Vormsi ja rannarootslased

Me polnud Tiinaga kumbki varem Vormsil käinud. Eesti suuruselt neljas saar oli meie eludest senimaani suutnud kuidagi kõrvale hoida, kuid see polnud määratud nõnda jääma. Me lihtsalt pidime oma jalad tema pinnale tõstma, et saada aimu tema lugudest, nii avalikest kui ka veidi salajasematest. Nii käisimegi seal 2016. aasta juulis ära.

Kui Piirissaare (kuhu ma sama aasta suvel niisamuti elus esimest korda sattusin) räägib ilmekat lugu Peipsi ääres elavatest vanausulistest, siis Vormsi pakub sisevaadet ühe teise rahvakillu – rannarootslaste – ajalukku. Kunagi meie rannikumere ääres nii tavalised tegelased on praeguseks suuresti mineviku pärisosaks jäänud, kuid sündmuste käigust tublisti ette rutates pean möönma, et päris lõpetatud see peatükk ometi pole. Igatahes jätsid kolm päeva Vormsil nii sügava mulje, et neist lihtsalt peab kirjutama, isegi kui otseselt muinasajast tuleb siin ehk veel vähem juttu kui Piirissaare puhul.

Ega siin muinasajal just kuigi palju olnudki. Esimene tükk kuivavat maad, mida hiljem Vormsiks kutsuma hakati, kerkis merelaineist üles alles paar tuhat aastat tagasi. Praegu on saare kõrgeim punkt merepinnast vaid 13 meetrit kõrgemal (mis räägib samas ilmekalt sellest, et kui väga tahta, siis võivad mäed kasvada küll, vaja on ainult aega ja kannatust). Eestikeelne Vikipeedia-artikkel väidab, et esimesed asustusjäljed pärinevad juba rauaajast (https://et.wikipedia.org/wiki/Vormsi), ent midagi kindlamat pole mul õnnestunud seni kirjandusest antud väite toestamiseks leida. Sestap jäägem selle osas äraootavale seisukohale, kuni värskemad teadmised väidet kas toetavad või merre heidavad. Konkreetsemad andmed saare inimasustusest osutavad alles 13.–14. sajandile.

Vormsil ringikolamiseks on mitmeid mooduseid ning et saar on piisavalt mõistliku suurusega (ükskõik mis otsast vaadata), siis on mitmed neist täiesti õiged. Kel aega, rännaku saar läbi jalgsi, kes aga soovib veidi sõidutuult juustesse, võtku jalgratas. Meie olime mugavad ning läksime autoga ning ega seegi just vale olnud, ehkki paljud väiksemad teed muutuvad aasta-aastalt aina raskemini läbitavateks. Nii et ärge väga vanu kaarte igaks juhuks liialt sinisilmselt usaldage.

(Suurem osa fotosid on muide Tiina tehtud)

(Vormsi saar kaardi peal)

Saare teedevõrk pakub välja kaks peamist marsruuti – idaringi ja lääneringi, mis moodustavad justkui ebaühtlase lõpmatusemärgi. Kummagi läbisõitmiseks – olgu siis auto või jalgrattaga – tasub võtta terve päev, siis jääb veidi aega ka peatusteks ja süvenemiseks. Ringide liitumiskohas saare keskel asub vallakeskus, Vormsi suurim küla Hullo. Umbes tunnikese parvlaeval Ormsö kestnud päikesereisi järel maabusime Sviby sadamas ning otsustasimegi esimese asjana kohe Hullot avastama minna.

(Rõngasristid parvlaeva Ormsö külgedel viitavad millelegi kahtlasele...)

(Endiselt Rohukülas. Poseerimine sadamakaiga tõmbab näo naerule küll) 

("Vormsi on, näed, seal!")

Hullos on pood, kool, vallamaja, tankla ning avalik mageda vee kaev (millest ma muidugi kohe jooma pidin ega seda sugugi kahetsenud). Küla teine teises servas on ka kaks pühakoda, millel kummalgi on kohaliku ajaloo kohta palju rääkida. Üks neist on luterlik püha Olevi kirik, lihtne keskaegse välimusega tornita hoone Hullo põhjaservas. Tema algust loetakse 14. sajandiga, mil valmis kiriku kooriruum (hoone kahest osast see väiksem; suurem pikihoone on ehitatud 1632), kuid ilmselt pidi saarel olema mingi pühakoda juba siis, kui esimesed rannarootslased olid end sisse seadnud. Millal see täpselt toimuda võis, on praegu endiselt ebaselge, kuid üldiselt on enamik ajaloolasi seda meelt, et küllap see millalgi 13. sajandi jooksul juhtus. Siia tuldi ka hiljem; näiteks toimus suur rootslaste sisseränne Ranniku-Eestisse 15. ja 16. sajandi vahetusel.

(Hullos on kõik asjad olemas ja käe-jala juures)

Rootslaste vanas kõnepruugis kannab Vormsi muide Ormsö nime, mis tõlkes tähendab Ussisaart. Meie ei kohanud oma retkel ühtegi madu, aga võib-olla olime lihtsalt erakordselt pahaaimamatud ja ettevaatamatud.

Ega Vormsi polnud ainus paik, mis rootsikeelse rahva poolt ära asustati – nad jõudsid ka Hiiumaale, Saaremaale, Ruhnule, Noarootsile (mis oli sellal samuti saar), Osmussaarele, Pakri saartele ja Nõva kanti. Nendest asualadest sai aegamööda Aiboland, eestirootslaste maa. Hajusamalt elati ka mujal rannikul ning linnades, eriti Haapsalus ja Tallinnas. Eestlased ei kippunud keskajal veel kuigivõrd mere ääres elama, nii et ruumi jätkus. Kuigi rootslased suhtlesid nii eestlaste kui ka teiste siinsete rahvastega, näiteks kaubeldes, hoiti siiski mõneti omaette. Sellele aitas kaasa rannarootslaste õiguslik eriseisund; nimelt olid nad isiklikult vabad inimesed, kellel kohalike maaisandate ees vaid piiratud koormised. Selline päris magus põli kestis kuni 17. sajandini (mida eestirootslaste seisukohast irooniliselt tunneme rootsi ajana), mil leiti, et mis need rootslasedki siin niisama sisuliselt ilma koormisteta lulli löövad, ning hakati aga neile kohe värskeid makse peale kuhjama. Sellest sündis palju tüli ning asjaajamist, sest kohalik rahvas asus sedamaid ametnike uksi kulutama, et tõendada oma eriõigust mitte mõisaid orjata. Aga elu läks ikka omasoodu edasi.

Hullo Püha Olavi kiriku tähtsaim püha on olavi- ehk olevipäev, mis leidis aset just nädal aega pärast meie külaskäiku. Pidu oleks muidugi hea meelega pealt kaenud, kui oleks vaid varem osanud kuupäeva tähele panna. Samas poleks siis olnud nii lihtne endale öömaja leida – terve Vormsi olnuks kindlasti rahvast pungil täis. Või siis mitte, kes teab. Meil igatahes oli ruumi piisavalt, et kirikut ühe ja teise nurga alt imetleda. Sarnaselt Muhu kirikuga pole ka Vormsi omal torni, mis jätab temast mõnusalt arhailise mulje. Uks oli lukus ja sisse me ei pääsenud, aga ukse kohal nägime siiski lohemadu tallava Püha Olavi enese ära. Kirikaias olid ka mõned männid (mille võras ajas üks suur kull kulliasju) ja hauad, näiteks rannarootslasi esimese Eesti vabariigi aegu esindanud poliitik Hans Pöhli viimane puhkepaik.

(Vormsi  kirik lõunaküljest)

 

(Püha Olav tallab kurjuse lohemadu ja valvab samal ajal kirikuust)

(Vanad kirjad hauatähistel nõuavad lugemist)

(Vormsiga on seotud olnud koguni riigikogulasi. Siin magab igavest und Hans Pöhl)

Kiriku kõrval on veel üht-teist märkimisväärset. Näiteks on siin Vabadussõja monument. Kohalikud rootslased panustasid samuti jõudumööda Eesti iseseisvusheitlustesse ning nende mälestuseks, kes selleks oma elu andsid, püstitati 1929. aastal graniidist sammas. Kivi rootsikeelsed kirjad päästsid ta punaokupatsiooni ajal kümnete teiste mälestusmärkide saatusest. Nähtavasti ei tundnud Vormsi uued valitsejad piisavalt kohalikke keeli, et taibata selle sisu. Inimeste rumalus tegi sedapuhku head.

(Vormsi vabadussõja mälestusmärk tuli ka nõukogude okupatsioonist võitjana välja)

Saare kõige prominentsem paik on ilma kahtluseta Olavi kiriku kõrval olev kalmistu. Mändide all puhkavad paljud põlvkonnad vormsilasi. Vanemad hauad on tasandunud juba päris madalaks, pea vaevuaimatavaks, kalmuaia idapoolsem külg on aga uuemate päralt. Kuulsaks on surnuaed saanud rõngasristide poolest. Neid on siin palju. Rohkem kui kusagil mujal Eestis. Kui uskuda kirjandust, on riste siin kokku säilinud 343, mis võib ka päris tõepärane number olla (usaldasime targemaid ega hakanud neid ise kokku lugema). Vanim kivirist kannab aastanumbrit 1743 ning noorim 1923. Vajalik lubjakivi toodi kas Ojamaalt või siis tunduvalt lähemalt Liia saarelt ja Sõmerilaiult, rõngasristideks vormisid selle vormsilased ise. Ristidele on kraabitud lahkunute surma-aastad, sageli peremärgid, vahel ka külade ja talude nimed. Sealjuures on kõik ristid tagasihoidlikult, kuid maitsekalt kaunistatud väikeste otsanuppudega. Kui nad niiviisi nunnult metsas sambla sees kükitavad nagu päkapikud, siis pole ime, et seda imelist vaatepilti tullakse siia vaatama ka kaugetelt maadelt.  

(Rõngasristide mets)

(Kui ei teaks, arvaks, et ristid kasvavad ise maast välja nagu seened) 

(Häbelik rist piidleb meid männi tagant)

(Kiri rõnga peal pajatab kellestki Martenist)

 





























(Mõni rist polnud veel suureks kasvanud...) 

(...ja mõnda teist oli Ajahammas närinud nagu barankat)

(Rõngasristid võivad liituda teistegi hauatähistega, näiteks tillukese aiaga)

(Leidus ka puust riste. Nendegi ümber võis olla aiake)

(Keskmisest uhkem hauatähis. Ülemist jagu on Aeg siingi krõmpsutanud)

Kuigi Vormsi elanikud – nii rootslased kui ka vähesed eestlased – olid keskajal katoliiklased ning reformatsiooni järel olnud valdavalt luterlased, pole need ainsad maale jälje jätnud usuvoolud. Hullo küla lõunaotsas on kohe Sviby poolt tulles paremat kätt esimene hoone suur õigeusu kirik. Punastest tellistest pühakoda on üks paljudest omasugustest Lõuna- ja Lääne-Eestis 19. sajandi teisel poolel suure usuvahetushoo tuultes ehitatutest. Vormsil asutati õigeusu kogudus 1886. aastal ning Ülestõusmise kirik valmis kolm aastat hiljem. Pikka iga talle siiski antud polnud, kuna õigeusk ei juurdunud siin kunagi päris kindlalt, sestap lõppes jumalateenistuste pidamine juba 1930. aastatel. Nõukogude aeg ei osanud kirikutega midagi tarka peale hakata. Kirikut kasutati esiti laohoonena, siis aga hüljati täielikult. Praegu on peauks lukus ja suure torni kuppel teadmata kadunud. Ümberringi võtab loodus tasapisi võimust, läheduses on tankla ja majandushoovid.

(Vormsi Ülestõusmise kirik. Aknad kinni löödud, tornikuppel kadunud)
 
(Õigeusk ei juurdunud saarel just väga kindlalt)

Paarsada meetrit õigeusu kirikust põhja pool metsatukas leidsime ka vana surnuaia jäljed – mõned korralikud hauakivid ja kalmistu piirdeaia madala valli. Oli selge, et siia polnud keegi enam tükk aega kedagi matnud.

(Õigeusu kalmistu kiriku lähedal metsa sees. Üht-teist on veel täiesti olemas)

Õhtupoolikul sõitsime oma majutuspaika Rälby külla. Saare idaringi põhjaosas paiknev Rälby on üks väga ilus küla, kus muu kauni seas asub ka vana palvemaja. Palvemajadega on Vormsil üldse oma lugu. 1870. aastatel saabusid Rootsist mõned baptistimisjonärid, kes raputasid seni vanamoodi elavaid vormsilasi üsna korralikult. Usumeestest tuntuim oli Lars Johan Österblom, kes elas saarel 14 aastat jutti ning kellest siiani palju räägitakse. Tema kontol on koole, palvemajasid ja karskusseltse, samuti suutis ta konservatiivseid kohalikke veenda, et suits võiks käia läbi korstna, aga mitte läbi piibu. Tema karismast võlutuna põletasid vormsilased piibud ja hiiu kandled – talharpad – , mida samuti liialt kergemeelse elu sümboliks hakkasid pidama. Samuti võeti tuure maha joomises ja kaklemises. Österblumi tegevuse ja ideede tulemusel uuenes isegi rõivamood (sellest kuulsime hiljem lähemalt Vormsi Talumuuseumist Svibys). Rälby palvemaja ehitati 1905. aastal ning see on tegutsenud tänapäevani.

 





























(Rälby pastoraalmaastik. Tee)

(Rälby pastoraalmaastik. Tuulik)

(Rootsipunane palvemaja Rälbyst, anno 1905)

(Ühe tähe loojumine Läänemerre)

Lisaks Rälbyle läbib idaring Diby, Norrby, Söderby ja Sviby külasid ning möödub väikesest Hosby külast. Norrbyl tõmbasid meie tähelepanu endale tee ääres olevad suured kivid mälestus- ja infotahvliga, mis osutasid madalale kivivundamendile. Lugedes selgus, et siin oli enne II maailmasõda olnud koolimaja. Üsna tagasihoidlike mõõtmetega, kuid ikkagi haridustempel, mis andis paljudele kohalikele lastele eluks vajaminevad teadmised ja oskused. Aga tuli sõda, ajas siit minema rahva ja tema haruldase eluviisi ning koolimajagi lagunes aluskivide ridadeks metsa all.

(Kõik tekstid tuleb läbi lugeda. Siit saime teada, et nende puude asemel oli enne sõda Norrby kool)

Metsa on muide Vormsi saarel palju ning viimasel ajal on seda ka pidevalt juurde sugenenud. Väidetavalt pidada saarel elama palju metssigu ja ilveseid, ent ehkki seda pikisilmi ootasime, ei hüpanud ükski metskaslane meile ka kõige paksemas metsas turja. Sellepärast pidime me leppima vähemliikuvate vaatamisväärsustega. Näiteks rändrahnudega. Jääaja lõpust alates pole nad just kuigivõrd ringi kolanud, tänu oma soliidsetele mõõtmetele on nad aga pälvinud inimputukategi tähelepanu, kes on neile nimesid jaganud ning mitmesuguseid rahvajutte külge pookinud. Norrby küla juures mererannas on igavene suur kivilahmakas nimega Kirikukivi. Kunagi vanasti kasutanud seda kivi pesitsemiseks kotkas, mistõttu tuntakse seda ka Kotkakivi ehk Eernstainina. Hullo lähedal metsas on aga Parunikivi, millele raiutud tekstiga mälestatakse Vormsi viimast parunit Otto Friedrich Fromhold von Stackelbergi.

(Vormsi suurim kivimürakas Kirikukivi laiutab keset madalat merelahte)

(Hullo kiriku lähedase Parunikivi külg on kaetud parun Stackelbergi meenutava tekstiga)

Väga meeldis meile kolmaski suur kivi nimega Vargstein ehk maakeeli Hundikivi. Selle kohta räägib lugu, et muiste olla kivi lapikult laelt mõnus hunte lasta ning sellest ta nime saanudki. Ronisime mõistagi ise ka kivi peale ning tegime teineteisest black metal pilte (sest et pidi ju!). Rahn tuletas meelde Soome kirjaniku Aleksis Kivi (sic!) raamatu „Seitse venda” selle koha, kus vennad lahtipääsenud pullikarja eest ühele samasugusele kivilahmakale pakku ronisid.

(Black metal poose number 616 Vargsteiniga)

(Poose number 999 Vargsteiniga)

(Vargsteini metsa mürgifloora kannab vilju)

Üks täitsa omamoodi koht on saare lääneosas, Fällarna küla lähedal. Paksus kuusemetsas peidab end Huitbergi paekühm, esimene nukk, mis kunagi merest välja hakkas vaatama ning millest ajapikku saar kasvas. Huitbergil endal on vanust omajagu, täpsemalt 400 miljonit aastat. Neil päevil asus ta mõnusas sooja veega troopikameres ning polnud veel mingi paeküngas, vaid õilmitsev koralliriff. Vanade aegade mereloomad jätsid siia omad jäljed ja surnud kestad, mis setetesse mattunult kivistusid, kasvatades nõnda praeguse Huitbergi künka, mida meiegi vastu üht hämarduvat õhtut külastasime. Sügavroheliste laiaoksaliste kuuskede taha varjunud konarlik lagendik jättis salaliku mulje. Mets uinub tasapisi, kuid samas ka ärkab, just nimelt selle peidetum pool. Miljonid aastad tagasi suikunud mälestused ergastuvad, hakkavad nihelema, tõmmates kaasa ka ümberkaudseis sõnajalatihnikuis redutanud saladused. Öö laotub hääletult üle metsa. Aeg avaneb...

(Salapärane rada viib paksu kuusikusse)

(Tiibade puudumine ei takista läbi õhu kulgemist)

(Stend paotab saladuskatet Huitbergilt)

(Kamardunud korallriff keset paksu boreaalset metsa)

(Piibelehtede marss üle kivististe)

(Tiina-Magdaleena ja hämarduv Huitberg)

Sootuks teistsugune oli meie kogemus ühe teise loodusmärgi, Rumpo poolsaarega. See umbes kolm kilomeetrit saarest lõunasse sirutuv oos kasvatab kadakaid, kitsi ja merilehmasid, siin elab ka harilik tundrasamblik, keda mujal Eestis ei kohta (ent seda ei osanud me tähele panna). Kondasime poolsaarel keset lõõskava päikesega päeva (oh palavust!), imetlesime merd ja hulpivaid laide, silmapiiril kangastus mannermaa. Merilehmad olid tegelikult šoti mägiveised, kes siin rannas ennast täiesti vabalt tundsid. Mõned neist luurisid kadakates, teised aga solberdasid jalgupidi kaldavees ning hoolimata üsna kidurast taimestikust näis, et ninaesise leidmisega neil muret pole. Küllap aitavad suured rohusööjad säilida vanadel rannaniitudel, mis muidu aega raiskamata kinni kasvaksid. Päris poolsaare tippu me ei jõudnud, kuna kuumus, janu ja nälg kimbutasid aina enam, sestap pöördusime mingi hetk tagasi, käisime Rumpo külas meres ujumas ning tõttasime Hullosse toiduvarusid täiendama.

(Rumpo poolsaar on põhimõtteliselt üks suur karjamaa)

(Kohtumine merilehmaga)

(Siin on neid rohkemgi)

(Väikesest karvikust saab kunagi suur karvik)

(Saare ainuke liivane rand asub Rumpos. Ja isegi see on paiguti päris kivine)

(Hullo trahter Krog, kust saime süüa ja kohalikku õunasiidrit nimega Viider)

(Meeldiv üllatus: 30. juulil esineb Hullo kiigeplatsil ansambel Emperor. Kaks hetke hiljem saime aru, et päris nii see siiski pole...)

Üleüldse kohtasime Vormsil üsna palju erinevaid pudulojuseid – lisaks eelnimetatud veistele ja kitsedele veel lambaid, hobuseid, koeri ja kanu. Ainult kassidega oli ikaldus. Nende puudumist ei osanud me ratsionaalselt seletada, järelikult tuli appi võtta mitteratsionaalsed selgituskatsed. Aga ka need ei suutnud müsteeriumit lahendada. Siit üleskutse lugejaile – kui teist keegi on Vormsil mõnda kassi näinud, palume oma kogemusest muinasreiside blogi toimetusele teada anda. Oleme iga teate eest väga tänulikud!

(Kui lammastega on Vormsil kõik korras, siis kasse me oma ekspeditsioonil ei kohanudki)

Vormsi floora pakub suvisel ajal rikkalikult ninaesist. Eriti palju kasvas põldmarju ja lillakaid, samuti oli piiramatult kadakamarju, aga ka üht-teist muud.

(Põldmari sirutab oma ogalised haarmed kõikjale. Pääsu pole kellelgi)

Eelpool mainisin korra, et 17. sajandil läks vormsilaste elu varasemaga võrreldes märksa keerulisemaks. Üheks peasüüdlaseks oli 1604. aastal rajatud mõis, mis sai nimeks Suuremõisa (sest ta oli suur). Sama kohanime võib leida ka Hiiumaalt ja Saaremaalt, nii et ilmselt pole meie läänesaartel uute kohanimede väljamõtlemine alati just kõige ladusamalt läinud. Vormsi lääneringil oleval mõisal on kirju minevik ja mitte just kõige kadestamisväärsem olevik. Mõisa esimene omanik oli Magnus Brümmer, aga 1620. aastatest alates omandas selle suur ja väga kuulus de la Gardie aadlipere, kellele muuhulgas kuulus toona ka tillukene Haapsalu linn. De la Gardie suguvõsa liige Magnus hakkas Vormsil asjatama ning tema järgi sai mõis endale saksakeelse nime Magnushof. Siit oli mõnus orkestreerida vormsilaste kaasamist mõisakoormiste imetabasesse võlumaailma, millega kõik asjaosalised just rahul polnud.

Kui Vormsi kogu Eesti- ja Liivimaaga tükkis Vene Keisririigi koosseisu läks, ostsid mõisa 1748. aastal endale von Stackelbergid. Järgmisel sajandil ehitasid nad (ilmselt mitte päris oma kätega) mõisale väga uhke peahoone, millel oli kaks korrust ja keskel väärikas kuppelkatusega torn (vaata pilte siit). Talle pakkusid seltsi arvukad kõrvalhooned ja maaliline park. Veidi kaugemale kerkis Hollandi tüüpi tuulik.

Tänapäevaks on kõigest sellest järgi jäänud üpris vähe. Juba alates 1894. aastast läks mõis riigile ja sinna loodi tütarlaste sanatoorium. Eesti iseseisvudes ei leitud peahoonele mingit rakendust ning see lammutati lihtsalt maha. Sellepärast ei näinud meiegi siin midagi rohkemat kui vaid sakilisi varemeid keset umbrohtu. Parkki oli väsinud, tiik selle keskel kuivanud ning siin-seal võis vaid aimata mõisaansambli kunagist hiilgust. Mõned kõrvalhooned, näiteks avar kelder, olid siiski täitsa heas korras. Käisime ka tuuliku juures. Selle juures hakkasid silma omapärased topeltseinad – justkui oleks tuuliku sisse ehitatud teine, vaid õige pisut väiksem hoone. Ent üldiselt kehtisid siingi lauluread „veskimees on väsinud ja veskikivid kulunud”.

(Mõisa peahoone mattub rohelusse. Loodus ujutab varemed üle)


(Üksik klassikaline sammas kesk nõgeseid annab aimu, et kunagi võis siin midagi enamat olla. Näiteks antud juhul tall-tõllakuur)

(Park kuivanud tiigiasemega)

(Valitsejamaja katus vihma juba läbi ei lase. Välja arvatud siis, kui sajab)

(Mõisa kelder või kääbikumaja, sõjavarjend või teletupsubunker?)

 





























(Tuuleveski kaotas labad, veskimees on samuti vist käega löönud) 

(Kaks kõrvutist seina Suuremõisa tuulikus, üks neist välimine, teine sisemine. Aga kumb on kumb?)

Vormsi lääneringil on Suuremõisa kõrval veel sellised külad nagu Kersleti, Saxby ja Förby, millest vaid viimases me üldse ei käinud. Saare põhjaosas asuv Borrby küla (ehk Borrbybor) jääb suurest teest veidi kõrvale, kuid põikasime siiagi. Tegemist on üsna kena väikese sumbkülaga. Leidsime üles kunagise palve- ja koolimaja, millest oli järgi jäänud korstnajalg ja selle najale toetatud veskikivile raiutud mälestuskirjad.  

(Nagu näha, pole rootsi keel Vormsi avalikust ruumist tänapäevalgi täielikult kadunud)  

Põgus peatus oli Kersletis ehk Kärrslättis, omaaegses väga suures külas. Parimatel päevadel tegutsesid siin kool, palvemaja, kauplus ja hulgaliselt tuuleveskeid. Praegu on elu tunduvalt kokku tõmbunud, aga ilus bussipeatus tõendab, et Kersleti rahvas hoolib endiselt oma külast väga. Üleüldse on Vormsi pisikesed rootsipunased bussi ootepaviljonid väga toredad. Mõni aeg tagasi korraldati nimelt võistlus bussipeatuste kaunistamises ning kõikjal võeti asja hingega. Näiteks saare teises otsas Söderby bussipeatuses oli koguni raamaturiiul, et ootaja võiks rahulikult kirjandusega tutvuda. Kersleti ootepaviljonil näitas see-eest aega nägus vanakooli kell, umbes selline sõjaeelse disainiga, mis Rootsiski on üsna populaarne, ning kõigi huviliste jaoks oli mõeldud karbike küla ajalugu tutvustava voldikutega.

(Rälby bussipeatus keskendus kalade ja nende püügi teemale)

(Bibliofiilne Söderby bussikas)

(Tiina ootab Kersletis bussi. Või siis ühendab käekella wifiga)

(Kersleti bussiootepaviljon on ühtlasi kohalik postkontor ja õige aja teenistus)

Kersletist edasi põikasime Saxbysse, mis on külastajate seas populaarne oma metallmajaka poolest. Rannas toimetasid merevaadete maalijad, siinsamas metsas panime tähele palju I maailmasõja aegu kaevatud laskepesasid ja jooksukraave. Nagu ajaloost teada, tulidki Saksa keisririigi väed Vormsile just lääne poolt ning saar oli 1917. aastal üsna pikalt sõjapiirkonnas, siiski otseselt lahingutegevusse sattumata. Majakas ise on Vormsi esimene tuletorn, mis 1864. aastal malmplaatidest kokku pandi. Sirutudes 24 meetrit taeva suunas, töötab ta teejuhina siiamaani, kuid on avatud ka turistidele. Ühes kõrvalhoones on väike väljapanek saare loodus- ja ajaloost alates fossiilidest kuni tänapäeva kultuurielu tutvustuseni. Ronisime punast treppi mööda üles majaka tippu, kus meie pilgule avanes hingemattev vaade Väinamerele ja kauguses sinavale Hiiumaale. Ehkki võrdlemisi lähedal, on Hiiumaa ikka päris teine maa, kuhu minek nõuab eraldi kättevõtmist. Ma ise pole sinna tükk aega sattunud, viimane kord oli Kõue ja Aldevia kontsertreis 2004. aastal, kui me Metsatöllu soojendasime ning seejärel 27 kilomeetrit jutti Kärdlast Heltermaale jalutasime.

(Militaarsonk Saxby metsas I maailmasõja päevilt)































(Tule torn)

(Loomad, kes olid noored siis, kui maailm noor oli)

(Torni sisemus pakkus rohkelt esteetilist õnne)

(Illuminaatorivaade Läänemerele)

(Saxby rand, meri ja silmapiiril paremas nurgas õhuke triip Hiiumaad)

(Vaade maa poole. Majakavahi elamine ja metsik saar)

Kolmanda päeva lõppu jätsime Talumuuseumi külastuse Svibys. Soovitan seal kõigil, kel samuti Vormsi avastamine plaanis, kindlasti ära käia, eelistatult lausa kohe reisi alguses, sest kohalikust ajaloost ja eluolust saab siin väga korraliku ülevaate ning pärast on hea kõike muudki sügavama pilguga tähele panna. Talumuuseumile puhusid Eesti taasiseseisvumise järel hinge sisse omal ajal Rootsi pagenud ja nende järeltulijad, et teadmised siinsest ainulaadsest kultuurist oleksid kuskil kindlalt olemas. Muuseumi perenaine näitas meile erinevaid taluhooneid ja vana aja asju ning jutustas põhjalikult tausta juurde.

(Valik sajanditaguse Vormsi naise rõivaesemeid. Lilleline pluus oli vaat et kohustuslik)

(Muuseumi perenaine näitab sauna. Tuleb tuttavlik ette küll)

(Pannoo rannarootslaste ajaloost. Kõike läbi lugeda kahjuks ei jõudnud, kuigi tegemist on hariva asjaga)

Enne viimast sõda oli Vormsi elu täis. Peamiselt elasid saarel ka siis rootslased, vähem oli eestlasi, keda leidus eelkõige Sviby külas. Rannarootslastele oli Eesti Vabariigis antud kultuuromavalitsuse õigus, mida nad siiski ei kasutanud. Üldine elu käis vanade reeglite järgi, külaühiskond oli väga tugev (mis muuhulgas andis endast selgesti tunda siis, kui keegi tahtis midagi teisiti teha kui seni kombeks).

II maailmasõda tegi mitmesaja aastasele harjumuspärasele elule väga järsu lõpu. 1941. aastal käis Saxby tuletorni juures äge madin sakslaste ja venelaste vahel ning kaks aastat hiljem otsustas suurem osa vormsilastest, et kindlam on üle mere Rootsi seilata kui jääda kurja saatuse tõmbetuulde, mis Nõukogude Liidust järjest tugevamalt puhus. Mälestuskivi Svibyl meenutab seda lahkumist, mis paljude jaoks jäi viimaseks mälestuseks kodusaarest. Ilmselt ei kujutanud keegi ette, et okupatsioon tallab meie maad veel tervelt pool sajandit. Maha jäid vähesed, hüljatud külades hulkusid ringi koduloomad. Veidi meenutas olukord mulle Petserimaad, mis samuti nõukogude ajal järk-järgult vanast rahvast tühjenes. Nõukogude ajal tuli saarele uut rahvast, kelle juured on peaasjalikult mujalt Eestist. Nagu mujalgi, seadis piirivalve mererannas kõva valve sisse ning sellest ajast pärinevad mitmel pool rannas leiduvad kaheldava arhitektuurilise kvaliteediga valveputkad ja muu säärane. Vanast Aibolandist ei jäänud just palju järele.

(Mälestuskivi saarelt lahkunutele)

(Maduuss nõukogude-aegse piirivalverajatise seinal viitab ilmselgelt Ormsöle ehk Ussisaarele)

Siiski panime ka nende kolme Vormsil veedetud päeva jooksul tähele, et üht-teist on sellest vanast elust ka alles. Külad on Eestimaa kohta üsna eripärase ilmega, näiteks on paljud hooned rootsipunased ning valgete aknaraamide ja servalaudadega. Küllaltki palju esines rootsikeelseid silte ja tekste, samuti kuulsime korduvalt rootsi keelt, näiteks Hullo trahteris. Sõja ajal siit pagenud inimesed ja nende järeltulijad tulevad eriti suviti ikka kodusaarele tagasi, mitmed neist on ka oma talud tagasi ostnud, et siin ennast mõnusalt tunda. Ka Vormsi rootsi murre pole täielikult kadunud, vaid elab mõnede vanemate inimeste jutus edasi. Eks muidugi talvel on olukord sootuks teistsugune – siis jääb saar väga vaikseks. Aga vähemalt suvel pulbitseb Vormsil elu.

Kuna olime ettenägelikult broneerinud praamile autokoha, ei pidanud me muretsema, kas ka tagasi suurele maale pääseme. Sõit Rohukülla möödus valutult, jälgisime praamile pesa teinud pääsukeste lendu ja vahtisime niisama merd. Tagasiteel põikasime veel läbi ilusast Haapsalust ning seejärele võtsime suuna kodu poole. Teame nüüd ühest värvikast Eestimaa maanurgast taas veidi rohkem.

(Pääsukesepere otsustas pesa ehitada otse praamile, et võtta verekümnist nii mandri kui Vormsi putukate seast) 

Mälestusi muinastalvest - Rõuge elamiseksperiment 2012

Tere taas!

Vahepeal on juhtunud palju asju. Näiteks kirjutasin Eesti Rahva Muuseumi ajaveebi mälestusi täpselt viie aasta tagusest elamiseksperimendist Rõuge muinasmajas, mille käigus panime nädala aja jooksul proovile vastvalminud maja soojapidavuse. Pidas küll, isegi väga hästi.

ERMi ajaveebi postitusele

Piirissaar ja Peipsimaa vanausulised

Muinasreiside ajaraamatusse leiavad tee paar muljetust, mis küll päris muinasaega ei puutu, kuid kuna tänavune suvi on mind nende teemadega mõneti põhjalikumalt kokku viinud, tunnen, et peaksin neist siiski lähemalt kõnelema. Esimene matk leidis aset 9. juunil, kui külastasime ühe toreda reisiseltskonnaga Peipsi järve ja Lämmijärve piiri valvavat Piirissaart. Ehkki siin on kokku kõigest kolm küla ja Piirissaare vald on praegu (enne haldusreformi) Eestimaa väikseim omavalitsus, on tal kirju kultuuriline taust, mis väärib avastamist. Kõige tuntum rahvarühm siin on kindlasti vanausulised, kes lisaks Piirissaarele asustavad Peipsi läänerannikut Mustveest Beresjeni. Nad polnud aga sugugi esimesed inimesed, kes saarele oma jala tõstsid – Piirissaar on olnud eestlastele kui venelastele koduks ja peatuspaigaks juba aastasadu.

Veel muinasaja lõpus, 11.–12. sajandil, oli see poolsaar, mis kinnitus umbes kuskil Meerapalu kandis suure maa külge. Ent Peipsi järv on armutu. Kuna suurem osa Eestist, sealhulgas Peipsi põhjakallas, on mandrijää surutise alt vabanenuna endiselt pidevalt kerkimas, muutub arvukatest jõgedest Peipsi-Lämmi-Pihkva järvistusse voolanud vee pääs merre järjest keerulisemaks ning vesi koguneb järvistu lõunaossa, uputades enda alla järjest rohkem maismaad. Sedaviisi sai poolsaarest ühel hetkel saar, mille pindala on jätkuvalt kahanemas. Kui veel 18. sajandi lõpus oli Piirissaare pindala umbes 20 ruutkilomeetrit, siis praeguseks on ta kokku kuivanud vähem kui 8 ruutkilomeetri peale. Seega – kord tuleb aeg, mil Piirissaart enam pole...

Aga see aeg ei tule veel täna ega homme. Praegu on saarel elu. Suviti küll rohkem kui talvel, aga eks hooajalisus ole ilmselt kõikide meie saarte reaalsus. Ja mitte ainult tänapäeval. Võib arvata, et Piirissaare esimesed kokkupuuted inimestega leidsid aset ajutiselt peatuvate küttide või kalurite näol, kes saagi kannul liikudes ennast mõneks ajaks siia või sinna sisse seadsid. Nii võis see olla juba kiviajal. Emajõe Suursoo polnud neoliitikumis ehk laias laastus 7000–4000 aastat tagasi veel laiutama hakanud (veetase oli tubli 2–3 meetrit praegusest madalam) ning jõe suudmealal leidus hulgaliselt kuivi kaldapealseid, millel ennast mõnusalt sisse seada ning ümbritsevast loodusest võtta, mis võtta annab. Sellised paigad on näiteks Akali ja Kullamäe asulakohad, kus on arvatavasti elatud lausa aastatuhandeid, kuid kindlasti on mõned sarnased elupaigad ka praeguseks juba vee alla jäänud. Elu siin võis olla kiviaja inimestele õige soodne. Kui kalad kudema tõttasid või rändlinnud järvel peatusid, polnud muud, kui püügiriistad ja muu eluks vajalik – näiteks tulekivikõõvitsad ja kammkeraamika – paati visata ning ennast mõneks ajaks kõige magusama saagipüügikoha peale majutada, et hooaja lõppedes taas koju naasta või järgmisse kohta liikuda.

(Kullamäe kiviaja asulakoht Emajõe paremal kaldal)

(Oh jätke lootus, kalad, kes te siia sisenete! Taolisi vanemat sorti kalatõkkeid on Emajõel siiamaani mitmeid) 

Kuidas noorema kiviaja inimesed Piirissaare poolsaart nimetasid, me enam ei tea, aga vähemalt filoloog ja folklorist Paul Ariste on oletanud, et Peipsi järve nimi võib küll tagasi ulatuda neisse hämaratesse aegadesse, mil rohi oli roheline ja raudesemed tehti kivist. Aga aastad möödusid, lugematud põlvkonnad päid läks halliks, vesi tõusis ning nagu juba mainitud, sai poolsaarest täieõiguslik saar. Usun, et kirglikud kalamehed ei unustanud Piirissaart kunagi ära, kuid et neil puudus pikka aega igasugune vajadus asju kirja panna, siis leidis saare kirjalik esmamainimine aset alles 1370. aasta paiku. Tartu piiskop oli siis parajasti Pihkvaga tülli läinud ning selle väikese sõja kirjeldamisel märkisid vene allikad ka Piirissaart (nende järgi Žalatško ehk Žoltš).

Keskajal oli saar nimelt nii piiskopi, Liivi ordu kui ka Pihkva jaoks päris tähtis kalapüügikoht, nõnda et pea alati kui omavaheliseks naaklemiseks läks, tabas tüli ka Piirissaart. Eks sakslased ja venelased kippusid madistama juba üsna pea pärast vahetut kohtumist, näiteks 1242. aasta varakevadel, mil Tartu piiskopi ja Liivi ordu sõjavägi läks Lämmijärve jääl karvupidi kokku Novgorodi ja Suzdali vägedega. Tänapäeval tunneme seda Jäälahinguna ning see on Vene ajalookirjutuses kõvasti suuremaks puhutud kui asi tegelikult väärt oleks. Lahing võis toimuda arvatavasti just kusagil Piirissaare läheduses, kuna oletatakse, et saare piirkonnas oli vanasti Peipsi järv kõige kitsam ning seega sõjavägede liikumiseks mugavaim. Vastuarvajad peavad lahingupaigaks aga lõunapoolse, Pihkva järve ulatuva Rämeda poolsaare ümbrust.

Edasistel sajanditel on Piirissaare nimi kirjalikes allikates olnud veel Porka, Selsar, Solsar või Klitsaar. Vanemad külad olid Piiri (vene keeli Межа), Saare (Желачек või Желачко) ja Porka. Viimane asus ainsana saare loodekaldal, kuid Peipsi pidevalt tõusev veetase ähvardas küla aina enam ja enam, kuni 1862. aasta torm sundis inimesed Porkast põgenema ning kattis külaaseme veevoogudega. Põgenikud leidsid endale uue elukoha Piiri ja Saare külade vahele, kuhu asustasid Tooni küla. Muide, kui ma väga ei eksi, peaks тони või тоня tähendama vene keeles kalapüügikohta, nii et tegemist võib olla külast vanemagi kohanimega.

(Silt Piiri küla servas viitab, et külal on kaks nimekuju - üks eesti, teine vene keeles)

(Täpselt niipaljukest on näha Porka küla asemest. Tinahall vesi ja taandunud maismaaserv)

1650. aastatel algatas uus, mordva või mari juurtega Vene Õigeusu kiriku patriarh Nikon usuelus terve rida muudatusi, määrates sellega tegelikult ka Peipsimaa edasise ajalookulu. Reformid ei leidnud üleüldist vaimustuspuhangut; vastupidi, märkimisväärne osa Vene rahvast eitas igasuguseid kõrvalekaldeid sajandite jooksul kujunenud usukommetest. Vanadele kommetele truuks jäänud inimesi tabas riiklik tagakiusamine – võõrandati vara, määrati ihunuhtluseid, kodunt väljasaatmisi ja koguni hukkamisi. Puhkesid rahutused, kohati julmad ja verised, ning paljud otsustasid senised kodupaigad hüljata, et leida uus rahulik kant, kus segamatult oma tõekspidamistele truuks jääda.

Sedaviisi leidsid mõned vanausulised – nagu neid kutsuma hakati – 17. sajandi lõpul Rootsi Kuningriigi valdustes varjupaiga. Esimesed neist olevat tulnud Narva kanti Mustjõele. 18. sajandi hakul, kui Eesti ala oli Põhjasõja heitlustes läinud täielikult Vene Impeeriumi kontrolli alla, tuli vanausulist rahvast veelgi juurde, eriti Peipsi järve läänekaldale. Muuhulgas asutati Räpinasse koguni oma klooster, mille küll sõjavägi peagi laiali ajas. Ent vanausulised olid visad ning lõid Peipsi läänekaldale ja kohati kaugemalegi sisemaale aina uusi kodusid. Ehitati ka palvemaju, millele küll riigivõim tihtipeale vastu oli, aga ega sellest eriti ei hoolitud. Kükital avati palvemaja 1740. aastal, talle järgnesid Mustvee, Kallaste, Kasepää, Varnja, Kolkja  ja teised. Ka Tallinnas ja Tartus tekkis väikesed vanausuliste kogukonnad. Piirissaare vanausulistest on esmakordselt teateid aastast 1802, mil siiagi oli juba jõutud ehitada palvemaja. Küllap olid nad siis juba mõnda aega tagasi jõudnud end saarel kenasti sisse seada. Uued asukad õppisid kiiresti elama järvega ühes rütmis – talvel püüti kala, suviti käidi linnades müüre ladumas ja kasvatati aedvilju. Lisaks vene vanausulistele on saarel alati elanud ka omajagu eestlasi. Hoolimata usuerinevustest saadi ilmselt omavahel küllaltki rahulikult läbi.

(Sadamas pakuvad stendid esimese sisekaemuse nii saare loodusesse kui ka inimeste igapäevaellu. Üleval vasakul pildike Saare palvemajast, selle kõrval kuulsad kõrged aedviljapeenrad)

Kõrvaltvaataja jaoks pole vanausu ja reformitud õigeusu erinevused kuigi suured, kuid tasub meeles pidada, et 17. sajandi inimeste mõttemaailm võis tänapäevasest tunduvalt erineda. Pühades tekstides kirjutatu polnud mitte tõlgendamiseks, vaid sõna-sõnalt Jumala poolt antud juhised ja suunised, mida inimestel polnud voli oma äranägemise järgi muuta või painutada. Uuenduste seas oli näiteks senise kahe sõrme asemel kolme sõrmega ristimärgi tegemine, samuti kirjutati Jeesuse nime nüüd Иисус (mitte Исус, nagu vanasti) ning pühakoja õnnistamise, ristimise ja laulatamise korral hakati käima ümber kiriku vastupäeva vanapärase päripäeva asemel.

Vanausulised jäid rangelt endiste tavade juurde kindlaks ning teatud rangus või tõsidus iseloomustab nende olekut tänapäevalgi. Karmid ajad muutsid nad mõneski mõttes sissepoole pööratud eluga rahvaks – võõraid ei võinud usaldada, kuna nad võisid a) olla riigivõimu esindajad ja vanausulisi taga kiusata või b) väärusulised, kelle arusaamad maa ja taeva asjadest olid valed. Muidugi ei elanud vanausulised mingis totaalses isolatsioonis, vaid suhtlesid ja kauplesid naabritega ning käisid ka teistel, kaugematel vanausuliste kogukondadel külas. Siinjuures on paslik ka lisada, et üle maailma pudenenud vanausulised ei moodustanud ideoloogilises mõttes sugugi ühtset monoliiti, vaid nende seas oli terve rida erinevaid harusid ja voolusid, kes ei pruukinud sugugi üksteisega ühist sõbralikku keelt leida. Piirissaare rahvas näiteks kuulub pomoorlaste hulka. Neil pole omi preestreid, kuid erinevalt mõnest teisest voolust (näiteks vanematest fedossejevlastest, keda samuti leidub Peipsi kaldal) tunnistavad nad abielu.

Vene keisririik ei suutnud pikka aega leppida alamatega, kes polnud usu-uuendustega nõus, ning püüdis neile aeg-ajalt kaikaid kodaraisse loopida. Eriti sallimatu oli keiser Nikolai I poliitika. Näiteks esines juhtumeid, kus vanausuliste peredest võeti lapsed jõuga ära ning ristiti nad õigeusku ümber. Aga nagu me tagasivaatavalt tõdeda võime, siis püsivad vanausulised tänapäevani, mida aga Nikolai I kohta päris öelda ei saa.

19. sajandi jooksul kosus Piirissaare elanikkond jõudsalt, ulatudes 1907. aastaks lausa 2000 inimeseni. Kuna see oli ka ilmselt maksimum, mida saar (kus elamiskõlbulik maa moodustab vaid murdosa kogu saare pindalast) kanda suutis, siis suuremaks see enam ei paisunud, vaid hakkas järgnevalt tasapisi kahanema. Eks oma rolli selles mängis ka Eesti iseseisvumine ja seniste suurte Venemaa linnade, eelkõige Pihkva kalaturu kadumine, mis oli tsaariajal saarerahvale päris head leiba lauale toonud.

(Usinad kalapüüdjad vajasid korralikku sadamat, mistõttu kaevati juba tsaariajal esimene kanal läbi saare. Selle kanali ääres on sadam praegugi)

Eesti Vabariik tõi aga Peipsimaa vanausulistele esmakordselt täieliku usuvabaduse. Usuelu paremaks korraldamiseks toimusid aeg-ajalt vanausuliste kongressid, neist paar tükki ka Piirissaarel. Rahvast tuli kaugemalt kokku ka igal aastal 12. juulil, vana kalendri peetripäeval, mis on siiamaani saarel suur püha. Piiri ja Saare külas tegutsesid eraldi kogudused, kellel mõlemal oli oma palvemaja. Teise maailmasõja ajal aga pommitasid Saksa sõjalennukid saarel viibinud Nõukogude armee sõjajõude ning paljud talud põlesid maha. Teiste seas läks tuleroaks ka Piiri palvemaja. Nõukogude ajal ühendati Piiri ja Saare kogudused ja nõnda on see seis tänapäevani.

Nõukogude ajal jätkus ka elanike vähenemine. 1970 suleti saarel kool, misjärel kaks veel sinna jäänud last suundusid edasi õppima Mehikoormasse. Kooli puudumine tähendab saare niigi napile elanikkonnale paraku jätkuvat vananemist ja vähenemist. Ka koolimaja juures olev punastest tellistest pood on määramatuks ajaks suletud, mistõttu jäätist saab nüüd osta ainult sadamast. 

(Käisime ka vana koolimaja vaatamas. Tunnid olid lõppenud juba 46 aastat tagasi)

Piiri küla on kolmest saareasulast suurim ning juhuslikulegi uitajale hakkab kindlasti silma siinne kalmisturohkus. Neid on siin külas koguni kolm. Kaks tükki kuuluvad vanausulistele – üks Piiri rahvale, teine Saare küla rahvale. Kolmas on luterlike eestlaste kalmistu. Lisaks neile on kohe Piiri küla servas, kuid ametlikult Tooni küla alla kuuluv õigeusklike kalmuaed, mille keskel asub väike valgete müüridega kirik. See ehitati siia 1933. aastal, kuna kohalik õigeusu vaimulik soovis vähendada vanausuliste mõju saarel. Oma välimuselt on ta täiesti sarnane Pihkva keskaegsete kirikutega, mida leidub seal linnas ilmselt rohkem kui eluhooneid. Praeguseks on kirik maha jäetud, kuid vähemalt väljastpoolt üsna heas korras.

(Piiri vanausuliste kalmistu värav)

(Saare küla vanausuliste kalmistu, mis asub samuti Piiri külas)

(Peeter-Pauli kirik oleks justkui Pihkva vanalinnast välja astunud)

Viimasel ajal on Piirissaar sattunud ajakirjanduse rambivalgusse mitme tuleõnnetusega, millest üks tabas Saare küla palvemaja. Vaadates ajas tagasi, näeme, et kahjutuli on laastanud saare pühakodasid varemgi. Ei tahaks aga uskuda, et tegemist on üksnes Piirissaarele ainuomase taagaga, sünge needusega, mis vääramatult ikka ja jälle ennast meelde tuletab. Pigem mängivad siin rolli mitu faktorit, millest igaüks eraldigi suurendab ohtu, koos aga seda enam. Esiteks tihe hoonestus – rahvaarvu kasvuga ei tulnud eluruumi kusagilt juurde. Seetõttu on majad ja abihooned paiguti tropis koos, lubades leeginakkusel hõlpsalt katuselt katusele hüpata. Teiseks on paljud majapidamised tänapäeval maha jäetud või püsivate elaniketa, nii et inimesi, kes õnnetuse süttides kiiresti reageeriks, on vähe. Kolmandaks on Piirissaar lähimatest professionaalsetest päästjatest kaugel ning seetõttu eriti haavatav. Tahaks loota, et katk, mis meie maa päästekomandosid praegusel ajal isekalt mullatoidule saadab, vaibub peagi ning ka keskustest kaugem rahvas ei pea enam ööl ja päeval õnnetuse ees hirmu tundma.

* * *

Ühe päevaga jõuab küll Piirissaare asustatud osale tiiru peale teha, kuid selle väikese kogukonna igapäevaelu mõistmiseks jääb sellest ajast väheks. Kuidas elada tihedalt tillukesele saarele kokkupakitult ja samas omaette, vahel võimude ja loodusega piike ragistades ja ennast rangele vagadusele sundides, eemal tänapäevastest hüvedest, mida mõned meist juba inimõigusteks peavad? Kõige paremini saavad sellest aru piirissaarlased ise ja teatud piirini ka teised pisikeste saarte elanikud. See on teistmoodi elu, oli seda vanasti ja on kindlasti ka praegugi. Ning saab olema ka tulevikus, niikaua, kuni Peipsi magedad vood lubavad.

Koorküla Valgjärv

Üks põhitõdesid, milleni iga rändaja varem või hiljem jõuab, on, et kõiki teid ja radu ei jaksa mitte kunagi läbi käia. Kuhu iganes sa ka ei läheks, ristub sinu tee alati mõne suurema või väiksema teega, mis käänab peagi pilgu alt tundmatusse. Ning ehkki osad neist lõpevad tõepoolest õige pea (vähemalt esmapilgul) täiesti suvalises võpsikus või põlluservas, jääb ometi üle ka terve rida neid, mis ka tegelikult kuhugi välja viivad. Ainult et me ei saa kunagi täielikult teada, kuhu.

Leppimine teadmisega, et paljud teed jäävadki igaveseks saladuseks, on üks meie elu suuri õppetunde.

Kaardid ei loe. Kes on veidi põhjalikumalt kokku puutunud nii elava maastiku kui maakaartidega, teab hästi, kuivõrd vähe ütlevad kaardid tegelikult päris maailma kohta. Kaarti võib küll ka kodus kamina ees või arvutist vahtida, aga me ei saa sellest veel eriti targemaks. Nii et lõpuks ei jää ikkagi midagi muud üle, kui järgida järjest tugevamat südame tõmmet ning taas tee ette võtta. Sest niisama juhuslikult sinna sattuda ei pruugi.

Üks selliseid kante, kuhu juhuslikult naljalt ei satu, vaid kuhu tuleb spetsiaalselt minna, on Tõrva linnakesest umbes 13 km lõuna pool olev Valgjärv. See on üldse üks üsna omaette ja vaikne maanurk Mulgimaa idaosas, mille küngaste vahele see kaunis ja paiguti väga sügav (kuni 28 m) veesilm end peitnud on. Mõni kilomeeter lõunas lookleb juba Läti piir. Meid Tiinaga meelitasid 23. novembrikuu päeval järve äärde aga iidsed veealused saladused.

(Isegi hilja novembrikuus on Valgjärv täitsa ilus)

Juba vanarahvas oli tähele pannud, et järve põhjas on midagi. Räägiti jutte vee alla vajunud lossist, mis viis endaga kaasa kogu pulmarahva eesotsas õest-vennast pruutpaariga (sarnane jutt käib ka mulle tuttavama Porkuni järve kohta). On kõneldud ka sellest, kuidas mõistatuslikud järveelanikud olevat kutsunud kalurite paadist kalad vette tagasi. Kuna neid jutte kinnitasid kaude ka veesügavusest paistvad palgijupid, siis on mõned uudishimulikud proovinud üht-teist järvepõhjast välja tuua. Juba 1640. aastal olevat mõisnik von Anrepi kamandusel Valgjärvest asju välja toodud. Kuna kuulud jõudsid Koorküla kandist ka kaugemate õpetatud meeste kõrvu, käisid 19. sajandil Valgjärve saladustega tutvumas sellised prominentsed nimed nagu Hugo Treffner (kes tollal heas vormis tudengina ka palkide vahele sukeldus) ning Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessor ja arheoloog Constantin Grewingk.

20. sajand tõi Valgjärvele uued huvitujad. Alates 1950. aastatest on Valgjärve keskosa madalas, kõigest 1–3 meetri sügavuses vees solberdanud tuukrid ja akvalangistid, sealhulgas on seal võrdlemisi hiljaaegu snorgeldanud Valga maakonnast pärit arheoloog Pikne Kama (Pikne Kama suuline teade autoritele juba sama päeva õhtul). Umbes 700 ruutmeetri suurusel alal järve kitsas keskosas on nende silmad näinud igasugu imeasju, mis vanadest aegadest on järvepõhjas meie päevini säilinud. Palgid, postid, vaiad, süsi, kivid, savipottide tükid. Veealustest linnavaremetest viis järve läänekaldale kaks kõrvutist vaiarida, mis võisid pärineda kunagisest vaiteest. 

(Kõnealune salapärane leiupaik asub puudega maaneemest vasakul. Veepind ei reeda küll kuidagi tema asukohta)

(Järve madala läänekalda juurest on leitud ka paar vana uppunud ühepuupaati)

Palginottidest võetud süsinikuproovid ja muud leiud – eelkõige keraamika – näitasid, et Valgjärves ei asu mitte ühe, vaid koguni kolme eriaegse asula jäänused. Kõige vanem neist oli väga vana. Juba nooremal kiviajal leiti Valgjärv olevat nõnda meeldiv paik, et siia jäädigi elama. Praeguseks vee alla uppunud madalik võis toona olla hoopiski saar või poolsaar, nii et muinaselanikud ei pidanudki oma uues ägedas elupaigas toimetulekuks hakkama endale lõpuseid kasvatama. Selle asemel püüdsid nad ilmselt kala ja vähki, keetsid neid oma suurtes kammkeraamilistes padades, kuhu ka väikesed pahad lapsed oleks vabalt sisse mahtunud, ning tundsid muidu päikesest ja ilmaelust rõõmu. Siis tuli tubli tükk aega, mil päikesest ja ilmaelust tunti rõõmu nähtavasti kuskil mujal, kuid eelrooma rauaajal (5.–2. sajandil eKr) tuldi taas vanasse heasse kohta järve äärde tagasi. Asula kolmas, noorim eluetapp, langes umbes 6.–9. sajandisse pKr ning sellest ajast pärineb suurem jagu järvepõhjas olevatest puunottidest ja potikildudest. Leitud on ka üks omapärane puust konks, mille abil – nagu arvatud – võis olla hea ronida puu otsa metsmesilastelt mett noolima. 

(Peab ikka ka ise oma silmaga ära nägema, mis seal vees siis õigupoolest on. Kuna jääd pole, on vesi järelikult plusskraadides)

(Vaim on valmis kohtuma veealuse võlumaailmaga)

(Jalad juba kohtuvad veealuse võlumaailmaga. Esialgu on veel meeldivalt jahe...)

(Suund järveasulale!)

(Kõigest "loetud" meetrid enne sihtmärgile jõudmist otsustasin siiski missiooni katkestada, kuna vee jaheduse kohta ei saanud enam meeldiv öelda)

(Aga tagantjärele on ikka hea küll targutada. Järgmisel korral käime kindlalt ära)

Eestis oli Valgjärve asula pikka aega teadaolevalt ainus omasugune (alles viimasel ajal on Lõuna-Eesti järvesaartelt hakatud leidma teisigi taolisi asulakohti), kuid Lätis on neid see-eest päris mitu. Viimastest on kindlasti tuntuim Āraiši järveasula 9.–10. sajandist pKr, mis on pärast põhjalikke kaevamisi ka uuesti üles ehitatud, ehkki seal keegi tänapäeval kahjuks püsivalt sees ei ela ning koht on pigem mõeldud turismiatraktsiooniks (aga kaege Āraiši kohta lähemalt siit: https://et.wikipedia.org/wiki/%C4%80rai%C5%A1i_j%C3%A4rvelinnus).

Seda, kas Valgjärve järveasula oli ka kuidagimoodi eriliselt kindlustatud, me praegu veel ei tea, aga eks juba ümbritsev vesi ise pakkus veidi turvet. See oli aeg, mil Sakala oli veel noor ja roheline ning Henriku kroonikas kirjeldatud kurjad sõjad alles kauge ettenägematu tulevik. Samas ei maksa arvata, et muinasaeg oleks olnud mingi igikuldne õnneaeg – pahandused juba kord käivad inimestega kaasas, tee mis teed. Mõned Valgjärve asulast leitud põlenud palgijupid viitavad, et siinset elamist võis millalgi viikingiajal tabada kahjutuli, mis elule Valgjärve keskel sedapuhku joone alla tõmbas. Et aga varemed jäid veepõhja alles, siis elas edasi ka lugu kunagisest uhkusest, mis aegamööda moondus jutuks mõisast ja selle pattu teinud elanikest.

Otsige ta üles, kui saate!