuski ehitatud juba eelrooma rauaajal – sellest ajast pärines valli alt leitud ristpalkmaja või õigemini see, mis tast alles jäänud. Hiljem, keskmisel rauaajal ja/või viikingiajal on linnust tugevdatud ning kunagise majaaseme kohale laotud kividest vall. Lähikonnas on veel muinasküla kultuurkiht, samuti mitmeid kivikalmeid ja lohukive, nii et tegemist on taas ühe kunagise seltsielu epitsentriga. Keskajal kolis linnamäe otsavalli sisse surnute maailm – siia rajati külakalmistu. Ning ka meie järgmine sihtpunkt pärines taas keskajast.

Viru-Nigula Maarja kabel [6] on väidetavalt Eesti üks esimesi kivist maakabeleid. Iga kabeli ehitamine on muidugi Jumalale meelepärane tegu, kuid selle motiivid-ajendid on mitmesugused. Näiteks on kabeleid tehtud tõotuse peale või siis mõne ehmatava sündmuse meenutamiseks. Viru-Nigula kabeli puhul näiteks on arvatud, et see võib olla ehitatud 1268. aastal toimunud Liivi ordu ja Vene sõjaväe vahelise lahingu mälestamiseks. Kõigest lühikese jalutuskäigu kaugusele jääv Pühale Nikolausele pühendatud kihelkonnakirik on muide ehitatud umbes samal ajal. Neitsi Maarja kabel sai küllap aja jooksul ümberkaudsele maarahvale südamelähedaseks paigaks, kuhu kindlatel kirikupühadel tuldi Neitsi Maarjat paluma, ande tooma ja sugulaste-tuttavatega kohtuma. Eesti rahvakalender tunneb lausa nelja maarjapäeva – paastumaarjapäev (25. märts), heinamaarjapäev (2. juuli), rukkimaarjapäev (15. august) ning ussimaarjapäev (8. september). Milline neist Viru-Nigulas kõige tähtsam oli? Rahvapärimus viitab eelkõige heinamaarjapäevale, mil kabeli juurde kogunes kõvasti rahvast, sealhulgas lausa teiselt poolt Narva jõge. Samas ka teised maarjapäevad võisid olla olulised. Katoliiklik kirikukalender armastab sagedasi ühiseid pühapidamisi ning maakabeleid kerkis väga paljudesse küladesse. Erinevalt Viru-Nigula omast olid nad ilmselt reeglina väikesed palkhooned.

(Keskaegsest gootiromantikast pole kunagi võimalik küllastuda. Siin teile Viru-Nigula Maarja kabeli varemed. Tiina pilt)

(Kabeli sisevaade. Sümmeetria on põhiline. Anti pilt)

16. sajandil raputas kogu Euroopat reformatsioon ning ka vana Mahu ei jäänud sellest puutumata. Luterluse omaks võtnud kõrgkiht ei pööranud enam maakabelite (olgu nad suured või väikesed) korrashoiule tähelepanu. Talurahvas käis aga ikka endist viisi kabeli juures omi pühi asju ajamas. Kui Rootsi kuningas Liivimaal korralikumalt kanda oli jõudnud kinnitada, läksid asjad päris hulluks. Luterlikud vaimulikud süüdistasid kabeli juures käijaid pimedas ebausus ning, soovides rahvakogunemistega mingil moel tagasi tõmmata, lasid kabelimüürid osaliselt maha lammutada. Eks aegamööda jäigi vanadest kommetest kinnipidajaid järjest vähemaks. Õnneks jäi kabelist endast ikka üht-teist püsti ka, näiteks otsasein, mis siiamaani rändaja pilku meelitab. Kiitus ka neile, kes kabeli ja selle ümbruse viisakalt korras hoiavad, sest ausalt öeldes ei jõuakski iga viimase kui muinsusväärtuse jaoks lõputult võsas ragistada. Vaheldus on vahel päris hea asi.

(Uks oktoobriõhtusse. Anti pilt)

Õhtu viimaseks külastuspaigaks, kirsiks tordil, jäi kunagine Mahu administratiivkeskus. Ei, ma ei räägi siin külanõukogust ega isegi pärisorjusjärgsest vallamajast, vaid hoopis Pada linnamäest [7]. Otse Tallinn–Narva maantee lõunaküljel, Padaoru kõrgel idakaldal, kroonib ta kogu Mahu muinaskihelkonda. Umbes 11 000 ruutmeetri suurust avarat õue ümbritsev korralik ringvall teeb kaks või kolm katkestust kunagistes väravakohtades, millest ühe on usinad arheoloogid pärast väljakaevamisi osaliselt taastanud. Viimase juures võib ka selgelt näha, et väravani jõudmiseks pidi oodatud või ootamatu külaline esmalt läbima müüridega ümbritsetud käigu, mille peamine mõte oli igaks juhuks külalises sõjakust (või õigemini sõjalist võimekust) vähemaks võtta. Õuelt leitud rohkem kui 30 kamardunud kivihunnikut võivad viidatavanadele  ahjuasemetele. Linnuses võis mõnel ajal elada koguni mitusada inimest.

(Mahu pealinn Pada. Anti pilt)

(Tee Patta on küll natuke rohtunud, aga väravakäik on taas klantsima löödud. Niipalju kui hall paekivi lubab. Anti foto)

Tegelikult on Pada linnamäel ka naaber või isegi lähisugulane. See on Pada II linnamägi, eelmisest linnusest vaid mõnisada meetrit edela pool asuv muinaskants. Meie sinna praegu küll enam ei jõudnud, kuid olen Pada II linnusel kümmekond aastat tagasi korra käinud. Ringvalli asemel on sel pinnasest kuhjatud kaitserajatised vaid ühes küljes, kus Padaoru nõlvad teda looduslikult ei turva.

Pada linnuste ajalugu peab kindlasti vaatama üheskoos. Kõige vanemad inimjäljed pärinevad II linnuse alal eelrooma rauaajast, linnus ise pandi püsti aga millalgi 6. või 7. sajandil pKr ning samal ajal kasvas selle kõrvale korralik küla, ulatudes I linnuse alale välja. Viikingiaja lõpus otsustati millegipärast, et vana linnus (number II, endiselt) ei kõlba enam ning ehitati uuem, suurem ja ägedam linnus (nr I), kus käis küllap vilgas elu ja Mahu valitsemine kuni 13. sajandini, mil muinasaegne elu vahetus järk-järgult keskaegse vastu ning ka see linnus hüljati.

Ilmselt on needsamad inimesed, kes Padas 12. ja 13. sajandil elasid ja toimetasid, praegu puhkamas Padaoru läänekaldal asuval kalmistul. Kaevamiste käigus on mõned neist igatahes üles leitud.

Oli juba päris hämar, kui muinasmatkale selleks päevaks joone alla tõmbasime ning läbi paksude pimedate metsade lõuna poole koju sõitsime. Ühe päeva kohta oli muljeid ladestunud peaaegu 10 000 aasta kohta.

* * *

Mida öelda kokkuvõtteks selle Virumaa rannikupiirkonna kohta? Mahu on huvitav ja rikas, määratult pika muinasaja sügavaid jälgi pilgeni täis. Me ainult uisutasime pisut tema ajaloo pealispinnal, suutmata ühe päeva jooksul sukelduda tema põnevasse salamaailma, mille avastamiseks on vaja aega ja süvenemist. Kel aga võimalust, käige kindlasti, isegi kui aega on vähe. Isegi põgus pealispinnal uisutamine annab palju.

Kirjandus

Eesti Kohanimeraamat. Tallinn, 2016.

Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982.

Tõnno Jonuks, Marge Konsa. Kunda hiiemägi – kalmeväli ja pühakoht. Eesti Loodus, 2005, 3.

Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn, 2002.

Marika Mägi-Lõugas. Iila matus. Arheoloogilised kaevamised paberil. Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Humanitaar- ja Sotsiaalteadused, 1995, 44 (4).

Kristjan Sander. Kunda Lammasmägi. Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2013.

Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Tartu – Tallinn, 2008.

Meie väljasõidu kaasabil valmis kirjatöö:

Anti Lillak, Tiina Erik. Matkad mineviku radadel. Tutulus, Eesti arheoloogia aastakiri, 2016.